Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-141-03 Otsuse kuupäev Tartu, 8. detsember 2003. a Kohtukoosseis Eesistuja H. Jõks, liikmed J. Luik ja L. Laarmaa Kohtuasi Igor Kossolapovi hagi Irina Jaretsi ja Pavel Jaretsi vastu pärijaks tunnistamiseks ja pärandvara jagamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 25. juuni 2003. a otsus tsiviilasjas nr 2-2/184/03 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Irina Jaretsi kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 10. november 2003. a Istungil osalenud isikud Hageja I. Kossolapov, kassaatori lepinguline esindaja vandeadvokaat V. Viilol. Juures viibis tõlk L. Lomp. Resolutsioon Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 25. juuni 2003. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Igor Kossolapov esitas 7. oktoobril 1999. a Tallinna Linnakohtule hagi Irina ja Pavel Jaretsi vastu, milles nõudis enda pärijaks tunnistamist 1/3 mõttelises osas Pavel Kosolapovist järelejäänud pärandvara suhtes. Samuti nõudis hageja pärandvara jagamist ning I. Jaretsilt rahalise kompensatsiooni väljamõistmist.
2.Hagiavalduse kohaselt suri hageja isa Pavel Kosolapov 21. juulil 1998. a. Pärast isa surma pidas hageja kostjaga läbirääkimisi pärandvara vastuvõtmiseks avalduse esitamise ja notari valiku üle. Läbirääkimised kestsid seni, kuni hageja sai juhuslikult teada, et 14. detsembril 1998. a on notar andnud kostjale pärimistunnistuse, mille kohaselt isa pärijateks on tunnistatud I. Jarets (abikaasa) ja P. Jarets (alaealine poeg). Kostja varjas notari ees hageja kui kolmanda pärija (poeg esimesest abielust) olemasolu. Hageja arvates läks kostja pettuse teele, et suurendada hageja arvelt pärandvaras enda ja oma poja osa. Pärandavara maht on pärimistunnistusele märgitud õigesti. Hageja võttis isa pärandi pärandvara osa valdama ja kasutama asumisega vastu. Hagejale läks üle pärandaja vara, mille kostja I. Jarets talle vabatahtlikult andis. Nii andis kostja hagejale vanaema kaudu üle pärandaja fotod ja kitarri. Lisaks andis kostja hagejale veel pärandaja isiklikud asjad: täitevametniku vormimütsi, portmonee ning testeri. Portmonee ja vormimüts olid pärandaja autos, tester aga garaa"is. Garaa"i- ja autovõtmed olid matuse ettevalmistamise ja matuse ajal hageja käes. Hageja sai kõik loetletud asjad 1998. aasta suve lõpul, seega enne notari poolt pärandi vastuvõtmiseks määratud tähtaega, s.o enne 2. detsembrit 1998. a. Teiste asjade üleandmisest kostja keeldus.
3.Kostja vastuväidete kohaselt ei ole hageja temaga kunagi rääkinud notari valimisest ega viimasele avalduse esitamisest või selle esitamise tähtajast. Hageja rääkis sellest, mida ta sooviks pärandvarast saada. Kostja tegi hagejale ettepaneku esitada seaduses ettenähtud dokumendid. Kuna I. Kossolapov ei esitanud notarile avaldust ega asunud pärandvara või selle osa valdama, kasutama või käsutama, ei ole ta isa pärandit seaduses ettenähtud korras vastu võtnud ja ta ei ole pärija.
4.Tallinna Linnakohus jättis 12. novembri 2002. a otsusega hagi rahuldamata ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja kohtukulu 7000 krooni. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt tuleb pärandi
vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks esitada pärimisseaduse (PärS) § 117 lg 1 kohaselt sama seaduse §-s 118 sätestatud tähtajal pärandi avanemise koha notarile avalduse, mille notar tõestab. Pärimisseaduse § 118 lg 1 järgi võib notar pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks anda tähtaja, saates selle kohta kirjaliku teate pärima õigustatud isikule või avaldades teate üleriigilises päevalehes. Pärimistoimikust nähtub, et I. Jarets esitas enda ja alaealise poja P. Jaretsi nimel avalduse pärandi vastuvõtmiseks ja nimetas avalduses ka teadaoleva pärija - hageja. 1. oktoobri 1998. a ajalehes "Sõnumileht" avaldati teade, mille kohaselt tuleb pärijail, kes soovivad pärandit vastu võtta, esitada hiljemalt 1. detsembril 1998. a sellekohane avaldus. Hageja ei esitanud notarile pärandi vastuvõtmiseks avaldust. Kui pärima õigustatud isik ei ole esitanud PärS § 117 lg-s 1 nimetatud avaldust ega avaldust pärandist loobumise kohta, kuid on asunud §-s 118 sätestatud tähtajal pärandvara või selle osa valdama, kasutama või käsutama, loetakse ta PärS § 117 lg 3 kohaselt pärandi vastu võtnuks. Pärandi vastuvõtmine selle valdamisele, kasutamisele ja käsutamisele asumisega eeldab pärija konkreetset tegevust just pärandvara suhtes. Hagejal tuli tõendada, et ta seaduses kindlaksmääratud toimingutega väljendas tahet üle võtta pärandaja varalised õigused ja kohustused. Hageja sai pärandi vastuvõtmist tõendada pärandavara või selle osa tegelikule valdamisele, kasutamisele või käsutamisele asumisega. Pärand on pärandaja vara. Hageja väitel asus ta enne 1998. aasta lõppu valdama pärandaja vara " kitarri, täitevametniku vormimütsi, portmoneed ja testerit. Tunnistajate ütlustest nähtub, et kõik hageja nimetatud esemed olid hageja valduses enne isa surma. Seega pole hageja tõendanud, et esemed kuulusid pärandvara hulka. Kitarri andis hagejale mälestuseks vanaema. Vormimütsi oli hagejale andnud pärandaja. Hageja seletus, et ta võttis autost portmonee ja testeri, on vastuolus tunnistaja ütlustega, mille kohaselt olid need asjad kodus. Linnakohus leidis, et hageja seletus ei ole piisav, tõendamaks asjaolu, et hageja asus hagiavalduses nimetatud pärandvara valdama, kasutama või käsutama. Hageja ei ole tõendanud, et ta tegutsemisega väljendas tahet pärida oma isa vara. Kui pärima õigustatud isik ei ole pärimisseaduse §-s 118 sätestatud tähtajal pärandvara valdama, kasutama või käsutama asunud ega pärandi vastuvõtmise või pärandist loobumise avaldust esitanud, on ta PärS § 117 lg 4 kohaselt õiguse pärandile kaotanud.
5.Hageja esitas Tallinna Linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Kaebuses leidis ta, et on tunnistajate ütlustega tõendanud, et esemed, mida ta valdama ja valitsema asus, kuulusid isa pärandvara hulka. Ta palus tühistada linnakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega jagada pärand järgmiselt: eraldada hagejale garaa"iboks nr 62 AS-s Duxer ning mõista kostja I. Jaretsilt tema kasuks välja kompensatsioon. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 25. juuni 2003. a otsusega linnakohtu otsuse, rahuldas hageja nõude tuvastada, et ta on oma isa pärandi vastu võtnud, ja saatis hagi pärandvara jagamise nõude osas uueks läbivaatamiseks linnakohtule.
7.Ringkonnakohus leidis, et linnakohus on tõendeid hinnanud ebaõigesti. Kogutud tõenditest saab järeldada, et hageja on isa pärandi vastu võtnud, sest ta asus pärandvara osa kooskõlas PärS § 118 lgga 3 valdama ja kasutama. Hageja tugines hagis muuhulgas ka sellele, et ta sai pärast isa surma,
s.o 1998. aasta suve lõpul, oma valdusse isale kuulunud fotod (tl 32). Hageja väitel andis pildid talle üle isa ema A. Paoulskaja, kellele oli pildid pärast isa surma toonud kostja. Seda asjaolu kinnitasid tunnistajad O. Balat"evtseva (tl 98 pöördel) ja A. Paoulskaja (tl 105) ega eitanud ka kostja. Apellatsioonikohtu istungil väitis aga kostja esindaja, et kuna kostja soovis anda fotod pärandaja emale, siis muutusid need üleandmisega viimase omaks ning fotod ei ole pärandavara. Ringkonnakohus leidis, et vaidlust ei ole selle üle, et fotod olid pärandaja surma ajal tema valduses. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 90 lg-st 1 tulenevalt tema omandit eeldatakse. Kostja ei tõendanud, et fotod ei kuulunud pärandajale. Mis puutub omandi üleminekusse pärandaja emale, siis AÕS § 95 lgs 1 küll tunnustatakse heauskse omandamise võimalikkust mitteomanikult. Kostja ei ole aga esile toonud asjaolusid, mis võimaldaksid tuvastada, et niisugune omandamine ka tegelikult aset leidis. Kostja tugines esimest korda alles apellatsioonimenetluses väitele, et pärandaja emale fotode üleandmisega sai viimane nende omanikuks. Seetõttu ei saa TsMS § 229 lg-st 2, § 296 lg-st 1 ja § 319 lg-st 1 tulenevalt selle väitega ka arvestada. Veel on hageja tuginenud asjaolule, et ta tõi isa surmapäeval isa suvilast ära tema kitarri, mille ta pärandaja ema nõusolekul mälestuseks isast endale jättis. Seda asjaolu kinnitasid tunnistajad O. Balat"evtseva (tl 101) ja G. Kule"ov (tl 101). Lisaks eelnevale on hageja väitnud, et asus valdama isa pildiga portmoneed. Kostja ei ole seda asjaolu tunnistanud. Ringkonnakohus leidis, et tunnistajate O. Balat"evtseva (tl 101) ja E. Voronkovi (tl 101 pöördel) ütlustega on tõendatud, et hageja asus ühte isa rahataskutest valdama. Eelnevast nähtub, et pärast isa surma asus hageja valdama vähemalt isa fotosid, kitarri ja portmoneed. Pärimisseaduse § 118 lg 3 tähenduses ei ole oluline selle pärandavara osa suurus, mida pärija valdama on asunud. Seetõttu polegi asja lahendamiseks oluline, kas hageja asus valdama ka ülejäänud esemeid, mida ta nimetas.
8.Põhjendamatu on linnakohtu otsuse järeldus, et hageja ei ole tõendanud, et ta oma tegutsemisega väljendas tahet pärida. Kostja ise on menetluse vältel kinnitanud asjaolu, et hageja on soovinud isa vara pärida ning teinud kostjale pärandi vastuvõtmiseks ettenähtud tähtaja jooksul pärandvara jagamise osas erinevaid ettepanekuid. Seega nimetatud asjaolu üle ei vaielda. Üldse on kostja suhtumine hagisse vastuoluline: vaieldes sõnades hagile vastu, on kostja samas linnakohtu
12.oktoobri 2002. a istungil nõustunud andma hagejale pärandajast jäänud kuldkella ja 25 000 krooni (tl 98) ning kinnitanud, et soovib pärandi jagada vastavalt seadusele. Pärandi jagamise eelduseks on see, et hageja võttis seaduses ettenähtud tähtaja jooksul isa pärandi vastu. Apellatsioonikohtu istungil kinnitas kostja, et ta oli põhimõtteliselt nõus hagejaga tema isa pärandavara jagama. Samas ei osanud kostja aga usutavalt selgitada, miks ta ei teatanud notarile hageja aadressi, kuigi teadis, kus hageja elas, ja võis tema täpse aadressi raskusteta välja selgitada, ning miks ei teatanud ta hagejale notari andmeid, et hageja saaks pöörduda vahetult asjaga tegeleva notari poole, kuigi teadis, et hageja soovib oma isa vara pärimisel osaleda. Kostja ei ole täiel määral käitunud heas usus. Kuna hageja on seadusjärgne pärija, kellel olid isaga lähedased suhted ja kes ilmutas kogu aeg tahet isa vara pärida, siis ei oleks õiglane hagejat isa pärandist ilma jätta.
9.Kuna linnakohus leidis, et hageja on kaotanud õiguse saada pärandvara, siis ei pööranud kohus
tähelepanu poolte väidetele ja vastuväidetele seoses pärandi koosseisu ja maksumusega ega hageja ettepanekule pärandvara jagamise viisi osas. Selles osas ei ole täiel määral täidetud TsMS § 164 lg 1 p-des 1 ja 2 nimetatud eelmenetluse ülesanded. Pärandi jagamiseks olulisi asjaolusid ei tuvastanud linnakohus ka oma otsuses. Kui need asjaolud tuvastataks esimest korda apellatsioonimenetluses, rikuks see poolte õigust tõendite hindamise ja asjaolude tuvastamise peale edasi kaevata. Kassatsioonimenetluses ei ole võimalik tõendite hindamist ja asjaolude tuvastamist vaidlustada. Sellest tulenevalt saatis ringkonnakohus tsiviilasja pärandvara jagamise nõude osas linnakohtule uueks läbivaatamiseks.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
10.Kassatsioonkaebuses palub kostja I. Jarets tühistada ringkonnakohtu otsuse ja jätta jõusse linnakohtu otsuse.
11.Ringkonnakohus kohaldas asjas ebaõigesti PärS § 118, sest see säte ei anna aluseid pärandvara vastuvõtmiseks. Kuna ringkonnakohus kohaldas vale seadust, siis rikkus ta oluliselt protsessiõiguse normi.
12.Eelnevast tulenevalt on ebaõige ringkonnakohtu järeldus, et pärast isa surma võttis hageja pärandi vastu, asudes valdama fotosid, kitarri ja portmoneed. Pooled ei vaidle selle üle, et pärast hageja isa surma olid need esemed kostja valduses, kasutuses ja käsutuses. Seega võttis kostja kogu tema valduses olnud pärandi, sh ka vaidlusalused esemed vastu ning omandas need esemed pärimise teel. Pärast omandamist käsutas kostja vaidlusaluseid esemeid kui enda asju ning hilisemaid tema tehtud õigustoiminguid (valduse üleandmine hagejale) ei saa käsitada kui toiminguid pärandvaraga pärimisseaduse mõttes. Asjaolu, et hageja sai endale esemete valduse, ei tähenda seda, et ta asus pärandvara valdama PärS § 117 lg 3 mõttes.
13.Ringkonnakohus leidis ekslikult, et ta ei saa arvestada kostja esimest korda alles apellatsioonimenetluses esitatud väidet, nagu oleks fotode üleandmisega pärandaja emale läinud viimasele üle ka fotode omand. Selle väitega annab kostja õigusliku hinnangu omandi tekkimisele.
14.Ringkonnakohus rikkus TsMS § 319 lg 1, väljudes apellatsioonkaebuse piiridest. Hageja ei esitanud apellatsioonkaebust linnakohtu otsuse selle osa peale, kus kohus tuvastas, et hageja ei ole tõendanud, et ta väljendas tegutsemisega tahet pärima asuda. Kaebust ei ole esitatud ka kostja suhtumise kohta hagisse. Kostja on kogu menetluse vältel vaielnud vastu nõudele tunnistada hageja pärandi vastuvõtnuks. Kostja nõusolek anda hagejale kuldkell ja 25 000 krooni, on käsitatav üksnes hea tahte avaldusena. Hageja ei tuginenud apellatsioonkaebuses asjaolule, et kostja ei ole käitunud heas usus.
15.Vaidluse lahendamisel puudub alus kasutada õigluse kategooriat, vaidlus tuleb lahendada lähtuvalt pärimisseadusest.
16.Ringkonnakohtu otsuse resolutsioon on põhjendava osaga vastuolus. Hagi ja apellatsioonkaebuse on esitanud Igor Kossolapov. Ringkonnakohtu otsus on tehtud Igor Kosopalovi suhtes, kes ei ole asjas pool. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on tõendatud, et hageja on pärandi vastu võtnud, sest asus pärandi osa valdama. Kohtuotsuse resolutsioonis on märgitud: "Tuvastada, et Igor
Kosopalov on vastu võtnud oma isast Pavel Kosolapovist (surnud 21. juulil 1998. a) järelejäänud pärandi." Pole võimalik aru saada, kellele tuvastamine ülesandeks tehti.
17.Vastuses kassatsioonkaebusele leidis I. Kossolapov, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.
18.Kolleegiumi istungil jäi kostja esindaja vandeadvokaat V. Viilol kassatsioonkaebuse väidete juurde ja palus hagejalt välja mõista kostja kassatsiooniastmes kantud kohtukulu 8 260 krooni. Hageja I. Kossolapov palus kaebuse rahuldamata jätta.
TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
19.Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus on lõppjäreldustes õige ning puudub alus selle tühistamiseks.
20.Kolleegium nõustub kassaatoriga selles, et PärS § 118 ei anna aluseid pärandi vastuvõtmiseks. Pärandi vastuvõtmise kord on sätestatud PärS §-s 117. Ringkonnakohus tuvastas, et hageja võttis isa pärandi vastu pärandi osa valdama ja kasutama asumisega, kuid viitas PärS § 117 lg 3 asemel ekslikult PärS § 118 lg-le 3. See ei anna aga alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohtu otsuse põhjendustest on selgelt näha, et ringkonnakohus pidas silmas just PärS § 117 lg 3 kohaldamist. Ringkonnakohus leidis õigesti, et pärandvara osa suurus, mida pärija valdama asus, ei ole oluline. See seisukoht on kooskõlas PärS § 121 lg-ga 2, mille kohaselt, kui pärija on pärandi vastuvõtmiseks asunud valdama, kasutama või käsutama kas või osa pärandvarast, loetakse, et ta on kogu pärandi vastu võtnud.
21.Kassatsioonkaebuses on kostja asunud seisukohale, et ta võttis vastu kogu tema valduses olnud pärandi, sh ka hageja nimetatud esemed, ning omandas need pärimise teel. Seetõttu ei saanud hageja asuda neid esemeid valdama ega kasutama kui pärandvara PärS § 117 lg 3 tähenduses.
22.Kolleegium leiab, et see kostja seisukoht on väär ega tulene seadusest. Kassaatori käsitluse järgi saaksid PärS § 117 lg 3 mõttes pärandvara valdama, kasutama või käsutama asuda põhimõtteliselt ainult need pärijad, kelle valduses on pärandvara pärandi avanemise hetkel või kellel oli võimalik pärandvara valdus saada ilma teiste pärijate vahenduseta. Kui nõustuda kostja seisukohaga, siis ei saaks pärida need pärijad, kes ei valda pärandvara pärandi avanemise hetkel näiteks seetõttu, et nad ei ela koos pärandajaga või seetõttu, et pärandajaga koos elav(ad) pärija(d) on juba pärandvara valdama, kasutama või käsutama asunud. Sealjuures ei omaks tähtsust see, kas pärija on pärandi vastuvõtmiseks notarile avalduse esitanud või mitte.
23.Kolleegiumi on seisukohal, et PärS § 117 lg 3 eesmärk on laiem - anda võimalus pärida pärandvara või selle osa valdamisele, kasutamisele või käsutamisele asumisega nii pärandajaga koos elanud pärijatele kui ka nendele pärijatele, kes pärandi avanemise hetkel pärandajaga koos ei elanud ega esitanud pärandi vastuvõtmiseks kirjalikku avaldust. Seega võib pärija võtta pärandi vastu ka siis, kui asub pärandvara või selle osa valdama näiteks sel viisil, et pärandajaga koos elanud pärija annab talle üle pärandisse kuuluva vara. Kuid seejuures peab tema tahe pärandvara osa just pärijana vallata olema väljendatud PärS §-s 118 sätestatud tähtaja jooksul. Ringkonnakohus tuvastas, et kostja on menetluse vältel kinnitanud asjaolu, et hageja on isa vara pärida soovinud ning teinud kostjale
pärandi vastuvõtmiseks ettenähtud tähtaja jooksul erinevaid ettepanekuid pärandvara jagamise osas. Sellest tegi ringkonnakohus õige järelduse, et hageja on kostjaga suheldes käitunud pärijana. See ei ole oluline, kellele pärija pärandi vastuvõtmise tahet väljendab.
24.Ebaõige on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus ei ole andnud hinnangut kostja apellatsioonikohtu istungil esitatud väitele, mille kohaselt läks fotode üleandmisega pärandaja emale üle ka fotode omand. Ringkonnakohus leidis muuhulgas, et kostja on sellele väitele tuginenud esimest korda alles apellatsioonimenetluses. Seetõttu ei saanud ringkonnakohus selle väitega TsMS § 229 lg-st 2 tulenevalt arvestada. Ringkonnakohus tuvastas, et pooled ei vaidle selle üle, et fotod olid pärandaja valduses ja et kostja ei ole tõendanud, et need ei kuulunud pärandajale. Seega tuvastas ringkonnakohus, et fotod on pärandaja vara. Pärand kuulub aga pärandi vastuvõtnud pärijatele. Kuni pärandvara jagamiseni (PärS § 144 lg 1) kaaspärijad valdavad, kasutavad või käsutavad pärandvara kaasomandi kohta käivate sätete kohaselt (PärS § 141).
25.Ebaõige on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus on väljunud apellatsioonkaebuse piiridest, sest hageja ei esitanud apellatsioonkaebust linnakohtu otsuse selle osa peale, kus kohus tuli järeldusele, et "hageja ei ole tõendanud, et oma tegutsemisega väljendas ta tahet pärima asuda". Apellatsioonkaebuse kohaselt on hageja palunud tühistada täielikult linnakohtu otsuse pärandvara jagamise nõude rahuldamata jätmise osas (ringkonnakohtu toimiku lehekülg 9). Samuti on hageja apellatsioonkaebuses väitnud: "PärS § 117 lg 3 seisukohalt on õiguslikult tähenduslik pärandvara või selle osa valdama, kasutama või käsutama asumine ning ei oma tähtsust selle vara saamise viis. Tähtis on, et see on pärandaja vara ja et see on pärijate poolt vastu võetud." Seega tuleneb apellatsioonkaebusest, et hageja vaidlustas linnakohtu otsuse ka seetõttu, et ta on pärandi vastu võtnud ja pärandvara valdama asumisega avaldanud tahet pärida.
26.Kolleegium ei nõustu kostjaga ka selles, et ringkonnakohus rikkus TsMS § 319 lg 1 ja väljus apellatsioonkaebuse piiridest, kui leidis, et kostja ei käitunud heas usus, kui jättis notarile teatamata hageja aadressi ja hagejale notari andmed, ja et oleks ebaõiglane jätta hageja isa pärandist ilma. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse tühistamise aluseks ei ole kohtu viide õigluse kriteeriumile ja kostja käitumisele hageja suhtes. Ringkonnakohus leidis, et tuvastatud asjaolude alusel oleks hageja pärandist ilmajätmine ebaõiglane. Ringkonnakohus on otsuse teinud pärimisseadusest lähtudes ja konstateerinud seega, et pärimisseadus on õiglane.
27.Õige ei ole kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohtu otsuse resolutsioon on põhjendava osaga vastuolus. Põhjendavas osas on ringkonnakohus tuvastanud, et hageja on pärandi vastu võtnud, asudes pärandi osa valdama ja valitsema. Kohtuotsuse resolutsioonis ongi tuvastatud pärandi vastuvõtmine.
28.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse resolutsioonis on kirjaviga. Hageja perekonnanime Kossolapov asemel on ekslikult kirjutatud Kosolapov ja ka Kosopalov. Selle vea saab ringkonnakohus TsMS § 237 lg 2 kohaselt omal algatusel või protsessiosalise avalduse alusel parandada. Menetluses ringkonnakohtus on hageja nimi kirjutatud korrektselt ning seega ei ole kahtlust isikus, kelle suhtes otsus tehti.
H. Jõks, J. Luik, L. Laarmaa
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.