Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-96-03 Otsuse kuupäev Tartu, 22. oktoober 2003. a Kohtukoosseis Eesistuja V. Kõve, liikmed A. Kull ja T. Tampuu Kohtuasi Eesti Vabariigi (Tartu Linna Maksuameti kaudu) hagi Kalev Paumverki vastu 1 235 585 krooni väljamõistmiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 25. veebruari 2003. a otsus tsiviilasjas nr 2-2/267/03 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Kalev Paumverki kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 22. september 2003. a Istungil osalenud isikud Kostja esindaja vandeadvokaat Paul Varul Resolutsioon
1.Muuta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
25.veebruari 2003. a otsust põhjenduste osas. Muus osas jätta otsus muutmata.
2.Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Järva Maakohtu 9. märtsi 2001. a otsusega tunnistati Kalev Paumverk süüdi kriminaalkoodeksi § 1481 lg-te 1, 2, 5 ja 7 ning § 1484 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises. Kohtuotsusega tehti kindlaks, et K. Paumverk, olles OÜ Septimus ainuosanik ja juhatuse ainus liige, jättis tahtlikult maksmata seadusega ettenähtud maksud, mistõttu riigil jäi saamata suures ulatuses käibemaksu. Sama kohtuotsusega rahuldas maakohus Tartu Linna Maksuameti tsiviilhagi, mõistes OÜ-lt Septimus välja 1 235 585 krooni.
2.Eesti Vabariik Tartu Linna Maksuameti kaudu esitas 9. oktoobril 2001. a Järva Maakohtule hagi K. Paumverki vastu kuriteoga tekitatud varalise kahju hüvitamiseks, nõudes 1 235 585 krooni väljamõistmist. Hageja tugines asjaolule, et sellises summas on Järva Maakohus kriminaalasjas tehtud otsusega tunnustanud maksuameti tsiviilhagi. Äriseadustiku (edaspidi ÄS) § 187 lõikest 2 tuleneb, et K. Paumverk kui OÜ Septimus ainuosanik ja juhatuse ainus liige vastutab kahju süülise tekitamise eest oma isikliku varaga. OÜ Septimus on kantud sundlõpetatud ettevõtete nimekirja, kuna tema osakapital ei vastanud seadusele. OÜ-l Septimus puuduvad vahendid tsiviilhagi hüvitamiseks, mistõttu tuleb kuritegudega tekitatud kahju välja mõista kostjalt.
3.Kostja vaidles hagile vastu. Kriminaalasjas mõisteti hagi välja OÜ-lt Septimus. Kuna kriminaalasjas tehtud kohtuotsust ei vaidlustatud tsiviilhagi osas, siis on see otsus kohustuslik ka hagejale. Kostja võõrandas OÜ Septimus osad 3. veebruaril 1999. a. ÄS § 5 lg 2 kohaselt läksid kõik õigused ja kohustused üle osade omandajale. Hageja väide, et OÜ-l Septimus pole vara, on oletuslik. ÄS § 187 lg 2 võimaldab hagi esitamist vaid tingimusel, et nõuete rahuldamiseks ei piisa osaühingu varast.
4.Järva Maakohus jättis hagi rahuldamata. Kohus leidis, et hageja hageb teist korda sama rahasummat. OÜ Septimus eksisteeris vähemalt kriminaalasjas otsuse tegemise ajal. Hageja ei taotlenud täitemenetluse algatamist, kuna ta arvas, et OÜ-l Septimus ei ole vara. Hageja ei ole tõendanud, et OÜ-l Septimus polnud vara, millele võinuks sissenõuet pöörata. Samuti ei vaidlustanud hageja kriminaalasjas tehtud kohtuotsust. Kohtul ei ole õigust rahuldada üht ja sama haginõuet samas
summas kaks korda.
5.Jõustunud kohtuotsus kriminaalasjas on TsMS § 94 lg 3 järgi teo tsiviilõiguslike tagajärgede asja läbi vaatavale kohtule kohustuslik üksnes küsimuses, kas tegu leidis aset ja kas teo pani toime see isik. Jõustunud kohtuotsuses kriminaalasjas leidis kohus, et K. Paumverki käitumise tulemusel polnud võimalik kindlaks teha majandusüksuse tegevuse majandustulemusi, tulusid, kulusid, kasumit, kahjumit, võlgnevust, maksevõimet või vara suurust. TsMS § 91 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.
6.Hageja viitas ÄS § 187 lg-le 2, mille järgi vastutab juhatuse liige, kes oma kohustuste täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmisega on süüliselt kahju tekitanud osaühingu võlausaldajale, võlausaldaja ees solidaarselt. See hageja väide ei ole korrektne, sest 1. juulist 2002. a kehtib ÄS § 187 uues sõnastuses. ÄS § 187 lg 2 kohaselt võib kahju hüvitamist osaühingule nõuda ka osaühingu võlausaldaja, kui ta ei saa oma nõudeid rahuldada osaühingu vara arvel. Hageja ei ole tõendanud, kas OÜ-l Septimus on vara ja milline ning kui suur see vara on. 19. veebruaril 1999. a sai OÜ Septimus uueks ainuosanikuks V. Issat"enka, kellele läksid üle kõik õigused ja kohustused.
7.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldada. Hageja leidis apellatsioonkaebuses, et maakohus oleks pidanud hagi rahuldama ÄS § 187 lg 2 redaktsiooni alusel, mis kehtis 1. juulini 2002. a. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
8.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 25. veebruari 2003. a otsusega maakohtu otsuse materiaalõigusnormi väära kohaldamise ja protsessinormide olulise rikkumise tõttu ja saatis asja samale esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt esitas hageja nõude OÜ Septimus juhatuse liikme K. Paumverki vastu. Seadusele ei tugine kohtuotsuses väidetu, et samas vaidluses sama hagieseme üle samade poolte vahel on olemas jõustunud kohtuotsus. Järva Maakohtu 9. märtsi 2001. a otsusega mõisteti võlg välja OÜ-lt Septimus. K. Paumverki suhtes ei ole kriminaalasjas tsiviilhagi osas otsust tehtud.
9.Kohtu eelistungi toimumise ajaks (6. august 2002. a) oli ÄS § 187 uus redaktsioon jõustunud. ÄS § 187 lg 1 sätestab, et juhatuse liikmed, kes on oma kohustuse rikkumisega tekitanud kahju osaühingule, vastutavad tekitatud kahju hüvitamise eest solidaarselt. ÄS § 187 lg 2 kohaselt võib sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud kahju hüvitamist osaühingule nõuda ka osaühingu võlausaldaja, kui ta ei saa oma nõudeid rahuldada osaühingu vara arvel.
10.Maakohus jättis tähelepanuta mitmed asjaolud, mis tulenevad haginõude kvalifikatsioonist ja omavad tähtsust asja õige lahendamise seisukohalt. Kohtuotsus on vastuoluline ning kohus ei ole välja selgitanud ÄS § 187 lg 2 kohaldamiseks vajalikke asjaolusid.
11.Menetlusnormidega ei ole kooskõlas, et alles kohtuotsusest saab hageja teada, et tsiviilvaidlus lahendatakse kehtiva seaduse järgi. Kohus oleks pidanud hagejale eelistungil selgitama muutunud õiguslikku olukorda ja asjaolu, et hageja ei saa tugineda oma nõudes kehtivuse kaotanud seaduse sätetele ja et ÄS § 187 lg 2 uues redaktsioonis on loobutud juhatuse liikme solidaarvastutusest osaühinguga. Kehtiva redaktsiooni puhul on tegemist täiendava vastutusega, mille kohaselt on
obligatoorne tingimus, et võlausaldajal on õigus esitada oma nõue juhatuse liikme vastu alles siis, kui ta ei saa oma nõuet rahuldatud osaühingu vara arvel.
12.Asja materjalidest ei nähtu, et maakohus oleks menetluse käigus juhtinud hageja tähelepanu sellele, et tema nõue ei ole kooskõlas seadusega. Hagejale tuleb anda aega hagiavalduse vastavusse viimiseks seaduse muudatustega. Asja õigeks lahendamiseks on vaja anda pooltele võimalus asjakohaste tõendite esitamiseks. TsMS § 171 lg 1 sätestab kohtuniku kohustuse tagada asja kohtulikul arutamisel protsessiosalistele asjas tähtsate asjaolude väljaselgitamise võimaluse ning kohustuse kõrvaldada kohtulikust arutamisest asjasse mittepuutuv.
13.Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse protsessinormide olulise rikkumise tõttu, ei anna ta hinnangut apellatsioonkaebuse sisulistele väidetele.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
14.Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja leiab, et ringkonnakohus on alusetult tühistanud maakohtu otsuse materiaalõigusnormi väära kohaldamise tõttu. Ringkonnakohus ei ole oma otsuses nimetanud ühtegi materiaalõiguse normi, mida maakohus on väidetavalt ebaõigesti kohaldanud. Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga, et hageja on ebaõigesti viidanud ÄS § 187 lg 2 kehtivuse kaotanud redaktsioonile. Ringkonnakohtu järeldused ei vasta tema poolt tuvastatule: kui ringkonnakohus leidis, et maakohus kohaldas materiaalõigusnormi õigesti, siis ei saa samas asuda seisukohale, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõigusnormi väära kohaldamise tõttu.
15.Ringkonnakohus on maakohtu otsuse tühistanud üksnes sel põhjusel, et maakohus väidetavalt ei selgitanud hagejale ÄS § 187 lg 2 kohaldamisega seonduvaid küsimusi. Maakohus ei ole rikkunud TsMS § 171 lg 1 ega ühtegi teist menetlusnormi. Kohtul ei ole ühestki menetlusnormist tulenevat õigust ega ka kohustust selgitada poolele, millist materiaalõigusnormi kohus kavatseb otsuse tegemisel kohaldada ning kuidas ta kavatseb seda teha. Teistsuguse seisukoha tunnustamine rikuks oluliselt poolte võrdsuse põhimõtet.
16.Kostja ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et maakohus ei andnud hagejale võimalust esitada tõendeid selle kohta, kas tal on olnud võimalik oma nõuet rahuldada OÜ Septimus vara arvel. Maakohus on nõudnud nimetatud tõendeid hagejalt, kuid hageja ei ole neid esitanud. Apellatsioonkaebuses tunnistab hageja ise, et ei ole kohtutäituri poole pöördunud. Seega on maakohus täitnud kõik ringkonnakohtu nõudmised tõendite esitamise võimaluste osas.
17.Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Ta leiab, et maakohus on jätnud tähelepanuta mitmed asjaolud, mis tulenevad haginõude kvalifikatsioonist ja omavad tähtsust asja õige lahendamise seisukohalt. Maakohus ei andnud hagejale aega hagiavalduse vastavusse viimiseks seaduse muudatustega.
TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
18.Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus on lõppjärelduses õige, kuid materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu tuleb TsMS § 362 p 5 alusel muuta apellatsioonikohtu otsuse põhjendusi.
19.Vastavalt TsMS §-le 228 peab kohus otsuse tegemisel otsustama, millist seadust või seaduse alusel antud õigusakti tuleb kohaldada ja kas hagi tuleb rahuldada. Seega pidi ringkonnakohus, sõltumata protsessiosaliste taotlustest, kontrollima seda, kas maakohus on otsuse tegemisel kohaldanud materiaalõigust õigesti. Äriseadustiku § 187 lg 2 muudeti võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 120 p-ga 9. Eelnimetatud seadus jõustus vastavalt seaduse rakendussätetele 1. juulil 2002. a. Sama seaduse § 2 järgi kohaldatakse asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 1. juulit 2002, asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Õiguse üldpõhimõtte kohaselt, kui võetakse vastu uus õigusnorm või muudetakse olemasolevat ja soovitakse uuele normile anda tagasiulatuvat jõudu juba tekkinud õigussuhetele, asjaoludele või toimingutele, tuleb seadusandja sellelaadne soov väljendada vastava seaduse rakendussätetes. Seadusandja ei ole andnud rakendussätetes tagasiulatuvat jõudu ÄS § 187 lg 2 uuele redaktsioonile. Seega on kohtud käesolevas asjas ebaõigesti kohaldanud ÄS § 187 lõike 2 redaktsiooni, mis jõustus
1.juulil 2002. a. Käesolevas asjas on vaja otsustada, kas kostja vastutab ÄS § 187 lg 2 varasema redaktsiooni alusel.
20.Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuses esitatud seisukohaga, et kohtul ei ole ühestki menetlusnormist tulenevat õigust ega ka kohustust selgitada poolele, millist materiaalõigusnormi kohus kavatseb otsuse tegemisel kohaldada. Kolleegium on oma varasemates lahendites, näiteks 22. mai 2003. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-5003 (RT III, 20, 193) asunud seisukohale, et kohtu kohaldatav õigusnorm ei või tulla pooltele üllatusena, mis tähendab kohtu TsMS § 171 lg-st 1 tulenevat kohustust osutada õigusnormidele, mida võidakse asjas kohaldada. Seda tegemata ei ole menetlusosalistele tagatud võimalus tõendada tuvastatavaid asjaolusid ja avaldada enne otsuse tegemist arvamust õiguse kohaldamise kohta. Käesolevas asjas on linnakohus materiaalõiguse ebaõige tõlgendamise tõttu jätnud pooled ilma võimalusest esitada asjakohaseid tõendeid.
21.TsMS § 171 lg 1 kohaldamine kohtu poolt selliselt, et hiljemalt kohtuliku arutamise ajaks tuleb esialgselt kindlaks määrata asjas kohaldatavad õigusnormid, ei ole poolte võrdsuse põhimõtte rikkumine TsMS § 6 mõttes. V. Kõve, A. Kull, T. Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.