Eesistuja Jaak Luik, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
Swedbank Liising Aktsiaseltsi hagi OSAÜHINGU EUROTRUCK ja Boris Yakovlevi vastu 9980 euro 4 sendi ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 26. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-64322
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus
Boris Yakovlevi kassatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Swedbank Liising Aktsiaselts (registrikood 10434248), esindaja juhatuse liige Sven Jürgenson
9980 eurot 4 senti
Kostja Boris Yakovlev, esindaja vandeadvokaat Eduard Bulattšik Asja läbivaatamise kuupäev
21. jaanuar 2013. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 26. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-64322. Saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Tagastada FIE Juri Nesterenkole (EE97 1200 0012 6186 1016, AS Citadele banka Eesti filiaal) 21. septembril 2012 tasutud kautsjon 100 (ükssada) eurot.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Swedbank Liising Aktsiaselts (hageja) esitas 17. detsembril 2010 Harju Maakohtule hagi OSAÜHINGU EUROTRUCK (kostja I) ja Boris Yakovlevi (kostja II) vastu, paludes mõista kostjatelt solidaarselt välja 157 736 krooni 65 senti. 30. märtsi 2011. a hagi täpsustuse järgi palus hageja kostjatelt solidaarselt välja mõista liisingulepingust nr 0150803L tuleneva võlgnevuse 9980 eurot 4 senti. Lisaks palus hageja kostjatelt välja mõista viivise 0,25% põhinõudest päevas alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta solidaarselt kostjate kanda.
Kui esialgu nõudis hageja kostjatelt ka 18. septembril 2006 sõlmitud liisingulepingust nr 0139589L tuleneva võlgnevuse tasumist, siis menetluse kestel loobus ta sellest, kuna võlgnevus tasuti. Hageja väitel sõlmisid hageja ja kostja I 19. jaanuaril 2007 liisingulepingu nr 0150803L (liisinguleping) veoauto Iveco Stralis (auto) liisimiseks. Samal päeval sõlmisid hageja ja kostja II käenduslepingu, millega kostja II käendas kostja I liisingulepingust tulenevaid kohustusi (käendusleping) kuni 86 536 euro 64 sendi (1 354 004 krooni 19 sendi) ulatuses. Kostja I jättis liisingulepingust tulenevad põhiosa- ja intressimaksed nõuetekohaselt tasumata, jäädes hagejale võlgu kokku 52 718 krooni 22 senti. Sellele lisandus liisingulepingu järgi viivis 0,25% päevas, kokku 8281 krooni 78 senti. Kostjad võlgnevust ei tasunud ja hageja ütles liisingulepingu
14.aprilli 2009. a teatisega üles. Kuna kostja ei järginud liisingulepingu üldtingimuste (ÜT) p 7.5 ega andnud hagejale autot üle, kasutas hageja auto valduse taastamiseks OÜ Reeborn (Reeborn) teenust. Auto müügi korraldamiseks anti see 27. oktoobril 2009 üle OÜ-le BALTI REALISEERIMISKESKUS (BRC). Auto müüdi 14. detsembril 2009. aastal 340 000 krooni (21 729 euro 96 sendi) (käibemaksuta) eest. Hageja on kohtule esitanud auto üleandmise akti. Autot müüki pannes hageja seda ei hinnanud ega lasknud hinnata. Autot püüti esialgu müüa 400 000 krooni eest (käibemaksuta), kuid sellise hinnaga ostjat ei leitud. Hageja on kirjadega kostjaid auto müügihindadest teavitanud. Seega olid kostjad müügiprotsessi kaasatud ja müügihinnast teadlikud. Kostjatel oli võimalus leida ostja, kes maksaks auto eest kõrgemat hinda, kuid nad ei teinud seda. Hind, millega auto õnnestus võõrandada, vastab liisingueseme väärtusele tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 65 mõttes. Kostjad ei ole tõendanud, et auto väärtus oli müügihinnast suurem. Hageja on esitanud küll kreeditarve, kuid see puudutab üksnes raamatupidamislikku käivet ja sellelt arvestatavat käibemaksu ega mõjuta hageja tsiviilõiguslike nõuete olemasolu või puudumist kostjate vastu. Auto müügist saadud raha ei katnud liisingulepingust tulenevat hageja 32 066 euro 39 sendi suurust nõuet kostjate vastu. See nõue koosneb vara jääkmaksumusest 27 784 eurot 31 senti (käibemaksuta), liisingumaksete võlgnevusest 3369 eurot 31 senti, liisingumaksete tasumisega viivitamisest tulenevast 529 euro 30 sendi suurusest viivisest ning vara tagastamise ja müügiga seotud 383 euro 47 sendi (käibemaksuta) suurusest kulust. Hageja arvas nõudest maha auto müügist saadud 20 000 eurot (käibemaksuta), auto ja muu liisinguvara müügil tehtud allahindluse 1729 eurot 96 senti ja tasutud võlgnevuse 356 eurot 39 senti. Seega nõuab hageja kostjatelt 9980 euro 4 sendi väljamõistmist. Nõude õiguslikuks aluseks on ÜT p-d 3.7 ja 7.4 ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 367 lg-d 1 ja 4. Hageja palus kostjatelt mõista välja ka viivise liisingulepingu p-s 5.1 sätestatud määras ehk 0,25% päevas hagi esitamisest kuni põhinõude rahuldamiseni.
2.Kostjad ei tunnistanud hagi ja palusid jätta see rahuldamata. Kostjad tunnistasid auto jääkmaksumust 27 784 eurot 31 senti, debitoorset võlgnevust 3369 eurot 31 senti ja viivist 529 eurot 30 senti, kuid ei tunnistanud auto tagasisaamise ja müügikulude ega
parkimiskulude hüvitamise nõuet 223 eurot 70 senti. Kostjate väitel ei olnud hagejal liisingulepingu lõppemise ajal, 12. novembril 2009 kreeditarve järgi kostja I vastu rahalisi nõudeid. Hageja ei ole esitanud auto kostjalt I hagejale üleandmise akti, millest nähtuks, et pooled on selle hinnas kokku leppinud. Auto müüdi liiga madala hinnaga. Kostjad ei ole saanud teateid kavandatava müügi kohta.
3.Harju Maakohus rahuldas 28. novembri 2011. a otsusega hagi ning mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja võlgnevuse 9980 eurot 4 senti ja viivise 0,25% päevas alates 17. detsembrist 2010 kuni võlgnevuse tasumiseni. Menetluskulud jättis maakohus solidaarselt kostjate kanda. Maakohtu otsuse järgi ei vaidle pooled liisingulepingu ega käenduslepingu sõlmimise üle. Hageja ütles liisingulepingu 14. aprilli 2009. a kirjaga üles. Kiri on kostjatele kätte toimetatud 17. aprillil 2009. Lepingust tulenev hageja nõue kostjate vastu on 32 066 eurot 39 senti, mis koosneb auto jääkmaksumusest (käibemaksuta) (27 784 eurot 31 senti), debitoorsest võlgnevusest (3369 eurot 31 senti), viivisest (529 eurot 30 senti) ning vara tagastamise ja müügiga seotud kuludest (383 eurot 47 senti). Auto jääkmaksumuse üle vaidlust ei ole. Auto müüdi 2009. aasta
14.detsembril 21 729 euro 96 sendi (340 000 krooni) (käibemaksuta) eest. Hageja nõudest tuleb maha arvata kostja I tasutud 356 eurot 39 senti. Kostjatel on kohustus tasuda hagejale 9980 eurot 4 senti. Auto anti üle 27. oktoobril 2009 ja pandi 10. novembril 2009 müüki 400 000 krooni eest, millest teavitati ka kostjaid. Auto müüdi hiljem 340 000 krooniga. VÕS § 367 lg-te 1 ja 3 järgi peab hageja tõendama sõiduki väärtust selle liisinguandjale tagastamise ajal, 27. oktoobril 2009. Auto tagastamisel tuvastati, et selle esiklaas, peegel ja akukate olid katki, raadiosaatja puudus, auto vajas sise- ja välispesu. Arvestades asjaoluga, et auto müüdi ca kaks kuud pärast selle tagastamist ja auto tagastamisel tuvastati sellel mitmeid vigu, on auto müüdud tavapärastel turutingimustel ning selle müügihind ongi eelduslikult selle väärtus (turuhind). Kostjad ei ole tõendanud, et auto väärtus oli müügi ajal teistsugune. Samuti oli kostjatele antud võimalus osaleda müügiprotsessis, kuna hageja teavitas neid vara müügist ja hinnast. Auto tagastamise ja müügiga seotud kulud 383 eurot 47 senti on VÕS § 367 lg 4 järgi põhjendatud, kuna kostjale I oli tulenevalt ÜT p-st 7.5 ja lepingu ülesütlemise teatest teada, et auto tuleb hagejale tagastada. Kostja I seda ei teinud, mistõttu pidi hageja kasutama Reeborni teenust. Samuti pidi vara enne müüki kusagil hoidma ja seepärast kasutas hageja BRC teenust. Kreeditarve puudutab üksnes raamatupidamislikku käivet ja sellelt arvestatavat käibemaksu ega mõjuta hageja tsiviilõiguslike nõuete olemasolu või puudumist kostjate vastu. Kostjad on tunnistanud debitoorset võlgnevust ja viivisenõuet. Põhivõlanõue 9980 eurot 4 senti tuleb rahuldada. VÕS § 113 lg 1 ja liisingulepingu p 5.1 järgi tuleb välja mõista viivis 0,25% päevas hagi esitamisest (17. detsembrist 2010) kuni põhivõla tasumiseni.
4.Kostja II esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, palus see tühistada ning saata asi uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Kostja I toetas pärast apellatsioonitähtaja möödumist kostja II apellatsioonkaebust ja palus see
rahuldada. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus jättis 26. juuni 2012. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Apellatsiooniastme menetluskulud jättis ringkonnakohus kostja II kanda. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ega korranud neid. Maakohus ei rikkunud asja menetlemisel menetlusõiguse norme ja on kohaldanud õigesti materiaalõiguse norme. Kostja II tugineb sellele, et maakohus ei võtnud põhjendamatult vastu tõendit - internetilehekülgede väljatrükki, millest nähtus liisinguesemega analoogsete autode müügihind. Neil märgitud hind ei ole auto müügihind, vaid hind, millega auto müüja autot müüa soovib. Selline väljatrükk ei tõenda auto turuhinda ehk hinda, millega auto tegelikult müüakse. Lisaks olid vaidlusalusel autol ka tehnilised rikked, mis ei võimalda seda samastada internetilehekülgedel pakutavatega. Maakohus määras õigesti auto väärtuse selle tagastamise hetkel ja põhjendas seda piisavalt. Ringkonnakohus nõustus ka maakohtu hinnanguga kreeditarvele.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Kostja II palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kostja II väitel nõustus ringkonnakohus põhjendamatult maakohtuga, kes keeldus alusetult vastu võtmast kostja esitatud dokumentaalset tõendit auto turuväärtuse kohta, ning nõustus ebaõigesti maakohtu hinnanguga hageja koostatud kreeditarvele. Ringkonnakohus oleks pidanud otsuses käsitlema kõiki apellatsioonkaebuse väiteid. Ringkonnakohus jättis otsuse tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg 5 kohaselt põhjendamata, kohaldas ebaõigesti TsMS § 654 lg-t 6 ning rikkus TsMS §-s 653 ja § 654 lg-s 3 sätestatud kohustusi. Kohtud ei ole tuvastanud auto väärtust selle liisinguandjale tagastamise ajal ja hageja ei ole seda tõendanud.
7.Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ning § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
9.Kolleegium käsitleb esmalt vaidluse eset ja liisingulepingust tulenevaid hageja nõudeid (I), seejärel aga liisingueseme väärtuse arvestamist (II) ning kassatsioonkaebuse väiteid ja muid küsimusi (III). Lõpetuseks teeb kolleegium menetluslikud otsustused (IV). I
10.Asjas ei ole vaidluse all järgmised olulised asjaolud: hageja ja kostja I sõlmisid 19. jaanuaril 2007 liisingulepingu auto liisimiseks; hageja ja kostja II sõlmisid 19. jaanuaril 2007 käenduslepingu, mille järgi käendas kostja II
liisingulepingust tulenevaid kostja I kohustusi; hageja ütles liisingulepingu kostja I maksekohustuste rikkumise tõttu üles; auto anti BRC-le üle 27. oktoobril 2009; auto müüdi 14. detsembril 2009. aastal 340 000 krooni (21 729 euro 96 sendi) (käibemaksuta) eest.
11.Hageja arvestuse järgi on tal kostja I vastu liisingulepingust ja selle ülesütlemisest tulenev nõue 32 066 eurot 39 senti, mis koosneb: liisingumaksete võlgnevusest 3369 eurot 31 senti; liisingumaksete tasumisega viivitamisest tulenevast viivisest 529 eurot 30 senti; vara jääkmaksumusest 27 784 eurot 31 senti (käibemaksuta); auto tagastamise ja müügiga seotud kuludest 383 eurot 47 senti (käibemaksuta).
12.Enne liisingulepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud liisingumaksete võlgnevusele (nn debitoorsele võlgnevusele) kostjad vastu ei vaidle. Selle nõude õiguslik alus on VÕS § 108 lg 1 koos liisingulepingu ÜT p-ga 1.2.
13.Kostjad ei vaidle vastu ka hageja viivisenõudele sissenõutavaks muutunud liisingumaksete tasumisega viivitamise eest. Selle nõude õiguslik alus on liisingulepingu p 5.1 ja VÕS § 113 lg 1. Asja uuel läbivaatamisel tuleb siiski selgeks teha, kas viivisenõude arvestamisel ei ole eksitud VÕS § 113 lg 6 vastu (vt lähemalt otsuse p 31).
14.Pooled ei vaidle, et hageja on liisingulepingu kostja I maksekohustuste rikkumise tõttu üles öelnud, mistõttu kohalduvad poolte varaliste suhete lõpetamisele liisingulepingu ÜT p 7.4 ja VÕS § 367. VÕS § 367 lg-te 1 ja 2 järgi on hagejal liisinguandjana õigus oma kulude hüvitamiseks nõuda esmajoones vara jääkmaksumust ehk lepingu ülesütlemise järgse aja eest tasuda jäänud liisingumaksete tasumist, millest arvatakse maha intress ja muud kulutused, mis ei seondu liisingueseme omandamisega (vt ka nt Riigikohtu 29. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-33-08, p 14). Sama tuleneb ka liisingulepingu ÜT p-st 7.4. Kostjad ei ole vaidlustanud, et sel alusel võib hageja nõuda 27 784 euro 31 sendi (käibemaksuta) tasumist.
15.Kuigi kostjad ei tunnustanud osaliselt auto tagastamise ja müügiga seotud kulude hüvitamise nõuet, on kohtud seda tunnustanud ja kassatsioonimenetluses ei ole seda kohtute järeldust kahtluse alla seatud. Nõude õiguslik alus on VÕS § 367 lg 4.
16.Kostja II vastutab käendajana kostja I kohustuste eest solidaarselt kostjaga I VÕS § 145 lg 1 alusel. II
17.VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb VÕS § 367 lg-test 1 ja 2 tulenevatest hageja nõuetest maha arvata auto väärtus tagastamise ajal (vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p 16;
9.detsembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-08, p 16). Liisingulepingu ÜT p 7.4 järgi lähtutakse liisinguandja nõude arvestamisel aga rahast, mille liisinguandja liisingueseme võõrandamisest sai.
Kolleegiumi arvates on viidatud liisingulepingu ÜT säte (sh p 7.4.1) tüüptingimusena VÕS § 35 lg 1 mõttes vastuolus mh VÕS § 42 lg 3 p-ga 5, kuna sellega kahjustatakse liisinguvõtjat ebamõistlikult. Seega on ÜT säte selles osas tühine (vt ka nt Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-11, p 15). Kuigi kostja I ei ole tarbija, on see tingimus kolleegiumi arvates VÕS §-le 44 tuginedes selles osas ka tema suhtes ebamõistlikult kahjustav ja seetõttu tühine (vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p-d 17 ja 18). Ebamõistlik kahjustamine seisneb selles, et tüüptingimusega on kogu liisingueseme võõrandamise risk pandud liisinguvõtjale, kuna võõrandamise tingimused (mh hinna ja tähtaja) määrab üksnes võõrandajaks olev liisinguandja. Liisinguvõtjale ei ole liisingulepingu järgi antud võimalust võõrandamisprotsessis osaleda. Seega võib liisinguandja viidatud ÜT sätte järgi liisingueseme võõrandada ka oluliselt alla turuhinna või lausa tasuta ning pärast esitada sellest tulenevalt liisinguvõtja vastu ÜT p-s 7.4.1 nimetatud hüvitisenõude. Isegi kui liisinguandja igapäevases praktikas sellest ei lähtu, tõlgendatakse tüüptingimust VÕS § 39 järgi objektiivselt. Tüüptingimuse osaline tühisus ei mõjuta kolleegiumi arvates aga ülejäänud liisingulepingu kehtivust VÕS § 41 järgi.
18.Riigikohus on leidnud, et poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) on lubatud liisingueseme tagastamisaegse väärtuse asemel lähtuda liisingueseme müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus (vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p 18). Kolleegium märgib lisaks, et lubatav oleks tüüptingimus, millega seotakse ülesütlemise tagajärjed liisingueseme väärtuse asemel selle võõrandamisest saadava tulemiga, kui tüüptingimuse järgi on tagatud liisinguvõtja teavitamine müügiprotsessist ja tal võimaldatakse otsida ostjaid, kes maksaksid kõrgemat hinda, või mõjutada muul moel müügihinna kujunemist. Lisaks tuleb sellise tüüptingimusega jätta liisinguvõtjale võimalus tõendada, et liisingueseme tegelik väärtus tagastamise ajal oli müügihinnast kõrgem, kui erinevus on vähemalt 10%.
19.Hageja liisingulepingu ÜT p-d 7.4 ja 7.4.1 eelkirjeldatud kriteeriumeid ei täida ega taga liisinguvõtjale võimalust võõrandamisprotsessi mõjutada ja selle kohta teavet saada. Siinkohal pole oluline, kas praeguses asjas liisinguvõtjat võõrandamisest teavitati või mitte. Eelnimetatud sätted on kolleegiumi arvates tühised osas, milles need seovad liisingulepingu ülesütlemise tagajärjed liisingueseme väärtuse asemel liisingueseme võõrandamisest saaduga. Selle asemel tuleb kohaldada VÕS § 367 lg-t 3 ja kindlaks teha liisingueseme väärtus liisinguandjale tagastamise ajal. Kohtud on seadust selliselt ka kohaldanud, kuigi on ebaõigesti jätnud tuvastamata liisingulepingu ÜT p-de 7.4 ja 7.4.1 tühisuse.
20.Liisingulepingu ÜT p-de 7.4 ja 7.4.1 osaline tühisus ei tähenda, et VÕS § 367 lg 3 kontekstis ei oma auto müügihind üldse tähendust. Viidatud sätte järgi tuleb kindlaks teha liisingueseme väärtus selle tagastamise ajal. Eseme väärtuseks on TsÜS § 65 järgi selle harilik väärtus ehk kohalik keskmine müügihind (turuhind).
Selle kohta saavad TsMS § 230 lg 1 järgi tõendeid esitada mõlemad pooled. Liisinguandja saab tõendada, et liisingueseme harilikuks väärtuseks oligi selle müügihind. Kui liisinguvõtja või käendaja seda vaidlustab, saavad nad esitada liisingueseme väärtuse kohta oma tõendeid.
21.Kui liisingueseme tagastamisel on liisinguandja initsiatiivil koostatud liisingueseme hindamisakt ja liisinguandja väidab, et liisingueseme tegelik väärtus oli madalam kui akti järgi, peab ta seda tõendama (vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p 19; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-08, p 18). III
22.Hagi oli esitatud solidaarselt põhivõlgnikust kostja I ja käendajast kostja II vastu. Maakohus rahuldas hagi solidaarselt mõlema kostja vastu. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse üksnes kostja II. Kostja I toetas küll kostja II apellatsioonkaebust, kuid tegi seda alles pärast apellatsioonitähtaega (II kd, tl 125). Kuna kostja I apellatsioonkaebust ei esitanud, on maakohtu otsus tema suhtes TsMS § 456 järgi jõustunud. Seetõttu ei oleks kostja I saanud esitada ka kassatsioonkaebust ringkonnakohtu otsuse peale. Solidaarvõlgnikena ei ole kostjad vältimatud kaaskostjad TsMS § 207 lg 3 mõttes, vaid mõlemad osalevad menetluses iseseisvalt. Seega võib lõplik kohtulahend kostja II suhtes tema kaebuste esitamise tõttu kujuneda ka teistsuguseks kui kostja I suhtes (vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p 10). Eelneva tõttu ei olnud kostja I menetlusosaline apellatsioonimenetluses ega ole seda ka kassatsioonimenetluses. Seega osales kostja I apellatsioonimenetluses põhjendamatult.
23.Pooled ei vaidle, et auto tagastamisel seda ei hinnatud ja aktis väärtuse kohta märget ei ole (I kd, tl 144).
24.Hageja arvas nõudest maha auto müügist saadud 20 000 eurot (käibemaksuta), samuti auto ja muu liisinguvara müügil tehtud allahindluse 1729 eurot 96 senti ning võlgnevusest tasutud 356 eurot 39 senti. Mahaarvestusi arvesse võttes on hagejal tema arvates kostja I vastu liisingulepingust tulenev nõue 9980 eurot 4 senti. Kostja II vastutab hageja arvates selle täitmise eest käendajana. Kostjate väitel müüdi auto liiga madala hinnaga ning kui auto oleks müüdud õige hinnaga, ei oleks hagejal kostjate vastu nõudeid, st auto väärtus pidanuks kostjate arvates katma kõik hageja nõuded nende vastu.
25.Maakohtu 12. septembri 2011. a istungil taotles kostja I esindajana esinenud Tarmo Raud portaali auto24.ee väljatrüki tõendina vastuvõtmist (I kd, tl 214). Maakohus jättis taotluse rahuldamata, kuna see „ei tõenda vaidlusaluse liisingueseme tegelikku väärtust" (I kd, tl 214, pöördel). Istungil viibinud kostja II seisukohta tõenditaotluse kohta protokollis ei ole. Apellatsioonkaebuses väitis kostja II, et maakohus jättis tema esitatud väljatrüki alusetult tõendina vastu võtmata, ja taotles selle vastuvõtmist ringkonnakohtult (II kd, tl 5). Ringkonnakohus jättis need tõendid vastu võtmata, „sest tegemist ei ole sama auto kohta avaldatud kuulutusega. See on avalik teave." (II kd, tl 146).
Kuigi tõenditaotluse esitas kostja I, leiab kolleegium, et kostja II võis TsMS § 652 lg 3 p 2 alusel taotleda ringkonnakohtult selle vastuvõtmist apellatsioonimenetluses, tuginedes sellele, et maakohus keeldus kostja I esitatud tõendit põhjendamatult vastu võtmast. Ebamõistlik oleks, kui kostja II pidanuks kostja I esitatud ja maakohtu tagasi lükatud kostjate ühist positsiooni kinnitava tõendi apellatsioonimenetluses esitamiseks maakohtus veel kord esitama. Toimikust nähtub, et kostjad on esitanud maakohtus sarnaseid vastuväiteid ning hageja ega ringkonnakohus ei ole näinud tõenditaotluse rahuldamata jätmise vaidlustamises menetluslikku probleemi.
26.Kolleegium ei nõustu hagejaga, et kostja II pidanuks tõendi vastuvõtmisest keeldumise määruse peale esitama täiendavalt vastuväite TsMS § 333 mõttes. Tõenditaotluse rahuldamata jätmist oli maakohus juba põhjendanud, täiendava vastuväite esitamine ei oleks menetlusele midagi juurde andnud. Kostjatel oli võimalus vaidlustada maakohtu määrust apellatsioonkaebuses (TsMS § 660 lg 2). Kostja II on seda ka teinud. TsMS § 652 eristab menetlusnormi rikkumisi, millele saab tugineda vaid eelneva vastuväite esitamisel (lg 6), uute asjaolude ja tõendite esitamise lubatavuse küsimusest (lg-d 2-5).
27.Kolleegium leiab, et kohtud keeldusid auto väärtust tagastamise ajal tõendada võivaid müügikuulutusi põhjendamatult vastu võtmast. Kohtud rikkusid sellega TsMS § 232 lg-t 2, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Maakohus oleks pidanud tõendi vastu võtma ja hindama seda kogumis teiste tõenditega. Kuna maakohus keeldus tõendi vastuvõtmisest alusetult, oleks ringkonnakohus pidanud rikkumise kõrvaldama. Rikkumine võis otseselt mõjutada asja lõpplahendust, kuna nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse järgi ei ole kostjad esitanud tõendeid, et auto tagastamisaegne väärtus erines selle müügihinnast. Tegemist on menetlusõiguse normi olulise rikkumisega TsMS § 669 lg 2 järgi. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja asi saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kostja II esitatud tõendi vastuvõtmist tuleb uuesti kaaluda.
28.Nagu kolleegium märkis (vt otsuse p 20), oli kostjatel liisinguvõtjana ja käendajana õigus esitada tõendeid liisingueseme tagastamisaegse väärtuse kohta. Selleks esitatud portaalis www.auto24.ee avaldatud samalaadsete autode müügipakkumiste väljatrükid võivad olla tõenditeks TsMS § 229 lg 1 mõttes ja vastata dokumentaalse tõendi tunnustele TsMS § 272 lg 1 mõttes. Need võivad kolleegiumi arvates olla ka nii asjakohased kui ka lubatavad tõendid TsMS § 238 mõttes. Põhjendamatu on kohtute seisukoht, nagu ei saaks konkreetse auto väärtust hinnata sarnaste autode müügikuulutuste alusel. Kohus hindab kõiki tõendeid TsMS § 232 järgi vabalt ja siseveendumuse alusel. Liisinguvõtja või käendaja käsutuses ei olegi palju muid tõendeid, millele ta tugineda saaks. Kui tellitakse ekspertiis asja väärtuse kindlaksmääramiseks, tugineb ka asjatundja sarnastele tehingutele või vähemalt tehingukuulutustele. Usaldusväärset üldist kättesaadavat andmebaasi kasutatud autode müügitehingute ja nende hindade kohta kolleegiumile teadaolevalt ei ole. Kohtute seisukohtade järgi ei olegi varasema hindamisakti puudumisel võimalik hinnata auto väärtust muul viisil kui selle müügihinna alusel. See on vastuolus Riigikohtu korduvalt väljendatud
seisukohaga, et asja väärtuse tõendamine ei ole välistatud ka sarnaste asjade müügikuulutustega (vt nt Riigikohtu 28. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-110-09, p 16; 5. märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-12, p 12). Riigikohus on ka liisingulepingu lõpetamise kontekstis selgelt väljendanud, et müügipakkumised on põhimõtteliselt lubatavad tõendid võrreldava auto hariliku väärtuse määramisel, kuid seejuures tuleb arvestada ja hinnata konkreetse auto seisundit, mh selle väärtust vähendada võivaid defekte ja väärtust suurendada võivaid asjaolusid (vt Riigikohtu 9. detsembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-08, p 20).
29.Kolleegiumile jääb arusaamatuks järgmine maakohtu seisukoht: „Arvestades asjaoluga, et vara müüdi ca kaks kuud hiljem selle tagastamisest, ning vara tagastamisel tuvastati varal vigasid, siis on sõiduk müüdud tavapärastel turutingimustel ning sõiduki müügihind ongi eelduslikult sõiduki väärtus (turuhind)." (Maakohtu otsuse lk 4-5). Ringkonnakohus seda seisukohta ei muutnud. Selline seisukoht on kolleegiumi arvates põhjendamata. Vara võrdlemisi kiire müük pärast tagastamist võib viidata ka selle müümisele alla turuhinna, vigade varalist väärtust ega mõju ostuhinnale ei ole aga tuvastatud. Kuigi iga kasutatud asi on unikaalne ja tavaliselt esineb enamikul neist mh kasutusest tingitud kulumist või ka defekte, ei tähenda see, et selle müügihind väljendabki alati selle väärtust.
30.Kolleegium nõustub kohtutega, et hagejapoolne kreeditarve väljastamine kostjale I ei tähenda liisingulepingust tulenevate nõuete puudumise tunnustamist. Tegemist on liisingulepingu lõpetamise tõttu raamatupidamislikult ja eelkõige käibemaksuarvestuse jaoks tähendust omava dokumendiga (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-08, p 24; 28. aprilli 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-04, p 16), millest ei nähtu tahet loobuda lepingust tulenevatest nõuetest.
31.Kolleegiumi arvates on kohtud eksinud hageja viivisenõude rahuldamisel VÕS § 113 lg 6 vastu ning mõistnud viivise välja ka intressilt (sh viiviselt). Esmalt on hageja lähtunud sissenõutavaks muutunud liisingumaksetelt viivist arvestades tõenäoliselt ka liisingumaksetes sisalduvast intressist (vt liisingulepingu p 2; hagiavaldus, I kd, tl 7). Teiseks on kohtud rahuldanud hageja etteulatuva viivisenõude kogu hageja arvestatud 9980 eurolt 4 sendilt. Selle summa puhul on hageja aga tõenäoliselt arvesse võtnud veelkordselt juba liisingumaksete võlgnevuses sisalduva intressi ja lisaks liisingumaksete tasumisega viivitamiselt arvestatava viivise. Asja uuel läbivaatamisel tuleb see selgeks teha. Hageja intressinõuded (sh viivisenõuded) tuleb jätta viivisearvestusest välja. Tegemist on õiguse kohaldamise küsimusega, mida kohus peab arvestama omal algatusel, sõltumata kostjate vastuväidetest. Kohus võib selleks hagejalt TsMS § 3401 lg 1 järgi nõuda arvestuse esitamist.
32.Kolleegium märgib lisaks, et küsitav on olnud T. Raua tunnustamine kostja I esindajana. Toimikust nähtub, et kohus on teda tunnustanud kostja I esindajana kui kostja I lepingulise esindaja füüsilisest isikust ettevõtja Juri Nesterenko prokuristi (vt nt I kd, tl 214; maakohtu ja ringkonnakohtu otsuste sissejuhatused). Prokuristil on TsMS § 218 lg 1 p 3 järgi lepingulise esindajana õigus esindada enda esindatavat
ettevõtjat selle majandustegevusega seotud kohtumenetlustes. See ei anna aga prokuristile õigust esindada prokuurale tuginedes ka muid isikuid, mh isikuid, kes on tema käsundiandjaks olevat ettevõtjat volitanud ennast kohtus esindama. Sellist õigust ei tulene prokuristile ka muudest seadustest, mh äriseadustikust. Selleks peab prokurist vastama lepingulisele esindajale esitatavatele üldistele nõuetele, eelkõige kvalifikatsiooninõuetele. Käesolevas asjas sellise kvalifikatsiooni kindlakstegemise kohta andmeid ei ole. IV
33.Menetluskulude jaotuse hageja ja kostja II vahelises vaidluses otsustab TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemustest.
34.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Jaak Luik, Villu Kõve, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.