Asjaõigus › Omandiasjad

Lk 2 / 20

2-13-34716 B. (koos ka kinkijad) ühelt poolt ning F. (kingisaaja või kostja) teiselt poolt kinkelepingu, millega kingiti F.ile Pärnu maakonnas Xxxxxxxxxxxs asuv Xxxxxxxxxxx kinnistu (katastritunnus xxxxxxxxxxx). Lepingupooled leppisid kokku, et F. koormab kinnistu isikliku kasutusõigusega, mis kestab kasutusõiguse teostajate surmani, oma vanaema A. ́i ja oma vanaisa B. ́i kasuks. Ühtlasi kohustus F. oma vanavanemate eest hoolitsema. Lepingu tõestas notar Anne Kaldvee, registreerides ametitoimingu numbriga 4191 (toimikus). Poolte kokkulepetest olenemata paigutas F. temale kingitud elamusse elama oma vaimselt ebastabiilse ema. Kinkijatel oli F.iga emaga koos raske elada – ta sõimas ja ähvardas kinkijaid ning kasutas nende isiklikke esemeid. Heasoovliku käitumise korral oleks F. pidanud vältima olukordi, kus kinkijate elukeskkond kannatab või halveneb. F. halvendas kinkijate elukeskkonda ka sellega, et lasi elutoas elada küülikutel ja suurel koeral, kes ei pidanud puhtust ning muutsid kinkijate elamistingimused kehvemaks. 2012. a lõpust kuni 2013. a kevadeni, s.o hiljem kui 28.08.2012 halvenes märkimisväärselt kostjast tingitud sündmuste ahela tulemusel kinkijate elukeskkond ja toimetulek. Kostja käitus kinkijate suhtes solvavalt ja tänamatult ning see käitumine oli kumuleeruv. xxxxxxxxxxxx.a.esitasid A. ja B. kostjale avalduse sõlmitud kinkelepingust taganemise kohta, milles palusid kostjal ilmuda 15.03.2013.a. notar Anne Kaldvee vastuvõtule kell 13.00 aadressil Uus tn 1, 80010 Pärnu taganemisavalduse kinnitamiseks ja kande tegemiseks, millega kinkelepingu alusel saadud kinnistu omandiõigus läheb kingisaajalt tagasi üle kinkijatele (toimikus). Nimetatud päeval F. notari juurde ei ilmunud ning kinkelepingust taganemisavaldus jäi kinnitamata. Kinkijad olid sunnitud esitama 23.07.2013.a. hagiavalduse F. ́iga sõlmitud kinkelepingu tühistamiseks, kinnistu omandiõiguse tunnustamiseks ja kinnistu väljanõudmiseks ebaseaduslikust valdusest. Hagiavaldusele oli lisatud ka taganemisavaldus. Esimest korda esitasid kinkijad kinkelepingust taganemise avalduse xxxxxxxxxxxx.a. Teistkordselt sai taganemisavaldus esitatud 23.07.2013.a ja edastatud kingisaajale 28.08.2013.a. koos hagiavaldusega. Seega oli taganemisavaldus esitatud õigeaegselt. Pärnu Maakohus tsiviilasja nr 2-13-34716 menetluses tuginesid kinkijad muu hulgas asjaolule, et F. ähvardab võõrandada kinnisasja kolmandale isikule. Menetluse käigus leidsid kinnitust ja said tõendatud järgmised asjaolud: 1. F. tunnistas, et pidi A. ́i ja B. ́i abistama; 2. Poolte tunnistajate ütlustega ja poolte endi seletustega sai tõendatud, et kingisaaja kohustuseks oli abistada ja hoolitseda tervise poolest abivajavate vanavanemate eest; 3. Sai tõendatud, et F. ei ole kinke eesmärgile kaasa aidanud; 4. Poolte ja tunnistajate ütlusega sai tõendatud, et 2012.a. lõpust 2013 kevadeni halvenes märkimisväärselt F. ́ist tingitud sündmuste ahela tulemusel kinkijate elukeskkond ja toimetulek. 09.12.2016. a Pärnu Maakohtu Pärnu kohtumaja otsusega tsiviilasjas nr 2-1343716 tuvastati A.i ja B.i tähtaegne taganemine xxxxxxxxxxx. a sõlmitud ja Pärnu notar Anne Kaldvee juures tõestatud kinkelepingust (notari ametitoimingu nr 4191), millega kinkijad kinkisid pojatütar F.ile nende ühisvarasse kuulunud Xxxxxxxxxxx kinnistu asukohaga Xxxxxxxxxxx. Kohus kohustas F. ́i tagastama kinnisasi kinkijatele ning andma nõusolekut nende sissekandmiseks kinnistusraamatusse kinnisasja omanikena. Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda. F. esitas 09.01.2017.a. Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada kohtuotsuse osas, milles kohus hagi rahuldas. Menetluskulud palus kostja jätta A.i ja B.i kanda. Tallinna Ringkonnakohus ei teavitanud kinkijaid apellatsioonkaebuse esitamisest. Kohus ei edastanud kinkijatele apellatsioonkaebust ega andnud võimalust sellele vastamiseks. E-toimikus tehti apellatsioonkaebus nähtavaks Lk 3 / 20

2-13-34716 kinkijate lepingulisele esindajale (viimase taotlusel) alles 19.06.2017.a, s.o pärast 08.06.2017.a. kohtuotsuse tegemist. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 08.06.2017.a. kohtuotsusega F. ́i apellatsioonkaebuse, tühistas Pärnu Maakohtu 09.12.2016.a. otsuse täies ulatuses ja saatis tsiviilasja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Pärnu Maakohus jätkas 15.02.2018.a. määrusega menetlust A. ja B. hagiavalduse uueks läbivaatamiseks maakohtus tsiviilasjas nr 2-13-34716. Hagejate lepinguline esindaja esitas Pärnu Maakohtule 07.12.2018.a. lõpliku hagivalduse tervikteksti. Pärnu Maakohus esitas kostjate lepingulisele esindajale 22.05.2020.a. kohtunõude, milles palus esitada kostjatel oma kirjalik seisukoht hagile hiljemalt 17.06.2020.a. Kostjate lepinguline esindaja paraku sisulist vastust hagiavaldusele ei esitanud ja koostas ainult esialgse vastuse ja taotlused kohtule. Pärnu Maakohus luges 10.11.2019.a. määrusega A.i üldõigusjärglasteks C. ja D.i ja menetlusse kaasati veel A.i üldõigusjärglane E.. Kohus tegi hagejatele ülesandeks esitada kohtule hagiavalduse terviktekst, mida käesolevaga hagejad lepingulise esindaja vahendusel teevad. VÕS § 268 lg 1 kohaselt võib kinkija lepingust taganeda ja kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda VÕS § 267 p-des 1–3 ettenähtud juhtudel. VÕS § 267 p-s 1 sätestatu kohaselt võib kinkija lepingust taganeda, kui kingisaaja on oma käitumisega näidanud kinkija või tema lähedase inimese vastu üles jämedat tänamatust. Hagi rahuldamise eelduseks on, et hageja poolt kinkelepingust taganemise formaalsed ja materiaalsed eeldused oleksid täidetud. Lepingust taganemise formaalse eelduse täitmiseks tuleb lepingust taganemise kohta teha avaldus vastaspoolele, kusjuures see muutub kehtivaks kättesaamisega. Riigikohus on põhimõtteliselt tunnistanud võimalust lugeda lepingu tühistamisavaldus esitatuks, kui see sisaldub hagis, mis toimetatakse kätte kostjale ja kostja võib aru saada hageja soovist tehing tühistada (RKTK 3-2-1-140-07; 3-2-1-41-04; 3-2-1-2904). Antud hagiavaldusele lisatud taganemisavalduse kostjale kättetoimetamisega on täidetud A.i ja B. poolt kinkelepingust taganemise formaalsed eeldused. Täidetud on ka A.i ja B. poolt kinkelepingust taganemise materiaalsed eeldused. Kingisaaja käitumisest lähtuvalt on kinkijatel õigus kinkelepingust taganeda. Kui kinkeleping on täidetud, võib kinkija VÕS § 268 lg 1 kohaselt lepingust taganeda ja kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda VÕS § 267 pdes 1-3 ettenähtud juhtudel. VÕS § 267 p 1 järgi võib kinkija kinkelepingust taganeda juhul, kui kingisaaja on oma käitumisega näidanud kinkija või tema lähedase inimese vastu üles jämedat tänamatust. Vastavalt kohtupraktikas väljakujunenud seisukohale, mida on muu hulgas käsitletud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 04.04.2011. a. otsuses nr 3-2-1-8-11, peab "jäme tänamatus" kui hinnanguline kategooria VÕS § 267 p 1 järgi avalduma kingisaaja käitumises kinkija suhtes (vt nt Riigikohtu 01.12.2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-05, p-d 26-27). Kolleegium on varasemas praktikas märkinud veel seda, et käitumise pidamine jämedaks tänamatuseks on ka eetiline hinnang. Kohtul tuleb sellise käitumise hindamisel lähtuda kinkelepingu eesmärgist ning arvestada kõiki konkreetse juhtumi asjaolusid, nii teo objektiivset kui ka kinkija subjektiivset hinnangut (vt nt Riigikohtu 22.02.2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-06, p 12). Pärast kinkelepingu sõlmimist muutusid kingisaaja ja kinkijate omavahelised suhted halvaks ja kostja on korduvalt kasutanud kinkijate suhtes nii vaimset kui ka füüsilist vägivalda. Faktiliste asjaoludes kirjeldatu tõttu taganesid kinkijad kinkelepingust VÕS § 267 p 1 alusel põhjusel, et kostja on näidanud üles jämedat tänamatust kinkijate suhtes. Kinkijatele kehavigastuse tekitamine (nt. käte väänamine) ja sellega pidev ähvardamine ning moraalse ja füüsilise Lk 4 / 20

2-13-34716 vägivalla kinkijate suhtes kasutamine on antud juhul kinkelepingust taganemise aluseks ja õigustavaks asjaoluks. Ei esine VÕS §-s 270 nimetatud taganemist välistavaid asjaolusid. VÕS § 268 lg 1 kinkelepingust taganemise korral kuulub leping tagasitäitmisele alusetu rikastumise sätete järgi. Hagejad on eelnevast tulenevalt seega seisukohal, et kinkijad on kinkelepingust kehtivalt taganenud esmakordse taganemisavalduse esitamisega xxxxxxxxxxxx. a või vähemalt hagiavalduse esitamisega 28.08.2013. a ning hagejatel on õigus saada tagasi kinnistu omandiõigus. Kuivõrd kinkijad on kinkelepingust kehtivalt taganenud, tuleb VÕS § 268 lg 1 kohaselt lepingu järgi üleantu tagastada VÕS § 1028 lg 1 järgi, arvestades VÕS § 1028-1036 sätestatut. Vastavalt kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 341 lg-le 1 on kande tegemiseks, muutmiseks või kustutamiseks üldjuhul nõutav selle isiku nõusolek, kelle kinnistusregistriossa kantud õigust kanne kahjustaks (puudutatud isik). Sama paragrahvi lg 2 p 2 järgi on puudutatud isikuks kinnistusraamatu asjaõiguse kustutamisel või selle sisu muutmisel kustutatava või muudetava asjaõiguse omaja. See tähendab, et nõusoleku kande muutmiseks peab andma L OÜ, kes on kinnistusraamatu järgi alates 13.09.2013 kinnistu omanik. L OÜ asutaja, osanik ja juhatuse liige on kostja F.. Kinnistusraamatu väljavõttest ja äriregistri andmetest nähtuvalt müüdi kinnisasi 16 päeva pärast hagiavalduse kättesaamist, s.o 28.08.2013. a kostja poolt L OÜ-le. Hageja on seisukohal, et selline võõrandamistehing on heade kommetega vastuolus ja seega tühine TsÜS § 86 lg 1 mõttes. TsÜS § 138 lg 1 järgi õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel tuleb toimida heas usus. Sama paragrahvi lg 2 järgi õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. F. teadis, et A. ja B. on lepingust taganenud ja soovivad saada tagasi omandiõiguse Xxxxxxxxxxx kinnistule. Lisaks sellele pidi F. olema teadlik sellest, et kohtumenetlus võib lõppeda tulemusega, kus seda taganemisavaldust ning A.i ja B.i omandiõigust kinnistule tunnistatakse. Kuigi juriidilises mõttes on L OÜ kolmas isik, on F., olles L OÜ asutaja, osanik ja juhatuse liige, võõrandanud kinnistu sisuliselt iseendale teadmisega, et see võidakse temalt välja nõuda. See tähendab, et ka sellise käitumisega on F. käitunud kinkijate suhtes pahatahtlikult ja näidanud välja jämedat tänamatust. TsÜS § 84 lg 1 alusel ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Kuivõrd L OÜ ei ole kinnistu omanikuks tühise võõrandamislepingu tõttu ning F. peab kinnistu tagastama kinkelepingust taganemise tõttu, on kinnisturaamatu kanne L OÜ omanikustaatuse tõttu ebaõige. Hagejad paluvad Lugeda A. ja B. kehtivalt taganenuks xxxxxxxxxxx. a F.iga sõlmitud kinkelepingust; Tuvastada, et F.i ja L OÜ vahel sõlmitud Xxxxxxxxxxx kinnistu võõrandamistehing on tühine; Tunnustada C., D.i ja E.i omandiõigust Pärnu Maakonnas Xxxxxxxxxxxs asuvale Xxxxxxxxxxx kinnistule katastritunnusega xxxxxxxxxxx; Kohustada L OÜ-d andma nõusolekut C., D. ja E.i sissekandmiseks kinnistusraamatusse kinnistu omanikuna. Asendada L OÜ kinnisomandi tagasikandmise tahteavaldus kohtuotsusega, mille kohaselt kustutada Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusregistri registriosa nr xxxxxxxxxxxx teisest (II) jaost kinnistu katastritunnusega xxxxxxxxxxx omanikuna L OÜ ja kanda kinnistusregistri teisse (II) jakku kinnistu omanikuna sisse C., D. ja E.; Jätta kõik menetluskulud F.’i ja L OÜ kanda. Kostja kirjalikud vastuväited hagile

Lk 5 / 20

2-13-34716

2-13-34716 vanavanemate eest nagu lapselapsele kohane ja nad olid eraldi hooldatud G.u (naaber) poolt ja seda olukorda kinkelepinguga ei muudetud. Hagis on märgitud , et kostja paigutas elamusse elama oma vaimselt ebastabiilse ema.“ „Kinkijatel oli F.i emaga koos raske elada- ta sõimas ja ähvardas kinkijaid ning kasutas nende isiklikke esemeid jne.“ Kostjatele on arusaamatu : millisele kokkuleppele hagejad viitavad ,millest „hoolimata“ kostja I ema kingitud elamusse paigutas ; -millega hagejad tõendavad kostja I ema nn ebastabiilsust; -millega tõendatakse et F. paigutas oma ema kingitud elamusse elama (mitte et ema käis oma tütrel lihtsalt külas) ja millal see hagejate väidete kohaselt toimus. Kostjal I puudusid igasugused kokkulepped vanavanematega sellest, keda kingitud elamusse elama paigutada, sest selleks polnud vajadust. Kostja I ema külastas tütart üksnes lühiajaliselt (ligikaudu 1 kuni 1,5 kuu vältel),mis kostjate hinnangul ei võrdu elama paigutamisega. Tsiviilasja materjalidest ilmneb, et kostja I ema viibis kinkijate elukohas tütre äraolekul ja aitas hooldada viimase küülikuid. Kinkijate poolt tema suhtes vastumeelsuse ilmutamisel ta lahkus. Esitatud hagi kontekstis ei oma see küsimus üldse mingit tähendust, sest taganemise avaldus oli esitatud xxxxxxxxxxxx.a. s.o. enne kostja I ema külaskäiku tütre juurde. Kostja I ema pole isikuks, kelle käitumist saaks hinnata kingisaaja enda käitumisena VÕS § 268 järgi. Seega ei ole hagis esitatud väidetel mingit tõenduslikku tähendust. Taganemise avalduse esitamisel ei tuginenud vanavanemad kostja I ema külaskäigule ega tema väidetavale ebameeldivale käitumisele ja see külaskäik iseenesest ei saanud olla taganemise aluseks või motivaatoriks , sest olemasolevatel andmetel toimus see peale taganemisavalduse tegemist. See järeldub 16.07.2013.a. hagiavaldusest kui ka xxxxxxxxxxxx avaldusest kinkelepingust taganemiseks. Hagis märgitakse,et F. ei ilmunud notari juurde kinkelepingust taganemise avaldust kinnitama ja et kingisaajale edastati taganemise avaldus 28.08.2013 koos hagiga. F. on selgitanud, et vanavanemate taganemisavaldus oli temale šokk. Ta ei olnud teinud midagi sellist, mis oleks olnud kinkelepingust taganemise põhjuseks. F. oli teinud juba mitmeid plaane kingitud kinnistu arendamiseks (sealhulgas asunud õppima küülikukasvatust, teinud ettevalmistusi küülikufarmi pidamiseks),ka A. kinnitas kohtus seda küülikute pidamise plaani ja seda, et ka kinkijad toetasid seda plaani rahaliselt(vt 19.09.16 kohtuistungi protokoll). Seega oli F. kinkijatega oma plaanid läbi arutanud .Seda enam, oli temale kinkijate tegevus üllatuseks ja šokiks .Kinkijate poolt lepingu üleütlemise läbimõtlematust näitab ka asjaolu, et selliselt nõustusid nad ka oma nn lisafinantseeringu kaotsiminekuga. Kostja hinnangul ei põhjustanud kinkijate meelemuutust tema tegevus, käitumine vms. vaid idee kinkelepingust taganemiseks said kinkijad teistelt isikutelt, sh. ka mõnelt tänaselt hagejalt, kellel olid mängus omad huvid. Hagis tuuakse esile, et maakohtus ts. asja nr 2-13-34716 menetluses tuginesid kinkijad muu hulgas ka asjaolule, et F. ähvardab võõrandada kinnisasja kolmandale isikule. Kostjate hinnangul on selline viide täiesti asjakohatu. Esiteks ei näidata hagis, millal selline väidetav ähvardus aset leidis, teiseks tuleneb aga kinkelepingu p-st 5.2 ,et kinkijad ja kingisaaja olid selles küsimuses juba lepingu sõlmimisel kokku leppinud. Nimetatud lepingupunktis tuuakse esile, et „kui kingisaaja võõrandab lepingu eseme, kohustub kingisaaja maksma D.ile 50 % lepingu eseme käesoleva lepingu p-s 2.2. nimetatud väärtusest“. Sellele järgneb notari selgitus TsÜS § 76 osas. Kostjate hinnangul ei saa eeltoodud kokkulepete valguses rääkida kinnistu kolmandatele isikutele võõrandamise „ähvardusest“. Pooled olid sisuliselt leppinud , et nii võib juhtuda ja näinud ette tagajärjed. Hagis toodud 4 hagi koostaja järeldust on täiesti meelevaldsed. Hagejate esindaja on võtnud endale kohtu rolli ja asunud hindama menetluses kogutud tõendeid üksnes oma vaatenurgast: -„F. tunnistas, et pidi A.i ja B.i abistama“. Tegelikkuses F. selgitas kohtus et tema tõepoolest abistas oma vanavanemaid, mis ongi normaalne lapselapse käitumine, kuid see ei olnud kohustus, mis oleks tulenenud kinkelepingust. Kuivõrd F. on kogu menetluse ajal rääkinud, milles ja kuidas ta vanavanemaid abistas, siis pole mõistetav, et hagejad kasutavad sõna „tunnistas“ ,nagu oleks kostja I-lt midagi välja pressitud. Pole kahtlust et vanavanemate abistamine tulenes kostja I enda vabast Lk 7 / 20

2-13-34716 soovist, mitte aga kinkelepingu tingimustest. -hagi tekst .. sai tõendatud ...“et kingisaaja kohustuseks oli abistada ja hoolitseda tervise poolest abivajavate vanavanemate eest“- on meelevaldne nii sisult, kui keeleliselt. Tegemist on hageja esindaja väljamõeldud sõnastusega ,mille juures puudub konkreetne selgitus sellest, millega siis sai tõendatud; -samas ...“sai tõendatud , et F. ei ole kinke eesmärgile kaasa aidanud „, kujutab endast kahte väljamõeldist. Hageja ei ole eelneva menetluse käigus tõendanud kuidagi ,milline oli (ja kas üldse oli) kinke eesmärk , peale menetlust läbiva selgituse, et kinke eset ei soovitud nn riigile (KOV-le) anda ja kuidas F. sellele eesmärgile kaasa ei aidanud. -Meelevaldne on ka samas hagis toodud väide kinkijate elukeskkonna ja toimetuleku halvenemise kohta , väidetavalt F.ist tingitud sündmuste ahela tõttu(ahela kirjeldus puudub). Näiteks on asjas tõendatud (tunnistaja H.i ütlused),et nii nagu enne ,nii jätkasid naabrid A.i ja B.i hooldamist poes ja apteegis käimise osas, pakkudes neile sõidu võimalust. Selles pole viiteid kinkijate toimetuleku halvenemisele või elukeskkonna olulisele muutusele . Kinkelepinguga ei nähtud ette, et kinkijate suhtlus naabritega poeskäimise ja apteegikülastuste osas lõpeb peale kinkelepingu sõlmimist ja et selle kohustuse võtab üle kingisaaja. Tunnistaja H. oli kinkijatega seotud varasemate kokkulepetega (paigutas oma mesitarud kinkijate kinnistule) ja neil oli välja kujunenud suhtlus ja nn vastastikune abistamine. Kinkeleping ei pidanud selles olukorras midagi muutma. Kokkuvõtvalt tuleb tõdeda, et hagejad ei ole tõendanud,et kinkijate ja kingisaaja vahel sõlmitud kinkelepingust oleks tulenenud kohustusi või koormisi,mis oleks kostja I poolt jäänud täitmata.Kinkel ei ole tulenevalt lepingust endast ega ka tõenditest sellist selget eesmärki, mis oleks kohtutes tuvastamist leidnud. Kostjad ei vaidlusta seda et kinkelepingust taganemisavaldus on koos hagiavaldusega kingi saajale kätte toimetatud. Küll aga ei ole kostjad mingil juhul nõus hagis esitatud seisukohtadega sellest,et täidetud on ka A.i ja B. poolt kinkelepingust taganemise materiaalsed eeldused. Lähtuvalt Riigikohtu seisukohtadest oleks hagejatel tarvis näidata, milles reaalselt väljendus „jäme tänamatus“. Hagi terviktekstis toob hagiavalduse koostaja sisuliselt paljasõnaliselt esile, et pärast kinkelepingu sõlmimist muutusid kingisaaja ja kinkijate omavahelised suhted halvaks ja kostja on korduvalt kasutanud kinkijate suhtes nii vaimset kui ka füüsilist vägivalda. Hageja on oma väidetes äärmiselt ebatäpne. Kinkeleping sõlmiti xxxxxxxxxxx.a.,hagiavaldus koos taganemisavaldusega esitati 28.08.2013.a.See on kuus aastat hiljem. Kostjal I pole sellisele hagile võimalik täpsemalt vastata, kui üksnes kinnitada seda, et kostja I ei ole kunagi kasutanud kinkijate suhtes ei vaimset ega füüsilist vägivalda. Varasema kohtuistungi materjalidest on selgelt näha kostja I imestus selle üle, kuidas tema enda vanavanemad saavad väita midagi nii ebaõiget, nagu löömine. Ükski vägivald ei vallandu lihtsalt põhjusetult. Kui hageja soovib sellistele ,seni põhjendamata süüdistustele kindlaks jääda, tuleks tal esitada mõni konkreetne ja ajaline fakt ja sellestki jääks väheseks, sest jutt käib pidevast ähvardamisest, kehavigastuste tekitamisest jne. Kui hagejad hagi terviktekstis eelviimases lõigus väidavad, et „ Faktiliste asjaolude kirjeldatu tõttu taganesid kinkijad kinkelepingust VÕS § 267 p 1 alusel põhjusel, et kostja on näidanud üles jämedat tänamatust kinkijate suhtes“, siis see on ilmses vastuolus Riigikohtu (lahend nr 3-2-1-40-17). seisukohtadega. Faktiliste asjaoludes käsitlevad hagejad F.i poolt väidetavat ema paigutamist elama kinkijate elukohta ja kingisaaja ema väidetavat halba käitumist kinkijate suhtes. Kolleegium on selgelt välja toonud, et üldjuhul saab nn „jäme tänamatus“ väljenduda kingisaaja, mitte aga tema lähedase käitumises. Hagejad ei ole selle Riigikohtu seisukohaga arvestanud. Nn. „jämeda tänamatuse“ esinemine on tõendamata. Kostjad käsitlevad antud juhul üksnes hagi terviktekstis toodud tõendeid ja hagejate väiteid eiramata seejuures mõtet, tegelikkuses tuleb hagejate hagi jätta läbi vaatamata. Märkimata ei saa jätta sedagi ,et hagiavalduse koostaja on täielikult üle igasuguste piiride läinud, kui täiesti alusetult esitab väite, et „ kinkijatele kehavigastuse tekitamine (nt. käte väänamine) ja sellega pidev ähvardamine ning moraalse ja füüsilise vägivalla kinkijate suhtes kasutamine on antud juhul kinkelepingust taganemise Lk 8 / 20

2-13-34716 aluseks ja õigustavaks asjaoluks. Jääb arusaamatuks, et hagejad esitavad sellise süüdistuse (sisuliselt vähemalt KarS § 121 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritav kuritegu) ilma igasuguste tõenditeta s.o. äärmiselt vastutustundetult. Kostjate hinnangul on see ebaeetilise käitumise tipp ja ilmselt ka midagi enamat. Hagejate nn väärkohtlemise avaldusele sobiks rohkem, kui see oleks esitatud politseile. Vastavalt xxxxxxxxxxx.a. surnud A.i pärimistunnistusele on kogu pärandvara võrdsetes mõttelistes osades üle läinud tema laste lastele C.le, D.ile, F.ile ja E.ile. Kostjale I jääb täiesti arusaamatuks, millisel seaduslikul alusel on käesoleval juhul võimalik täielikult menetluslikult ignoreerida seda, et tema on üheks pärijaks. Kostja I jaoks tõusetub küsimus ka sellest, millisel seaduslikul alusel saaks hagi üldse rahuldada, s.o. tunnustada üksnes kolme pärija omandiõigust , kinnistada kinnisasi üksnes kolmele pärijale (nii nagu hagejad taotlevad), jättes neljanda pärija kõrvale. Juhul kui kohus ei rahulda kostjate taotlust hagi läbi vaatamata jätmiseks paluvad kostjad jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda. Menetluse käik 3.Hagejad esitasid hagi täienduse , mille kohaselt hagejad paluvad lugeda A. ja B. kehtivalt taganenuks xxxxxxxxxxx.a F.iga sõlmitud kinkelepingust; tuvastada, et F.i ja L OÜ vahel sõlmitud Xxxxxxxxxxx kinnistu võõrandamistehing on tühine; Tuvastada, et tühine on asjaõigusleping, mille alusel kanti Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusregistri registriosa nr xxxxxxxxxxxx teise (II) jakku kinnistu katastritunnusega xxxxxxxxxxx omanikuna L OÜ; Tunnustada C., D.i, E.i ja F.i omandiõigust Xxxxxxxxxxxxs asuvale Xxxxxxxxxxx kinnistule katastritunnusega xxxxxxxxxxx; Kohustada L OÜ-d andma nõusolekut C., D. ja E.i sissekandmiseks kinnistusraamatusse kinnistu omanikuna. Asendada L OÜ kinnisomandi tagasikandmise tahteavaldus kohtuotsusega, mille kohaselt kustutada Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusregistri registriosa nr xxxxxxxxxxxx teisest (II) jaost kinnistu katastritunnusega xxxxxxxxxxx omanikuna L OÜ ja kanda kinnistusregistri teisse (II) jakku kinnistu omanikuna sisse C., D., E. ja F.; Jätta kõik menetluskulud F. ́i ja L OÜ kanda. Hagejad jäävad siinkohal ka kõikide varasemalt esitatud seisukohtade ja nõuete juurde, kuid täpsustavad käesolevaga oma nõuet järgmises osas. Hagejad on varasemalt korduvalt selgitanud ja tõendanud, et kinkijad on kinkelepingust kehtivalt taganenud ning hagejatel on õigus saada tagasi kinnistu omandiõigus. Samuti on hagejad tõendanud ja selgitanud, et kõnealuse kinnistu omanikuks ei ole L OÜ tühise võõrandamislepingu tõttu ning F. peab kinnistu tagastama kinkelepingust taganemise tõttu. Hagejad on seisukohal, et lisaks võõrandamise lepingu tühisusele on tegemist ka ebaõige kandega kinnistusraamatusse asjaõigusliku lepingu alusel. Seega ei kehti ka F.i ja L OÜ vahel sõlmitud asjaõiguslik leping. Hageja on kirjeldanud ja tõendanud asjaolusid, mis annavad alust väita, et kostjate vahel sõlmitud võlaõiguslik tehing on heade kommete vastane. Menetlusökonoomika põhimõttest lähtuvalt ei korda hagejad varasemalt kirjeldatud asjaolusid ja seisukohti. Hagejad lisavad siiski, et on mitmeid Riigikohtu lahendeid, milles leitakse, et kui võlaõiguslik tehing on heade kommete vastane, ei muuda see käsutustehingut heade kommete vastaseks. Hagejad juhivad siinkohal siiski tähelepanu Riigikohtu lahendile nr 2-15-13695. Nimetatud lahendis on selgitatud, et käsutustehinguga on asjaõigusleping omandi üleandmise kohta õiguslikult neutraalne ega saa seetõttu üldjuhul olla vastuolus heade kommetega ning sel põhjusel tühine. Erandina võib käsutustehing osutuda tühiseks vastuolu tõttu heade kommetega, kui käsutustehingu eesmärk või käsutustehing ise on heade kommete vastane. Käesoleval juhul saab rääkida ka olukorrast kus käsutustehingu eesmärk on olnud heade kommete vastane. Asjaoludest nähtub, et F. pidi teadma hiljemalt pärast hagiavalduse kättesaamist 28.08.2013, et kinkijad on taganenud kinkelepingust ja soovivad saada tagasi omandiõiguse Xxxxxxxxxxx Lk 9 / 20

2-13-34716 kinnistule. Lisaks pidi F. teadma ka seda, et kohtumenetlus võib lõppeda tulemusega, kus seda taganemisavaldust ning A.i ja B.i omandiõigust kinnistule tunnistatakse. Hoolimata sellest võõrandas F. kinnistu L OÜ-le ehk juriidilises mõttes kolmandale isikule. F., olles L OÜ asutaja, osanik ja juhatuse liige, võõrandas kinnistu sisuliselt iseendale teadmisega, et see võidakse temalt kui füüsiliselt isikult välja nõuda. F.i eesmärk oli heade kommete vastane ja sisuliselt takistada kinnistu enda käest välja nõudmist. Asjaõiguslik leping on tühine ka seetõttu, et OÜ L poolt kinnisasja omandamine pole toimunud heauskselt. Riigikohus on asunud seisukohale, et heauskse omandamise üheks eelduseks AÕS § 561lg 1 alusel on aga käsutustehingu kehtivus, st see ei või olla mh tühine. Sellisel juhul oleks tehtav kinnistusraamatu kanne omaniku kohta ebaõige AÕS § 65 lg 1 mõttes. Ka käesolvas asjas tuleb arvestada, et L OÜ pole kinnisasja omandanud heauskselt. Hagejad on seisukohal, et kostjate vahel sõlmitud asjaõiguslik leping on tühine. Seetõttu leiavad hagejad, et põhjendatud on asendada L OÜ kinnisomandi tagasikandmise tahteavaldus kohtuotsusega, mille kohaselt kustutada Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusregistri registriosa nr xxxxxxxxxxxx teisest (II) jaost kinnistu katastritunnusega xxxxxxxxxxx omanikuna L OÜ ja kanda kinnistusregistri teisse (II) jakku kinnistu omanikuna sisse C., D., E. ja F..

2-13-34716 nad soovivad kingitud kinnistu omandiõiguse ja valduse täies ulatuses tagasi saada. Kinkijad teatasid notari aja millal ilmuda notari vastuvõtule , et vastavad toimingud teha (I toimik tl. 18-19). Hagejad ei ole kohtumenetluse jooksul esitanud kohtule ühtegi tõendit, et nimetatud kinkelepingust taganemise avaldus on kostjale üldse saadetud v. millisel viisil saadetud (posti teel, e-posti teel jne. ). Samuti puuduvad tõendid kinkelepingust taganemise avalduse kostjale kättetoimetamise kohta. Kostja F. ei nõustu kinkelepingust taganemisega. A. ja B. esitasid Pärnu Maakohtule hagi xxxxxxxxxxx kinkelepingu tühistamiseks , kinnistu omandiõiguse tunnistamiseks ja kinnistu ebaseaduslikust valdusest väljanõudes. 8.Pärnu Maakohus otsusega 23.01.2015 rahuldas hagi tühistas xxxxxxxxxxx A.`i, B. ja F. ́i vahel sõlmitud kinkelepingu, tunnustas hagejate omandiõigust vaidlusalusele kinnistule ja ning nõudis kinnistu koos oluliste osade ja päraldistega F. ebaseaduslikust valdusest välja. Tallinna Ringkonnakohus otsusega 15.05.2015 tühistas Pärnu Maakohtu otsuse ja saatis asja samale kohtule uueks läbivaatamiseks (II toimik tl. 95- 98). Pärnu Maakohus otsusega 09.12.2016 rahuldas hagi alternatiivses nõudes ja tuvastas, et hagejad on taganenud kinkelepingust, mõistis F.`i valdusest kinnisasi välja A.`i ja B.`i valdusesse. Kohustas F.`i andma nõusolek A.`i ja B. sissekandmiseks kinnistusraamatusse vaidlusaluse kinnistu omanikuna. Tallinna Rinkonnakohus otsusega 08.06.2017 tühistas Pärnu Maakohtu otsuse ja saatis asja uuesti läbivaatamiseks Pärnu Maakohtule ( III toimik tl. 124- 127). 9.Peale Tallinna Ringkonnakohtu otsust 08.06.2017 esitasid hagejad 07.03.2018 hagi täienduse, milles palusid jätkuvalt tühistada xxxxxxxxxxx A.`i , B.`i ja F.`i vahel sõlmitud kinkeleping. Kohus määrusega 21.11.2018 selgitas , et hagejad ei ole põhjendanud nõuet kinkelepingu tühistamiseks. Tallinna Ringkonnakohus on juba esimeses kohtulahendis 15.05.2015 p.45 märkinud, et hagejad ei ole hagis tuginenud ühelegi TsÜS-is sätestatud tehingu tühistamise alusele. Hagejad on hagi alusena tuginenud sellele, et nad on taganenud kinkelepingust. Lepingu taganemise tagajärg on lepingu kui võlasuhte muutumine lepingu tagasitäitmisele suunatud võlasuhteks. Kui hagejad esitatud nõude kohta faktilisi väiteid ei esita, siis sellist nõuet ei ole menetleda võimalik. Seega ei ole kohtule jätkuvalt selge nõue kinkelepingu tühistamiseks, kuna antud nõuet ei ole hagis põhjendatud. TsÜS § 90 jj sätestavad tehingu tühistamise. VÕS § 268 lg1 järgi kui kinkeleping on täidetud, võib kinkija lepingust taganeda ja kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda käesoleva seaduse § 267 p.-des 1-3 ettenähtud juhtudel. VÕS § 188 lg.1 järgi lepingupool taganeb lepingust taganemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Lg. 2 järgi kui lepingupool võib vastavalt seadusele lepingust taganeda , vabastab lepingust taganemine mõlemad lepingupooled nende lepingulise kohustuse täitmisest. Kohus kohustas hagejaid esitama kohtule hagiavalduse terviktekst. Hagejad muutsid esitatud haginõuet ja palusid lugeda A. ja B. kehtivalt taganenuks xxxxxxxxxxx F. ́iga sõlmitud kinkelepingust. Tehingu tühistamise nõudest hagejad ei loobunud. Arvestades eeltoodut kohus leiab, et tehingu tühistamise nõue tuleb vastavalt TsMS § 423 lg.2 p.1 ja 2 jätta läbi vaatamata , kuna eelpooltoodud põhjustel ei ole võimalik sellega taotletud eesmärki saavutada. 9.1 Hageja lõplikud haginõuded on alljärgnevad: a.Lugeda A. ja B. kehtivalt taganenuks xxxxxxxxxxx.a F.iga sõlmitud kinkelepingust; b. Tuvastada, et tühised on F.i ja L OÜ vahel sõlmitud Xxxxxxxxxxx kinnistu võõrandamistehing ja asjaõigusleping, mille alusel kanti Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusregistri registriosa nr xxxxxxxxxxxx teise (II) jakku kinnistu katastritunnusega xxxxxxxxxxx omanikuna L OÜ;

Lk 11 / 20

2-13-34716 c.Tunnustada C., D.i, E.i ja F.i omandiõigust Xxxxxxxxxxxxs asuvale Xxxxxxxxxxx kinnistule katastritunnusega xxxxxxxxxxx; d.Kohustada L OÜ-d andma nõusolekut C., D. , E. ja F. sissekandmiseks kinnistusraamatusse kinnistu omanikuna. Asendada L OÜ kinnisomandi tagasikandmise tahteavaldus kohtuotsusega, mille kohaselt kustutada Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusregistri registriosa nr xxxxxxxxxxxx teisest (II) jaost kinnistu katastritunnusega xxxxxxxxxxx omanikuna L OÜ ja kanda kinnistusregistri teisse (II) jakku kinnistu omanikuna sisse C., D., E. ja F. ( V toimik tl. 32-33).

2-13-34716 pärandvara ühisus). E.`i hagist loobumine ei takista teistel pärijatel pärandi osas nõudeid esitada.

2-13-34716 2013 kevadeni s.o. hiljem kui 28.08.2012 halvenes märkimisväärselt kostjatest tingitud sündmuste ahela tulemusel kinkijate elukeskkond ja toimetulek. Kostja käitus kinkijate suhtes solvavalt ja tänamatult ning see käitumine oli kumuleeruv. Pärnu Maakohtu tsiviilasja menetluses tuginesid kinkijad ka asjaolule, et F. ähvardab võõrandada kinnisasja kolmandale isikule. F. tunnistas, et pidi A. ́i ja B.`i abistama ja nende eest hoolitsema, kuid ei ole kinke eesmärgile kaasa aidanud. Kostja on korduvalt kasutanud kinkijate suhtes vaimset ja füüsilist vägivalda. Kinkijatele kehavigastuste tekitamine nt. käte väänamine ja sellega pidev ähvardamine ning moraalne ja füüsiline vägivald kinkijate suhtes on kinkelepingust taganemise aluseks IV toimik tl. 146-153).

2-13-34716 ostsid, abikaasa käis F.ga poes, aga poesõidud maksid kinni. Tal oli matuseraha korjatud, selle kirjutas F. nimele, et ise on pime, usaldas F.t. Kui F. jänesefarmi hakkas tegema siis mees andis talle jäneste ostmiseks raha. 2012 septembrist kuni 2013 poole jaanuarini elas K. nende juures. Nüüd ei ole K. enam nende juures. K. magas suures toas diivanil ja pärast magasid F.ga ühes toas. F. läks Pärnusse aasta lõpus, siis magas K. F. toas. F. õppis 20112012 kevadeni. F. ei rääkinud midagi K.le, kui K. nendega halvasti käitus. K. viskas pangetäie solki neile peale ja F. vaatas vaikides pealt ( II toimik tl. 175). 17.3 Kohus ei arvesta tõendina B. vande all antud ütlusi selle kohta , et F. lõi A.`i jalaga. A. ise sellest vande all ei rääkinud ja B. ise ei mäletanud, millal selline sündmus üldse aset leidis. Ka ükski tunnistaja ei rääkinud sellisest sündmusest. Hagejate lepinguline esindaja 29.09.2021 kohtuistungil ei osanud vastata kohtu küsimusele , millal kinkijatele tekitati kehavigastusi s.o. väänati käsi. Hagejate lepinguline esindaja vastas, et käte väänamine on toimunud samal ajal kui solgi viskamine ja see info on talletatud kohtuistungi protokollis ( V toimik tl.59). A. ja B. vande all ülekuulamisel ei rääkinud , et F. oleks nende suhtes kasutanud füüsilist vägivalda s.h. väänanud käsi. Sellekohaseid ütlusi hagejad vande all ei andnud ja ka ülekuulatud tunnistajad ei ole ütlusi andnud , et F. on kasutanud füüsilist vägivalda kinkijate A. ja B. suhtes v. väänanud neil käsi.

2-13-34716 ema, et kui ta sinna päriselt elama asub, on lausa põrgu lahti. 2012 kevadel või isegi varem F. ema elas seal, aiamaad tegi , 2013 jaanuaris viidi ta sealt ära. Algul ta ainult käis seal, hiljem jäigi sinna. Ta ööbis seal oma autos. Hagejate hooldaja on ta päris pikalt olnud, umbkaudu 10 aastat ( II toimik tl.171- 172). 18.2 Tunnistaja H. 20.10.2014 kohtuistungil antud ütluste kohaselt B.`i ja A.`i hooldas tema abikaasa G.. Ta teeb hooldaja tööd, viib nende pesu pesumajja, teeb vahest kodus neile sooja süüa. Ei tea, et F. neid töid teeks. Tema talvel viis puid sinna, B.il endal raske käimisega. Kui see jama pihta hakkas muutus F. kinniseks. Vahepeal oli neil suhted halvad , nüüd on hakanud rääkima omavahel. F. ema kisa ja sõim kostis naabriteni, ta sõimas A.t ja B.it, et nad ei saa hakkama. Tema proovis F. ema rahustada, natuke taltus mõneks ajaks. Mingi teema oli solgiämbriga ja selle väljaviimisega, et tema ei pea seda välja viima ja hakkab selle eest tasu küsima, hinnakiri tehti, kui palju mingi teenus maksab, B. ja A. muidugi ei maksnud. F. emaga olid need tülid tavaliselt, suured riiud ja sõimud. Algul F. ema käis nädalavahetusel aiamaad tegemas, siis kuskil 2010 olukord muutus. Suvel oli ta seal nädalavahetusel üsna tihti, talvel ei käinud. 2012 hakkasid tülid pihta, kui jänesed tulid, siis nõudis seal oma õigusi. Suvel elas ta väljas autos, talvel kui F. tuli linna õppima, oli ema F. toas ( I toimik tl. 140). 18.3 Tunnistaja I. 20.10.2014 kohtuistungil antud ütluste kohaselt ei oska ta midagi öelda F., B.i ja A. suhete kohta. F. kuri küll ei olnud. F. ajal ei ole ta seal rohkem käinud kui üks kord pumpa parandamas. F. kutsus appi. Paar aastat tagasi F. palus ka , et aitaksime puud ära tuua, aga kogus oli väike. Arvab, et ta kandis majapidamise eest hoolt niipalju kui tal lubati. Majapidamise osas ei oska öelda, kas see oli korras, aga kui F. tuli sinna läks asi paremaks, mõtleb ümbrust ( I toimik tl.142). 18.4 Tunnistaja J.`i 24.11.2014 kohtuistungil antud ütluste kohaselt A.`il on sügav puue. Xxxxxxxxxxx vald on seadnud talle hoolduse ja määranud hooldaja, ka B. ́ile oli vanasti määratud hooldaja. Läbi hooldaja tuleb info, kui on mingi mure. Murekoht tekkis 2012, käis 15.11.2012 kodukülastusel ja A. oli mures koduse rahu pärast. Lapselaps F. ja tema ema K. elasid nende juures. Hagejad olid mures, et nendega ollakse kurjad, vesteldes kasutatakse valju hääletooni, nad ei saa kodus rahulikult oma vanaduspäevi veeta. Tema vestles F. ja K.ga, ka sel päeval oli K. hääletoon väga vali ja ta väitis, et A. ja B. käituvad halvasti. Talle räägiti ka solgiga viskamisest, füüsilise vägivalla osas jääb vastuse võlgu, aega on möödas. Solgiga visati hagejaid, seda rääkisid A. ja B.. Hooldaja G.`i kaudu on see info tulnud. Sellist käitumist ta ei pidanud normaalseks, kui kodus on tülid ja riid. Käis uuesti jaanuaris 2013 , A. näitas kinkelepingut, sellel hetkel olid hagejate suhted minia K.ga rahulikumad seetõttu, et omavahel enam ei räägitud. Vestles ka F.ga, suhtlemine oli rahulikum, õigemini suhtlemine lõppes, omavahel hagejad ja kostja ei suhtle, aga igapäevasteks toimetusteks oleks see vajalik. A. on pime ja ta ei näe niipalju, et kodu koristada. Arvestades , et nooremad inimesed on kodus, võiks kodune olukord olla parem ja puhtam. 2012 novembris kui käis kodukülastusel elas F. ema K. B.i ja A. juures. Kogu aeg ta seal elanud ei ole. 2013 viibis K. veel seal , aga suhted olid rahulikumad. Praegu K. seal ei ela. Ilmselt probleem teravnes sellega, et K. elas seal ja siis olid probleemid ka F.ga. F. arvas ka , et ema ei peaks häält tõstma, et rahumeelselt peaks suhtlema. Abistamist siiski nooremate poolt ei toimunud, võinuks abistada vanemaid inimesi ( Toimik I tl.146- 147).

2-13-34716 kingisaaja lähedase käitumises, millega on antud juhul tegu. Tunnistaja J. kohtuistungil antud ütluste kohaselt kostja F. arvas ka, et ema ei peaks häält tõstma ja peaks rahumeelselt suhtlema. Tunnistaja G.`i kohtuistungil antud ütluste kohaselt F. ise midagi sellist teinud ei ole, tema elas rahumeelselt ning suurem osa kinkelepingu lõpetamise sooviks andis kindlasti F. ema käitumine. Ta ei ole hagejate ja kostja omavahelisi tülisid pealt näinud. F. ema K. ei pea ise ka F.st suurt lugu. Kui ta seal jäneseid toimetas ja sõnnikut välja vedas , siis ta käis oma käruga ja sajatas F.t. Seega tunnistajate ütlustega on tõendatud, et põhilised probleemid tekkisid kinkijate ja kostja ema vahel. 19.1 Tunnistaja G.`i ütlustega on tõendatud, et kostja ema K. tuli vaidlusalusele kinnistule elama 2012 kevadel, hakkas seal aeda kaevama ja köögivilju maha panema. Kui ta seal jäneseid toimetas ja sõnnikut välja vedas , siis ta käis oma käruga ja sajatas F.t. Kord ta oma aiast kuulis , et K. karjub kellegi peale ja B.i vaikset häält oli kuulda. 2013 jaanuaris viidi ta sealt ära. Algul ta ainult käis seal, hiljem jäigi sinna. Ta ööbis seal oma autos. Tunnistaja H. ütluste kohaselt 2012 hakkasid tülid pihta, kui jänesed tulid, siis nõudis F. ema seal oma õigusi. Suvel elas ta väljas autos, talvel kui F. tuli linna õppima, oli ema F. toas. Tunnistajate G. ja H. ütlustega on tõendatud, et kostja ema tuli vaidluselasele kinnistule elama kevadel 2012 ja suvel ööbis autos. VÕS § 270 lg.1 järgi kinkija võib kinkelepingust taganeda ühe aasta jooksul alates ajast, mil ta sai teada v. pidi teada saama taganemise õiguse tekkimisest. See, et kostja ema tuli kinnistule elama ja karjus kinkijate peale ja käitus nendega solvavalt pidid kinkijad teadma juba 2012 kevadel , kuid kinkelepingust taganesid antud asjaolul alles 28.08.2013 s.o. üle aasta aja hiljem ja on seega taganemise õiguse antud asjaoludel kaotanud. Hagejad on ise antud asjaolude toimumist 2012 kevadel 19.05.2016 menetlusdokumendi p.2.2 kinnitanud (II toimik tl.147). VÕS § 270 lg.1 on õigust lõpetav tähtaeg. Iga aluse puhul kehtib iseseisev taganemise tähtaeg.

2-13-34716

Lk 18 / 20

2-13-34716 Esimese apellatsioonkaebuse esitamisel tasus F. riigilõivu 500 eurot , teise apellatsioonkaebuse esitamise eest 500 eurot ja kaebus Riigikohtule kautsjon 50 eurot. Seega kokku 1050 eurot, mis on vältimatu ja vajalik kulu. Kostjate õigusabikulud on alljärgnevad: 1)19.09.2016.a. esitas F. Pärnu Maakohtule menetluskulude nimekirja õigusabikulude kohta summas 2340 eurot + arved 04.04.2017 ja 04.10.2017 s.o. 1.1 14.11.2013 menetlusdokumendi koostamine , kostja seisukoht , täiendavad vastuväited hagile 3 tundi x 65 = 195 eurot; 1.2 29.01.2014 seisukoha koostamine 3 tundi x 75 eurot = 225 eurot; 1.3 19.05.2014 esindamine kohtuistungil ja kohtuistungiks ettevalmistus 2 tundi x 75 = 150 eurot; 1.4 22.09.2014 esindamine kohtuistungil , kohtuistungiks ettevalmistus 3 tundi x 75 eurot = 225 eurot; 1.5 20.10.2014 kohtuistungiks ettevalmistus ja esindamine kohtuistungil 2 tundi x 75 = 150 eurot; 1.6 24.11.2014 kohtuistungil osalemine ja istungiks ettevalmistus 1,5 tundi x 75 = 112,5 eurot; 1.7 22.12.2014 seisukoha koostamine ja esitamine 3,5 tundi x 75 eurot = 262.5 eurot; 1.8 23.01.2015 apellatsioonkaebuse koostamine 4 tundi x 75= 300 eurot; 1.9 04.12.2015 seisukoha koostamine 2 tundi x 80 = 160 eurot; 1.10 18.03.2016 seisukoha koostamine 2 tundi x 80 = 160 eurot; 1.11 esindamine 19.09.2016 kohtuistungil ja kohtuistungiks ettevalmistus 2,5 tundi x 80 = 200 eurot; 1.12 10.11.2016 lõppseisukoha koostamine ja esitamine 2,5 tundi x 80 eurot = 200 eurot. 1.13 apellatsioonkaebus Pärnu Maakohtu 09.12.2016 otsusele ja määruskaebus Tallinna Ringkonnakohtu 13.02.2017 määrusele kokku 3.75 tundi x 80 = 300 eurot; 1.14 04.10.2017 esindamine ja õigusabi 3 tundi x 80 = 240 eurot ; Kõik kokku 2880 eurot. 2)10.05.2019 esindus tsiviilasjas tunnitasuga 120 eurot, mis sisaldab 20% käibemaksu) 2,16 tundi x 120 = kokku 260 eurot 3) 15.10.2019 kostja vastuse koostamine ja tsiviilasja materjalidega tutvumine osaline makse 5 tundi x 120 = 600 eurot ; 4) 25.05.2020.a. kostja esindus tsiviilasjas 5 tundi x 120 = 600 eurot , 5) 11.12.2020.a. uue hagi vastuse koostamine juurdemaks täiendava ajakulu eest 3 tundi x 120 = 360 eurot ; 6)uute kohtudokumentide tutvumise taotluse koostamine 09.09.2021 0,5 tundi x125 = 62.50; 28.06.2021 kohtuistung ja ettevalmistus 2 tundi x 125 = 250 ; 23.09.2021 kohtumäärusega tutvumine 1 tund x 125 = 125 ; 29.09.2021 kohtuistung ja ettevalmistus 3 tundi x 125= 375. Kõik kokku 812.50 + käibemaks 20% = 975 eurot; 7)kostja kirjalike kohtuvaidluse teeside koostamine 4,5 tundi x 125 = 562.50 eurot + käibemaks 20% = 675 eurot; 8)Menetluskulude arvestus ja nimekirja koostamine 2 tundi x 125 = 250+ käibemaks 205 = 300 eurot. Kõik kokku 3770 eurot. Kohus leiab, et põhjendatud ei ole p.2 kostjate 10.05.2019 menetluskulu summas 260 eurot. Kostjate esindaja vandeadvokaat Paul Järve on kohtule 15.10.2019 teatanud, et on samal päeval sõlmitud leping kostjate esindamiseks s.o. viis kuud hiljem ( IV toimik tl. 80). Samuti ei ole p.6 põhjendatud kulu 0,5 tunni ulatuses 23.09.2021 kohtumäärusega tutvumine. Määrusega tutvumise piisav aeg on 0,5 tundi 62.50 eurot + käibemaks = 75 eurot. Arvestades asja mahukust , keerukust, pikkust ja läbitud kohtuastmeid leiab kohus, et ülejäänud osas on kostjate esindajakulu põhjendatud. Seega kostjate põhjendatud menetluskulud kokku 1050+ Lk 19 / 20

2-13-34716 2880 + 3435 (s.o. 3770 – 335) =7365 eurot. Kostja esindajakulu tunnihinne on mõistlik ja põhjendatud ning kooskõlas kohtupraktikaga. Vastavalt muutunud kohtupraktikale (RKL 218-7550 p.15) on menetluskulude nimekirja koostamise kulu vajalik ja põhjendatud kulu TsMS § 175 lg.1 mõttes. Kostjad on kinnitanud, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva menetlusega. Vastavalt äriregistri andmebaasile kostja OÜ L ei ole käibemaksukohuslane ja kulud on arvestatud koos käibemaksuga. TsMS § 162 lg. 4 järgi kohus võib jätta kulud täielikult v. osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti , oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane v. ebamõistlik. Kohus leiab, et nimetatud sätet on võimalik kasutada ka hagist loobumise korral. Kohus leiab, et E.`ilt kostjate kulude väljamõistmine oleks äärmiselt ebaõiglane, kuna E. on esialgsete hagejate õigusjärglane, kes ei soovinud menetlusse astuda ja menetlusse kaasamisel koheselt loobus hagist. Seega tuleb kostjate menetluskulud välja mõista hageja D.`ilt ja C.`lt. Kohus leiab, et vastavalt TsMS § 165 lg.1 kaashagejad vastutavad menetluskulude eest võrdsetes osades. Seega kuulub kostjate kasuks D.`ilt väljamõistmisele 3682.50 eurot ja C.`lt 3682.50 eurot. /allkirjastatud digitaalselt Ivika Sillaots Kohtunik

Tallinna Ringkonnakohtu 21.09.2022 määruse RESOLUTSIOON:

Lk 20 / 20

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.