Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Asja läbivaatamise kuupäev
3-2-1-19-17 Tartu, 18. aprill 2017 Eesistuja Malle Seppik, liikmed Henn Jõks ja Jaak Luik Swedbank AS-i kaebus kohtutäitur Oksana Kutšmei asendaja Vladimir Kutšmei 8. augusti 2016 otsuse peale ja tegevuse peale teabe nõudmisel Tartu Ringkonnakohtu 2. detsembri 2016. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-12436 Kohtutäitur Oksana Kutšmei määruskaebus Avaldaja Swedbank AS, esindaja juhatuse liige Kaie Metsla Puudutatud isik (kohtutäitur) Tartu kohtutäitur Oksana Kutšmei Puudutatud isik (sissenõudja) Eesti Inkasso OÜ Puudutatud isik (võlgnik) Merle Lõhmus 27. märts 2017, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Ringkonnakohtu 2. detsembri 2016. a määruse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-16-12436 muutmata, kuid muuta osaliselt määruse õiguslikke põhjendusi.
2.Jätta määruskaebus rahuldamata ja kassatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
Swedbank AS (avaldaja) esitas 16. augustil 2016 Tartu Maakohtule kaebuse kohtutäitur Oksana Kutšmei asendaja Vladimir Kutšmei (kohtutäitur) 8. augusti 2016. a otsuse ja tegevuse peale täiteasjas nr 084/2013/3216. Avaldaja palus tühistada kohtutäituri otsus, tunnistada kohtutäituri tegevus ebaseaduslikuks ja tühistada 14. juuli 2016. a korduv teabenõue ning sunniraha määramise hoiatus.
1.1.Avalduse kohaselt on kohtutäituri alustatud täiteasjas võlgnik M. Lõhmus ning sissenõudja Eesti Inkasso OÜ, täitedokumendiks kohtumäärus (maksekäsk). Kohtutäitur koostas 6. juunil 2016 ühe dokumendina varalise õiguse arestimise akti ja teabenõude. Arestimisaktis arestis kohtutäitur võlgniku asjaõigusseaduse (AÕS) § 349 lg-st 2 tuleneva nõude avaldaja vastu osahüpoteegi kinnistusraamatusse kandmiseks või hüpoteegi kustutamiseks. Avaldajale suunatud teabenõudes kohustas kohtutäitur avaldajat kui võlgniku kinnistule seatud hüpoteegi pidajat teatama kohtutäiturile, milline on võlgniku kinnistule avaldaja kasuks seatud hüpoteegiga tagatud nõude esialgne suurus ja millise summa võrra on arestimisakti kättesaamise kuupäeva seisuga eelnimetatud nõue vähenenud.
Avaldaja keeldus nõutud teavet väljastamast. Kohtutäitur väljastas 14. juulil 2016 ühe dokumendina korduva teabenõude ja sunniraha (192 eurot) määramise hoiatuse. Avaldaja esitas kohtutäituri tegevuse peale kaebuse, mille kohtutäitur jättis 8. augusti 2016. a otsusega rahuldamata.
1.2.Maakohtule esitatud kaebuse kohaselt on kohtutäituri tegevus õigusvastane. Seadusandja on soovinud sätestada vaid võimaluse küsida krediidiasutuselt teenuse kasutamise fakti kohta. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 26 lg 3 on krediidiasutuste seaduse (KAS) § 88 lg 5 p 5 suhtes erisäte. Praegusel juhul ei vaja kohtutäitur nõutud infot täitemenetluse seadustikus sätestatud ülesannete täitmiseks, sest kohtutäitur ei saa AÕS § 349 lg-st 2 tulenevat õigust teostada, selline õigus ei ole arestitav ning seetõttu ei ole andmed vajalikud. Hüpoteegiga tagatud nõude esialgne suurus ning nõude vähenemise suurus ei anna ülevaadet hüpoteegi vähendamise ulatusest ja seetõttu ei saa olla see vajalik info täitemenetluses. Kõrvalnõuded võivad ajas suureneda, mistõttu konkreetse aja kohta käiv info ei anna lõplikku teavet nõuete võimalikust suurusest ja vastavas ulatuses hüpoteegi vähendamise võimalusest. Kohtutäitur peaks eelistama andmete küsimist võlgnikult (TMS § 26 lg 1). Pangasaladust saab väljastada vaid muu olulise kaaluga huvi prevaleerimisel, mis muuhulgas peab olema seaduses sätestatud. Praeguses situatsioonis selline kaalukas huvi puudub ja info väljastamise eesmärk ei ole saavutatav.
2.Kohtutäitur vaidles kaebusele vastu. Kohtutäituri vastuväidete kohaselt on TMS § 26 lg 3 tõlgendus põhjendamatu ja praktikaga vastuolus. Ebaõige on seisukoht, et TMS § 26 lg 3 täpsustab KAS § 88 lg 5 p 5. TMS §-st 8 tulenevalt on kohtutäitur kohustatud koguma täitemenetluseks vajalikku teavet, mille ulatuse määramine on kohtutäituri pädevuses. Kohtutäitur on seisukohal, et AÕS § 349 lg-st 2 tulenev hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanikust võlgniku õigus on arestitav vähemalt juhul, kui samal ajal pööratakse sissenõue võlgnikule kuuluvale hüpoteegiga koormatud kinnisasjale. Võlgnikule kuuluva korteri turuväärtust arvestades ei pruugi sellele sissenõude pööramine õnnestuda. Võlgniku vara hindamisel TMS § 74 lg 5 järgi peab kohtutäitur vara arestimise hinna määramisel arvestama asja koormavaid kolmandate isikute õigusi ja nende võimalikku lõppemist, st võlgnikule kuuluva korteri arestimise hinnaks on korteri turuväärtus, millest lahutatakse korteriomandit koormava hüpoteegi summa. Arvestades kaebuse esitaja kasuks hüpoteegi seadmisest möödunud aega (kuus aastat), on tõenäoline, et hüpoteegiga tagatud nõue on märkimisväärselt vähenenud ja hüpoteegi suurus ei vasta hüpoteegiga tagatud nõude suurusele, seega hüpoteegipidaja õigustatud huvide kaitseks piisaks ka väiksemast hüpoteegist. Kohtutäitur ei pea põhjendatuks olukorda, kus hüpoteegipidaja sisuliselt „hoiab kinni" võlgniku vara olukorras, kus hüpoteegiga tagatud nõuet ei eksisteeri või on tagatud nõude jääk hüpoteegi summast kordades väiksem. Tarbetult suur hüpoteek takistab võlgniku teiste võlausaldajate nõuete rahuldamist. Juhul kui sellises olukorras õnnestub võlgniku vara müüa turuhinnaga, millest tuleb lahutada korteriomandit koormava hüpoteegi summa, siis rikub selline müük võlgniku õigusi ja viib vara ostnud isiku põhjendamatule rikastumisele võlgniku arvel.
3.Teised menetlusosalised seisukohti ei avaldanud.
4.Tartu Maakohus rahuldas 6. oktoobri 2016. a määrusega kaebuse. Maakohus tühistas kohtutäituri
8.augusti 2016. a otsuse, 14. juuli 2016. a teabenõude ja sunniraha määramise hoiatuse ning leidis, et kohtutäituri tegevus teabe küsimisel oli õigusvastane. Menetluskulud jättis maakohus kohtutäituri kanda ja mõistis kohtutäiturilt avaldaja kasuks välja 15 eurot riigilõivu. Maakohus leidis, et kohtutäitur soovis laenuandjast avaldajalt, Swedbank AS-lt andmeid hüpoteegiga tagatud nõude esialgse suuruse ja nõude jäägi kohta. Kohtumääruse põhjenduste kohaselt ei ole kohtutäituri nõutav teave KAS § 88 lg 5 p-s 5 sätestatud info, st see ei ole kohtutäiturile vajalik täitemenetluse seadustikus sätestatud ülesannete täitmiseks. Hüpoteegi vähendamise nõuet saab AÕS § 349 lg 2 alusel esitada ainult koormatud kinnisasja igakordne omanik, mitte hüpoteegipidaja ega kohtutäitur. Kuivõrd kohtutäitur ega hüpoteegipidaja ei saa nõuda hüpoteegi vähendamist või selle kustutamist, siis ei ole täitemenetluses vajalik teave selle kohta, kui suur on hüpoteegiga tagatud kohustus konkreetsel ajal. Maakohus nõustus avaldajaga, et KAS § 88 lg 5 p 5 on erinorm kohtutäiturile väljastatava informatsiooni mahu kohta. Krediidiasutus võib osutada mitmesuguseid teenuseid, ka selliseid, mida seadusandja ei pruugi ette näha või ei pea vajalikuks seadusesättesse välja kirjutada. Selles mõttes on TMS § 26 lg 3 üldnorm: kohtutäituril on õigus saada teavet krediidiasutustest võlgniku kontode, hoiuste ja muude krediidiasutuse poolt võlgnikule pakutavate teenuste kasutamise kohta. Väljastatava teabe ulatust reguleerib KAS § 88 lg 5 p 5: väljastatav teave peab olema kohtutäiturile vajalik täitemenetluse seadustikus sätestatud ülesannete täitmiseks. Maakohus leidis, et võlgnikule kuuluva korteri arestimise hinnaks on korteri turuväärtus, millest tuleb lahutada korteriomandit koormava hüpoteegi summa. Isegi kui asuda seisukohale, et korteriomandi arestimishinna määramisel on kohtutäituril vaja teada hüpoteegiga tagatud rahalise kohustuse konkreetset suurust mingil hetkel, ei anna see teavet hüpoteegiga tagatud lisanduvate nõuete kohta (viivis, lepingu muutmise tasu jms) ning arvesse tuleb siiski võtta hüpoteegisumma. Vaatamata kaebuse esitaja korduvatele viidetele kohtueelses menetluses, ei ole kohtutäitur põhjendanud, miks ei ole tal võimalik saada teavet võlgnikult, kellel on TMS § 26 lg 1 kohaselt kohustus anda täitemenetluseks vajalikku suulist ja kirjalikku teavet ning täitemenetluseks vajalik dokument või muu ese ette näidata. TMS § 60 lg 1 kohaselt on võlgnik kohustatud esitama kohtutäituri nõudel oma vara, sealhulgas ka kohustuste nimekirja.
5.Kohtutäitur esitas ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu määruse ja teha uus määrus, millega jätta avaldaja kaebus rahuldamata.
6.Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata.
7.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
8.Tartu Ringkonnakohus jättis 2. detsembri 2016. a määrusega maakohtu määruse muutmata. Menetluskulud jäid kohtutäituri kanda. Kohtutäitur soovis avaldajalt andmeid hüpoteegiga tagatud nõude esialgse suuruse ja nõude jäägi
kohta. KAS § 88 lg 1 järgi käsitatakse pangasaladusena kõiki andmeid ja hinnanguid, mis on krediidiasutusele teatavaks saanud tema või teise krediidiasutuse kliendi kohta. Kohtutäituri nõutud andmed on pangasaladus KAS § 88 lg 1 tähenduses. KAS § 88 lg 5 p 5 järgi peab krediidiasutus avaldama kirjalikus või elektroonilises vormis esitatud järelepärimise vastusena pangasaladuse kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud ülesannete täitmiseks. Ekslik on kohtutäituri seisukoht, et krediidiasutusel puudub õigus asuda sisuliselt hindama kohtutäiturile edastatava teabe vajalikkust. Krediidiasutusel on kohustus hinnata tema väljastatava pangasaladuse päringu sisu. Pangasaladuse õigusliku aluseta avaldamisest võib pangale tuleneda tsiviilvastutus panga ja kliendi vahelisest lepingusuhtest, ja seda võidakse kvalifitseerida kui oluliste lepingutingimuste rikkumist. KAS § 88 lg 6 p 3 alusel peab krediidiasutusele esitatud järelepärimises märkima taotletavate andmete kasutamise eesmärgi ja ammendava loetelu või kirjelduse. Seega peab kohtutäitur põhistama oma päringuvajaduse. KAS § 88 lg 7 kohaselt peavad isikud, kellele on avaldatud pangasaladus, kasutama seda õigusaktidest tulenevate ülesannete täitmiseks ja järelepärimises nimetatud eesmärgil. Kohtutäitur on määruskaebuses põhjendanud teabevajadust sellega, et sissenõudja saaks täitemenetluses hinnata, kas hüpoteegi osalise kustutamise nõude esitamine oleks perspektiivikas. Ringkonnakohus leidis, et kohtutäitur on esitanud nõude ilma õigusliku aluseta. TMS § 158 lg 1 järgi jäävad kinnisasja täitemenetluses müügi korral püsima sissenõudja nõude või selle tagatiseks oleva õiguse järjekohast eespool ja samal järjekohal olevad kinnistusraamatust nähtuvad õigused. Hüpoteegi kustutamise nõudeõigus tuleneb AÕS § 349 lg-st 2, mille kohaselt hüpoteegiga tagatud nõude osalisel rahuldamisel võib koormatud kinnisasja igakordne omanik nõuda rahuldatud nõude ulatuses enda kasuks osahüpoteegi kinnistusraamatusse kandmist või hüpoteegi kustutamist. Asjaõiguslik nõue kuulub ainult kinnisasja igakordsele omanikule igakordse hüpoteegipidaja vastu. Kohtutäituri viide Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-81-12 ei ole asjakohane, sest nimetatud menetluses oli kinnisasja omaniku nõue hüpoteegipidaja vastu. AÕS § 349 lg-s 2 sätestatud nõude puhul ei ole tegemist varalise nõudega TMS 7. peatüki tähenduses, mistõttu ei saa kohtutäitur seda TMS § 111 alusel arestida. Nõuet ei saa loovutada lahus kinnisomandist. Seega puudub kohtutäituril AÕS § 349 lg-st 2 tulenev õigus nõuda koormatud kinnisasja hüpoteegi kustutamist rahuldatud nõude ulatuses. Avaldaja on õigesti märkinud, et AÕS § 349 lg-t 2 puudutava info põhjal ei ole võimalik teha järeldusi hüpoteegisumma vähendamise ulatuse kohta. Hüpoteek ei eelda AÕS § 325 lg 4 järgi tagatava nõude olemasolu ehk hüpoteek on tagatava nõude suhtes mitteaktsessoorne. Sellele osutab ka TMS § 144 lg 1, mille kohaselt kohtutäitur arvestab kinnisasja hindamisel kinnistusraamatusse enne keelumärke kandmist kantud õigusi vastavalt kinnistusraamatu sisule. Laenujääk fikseerib kindla hetke (päeva) võlgnevust, mis võib edaspidi nii väheneda kui ka suureneda. Seetõttu ei ole võimalik laenujääki puudutava informatsiooni alusel anda hinnangut kinnisasja väärtusele informatsiooni avaldamisele järgneval perioodil. Kohtutäiturile ei ole üle läinud ka võlgniku õigus nõuda võlausaldajalt võlaarvestust. Võlausaldaja peab juhul, kui ta nõuab võlgnikult kohustuse täitmist, esitama võlgniku nõudel võlaarvestuse,
mh kõrvalnõuete osas ja näitama detailselt, millisel alusel ja ulatuses ta kõrvalnõudeid arvestab (vt nt sissenõudja suhtes Riigikohtu 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-190-13, p 17). Tegemist on aga võlgniku õigusega nõuda võlausaldajalt menetluses selgitust nõude suuruse kohta. Praegusel juhul ei ole avaldaja võlgniku vastu nõuet esitanud. Võlgnikul on TMS § 26 lg 1 kohaselt kohustus anda täitemenetluseks vajalikku suulist ja kirjalikku teavet ning täitemenetluseks vajalik dokument või muu ese ette näidata. TMS § 60 lg 1 kohaselt on võlgnik kohustatud esitama kohtutäituri nõudel oma vara, sealhulgas ka kohustuste nimekirja.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9.Kohtutäitur esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus ringkonnakohtu määruse tühistada ning uue määrusega jätta kaebus rahuldamata. AÕS §-st 349 tulenev hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanikust võlgniku õigus on arestitav vähemalt juhul, kui samal ajal pööratakse sissenõue võlgnikule kuuluvale hüpoteegiga koormatud kinnisasjale. Sel juhul on tegu varalise õigusega TMS § 110 jj tähenduses. Õiguse arestimise tagajärjel on sissenõudjal õigus TMS § 118 lg 1 järgi esitada hagi hüpoteegipidaja vastu (osa)hüpoteegi kustutamiseks. TMS § 127 lubab sissenõuet pöörata ka võõrandamatule õigusele. Sisuliselt taandub vaidlus sellele, kas hüpoteegipidaja võib "hoida kinni" võlgniku vara olukorras, kus hüpoteegiga tagatud nõuet ei eksisteeri või on nõude jääk hüpoteegisummast kordades väiksem. Tarbetult suur hüpoteek takistab teiste võlausaldajate nõuete rahuldamist. Isegi kui võlgniku vara müüa (turuväärtus, millest lahutada hüpoteegi summa), rikub selline müük võlgniku õigusi ja viib ostja põhjendamatule rikastumisele võlgniku arvel. Kui hüpoteek (osaliselt) kustutatakse, on võimalik kinnistut kallimalt müüa. Kohtutäituri nõutud info on vajalik selleks, et sissenõudja saaks otsustada, kas hüpoteegi (osalise) kustutamise nõue on perspektiivikas. Hagejal puudub alus keelduda info väljastamisest, krediidiasutusel ei ole õigust sisuliselt hinnata, milline teave on kohtutäiturile vajalik. Pangal on kohustus infot väljastada ka TMS § 59 lg 2 alusel. Seadusest ei tulene, et kohtutäitur peaks kõigepealt pöörduma info saamiseks võlgniku poole.
10.Avaldaja ei pidanud määruskaebust põhjendatuks, jäädes põhiosas menetluses varem esitatud seisukohtade juurde.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu määrust tühistada. Määruskaebus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 ja § 695 alusel rahuldamata ning ringkonnakohtu määruse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt määruse õiguslikke põhjendusi.
12.Kassatsioonimenetluses tuleb lahendada õiguslikud küsimused selle kohta, kas AÕS § 349 lg 2 järgne kinnisasja omanikule kuuluv hüpoteegi (osalise) kustutamise või osahüpoteegi sissekandmise nõue on täitemenetluses arestitav ja kas kohtutäituril on täitemenetluse ülesannete täitmiseks õigus nõuda krediidiasutuselt kui hüpoteegipidajalt andmeid täitemenetluse võlgniku hüpoteegiga tagatud
laenu jäägi kohta.
13.Asjaõigusseaduse § 349 lg 2 kohaselt, kui hüpoteegiga tagatud nõue rahuldatakse osaliselt, võib koormatud kinnisasja igakordne omanik nõuda rahuldatud nõude ulatuses enda kasuks osahüpoteegi kinnistusraamatusse kandmist või hüpoteegi kustutamist. Selle eesmärk on anda kinnisasja omanikule võimalus vabaneda hüpoteegiga tagatud kohustuse osalise täitmise korral ka osaliselt hüpoteegist. See võib mh võimaldada kasutada kinnisasja suuremas ulatuses uue laenu saamiseks.
14.Praeguses tsiviilasjas on tegemist olukorraga, mil kinnisasja omanik on võlgnik täitemenetluses, mida ei ole lasknud algatada hüpoteegipidaja, vaid muu sissenõudja kohtulahendi alusel. Kohtutäitur on arestinud võlgnikust kinnisasja omaniku AÕS § 349 lg 2 järgse nõudeõiguse hüpoteegipidaja vastu. Kolleegium nõustub kohtutega selles, et AÕS § 349 lg-s 2 sätestatud nõude puhul ei ole tegemist varalise nõudega TMS 7. peatüki tähenduses. TMS § 112 lg 1 kohaselt ei saa pöörata sissenõuet nõudele, mida ei saa loovutada, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kuna AÕS § 349 lg 2 järgne nõue on asjaõiguslik ja kuulub kinnisasja igakordsele omanikule, ei saa seda loovutada lahus kinnisomandist ega seega ka arestida. Kinnisasjast lahus loovutamise võimatus tähendab praegusel juhul sisuliselt nõude loovutamise keeldu TMS § 112 tähenduses. Nõude arestitavust ei saa tuletada ka kohtutäituri viidatud TMS §-st 127. Seega ei olnud kohtutäituril õigust kohustada avaldajat kui hüpoteegipidajat esitama kohtutäiturile teavet võlgniku laenu jäägi kohta selleks, et arestida AÕS § 349 lg 2 järgne nõue, ning kohtud on õigesti rahuldanud avaldaja kaebuse.
15.Järgmisena analüüsib kolleegium kohtutäituri kohtumenetluses esitatud väiteid, et teavet laenujäägi kohta on vaja selleks, et müüa kinnistu võimaluse korral kallimalt, kaitstes sellega nii sissenõudjate kui ka võlgnike huve.
15.1.Kolleegium käsitleb vastuse leidmiseks kõigepealt TMS § 26 lg 3 ja KAS § 88 eesmärke. KAS § 88 lg 1 formuleerib pangasaladuse mõiste eeskätt pangakliendi huvide kaitseks laialt, sätestades, et pangasaladusena käsitatakse kõiki andmeid ja hinnanguid, mis on krediidiasutusele teatavaks saanud tema või teise krediidiasutuse kliendi kohta. KAS § 88 lg 5 p 5 kohaselt peab krediidiasutus avaldama pangasaladuse kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud ülesannete täitmiseks.
15.2.Kohtutäitur on soovinud avaldajalt kui krediidiasutuselt (ja hüpoteegipidajalt) teavet kliendi võetud laenu jäägi kohta. Formaalselt võetuna on tegemist pangasaladusega KAS § 88 lg 1 tähenduses. Siiski juhib kolleegium tähelepanu sellele, et AÕS § 55 lg-s 1 sätestatud kinnistusraamatu avalikkuse põhimõte võimaldab igal huvitatud isikul tutvuda kinnistusraamatu andmetega, sh ka kinnistusraamatusse kantud hüpoteegisummaga. Seega võib igaüks AÕS § 55 abil saada teada, kui suur hüpoteek koormab krediidiasutuse kliendi kinnistut. Seega saab ka eeldada, et klient on võtnud laenu, mille suurus on krediidiasutuste üldist krediidipoliitikat ja sellele kehtestatud riiklikke nõudeid teades hüpoteegisummast eeldatavasti mõnevõrra väiksem.
16.Järgnevalt tuleb analüüsida, kas kohtutäituril on vaja saada teavet laenujäägi kohta täitemenetluse
seadustikus sätestatud muude ülesannete täitmiseks, st väljaspool AÕS § 349 lg 2 järgse nõude arestimismenetlust. Kõige üldisemalt sätestab kohtutäituri ülesanded täitemenetluses TMS § 8, mille kohaselt on kohtutäitur kohustatud viivitamata tarvitusele võtma kõik seadusega lubatud abinõud täitedokumendi täitmiseks, koguma täitemenetluseks vajalikku teavet ning selgitama täitemenetluse osalistele nende õigusi ja kohustusi. Kolleegium märgib, et kohtutäitur ei ole täitemenetluses ei sissenõudja ega võlgniku esindaja, kuid peab TMS-is sätestatust juhindudes kaitsma mõlema nimetatu õigustatud huve. Kohtutäiturile on TMS §-s 8 sätestatud kohustuste täitmiseks antud küllaltki laiaulatuslikud õigused, mh TMS §-s 26 jj.
16.1.TMS § 26 lg 3 kohaselt võib kohtutäitur krediidiasutuselt nõuda andmeid võlgniku kontode, hoiuste ja muude krediidiasutuste poolt võlgnikule pakutavate teenuste kasutamise kohta. Kolleegiumi hinnangul on selle sätte peamine eesmärk aidata kohtutäituril välja selgitada võlgnikule kuuluvat vara, millele oleks seejärel võimalik pöörata sissenõue sissenõudja nõude rahuldamiseks. Võlgnikul krediidiasutuses konto olemasolu kohta teabe väljastamiseks kohustab krediidiasutust ka TMS § 115 lg 1. Siiski tuleb TMS § 26 lg 3 tõlgendamisel hinnata ka seda, kas kohtutäituril on vaja saada andmeid täitemenetluse ülesannete täitmiseks, mille jaoks lubab KAS § 88 lg 5 p 5 kohtutäituril nõuda pangasaladuse avaldamist. Selleks tuleb analüüsida hüpoteegiga koormatud kinnistu väärtuse (alghinna) määramist täitemenetluses.
16.2.TMS § 144 lg 1 kohaselt arvestab kohtutäitur kinnisasja hindamisel kinnistusraamatusse enne keelumärke kandmist kantud õigusi vastavalt kinnistusraamatu sisule. Riigikohus on varasemas praktikas leidnud, et kinnisasja väärtust ei määra ainuüksi hüpoteegisumma suurus. Kinnisasja väärtuse hindamiseks tuleb välja selgitada, kas ja kui suurt nõuet hüpoteek tagab (vt Riigikohtu
15.veebruari 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-16, p 20; Riigikohtu seisukoht on võetud tagasivõitmise hagi korral kinnistut koormanud hüpoteegi väärtuse arvutamise kontekstis). Kohtutäitur on asja arutamisel alama astme kohtutes välja toonud, et kui ta peab kinnistu hindamisel lähtuma vaid hüpoteegisummast (määrates alghinnaks kinnistu turuväärtuse, millest tuleb lahutada hüpoteegi summa), võib selline müük rikkuda võlgniku õigusi ja viia ostja põhjendamatule rikastumisele võlgniku arvel.
16.3.Kohtutäitur on eelduslikult pidanud silmas olukorda, mil kinnisasja enampakkumise alghind on kinnisasja koormava hüpoteegi tõttu määratud väga madalana ning pärast enampakkumist selgub ostja jaoks, et suurem osa või kogu hüpoteegiga tagatud nõue on tegelikult rahuldatud ning ta ei pea oma kinnistuga selle tasumise eest enam vastutama (kinnistu igakordset omanikku koormav hüpoteek jääb enampakkumisel püsima, kui müük toimub nt kohtulahendist täitedokumendi alusel). Sellisel juhul on ta ostnud kinnistu alusetult odava hinnaga ning selle odavama hinna tõttu on olnud ka väiksemad väljamaksed sissenõudjale. Muu hulgas sellise olukorra tekkimist on seatud takistama TMS § 94 (kehtib TMS § 137 kaudu ka kinnistu enampakkumise korral), mille lg 1 kohaselt, kui pärast enampakkumist selgub, et alghinna määramisel arvestatud pandiõigus või muu õigus ei kehti või on lõppenud, peab ostja tasuma lisaks ostuhinnale ka alghinna määramisel arvestatud summa
õiguse väärtuses. Siiski tuleneb samast lõikest, et ostja peab lisamakse tegema vaid juhul, kui ta teadis või pidi teadma, et õigus ei kehti või on lõppenud. Eelduslikult ei pea ostja teadma, et kinnistusraamatusse kantud hüpoteek oleks võimalik AÕS § 349 alusel osaliselt või täielikult kustutada.
16.4.Eelnevast tulenevalt, kui kohtutäiturile oleks teada hüpoteegiga tagatava nõude tegelik suurus (laenujääk), võimaldaks see ostuhinna määrata selliselt, et sissenõudja nõue saaks võimalikult suurel määral rahuldatud. See oleks kasulik ka võlgnikule, kelle vastu suunatud nõude vähenemisega väheneks nt ka nõudelt arvestatav viivis. Kinnisasja hindamisel laenujäägist lähtumist ei välista ka TMS § 144 lg-s 1 sätestatu. TMS § 144 ei keela kohtutäituril kasutamast alghinna määramisel teavet, mille ta on saanud teabenõude korras ja mis täiendab kinnistusraamatusse kantud infot õiguse sisu (hüpoteegisumma) kohta. Kolleegium möönab ja nõustub avaldaja ning kohtutega selles, et laenujäägist konkreetsel päeval teadasaamine ei tähenda seda, et enampakkumise päeval oleks laenujääk sama suur. See võib edaspidi nii väheneda kui ka suureneda. Küll ei nõustu kolleegium kohtutega selles, et laenujääki puudutava informatsiooni alusel ei ole üldse võimalik anda hinnangut kinnisasja väärtusele info avaldamisele järgneval perioodil. Selles osas tuleb ringkonnakohtu määruse põhjendust muuta. Kohtutäituril on võimalik mh enampakkumise kuulutuses anda ostuhuvilistele ligikaudne hinnang kinnistu turuväärtuse kohta, märkides mh nii hüpoteegisumma kui ka laenujäägi päeval x ning tehes reservatsiooni, et laenujäägi kohta esitatud teave ei ole lõplik.
16.5.Eespool esitatud põhjustel tuleb TMS § 26 lg-t 3 ja KAS § 88 lg 5 p 5 tõlgendada selliselt, et kohtutäituril on õigus nõuda hüpoteegipidajast krediidiasutuselt teavet tema kliendi kui täitemenetluse võlgniku laenujäägi kohta. Krediidiasutus saab märkida, et esitatud info võib ajas muutuda. Kolleegium lisab, nõustudes ringkonnakohtuga, et krediidiasutusel on õigus hinnata kohtutäiturile edastatava teabe vajalikkust. Lõpliku otsuse teabe vajalikkuse kohta teeb vajaduse korral kohus.
17.Kolleegium märgib ka seda, et TMS §-st 8 tulenevalt on kohtutäituril õigus, aga ka kohustus küsida teavet laenujäägi kohta nii võlgnikult kui ka hüpoteegipidajalt. Võlgnik on kohustatud infot andma TMS § 26 lg 1 esimese lause ja § 59 jj alusel. Eelnev ei tähenda aga seda, et kui kohtutäitur on jätnud võlgnikult teabe küsimata, vabastaks see krediidiasutuse kui hüpoteegipidaja info andmise kohustusest. Sellist keeldumise alust seadustest ei tulene.
18.Määruse p-des 15−16 esitatud põhjused ei tingi siiski kohtumääruste tühistamist ja avaldaja kaebuse rahuldamata jätmist. Kolleegium põhjendab seda järgmiselt.
18.1.Kohtutoimikus oleva varalise õiguse arestimise akti ja teabenõude (vormistatud ühe dokumendina, tl 9 jj) ning korduva teabenõude ja sunniraha määramise hoiatuse (tl 13 jj) kohaselt on kohtutäitur nõudnud avaldajalt teavet ainuüksi põhjendusega, et see info on vajalik sissenõudjale, otsustamaks hüpoteegi osalise kustutamise nõude esitamist. Ka kohtutäituri 8. augusti 2016. a otsuses (tl 22 jj) on keskendutud vaid sellele aspektile. Alles maakohtule esitatud vastuses avaldaja kaebusele (tl 48 jj) on kohtutäitur hakanud tuginema ka sellele, et laenujäägist teavitamine on vajalik ka
võlgniku ning teiste sissenõudjate huvide kaitseks, s.o viidanud, et laenujäägi teadmine aitaks määrata õiglasema alghinna.
18.2.Määruse p-s 18.1 esitatud põhjustel ei ole avaldaja saanud enne kohtumenetlust võtta seisukohta selle kohta, et laenujäägist teavitamine on vajalik ka õiglasema hinna määramiseks. Riigikohus on varem kohtutäituri tehtud lisatasu otsuse vaidlustamist käsitledes leidnud, et hilisem põhjenduste esitamine lisatasu väljamõistmise kohta ei ole kooskõlas kohtutäituri otsuste ja tegevuse vaidlustamiseks sätestatud korraga - võlgnikule peab olema selge, millised on need põhjendused, miks kohtutäitur leiab, et tal on õigus saada lisatasu, sest üksnes põhjenduste olemasolul on võlgnikul võimalik esitada kaebuses kohtutäiturile nende põhjenduste kohta vastuargumente. Siiski on Riigikohus lisanud, et kohtutäituril on vähemalt lisatasu otsuse korral õigus lisada argumente kaebemenetluses, mis toimub enne kohtumenetlust TMS § 217 jj järgi (vt Riigikohtu 16. detsembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 33-2-1-108-15, p 26). Sama põhimõtet tuleb täitemenetluses kohaldada ka isikule, kes ei ole võlgnik. Praegusel juhul ei ole kohtutäitur lisaargumente esitanud ka kaebemenetluses, vaid alles maakohtus toimunud kohtumenetluses. Ka KAS § 88 lg 6 p-de 3 ja 4 kohaselt tuleb lg 5 alusel esitatud järelepärimises kohtutäituril mh märkida taotletavate andmete kasutamise eesmärk ja nende ammendav loetelu või kirjeldus ning järelepärimise esitamise õiguslik alus. Seetõttu tuleb avaldaja kaebus kohtutäituri otsuse, teabenõuete ja sunniraha määramise hoiatuse peale rahuldada, nagu seda tegid alama astme kohtud.
19.Kassatsiooniastme menetluskulud tuleks TsMS § 171 lg 1 alusel jätta määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu kohtutäituri kanda. Kuna aga kassatsiooniastme menetluskulude nimekirju ei ole menetlusosalised selleks ettenähtud tähtaja jooksul esitanud, jäävad menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
20.Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata määruskaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse. Malle Seppik, Henn Jõks, Jaak Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.