Asjaõigus › Muud asjaõiguse asjad

d 127 lg 1; 128 lg 3; 132 lg 3; 137 lg 1; 1037 lg 1, 3; 1043; 1044 lg 1; 1045 lg 1 p 5 ja AÕS §-d 68; 80 lg 1; 89. 03.02.2006 hagiavalduse täienduses palus hageja lisaks eeltoodule määrata OÜ-le X hagejale kuuluval K. I kinnistul asuva juurdepääsutee kasutamise tasuks 5000 krooni aastas alates 29.04.2004.

MAAKOHTU LAHEND

üle võõra kinnisasja tuleb jätta rahuldamata. Kinnisasja omanik ei tohi takistada tema kinnisasja läbiva avalikult kasutatava tee kasutamist. Seadusjärgsete kitsenduste kompenseerimiseks ning teede hoiuks võib tee omanik saada hüvitist riigi või kohaliku omavalitsusüksuse eelarvest, taotleda maamaksusoodustust või nõuda piirangute tõttu tekkinud kahju hüvitamist. A. V. kahju hüvitamise nõude osas leidis kohus, et puuduvad VÕS §-des 1043 ja 1045 lg 1 p 5 sätestatud kahju hüvitamise obligatoorsed tingimused. A. V. ei ole tõendanud talle kostjate poolt tekitatud kahju olemasolu ja selle suurust, kahju tekitajate õigusvastast tegu ning põhjuslikku seost õigusvastase teo (tegude) ja tekkinud kahju vahel. Esitatud hinnangud või arvamused, ka hinnapakkumised ei tõenda A. V. õigusvastaselt tekitatud kahju. A. V. nõue tasu määramiseks tee kasutamise eest tuleb samuti jätta rahuldamata. A. V. on avaldanud, et teed kasutavad kõik isikud. Puuduvad andmed, et ülejäänud teed kasutanud isikud oleksid maksnud tasu tee kasutamise eest. Isikuid tuleb võrdsetel asjaoludel kohelda võrdselt. Tee eest hoolitsemist A. V. tõendanud ei ole. Ta möönab, et teed on korras hoidnud Z vald, kelle vahendite arvel on parandatud teeauke ja 2002. aastal veetud teele täiendav kruusakiht. Samuti on vald talviti korraldanud lumetõrjetööd. Seega on tee korrashoidmiseks teinud kulutusi kohalik omavalitsus. Tunnistaja T. K. ütluste kohaselt on K. -M. tee tugeva kattega tee, mis kannatab suuri masinaid. Vaidluse all oleva teelõigu all on tugev pinnas ja vald on pinnast lisaks peale vedanud. Arvestades kümneid majapidamisi peaks tee jääma avalikuks kasutamiseks. K. talu tee ehitati välja 1983. aastal. 1990. aastal rekonstrueeriti H. kolhoosi tellimusel H. talude teed (talunikud A. V. ja A. K. ). Töid teostas Elva EPT ja rahastas Valga Maaparandusbüroo riigieelarvelistest vahenditest. Olemasolev tee profileeriti ja lisati teekatte paranduseks kruusa. Põhjendatud on OÜ X ja M. M. seisukoht, mille kohaselt tee kasutajatelt hüvituse nõudmiseks peab teeomanik tõendama oma kulutusi. A. V. seda teinud ei ole. Ta pole teed ise hooldanud ega korrastanud, seega pole ta kandnud seoses tee korrashoiuga mingeid kulutusi. Kuna tee kasutajate ringi ei ole võimalik üheselt määratleda, siis ei saa isegi võimaliku kahju olemasolu korral panna selle hüvitamist vaid OÜ X ja teiste kostjatena kaasatud isikute kanda.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

AÕS § 140 järgi on kinnisomandi kitsendused seadusjärgsed või need seatakse kohtuotsuse või tehinguga. Antud juhul ei ole seadusjärgset kitsendust olemas. Vastavalt kohtupraktikale ei sea kinnisomandile kitsendusi katastriplaanidel märgitud kitsendused ning AÕS § 155 lg 1 ei ole käesoleval juhul kohaldatav. Avaliku tee all AÕS § 155 lg 1 mõttes mõeldakse kas riigile või kohalikule omavalitsusüksusele kuuluvat teed koos selle all oleva teemaaga, mis läbib võõrast kinnisasja. Asjaolu, et maaüksuse plaanil on tee märgitud A all avaliku teena, ei tähenda seda, et tegemist on avaliku teega AÕS § 155 lg 1 mõttes, vaid seda, et tee on mõeldud avalikuks kasutamiseks. Alates maaüksuse kinnistusraamatusse kandmisest on plaanil A tähistatud tee eratee, mille avalik kasutamine määratakse vastavalt AÕS §-le 155 lg 3 seaduses sätestatud korras. Maa registrisse kandmine ei tekita uusi õigussuhteid, vaid ainult registreerib neid. Mingeid lepinguid tee kasutamiseks apellandiga sõlmitud ei ole ning ei ole ka tehtud ettepanekut lepingu sõlmimiseks. TeeS § 37 lg 3 sätestab, et tee omanikul on õigus nõuda eratee kasutajalt tee kasutamisega seotud kulude katteks hüvitist. Kohtuotsuses on toodud viidetega teeseadusele välja rida tee omaniku kohustusi tee korrashoiu osas ilma ühegi viiteta apellandi õigustele. Sisuliselt on apellandilt maa ära võetud ning pandud talle kohustused, kuid pole jäetud isegi võimalust tee korrashoiu eest kelleltki tasu nõuda. Kuna tegemist ei ole seadusjärgse kitsendusega, tuleb enne tee kasutamist apellandiga sõlmitavas lepingus kokku leppida tee kasutamise, remondi ja korrashoiu kord, tasu tee kasutamise eest ja alles siis võivad võõrad isikud teel liigelda. Apellant ei ole tee avaliku kasutuse vastu kui: - temaga sõlmitakse leping koos tasu määramisega tee kasutamise eest AÕS § 156 lg 1 alusel; - sõlmitava lepingu kohaselt hakkab teed korras hoidma kohalik omavalitsus või mingi muu organisatsioon või firma; - apellant ei pea tee edasise korrashoiu eest vastutama ega selle eest maksma. Lepingu tee kasutamiseks on apellant nõus sõlmima selliselt, et teel tohib liigelda alles peale teeremonti. Vastasel korral kahjustub tee all olev kuivendussüsteem. 2) Kohtu seisukoht, et apellant ei ole tõendanud temale kostjate poolt tekitatud kahju olemasolu ja suurust, kahju tekitajate õigusvastast tegu ning põhjuslikku seost õigusvastase teo ja tagajärje vahel, ei vasta faktilistele asjaoludele. Kahju olemasolu tõendab eksperthinnang, millest nähtub tee taastamismaksumus. Tee oli 1993. aastal maa tagastamise ajal praktiliselt uus. Kokku on vastustajate tegevuse tagajärjel teed lõhutud ja seega apellandile kahju tekitatud vastavalt OÜ T. P. ekspertarvamusele 91 060 krooni väärtuses, millel lisanduks tee taastamise korral käibemaks 16 390.80 krooni. Tunnistaja T. K. ütlused ei saa ümber lükata spetsialistide arvamust, sh Z valla tellitud ekspertarvamust. Apellant ei soovi teed taastada, vaid tema asja tarvitamisega (ärakasutamisega, lõhkumisega) tekitatud kahju hüvitamist. Vastavalt kohtupraktikale on apellandil asja äralõhkumise eest õigus tasu saada ka siis, kui ta ei ole asja veel parandanud ja kulutusi kandnud. Vastustajate käitumise õigusvastasuse määratleb VÕS § 1045 lg 1 p 5, mis sätestab, et kahju tekitamine on õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega. Antud juhul rikuti apellandi omandit, apellandi tee kulutati ära. Vastustajate süü seisnes selles, et nad sõitsid teel ilma apellandi loata. Nad ei hoidnud ära kahju – tee ärakasutamist ja lagunemist. Põhjuslik seos teo ja tagajärje vahel on teel nii tihe liiklemine, et tee kulus ära. Eriti intensiivselt kasutas teed OÜ X oma raskete põllutööriistadega. Hagis on toodud põhilised teekasutajad. Juhuslikud ja harvad teekasutajad ei ole teed oluliselt lõhkunud, seega ei oma olulist tähtsust, kes veel teed kasutab. Iga konkreetse isiku tekitatud kahju suurust ei ole võimalik välja selgitada. Apellandil puuduvad transpordivahendid ja tema

tegevuse tagajärjel ei ole tee olukord halvenenud. Apellandi elamu juurde on juurdepääs teise tee kaudu. 3) Väär on kohtu seisukoht, et nõue tasu saamiseks tee kasutamise eest tuleb jätta rahuldamata, kuna tee korrashoiuks on teinud kulutusi kohalik omavalitsus. Kui kohalik omavalitsus oleks teinud vajalikke kulutusi, ei oleks ta ise tee remondiks vajalike kulutuste väljaselgitamiseks eksperthinnangut tellinud ja seda kohtule esitanud. Vald tunnistas, et tee vajab remonti. Teed ei ole varem korralikult remonditud, on tehtud tee läbitavuse säilitamiseks hädavajalikke hooldustöid, mis ei ole ära hoidnud tee lagunemist sellisel määral, et nüüd tuleks teostada kapitaalremont. Samas väitis vald, et tal ei ole tee remondiks raha. Samas olenemata tee remontimisest on apellandile AÕS § 156 lg 1 alusel ette nähtud tasu tee kasutamise eest. See nõue on otsuses üldse käsitlemata. Kohus on rikkunud TsMS § 442 sätteid. Kohus on käsitlenud ühtse nõudena kahte eraldi nõuet: tasunõue seoses tee äralõhkumisega, ärakasutamisega (minevikus toimunud fakt) ning tasunõue tee edasise kasutamise eest (tulevikunõue). 4) OÜ X hagi tuleks jätta rahuldamata AÕS § 156 lg 3 alusel, mille kohaselt ei ole kinnisasja omanikul õigust juurdepääsu nõuda, kui senine ühendus avalikult kasutatava teega või kinnisasja osade vahel on katkenud tema tahtel. OÜ-le X kuulus kinnistu registriosa nr 28, mis koosnes kahest katastriüksusest, katastritunnustega 58201:002:0251 ja 58201:002:0252. 29.10.2003 sõlmitud kinnistu jagamise avaldusega, avatava kinnistu müügi- ja asjaõiguslepinguga jagas OÜ X kinnistu kaheks osaks ja müüs ära kinnistuosa katastritunnusega 58201:002:0252, mille nimeks sai V-K. . See kinnistuosa külgnes avalikult kasutatava teega. Seega on OÜ X ise omal tahtel katkestanud ühenduse avalikult kasutatava teega. OÜ-l X on AÕS § 156 lg 2 alusel võimalik kasutada juurdepääsuks avalikult kasutatavale teele äramüüdud V. -K. kinnistut.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

A. V. .

TeeS § 4 lg 3 teise lause kohaselt tee omaniku nõusolekul ja tingimustel ning valla- või linnavalitsuse ja eratee omaniku vahel sõlmitud lepingu alusel määrab eratee avalikuks

kasutamiseks ning nimetab teehoiu korraldamise eest vastutava isiku valla- või linnavolikogu kohaliku omavalitsuse huvidest lähtudes. Lepingus nähakse ette eratee kasutamise kord ja tähistus, hüvitis eratee omanikule ning teehoiukulude kandjad. Käesolevas asjas nimetatud lepingut sõlmitud ei ole. Asjaolu, et Palupera Vallavolikogu 16.12.2004 määrusega nr 1-1/04/11 on kinnitatud Z valla teeregister ning vaidlusalune tee on kantud teeregistrisse, ei muuda vaidlusalust teed avalikult kasutatavaks teeks. Teeregister ei tekita ega muuda omandisuhteid, vaid tal on informatiivne tähendus. Seda, et vaidlusalune tee on eratee, kinnitas Z valla esindaja ka ringkonnakohtu istungil. Maakohtu poolt eelnimetatud materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamine on toonud kaasa menetlusõiguse normide olulise rikkumise, mida ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. AÕS § 68 lg 2 kohaselt omaniku õigused võivad olla kitsendatud ainult seaduse või teiste isikute õigustega. Kuigi AÕS § 89 sätestab omaniku õiguse nõuda omandiõiguse igasuguse rikkumise kõrvaldamist, on selline nõue välistatud, kui omanik on kohustatud rikkumist taluma. MaaKatS § 10 lg 3 kohaselt katastriüksuse moodustamise ajaks rajatud või kaitse alla võetud kitsendust põhjustav objekt loetakse seaduslikuks ja kitsendus seadusjärgseks ning selle asukoht (piirid) kantakse katastriüksuse plaanile. Sama seaduse § 20 lg 7 näeb ette, et õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamisel või ostueesõigusega erastamisel kehtib käesoleva seaduse § 18 2. lõikes nimetatud kavade puudumisel katastriüksuse ja tema koostisosade senine sihtotstarve. K. kinnistu maaüksuse plaanilt (III kd, t.l 67) nähtub, et vaidlusalune tee on märgitud maaüksuse plaanile. Vaatamata sellele, et Palupera Vallavalituse 01.07.1993 määrusega nr 46, millega tagastati A. V. õigusvastaselt võõrandatud K. talu maad, et pandud A. V. selget kohustust võimaldada kinnistut läbiva tee senine sihtotstarbeline kasutamine, ei tähenda see seda, et isikute poolt, kellel puudub juurdepääsutee avalikult kasutatavale teele, vaidlusaluse tee kasutamist saaks käsitleda A. V. omandiõiguse rikkumisena. Kuivõrd AÕS §-st 68 lg 2 tulenevalt võivad omaniku õigused olla kitsendatud teiste isikute õigustega, siis antud juhul on A. V. kui kinnisasja omaniku õigused piiratud eelkõige naaberkinnisasjade omanike õigustega, kelledel puudub juurdepääs avalikult kasutatavale teele. Eelnevast tulenevalt on põhjendamatud A. V. väited apellatsioonkaebuses, et kostjad on rikkunud tema omandiõigust ning seoses sellega põhjustanud talle kahju. Asja materjalidest nähtuvalt esitas OÜ X maakohtule hagi A. V. vastu juurdepääsu nõudmiseks üle A. V. kinnisasja ning oli nõus tasuma selle eest hüvitist 1000 krooni aastas. A. V. leidis, et juurdepääsutee kasutamise tasuks tuleb määrata 5000 krooni aastas. Kuna maakohus leidis, et vaidlusaluse tee puhul on tegemist avalikult kasutatava teega, siis jättis ta rahuldamata OÜ X hagi juurdepääsu nõudmiseks. Maakohtu poolt materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamine on tekitanud olukorra, kus OÜ X nõue on jäetud sisuliselt läbi vaatamata. Kuivõrd OÜ X ei vaidlustanud maakohtu otsust, siis puudub ringkonnakohtul võimalus tema nõuet läbi vaadata. Protsessiökonoomia seisukohalt oleks ebamõistlik, kui OÜ X peaks esitama maakohtule uuesti hagi juurdepääsu nõudes. TsMS § 348 lg 1 kohaselt kohus juhib kohtuistungit ning selgitab välja menetlusosaliste arvamuse asjas tähendust omavate asjaolude suhtes ning kõrvaldab asja arutamisest kõik, mis ei oma asja lahendamiseks tähendust. TsMS § 351 lg 1 kohaselt kohus arutab menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui õiguslikust küljest. Nimetatud sätetest tuleneb kohtu kohustus tagada menetlusosalistele asjas tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamine viisil, mis võimaldaks asja sisuliselt lahendada. Kuigi A. V. ei esitanud maakohtus selgelt väljendatud nõuet juurdepääsutee kasutamise eest tasu nõudes AS Y, V. S. , V. L. , M. M. ja A. K. vastu, tulnuks maakohtul teha talle ettepanek täpsustada,

kas ta soovib ka nõuda nendelt tasu juurdepääsutee kasutamise eest. Asja materjalidest nähtuvalt saab sellise nõude soovi (olemasolu) tuletada A. V. poolt esitatud asjaoludest. Apellatsioonkaebuses ja ringkonnakohtu istungil kinnitas A. V. , et ta soovib tasu juurdepääsutee kasutamise eest ka teistelt kostjatelt. Maakohus on ekslikult leidnud, et kuna puuduvad andmed kõigi isikute kohta, kes vaidlusalust teed kasutavad ning kuna isikuid tuleb võrdselt kohelda, siis ka seetõttu tuleks A. V. nõue OÜ X vastu juurdepääsutee nõudes jätta rahuldamata. Tsiviilõiguses kehtib dispositiivsuse põhimõte ning sellest tulenevalt on isikul õigus valida, kelle vastu hagi esitada. Hagi esitamine iseenesest ei tähenda seda, et hageja nõue oleks põhjendatud ning see tuleks alati rahuldada. Seejuures peab hageja arvestama ka vastaspoole võimalike menetluskuludega. AÕS §-st 156 tuleneb kinnisasja omaniku õigus nõuda hüvitist juurdepääsutee talumise kohustuse tekkimisel, kuid seejuures tuleb kaaluda naaberkinnisasjade omanike kõiki huve võimalikult õiglaselt ning hüvitise suurus peab olema mõistlik. Kuivõrd tegemist on diskretsiooniotsusega, siis tuleb menetlusosalistele anda võimalus esitada omapoolseid tõendeid ja asjaolusid, mida kohus saaks otsuse tegemisel kaaluda. Ringkonnakohus leiab, et eelnimetatud menetlusõiguse normide rikkumised on olulised ning kuna neid ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada, siis tuleb vaidlustatud maakohtu otsus täielikult tühistada ning asi saata TsMS § 656 lg 2 alusel maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulude jaotuse otsustab esimese astme kohus asja uue sisulise läbivaatamise käigus.

Andra Pärsimägi

Egon Konsand

Üllar Roostoja

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.