Täitmine › Kaebused kohtutäituri otsuste peale

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. AVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Swedbank AS (sissenõudja) rahastas laenuga RP (pankrotis, edaspidi „teine kaasomanik“) kinnisasjade ostu 30. novembri 2004 ja 2. märtsi 2007 laenulepingutega (edaspidi „laenulepingud“). Teine kaasomanik omandas Tartus aadressil Kastani 24a-31 asuva korteriomandi (registriosa nr 4413903) ning Tallinnas aadressil Tornimäe tn 7-122 asuva korteriomandi (registriosa nr 21853901, edaspidi koos „korteriomandid“). Mõlemale korteriomandile seati sissenõudja kasuks hüpoteek. Harju Maakohtu 19. augusti 2014 otsusega tsiviilasjas nr 2-14-54623 jagati teise kaasomaniku ainuomandis olevad korteriomandid ja kinnistusraamatusse kanti 1⁄2 mõttelises osas kaasomanikuna TT (avaldaja). Hüpoteegid jäid koormama mõlemat korteriomandit tervikuna, st nii teise kaasomaniku kui ka avaldaja kaasomandiosasid. Harju Maakohtu 27. juuli 2015 määrusega tsiviilasjas nr 2-15-8339 kuulutati välja teise kaasomaniku pankrot. Sellele järgnenud pankrotimenetluses tunnustati laenulepingutest tulenevat sissenõudja nõuet teise kaasomaniku kui pankrotivõlgniku vastu 182 892,27 euro ulatuses. Sissenõudja esitas kohtutäiturile Elin Vilippus (edaspidi „kohtutäitur“) 1. veebruaril 2016 täitmisavalduse, milles taotles laenulepingutest tulenevat nõuet tagavate hüpoteekide alusel nii teise kaasomaniku kui ka avaldaja kaasomandiosade realiseerimist. Kohtutäitur algatas 9. veebruaril 2016 täitemenetluse täiteasjades nr 022/2016/737 ja 022/2016/710, mille ese on korteriomandid. Kohtutäituri 11. veebruari 2016 avalduse alusel kanti mõlema korteriomandi osas kinnistusraamatu kolmandasse jakku kohtutäituri ja sissenõudja kasuks keelumärked nii teise kaasomaniku kui avaldaja kaasomandiosade käsutamise keelamiseks. Avaldaja esitas 10. märtsil 2016 kohtutäiturile kaebuse, milles palus täitemenetluse lõpetada, esitada kinnistamisosakonnale avaldus avaldaja kaasomandi osasid koormavate käsutamise keelumärgete kustutamiseks ja tühistada kohtutäituri tasuotsus. Avaldaja põhiline väide oli, et kuna korteriomandeid koormab hüpoteek, mitte ühishüpoteek, siis ei ole avaldaja solidaarvõlgnik. Kohtutäitur jättis 28. märtsi 2016 otsusega (kohtutäituri otsus) avaldaja kaebuse rahuldamata. Kohtutäituri põhjendas, et kuna avaldaja omandas kaasomandiosa hüpoteegiga koormatud kinnisasjast, mille igakordne omanik on võtnud kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks, on täitemenetlus avaldaja suhtes algatatud õiguspäraselt ja selle lõpetamiseks puudub alus. Avaldaja esitas 8. aprillil 2016 Harju Maakohtule kaebuse kohtutäituri otsuse peale, milles palus täitemenetlus lõpetada, esitada kinnistamisosakonnale avaldus avaldaja kaasomandi osasid koormavate käsutamise keelumärgete kustutamiseks ja tühistada kohtutäituri tasuotsus. Avaldaja leidis, et kohtutäitur on vääralt käsitlenud teda solidaarvõlgnikuna ja algatanud tema suhtes täitemenetluse. Avaldaja ja teine kaasomanik ei ole hüpoteegipidaja ees võtnud ühist kohustust. Neil ei olnud eesmärki seada endale kuuluvatele kaasomandi osadele ühishüpoteek. Avaldaja on kinnistusraamatutesse kaasomanikuna sisse kantud mh Harju Maakohtu

materjalidest nähtuvalt soetasid kõnealused korteriomandid teine kaasomanik ja avaldaja ühiselt ning need on kuulunud poolte ühisomandisse nende soetamisest alates. Kohtuotsusega tunnustati avaldaja nõuet seltsinguvara jagamiseks, misjärel seni poolte ühisomandisse kuulunud korteriomandid jäid poolte kaasomandisse võrdsetes mõttelistes osades. Avaldaja leidis jätkuvalt, et kuna korteriomandeid koormab hüpoteek, mitte ühishüpoteek, ei saa ta olla solidaarvõlgnik. Kummalegi korteriomandile on hüpoteek seatud üksnes teise kaasomaniku ja hüpoteegipidaja vahel sõlmitud võlaõiguslike- ja asjaõiguslike lepingute alusel. Seega koormab kumbagi korteriomandit hüpoteek, mitte ühishüpoteek. Kui ühishüpoteegi puhul vastutab iga koormatud kinnisasi kogu hüpoteegiga tagatud nõude eest ja hüpoteegipidajal on õigus nõude täielikule või osalisele rahuldamisele iga hüpoteegiga koormatud kinnisasja omaniku arvel, siis hüpoteegi puhul selline võimalus puudub. Hüpoteegi arvelt on hüpoteegipidaja nõude rahuldamine võimalik üksnes tervikuna hüpoteeki realiseerides ehk mõlemat koormatud kaasomandi mõttelist osa korraga arestides ja sundvõõrandades. Seega kuulub kohaldamisele võlaõigusseaduse (VÕS) § 64, mille kohaselt, kui mitu isikut peavad täitma sama kohustuse, mille nad saavad täita üksnes ühiselt, võib võlausaldaja nõuda neilt kohustuse täitmist üksnes ühiselt. Sissenõudja vaidles kaebusele vastu ja leidis, et tagatiskokkulepet ei mõjuta koormatud kinnisasja jagamine. Tagatiskokkuleppel on toime kinnisasja igakordse omaniku suhtes. Asjaõigusena annab hüpoteek kinnisasja realiseerimise õiguse, sõltumata sellest, kas kinnisasja omanik on ühtlasi isiklik võlgnik. Täitemenetluses võib võlgnikuks olla ka isik, kes ei ole laenusuhte pooleks, kuid on oma varaga taganud kellegi teise kohustust. Kohtutäitur vaidles samuti kaebusele vastu ja märkis, et täitemenetluse saab võlgnikuks lugeda ka asjaõigusliku realiseerimisnõude kohustatud subjektiks olevat vara omanikku, kellele kuuluvale varale on seatud hüpoteek ja kelle vastu on sissenõudja täitmiseks esitanud nõude. Seega on avaldaja täiteasjas võlgnik vaid tinglikult täitemenetluse (mitte VÕS) mõttes ja kinnisasja kaasomanikuna tinglikult ka solidaarvõlgnik. Täitedokumendiks on notariaalselt tõestatud kokkulepe, mis näeb ette kinnisasja igakordse omaniku kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. Asjaõigusena annab hüpoteek hüpoteegipidajale õiguse nõuda hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks panditud kinnisasja arvel, olenemata sellest, kas kinnisasja omanik on ühtlasi ka isiklik võlgnik VÕS kohaselt. Tagatiskokkulepe kehtib hüpoteegiga koormatud kinnisasja omaniku vahetumisel ka uue omaniku suhtes ning hüpoteegipidaja vahetumisel uue hüpoteegipidaja suhtes. Kinnisasjade omanikud nõuet vabatahtlikult tasunud ei ole, seega on hüpoteegipidaja esitanud täitmisavalduse oma nõude rahuldamiseks panditud kinnisasja arvelt. Täitemenetluses ei teki isiklikke nõudeid kaasomanike muu vara vastu ja kohtutäituril ei ole kavas pöörata sissenõuet avaldaja muule varale. Kohtutäitur märkis ka, et kui avaldaja leiab, et sissenõudjal puudub tema vastu nõue, siis saaks ta esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi.

MAAKOHTU MÄÄRUS

Maakohus jättis 19. detsembri 2016 määrusega (vaidlustatud määrus) avaldaja kaebuse rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus avaldaja kanda ja määras kindlaks sissenõudjale hüvitatava kulu summa. Maakohus tuvastas, et korteriomandid ei ole ühisomandis, vaid tegu on kaasomandis olevate korteriomanditega, kus teisele kaasomanikule kuuluvad mõttelised osad on kindlaks määratud ja kuuluvad tema pankrotivara hulka. Täitmine saab seega toimuda vaid avaldaja suhtes. Sissenõudjal on avaldaja vastu asjaõiguslik realiseerimisnõue hüpoteekidega koormatud korteriomandite kaasomandiosade võõrandamiseks, millest ei teki isiklikke nõudeid tema vastu. 3 (6)

Maakohus tugines asjaõigusseaduse (AÕS) § 359 lg-le 11 ja leidis, et mitut kaasomandiosa samaaegselt koormav hüpoteek on olemuselt ühishüpoteek, mis võib tekkida koormatud kinnisasja jagamisel kaasomandiosadeks. AÕS § 360 lg 1 järgi on hüpoteegipidajal seega õigus oma nõude täielikule või osalisele rahuldamisele iga ühishüpoteegiga koormatud kinnisasja (aga ka korteriomandi mõttelise osa) arvel. Olukorras, kus hüpoteegid oli kantud kinnistusraamatusse enne korteriomandite jagamist kaasomandisse, tuleb sissenõudja huve võimalikult suures ulatuses kaitsta. Kuigi kinnistusraamatus ei ole hüpoteeke nimetatud ühishüpoteekideks, ei oma see tähtsust, sest faktiliselt on siiski tegu kahte kaasomandi osa koormavate ühishüpoteekidega. Kuna avaldaja on õigesti tunnistatud täiteasjas võlgnikuks ja tema suhtes on võimalik täitmist läbi viia, siis on õiguspärane ka kohtutäituri tasuotsus. Kaebuse rahuldamata jätmise tõttu jättis maakohus sissenõudja menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg-te 1 ja 10 alusel avaldaja kanda. Kohus leidis, et arvestades kaebusele esitatud vastuse sisu ja mahtu, samuti kohtuistungi kestust on sissenõudja lepingulise esindaja ajakulu täies ulatuses põhjendatud ning mõistis avaldajalt sissenõudja kasuks välja menetluskuluna 737,33 eurot.

MÄÄRUSKAEBUS

Avaldaja esitas vaidlustatud määruse peale määruskaebuse, milles palub määruse tühistada ja uue määrusega kaebus rahuldada. Menetluskulud palub avaldaja panna sissenõudja ja kohtutäituri kanda. Määruskaebuse põhjendused kordavad sisuliselt avaldaja varasemaid seisukohti. Kokkuvõtvalt leiab avaldaja, et kuna korteriomandeid koormab hüpoteek (mitte ühishüpoteek), on sissenõudja nõude rahuldamine võimalik üksnes tervikuna hüpoteeki realiseerides ehk mõlemat koormatud kaasomandi mõttelist osa korraga arestides ja sundvõõrandades. Teise kaasomaniku suhtes aga ei saa toimuda täitemenetlust, kuna tema suhtes on välja kuulutatud pankrot, seega ei saa ka sissenõudja kohustuse täitmist nõuda vaid avaldajalt ja täitemenetlus tuleb lõpetada. Avaldaja ei nõustunud ka sissenõudja menetluskulude kindlaksmääramisega. Kuna sissenõudja on asutus, kus töötavad palgaliste töötajatena juristid, ei ole põhjendatud sissenõudjal täiendavat õigusteenust tellida advokaadibüroolt. Igaühel on küll õigus endale meelepärane esindaja palgata, kuid see ei tähenda, et vaidluse vastaspool peaks kandma vastavad kulutused.

MENETLUSE EDASINE KÄIK

Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis sissenõudjale ja kohtutäiturile tähtaja määruskaebusele vastamiseks. Sissenõudja ja kohtutäituri vaidlesid määruskaebusele vastu. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle 17. märtsi 2017 kirjaga lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Asjakohatud on avaldaja väited selle kohta, et ta ei saa olla täitemenetluses võlgnik ja seetõttu on täitemenetlus tema suhtes algatatud vääralt.

4 (6)

Käesoleval juhul on tegemist hüpoteekide realiseerimisele suunatud täitemenetlusega. Avaldajale kuuluvatele korteriomandite mõttelistele osadele on sissenõudja kasuks kinnistusraamatusse kantud hüpoteegid. Hüpoteek annab pandiõigusena hüpoteegipidajale õiguse rahuldada hüpoteegiga tagatud nõue koormatud kinnisasja arvel (AÕS § 276 lg 1, § 325 lg 1, § 352 lg 1). Korteriomandiseaduse § 1 lg 2 teine lause näeb ette, et samas seaduses reguleerimata küsimustes kohaldatakse korteriomandile AÕS kinnisomandi sätteid. Asjaõigusena annab hüpoteek kinnisasja realiseerimise õiguse, sõltumata sellest, kas kinnisasja omanik on ühtlasi isiklik võlgnik. Sellise realiseerimise õigus tuleneb kohese sundtäitmise kokkuleppest täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg 1 p 19 mõttes. Kohese sundtäitmise kokkulepe annab hüpoteegipidajale õiguse esitada kohtutäiturile avaldus hüpoteegi realiseerimiseks, st esmajoones koormatud kinnisasja müümiseks täitemenetluses. Sellises täitemenetluses on hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik võlgnik vaid tinglikult, kuna puudub isiklik täitedokument tema suhtes. On vaid asjaõiguslik nõue koormatud kinnisasja võõrandamiseks, st sellises täitemenetluses ei saa pöörata sissenõuet muule kui hüpoteegiga koormatud kinnisasjale (nt Riigikohtu 28. septembri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-21-60-11, p 16, ja 29. mai 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12, p 17). Algsed hüpoteegid seati korteriomanditele, mitte nende mõttelistele osadele. Kinnisasja omaniku vahetus ega ka kinnisasja omandi jagamine mõttelisteks osadeks ei too kaasa hüpoteegi jagamist ega mõjuta hüpoteegi kehtivust ja selle ulatuvust kogu kinnisasja suhtes. Seega ka pärast korteriomandite jagamist mõttelisteks osadeks on hüpoteegipidajal endiselt õigus vastavalt AÕS § 325 lg-le 1 nõuda hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamist korteriomandi arvel, sõltumata muuhulgas sellest, kas mõtteliste osade omanikud on hüpoteegiga tagatud nõude järgi kohustatud isikuks (isiklikuks võlglaseks) või mitte. Põhjendamatu on avaldaja seisukoht, et täitemenetlus tema suhtes tuleb lõpetada, kuna teise kaasomaniku suhtes on algatatud pankrotimenetlus ja tema suhtes on täitemenetlus lõpetatud. Avaldaja ei toonud esile ühtegi TMS §-s 48 loetletud alust täitemenetluse lõpetamiseks. Põhivõlgniku osas täitemenetluse lõpetamine ei ole aluseks avaldajale kuuluvate korteriomandite mõtteliste osade suhtes täitemenetluse lõpetamiseks. Ringkonnakohus märgib, et korteriomandite võõrandamisel saavad kohtutäitur ja pankrotihaldur teha koostööd, kuna vastavalt pankrotiseaduse § 135 lg-le 1 müüb haldur pankrotivara täitemenetluse seadustikus sätestatud korras, arvestades pankrotiseaduses ettenähtud erisusi. Samuti on asjakohatu avaldaja etteheide nagu poleks sissenõudja arvestanud asjaoluga, et korteriomandid olid enne jagamist ühisomand. Sissenõudja ei olnud menetlusosaline tsiviilasjas nr 2-14-54623 ja talle ei ole siduv selles asjas tehtud maakohtu 19. augusti 2014 otsus (TsMS § 457 lg 1). Otsusest ei nähtu ka, et avaldaja või teine kaasomanik oleks nimetatud tsiviilasjas soovinud jagada kohustust sissenõudja ees. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus põhjendatult, et avaldaja suhtes on täitemenetlus alustatud õigesti ja puudub alus selle lõpetamiseks. Kuna avaldaja vabatahtlikult nõuet ei täitnud, on kohtutäituril õigus täitemenetluse alustamise tasule ja põhitasule vastavalt kohtutäituri seaduses ettenähtud määras. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Asjaolu, et sissenõudja struktuuris on juriidiline osakond, ei võta temalt võimalust kasutada menetluses osalemiseks lepingulist esindajat, sest TsMS ei sätesta sellist piirangut (vt ka Riigikohtu 10. veebruari 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-15, p 14 teine lõik ja selles viidatud varasem kohtupraktika). Maakohus lähtus sissenõudja lepingulise esindaja õigusabikulude hüvitamise määramisel põhjendatult sellest, et tegemist oli sisulise vaidlusega menetlusosaliste vahel ning 5 (6)

õigustoimingute ulatuse põhjendatuse hindamisel õigesti menetlusdokumentide mahust, sisust ja nendes sisalduvast õiguslikust argumentatsioonist. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine TsMS § 175 lg 1 järgi on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu 23. märtsi 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-15, p 14). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus õigusabile kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse ega esindaja tasumäära hindamisel kaalumispiire ületanud. Avaldaja ei ole määruskaebuses ka tuginenud sellele, et mõni maakohtu poolt vajalikuks ja põhjendatuks hinnatud toiming tegelikult neile tingimustele ei vastanud. Kuna ringkonnakohus jätab määruskaebuse rahuldamata ning maakohtu määruse muutmata, jäävad määruskaebusega seonduvad kulud TsMS § 171 lg 1 alusel avaldaja kanda. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus määruse resolutsioonis menetluskulude jaotuse nii maa- kui ka ringkonnakohtus. Kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse lahendamise menetluses kohtutäituri kantud õigusabikulusid ei hüvitata (TsMS § 175 lg 31). Samuti ei ole kohtutäitur esitanud menetluskulude nimekirja. Seega kohtutäituril puuduvad menetluskulud, mida rahaliselt kindlaks määrata. Sissenõudja esitatud menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on tema esindajal kulunud materjalide analüüsile ja vastuse koostamisele aega kokku 4 t 12 min tunnihinnaga 140 eurot (käibemaksuta). Arvestades määruskaebuse sisu (põhiliselt kordab avaldaja oma varasemaid seisukohti) ning vastuse sisu ja mahtu, on sissenõudja esindaja põhjendatud ja vajalik ajakulu ringkonnakohtus 2 t. Sissenõudja esindaja on vandeadvokaat, kelle tunnitasu 140 eurot (käibemaksuta) ei ole ülemäära kõrge. Eelneva põhjal tuleb avaldajalt sissenõudja kasuks välja mõista TsMS § 174 lg-te 1, 2 ja 3 ning § 175 lg 1 alusel õigusabikulude hüvitamiseks 280 eurot (= 2 × 140). Vastavalt sissenõudja taotlusele ja kooskõlas TsMS § 177 lg-ga 4 peab avaldaja maksma menetluskulude tasumisega viivitamise korral sissenõudjale viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. TMS § 218 lg 3 teine lause võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing

/ allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm

/ allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm

6 (6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.