Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
3-2-1-178-16 Tartu, 28. märts 2017 Eesistuja Malle Seppik, liikmed Ants Kull ja Jaak Luik Optimera Estonia AS hagi Arvo Avila vastu võlgnevuse väljamõistmiseks Tallinna Ringkonnakohtu 26. oktoobri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-16745 Optimera Estonia AS kassatsioonkaebus 116 634 eurot 23 senti Hageja Optimera Estonia AS, esindaja vandeadvokaat Eero Tonka Kostja Arvo Avila, esindaja vandeadvokaat Rainer Kuulme 27. veebruar 2017. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 26. oktoobri 2016. a otsuse resolutsioon muutmata, arvestades käesoleva otsuse õiguslikke põhjendusi.
1.Optimera Estonia AS (hageja) esitas 6. novembril 2015. a Pärnu Maakohtule hagi Arvo Avila (kostja) vastu põhivõla 64 630 euro 95 sendi ja viivise väljamõistmiseks. Hagi esitamise seisuga oli sissenõutavaks muutunud viivis 4782 eurot 69 senti, lisaks palus hageja mõista kostjalt välja edasiulatuva viivise ning sissenõudmiskulude hüvitise 40 eurot. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 31. augustil 2015. a võlatunnistuse ja võla ajatamise kokkuleppe, milles kostja kinnitas, et tal on hageja vastu sissenõutavaks muutunud võlgnevus 65 082 eurot 85 senti. Kostja kohustus võlgnevuse tasuma hiljemalt 30. septembriks 2015. a. Kokkuleppe järgi pidi kostja tasuma viivist 0,2% tasumata võla summast iga viivitatud päeva eest. Kostja ei ole kokkulepet täitnud.
2.Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. Vastuväite kohaselt kirjutas kostja
31.augusti 2015. a kokkuleppele alla, kuid tal puudub hageja vastu kokkuleppes nimetatud kohustus. Kostja töötas hageja juures kliendihaldurina ja tema ülesandeks oli kaupade müük hageja klientidele. Kokkuleppe sõlmimise päeval saabusid kostja kabinetti neli hageja juhatuse liiget, kes teatasid kostjale, et kaupluses on suur puudujääk. Mingeid lisaselgitusi ega dokumente kostjale ei esitatud. Kostjalt nõuti võlatunnistuse ja töölepingu lõpetamise kokkuleppe allkirjastamist. Keeldumise korral
ähvardati kostjat kriminaalmenetluse algatamisega. Kostja allkirjastas meeltesegaduses hageja etteantud dokumendid ilma nendega sisuliselt tutvumata ja lähtudes sellest, et toimub vaid töölepingu lõpetamine poolte kokkuleppel. Kostja ei ole kauplusest kaupa omastanud ega võimaldanud seda teha kolmandatel isikutel. Kaupluse lattu võisid minna kõik kaupluse töötajad, hankijad ja hageja kliendid. Kostja töökohustuste hulka ei kuulunud laos oleva kauba valvamine ega selle säilimise tagamine. Lisaks on kokkuleppes ettenähtud viivisemäär kostja arvates ebamõistlikult suur ning ta palus hagi rahuldamise korral viivist vähendada.
3.Pärnu Maakohus rahuldas 29. märtsi 2016. a otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 64 630 eurot 95 senti, viivise 6463 eurot 10 senti ja sissenõudmiskulude hüvitise 40 eurot. Maakohus tuvastas, et poolte vahel sõlmitud võlatunnistuse ja võla ajatamise kokkuleppe kohaselt kinnitas kostja kohustust tasuda 65 082 eurot 85 senti ning seda, et summa tasumise tähtpäev on möödunud. Kokkuleppe kohaselt muutsid pooled VÕS § 578 lg-te 1 ja 2 alusel vaieldamatuks summa, mille kostja peab hagejale tasuma, ning asjaolu, et võlg on muutunud sissenõutavaks. Võlgnik pidi võla tasuma hiljemalt 30. septembril 2015. a ning kohustus tasumisega viivitamisel maksma viivist 0,2% päevas kogu tasumata võla summast. Poolte vahel sõlmitud töölepingu nr 1-H lisa kohaselt võtsid pooled arvesse, et kokkuleppe järgi on töötaja kohustatud tööandjale tekitatud kahju hüvitama. Seetõttu leppisid pooled kokku, et nende vahel sõlmitud tööleping lõpetatakse töölepingu seaduse (TLS) § 79 alusel poolte kokkuleppel. Kostja andis nõusoleku lõpparve tasaarvestamiseks kokkuleppe alusel tasumisele kuuluvate summadega. Pooled kinnitasid, et kokkuleppe kõik tingimused on nende vahel varem läbi räägitud, läbirääkimiste käigus on teisele poolele teatatud kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel võib olla äratuntav oluline huvi, ja teisele poolele on esitatud tõeseid andmeid. Maakohtu hinnangul oli võlatunnistus käsitatav võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 lg-s 1 nimetatud võlatunnistusena, millega tunnistati olemasolevat kohustust. Deklaratiivse võlatunnistuse puhul peab võlgnik tõendama, et võlga ei ole. Hea usu põhimõttest tulenevalt on siiski võimalik, et asjaolu tõendamise koormis pöördub ümber, kui kostja esitab asjaolud, mis viitavad nõude puudumise võimalikkusele. Maakohus oli seisukohal, et kostja väited meeltesegaduses dokumentide allkirjastamise kohta on paljasõnalised ega ole põhistatud ühegi eluliselt usutava selgitusega. Kostja oli teadlik, et ta on hagejale kahju põhjustanud. Seega oli ootuspärane, et hageja võtab tarvitusele õiguskaitsevahendid, heastamaks talle tekitatud kahju. Maakohtu veendumust kinnitas kostja oma käega kirjutatud seletus 26. augustist 2015. a, milles kostja kinnitas, et andis pikaajalisele tuttavale kauba kätte, ilma et kauba eest oleks makstud. Seletuses märkis kostja, et toimis valesti, eeskirju rikkudes. Seletuskirja alusel luges maakohus tõendatuks, et kostjale ei tulnud 31. augusti 2015. a kokkusaamine ootamatult. Kostja väited, et hageja sundis teda kokkulepet allkirjastama, olid maakohtu hinnangul samuti paljasõnalised ja tõendamata. Maakohus leidis, et poolte vahel sõlmitud võla ajatamise kokkuleppe p-d 2.1 ja 2.2 on kompromissilepinguks VÕS § 578 lg 1 mõttes, millega pooled muutsid vaieldamatuks võlatunnistuses märgitud kostja võlgnevuse ning hageja andis omapoolse järeleandmisena kostjale
võla tasumiseks täiendava tähtaja. Maakohtu hinnangul ei välista kokkuleppele tuginemist asjaolu, et poolte vahel on töösuhe, sest TLS § 72 ei keela töösuhte pooltel sõlmida kokkuleppeid, mille kohaselt üks pool tunnistab, et on teisele kahju tekitanud ning tal on kohustus tekkinud kahju hüvitada. Maakohus pidas eluliselt usutavaks hageja väiteid, et just kokkuleppe sõlmimise tõttu oli võimalik lõpetada tööleping poolte kokkuleppel. Maakohus oli seisukohal, et olukorras, kus töötaja allkirjastab töölepingu lõpetamise poolte kokkuleppel ning annab nõusoleku maksmisele kuuluva lõpparve tasaarvestamiseks tööandjale maksmisele kuuluvate summadega, on see poolte vahel läbi räägitud. Kostja ei vaidlustanud töölepingu lõpetamist ning see kinnitab, et kostja tahtis sõlmida töölepingu lõpetamise kokkuleppe just nendel tingimustel, milles pooled 31. augustil 2015. a kokku leppisid. Maakohus nõustus hagejaga, et nii töölepingu lõpetamise kokkuleppe kui ka tasaarvestusega kinnitas kostja poolte vahel sõlmitud kokkulepet tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 100 lg 1 mõttes. Kostja avaldas maakohtule, et ei tugine kokkuleppe tühisusele. Kuna kokkulepe on kehtiv ja kostja ei ole vabatahtlikult kohustust täitnud, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 64 630 eurot 95 senti (tasaarvestusega täitis kostja kohustuse 451 euro 90 sendi ulatuses). Maakohus leidis, et hageja nõue sissenõudmiskulude hüvitamiseks on kooskõlas VÕS § 1131 lg-ga 1, ning rahuldas ka selle nõude. Kostja taotlusel vähendas maakohus hageja kasuks väljamõistetavat viivist, sest hageja ei põhistanud oma õigustatud huvi nii suure viivise nõudmiseks ega esitanud viivise vähendamise taotlusele vastuväiteid. Samuti tuvastas maakohus, et kostja majanduslik seisund ei ole piisavalt hea kogu viivisenõude täitmiseks. Seetõttu vähendas kohus väljamõistetavat viivist VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel 10%-ni põhinõudest, s.o 6463 euro 10 sendini. Menetluskuludest jättis maakohus 39,01% hageja kanda ja 60,99% kostja kanda.
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse ning palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja nõude kostjalt viivise väljamõistmiseks ning jättis menetluskuludest 39,01% hageja kanda.
5.Kostja esitas samuti apellatsioonkaebuse ning palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus hagi rahuldas ja jättis menetluskuludest 60,99% kostja kanda. Kostja hinnangul jagas maakohus tõendamiskoormise valesti. Kostja põhistas võla puudumise tõenäosust, mistõttu pidi hageja tõendama võla olemasolu. Asjas ei ole peale deklaratiivse võla ajatamise kokkuleppe esitatud ühtegi tõendit, millest nähtuks, et kostja on hagejale kahju tekitanud, tekitatud kahju on just selline, nagu hageja väidab, ning kostja vastutab hageja töötajana sellise kahju tekitamise eest. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 26. oktoobri 2016. a otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu arvates tuvastas maakohus õigesti, et kostja tahteks oli anda deklaratiivne võlatunnistus. Samuti nõustus ringkonnakohus maakohtuga selles, et kokkuleppe p-d 2.1 ja 2.2 on oma olemuselt kompromissileping VÕS § 578 lg 1 mõttes. Siiski ei olnud maakohus ringkonnakohtu hinnangul piisavalt arvestanud sellega, et deklaratiivse võlatunnistuse eesmärgiks ja tulemuseks ei saa olla uue kohustuse loomine, vaid üksnes olemasoleva
kohustuse kinnitamine. Võla ajatamise kokkulepe on poolte esitatu põhjal sõlmitud tööandjale tekitatud väidetava kahju hüvitamiseks, täpsemalt tööandja nõude sissenõudmise lihtsustamiseks. Seega on tegemist töötaja töölepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõudega. Kuivõrd deklaratiivne võlatunnistus ei ole loonud (kostjale) uut kohustust, tuleb asja lahendamisel kohaldada ka TLS sätteid, eelkõige § 72 ning § 74 lg-d 1 ja 2. Nendest sätetest tulenevalt on hagejal õigus nõuda kostjalt kahjuhüvitist üksnes juhul, kui kostja rikkus töölepingust tulenevat kohustust tahtlikult, raske hooletuse või hooletuse tõttu. Kostja on menetluses korduvalt väitnud, et ta ei vastuta hagejale väidetavalt tekkinud kahju eest, ta ei ole kauplusest ise kaupa omastanud ega võimaldanud seda teha kolmandatel isikutel. Samuti on kostja väitnud, et kaupluse lattu võisid minna kõik kaupluse töötajad, hankijad ja hageja kliendid ning tema töökohustuste hulka ei kuulunud laos oleva kauba valvamine ega selle säilimise tagamine. Ringkonnakohtu hinnangul ei vabastanud kokkuleppes sisalduv võlatunnistus maakohut kohustusest kontrollida, kas kostja on töölepingu rikkumises süüdi. Osaliselt pidas ringkonnakohus ekslikuks ka maakohtu seisukohta, et TLS § 72 ei keela töösuhte pooltel sõlmida kokkuleppeid, mille kohaselt üks pool tunnistab, et ta on teisele kahju tekitanud ning tal on kohustus tekkinud kahju hüvitada. TLS §-dest 2 ja 72 lähtuvalt ei saa pidada õiguslikult kehtivaks kokkulepet, mille alusel töötaja vastutab tööandjale tekitatud kahju eest enda süüst sõltumata. Maakohtu otsuses käsitletud asjaoludest, et pooled lõpetasid töölepingu kokkuleppel ning kostja ei ole töölepingu lõpetamist seaduses sätestatud korras vaidlustanud, ei saa teha järeldust, et kostja on oma töökohustusi süüliselt rikkunud. Seetõttu tühistas ringkonnakohus maakohtu otsuse nii põhi- kui ka kõrvalnõuete osas. Sissenõudmiskulude hüvitise kohta märkis ringkonnakohus, et maakohus on selle nõude valesti kvalifitseerinud. VÕS § 1131 lg 1 reguleerib majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku sissenõudmiskulude hüvitamist ega kohaldu hageja ja kostja vahelises õigussuhtes.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldatakse. Kaebuse põhjenduste kohaselt asus ringkonnakohus meelevaldselt seisukohale, et 31. augusti 2015. a kokkuleppe allkirjastamisega soovisid pooled üksnes sätestada kostja vastutuse võimaliku ülempiiri ja pikendada maksetähtaega ning kokkuleppe eesmärk ei olnud kostja kohustuse ümberkujundamine. Hageja seisukoha järgi oli kokkuleppe sõlmimise eesmärk kostja lepinguvälise kahju hüvitamise kohustuse ümberkujundamine kokkuleppest tulenevaks lepinguliseks võlakohustuseks. Kompromissilepingu sisuks oli muu hulgas see, et hageja ei pea kostja võlakohustuse olemasolu täiendavalt tõendama. Vastupidi ringkonnakohtu käsitlusele ei ole kokkuleppe sisuks deklaratiivse võlatunnistuse andmine, vaid kostja kohustuse vaieldamatuks muutmine. Lisaks on kostja võlga tunnistanud ja kinnitanud sellega, et nõustus lõpparvest tuleneva nõude hageja nõudega tasaarvestama. Sissenõudmiskulude hüvitamise nõude hindamisel ja kvalifitseerimisel jättis ringkonnakohus tähelepanuta VÕS § 1132 lg 2 ning viivisenõuet puudutavas osas on ringkonnakohtu otsus põhjendamata.
8.Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata või teha uus otsus, millega jäetakse hagi rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Kassatsioonkaebus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 1 alusel jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata, arvestades Riigikohtu otsuse õiguslikke põhjendusi.
10.Kolleegiumi arvates saatis ringkonnakohus asja õigesti maakohtusse uueks menetlemiseks, sest maakohus jättis olulises osas täitmata TsMS §-s 392 sätestatud eelmenetluse ülesanded. Eelkõige on välja selgitamata hageja nõude aluseks olevad asjaolud. Hageja on esitanud kostja vastu rahalise nõude, tuginedes 31. augustil 2015. a sõlmitud kokkuleppele pealkirjaga „Võlatunnistus ja võla ajatamise kokkulepe". Kokkuleppe kohaselt pidi kostja tasuma hagejale hiljemalt 30. septembriks 2015. a 65 082 eurot 85 senti. Kohtud on tuvastanud, et poolte kokkuleppe aluseks on kahju hüvitamise nõue, mis väidetavalt tekkis hagejale kui tööandjale kostja kui töötaja töölepingu rikkumise tõttu. Kahju suurust ja tekkimise asjaolusid ei ole hageja kohtu ette toonud ega tõendanud. Kostja vaidleb hagile vastu ega tunnista oma vastutust hagejale väidetavalt tekkinud kahju eest. Sellises olukorras ei ole võimalik hagi rahuldada ilma täiendavaid asjaolusid ja poolte seisukohti välja selgitamata ning tõendeid esitamata ja uurimata.
11.Hageja väitel on poolte vahel 31. augustil 2015. a sõlmitud kokkuleppe tagajärjeks sisuliselt see, et hageja ei pea tõendama kahju hüvitamise eelduseks olevaid asjaolusid ning kostjal ei ole õigust esitada hageja nõudele vastuväiteid. Selline kokkulepe halvendab võrreldes seaduses sätestatuga töötaja olukorda. TLS § 72 esimese lause kohaselt saab tööandja kasutada töötaja vastu töölepingust tulenevate kohustuste rikkumise korral võlaõigusseaduses ettenähtud õiguskaitsevahendeid üksnes juhul, kui töötaja on rikkumises süüdi. Töölepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise korda täpsustab TLS § 74, mille lõigete 1 ja 2 järgi sõltub töötaja vastutuse ulatus muu hulgas tema tööülesannetest, süü astmest ja töötasust. Kokkulepe on osas, millega kaldutakse töötaja kahjuks kõrvale töölepingu seaduses ja võlaõigusseaduses lepingupoolte õiguste ja kohustuste ning vastutuse kohta sätestatust, on TLS § 2 järgi tühine, kui sellise kokkuleppe võimalus ei ole töölepingu seaduses eraldi ette nähtud. Kuna töölepingu seadus lubab töötaja vastutuse osas sõlmida üksnes TLS § 75 tingimustele vastavaid kokkuleppeid, ei ole kokkulepe, millega töötaja loobub õigusest esitada tööandja kahju hüvitamise nõudele vastuväiteid, lubatud ning poolte vahel 31. augustil 2015. a sõlmitud kokkulepe on TLS § 2 järgi tühine. Küll aga võib kokkulepe olla käsitatav dokumentaalse tõendina TsMS § 272 lg 1 mõttes ning asja uuel läbivaatamisel peab maakohus seda hindama TsMS § 232 järgi koos teiste tõenditega.
12.Lisaks põhinõudele on hageja esitanud kostja vastu viivisenõude ja sissenõudmiskulude hüvitamise nõude. Hageja viivisenõude aluseks on 31. augusti 2015. a kokkuleppe p 2.4 teine lause, mille järgi kostja kohustus võla tasumisega viivitamise korral maksma hagejale viivist 0,2% kogu tasumata võla summast iga viivitatud päeva eest. Kolleegiumi arvates on selline kokkulepe TLS § 2
järgi tühine, sest kaldub töötaja kahjuks kõrvale viivisest, mida töötaja peaks töölepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude korral maksma VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi. Seega on hagejal hagi rahuldamise korral võimalik nõuda üksnes seadusjärgset viivist, mille arvestamisel tuleb lähtuda hüvitise summast, mis kostjalt välja mõistetakse.
13.Sissenõudmiskulude hüvitamise nõude õigusliku alusena on hageja tuginenud VÕS §-dele 1131 ja 1132. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et nõuet ei saa rahuldada VÕS § 1131 alusel, sest see säte kohaldub üksnes olukorras, kus sissenõudmiskulude hüvitamist nõutakse majandus- või kutsetegevuses tegutsevalt isikult. Samuti ei saa hageja nõude õiguslikuks aluseks olla VÕS § 1132, mille eesmärk on piirata tarbija kohustust hüvitada majandus- või kutsetegevuses tegutsevale isikule võla sissenõudmisega seotud kulud. Töötaja ei ole töölepingulises suhtes tarbija VÕS § 1 lg 5 mõttes. Hageja sissenõudmiskulud võivad hüvitamisele kuuluda kahju hüvitamise sätete alusel.
14.Kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tuleb kaebuse rahuldamata jätmise tõttu arvata TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel riigituludesse. Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi kindlaks maakohus asja uuel läbivaatamisel. Malle Seppik, Ants Kull, Jaak Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.