AKi hagi TOVISTER OÜ vastu pooltevahelise 15.01.2014.a töölepingu nr 4 töötajapoolse ülesütlemise tuvastamiseks ja hüvitise, saamata jäänud töötasu, puhkusehüvitise, päevarahade ja viivise nõudes ning TOVISTER OÜ hagi AKi vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja töösuhte tööandaja ülesütlemisavalduse alusel lõppemise tuvastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 23.02.2017.a otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
10 865,87 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
TOVISTER OÜ apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja I ja kostja II (töötaja; apellatsioonimenetluses vastustaja): AK (isikukood xxxxxxxxxx), tehinguline esindaja vandeadvokaat Ljudmila Tamar Kostja I ja hageja II (tööandja; apellatsioonimenetluses apellant): TOVISTER OÜ (registrikood 10714841), tehinguline esindaja vandeadvokaadi abi Raiko Paas
Kohtuistungi toimumise aeg
05.05.2017.a
Istungil osalenud isikud
Hageja I tehinguline esindaja vandeadvokaat Ljudmila Tamar ja kostja I tehinguline esindaja vandeadvokaadi abi Raiko Paas
Pärnu Maakohtu 23.02.2017.a otsus (allkirjastatud 23.02.2017.a, otsuse päises märgitud 20.02.2017.a) jätta muutmata.
2.TOVISTER OÜ apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
1(9)
Tsiviilasi nr 2-16-9134
3.Jätta maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud TOVISTER OÜ kanda.
4.Lisaks maakohtu poolt välja mõistetud menetluskuludele mõista OÜ-lt TOVISTER AK ́i kasuks välja apellatsioonimenetluse kulud summas 350 eurot. Välja mõistetavatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud määras alates käesoleva lahendi jõustumisest kuni kohase täitmiseni.
5.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagid ja nende aluseks olevad asjaolud
1.10.06.2016.a esitas hageja II (tööandja) hagi, milles palus tuvastada, et tööandja ja kostja II (töötaja) vahelise 15.01.2014.a töölepingu nr 4 töötajapoolne ülesütlemine on tühine ning tuvastada töölepingu ülesütlemine tööandja poolt esitatud ülesütlemisavalduse alusel 18.02.2016.a. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 15.01.2014.a töölepingu, mille alusel asus töötaja tööandja juures tööle harvesteri juhi ametikohal. Alates 11.02.2016.a töötaja tööle ei ilmunud. Samuti ei teavitanud töötaja tööandjat tööle ilmumata jäämise põhjusest. Tööandjale teadaolevalt asus töötaja tööle uue tööandja juures. 18.02.2016.a e-kirjaga esitas töötaja tööandjale töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse, millega soovis töölepingu erakorraliselt üles öelda 14.02.2016.a. Tööandja sai selle kätte 18.02.2016.a. Töötaja tõi töölepingu erakorralise ülesütlemise põhjusena välja selle, et tööandja on osaliselt viivitanud töötasu maksmisega. 18.02.2016.a esitas tööandja ise töötajale töölepingu ülesütlemisavalduse põhjusel, et töötaja ei täitnud enam töökohustusi. Töötaja oleks pidanud andma mõistliku tähtaja rikkumise kõrvaldamiseks.
2.10.07.2016.a esitas hageja I (töötaja) hagi, milles palus tuvastada pooltevahelise töölepingu töötajapoolne ülesütlemine alates 16.02.2016.a, mõista välja kostjalt I (tööandjalt) ülesütlemise hüvitis 2546 eurot, saamata jäänud 2015.a detsembrikuu töötasu 2500 eurot bruto, saamata jäänud 2016.a veebruarikuu töötasu 2350 eurot bruto, saamata jäänud päevaraha 2015.a november - detsember eest 1152 eurot, saamata jäänud päevaraha 2016.a veebruarikuu eest 544 eurot, puhkusehüvitis 875,86 eurot, hagi esitamise hetkeks sissenõutavaks muutunud viivis 347,37 eurot ja edasiulatuv viivis alates 15.07.2016.a kuni põhinõude täitmiseni seadusjärgses määras. Hagiavalduse kohaselt oli tööleping sõlmitud tähtajaliselt kuni 22.12.2017.a ja töö tegemise koht oli Tallinn. Töölepingu p 4.1 kohaselt leppisid pooled kokku töötasu arvestamise alustes, mille kohaselt oli brutotöötasu 1 euro tihumeeter, millele lisandus iga lähetuses viibitud päeva eest 32 eurot. Töötaja töötas töölähetuses Venemaal. Hageja I ja ka teised töötajad pidasid ise tööaja- ja mahtude arvestusi, mida edastasid tööandja esindajale kohapeal, kes kontrollis andmed ja edastas need tööandjale. Nimetatud tabelid olid töötasu arvestamise alus. Tööandja ei maksnud nõuetekohaselt töötasu. 03.02.2016.a edastasid töötajad tööandjale kirjaliku teate hoiatusstreigi korraldamisest ajavahemikul 11.02.2016.a kuni 12.02.2016.a, kuna töötasu võlgnevus oli juba alates oktoobrist 2015.a. 14.02.2016.a esitas töötaja tööandjale avalduse, milles ütles töölepingu üles alates 14.02.2016.a seoses tööandjapoolse töölepingu rikkumisega (töötasu maksmise kuupäevadest kinni pidamata
2(9)
Tsiviilasi nr 2-16-9134 jätmine ja töötasu võlgnevuse tekkimine). Tööandja sai avalduse kätte 16.02.2016.a. Poolte töölepingu punkti 4.2 järgi kohustuski tööandja maksma palka üks kord kuus, igale palgaarvestusajale järgneva kuu 10. kuupäevaks ülekandega töötaja pangaarvele. 07.05.2015.a maksti töötasu 2015.a märtsi eest, 13.07.2015.a töötasu 2015.a juuni eest, 14.09.2015.a töötasu 2015.a juuli eest, 02.10.2015.a töötasu 2015.a augusti eest, 19.10.2015 töötasu 2015.a septembri eest, 25.11.2015.a töötasu 2015.a oktoobrikuu eest, 22.12.2015.a töötasu 2015.a novembri eest osaliselt, 26.01.2016.a – töötasu 2015.a novembrikuu eest lõplikult. 2015.a detsembri töötasu oli kokkulepitud tähtajaks, s.o 10.01.2016.a, maksmata. 2016.a jaanuari 3 päeva töötasu oli samuti 10ks veebruariks maksmata. Lisaks ei ole tööandja töötajale korrapäraselt maksnud ka päevaraha töölähetuses viibimisel. Tööandja ise tunnistas töövaidluskomisjoni (TVK) menetluses, et osa päevarahast, s.o 640 eurot, on töötajale maksmata. Nimetatud raha on maksmata ka tänaseni. Töötaja keskmine töötasu oli 848,67 eurot. 2015.a detsembris tegi töötaja harvesteri töid 2422,64 tm ja tehnika remonti 24 tundi. Töötaja täitis nn tööaja tabeli ja esitas selle tööandja töötajale JAle, kes omakorda kontrollis andmete õigsust ja edastas andmed tööandjale töötasu arvestamiseks. Selline oli korraldus igakuiselt, sh ka detsembris. Töötasu arvestus on seega järgmine: 2422,64 tm × 1 euro = 2422,64 eurot ning 24 t × 3,22 eurot (keskmine remondimehe töötasu ) = 77,28 eurot ehk kokku 2500 eurot. Töötaja pole 2015.a detsembrikuu eest töötasu saanud. 27.05.2016.a maksis tööandja töötajale nõutavast summast 250 eurot, kuid kuna töötajal ei ole teada väljamakstud töötasu summa brutos, ei arvestanud töötaja selle summaga hagi esitamisel. 2016.a veebruaris tegi töötaja harvesteri töid 2311,78 tm ja tehnika remonti 6 tundi. Töötaja viibis 2015.a novembris-detsembris töölähetuses kokku 68 päeva, nendest on töötajale maksmata päevaraha 36 päeva eest, kokku 1152 eurot (36 × 32 eurot). Töötaja viibis 2016.a veebruaris töölähetuses 14 päeva, lisaks 3 päeva jaanuaris, kokku 17 päeva, mille eest on töötajale maksmata päevaraha summas 544 eurot (17 × 32 eurot). Nõuded muutusid sissenõutavaks alates 17.02.2016.a ning kuni hagi esitamiseni on viivist 159 päeva eest 347,37 eurot (9967,86 eurot × 8% ÷ 365 päeva × 159 päeva). Kostjate vastuväited
3.Kostja I (tööandja) vaidles töötaja hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Töötaja enda arvestust tuli võrrelda metsamaterjali väljaveo andmetega. Töötaja enda koostatud käsikirjalised tabelid ei saa tõendada töölepingujärgse töö (metsamaterjali töötlemine) tegemist. Nimetatud tabeleid pole koostatud ega allkirjastatud tööandja poolt. Tabelid on allkirjastatud J. A, kes pole tööandja juhatuse liige ega töötaja, mistõttu pole nimetatud isikul õigust tööandja nimel töötajatele väljamakstavaid töötasusid kinnitada. Tööandja on politseisse esitanud avalduse seoses tööandja esindaja allkirjaga töötaja ülesütlemisavaldusel. Tööandja pole seda allkirja andnud. Kuriteo tunnuste tõttu on alustatud kriminaalmenetlust. Eeltoodust tulenevalt ei saa tööandjale ette heita seda, et ta kahtleb töötaja poolt töö tegemise kohta kirjapandud andmetes. Esitatud tabelite kaudu pole võimalik tuvastada, millisel ajal, milliselt objektilt ja millises mahus metsamaterjali on töödeldud. Metsamaterjali töötlemist võib olla võimalik tõendada materjali kokkuostjalt või vedajalt saadud tõenditega töödeldud või üleantud metsamaterjali kohta. Töötaja poolt töövaidluskomisjonile esitatud metsaseadme toimingu aruannetest pole näha, millist perioodi need kajastavad, samuti on need mittetäielikud tabelid. Eeltoodu alusel pole võimalik tuvastada, kas ja millises ulatuses on esitatud andmed õiged. Töötaja on märkinud näiteks oma koostatud tabelis 2016.a veebruaris töödeldud materjali tihumeetrite arvuna 2311,7 tm, samas kui esitatud masina aruanded näitavad töödeldud materjali hulgana (eeldusel, et need on õiged) 1065,13 tm. Töötaja pole aga tänase päevani esitanud ka tõendeid, mille abil või mille kaudu oleks võimalik töötaja esitatud andmeid kontrollida, s.t mille kaudu oleks võimalik tuvastada palju tegelikult töötaja poolt metsamaterjali töödeldi. Kuna töötaja pole esitanud tõendeid tehtud töö hulga kohta pole ka
3(9)
Tsiviilasi nr 2-16-9134 võimalik välja arvestada töötaja soovitud viisil puhkusetasu. Töölepingut ei saa mõistliku aja jooksul ülesöelduks lugeda, kui tööleping öeldakse 2016.a veebruaris üles põhjusel, et 2015.a esimeses pooles või keskel on viivitatud töötasu maksmisega. Töötaja pole eelnevalt pöördunud tööandja poole ega juhtinud tähelepanu lepingurikkumisele ega teatanud, et kui tööandja töötasu edaspidi tähtajaks ei tasu, ütleb ta lepingu üles. Töötaja pangakonto väljavõttest nähtub, et töötajale on tasutud päevaraha perioodil november kuni detsember 12.10.2015.a summas 544 eurot ning 14.01.2016.a summas 992 eurot (kokku 48 päeva eest), mistõttu tasumisele kuuluks 20 päeva tasu summas 640 eurot. 2015.a veebruari eest oleks päevaraha 512 eurot. Töölepingu ülesütlemise ajal oli ainus tööandja juhatuse liige ja seega ainus tööandja esindaja KA.
4.Kostja II (töötaja) vaidles tööandja hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Töötaja esitas töölepingu ülesütlemisavalduse tööandja esindajale 14.02.2016.a, mille tööandja sai kätte 16.02.2016.a. Seega oli võimalik vaidlustada ülesütlemine töövaidlusorganis kuni 17.03.2016.a. Tööandja esitas avalduse TVK-le 21.03.2016.a, seega hilinenult. TVK ei tohtinud tööandja avaldust läbi vaadata ning kohus peab jätma tööandja avalduse läbivaatamata. 18.02.2016.a kell 02:31:47 edastati töötaja ülesütlemisavaldus tööandjale uuesti, kuid see ei muuda avalduse kättesaamist tööandja poolt 16.02.2016.a. Isegi kui asuda seisukohale, et töötaja edastas oma avalduse 18.02.2016.a esimest korda ja tööandja edastas töötajale ülesütlemisavalduse 18.02.2016.a kell 22:18, edastas tööandja oma avalduse töötaja omast hiljem, st ajal kui tööleping oli lõppenud töötajapoolse ülesütlemisega. Esimese astme kohtu otsus
5.Pärnu Maakohus tegi 23.02.2017.a otsuse (otsuse allkirjastamise aeg), millega rahuldas töötaja hagi tööandja vastu ja tuvastas poolte vahel 15.01.2014.a sõlmitud töölepingu nr 4 töötajapoolse erakorralise ülesütlemise alates 16.02.2016.a tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumise tõttu, mõistis tööandjalt töötaja kasuks välja ülesütlemise hüvitise 2546 eurot, saamata jäänud töötasu 4821,02 eurot (brutotasuna), saamata jäänud päevaraha 1696 eurot, puhkusehüvitise 875,86 eurot, hagi esitamise hetkeks, s.o perioodi 17.02.2016.a - 13.07.2016.a eest sissenõutavaks muutunud, viivise 269,69 eurot ja viivise põhinõudelt (8216,27 eurot) alates 14.07.2016.a kuni põhinõude täitmiseni seadusjärgses määras. Kohus jättis tööandja hagi töötaja vastu rahuldamata. Kohus jättis menetluskulud tööandja kanda ning mõistis tööandjalt töötaja kasuks välja 930 eurot ja viivise alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni seadusjärgses määras. Otsuse kohaselt on pooltel vaidlus töötaja ülesütlemise avalduse tööandja poolt kättesaamise ja kehtivuse kuupäevas ning erakorralise ülesütlemise seadusliku aluse olemasolu üle. Tööandja ei ole vastu vaielnud 14.02.2016.a avaldusel tööandja esindaja poolt 16.02.2016.a kättesaamise kohta antud allkirja ehtsusele ning kohtu hinnangul ka visuaalsel vaatlusel sarnaneb 14.02.2016.a avaldusel olev allkiri töölepingu sõlmimisel 15.01.2014.a tööandjat esindanud EAi allkirjale. Tööandja ei ole ka esile toonud, miks ülesütlemise avalduse kättesaamisel erinevalt töölepingu sõlmimisest oli vajalik tööandja esindamine juhatuse liikme poolt. J. A 18.02.2016.a e-kirjas väidab, et ka E keeldub alla kirjutamast, et on avalduse kätte saanud, mis viitab, et E. Aile olid avaldused teada, kuid ei tõenda, mis kuupäevast. Samas ei lükka see märkus ümber töötaja avalduse kättesaamise kinnitust, kuna e-kirjast nähtuvalt oli ülesütlemisavaldusi mitu ja ei ole teada, millise avalduse kohta J. A märkus käis. Kohus luges esitatud tõendite alusel tuvastatuks, et tööandja sai töötaja 14.02.2016.a kirjaliku avalduse töölepingu erakorralise ülesütlemise kohta kätte 16.02.2016.a. Seega on ülesütlemisavaldus muutunud kättesaamisega formaalselt kehtivaks. Töötaja poolt esitatud konto väljavõtte järgi perioodil aprill 2014.a – jaanuar 2016.a on tööandja olnud regulaarselt palgamaksmisega kuu või enam viivituses, kuna töölepingu p 4.2 kokkulepitud tähtaja paiku ehk palgaarvestusele
4(9)
Tsiviilasi nr 2-16-9134 järgneval kuul on palgamaksmine toimunud vaid 6 kuu puhul, enamasti on töötasu välja makstud vähemalt 10 korral enam kui ühekuulise viivitusega (nt 2015.a juuli töötasu 14.09.2015.a, 2015.a augusti töötasu 02.10.2015.a, 2015.a novembri eest lõplikult alles 26.01.2016.a) ning töölepingu ülesütlemise ajal, 2016.a veebruaris oli töötajal saamata palk ja päevarahad alates 2015.a detsembris tehtu eest. Kohus nõustus töötajaga, et töötasu maksmine kokkulepitud ajal ja suuruses on töölepingu oluline tingimus ning töötasu maksmata jätmine ja maksmisega korduvalt enam kui kuuajaline viivitamine saab olla erakorralise ülesütlemise seaduslik alus. Tööandja võttis omaks, et 2015.a oli ta palgamaksmisega korduvalt viivituses ja välja maksmata on osa päevarahadest, kuid tööandja leidis, et töötaja oleks pidanud andma enne ülesütlemist tööandjale võimaluse puudust kõrvaldada ja 2015.a viivitusi ei saanud tuua aluseks 2016.a veebruaris, kuna töölepinguseaduse (TLS) § 91 lg-le 4 viidates ülesütlemine peab toimuma mõistliku aja jooksul. Tööandja jättis tähelepanuta töötaja selgituse, et 2016.a veebruariks oli tal taas saamata üle-eelmisel kuul, s.o 2015.a detsembris väljateenitud töötasu ning töötaja esitatud tõendi hoiatusstreigi korraldamise kohta, milles töötajad nõudsid palkade väljamaksmist hiljemalt 10.02.2016.a ja millel on tööandja esindaja J. A kinnitus hoiatuse kättesaamise ja info edastamise kohta E. Aile kui tööandja esindajale. Tööandja väitel on detsembri 2015.a palganõue töötaja poolt tõendamata, kuid TLS § 28 ja § 33 järgi töötasu arvestamise ja väljamaksmise kui tööandjapoolsete lepinguliste kohustuste täitmist tuleb tõendada tööandjal. Selliseid tõendeid tööandja töötaja detsembri 2015.a palga kohta esitanud ei ole ja tunnistas 36 päeva eest päevarahade võlgnevust. Kohtu hinnangul omas tööandja varasem palgamaksete käitumine olulist tähendust töötaja ootustele ja edasisele käitumisele. Arvestades, et tööandja oli olnud pooleteise aasta jooksul palga või töölähetuse päevarahade maksmisega viivituses mitte korra, vaid vähemalt 10 korda, oli töötaja käitumine veebruaris 2016.a ootuspärane. Kohus leidis, et oluline rikkumine ei ole mitte üksnes ühekordne palga maksmata jätmine, vaid palga maksmisega korduv viivitamine. Lepingu korduva rikkumise tõttu ei saanud töötajalt kui lepingu teiselt poolelt mõistlikult eeldada töösuhte jätkamise soovi, kui varasema kogemuse põhjal oli alust eeldada, et rikkumised jätkuvad. Kohus leidis, et TLS § 98 lg 2 järgi ei pidanud töötaja töölepingu erakorralisest ülesütlemisest ette teatama, sest asjaolusid arvestades ei võinud mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist etteteatamistähtaja lõppemiseni. Kohus nõustus esitatud tõendite alusel (töötaja pangakonto väljavõte ja teatis hoiatusstreigi kohta), et tööandjal oli või pidi olema teada töötajate, sh konkreetse töötaja rahulolematus palga maksmisega viivitamisel ja tööandjal oli enne töötajapoolset lepingu erakorralist ülesütlemist 14.02.2016.a vähemalt 10-päevane (04.02.2016.a - 13.02.2016.a) võimalus kohustuse kohaseks täitmiseks. Tööandja ei ole esile toonud, mida ta tegi rikkumise kõrvaldamiseks peale hoiatuse saamist. Seega on tööandja vastuväited töölepingu lõpetamise kohta ilma eelneva hoiatuseta või ilma rikkumise kõrvaldamiseks antud võimaluseta alusetud. Keskmise töötasu arvestust ei ole tööandja vaidlustanud. Eeltoodust juhindudes tuleb tööandjalt töötaja kasuks välja mõista TLS § 100 lg 4 alusel hüvitis 2546 eurot. Tööandja ei ole töötaja tööaja arvestust esitanud. Töötaja võib tööaja arvestust pidada, kuid see ei ole tema kohustus. Tööandja hoolsuskohustus on korraldada selline tööaja ja tehtud tööde üle arvepidamise süsteem, mis on mõlemale poolele selge ja arusaadav ja tööandja poolt tõendatav. Kriminaalasi ei puuduta töötaja nõudeid ning töötaja ei ole vastutav tööandja poolt palgatud töödejuhataja ega ka tööandja võimuses olnud tööarvestuse usaldusväärsuse eest. Lähetusraha ei ole töötasu osa, kuigi töötaja on need kuupõhiselt ühe summana esitanud vastavalt töölepingu p 4 brutotöötasu mõistele. Poolte esitatud tõenditest nähtuvalt on töölähetused tuvastatavad ja väljaarvestatavad. Asjas kogutud tõenditest, sh töötaja poolt 01.04.2016.a TVK-le esitatud september 2015.a – veebruar 2016.a igakuistest tehtud tööde ja tööaja arvestustabelitest, e-kirjavahetusest jms nähtuvalt oli väljakujunenud üldine praktika, et töötaja märkis kuu jooksul lõigatud puidu tihumeetrid
5(9)
Tsiviilasi nr 2-16-9134 (puuliigi ja tüübi kaupa), tehtud remonditunnid, samuti langiotsingu jm päevad käsitsi tabelisse, edastas tabelid tööandja esindajale kohapeal, s.o J. Ale, kes omakorda kontrollis andmeid, viseeris töölehed ning edastas skanneritud töölehed ja lõigatud tihumeetrite arvestuse peale harvesteri andmestiku ja Vene poolelt saadud väljaveo andmetega võrdlemist e-kirjaga E. Aile, misjärel arvutati ja maksti töötajale palk välja. Kõikidele töölehtedele tööandja esindaja allkirja ei ole märgitud, kuid 08.01.2016.a J. A e-kirjaga tööandjale edastatud töötaja poolt tehtud töö ehk lõigatud puidu tihumeetrite arvu (2422 tm) saab lugeda tööandja poolt heaks kiidetuks ja detsembri 2015.a palga aluseks. Kuivõrd selline korraldus toimis ilmselt kogu töölepingu kehtimise aja, kuid tõendatult kindlasti alates septembrist 2015.a, ei ole kohtule veenev tööandja väide, et detsembri 2015.a ja veebruari 2016.a töötasu tarbeks oleks töötaja pidanud oma töötabelitele saama tööandja esindaja allkirjaga kinnituse. Ebaõige on ka tööandja arvamus, et töötaja poolt peetud ja kohtule esitatud tööajatabelid, millel puuduvad tööandja esindaja allkirjad, kvalifitseeruvad tõendamise kontekstis poole seletusena. Tegemist on maakohtu hinnangul töötaja poolt esitatud dokumentaalse tõendiga. Seoses remonditasuga on töötaja esitanud tööaja tabelid ja 08.01.2016.a tööandja e-kirja, mille kohaselt on töötaja lõiganud puitu detsembris 2015.a 2422,64 tm ja teinud 24 remonditundi ning veebruaris 2016.a on lõiganud puitu 2311,78 tm ja teinud 6 remonditundi. Tööandja ei ole 2015.a detsembri tihumeetrite arvule ega remonditasule 3,22 eurot tund vastu vaielnud, vaid on piirdunud vastuväidetes töötabelite kui tõendite usaldusväärsuse küsimusega. 2016.a veebruari kohta esitatud tihumeetrite arvestuse (2311,78 tm) osas väitis tööandja, et see on vastuolus masina toimingute aruandega, mis näitab töödeldud materjali hulgana (tööandja väitel eeldusel, et need on õiged) 1065,13 tihumeetrit. Tööandja ei ole täpsemalt viidanud, mis tõendit ta silmas peab, kuid kohus leidis, et ilmselt on mõeldud 19.02.2016.a kl 16:48 väljatrükki Komatsu Forest (masina mudel 931,1 ja ID 6) masina toimingute aruandest, mille järgi veebruaris töötaja vahetuse ajal töödeldud puidu (koorega) ruumala oli 1110,193 m3 (töötajaga seostatavat arvu 1065,13 kohus tõendil ei leidnud). Kohus leidis, et see tõend ei lükka ümber töötaja esitatud arvutusi, kuna ei ole teada ja pooled ei ole ka taotlenud tuvastada, milliste masinate peal, mis ajal täpselt töötaja töötas (kas oli veel teisi masinaid), samuti ei ole tööandja välja toonud ega tõendanud, kas toimingu aruannetes esitatud ruumala mõõtühikuna on sama, mis töölepingus palgaarvestuse alusena esitatud tihumeeter (üldteada definitsiooni poolest tihumeeter võrdub ühe kuupmeetri puidumassi ruumalaga). Tööandja ei vaielnud vastu töötaja 2015.a november – detsember osaliselt saamata päevarahade nõudele kokku 36 päeva eest summas 1152 eurot, kuid ei pea töötaja poolt tõendatuks 2016.a jaanuar kuni veebruar töölähetuses viibitud päevade ja nende eest saamata päevarahade nõuet. Töötaja viibimist töölähetuses veebruaris tõendavad veebruari toimingute aruanded tehtud tööde kohta. Töötaja esitatud 2016.a veebruari töötabeli järgi oli töötaja töölähetuses 2016.a jaanuaris 3 päeva ja 2016.a veebruaris 14 päeva, kokku 17 päeva, mille eest on päevaraha 544 eurot, kuid mille väljamaksmist ei ole tööandja tõendanud. Töötaja konto väljavõtte järgi on temale viimane lähetustasu perioodi november kuni detsember 2015.a eest (31 päeva) makstud 31.01.2016.a. Töötaja nõue 53 päeva eest (36 päeva + 17 päeva) saamata päevarahade väljamaksmiseks kuulub rahuldamisele summas 1696 eurot (53 päeva × 32 eurot). Tööandja ei ole töötaja puhkusehüvitise arvestusele vastu vaielnud. Seega töötaja puhkusehüvitise nõue 875, 86 eurot on põhjendatud. Kohus võttis viivise arvutamisel alusena põhinõude summas 8216,87 eurot. Viivis alates 17.02.2016.a kuni hagi esitamiseni 13.07.2016.a summast 8216,87 eurot 149 viivitatud päeva eest on 269,69 eurot (13 + 31 + 30 + 31 + 30 + 14 päeva × 1,81 eurot). Kohus leidis, et tööandja hagi tuleb jätta täielikult rahuldamata. Kuna kohus leidis, et töötaja poolt 15.01.2014.a töölepingu erakorraline ülesütlemine oli õiguspärane, ei ole tööandja hagi ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks õiguslikult põhjendatud ega tõendatud ning hagi tuleb jätta rahuldamata. Ei saa lõpetada õigussuhet, mis on juba lõppenud. Tööandja ei esitanud vastuväiteid menetluskulude
6(9)
Tsiviilasi nr 2-16-9134 väljamõistmise taotlusele, seega on õigusabile kulunud aeg 7 tundi ja 45 minutit tunnihinnaga 120 eurot (käibemaksuga) ehk kokku 930 eurot mõistlik. Apellatsioonkaebus
6.Maakohtu otsuse peale esitas tööandja apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse täies ulatuses tühistada ja saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Tööandja jäi kõigi maakohtus esitatud seisukohtade juurde. Maakohus hindas töötaja ülesütlemisavaldusega seoses tõendeid ja asjaolusid ebaõigesti hinnanud ning jättis põhjendamata, miks ta ei nõustu tööandja kohtumenetluses esitatud väidetega ülesütlemisavalduse esitamise asjaolude kohta. Töötaja ülesütlemisavaldus on tühine TLS § 104 lg 1 järgi, kuna see on esitanud tagasiulatuvalt (RKTKo 3-2-1-176-12, p 11). Lepingu ülesütlemisavaldus esitati etteteatamiseta. 16.02.2016.a kinnitus ei ole antud tööandja esindaja poolt. Kohus pole märkinud, millest tulenevalt luges kohus tööandjale kättetoimetatuks muu isiku kui juhatuse liikmele esitatud avalduse. Juhul, kui töötaja oleks esitanud avaldused tööandja esindajale ja esindaja oleks kinnitanud nende saamist 16.02.2016.a, puuduks loogiline selgitus, miks neid oli vaja saata uuesti tööandja juhatuse liikmele 18.02.2016.a. J. A teatas avalduste saatmisel 18.02.2016.a, et E. A keeldub avalduste vastuvõtmise kinnitamisest, samas komisjonile esitatud avaldusel on 16.02.2016.a kuupäevaga kinnitus avalduse saamise kohta. Eeltoodud asjaolude alusel on kahtlus, et avaldus on tööandja esindaja poolt kätte saadud 16.02.2016.a ja asjaolud annavad aluse kahtlusteks, et avaldusele on 16.02.2016.a märge lisatud hiljem tagantjärgi. E. A ei ole tööandja juhatuse liige ega töötaja, kellele saanuks ja tulnuks teha tööandjaga seotud tahteavaldusi ning kellele tehtud tahteavaldus oleks saanud eeltoodud sätete järgi lugeda tööandjale tehtuks. Töötaja ülesütlemisavaldus ei ole põhjendatud ka sisuliselt. Tasunõue on ebaselge ja tõendamata. Töölepingu kohaselt makstakse töötajale töötasu tükitöö põhimõttel, mistõttu sõltus töötasu töö soorituse hulgast, mitte tööl viibitud ajast. Töötajal kui nõude esitajal tuleb seega tõendada tehtud töö hulka. Tööandja nägi töötaja esitatud harvesteri väljavõtteid alles komisjonis, mistõttu ei saanud ta olla ülesütlemisavaldusele eelneval ajal töötasu maksmisega viivituses. Kohus märkis ise, et käsikirjalised tabelid tuli eelnevalt üle kontrollida. Kohus pole eeltoodud väidete kohta otsuses seisukohta võtnud. Kohtu otsus on põhjendamata osas, milles kohus leidis, et hoiatuse on tööandja nimel vastu võtnud tööandja esindaja J. A. Otsusest ei nähtu, mis õiguslikul alusel oli J. Al õigus tööandjat esindada ja tööandja nimel tahteavaldusi vastu võtta. Maakohus jättis vastamata tööandja järgmistele väidetele: töötaja pole selgitanud, millistele tõenditele ta tugineb ning kas need on originaalid, J. A kui menetlusosaliseks mitteoleva isiku ütlused võib olla tõend üksnes tunnistaja ütlusena, kuid töötaja pole taotlenud tema ülekuulamist, töötaja poolt töövaidluskomisjonile esitatud andmed ja tabelid on omavahel vastuolus ning poolte tööleping remonditunde ei sisalda. Töötaja on veebruarikuu tasuna märkinud 2350 eurot. Tasu osas on töötaja samas selgitanud, et töödeldud materjali tihumeetrite arv oli 2311,7. Esitatud metsaseadme toimingu aruanded näitavad töödeldud materjali hulgana 1065,13 tihumeetrit. Kuna on ebaselge detsembri ja veebruari väljateenitud töötasu, ei saa nimetatud summasid keskmise töötasu arvestamisel nii puhkusetasu kui ka hüvitiste osas alusena võtta. Vastustaja seisukoht
7.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
8.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuses esitatud väited selle muutmiseks ega tühistamiseks alust ei anna. Maakohtu otsus tuleb jätta muutmata
7(9)
Tsiviilasi nr 2-16-9134 ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud maakohtu otsuses esitatud põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
9.Apellant leidis, et töötaja poolt esitatud töölepingu ülesütlemisavaldus oli tühine seetõttu, et see oli esitatud tagasiulatuvalt. Ringkonnakohus sellise käsitlusega ei nõustu. Asjaolu, et töötaja koostas ülesütlemisavalduse, mis kandis kuupäeva ja mis jõudis tööandjani kas kaks või neli päeva peale ülesütlemisavaldusel näidatud kuupäeva, ei tähenda, et töötajapoolne ülesütlemine oleks tühine. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul tuleb lähtuda sellest, et juhul, kui lepingu üles öelnud poolel ei olnud õigust lepingut avalduses näidatud hetkest üles öelda, lõpeb leping sellel hetkel, kui lepingu üles öelnud poolel oli õigus leping üles öelda. Käesoleval juhul võtab tööandja omaks selle, et ta sai ülesütlemisavalduse kätte hiljemalt 18.02.2016.a. Seega lõppes tööleping hiljemalt sellest kuupäevast. Tööandja ei ole käesoleva tsiviilasja raames kohtu ette toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et töötaja nõuded tööandja suhtes oleksid väiksemad seetõttu, et tööleping ei lõppenud 14.02.2016.a, vaid 16.02.2016.a või 18.02.2016.a. Seega see, kas tööandja sai avalduse kätte 16.02.2016.a või 18.02.2016.a ning kas tööandja esindajana avalduse vastuvõtmist kinnitanud isikul oli esindusõigus või kas avalduse kättesaamiskinnituse allkiri on võltsitud või mitte, ei oma käesoleva tsiviilasja lahendamisel tähendust.
10.Maakohus tuvastas tööandjapoolse võlgnevuse õigesti ning jagas seejuures tõendamiskoormise õigesti. Maakohus leidis õigesti, et tehtud töö ja töötasu arvestuse pidamise kohustus lasub seaduse kohaselt tööandjal. Seega oleks tööandjal pidanud olema andmed, mille alusel oleks saanud tuvastada töötasu arvestamise aluseks olevad asjaolud. Selliseid andmeid ei ole tööandja kohtule esitanud ega neid ka tõendanud. Töötaja kirjeldas kohtumenetluse raames, kuidas toimus seniajani töötasu arvestuse koostamine. Töötaja tõi esile, et iga töötaja pidi esitama aruande tehtud tööst, mille alusel tööandja töötasu välja maksis. Kuni töölepingu lõppemiseni selline arvestus toimis. Erimeelsused töötasu suuruse arvestamisel tekkisid alles peale seda, kui töötaja töösuhte lõpetas. Tööandja ei esitanud nõuetele vastavat töötasu arvestust ega asjaolusid ning tõendeid, mille alusel saaks kohus jõuda veendumusele, et õige ja põhjendatud töötasu suurus oleks töötaja poolt esitatust väiksem. Tööandja piirdus üksnes sellega, et väitis, et töötaja poolt esitatud andmed ja töötasu arvestus ei ole piisavalt tõendatud ja töötaja oleks saanud esitada täiendavaid tõendeid. Selles olukorras leidis maakohus õigesti, et töötaja on teinud kõik mõistliku selleks, et töötasu suuruse kindlaksmääramise aluseks olevaid asjaolusid kohtu ette tuua. Käesoleval juhul lasub töötasu suuruse tõendamise koormis tööandjal mitte üksnes seetõttu, et töötaja tegi kõik mõistliku, mida temalt saab oodata, vaid ka seetõttu, et vastavate asjaolude dokumenteerimise kohustus lasub seadusest tulenevalt tööandjal. Ringkonnakohus ei nõustu tööandjaga, et töötaja oleks pidanud enda töötasu saamiseks hankima tõendeid metsa kokkuostjatelt. Esiteks seetõttu, et eespool toodust tulenevalt lasub töötasu suuruse tõendamise koormis tööandjal, teiseks ka seetõttu, et tegemist on tõenditega, mis peaksid tööandjal olemas olema ja milles sisalduvaid asjaolusid oleks saanud lihtsasti kohtu ette tuua ja tõendeid esitada tööandja. Tööandja ei ole kohtu ette toonud selgeid ja üksikasjalikke asjaolusid, mille alusel oleks kohus saanud jõuda veendumusele, et metsa ülestöötamise masinate tööaruannetest tulenevalt ei saanud töötaja töö hulk olla nii suur nagu töötaja seda väitis. Samuti ei ole tööandja vastavaid asjaolusid tõendanud. Ringkonnakohus nõustub seejuures maakohtu poolt esitatud seisukohtadega ning ei korda neid. Tööandja vaidlustas apellatsioonkaebuses maakohtu poolt tuvastatud töötasu suurust ka sellel alusel, et vaidlusalune töötaja ja tööandja vaheline tööleping remonditunde ei sisalda. Tööandja ei väitnud, et töötaja ei oleks remonditunde teinud või töötaja oleks teinud remonditunde vähem. Veelgi enam, tööandja ei ole remonditundide osas arvestust esitanud ega seda tõendanud.
8(9)
Tsiviilasi nr 2-16-9134 Ringkonnakohus leiab, et asjaolu, et pooltevaheline tööleping remontööde tegemise eest tasu ette ei näe, ei ole asjaolu, mis iseenesest välistaks remonttööde tasustamise. Maakohus tuvastas, et töötaja tegi vaidlusalusel perioodil ka masinate osas remonttöid ning määras kindlaks remonttööde mahu ja remonttööde eest tasumisele kuuluva summa. Tööandja ei ole apellatsioonkaebuses esile toonud asjaolusid, mille alusel saaks järeldada, et maakohus oleks vastavate asjaolude tuvastamisel eksinud. Nii ei ole tööandja väitnud, et töötaja ei oleks remonttöid teinud, või remonttöid oleks tehtud väiksemas mahus, või remonttöid tuleks tasustada teistsuguses määras. Seega tuleb lähtuda maakohtu poolt tuvastatud asjaoludest (TsMS § 652 lg 1 p 1). See, et tööleping remonttööde tegemist ei käsitlenud, ei tähenda iseenesest, et juhul, kui töötaja töösuhte raames remonttöid tegi, ei peaks kuuluma need tööd tasustamisele. Töölepingu raames tehtav töö on tasuline. Tööandja ei ole esile toonud asjaolusid, et remonttööd oleksid hõlmatud mingi muu tasuga.
11.Tööandja leiab apellatsioonkaebuses, et ta ei saanud olla töötasu maksmisega viivituses seetõttu, et ta nägi töötaja poolt esitatud töötasu arvestuse aluseks olevaid aruandeid alles töövaidluskomisjonis. Ringkonnakohus leiab, et sellised tööandja väited ei saa olla alus maakohtu otsuse muutmisele või tühistamisele. Töötasu arvestuse pidamise kohustus lasub seadusest tulenevalt tööandjal. Töötaja on läbivalt, kogu menetluse vältel tuginenud sellele, et ta ei olnud rahul sellega, et tööandja talle õigeaegselt töötasu ei maksnud ning ta väljendas korduvalt selles osas rahulolematust, sh tegi hoiatuse, mida ta ise nimetas streigihoiatuseks ning töötasu maksmisega viivitamise tõttu keeldus töötaja töö tegemisest, mida ta ise käsitles hoiatusstreigina. Töötaja ja tööandja vahelises töölepingus oli kokku lepitud töötasu maksmise tähtpäev (palgapäev). Sellest tulenevalt tuli tööandjal teha kõik endast olenev selleks, et oleksid täidetud kõik eeldused, et tööandja saaks töötajale tähtaegselt töötasu välja maksta. Tööandja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et töötasu jäi õigeaegselt välja maksmata töötajapoolsete kohustuste rikkumise tõttu ning tööandja nõudis töötajalt tulemusteta palga arvestamise eelduste täitmist.
12.Kuna maakohtu otsus jääb muutmata, ei ole ringkonnakohtul alust muuta ka maakohtu poolt kindlaks määratud menetluskulude jaotust. Tööandja ei vaidlustanud maakohtupoolset menetluskulude summaarset kindlaksmääramist. Arvestades seda, et tööandja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta tööandja kanda (TsMS § 171 lg 1). Töötaja esitas ringkonnakohtule apellatsioonimenetluse kulude nimekirja, mille kohaselt palub töötaja tööandjalt välja mõista apellatsioonimenetluse kuludena 350 eurot. Vastavad kulud moodustuvad sellest, et töötaja esindaja tutvus apellatsioonkaebusega ja koostas apellatsioonkaebuse osas vastuse kahe tunni vältel ning töötaja esindaja valmistus kohtuistungiks ja osales kohtuistungil 1,5 tunni vältel. Töötaja esindaja tunnitasu määr on 100 eurot ilma käibemaksuta. Ringkonnakohus leiab, et viidatud toimingud on põhjendatud, töömaht ei ole ülepaisutatud ja ka tunnitasu määr ei ole lubamatult kõrge. Seetõttu tuleb tööandjalt töötaja kasuks välja mõista apellatsioonimenetluse kulude hüvitiseks 350 eurot. Kuna töötaja vastava taotluse esitas, tuleb otsuses märkida, et välja mõistetavatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist seaduses sätestatud määras. Ulvi Loonurm (allkirjastatud digitaalselt)
Iko Nõmm (allkirjastatud digitaalselt)
Kaupo Paal (allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.