Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue 23.009.2015 esitas RG töövaidluskomisjonile (TVK) avalduse, milles palus tuvastada M OÜ ja RG vahel 27.04.2015 sõlmitud töölepingu erakorralise ülesütlemisavalduse tühisus, lugeda tööleping TLS § 107 lg 2 alusel lõppenuks alates 25.08.2015, mõista M OÜ-lt RG kasuks välja saamata jäänud töötasu perioodi 08.08.2015-25.08.2015 eest summas 750,32 eurot, kasutamata puhkuse hüvitisena 69,97 eurot ja TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitis kolme kuu keskmise töötasu ulatuses (bruto) summas 2687,10 eurot. 28.10.2015 otsusega rahuldas TVK avalduse osaliselt. TVK tuvastas poolte vahel 27.04.2015 sõlmitud töölepingu nr 1/15 erakorralise ülesütlemise (TLS § 88 lg 1 p 5 alusel) tühisuse, lõpetas töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel 24.08.2015, mõistis M OÜ-lt RG kasuks välja hüvitise TLS § 109 lg 1 alusel 721,50 eurot, kasutamata põhipuhkuse hüvitise 9,19 eurot ning jättis rahuldamata tööga kindlustamata aja eest keskmise töötasu väljamõistmise nõude. 20.11.2015 esitas RG (hageja) Harju Maakohtule hagi M OÜ (kostja) vastu nõuete osas, mille TVK jättis rahuldamata, paludes kostjalt hageja kasuks välja mõista saamata jäänud töötasu perioodi 08.08.2015-25.08.2015 eest summas 750,32 eurot, perioodil 08.08.2015-24.08.2015 kasutamata puhkuse hüvitisena 60,78 eurot, TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitis kolme kuu keskmise töötasu ulatuses, s.o täiendavalt summas 1956,60 eurot, seadusjärgne viivis 0,22% päevas põhinõudest alates hagi esitamisest 20.11.2015 kuni otsuse tegemiseni ja viivis 8,05% aastas põhinõudest otsuse tegemisest kuni täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 27.04.2015 tähtajatu töölepingu nr 1/15, hageja asus tööle laadur-ekskavaatori operaatori ametikohale. Leping sõlmiti osalise tööajaga ja 6 eurose (neto) tunnitasuga, kuid mitte vähem kui 500 eurot (neto) palka kuus. Katseaega kohaldati kuni 26.06.2015. 24.08.2015 edastas kostja hagejale elektronkirja töölepingu lõpetamise kohta 07.08.2015 TLS § 88 lg 1 p 5 alusel, ehk töötaja poolt varguse, pettuse või muu teo, millega põhjustas tööandja usalduse kaotuse, toimepanemise tõttu. 18.09.2015 esitas kostja hagejale palgalehed ja lõpparve, kostja tasus hagejale töötasu kuni 07.08.2015. TVK lõpetas töölepingu 24.08.2015. Hageja taotleb töötasu perioodi 08.08.-24.08.2015 eest 750,32 eurot (bruto). Vaidlust ei ole selles, et nimetatud perioodi eest ei ole kostja hagejale töötasu maksnud. TLS § 84 lg 1 kohaselt on töötasunõue muutunud sissenõutavaks töölepingu lõppemisega. TVK seisukoht, et hageja justkui ei soovinud tööd teha, on arusaamatu. Ülesandeid andsid hagejale töölepingu p 2.5 ja ametijuhendi p 2.2 kohaselt juhatuse liikmed, RM seda pole ja pole olnud. Pole tõendatud, et kostja oleks hagejale üldse korraldusi andnud. Sellekohaseid tõendeid pole esitatud. Pole tõendatud, et kostja soovis anda hagejale perioodil 08.08.2015-24.08.2015 tööd ja oleks andnud hagejale korraldusi töö tegemiseks. Töölepingus märgitud töötasu mitte vähem kui 500 eurot kalendrikuus tähendab, et kostja kohustus seda maksma sõltumata sellest, kas tal oli hagejale tööd anda (TLS § 35). Seoses osalise tööajaga puudus hagejal konkreetne tööaeg ja töötegemise koht. Hagejal puudus kohustus ilmuda igal tööpäeval

konkreetsesse kohta selleks, et saada kostjalt töökorraldusi. Riigikohtu seisukoha kohaselt asjades 3-2-1-136-07,p 12 ja 3-2-1-176-12, p 11 vabaneb tööandja TLS § 35 alusel töötasu maksmise kohustusest kui tõendab, et tal oleks olnud hagejale tööd anda kui hageja oleks tööle tulnud. Hagejal puudus kohustus iga päev tööle ilmuda, mistõttu raha maksmise kohustusest vabanemiseks peab kostja tõendama, et tal oli perioodil 08.08.-24.08.2015 hagejale tööd anda ning ta andis hagejale korraldusi ning hageja jättis korraldused täitmata. Hageja ei ole kostjalt korraldusi saanud. Hagejal on õigus saada põhipuhkuse hüvitist perioodi 08.08.-24.08.2015 eest 60,78 eurot. TVK mõistis välja puhkusetasu 9,19 eurot. Kust see tuleneb, ei saa hageja aru. perioodi 08.08.-24.08.2015 eest oli hagejal õigus kahele puhkusepäevale ehk kompensatsioonile 69,97 eurot (keskmine päevatasu 34,98 eurot). Kuna TVK rahuldas hageja nõude oma otsusega 9,19 euro suuruses, palub hageja täiendavalt välja mõista 60,78 eurot. TLS § 109 lg 1 alusel taotleb hageja hüvitist 3 kuu keskmise palga ulatuses ehk 2687,10 eurot (3x895,70). TVK mõistis välja hüvitise 721,50 eurot ehk 15 tööpäeva tasu ulatuses. Hageja tasu suurusega ei nõustu, see on vastuolus Riigikohtu juhiste ja seisukohtadega (3-2-1-79-13, p 32.2, 32.3, 32.4, 32.5). Keskmise töötasu osas vaidlust ei ole. Käesoleval juhul puuduvad alused ja asjaolud TLS § 109 lg-s1 sätestatud hüvitise vähendamiseks alla 3 kalendrikuu keskmise töötasu määra. Töölepingu ebaseadusliku ülesütlemine põhjustas hagejal ilmajäämise töötasu teenimiseks perioodil 25.08.-29.11.2015. Kostja on ise vastuses tunnistanud, et ülesütlemisavaldus on formaalselt kehtiva seadusega vastuolus (ülesütlemine tagasiulatuvalt). Ka on ülesütlemisavaldus sisuliselt õigusvastane, kostja ei ole tõendanud ühtegi tema väidetud asjaolu. Isegi kui eeldada kostja väidete õigsust, ei saa need olla ülasütlemise aluseks TLS § 88 lg 1 p 5 alusel. Hageja taotleb hüvitise väljamõistmist 3 kuu keskmise töötasu ulatuses ehk 2687,10 (3x895,70) eurot. VÕS § 113 lg 1 alusel taotleb hageja viivist 0,022% päevas ehk 8,05% aastas väljamõistetavalt põhisummalt alates 20.11.2015 (hagi esitamisest) kuni kohtuotsuse tegemiseni ja edasi samas määras kuni kohtuotsuse täitmiseni. Kostja vastuväited Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Töötasu nõue 08.08.-24.08.2015 perioodi eest tuleb jätta rahuldamata. Hagejat teavitati, et tööalased korraldused annab hagejale lisaks juhatuse liikmele ka töödejuht RM. Igakordsed töökorraldused edastati suuliselt, mh telefonitsi. Hageja oli sellest teadlik ja aktsepteeris seda töökorraldusi täites. Seega pole õige hageja väide, et RM oleks olnud töösuhtes asjakohatu isik. 06.08.2015 andis kostja hagejale korralduse minna 07.08.2015 tööobjektile. Algul hageja keeldus, kuid hiljem nõustus. Kostja kinnitas kliendile, et töötaja on 07.08.2015 objektil. Seega oli hagejale korraldus antud ja klient oli ootel. Hageja objektile 07.08.2015 ei läinud, kostja kõnedele ei vastanud. 17.08.2015 saatis kostja hagejale sõnumi, vastust ei saanud. Kontakt hagejaga saadi 19.08.2015 õhtul ja lepiti kokku 21.08.2015 kohtumine, kus kostja ütles töölepingu erakorraliselt üles. Seega ei olnud tegemist tööandja passiivsusega või töökorralduste andmata jätmisega, vaid töötaja poolt otseselt töökorralduste täitmata jätmisega ja hilisemate kontaktide vältimisega. Töötaja selline käitumine koosmõjus teiste rikkumistega viiski töösuhte lõppemiseni. TLS § 35 kohaselt ei pea tööandja maksma töötajale töötasu kui töö andmata jätmise põhjustas töötaja süü – käesoleval juhul tööandja korralduste täitmata jätmine ja hiljem tööandja kõnedele mittevastamine. Kostja arvates tuleb töötasu nõue jätta rahuldamata. Hagejal puudub õigus saada põhipuhkuse kompensatsiooni

perioodi 08.08.-24.08.2015 eest, kuna ta ei töötanud sel perioodil jättes täitmata tööandja seaduslikud korraldused. Kostja arvates on TVK poolt TLS § 109 lg 1 alusel väljamõistetud hüvitis kostjale piisavaks nn koolirahaks selle eest, et ta ei lõpetanud töösuhet hagejaga korrektselt, tegi seda tagasiulatuvalt. Kostja on 721,50 eurot hagejale tasunud. Suurema hüvitise väljamõistmise näol oleks tegemist mitte kahjuhüvitisega vaid karistusliku hüvitisega, mis viiks töötaja põhjendamatu rikastumiseni. Kostja poolt töölepingu lõpetamine hagejaga on paratamatult tühine formaalsete tingimuste rikkumise tõttu. See aga ei muuda olematuks hageja toimepandud rikkumisi. Hüvitise määramisel arvestab kohus TLS § 109 lg 1 teise lause kohaselt töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. Asjaolud on järgmised. 02.07.2015 leppis kostja hagejaga kokku, et järgmise päeva hommikul peab hageja olema suurkliendi V OÜ objektil. 03.07.3015 hommikul helistas kostja üle ja täpsustas, kus töötaja peaks kliendiga kohtuma. Klient helistas kl 08:26 ja teatas, et hageja käitus temaga ülbelt, oli ebakompetentne ning keeldus tööd tegemast. Peale kõne saamist helistas kostja hagejale ja nõudis, et viimane objektilt ei lahkuks. Hageja jättis korralduse täitmata. 09.07.2015 kl 9 hommikul sai kostja tellimuse samaks päevaks kopateenuse saamiseks. Kostja püüdis hagejaga korduvalt kontakti saada helistades viimasele ca 15 korda. Kontakti hagejaga kostja ei saanud, mistõttu helistas kl 12:36 hageja elukasalasele numbril 58330717. Viimane väitis, et hageja on olnud kogu päeva kodus. Peale seda saatis kostja hagejale lühisõnumi sisuga „???“: Hageja sel päeval tööle ei ilmunud, helistas õhtul ja selgitas, et oli magama jäänud. 24.07.2015 kl 11 ajal avastas kostja, et garaažis puuduv kostja sõiduk Nissan Pick-Up registrinumbriga 679 MDT. Kostja hakkas autot otsima, kohapeal olnud teised töötajad ei teadnud autost midagi. Kostja võttis ühendust hagejaga, kes selgitas, et temal oli autot vaja isikliku mööbli transportimiseks. Auto kasutamiseks hageja luba ei küsinud. 06.08.2015 töökorraldust hageja ei täitnud ning vältis kuni 19.08.2015 igasuguseid kostja kontakte. Pooled kohtusid 21.08.2015 kostja juures, kus kostja selgitas töölepingu ülesütlemise põhjuseid ja palus tööandja vara (kütusekaart, tööriided, võtmed jms) tagastada. Hageja tagastas vara. Seega oli töölepingu erakorraline ülesütlemine mõistetav ja hagejale vähemalt 21.08.2015 arusaadav. Kostja eksis töölepingu erakorralise ülesütlemise vorminõuete vastu, mistõttu TVK tuvastas ülesütlemise tühisuse. Töötaja täiendav hüvitise nõue on põhjendamatu arvestades toimepandud rikkumisi. Maakohtu otsus 02.12.2016 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 760,83 eurot. Vaidlus puudub selles, et pooled sõlmisid 27.04.2015 töölepingu, hageja töötas kostja juures osalise tööajaga, töötasu suuruseks oli kokkulepitud 6 eurot tunnis, kuid mitte vähem kui 500 eurot kuus ja et objektid, kus hageja pidi tööülesandeid täitma, määras kostja igakordse eelneva suulise korraldusega. Kohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et kostja on omaks võtnud, et tal ei olnud 08.08.2015-24.08.2015 perioodil hagejale tööd anda (hageja poolt 25.10.2016 kohtuistungil esitatud menetlusdokumendi lk 2). 30.08.2016 eelistungil selgitas kostja, et ei saanud hagejale korraldusi anda alates 07.08.2015, kuna hageja ei vastanud. Kostja ütlust ei saa tõlgendada selliselt nagu hageja seda on väitnud. Kostja kinnitas 30.08.2016 eelistungil, et tal oleks olnud hagejale tööd anda perioodil 08.08.2015-24.08.2015, kui ta oleks saanud hagejaga kontakti. Hageja etteheide, et kostja oleks pidanud püüdma hagejaga kontakti saada e-posti kaudu, ei ole kohtu arvates asjakaohane. Kostja seadusliku esindaja vande all antud ütluste kohaselt oli

poolte tavapäraseks suhtlusviisiks suhtlus telefoni teel (kohtuistungi protokolli lk 2, 3). Asjaolu, et kostja püüdis hagejaga kontakti saada, on tõendatud ka kostja juhatuse liikme ja töödejuhataja kõnede väljatrükkidega (lk 63-64, 65-66). Töölepingu p 2.5 ei saa tõlgendada selliselt, et hagejale arvestades tema ametikohta, pidid tööülesanded andma isiklikult juhatuse liikmed. Tööülesannete andmiseks pädevaks isikuks oli ka töödejuhataja (RM). Hageja, kes töötas laadur-ekskavaatori operaatorina, pidi aru saama, et töödejuhataja on pädev isik talle tööülesannete andmiseks ning kui töödejuhataja talle töötegemiseks korralduse annab, on see võrdsustatav juhatuse liikme korraldusega. Kostja seaduslik esindaja pole väitnud, et töödejuhataja RM andis hagejale korraldusi töö tegemiseks kostja seadusliku isiku tahte vastaselt. Hageja pole ümberlükanud kostja väidet, et hageja varasemalt oli täitnud töödejuhataja korraldusi. Seega luges kohus tuvastatuks, et hagejal pole õigust saada töötasu 08.08.2015-24.08.2015 perioodi eest, kuna hagejast tulenevatel asjaoludel ei saanud kostja talle tööd anda. Alusetu on sellest tulenevalt ka hageja nõue puhkuse hüvitise saamiseks 08.08.201524.08.2015 perioodi eest. Töölepingu seaduse (TLS) § 1 lg 1 sätestab töölepingu mõiste – töötaja teeb tööandjale tööd alludes tema juhtimisele ja kontrollile ning tööandja maksab töötajale töö eest tasu. Hageja soovib tasu väljamõistmist perioodi 08.08-24.08.2015 eest. Sel perioodil hageja tööd ei teinud. Hageja väitel kostja talle töö tegemiseks korraldusi ei andnud. Kostja väitel oleks tal olnud hagejale tööd anda, kuid ta ei saanud anda hagejale korraldusi töö tegemiseks, sest ei saanud hagejaga ühendust. Vaidlus puudub selles, et töökorraldused pidi kostja hagejale andma suuliselt. Hageja on ka väitnud, et RM ei olnud isik, kes oleks võinud hagejale töökorraldusi anda. Hageja väitele on kohus vastanud eespool. Tulenevalt asjaolust, et töövaidluskomisjon (TVK) tuvastas töölepingu ülesütlemise tühisuse ning kostja seda vaidlustanud ei ole, oli hagejal õigus esitada kohtule hagi kostja vastu TLS § 109 lg 1 alusel hüvitise väljamõistmiseks suuremas osas kui seda tegi TVK (721,50 eurot). TLS § 109 lg 1 sätestab, et kui kohus või töövaidluskomisjon lõpetab töölepingu TLS § 107 lõikes 2 nimetatud juhul, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. Käesoleval juhul lõpetas töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel töövaidluskomisjon, milline hüvitist välja mõistes muutis hüvitise suurust seda vähendades. Hageja soovib hüvitist kolme kalendrikuu keskmise töötasu ulatuses ehk 2687,10 eurot. Oma otsustust põhjendab hageja Riigikohtu juhiste ja selgitustega asjas 32-1-79-13. Kostja on hagejale TVK poolt väljamõistetud hüvitise tasunud ning peab hüvitise suurust õigeks arvestades kostja rikkumist töölepingu erakorralisel ülesütlemisel ning hageja rikkumisi kostja seaduslikke korraldusi täitmata jättes ning loata kostja sõiduki võtmist isiklikuks otstarbeks. Kohus asus seisukohale, et hageja ei ole esile toonud asjaolusid, millest saaks teha järelduse, et TVK poolt väljamõistetud hüvitise suurus ei vasta asjaoludele ja mõlema poole huvidele. Riigikohtu üldkogu 14.05.2014 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13 on sedastatud töövaidlusorgani õigus kalduda kõrvale töötaja kolme kuu keskmise töötasu suurusest hüvitise osas hüvitist kas vähendades või suurendades (p 32.2); TLS § 109 lg-s 1 ettenähtud hüvitisnõude kahju hüvitamise nõudeks lugemist, mille puhul kohaldatakse VÕS 7.peatüki sätteid (p 32.3); töövaidluse kestvuse arvestamisega hüvitise suuruse määramisel (p 32.4); hüvitise maksmise kohustuse eelduseks olemise TLS § 107 lg 2 kohaldamisele (p 32.5). Otsuse punktis 32.5 on Riigikohus sedastanud, et töövaidlusorgan peab TLS § 109 lg 1 teist lauset kohaldama töötaja kasuks juhul, kui töötaja esitatud asjaolud ja tõendid annavad selleks alust ning töötaja peab selle sätte kohaldamist vajalikuks.

Tõendatud on hageja poolt töökohustuste täitmata jätmine tunnistajana ülekuulatud RM ́i ütlustega ning kostja seadusliku esindaja MM vande all antud ütlustega. Kuigi kohus määras ka hagejalt vande all ütluste võtmise, keeldus hageja sellest (kohtuistungi protokoll). Seega loobus hageja võimalusest esitada asjas oma ütlused tõendina. Nii tunnistaja kui kostja seadusliku esindaja ütlustest järeldub hageja poolt korduvalt tööülesannete täitmata jätmine, mistõttu kostja jäi ilma mitmest kliendist (kohtuistungi protokolli lk 2). Hageja ei ole tõendanud tulu saamata jäämist pärast kahju tekkimist ja saamata jäänud tulu suurenemist seoses töövaidluse kestmisega. Puuduvad asjaolud, mis annaksid aluse VÕS 7.peatüki sätete kohaldamiseks ning hüvitise väljamõistmiseks suuremas ulatuses kui seda tegi TVK. Ülaltoodust tulenevalt puudub alus viivise väljamõistmiseks. Seoses hagi rahuldamata jätmisega jättis kohus menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kostja taotles hagejalt välja mõista menetluskulud esindajatasuna 852,50 euro suuruses. Kostja lepinguline esindaja tegi järgmised toimingud: 16.02.2016 vastus hagiavaldusele, ajakulu 3 tundi 10 minutit; 29.08.2016 istungi ettevalmistamine, ajakulu 1 tund 20 minutit; 29.08.2016 istungil osalemine, ajakulu 30 minutit; 25.10.2016 kohtuistungi ettevalmistamine, ajakulu 1 tund; 25.10.2016 kohtuistungil osalemine, ajakulu 1 tund 45 minutit. Kostja on kinnitanud, et on käibemaksukohuslane, mistõttu on kulu esitatud käibemaksuta ning menetluskulud on seotud käesoleva tsiviilasja menetlusega. Esindaja tunnitasu on 110 eurot + käibemaks ning ajakulu kokku on 7 h 45 minutit. Hageja leidis vastuseks kostja menetluskuludele, et kostja menetluskulud on ebamõistlikult suured kuna osade toimingute aeg ei ole ilmselgelt põhjendatud ega proportsioonis toimingu eesmärkide ja sisuga. Vastuse koostamise ajamaht 3h 10 min ei ole põhjendatud. Kostja ei ole seisukohti võrreldes töövaidluskomisjoni menetlusega muutnud. Arvestades, et 30.08.2015 istung oli planeeritud korraldava istungina, mis kestis 30min, ei ole ettevalmistumiseks kulunud aeg mõistlik ja põhjendatud. 25.10.2015 protokollist jällegi ei nähtu, et kostja esindaja oleks ettevalmistanud küsimusi tunnistajatele. Kostja ei esitanud kohtukõnet ega selle teese, mille kokkupanekule oleks saanud kuluda 1h. Tegemist on töövaidlusega, mille menetlemist maakohtus kostja oleks saanud vältida. Kooskõlas TsMS §-ga 174 määras kohus kindlaks kostja menetluskulude rahalise suuruse ning § 175 lg-ga 1 hindas kulude vajalikkust ja põhjendatust. Kohus ei nõustunud hagejaga, et vastuse koostamiseks 3h 10 minutit on ülemäärane. Vastuse koostamine ei tähenda vaid seisukohtade kirjapanekut. Sellele eelneb hagiavaldusega tutvumine, selle analüüsimine, kohtupraktikaga tutvumine, nõupidamine kostjaga jms. Hageja menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on hagejal esindajal kulunud hagiavalduse koostamisele 4,5 h. Seega 1 h ja 20 minutit enam kui kostja esindajal vastuse koostamisele. Hageja vastuväide on põhjendamatu. Eelistung kestis 30minutit ja kohtuistung 1h 45 minutit. Arvestades, et kohtupraktika kohaselt on aktsepteeritav aeg istungiks valmistumisel võrdne istungi toimumise ajaga, vähendas kohus kostja ajakulu kokku 50 minuti võrra eelistungiks valmistumisel. Seega on kokku põhjendatud ajakulu kokku 6 tundi ja 55 minutit, mille eest tasu on 760,83 eurot. Apellatsioonkaebus 02.01.2017 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada Harju Maakohtu 02.12.2016 otsus täies ulatuses ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada või saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks maakohtu teisele kohtukoosseisule ning jätta kõik maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. Saamata jäänud töötasu nõude osas perioodi 08.08.2015-24.08.2015 eest summas 750,32 eurot märgib hageja kaebuses järgmist. Hageja ja kostja vahel oli sõlmitud leping osalise tööajaga ning hagejal puudus lepingust tulenev konkreetne tööaeg ja töökohustuste täitmise

koht. See tähendab, et hagejal puudus lepingust tulenevalt kohustus ilmuda igal tööpäeval konkreetsesse kohta selleks, et saada töökorraldusi. Riigikohus on asjades nr 3-2-1-136-07 p-s 12 ja nr 3-2-1-176-12 p-s 11 märkinud, et TLS § 35 alusel vabaneb tööandja töötasu maksmise kohustusest, kui ta tõendab, et tal oleks olnud töötajale tööd anda, kui viimane oleks tööle tulnud. Kuna käesoleval juhul puudus hagejal kohustus igapäevaselt tööle ilmuda, pidanuks kostja TLS § 35 ning lepingu p 3.1. järgse saamata jäänud töötasu nõudest vabanemiseks esitama tõendid selle kohta, et tal oli perioodil 08.08.2015-24.08.2015 anda hagejale tööd ning ta andis hagejale vastava(d) korralduse(d), millised hageja jättis täitmata. Käesolevas asjas ei ole esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et kostja oleks tööandjana andnud hagejale töökorraldusi perioodil 08.08.2015-24.08.2015. Vastupidi, 30.08.2016 kohtuistungil on kostja kinnitanud, et tal ei olnudki kõnealusel perioodil hagejale tööd anda. Hagi vastuse lisas nr 1 esitatud kostja juhatuse liikme kõnede eristuse väljatrükist nähtub, et 06.08.2015 kell 11.26 on toimunud telefonikõne, 17.08.2015 kell 15.42 on edastatud sms (tekstisõnum). Alles 19.08.2015 kell 20.49 on toimunud teine telefonikõne. 17.08.2015 edastatud tekstisõnumi sisu asjas tõendina esitatud ei ole. Tekstisõnumi sisu ei ole seega teada. Kuna eelmärgitu võinuks olla tõendiks töökorralduse andmise kohta 17.08.2015, tuleb selle esitamata jätmisest järeldada, et kõnealuse tekstisõnumi sisuks ei olnud samuti hagejale töökorralduse andmine. Selle kohta on kostja väitnud, et töötajaga saadi kontakti alles 19.08.2015 õhtul (vt kõne väljavõte 19.08.2015 kell 20:49:23). Kuna järgmine päev. so 20.08.2015 oli vaba (taasiseseisvumispäev) lepiti kohtumine kokku 21.augustiks 2015, kus tööandja ütles pooltevahelise töölepingu erakorraliselt üles. Mis puudutab 19.08.2015 telefonivestlust, on kostja kirjalikult avaldanud ja selgitanud, et selle telefonivestluse sisuks oli kohtumise aja ja koha kokkuleppimine, mitte töökorralduse andmine. Seega ei ole sisuliselt esitatud ühtegi väidet ega tõendit selle kohta, et kostjal oleks olnud perioodil 08.08.2015-24.08.2015 hagejale tööd anda ja ta seda ka tegi. Eluliselt ebausutavad ja tõenditega vastuolus on ka kostja väited hagejaga kontakti saamisel tekkinud raskuste osas. Vaidlusaluse perioodi (alates 08.08.2015-24.08.2015) osas on esimene kontakt (16.02.2016 hagi vastuse lisa 1 kohaselt) alles 17.08.2015 (teadmata sisuga tekstisõnum). Järgnev märge kontakteerumise kohta on 19.08.2015, mille sisuks ei olnud samuti töökorralduse andmine. Hageja elektronposti aadressile (XXX) ei ole kõnealusel perioodil ühtegi töökorraldust edastatud. Ometi on samale e-posti aadressile 23.08.2015 edastatud töölepingu ülesütlemise teade. Kostja oli eelmärgitud kontaktaadressist teadlik. Kasutamata põhipuhkuse kompensatsiooni nõude osas summas 60,78 eurot tugineb hageja TLS § 28 lg 2 p-le 3, § 70 lg-le 1, §-le 71, § 84 lg-le 1. Puudub vaidlus selle üle, et perioodi 08.08.2015-24.08.2015 eest ei ole hagejale puhkusepäevi arvestatud ega nende kasutamata jätmist rahas hüvitanud. Hageja nõudis TVK-le esitatud avalduses ja nõuab jätkuvalt saamata jäänud puhkusekompensatsiooni hüvitamist 24.08.2015 seisuga 2 kalendripäeva ulatuses kogusummas 69,97 eurot (keskmine päevatasu 34,98x2). See tähendab, et arvestades TVK ja maakohtu poolt rahuldamata jäetut, nõuab hageja täiendavalt 60,78 eurot. Ühtegi arvestuskäiku TVK ega maakohtu otsusest ei nähtu, mistõttu jääb hagejale ka TVK poolt rahuldatud summa (9,19 eurot) sisuliselt arusaamatuks. Ülesütlemise tühisusest tuleneva kahe kuu töötasu suuruse hüvitise nõude osas summas 1956,60 eurot märgib hageja, et ta on algusest saadik olnud seisukohal, et käesoleval juhul puuduvad alused ja asjaolud TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitise vähendamiseks alla 3 kalendrikuu keskmise töötasu määra. Riigikohtu üldkogu on asjas nr 3-2-1-79-13 TLS § 107 lg 2 põhiseaduspärasust hinnates rõhutanud, et üldkogu arvates ei pruugi ainuüksi kolme kuu keskmine töötasu olla töötajale piisav hüvitis selle eest, et tööandja oli töölepingu üles öelnud ebaseaduslikult (p. 32.2.). TLS § 109 lgs 1 ettenähtud hüvitisnõue on lepingu rikkumisest

tulenev kahju hüvitamise nõue, mille puhul kohaldatakse TLS § 1 lg-st 3 tulenevalt VÕS-i 7. peatüki sätteid. Üldkogu leidis, et töövaidlusorganil on võimalik selle hüvitise koosseisus mõista tööandjalt töötaja kasuks välja hüvitis tulu eest, mis töötajal jäi saamata ajavahemikul alates töölepingu ebaseaduslikust ülesütlemisest kuni TLS § 107 lg 2 alusel töölepingu lõpetamise otsuse jõustumiseni. Lisaks on TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitise koosseisus töötajal võimalik nõuda ja töövaidlusorganil tööandjalt töötaja kasuks välja mõista hüvitis pärast töölepingu lõppemist saamata jääva töötasu ja töölepingu ebaseadusliku ülesütlemisega tekitatud mittevaralise kahju eest. Seega hõlmab TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitis erinevaid kahju liike ning selle hüvitise koosseisus tuleb hüvitada tekkinud varaline kahju (saamata jäänud tulu), tulevikus tekkiv varaline kahju (saamata jääv tulu) ning tekkinud mittevaraline kahju (otsuse p. 32.3.). Kui töötaja saamata jäänud tulu suureneb seoses töövaidluse kestmisega, peab töövaidlusorgan (sh nii töövaidluskomisjon kui ka maa-, ringkonna- ja Riigikohus) seda TLS § 109 lg 1 alusel väljamõistetava hüvitist suuruse määramisel arvestama (otsuse p. 32.4.). Sama otsuse p.-s 32.5. on üldkogu selgitanud, et TLS § 109 lg 1 esimeses lauses sätestatud hüvitise maksmise kohustus on TLS § 107 lg 2 kohaldamise eelduseks. See tähendab, et kui töövaidlusorgan lõpetab töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel, peab ta omal algatusel mõistma tööandjalt töötaja kasuks välja TLS § 109 lg 1 esimese lause alusel kolme kuu keskmise töötasu suuruse hüvitise, välja arvatud, kui töötaja avaldab, et ta ei soovi hüvitist. Töövaidlusorgan peab TLS § 109 lg 1 teist lauset kohaldama töötaja kasuks juhul, kui töötaja esitatud asjaolud ja tõendid annavad selleks alust ning töötaja peab selle sätte kohaldamist vajalikuks (p. 32.5.). Kostja 16.02.2016 vastuse p-s on 3.1. märgitud, et tööandja on tasunud ühe kuu suuruse hüvitise 721,50 eurot ja peab seda nn koolirahaks selle eest, et ei lõpetanud töösuhet korrektselt vaid tegi selle tagasiulatuvalt. Esialgses hagiavalduses tõi hageja esile, et töölepingu ebaseaduslik ülesütlemine põhjustas hagejale töötasu teenimise võimalusest ilmajäämise perioodil 25.08.-29.11.2015. Kostja on ise vastuses tunnistanud, et ülesütlemisavaldus on formaalselt kehtiva seadusega vastuolus. Hageja tõi esile, et tema osas tehti töölepingu lõpetamise alust parandav kanne alles 03.03.2016. Seega on hageja saanud kahju enam kui 3 kuu keskmise töötasu ulatuses ja seda kostjapoolse ilmselgelt õigusvastase töölepingu ülesütlemise tõttu. Hageja on eelnevalt esile toonud, et tunnistaja RM osas on taotlus tunnistaja ülekuulamiseks rahuldatud ebaseaduslikult ja hagejal on õigus sellele tugineda (on esitanud vastavad vastuväited ja vastuväite kohtu tegevusele kuna taotlus vaadati ja rahuldati 25.10.2016 kohtuistungil). RM ütlused puudutavad 2015 mai-juuli kuu jooksul väidetavalt antud töökorraldusi, mis ei ole TLS § 109 lg 1 hüvitise osas asjakohased, st. ei saa olla hüvitise vähendamise aluseks. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 02.12.2016 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 korrata. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium, et kaebuses viidatud materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist või menetlusnormide rikkumist ringkonnakohus maakohtu lahendi põhjal ei tuvastanud. Maakohus on hagis esile toodud asjaolusid seostanud õigete materiaalõiguse normidega ning hinnanud esitatud tõendeid seadusekohaselt. Samuti on maakohus jaganud vaidluse lahendamiseks oluliste asjaolude tuvastamisel õigesti tõendamiskoormise. Kolleegiumil ei ole alust kohaldada materiaalõigust teisiti, anda tõenditele teistsugust hinnangut ega asuda nõude põhjendatuse osas maakohtu järeldustega võrreldes erinevale seisukohale. Apellatsioonkaebuses on hageja korranud esimese astme kohtus esitatud seisukohti. Maakohus on käsitlenud vaidlusalusest töösuhtest tuleneva hageja nõude rahuldamise eeldusi ning selgitanud nõutava põhjalikkusega, miks tuleb nõue kostja vastuväidetele vaatamata osaliselt rahuldada. Kostja ei ole apellatsioonkaebust esitanud. Ebaõige on hageja poolt apellatsioonkaebuse p-s 2.1 märgitu, mille kohaselt kostja teatas 25.08.2016 kohtuistungil, et ta ei ole hagejale perioodil 08.08.2015-24.08.2015 töökorraldusi andnud, kuna 25.08.2016 ei ole antud asjas kohtuistungit peetud. Väited on ka sisuliselt ebaõiged. 30.08.2016 eelistungi protokollist nähtub, et hageja pidi alates 07.08.2015 kostja korraldusi täitma, kuid hageja tööle ei ilmunud. Hageja enam telefonikõnedele ei vastanud. Kostjal oli hagejale tööd pakkuda (t.l.98). Kostja seaduslik esindaja MM andis ütlusi vande all 25.10.2016 toimunud kohtuistungil, kus ta kinnitas, et hageja 07.08.2015 tööle ei ilmunud ja temaga polnud võimalik ühendust saada. Töö sellel objektil oleks kestnud vähemalt kaks nädalat (t.l.110-111). Paljasõnalised on apellatsioonkaebuses toodud väited, mille kohaselt ei ole asjas esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et kostja oleks perioodil 08.08.-24.08.2015 hagejaga ühendust võtnud. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on otsuses nimetatud tõenditele tuginedes põhjendatult leidnud, et kostja püüdis hagejaga kontakti saada, mis on tõendatud kostja juhatuse liikme ja töödejuhataja kõnede väljatrükkidega (lk 63-64, 65-66). Töölepingu p 2.5 ei saa tõlgendada selliselt, et hagejale arvestades tema ametikohta, pidid tööülesandeid andma isiklikult juhatuse liikmed. Tööülesannete andmiseks pädevaks isikuks oli ka töödejuhataja (RM). Hageja, kes töötas laadur-ekskavaatori operaatorina, pidi aru saama, et töödejuhataja on pädev isik talle tööülesannete andmiseks ning kui töödejuhataja talle töötegemiseks korralduse annab, on see võrdsustatav juhatuse liikme korraldusega. RM on tunnistajana andnud ütlusi, milles kinnitas, et ka tema ei saanud hagejaga peale 06.08.-07.08.2015 telefonitsi ühendust, kuna hageja kas ei vastanud või oli telefon välja lülitatud (t.l.111-112). Ringkonnakohus leiab, et maakohus jättis hageja nõude perioodi 08.08.2015-24.08.2015 eest töötasu saamiseks põhjendatult rahuldamata. Hageja ise ei kinnita töö tegemist sel perioodil. Maakohus tuvastas asjas esitatud tõendite alusel õigesti, hageja soovis töötasu väljamõistmist perioodi 08.08.-24.08.2015 eest, kuid sel perioodil hageja tööd ei teinud. Hageja väitel kostja talle töö tegemiseks korraldusi ei andnud. Kostja väitel oleks tal olnud hagejale tööd anda, kuid ta ei saanud anda hagejale korraldusi töö tegemiseks, sest ei saanud hagejaga ühendust. Vaidlus puudub selles, et töökorraldused pidi kostja hagejale andma suuliselt. Hageja nõuab perioodi 08.08.2015-24.08.2015 eest saamata jäänud puhkusetasu summas 60,78 eurot. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kuna hagejal ei olnud õigust perioodi 08.08.2015-24.08.2015 eest töötasu saada, on hageja nõue sama perioodi eest ka puhkusehüvitise saamiseks alusetu.

Tulenevalt asjaolust, et töövaidluskomisjon (TVK) tuvastas töölepingu ülesütlemise tühisuse ning kostja seda vaidlustanud ei ole, oli hagejal õigus esitada kohtule hagi kostja vastu TLS § 109 lg 1 alusel hüvitise väljamõistmiseks suuremas osas kui seda tegi TVK (721,50 eurot). TLS § 109 lg 1 sätestab, et kui kohus või töövaidluskomisjon lõpetab töölepingu TLS § 107 lõikes 2 nimetatud juhul, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. Käesoleval juhul lõpetas töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel töövaidluskomisjon, milline hüvitist välja mõistes muutis hüvitise suurust seda vähendades. Hageja soovib hüvitist kolme kalendrikuu keskmise töötasu ulatuses ehk 2687,10 eurot. Oma otsustust põhjendab hageja Riigikohtu juhiste ja selgitustega asjas 32-1-79-13. Kostja on hagejale TVK poolt väljamõistetud hüvitise tasunud ning peab hüvitise suurust õigeks arvestades kostja rikkumist töölepingu erakorralisel ülesütlemisel ning hageja rikkumisi kostja seaduslikke korraldusi täitmata jättes ning loata kostja sõiduki võtmist isiklikuks otstarbeks. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja ei ole esile toonud asjaolusid, millest saaks teha järelduse sellest, et TVK poolt väljamõistetud hüvitise suurus ei vasta asjaoludele ja mõlema poole huvidele. Riigikohtu üldkogu 14.05.2014 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13 on sedastatud töövaidlusorgani õigus kalduda kõrvale töötaja kolme kuu keskmise töötasu suurusest hüvitise osas hüvitist kas vähendades või suurendades. Ülaltoodu alusel ei anna ükski apellatsioonkaebuses toodud väide alust kaevatava otsuse muutmiseks või tühistamiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud Apellatsiooniastme menetluskulud tuleb TsMS § 171 lg 1 alusel jätta hageja kanda. Vastavalt TsMS § 174 lõikele 1 määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Ringkonnakohtule 10.02.2017 esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja menetluskuludeks apellatsioonimenetluses õigusabikulud summas 641,66 eurot (ilma käibemaksuta). Menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja advokaadist lepinguline esindaja osutanud kostjale apellatsioonimenetluses õigusabi kokku 5 tunni ja 50 minuti ulatuses tunnihinnaga 110 eurot + käibemaks. Õigusabi osutamisel on esindaja teinud järgmised toimingud: apellatsioonkaebusega tutvumine ja vastus – 3h; vastuse täiendamine – 2h 20min; vastuse korrigeerimine ja kohtule esitamine – 30min. Kostja kinnitas, et on käibemaksukohuslane, mistõttu on kulu esitatud ilma käibemaksuta. Samuti kinnitas kostja, et esitatud menetluskulud on seotud käesoleva tsiviilasja menetlusega. Kostja menetluskulude nimekiri on hagejale avaliku e-toimiku vahendusel kätte toimetatud 10.02.2017. Hageja vaidles kostja menetluskuludele vastu. Hageja märkis, et kostja ei ole toonud esile, milline aeg kulus kaebusega tutvumiseks ja milline sellele vastuse koostamiseks. Sellest tulenevalt leiab hageja, et kostja menetluskulude nimekiri on esitatud selliselt, et toimingute tegelikku ajakulu ega selle põhjendatust ei ole võimalik tuvastada ega seetõttu hinnata. Samuti leiab hageja, et arvestades apellatsioonkaebuse vastust ja seda, et selles on korratud kostja eelnevalt esitatud seisukohti, ei saanud vastuse koostamine olla ülemäära

aeganõudev. Hageja hinnangul saab kostja esitatud nimekirja puhul pidada põhjendatud ajakuluks maksimaalselt 3 tundi. Kolleegium hageja vastuväiteid põhjendatuks ei pea. Ringkonnakohtu hinnangul on kostja esitatud menetluskulude nimekirja alusel kohtul võimalik veenduda kulude vajalikkuses ja põhjendatuses. Ringkonnakohus, kontrollinud apellatsioonimenetluses tehtud kostja esindaja toiminguid, leiab, et menetluskulude nimekirjas märgitud kostja esindaja ajakulu kokku 5 tundi ja 50 minutit apellatsioonkaebusega tutvumisele, sellele vastuse koostamisele ja kohtule edastamisele ei saa kuidagi pidada ülemääraseks. Pidades silmas apellatsioonkaebuse ja sellele koostatud vastuse mahtu ja sisu, leiab ringkonnakohus, et kostja esindaja poolt apellatsioonimenetluses kostja õiguste efektiivseks kaitseks tehtud töö maht ja selle hind on TsMS § 175 lg 1 järgi põhjendatud ja vajalik. Seega kuulub kostja taotlus rahuldamisele täies ulatuses ning hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista menetluskulud summas 641,66 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere

(allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav

(allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.