Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Ants Kull, Kai Kullerkupp, Kaupo Paal, Kalev Saare, Tambet Tampuu ja Urmas Volens
Kohtuasi
Aktsiaseltsi SINITTA hagi Sergei Astaševi vastu võla nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 5. juuni 2020. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Sergei Astaševi kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
50 670 eurot 14 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Aktsiaselts SINITTA Kostja Sergei Astašev, lepinguline esindaja vandeadvokaat Aivar Ennok
Asja läbivaatamise kuupäev
5. aprill 2021, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 26. novembri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-5601 ja Tallinna Ringkonnakohtu 5. juuni 2020. a otsus samas tsiviilasjas osas, milles ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata ning rahuldas hagi (st osas, millega mõisteti Sergei Astaševilt Aktsiaseltsi SINITTA kasuks välja põhivõlg 25 085 eurot 7 senti, leppetrahv 500 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 22 555 eurot 88 senti ja viivis määraga 0,066% päevas alates 27. novembrist 2019 kuni põhivõla 25 085 euro 7 sendi tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 2529 eurot 19 senti), samuti menetluskulude osas. Osas, milles Tallinna Ringkonnakohus jättis Aktsiaseltsi SINITTA hagi Sergei Astaševi vastu aegumise tõttu rahuldamata (st 14 714 euro 93 sendi põhivõla osas), on ringkonnakohtu otsus jõustunud.
1.Aktsiaselts SINITTA (hageja) esitas 10. aprillil 2019 Harju Maakohtule hagi Sergei Astaševi (kostja) vastu, paludes kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlg 36 200 eurot, leppetrahv 500 eurot, viivis hagi esitamise seisuga 17 060 eurot 72 senti ja põhinõudelt viivis 0,066% päevas alates hagi esitamisest kuni kohustuse täieliku täitmiseni ning jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt allkirjastasid kostja ja hageja 6. juunil 2013 konstitutiivse võlatunnistuse, mille alusel kohustus kostja tasuma hagejale maksegraafiku alusel 40 000 eurot. Kohustuse täitmise tähtpäev oli 20. aprill 2018. Kokkuleppe kohaselt kohustus kostja tasuma ajavahemikul 20. juuni 2013 kuni 20. mai 2014 iga kuu 300 eurot, ajavahemikul 20. juuni 2014 kuni 20. märts 2018 iga kuu 774 eurot 47 senti ja viimase makse 774 eurot 38 senti kohustus kostja tasuma 20. aprillil 2018. Võlatunnistuse p 2.2 järgi kohustus kostja tasuma iga osamakse tasumise kohustuse rikkumise korral viivist 0,1% päevas. Lisaks leppisid pooled kokku, et kostja maksab ühekordset leppetrahvi 500 eurot, kui ta ei tasu kogu võlga hiljemalt 20. aprillil 2018. Kostja on hagejale tasunud üksnes 3800 eurot. Kostja on viimase makse teinud 31. juulil 2017. 2017. a on kostja korduvalt lubanud tasuda kogu võla, kuid ei ole seda siiani teinud. Hageja saatis kostjale 3. oktoobril 2018 nõudeavalduse, teatades ühtlasi leppetrahvi ja viivise nõudest, ning andis täiendava viiepäevase tähtaja kohustuse täitmiseks. Sellele vaatamata ei ole kostja kohustust täitnud. Aegumise vastuväite kohta leidis hageja, et aegumine katkes kostja maksete tegemise ja ühtlasi sellega kogu nõude tunnustamisega.
2.Kostja vaidles hagile vastu, paludes jätta see rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostjal ei olnud enne võlatunnistuse allkirjastamist ühtegi võlakohustust hageja ees. Kostja ei ole saanud hagejalt laenu, samuti ei ole kostja põhjustanud hagejale kahju. Kostja töötas hageja juures töölepingu alusel alates 20. septembrist 2005 kuni 20. oktoobrini 2012 autojuht-varustaja ja ka varuosade müüja ametikohal. Kostja tegeles hageja kauba tarnimise ja väljasaatmisega. Mingil ajavahemikul jätsid hageja Venemaal asuvad lepingupartnerid kauba eest tasumata ning hageja hakkas selles süüdistama oma töötajaid ning survestas neid allkirjastama võlatunnistusi. Kostja murdus hageja pidevate ähvarduste mõjul ja allkirjastas võlatunnistuse. Lisaks märkis kostja, et põhivõlg oli tegelikult 5000 eurot (nii suur oli väidetavalt puudujääk), kostja on tasunud 3800 eurot ja on nõus tasuma veel 1200 eurot. Selle võlgnevuse kohta koostati laenuleping, mille alusel on kostja hagejale makseid teinud. Kostja leidis, et võlatunnistus on tühine. Võlatunnistus on sõlmitud kostjale äärmiselt ebasoodsatel tingimustel ja samuti on poolte vastastikuste kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, kuna tegelikult ei ole kostja hagejale võlgu. Hageja kasutas ära kostja kogenematust. Võlatunnistus sõlmiti 7,5 kuud pärast kostja töösuhte lõppemist, mis näitab samuti heade kommete vastasust. Kuna võlatunnistus on tühine, puudub hagejal õiguslik alus nõuda kostjalt leppetrahvi ja viivist. Kui leiab tõendamist, et kostjal on võlgnevuse tasumise kohustus võlatunnistuse alusel, palus kostja kohaldada aegumist.
3.Harju Maakohus rahuldas 26. novembri 2019. a otsusega hagi täielikult, mõistis kostjalt hageja kasuks välja 59 255 eurot 88 senti, mis koosneb põhivõlast 36 200 eurot, leppetrahvist 500 eurot ja kohtuotsuse tegemise ajaks (26. novembriks 2019) sissenõutavaks muutunud viivisest 22 555 eurot 88 senti. Samuti mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja viivise määraga 0,066% päevas alates
27.novembrist 2019 kuni põhivõla 36 200 eurot tasumiseni, kuid mitte üle 13 144 euro 12 sendi. 2(12)
2-19-5601 Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitiseks 1665 eurot. Maakohus leidis, et pooled on 6. juuni 2013. a kokkuleppe pealkirjast ja sisust tulenevalt sõlminud konstitutiivse võlatunnistuse. Kostja on võtnud omaks, et allkirjastas vaidlusaluse võlatunnistuse. Maakohus ei nõustunud kostja seisukohaga, nagu oleks võlatunnistus tühine tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 järgi. See, et võlatunnistus on kostjat koormav ja puudub poolte kohustuste tasakaal, on võlatunnistuse olemuslik probleem, mis ei saa iseenesest tuua kaasa vastuolu heade kommetega. Kostja ei ole esitanud ega tõendanud asjaolusid, millest saaks järeldada võlatunnistuse vastuolu heade kommetega. Kostja väited tema survestamise kohta võlatunnistuse vormistamisel on ebamäärased ja tõendamata. Kostja pole tuginenud tehingu tühistamisele (TsÜS § 90). Võlatunnistuse konstitutiivsuse tõttu ei ole kostja väidetel varasema võlgnevuse puudumise kohta tähendust ja need väited on ka tõendamata. Kostja on selgitanud, et võlatunnistus sõlmiti tema töökohustuste täitmise käigus kolmandatel isikutel hageja ees tekkinud ja täitmata jäänud kohustuste hüvitamiseks, kuid kostja väited tema vastutuse puudumise kohta on maakohtu hinnangul ebamäärased. Maakohtu hinnangul on kostja selgitused laenulepingu kohta vastuolulised ja kohus luges tõendatuks hageja väite, et kostja maksed on tehtud vaidlusaluse võlatunnistuse alusel. Kuna hagi esitati 10. aprillil 2019, siis kohustused (12 391 eurot 43 senti), mis muutusid sissenõutavaks 2017. a ja 2018. a, ei saa mingil juhul olla aegunud. Lisaks leidis maakohus, et kostja tunnustas maksete tegemisega oma võlga ja selle nõude aegumine katkes (TsÜS § 158). Seega on 2017. a tehtud osamaksete tõttu hageja nõude aegumine välistatud. Põhjusel, et põhivõlg jäi kokkulepitud ajaks tasumata, on hagejal õigus nõuda kostjalt võlatunnistuse p 2.3 alusel leppetrahvi 500 eurot. Kostja ei ole sellele kohustusele esitanud muid vastuväiteid peale võlatunnistuse tühisuse ja nõude aegumise vastuväidete, mis maakohtu hinnangul on mõlemad ümber lükatud. Ka viivisenõue on põhjendatud. Võlatunnistuse kohaselt on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist 0,1% õigel ajal tasumata summast päevas, kuid hageja on esitanud selle nõude osalisena, nõudes viivist määraga 0,066% päevas. 10. aprilli 2019. a hagiavalduse seisuga oli viivisenõude suurus 17 060 eurot 72 senti. Ajavahemiku 11. aprill 2019 kuni 26. november 2019 (kohtuotsuse tegemise päev) eest tuleb tasuda viivist 5495 eurot 16 senti. 26. novembrile 2019 järgnevalt ajavahemikult kuni põhivõla 36 200 euro tasumiseni mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja viivise 0,066% päevas.
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata, või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ning menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 5. juuni 2020. a otsusega maakohtu otsuse kostjalt hageja kasuks põhivõlast rohkem kui 25 085 euro 7 sendi väljamõistmise ja menetluskulude jaotuse osas ning tegi tühistatud osas uue otsuse, millega mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 25 085 eurot 7 senti ning jättis seda ületavas põhivõla osas hagi rahuldamata. Menetluskuludest jättis ringkonnakohus 20% hageja ja 80% kostja kanda. 3(12)
2-19-5601 Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus vääralt materiaalõigust, leides, et võlatunnistus on konstitutiivne. Võlatunnistuse olemasolul tuleb eeldada, et see on deklaratiivne, ja poolte tahet leppida kokku konstitutiivses võlatunnistuses peab tõendama võlausaldaja. Pelgalt võlatunnistuse pealkirjas ja selle sisus märgitud võlatunnistuse liigist ei piisa selleks, et lugeda vaidlusalune võlatunnistus konstitutiivseks. Konstitutiivse võlatunnistuse olemasolu välistab praegusel juhul see, et tegemist ei ole iseseisva ega sõltumatu nõudealusega. Kostja on esile toonud, et ta tegeles hageja juures töötades kauba tarnimise ja väljasaatmisega ning hageja süüdistas kostjat kauba kaotsiminekus ja nõudis kostjalt seetõttu võlatunnistuse allkirjastamist. Seega võib hagejal olla kostja vastu nõue tulenevalt töölepingu rikkumisest, mille tõttu ei saa võlatunnistuses kokkulepitud kohustus olla abstraktne. Kuna võlatunnistus on deklaratiivne, pidi kostja tõendama, et tal ei ole hageja ees kohustust. Kostja ei ole seda tõendanud. Kostja taotletud tunnistaja Arno Suikaneni ütluste kohaselt ei tea tunnistaja midagi hageja ja kostja vahelise võlatunnistuse sõlmimise asjaolude kohta. Samas kinnitas tunnistaja, et hageja klientidelt raha kättesaamine oli hageja töötaja ülesanne, kauba puudujääki esines ja selle ulatuses võeti hiljem raha töötaja palgast maha (tl-d 50–51). Seega ei saa tunnistaja ütlustest teha järeldust, et kostjal ei saanud olla hageja ees kohustust. Tunnistaja ütlusi selle kohta, et kauba kaotsimineku eest vastutas töötaja, kinnitab ka vande all üle kuulatud hageja seaduslik esindaja Viktor Arna, kes lisas, et kostjaga allkirjastati võlatunnistus kauba kaotsimineku tõttu, mille eest töötaja (praegusel juhul kostja) vastutas (tl-d 48–50). Ühtegi muud tõendit, millega kostja oleks soovinud tõendada võlatunnistuse aluskohustuse puudumist, ei ole kohtule esitatud. Eelnevast järeldas ringkonnakohus, et kostja oli 6. juuni 2013. a võlatunnistusega kinnitanud olemasolevat võlgnevust hagejale. Kui kostja esitas võlatunnistusel põhinevale nõudele vastuväite, et võlatunnistuse aluseks olevat võlasuhet ei ole olemas, oleks tal tulnud oma vastuväidet tõendada. Ringkonnakohus ei nõustunud kostjaga, et võlatunnistus on tühine vastuolu tõttu heade kommetega. Kostja on heade kommete vastasusena esile toonud selle, et võlatunnistus on sõlmitud kostjale ebasoodsatel tingimustel ja vastastikuste kohustuste väärtus on tasakaalust väljas. Mida peab kostja silmas ebasoodsate tingimuste all, ei ole kostja kohtule selgitanud. Samuti ei saa asjaolu, et võlatunnistus on sõlmitud pärast kostja töösuhte lõppemist, olla aluseks järeldusele, et võlatunnistus oleks heade kommete vastane. Praeguses asjas ei ole hageja põhjendanud ega tõendanud, et kostja oleks hageja nõuet tunnustanud tasutud maksetest suuremas osas, mistõttu tuleb lähtuda eeldusest, et tasumata maksete osas ei ole kostja hageja nõuet tunnustanud ja nõude aegumine enne 2017. aastat ei ole katkenud. Muid nõude katkemise ega peatumise aluseid ei ole pooled oma menetlusdokumentides esile toonud. Hageja esitas hagi 10. aprillil 2019, mistõttu aegus hageja nõue TsÜS § 154 lg 1 alusel 2013. a kuni 2015. a sissenõutavaks muutunud osas. 6. juuni 2013. a võlatunnistuse p 2.1.1 järgi kohustus kostja tasuma ajavahemikul 20. juuni 2013 kuni 20. mai 2014 iga kuu 300 eurot. Ajavahemikul 20. juuni 2014 kuni 20. märts 2018 kohustus kostja võlatunnistuse p 2.1.2 järgi tasuma iga kuu 774 eurot 47 senti (tl 5). Seega kohustus kostja tasuma ajavahemikul 20. juuni 2013 kuni 31. detsember 2015 kokku 18 314 eurot 93 senti. Kostja tasus sel ajavahemikul kokku 3600 eurot (tl 9). Seega muutus ajavahemikul 20. juuni 2014 kuni 31. detsember 2015 sissenõutavaks nõue tasumata (14 714 euro 93 sendi) osas, mis on hagi esitamise ajaks aegunud, mistõttu saab hageja põhinõudest rahuldada 25 085 eurot 7 senti (40 000 – 14 714,93 – 200). Ülejäänud põhivõla ulatuses tuleb jätta hagi rahuldamata. Maakohus nõudis põhjendatult kostjalt hageja kasuks välja leppetrahvi 500 eurot. Hageja esitas 10. aprilli 2019. a seisuga 17 060 euro 72 sendi suuruse viivise nõude tasumata maksetelt ajavahemiku kohta alates 1. maist 2016 kuni 20. aprillini 2018. Kostja väitel on põhivõla osas nõude osalise aegumise tõttu osaliselt aegunud ka viivisenõue. Ringkonnakohus kostjaga ei nõustunud, kuna hageja ei ole nõudnud viivist aegunud põhinõude osalt. Esimene makse, millelt 4(12)
2-19-5601 hageja viivist arvestas, on 1. mai 2016. a seisuga ja nõue ei ole selle makse osas aegunud. Seega on maakohus õigesti hageja viivisenõude rahuldanud. Lisaks on maakohus õigesti rahuldanud hageja edasiulatuva viivise nõude, kuid tulenevalt põhivõla väiksemas osas väljamõistmisest tuleb vähendada ka maakohtu resolutsioonis märgitud edasiulatuvalt makstavat viivist, milleks on, arvestades maakohtu otsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivist, 2529 eurot 19 senti.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti kostja apellatsioonkaebus rahuldamata, ning saata asi tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et kostja ei ole tõendanud, et võlatunnistuse aluseks olevat võlasuhet ei ole olemas. Kohus on jätnud arvestamata, et poolte vahel oli töösuhe. Kostjal puudub võimalus esitada tõendeid selle kohta, et ta ei olnud tööandjale võlgu, ehk tõendada negatiivset asjaolu. Seevastu tööandjal peab olema kohustus esitada dokumentaalsed tõendid selle kohta, et töötaja on oma tegevusega tööandjale kahju põhjustanud. Samuti ei olnud pooled sõlminud materiaalse vastutuse lepingut. Jääb arusaamatuks, miks pole ringkonnakohus lahutanud kostja tasutud 3800 eurot põhivõlgnevusest. Ringkonnakohus jättis vääralt rahuldamata taotluse tunnistada viivis osaliselt aegunuks. Ringkonnakohus on vääralt välja mõistnud viivise ka aegunud nõudelt. Kuna ringkonnakohus tunnistas hageja põhinõudest aegunuks 14 714 eurot 93 senti, muutus ebaõigeks ka maakohtu viivise arvestus.
8.Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta selle rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et kohtute otsused tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 5 ning § 692 lg 1 p 1 järgi tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu osas, milles hagi rahuldati (st osas, millega kostjalt mõisteti hageja kasuks välja põhivõlg 25 085 eurot 7 senti, leppetrahv 500 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 22 555 eurot 88 senti ja viivis määraga 0,066% päevas alates 27. novembrist 2019 kuni põhivõla 25 085 euro 7 sendi tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 2529 eurot 19 senti), samuti menetluskulude osas. Tühistatud osas tuleb asi saata uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Osas, milles ringkonnakohus jättis hagi aegumise tõttu rahuldamata (st 14 714 euro 93 sendi põhivõla osas), tuleb ringkonnakohtu otsus lugeda TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunuks. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
10.Kolleegium käsitleb esmalt praeguse vaidluse asjaolusid (I), seejärel kohtus võlatunnistuse tõlgendamisel ja hindamisel käsitlemist vajavaid küsimusi (II), kohtute minetusi praeguses asjas võlatunnistuse hindamisel (III) ning lõpuks lahendab menetluslikud küsimused (IV). I
11.Hageja on tuginenud kohtumenetluses mh hageja ja kostja vahel 6. juunil 2013 sõlmitud kirjalikule kokkuleppele, mille pealkirjast nähtuvalt on tegemist konstitutiivse võlatunnistusega (leping). Lepingu p 1.1 järgi tunnistab võlgnik rahalist kohustust võlausaldaja ees summas 40 000 eurot. Lepingu p 1.2 järgi avaldavad võlausaldaja ja võlgnik, et käesoleva võlatunnistuse puhul on tegemist konstitutiivse võlatunnistusega ja selle allkirjastamisega tekib võlgnikule iseseisev kohustus võlausaldaja ees tasuda lepingu punktis 1.1 nimetatud võlg. Konstitutiivse võlatunnistuse 5(12)
2-19-5601 korral ei saa lepingupool esitada vastuväiteid, mis tulenevad võlatunnistuse aluseks olevast suhtest. Lepingu p 1.3 järgi kinnitab võlgnik, et on teadlik lepingu punktis 1.1 nimetatud võlasuhte sisust ning käesoleva võlatunnistuse õiguslikust tähendusest ning et tal puuduvad vastuväited võla osas. Kohustuse lõplik täitmise tähtpäev oli lepingu järgi 20. aprill 2018. Pooled leppisid lepingus kokku ka viivise ja leppetrahvi maksmises. Kostja ei ole lepingust tulenevat võlga suures osas tasunud. Hageja on seisukohal, et leping on konstitutiivne võlatunnistus. Hageja selgitas maakohtu
23.septembri 2019. a istungil, et lepingu vormistas vandeadvokaat ja kuna kostjaga sõlmitud tööleping lõppes oluliselt varem, kui sõlmiti leping, polnud tegemist töösuhte ajal sõlmitud lepinguga kui võlatunnistusega.
12.Kostja on tuginenud kohtumenetluses mh sellele, et ta töötas töölepingu alusel 20. septembrist 2005 kuni oktoobrini 2012 hageja juures autojuht-varustaja ja ka varuosade müüjana, tegeledes hageja kauba tarnimise ning väljasaatmisega. Kui Venemaal asuvad lepingupartnerid jätsid hagejale tasumata, hakkas hageja selles süüdistama oma töötajaid ja survestas töötajaid allkirjastama võlatunnistusi. Mingit õiguslikku alust rahalise nõude esitamiseks töötajate vastu hagejal ei olnud. Kostja allkirjastas lepingu ähvarduste mõjul 7,5 kuud pärast seda, kui ta hageja juurest töölt lahkus. Kostjal puudus tahe võtta endale võlatunnistusega abstraktne kohustus. Leping kui võlatunnistus on TsÜS § 86 lg 1 järgi tühine. Kostja leidis mh, et tal puuduvad mis tahes rahalised kohustused hageja ees.
13.Maakohtu 23. septembri 2019. a istungil esitas kostja asja materjalide juurde võtmiseks tema ja hageja vahel sõlmitud töölepingu. Maakohus keeldus selle dokumendi tõendina tsiviilasja materjalide juurde võtmisest. Maakohus selgitas, et töösuhte olemasolul ei ole tähtsust ning et asjas esitatud tõendite põhjal pole kahtlust, et leping on konstitutiivne võlatunnistus. Samuti viitas maakohus sellele, et asjaolul, kas kostjaga oli sõlmitud materiaalse vastutuse kokkulepe, ei ole samuti käesoleva kohtuasja lahendamisel tähtsust, kuna ei vaielda töösuhtest tekkiva võla üle. Maakohus leidis, et kostja ei ole esitanud ega tõendanud asjaolusid, millest saaks järeldada, et leping on vastuolus heade kommetega ja seetõttu tühine. Pooled sõlmisid lepinguga konstitutiivse võlatunnistuse. Võlatunnistuse konstitutiivsuse tõttu ei ole tähtsust kostja väidetel varasema võlgnevuse puudumise kohta ja pealegi on hageja väited võla puudumise kohta tõendamata. Kostja on selgitanud, et leping sõlmiti tema töökohustuste täitmise käigus kolmandatel isikutel hageja ees tekkinud ja täitmata jäänud kohustuste hüvitamiseks, kuid kostja väited tema vastutuse puudumise kohta on ebamäärased.
14.Ringkonnakohus leidis seevastu, et leping on deklaratiivne võlatunnistus, kuna kostja väitis, et ta tegeles hageja juures töötades kauba tarnimise ja väljasaatmisega ning et hageja süüdistas teda kauba kaotsiminekus ja nõudis kostjalt seetõttu lepingu allkirjastamist. Seega võib ringkonnakohtu hinnangul olla hagejal kostja vastu kahju hüvitamise nõue tulenevalt töölepingu rikkumisest ning seetõttu ei saa lepingus kokkulepitud kohustus olla abstraktne. Ringkonnakohus leidis aga, et kostja ei ole tõendanud, et puudub võlaõiguslik kohustus, mille olemasolu kinnitamiseks leping kui deklaratiivne võlatunnistus sõlmiti (st võlatunnistuse nn aluskohustus). Samuti leidis ringkonnakohus, et leping pole heade kommetega vastuolu tõttu tühine.
15.Kassatsioonkaebuses tugineb kostja mh sellele, et kohtud on jätnud asja lahendamisel arvestamata töösuhte ja asjaolu, et pooltel puudus materiaalse vastutuse kokkulepe. Hageja leiab seevastu vastuses kassatsioonkaebusele, et kostja väited on kogu menetluse kestel olnud vastuolulised ning paljasõnalised. 6(12)
2-19-5601
II
16.Järgnevalt käsitleb kolleegium seda, mida tuleb kohtul võlatunnistusest tuleneva nõude esitamise puhul hinnata.
16.1.Kui hageja esitab kostja vastu võlatunnistusest tuleneva nõude, peab kohus esmalt võtma seisukoha, kas esitatud dokument on võlatunnistuse andja õigusliku sidumise tahteta antud kinnitus (võlgniku ühepoolne mittetehinguline tunnistus) või õiguslikult siduv võlatunnistus. Võlgniku ühepoolse mittetehingulise tunnistuse andmisel võlgnik üksnes konstateerib võla olemasolu või teatud asjaolude esinemist, soovimata õiguslikku siduvust. Sellise tunnistuse tagajärg on aegumise katkemine (TsÜS § 158) ning seda võib kohtumenetluses käsitada dokumentaalse tõendina nende asjaolude osas, mille olemasolu tunnistusega kinnitatakse. Samas ei loo see iseseisvat nõude alust ega piira tunnistuse andja poolt tunnistuses mainitud nõudele vastuväidete esitamist.
16.2.Juhul kui tegemist on tehinguga, tuleb hinnata, kas väidetud võlatunnistus on abstraktne (konstitutiivne) (VÕS § 30) või kausaalne (deklaratiivne). Seda, kas tegemist on konstitutiivse või deklaratiivse võlatunnistusega ning missugune on võlatunnistuse sisu, tuleb välja selgitada võlatunnistuse kui lepingu tõlgendamise teel, kohaldades mh VÕS §-s 29 sätestatut (vt Riigikohtu
23.veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 13; 24. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 16). Oluline on tuvastada poolte ühine tegelik tahe võlatunnistuse kokkuleppe sõlmimisel (vt Riigikohtu 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 28; 24. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 18). Võlatunnistuse liigi kindlaksmääramisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja eesmärgiga, arvestades kõiki võlatunnistuse sõlmimise asjaolusid, sh lepingueelseid läbirääkimisi, poolte huve jms (vt Riigikohtu
23.veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 13; 24. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 18). VÕS §-s 30 sätestatud abstraktse kohustuse tekkimine eeldab, et pooltel on tahe siduda end just abstraktse kohustusega, st poolte eesmärk on luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus kas senise võlasuhte asemele või selle kõrvale (vt Riigikohtu 2. mai 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-34922/124, p 12.2; 23. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 13; vt ka Riigikohtu 17. märtsi 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-09, p 12). Tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust (vt nt Riigikohtu 2. mai 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-34922/124, p 12.2; 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 36; 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 24). Seega on tegemist konstitutiivse võlatunnistusega siis, kui vaidlusaluse võlatunnistuse tõlgendamise teel selgub, et hoolimata poolte lepingudokumendis kasutatud sõnastusest oli poolte eesmärk luua senistest võlasuhetest sõltumatu (abstraktne) kohustus. Tõlgendamisel tuleb lähtuda eelkõige sellest, mis oli poolte ühine tahe lepingudokumendi koostamise ajal (vt VÕS § 29). Kui sellist abstraktse kohustuse loomise tahet ei tuvastata, tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, millega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist (vt nt Riigikohtu 2. mai 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-34922/124, p 12.2; 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15; 6. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 20).
16.3.Arvestades võlatunnistusi puudutavat varasemat praktikat, leiab kolleegium, et deklaratiivse võlatunnistuse andmisega loobub võlgnik lähtuvalt võlatunnistuse eesmärgist kas osaliselt või 7(12)
2-19-5601 täielikult sellises võlatunnistuses tunnistatud nõudele vastuväidete esitamisest. Kui võlatunnistus tehinguna kehtib ning võlgnik oli loobutavatest vastuväidetest teadlik või pidi neist teadma ja sai loobumise tagajärjest aru (vt Riigikohtu 18. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-13, p 24), on võlatunnistusega määratud vastuväidetest loobumine lõplik ning võlgnik saab võlale esitada üksnes neid vastuväiteid, millest teda ei loeta võlatunnistuse andmisega loobunuks. Missugustest vastuväidetest on deklaratiivse võlatunnistusega loobutud, tuleb kohtutel välja selgitada iga üksikjuhtumi puhul eraldi, võttes arvesse eelkõige võlatunnistuse sisu, ulatust, poolte huve ja lepingu sõlmimise eesmärki.
16.4.Kolleegium peab vajalikuks täpsustada varasemaid seisukohti deklaratiivse võlatunnistuse õigusliku tähenduse kohta. Nimetatud varasema praktika kohaselt ei ole deklaratiivse võlatunnistuse puhul võlausaldajal vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga (vt nt Riigikohtu 11. jaanuari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-58735/25, p 11.1; 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 23; 6. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 21; 24. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 20), sh kuna kohustust ei olnud olemas (vt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15; 6. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-06, p-d 13 ja 15; 8. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-22-09, p 11; eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 21). Kolleegium täpsustab oma varasemat praktikat selles osas ja leiab, et võlgnik võib kohustusest vabanemiseks esitada ainult neid vastuväiteid, millest võlgnik deklaratiivset võlatunnistust andes loobunud ei ole. Kui võlgnik on kehtiva deklaratiivse võlatunnistusega loobunud vastuväidetest, ei ole tal õigust hiljem nendele vastuväidetele tugineda, isegi kui ta suudaks vastupidist tõendada. Selles osas on deklaratiivne võlatunnistus võrreldav kompromissilepinguga, milles lepitakse kokku vaieldava asjaolu vaieldamatuks muutmises.
16.5.Konstitutiivne võlatunnistus loob võlatunnistusega lubatud sooritusele iseseisva, st selle aluseks olevast õigussuhtest sõltumatu nõude aluse ning võla sissenõudmiseks ei pea võlausaldaja esitama muid tõendeid peale võlatunnistuse (vt nt Riigikohtu 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 23; 6. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 21). Kui hageja tugineb nõuet esitades konstitutiivsele võlatunnistusele, saab võlgnik esitada vastuväiteid võlatunnistuse aluseks olevast õigussuhtest tulenevale nõudele VÕS §-del 1028 ja 1032 põhineva alusetu rikastumise tagasinõude esitamisel (vt selle kohta lisaks käesoleva otsuse p-d 18–18.2).
17.Juhul, kui on selge, mis liiki võlatunnistusega on tegemist, tuleb järgmisena hinnata, kas võlatunnistus kui tehing on kehtiv.
17.1.Võlatunnistuse (nii konstitutiivse kui ka deklaratiivse) kehtivuse hindamisel tuleb arvestada, et kohtul on poolte esile toodud asjaoludest lähtudes kohustus omal algatusel kontrollida, kas võlatunnistus on sõlmitud tüüptingimustel või mitte, kas võlatunnistust sisaldavad tüüptingimused on saanud lepingu osaks ning kas need tüüptingimused kehtivad (vt nt Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-13, p 10; 26. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-14, p 14).
17.1.1.Tüüptingimuse tühisuse tuvastamine on kohtu kohustus, sest see on õiguse kohaldamine TsMS § 438 lg 1 mõttes. Kui pooled vaidlevad tüüptingimuste sisu üle, peab kohus kontrollima tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud (vt Riigikohtu 24. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-11, p 12; 17. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-08, p 13; 30. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-13, p 24).
8(12)
2-19-5601
17.1.2.Tüüptingimustel sõlmitud võlatunnistuse korral peab kohus arvestama tüüptingimusi reguleerivate VÕS-i sätetega, mh tüüptingimuste tõlgendamist reguleeriva VÕS §-ga 39 ja tüüptingimuste tühisust ettenägeva VÕS §-ga 42 (vt Riigikohtu 30. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-13, p 22; 7. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-05, p 26; 28. veebruari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07, p 21; 12. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-08, p 13).
17.1.3.VÕS § 42 lg 1 esimese lause kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. VÕS § 42 lg 3 p 11 järgi lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega piiratakse ebamõistlikult teise lepingupoole õigust kasutada tõendeid või pannakse talle tõendamiskohustus, mis seaduse kohaselt lasub tingimuse kasutajal. Võlatunnistuse võib anda lepingus või võlgniku tahteavaldusena. Kui võlgnik annab võlatunnistuse võlausaldaja ettevalmistatud dokumendi osana, tuleb kohtul kontrollida, kas võlatunnistus on tüüptingimusena (sh VÕS § 42 lg 3 p 11 järgi) kehtiv. Tüüptingimuste regulatsioon kohaldub VÕS § 1 lg-st 1 tulenevalt ka siis, kui tegemist on töösuhte raames tekkinud võla tunnistamisega (muu hulgas kohaldub tüüptingimuste regulatsioon VÕS § 1 lg 1 järgi ka töölepingutele, vt nt Riigikohtu 23. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-11, p 12;
19.märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-08, p 13).
17.2.Lisaks võlatunnistuse kehtivuse hindamisele tüüptingimuste kohta käivate sätete alusel tuleb hinnata, kas võlatunnistus (nii deklaratiivne kui ka konstitutiivne) on vastuolus seadusest tulenevate imperatiivsete sätetega.
17.2.1.Kui kohus leiab, et tegemist on võlatunnistusega, mille aluseks olev algne kohustus või tunnustatud võlg on tekkinud töösuhte raames, tuleb kohtul võlatunnistuse kehtivust hinnates arvestada mh töölepingu seaduse (TLS) imperatiivseid sätteid. Eeltoodu kehtib ka juhul, kui töösuhte raames tekkinud võla kohta sõlmiti võlatunnistus pärast töösuhte lõppemist.
17.2.2.Töölepingu seaduses ja võlaõigusseaduses lepingupoolte õiguste ja kohustuste ning vastutuse kohta sätestatust töötaja kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on TLS § 2 järgi tühine, välja arvatud, kui töötaja kahjuks kõrvalekalduva kokkuleppe võimalus on töölepingu seaduses ette nähtud. Töösuhtes on sellised imperatiivsed sätted, mille alusel hinnata, kas ja mis osas võlatunnistus (kas deklaratiivne või konstitutiivne) kehtib, mh TLS § 74 (kahju hüvitamise erisus) ja § 75 (varalise vastutuse kokkulepe) koos nendes sisalduva tõendamiskoormuse jaotuse reeglitega.
17.2.3.TLS § 72 esimese lause kohaselt saab tööandja kasutada töötaja vastu töölepingust tulenevate kohustuste rikkumise korral võlaõigusseaduses ettenähtud õiguskaitsevahendeid üksnes juhul, kui töötaja on rikkumises süüdi. Töölepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise korda täpsustab TLS § 74, mille lõigete 1 ja 2 järgi sõltub töötaja vastutuse ulatus muu hulgas tema tööülesannetest, süü astmest ja töötasust. Seega on TLS § 2 järgi tühine kokkulepe osas, millega kaldutakse töötaja kahjuks kõrvale töölepingu seaduses ja võlaõigusseaduses lepingupoolte õiguste ja kohustuste ning vastutuse kohta sätestatust, kui sellise kokkuleppe võimalus ei ole töölepingu seaduses eraldi ette nähtud. Kuna töölepingu seadus lubab töötaja vastutuse osas sõlmida üksnes TLS § 75 tingimustele vastavaid kokkuleppeid, ei ole lubatud kokkulepe, millega lihtsustatakse tööandja tõendamiskoormust töösuhtest tuleneva nõude maksmapanekul või millega töötaja loobub õigusest esitada tööandja kahju hüvitamise nõudele
9(12)
2-19-5601 vastuväiteid. Selline kokkulepe on TLS § 2 järgi tühine (vt Riigikohtu 28. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-178-16, p 11).
17.2.4.Arvestades eelnevat, tuleb juhul, kui asjaoludest tulenevalt võis töösuhte poolte vahel olla sõlmitud varalise vastutuse kokkulepe, kohtul hinnata, kas see oli sõlmitud kehtivalt (TLS § 75 tingimustele vastavalt). Kui poolte vahel polnud kehtivat varalise vastutuse kokkulepet sõlmitud, ei saa laiendada töötaja vastutust võrreldes TLS § 74 lg-s 2 sisalduva vastutuse määraga. Seega ei saa võlatunnistusega välistada selliste vastuväidete esitamist, mille välistamine ei ole TLS § 74 kohaselt võimalik. Sellise välistamise korral oleks deklaratiivne võlatunnistus vastavas osas tühine või konstitutiivse võlatunnistuse korral saaks sellega antud nõudeõiguse VÕS § 1028 jj alusel tagasi nõuda. Võlatunnistuse toime võiks sellisel juhul olla aegumise vastuväite välistamine tingimustel ja ulatuses, milles see on töösuhte raames lubatud. Kuna pärast töölepingust tuleneva nõude sissenõutavaks muutumist on töötajal õigus otsustada, et ta ei esita nõudele aegumise vastuväidet, on tal võimalik pärast nõude sissenõutavaks muutumist selles põhimõtteliselt ka nõude tunnustamisel kokku leppida, kuid ka sellisel juhul tuleb arvestada seadusest tulenevate üldiste piirangutega (TsÜS § 145 lg 3).
18.Kolleegium peab järgnevalt vajalikuks täpsemalt selgitada vastuväidete esitamise võimalust konstitutiivse võlatunnistuse puhul.
18.1.Kolleegium muudab oma varasemat seisukohta, mille kohaselt juhul, kui võlausaldaja on esitanud hagi konstitutiivse võlatunnistuse alusel, saab võlgnik võlast vabanemiseks esitada alusetust rikastumisest tulenevaid vastuväiteid võlale üksnes VÕS § 1028 jj alusel vastuhagi vormis (vt nt Riigikohtu 6. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 21; 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 41).
18.2.Kolleegium leiab, et kui võlga on tunnistatud ilma õigusliku aluseta, on võlgnikul võimalik alusetult saadud võlatunnistuse tagasinõudmisega (VÕS § 1028) samadel tingimustel ka keelduda konstitutiivsest võlatunnistusest tuleneva kohustuse täitmisest (sõltumata alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumisest). Selline õigus tuleneb seaduse üldisest põhimõttest, mis on väljendatud VÕS §-s 110 kohustuse täitmisest keeldumise õiguses, sh võlgniku aegunud nõude puhul (VÕS § 110 lg-d 1 ja 4), tasaarvestust ettenägevates sätetes (VÕS § 197 jj, mh § 200 lg 2) ning muudes sätetes, mis annavad võlgnikule õiguse keelduda oma kohustuse täitmisest võlausaldajast tuleneva asjaolu tõttu. Samuti tuleneb selline õigus hea usu põhimõtte osaks olevast ja õiguse kuritarvitamise keeldu väljendavast dolo agit qui petit quod statim redditurus est põhimõttest, mille järgi oleks hea usu põhimõttega vastuolus võimaldada nõuda kohustuse täitmist, mis seisneb soorituses, mille nõude esitaja muul õiguslikul alusel peaks võlgnikule tagastama. Konstitutiivne võlatunnistus annab võlausaldajale täiendava nõude aluse, millele võlgnik saab esitada alusetust rikastumisest (VÕS § 1028 lg 1) tuleneva vastuväite, et tagatavat kohustust ei ole olemas, kohustust ei tekkinud või see on hiljem ära langenud. Kui hageja esitab kostja vastu nõude, tuginedes konstitutiivsele võlatunnistusele, ja kostja võlgnikuna tugineb asjaoludele, millest järeldub, et võlatunnistusega tagatavat kohustust ei eksisteeri, siis on kostja (võlgnik) kas otseselt või kaudselt (konkludentselt) esitanud alusetust rikastumisest tuleneva vastuväite, mille sisu on konstitutiivse võlatunnistusega võlausaldajale antud nõudeõiguse üleandmise alusetus VÕS § 1028 lg 1 mõttes. Sellisel juhul tuleb võlgniku vastuväidet kohtul ka sisuliselt hinnata, st tuvastada, kas kostjal on hageja vastu VÕS § 1028 lg-st 1 ja § 1032 lg 1 esimesest lausest tulenev nõue saada tagasi hagejale konstitutiivse võlatunnistusega antud nõudeõigus. Ilma võlgniku vastuväidet hindamata ei saa kohus konstitutiivsele võlatunnistusele tuginevat võlausaldaja (hageja) nõuet rahuldada. Kui kostja esitab 10(12)
2-19-5601 sellise vastuväite, peab kohus oma selgitamiskohustuse raames talle selgitama, et kostja peab oma vastuväite aluseks olevaid asjaolusid tõendama samal viisil, mil ta kannaks tõendamiskoormust juhul, kui ta oleks esitanud hageja vastu võlatunnistusega võlausaldajale antud nõudeõiguse tagasisaamiseks alusetust rikastumisest tuleneva hagi (VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 esimene lause), ning võimaldama kostjal vastavad tõendid esitada. III
19.Praeguses asjas on kohtud jätnud välja selgitamata ja hindamata poolte vahel sõlmitud lepingu kui võlatunnistuse liigi kindlakstegemiseks vajalikud asjaolud. Kohtud on samas leidnud, et leping pole tühine heade kommete vastasuse tõttu. Muus osas või muude sätete alusel pole kohtud lepingu kehtivust hinnanud. Kostja vastuväiteid, et tegemist oli töösuhte raames tekkinud võlaga, pole maakohus pidanud asja lahendamise seisukohalt oluliseks (mh on maakohus kohtuistungil leidnud, et asjaolul, kas kostjaga oli sõlmitud materiaalse vastutuse kokkulepe, ei ole asja lahendamisel tähtsust). Kuigi ringkonnakohus viitas otsuses sellele, et tunnustatud võlg võis tuleneda töösuhtest, pole ta pööranud vajalikku tähelepanu sellele, kas töösuhte olemasolu algse kohustuse või võla tekkimise ajal võis mõjutada võlatunnistuse kehtivust. Eelnevat arvestades leiab kolleegium, et kohtud on jätnud kohaldamata asjakohased materiaalõiguse normid. Seega tuleb TsMS § 692 lg 5 ning § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada maakohtu otsus ja ringkonnakohtu otsus osas, milles kohtuotsus pole jõustunud (st osas, milles hagi rahuldati). Tühistatud osas tuleb asi saata tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks.
20.Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus uuesti hindama lepingut ja tegema kindlaks, kas ja mis liiki võlatunnistuseks leping on. Kui maakohus tuvastab, et tegemist on võlatunnistusega, ning on tuvastanud selle liigi, tuleb tal hinnata võlatunnistuse kehtivust. Seejuures ei piisa üksnes sellest, et hinnata kostja väiteid lepingu võimaliku tühisuse kohta heade kommete vastasuse tõttu, vaid maakohus peab, võttes arvesse poolte kohtule esitatud asjaolusid, sõltumata poolte taotlustest hindama ka seda, kas võlatunnistuse puhul võiks tegemist olla tüüptingimustel antud võlatunnistusega ja kui tegemist on tüüptingimustel antud võlatunnistusega, kas võlatunnistuses sisalduvad tüüptingimused kehtivad. Hindamaks seda, kas võlatunnistuse puhul on tegemist tüüptingimustel sõlmitud lepinguga, tuleb arvestada, et tüüptingimuseks on ka muu ilma läbirääkimisteta enne välja töötatud lepingutingimus, mille sisu ei ole pool, kelle suhtes seda kasutatakse (st praegusel juhul kostja), võimeline mõjutama. Hageja (tööandja) on viidanud mh sellele, et võlatunnistuse koostas vandeadvokaat. Kui hageja lasi oma advokaadil koostada võlatunnistuse, mis anti kostjale kui töötajale väljatöötatud kujul allkirjastamiseks, peab kohus lähtuma VÕS § 35 lg-st 2 ja eeldama, et tingimust ei ole eraldi läbi räägitud. Võlatunnistuse kui tüüptingimustel sõlmitud lepingu kehtivuse hindamisel tuleb kontrollida mh seda, kas võlatunnistus on VÕS § 42 lg 3 p 11 järgi kehtiv (vt täpsemalt käesoleva otsuse p 17 jj).
21.Kui leiab kinnitust, et algne kohustus või tunnistatud võlg tekkis töösuhte raames, tuleb lisaks kontrollida võlatunnistuse kehtivust osas, milles see on töötaja kahjuks vastuolus TLS §-ga 2 ning TLS-i teiste imperatiivsete sätetega. Nagu eespool märgitud (vt käesoleva otsuse p 17.2.2), on sellised imperatiivsed sätted ka TLS §-d 74 ja 75. Kostja seni esitatud väidetest võib järeldada, et teda soovitakse vastutama panna klientide tasumata jäetud arvete eest. Kostja on ise eitanud varalise vastutuse kokkuleppe olemasolu, kuid kuna asjas ei ole kohtud töösuhtega seonduvale tähelepanu pööranud, tuleb asja uuel läbivaatamisel hinnata, kas poolte vahel oli sõlmitud kehtiv (st TLS § 75 11(12)
2-19-5601 tingimustele vastav) varalise vastutuse kokkulepe. Kui hageja ja kostja ei olnud varalise vastutuse kokkulepet kehtivalt sõlminud, ei saanud laiendada kostja kui hageja (endise) töötaja vastutust võrreldes TLS § 74 lg-s 2 sisalduva vastutuse määraga.
22.Kui maakohus leiab, et kostja andis konstitutiivse võlatunnistuse, tuleb kohtul arvestada, et lähtuvalt kolleegiumi muudetud seisukohast (vt selle otsuse p-d 18.1 ja 18.2) saab konstitutiivse võlatunnistuse puhul võlgnik, kes on tunnistanud võlga ilma õigusliku aluseta, alusetult saadud võlatunnistuse tagasinõudmise (VÕS § 1028 jj alusel) asemel ka keelduda konstitutiivsest võlatunnistusest tuleneva kohustuse täitmisest (sõltumata alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumisest). Selleks ei pea esitama vastuhagi. Praegusel juhul on kostja väitnud, et tal ei ole hageja ees võlakohustusi. Seda vastuväidet tuleb kohtul hinnata alusetu rikastumise sätetest tuleneva vastuväitena ning anda kostjale võimalus esitada vastuväite aluseks olevate vaidlusaluste asjaolude kohta tõendeid, lähtudes samast tõendamiskoormuse jaotusest nagu alusetu rikastumise hagi puhul (vt käesoleva otsuse p 18.2).
23.Kuigi asi saadetakse tühistatud osas tagasi maakohtule, märgib kolleegium lisaks, et iseenesest on põhjendatud ka kostja väide selle kohta, et ringkonnakohus on aegumata põhinõude arvutamisel jätnud ekslikult arvesse võtmata kostja tasutud 3600 eurot. Aegumata põhinõude arvutamisel tulnuks 40 000 eurost maha arvata lisaks aegunud tasumata nõudele (14 714 eurot 93 senti) ja tasutud 200 eurole ka tasutud 3600 eurot. Sellisel juhul oleks põhinõude suurus 21 485 eurot 7 senti. Kuna asi tuleb saata maakohtule uueks arutamiseks, saab juhul, kui hageja nõue kostja vastu rahuldatakse, ka põhinõude suurust puudutavaid kostja väiteid vajaduse korral arvestada. Kuigi õige on see, et hageja ei ole arvestanud viivist aegunud nõuetelt, saab hageja viivisearvestuse õigsust vajaduse korral samuti hinnata asja uuel läbivaatamisel. IV
24.Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel maakohtu otsustada.
25.Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. (allkirjastatud digitaalselt)
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.