Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-43-04 Otsuse kuupäev Tartu, 28. aprill 2004. a Kohtukoosseis Eesistuja V. Kõve, liikmed L. Laarmaa ja J. Luik Kohtuasi OÜ Ralgetek hagi OÜ Alver vastu 38 000 krooni saamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 26. novembri 2003. a otsus asjas nr 2-2/1336/03 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik OÜ Ralgetek kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 22. märts 2004. a, kirjalik menetlus Resolutsioon
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
26.novembri 2003. a otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Tagastada OÜ-le Ralgetek 27. detsembril 2003. a tasutud kautsjon 380 (kolmsada kaheksakümmend) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.OÜ Ralgetek esitas 17. märtsil 2003. a Rapla Maakohtule hagi OÜ Alver vastu 38 000 krooni saamiseks. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt sõlmisid pooled 2002. aasta juulis suulise töövõtulepingu, mille kohaselt kohustus hageja vedama oma transpordiga Paldiskist täitepinnast Treppojale ja Kloogaranda ning kostja kohustus tasuma selle eest kokkuleppelist tasu vastavalt vedude mahule ja veokaugusele. Hageja täitis lepingus ettenähtud kohustuse ja esitas kostjale arve nr 86/02 täitepinnase veo eest
14.septembrist 2002. a kuni 27. septembrini 2002. a 98 742 krooni saamiseks. Selle arve järgi tasus kostja 50 000 krooni 31. oktoobril 2002. a ja 10 742 krooni 14. novembril 2002. a. Kostja jättis tasumata 38 000 krooni. Hageja esitas 9. detsembril 2002. a kostjale kreeditarve nr 106/02 ja loovutas oma nõude 34 880 krooni ulatuses vedusid teostanud füüsilisest isikust ettevõtjatele.
2.Kostja väitis, et ta ei ole hagejale võlgu. Hageja osutas teenust vähem, kui arvele nr 86/02 märgitud ja tal oli õigus hinda alandada. Hageja esitas kreeditarve summas 38 000 krooni ja kostja luges vastastikused kohustused täidetuks.
3.Rapla Maakohus rahuldas 30. juunil 2003. a hagi ning mõistis OÜ-lt Alver välja OÜ Ralgetek kasuks 38 000 krooni. Maakohus tuvastas, et poolte vahel oli sõlmitud suuline leping, mille kohaselt hageja kohustus vedama Paldiskist kostja kahele ehitusobjektile täitepinnast, kostja kohustus veo eest tasuma. Hagejal oli leping kolme füüsilise isikuga, kes autodega pinnast vedasid. 2003. aasta veebruaris pöördusid vedajad ise kostja poole tasu saamiseks ja esitasid arved.
4.Asja lahendamisel ei oma tähtsust, kas hageja nõude loovutamise vormistas või mitte. Kuna hagejal ei olnud võimalik veo eest maksta, siis hageja ettepanekul esitasid ettevõtjatest autojuhid kostjale arved ise. Seetõttu esitas ka hageja kostjale kreeditarve hagetava summa ulatuses. Krediitarve esitamist ei saa käsitada 38 000 krooni nõudmisest loobumisena.
5.Tõendatud ei ole, et hageja vedas ettenähtud objektile pinnast kokkulepitust väiksemas koguses. Kostja soovitud pinnasekogus osutus ebapiisavaks. Asjaolu, et OÜ Rannailu kasutas õigust kostja tehtud ehitustöö osas alandada hinda, ei anna kostjale õigust jätta hagejale tehtud töö eest osaliselt
tasumata. Kostja ei selgitanud ega tõendanud, millise koguse pinnast oleks hageja pidanud arvel näidatud tasu eest ehitusobjektile vedama. VÕS § 112 lg 1 kohaselt on hinna alandamine võimalik vastavalt kohase ja mittekohase täitmise väärtuse suhtele. Kostja ei ole hagejale teinud ühtegi avaldust hinna alandamise kohta. Kostja ei ole lepingut täitnud.
6.Kostja OÜ Alver esitas apellatsioonkaebuse. Kohus ei ole otsuses märkinud, milline võlasuhe poolte vahel tegelikult suulise lepingu alusel oli. Hageja oleks pidanud tõendama, et kõik tema poolt lepingu järgi teostatud tööd on kostja vastu võtnud. Ainuüksi arvete esitamine ei tõenda tööde tegemist. Kohus oleks pidanud tuvastama, kas OÜ Ralgetek ja ettevõtjatest autojuhtide vahel oli leping osalise nõude üleandmise kohta ning seejärel võtma seisukoha, kas hagejal oli selles osas nõue kostja vastu. Asja materjalidest ei nähtu, et autojuhid oleksid nõude omakorda vastustajale tagasi loovutanud. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tallinna Ringkonnakohus 26. novembril 2003. a tühistas maakohtu otsuse ja tegi asjas uue otsuse, millega jättis OÜ Ralgetek hagi rahuldamata.
8.Ringkonnakohus leidis, et hageja on esitanud väiteid ja tõendeid selle kohta, et ta on osaliselt oma nõudest kostja vastu loobunud, kuna ta on nõude summas 34 880 krooni loovutanud alltöövõtjatele ning samuti selle kohta, et kostjale esitatud kreeditarve järgi 38 000 krooni saamise osas on ta kostjale tunnistanud võlasuhte puudumist. Õigeks ei saa pidada maakohtu järeldusi, et hageja poolt nõude loovutamine ja kostjale kreeditarve esitamine ei oma vaidluse lahendamisel tähtsust. Vastavalt VÕS § 164 lg-le 2 astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. Võlasuhe loetakse VÕS § 207 lg 2 järgi poolte vahel lõppenuks ka juhul, kui võlausaldaja tunnistab, et võlasuhet ei ole. Kuna kohtule esitatud tõendid kinnitavad, et võlasuhe hageja ja kostja vahel puudub, siis tuleb hagi jätta rahuldamata.
9.Ringkonnakohus jättis TsMS § 319 lg 2 alusel tähelepanuta hageja väite, mille kohaselt füüsilisest isikutest ettevõtjad on talle nõuded tagasi loovutanud, kuna hageja ei ole sellele asjaolule esimese astme kohtus tuginenud.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
10.Hageja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha asjas uus otsus. Ebaõige on ringkonnakohtu järeldus, et poolte vahel puudub võlasuhe. Apellatsioonikohtul puudus alus jätta tähelepanuta hageja väide, et füüsilisest isikutest ettevõtjad on võlanõuded OÜ Alver vastu OÜ-le Ralgetek tagasi loovutanud. Viide TsMS § 319 lg-le 2 ei ole asjakohane, sest hageja ei muutnud hagi alust ega eset, samuti ei esitanud nõuet, mida esimese astme kohtus ei esitatud. Hagi aluseks ongi füüsilisest isikutest ettevõtjate võlanõude tagasiloovutamine hagejale.
11.Hageja jäeti ilma võimalusest esitada apellatsioonkaebusele kirjalikke vastuväiteid. Rapla Maakohus saatis hagejale kostja apellatsioonkaebusest ärakirja 24. juulil 2003. a ja kohustas andma kaebusele vastuse hiljemalt 11. juuliks 2003. a. Hageja sai selle teate, samuti ringkonnakohtu saadetud teate apellatsioonkaebuse tagastamise kohta kätte 30. juulil 2003. a. Hagejal oli põhjus arvata, et talle teatatakse apellatsioonkaebuse uuesti esitamisest.
12.Kostja kassatsioonkaebusele vastanud ei ole.
TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
13.Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata samale apellatsioonikohtule uueks läbivaatamiseks.
14.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 330 lg 4 järgi tuleb ringkonnakohtu otsuse põhjendavas osas märkida kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, milliste põhjal asjaolud tuvastati ja ringkonnakohtu poolt kohaldatud seadused. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-75-03 (RT III 2003, 22, 222) asunud seisukohale, et TsMS §-s 227 sätestatud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõue tähendab muuhulgas ka seda, et kohtuotsus ei või olla vastuoluline. Ringkonnakohus ei ole seda nõuet järginud.
15.Ringkonnakohus jättis hagi rahuldamata, sest leidis, et kohtule esitatud tõendid kinnitavad pooltevahelise võlasuhte puudumist. Ringkonnakohtu otsuse võlasuhte puudumist käsitlevas põhjenduses on põhimõtteline vastuolu. Ringkonnakohus tuvastas pooltevahelise võlasuhte puudumise seeläbi, et hageja on nõude loovutanud (VÕS § 164 lg 2) ja hageja tunnistas kostjale kreeditarve esitamisega võlasuhte puudumist (VÕS § 207 lg 2). Vastavalt VÕS § 164 lg-le 2 astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. VÕS § 207 lg 2 kohaselt kohaldatakse võlasuhte lõppemise kohta sätestatut, kui võlasuhte pooled on kokku leppinud või võlausaldaja tunnistab, et võlasuhet ei ole. Kui võlausaldaja on tunnistanud, et võlasuhet ei ole, siis lakkab olemast ka võlgniku kohustus teha teise isiku kasuks teatud tegu või jätta see tegemata ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. Seega pärast võlasuhte lõpetamist ei ole võlausaldajal nõuet, mida loovutada.
16.Samas on ekslik ringkonnakohtu seisukoht, et kreeditarve esitamisega tunnistas hageja võlasuhte puudumist. Kreeditarvel, mille esitamist reguleerib käibemaksuseadus (KMS), on eelkõige maksuõiguslik ja raamatupidamisarvestuslik tähendus. KMS § 13 lg 4 kohaselt kui maksukohustuslane esitab kreeditarve pärast kauba või teenuse käibe tekkimise maksustamisperioodi kohta käibedeklaratsiooni esitamist, kajastab nii müüja kui ka ostja sellest tulenevad muudatused kreeditarve esitamise maksustamisperioodi kohta esitatud käibedeklaratsioonis. Kreeditarve peab olema esitatud konkreetse arve kohta ja sellel peab olema viide varem esitatud arvele. Kuigi hageja esitatud kreeditarvest tulenevad muudatused pidi kostja kajastama kreeditarve esitamise maksustamisperioodi kohta esitatud käibedeklaratsioonis (KMS § 13 lg 4), ei lõpeta kreeditarve iseenesest pooltevahelist võlasuhet.
17.Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul hinnata nõude tagasiloovutamisega seotud poolte väited ja tõendeid. Jättes TsMS § 319 lg-le 2 tuginedes tähelepanuta hageja väite kolmandatele isikutele loovutatud nõude tagasiloovutamise kohta, ei arvestanud ringkonnakohus, et kostja ei tuginenud esimese astme kohtus asjaolule, et hagejal ei ole nõuet seoses sellega, et hageja loovutas nõude kolmandatele isikutele. Väite, et hageja pole tõendanud nõude tagasiloovutamist, esitas kostja alles apellatsioonkaebuses ning seetõttu ei saanud hageja sellekohaseid tõendeid ja vastuväiteid
esitada esimese astme kohtus.
18.Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega selle kohta, et ringkonnakohus on rikkunud protsessiõiguse normi, kui ei võimaldanud hagejal vastustajana apellatsioonkaebusele vastata. Rapla Maakohus saatis hagejale 24. juulil 2003. a kostja apellatsioonkaebusest ärakirja, paludes vastata sellele kaebusele 11. juuliks 2003. a Tallinna Ringkonnakohtule. Kolleegium märgib, et kohus peab pooltele protsessitoimingute tegemiseks antavate tähtaegadega olema eriti hoolas ja järgima, et need oleksid mõistliku pikkusega. TsMS § 312 lg 2 järgi on vastustajal õigus eelnevalt kätte saada apellatsioonkaebus ja sellele lisatud dokumentide ärakirjad ning TsMS § 298 kohaselt peab kohus andma apellatsioonkaebuse esitaja vastaspoolele võimaluse apellatsioonkaebusele vastata. Hageja kinnitab kassatsioonkaebuses, et ta sai kätte apellatsioonkaebuse ärakirja, kuid tal ei olnud võimalik apellatsioonkaebusele vastata, sest lisaks eksitusele kuupäevades maakohtu saatekirjas, sai hageja samal päeval Tallinna Ringkonnakohtult ärakirja kostjale apellatsioonkaebuse tagastamise kohta. Hageja leiab õigesti, et tal oli põhjendatult õigus arvata, et talle teatatakse apellatsioonkaebuse uuesti esitamisest. Tsiviilasjas nr 3-2-1-150-03 (RT III 2004, 3, 34) asus kolleegium seisukohale, et kuna vastustaja ei olnud nõutud tähtpäevaks ringkonnakohtule vastanud, pidi ringkonnakohus TsMS §-dest 3 ja 298 tulenevalt saatma ise kostjale apellatsioonkaebuse ärakirja. Lähtudes eelnimetatud lahendist leiab kolleegium, et juhul, kui vastustaja ei ole apellatsioonkaebusele vastanud, on ringkonnakohtul kohustus kontrollida, miks ta seda teinud ei ole ja anda vastustajale vastamise võimalus, kui esimese astme kohus on seda nõuet rikkunud või ei ole seda täitnud nõuetekohaselt. V. Kõve, L. Laarmaa, J. Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.