Kohtulahend

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev

3-2-1-145-16 Tartu, 1. märts 2017 Eesistuja Malle Seppik, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu Osaühingu STANEK (pankrotis) pankrotihalduri Küllike Miti hagi Keiti Mürkhaini vastu tagasivõitmise korras kehtetu kinkelepingu alusel saadu hüvitamiseks Tartu Ringkonnakohtu 21. märtsi 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-46735 Osaühingu STANEK (pankrotis) pankrotihalduri Küllike Miti kassatsioonkaebus 116 319 eurot 20 senti Hageja Osaühingu STANEK (pankrotis) pankrotihaldur Küllike Mitt, esindaja vandeadvokaat Aarne Akerberg Kostja Keiti Mürkhain, esindaja vandeadvokaat Margus Lentsius 9. jaanuar 2017. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

ei tuvastanud, et võlgnikul oleks laenulepingu nr 05-072378-EL lõpetamisega seotud kohustusi Swedbank AS vastu. Seega tegi võlgnik Swedbank AS-le ülekande, olemata selleks õigustatud või kohustatud. Ajutise pankrotihalduri aruande kohaselt pole tuvastatud, et kostja ja M. Mürkhain oleks teinud võlgnikule 1 820 000 kroonise vastusoorituse. Seega omandasid kostja ja M. Mürkhain võlgnikult suulise kinkelepinguga 1 820 000 krooni (116 319 eurot 20 senti). Kostja ja M. Mürkhain on abielus ja olid seda ka tagasivõidetava kinkelepingu sõlmimise ajal. M. Mürkhain oli tagasivõidetava kinkelepingu sõlmimise ajal võlgniku juhatuse ainuliige.

menetluskulud kostja kanda, mõistis kostjalt menetluskuludena välja 3120 eurot 72 senti ning viivise. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on 25. oktoobril 2007 kehtinud PankrS § 109 lg 1 ja § 111 lg 1 p 2 järgi praeguses tsiviilasjas lepingu tagasivõitmise eeldused järgmised: 1) tegemist on kinkelepinguga, 2) leping on sõlmitud viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, 3) tehing kahjustab võlausaldajate huve, 4) kingisaaja oli võlgniku lähikondne ja 5) kingisaaja või võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli kinkimise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kinkimise tõttu. Maakohus leidis, et PankrS § 109 lg-s 1 ja § 111 lg 1 p-s 2 sätestatud eeldused on täidetud. Maakohus tuvastas, et vaidlusalune tehing toimus võlgniku lähikondsega viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist (ajutise halduri nimetamist). 25. oktoobri 2007. a tehing oli võlaõigusseaduse (VÕS) § 261 lg 2 järgi suuliselt sõlmitud kinkeleping, millega võlgnik tasus ilma vastusoorituseta kostja ja M. Mürkhaini laenulepingu nr 05-072378-EL ennetähtaegseks tagastamiseks 1 820 000 krooni (116 319 eurot 20 senti). Võlgnik rikastas kostjat ega saanud vastusooritust. Maakohus tuvastas, et 19. oktoobri 2007. a laenulepingu nr 98/07K33 tegelik sisu oli kostja ja M. Mürkhaini varasema laenulepingu nr 05-072378-EL refinantseerimine ning laenuleping nr 98/07K33 sõlmiti kostja ja M. Mürkhaini, mitte võlgniku huvides. 22. oktoobri 2007. a lepingu p 2.2.1 järgi tagas hüpoteek laenulepingust nr 98/07K33 ja selle võimalikest lisadest tulenevaid nõudeid. 22. oktoobri 2007. a lepingu p 2.3 kohaselt kohustus kostja tasuma 1 820 000 krooni Swedbank AS kontole selgitusega „Keiti Mürkhain ja Maanus Mürkhain LL nr 05072378-EL ennetähtaegne tagastamine". Vastava ülekande tegi kostja asemel võlgnik. Maakohus jättis 7. juuli 2008. a võla tasumise kokkuleppe ja sama kuupäeva avalduse võla osaliseks tasaarvestamiseks tähelepanuta, kuna kahtles dokumentide usaldusväärsuses (esitatud dokumendid erinesid sisult pankrotimenetluses esitatud samadest dokumentidest ning ekspertiisi käigus ei olnud võimalik tuvastada, millal kohtule esitatud dokumendid allkirjastati). Eelnevast tulenevalt ei olnud maakohtu arvates tõendatud, et kostja 7. juuli 2008. a makset laenulepingu nr 98/07/K33 ennetähtaegseks lõpetamiseks saaks lugeda vastusoorituseks võlgniku 25. oktoobri 2007. a maksele. Maakohtu hinnangul ei tõendanud kostja, et võlgnik oli kinke ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kinkimise tõttu. Võttes arvesse ka kinke suurust, ei olnud maakohtu arvates kahtlust, et see kahjustas võlgniku majandustegevust ning seeläbi ka võlausaldajate huve.

menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus võlgniku kanda, mõistis võlgnikult kostja kasuks menetluskuluna maakohtus välja 1620 eurot (sh km) ning ringkonnakohtus 2592 eurot (sh km) ja viivise. Ringkonnakohus tühistas kohtuotsuse jõustumisest alates hagi tagamiseks kostja kinnistule Tartu Maakohtu 15. novembri 2012. a määrusega seatud kohtuliku hüpoteegi. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei olnud õiguslikult põhjendatud maakohtu seisukoht, et võlgniku 25. oktoobri 2007. a 1 820 000 krooni suurune ülekanne kui kinkeleping on kehtetu tehing. Hageja ei tõendanud, et 25. oktoobri 2007. a 1 820 000 krooni suurune ülekanne kostja kohustuste täitmiseks on tehing, mille puhul on täidetud PankrS §-st 109 tulenev võlausaldajate huvide kahjustamise eeldus. Ringkonnakohus nõustus hagejaga, et kinkelepingu tagasivõitmiseks PankrS § 111 järgi pole vaja tuvastada, et võlgnik on võlausaldajate huve teadlikult kahjustanud, kuid selgitas, et tagasi saab võita üksnes tehingut, mis kahjustab võlausaldajate huve (PankrS § 109 lg 1). Ringkonnakohus leidis, et ainuüksi see, et majandustegevuses osalev äriühing kannab raha üle kolmanda isiku kohustuse täimiseks, ei tõenda võlausaldajate huvide kahjustamist. Kostja kohustuse täitmisel ei ole tähtis, et võlgnik tegi ülekande laenulepingu nr 98/07/K33 alusel saadu arvel. Pooled ei vaidle, et võlgnik täitis kostja kohustuse, laenulepingu nr 98/07/K33 eesmärgiks oli ka eraisiku laenu refinantseerimine ning laenulepingust nr 05-072378-EL tuleneva laenu tagasimakse kohustus oli kostjal, mitte võlgnikul. Ringkonnakohus leidis, et iseenesest saab asjaolu, kui hilisem pankrotivõlgnik täidab kolmanda isiku kohustuse, pidada tema võlausaldajate huve kahjustavaks (Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-13, p 41). Praeguses asjas väitis kostja kogu menetluse jooksul, et võlgnik ja kostja sõlmisid kokkuleppe, et kostja tagastab võlgnikule ülekantud raha (I kd, tl 152; kostja kinnitas nimetatut ka ringkonnakohtu istungil). Hageja ei esitanud viidatud kokkuleppe kohta vastuväiteid. Ringkonnakohus leidis, et võlgniku pangakontode väljavõtetest selgub, et kostja ja M. Mürkhain on võlgniku pangakontodelt võtnud sularahas välja ja kandnud enda pangakontodele arvestatava rahasumma, kuid samal ajal teinud ka võlgniku pangakontodele ülekandeid ja sularaha sissemakseid. Hageja ei täpsustanud, kuidas mõjutab vaidlusalust ülekannet see, et kostja ja M. Mürkhain on võtnud võlgniku pangakontodelt välja suuri summasid. Hageja ei esitanud konkreetset tõendit, et kostja ja M. Mürkhain täitsid kohustuse võlgnikule kuuluvatest vahenditest. Pooled ei vaidle, et ülekande tegemise ajal oli pankrotivõlgnik tegutsev äriühing. Ringkonnakohtu arvates ei tulenenud hageja esitatud dokumentidest, et just vaidlusalune ülekanne kahjustas võlausaldajate huve.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

tagasivõitmise eeldused olid täidetud. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 442 lg 8 ja § 436 lg-te 1 ja 2 nõudeid, kui leidis, et kinkelepingu korral ei ole võlausaldajate huvid kahjustatud ja hageja peab võlausaldajate huvide kahjustamist eraldi tõendama. Lisaks rikkus ringkonnakohus TsMS § 436 lg 4 esimest lauset, kui tugines üllatuslikult võlgniku ja kostja väidetavale kokkuleppele, mida pole menetluses varem käsitletud ning mida pole ka ringkonnakohtu viidatud menetlusdokumendis (I kd, tl 152 on kostja vastus hagile). Ühtki tõendit väidetava kokkuleppe kohta ei ole esitatud ning ringkonnakohus ei märkinud, millisel tõendil rajaneb järeldus väidetava kokkuleppe kohta. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 442 lg 8 ning § 436 lg-te 1 ja 2 nõudeid. Ringkonnakohus kohaldas valesti PankrS § 111 lg 1 p 2. Viidatud säte pani kostjale tõendamiskoormise, kostja ei täitnud seda ning seega heitis ringkonnakohus hagejale põhjendamatult ette võlausaldajate huvide kahjustamise tõendamata jätmist. Lisaks märkis hageja, et kostja vastuväited hagile on vastuolulised (kas vastusoorituseks on see, et 22. oktoobri 2007. a lepingu kohaselt jäi hüpoteek summas 2 600 000 krooni tagama kõiki laenulepingust nr 98/07K33 ja selle võimalikest lisadest tulenevaid AS DnB Nord Bank nõudeid võlgniku vastu, või see, et 7. juulil 2008 tasus kostja võlgniku laenukohustuse katteks AS-le DnB Nord Bank 5 833 906 krooni). Kuna ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, oleks ringkonnakohus pidanud võtma seisukoha poolte maakohtu menetluses esitatud kõikide väidete ja vastuväidete kohta. Ringkonnakohus kohaldas vääralt PankrS § 110 lg 1 p 3 ning ringkonnakohtu seisukoht, et kinkelepingu korral ei saa eeldada võlausaldajate huvide kahjustamist ja seda tuleb eraldi tõendada, on vastuolus senise kohtupraktikaga (vt Riigikohtu 21. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-12, p 10; Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-13, p 41). Võlgniku vara vähenes kinkimise tõttu väga suures ulatuses ning võlgnik ei suuda võlausaldajate nõudeid rahuldada. Kinke tegemiseks laenu võtmine viitab selgelt, et tehing ei ole äriühingule jõukohane ning on võlausaldajatele kahjulik.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

tuleks kvalifitseerida PankrS § 111 lg 1 p 2 ja § 109 lg 1 järgi, kui hagi alusena esitatud asjaolud seda ei võimaldanud. Seda eriti olukorras, kus kostja on menetluses läbivalt väitnud, et vaidlusalusel ülekandel ei olnud kinke iseloomu, kuna võlgnik sai vastusoorituse. Kohtud pidid selgitama, missugustele faktilistele asjaoludele hageja soovib tugineda, ja juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule õiguslikule kvalifikatsioonile. Kolleegium leiab, et kohtud on valesti kohaldanud materiaalõiguse norme, kui on kvalifitseerinud hageja nõude kinkelepingu tagasivõitmise hagina PankrS § 111 lg 1 p 2 järgi, kuigi ei ole tuvastanud, kas hageja esile toodud asjaoludel on nõude põhjendatust võimalik kontrollida viidatud sätte alusel ehk kas 25. oktoobri 2007. a rahalise kohustuse täitmine saab olla kinkelepinguks. Kolleegium kordab varasemat seisukohta, et kohtu antav õiguslik hinnang ei tohi tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab võimaluse korral juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg 1, § 351, § 392 lg 1 p 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1). Kohus peab eelnimetatud kvalifitseerimis- ja selgituskohustust täitma ja pooled peavad avaldama oma seisukohad üldjuhul eelmenetluses (vt TsMS § 329). Vajadusel teeb kohus selle kohustuse täitmiseks pooltele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid (TsMS § 230 lg 2 teine lause). Juhul kui maakohus on kvalifitseerimis- ja selgituskohustust rikkunud, võib ringkonnakohus võimaluse korral selle rikkumise kõrvaldada (TsMS § 656 lg 2 teine lause), andes pooltele vajadusel võimaluse esitada apellatsioonimenetluses ka uusi tõendeid (vt TsMS § 230 lg 2 teine lause, § 639 lg 1, § 652 lg 1 p 2 ja lg 3 p 2 ning lg 9). Sellisel juhul ei piira TsMS § 652 lgs 4 sätestatu uute tõendite vastuvõtmist (vt ka 9. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 11).

hüve üle andma, kohustuse võtmise vabatahtlikkus ning tahe teist lepingupoolt tasuta rikastada. Kolleegium rõhutab, et otsustamaks, kas tegemist on kinkelepinguga VÕS § 259 lg 1 mõttes, on mh oluline tuvastada, kas kinkijal oli tahe kingisaajat tasuta rikastada. Üksnes põhjendamatu makse tegemisest ei saa järeldada, et sõlmitud on kinkeleping.