Kohtulahend

järgnevast päevast. AS Silmet sai otsuse kätte 30. juunil 1997. a. Tähtaja arvutamine algas 1. juulist 1997. a, s.o. otsuse ärakirja saamisele järgnevast päevast ja vastavalt TsKS § 39 lg 1 lõpeb kuudega arvutatav tähtaeg tähtaja viimase kuu vastaval kuupäeval. Kohus leidis, et selleks viimaseks päevaks on 1. august 1997. a ja hagiavaldus postitati sellel päeval. Ringkonnakohus jättis linnakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus tuvastas, et töövaidluskomisjoni otsuse sai AS Silmet kätte nädala esimesel tööpäeval, s.o. 30. juunil 1997. a. TsÜS § 105 lg 1 sätestab tähtaja kulgemise alguse järgmisest päevast pärast selle kalendripäeva saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus ning TsÜS § 106 lg 1 kohaselt kuudes arvutatava tähtaja puhul saabub tähtpäev viimase kuu vastaval päeval. Hagi on esitatud tähtaja viimasel päeval ja aegumine ei kuulu kohaldamisele. TLS § 1 kohaselt on töölepingu sisuks kokkulepe töö tegemise ja selle eest tasu maksmise ning töötingimuste kohta. Töölepingu sisuks ei saa olla kokkulepe hüvitises, mis ei tulene töö tegemisest ja mille väljamaksmine töötajale sõltub üksnes töötaja enda suvast. Töösuhe on seadusega üksikasjalikult reguleeritud. Seega ei ole lepinguvabaduse põhimõte töölepingu puhul täiel määral kohaldatav. Töötajale seaduse või haldusaktiga antud õigusi võib TLS § 14 lg 1 kohaselt laiendada kollektiiv- ja töölepinguga. Selles sättes sisaldub keeld anda töötajale õigusi, mida seaduses ega haldusaktis üldse ette ei nähta. Hüvitise maksmist töötajale töötaja algatusel töölepingu lõpetamisel ei ole ette nähtud seaduse ega ka haldusaktiga. Kuna hüvitise maksmise kokkulepe on vastuolus seadusega, ei oma õiguslikku tähendust, milline oli poolte tahe seda sõlmides. Kassatsioonkaebuses palus kostja tühistada ringkonnakohtu otsuse, kunaapellatsioonikohus on eksinud materiaalõiguse normide vastu ja teinud vea protsessiõiguse kohaldamisel. Kassatsioonkaebuse kohaselt on kohtud jätnud kohaldamata asjast huvitatud poole nõude individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse §-s 8 lg 2 ettenähtud aegumise kohaldamise osas. IdaVirumaa töövaidluskomisjoni otsuse sai adressaat kätte 28. juunil 1997. a. AS Silmet esitas ITLS §de 24 ja 33 alusel hagi linnakohtule 1. augustil 1997. a. Seega on ringkonnakohus eksinud hagi aegumise tähtaja arvutamisel. Kuudega määratud tähtaeg lõpeb viimase kuu vastaval päeval, mis oma nimelt või arvult vastab tähtaja alguseks määratud päevale. Kassaator leidis, et kohtuotsuse motiivid töötajale töölepingus ettenähtud hüvitise maksmisest keeldumise põhjendamise kohta on vastuolus seadusega, kuna töölepinguseadus ei keela lepingupooltel sõlmida kokkuleppeid täiendavate tagatiste kohta. Kuna rahuldatud haginõude (tunnustada väljamakstud summade õigsust) hagihind ei ole määratletav, on riigilõiv nõudelt 40 krooni. Ringkonnakohus mõistis kostjalt välja kohtukuludena aga 10 060 krooni. Vastustaja palus jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. Vastustaja leidis, et ringkonnakohus on õigesti tuvastanud, et hagi ei ole aegunud. AS Silmet sai 27. juunil 1997. a väljastatud töövaidluskomisjoni otsuse kätte 30. juunil 1997. a, seega hakkas hagi aegumise tähtaeg kulgema 1. juulist 1997. a. Kassaatori viide materiaalõiguse normi rikkumise osas on paljasõnaline. Hageja tõlgendab asjas esitatud hagi kui hinnaga hagi ning hagi hinnaks on 312 000 krooni. Haginõude sisuks on maksete lõpetamine.

Kolleegiumi istungil jäi kassaatori esindaja kaebuses esitatud väidete ja vastustaja esindaja vastuse väidete juurde. Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ning protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu.. Apellatsioonikohus tuvastas, et AS Silmet sai kätte töövaidluskomisjoni otsuse 30. juunil 1997. a. Samas leiti õigesti, et hagi aegumisele ei ole kohaldatav tsiviilkohtupidamise seadustikus protsessitähtaegade kohta sätestatu. Vaidlus tulenes töölepinguseadusest. Kohaldamisele kuulub alates 1. septembrist 1996. a kehtiv individuaalse töövaidluse lahendamise seadus, mille § 24 lg 1 sätestab, et töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel võivad vaidlevad pooled pöörduda sama töövaidluse läbivaatamiseks maa- või linnakohtusse ühe kuu jooksul, arvates töövaidluskomisjoni otsuse ärakirja saamise päevale järgnevast päevast. Vastavalt ITLS § 24 lg 2 on kohtusse pöördumise vormiks hagiavaldus. Seadus määrab hagi aegumise tähtajaks ühe kuu. ITLS § 7 lg 1 kohaselt nõude esitamise tähtaeg algab järgmisel päeval pärast selle päeva saabumist või sündmuse toimumist, mil töötaja või tööandja sai või pidi saama teada oma õiguste rikkumisest. Seega tähtpäevaks loeb seadus päeva, mil töötaja või tööandja sai või pidi saama teada oma õiguste rikkumisest, s.o. päeva millal hageja sai kätte töövaidluskomisjoni otsuse. Sama seaduse § 7 lg 2 sätestab, et kuudes arvutatavad tähtajad töösuhetes lõpevad viimase kuu vastaval päeval. Selleks vastavaks päevaks ei ole mitte tähtaja kulgemise esimene päev, vaid tähtpäev, millal isikul tekkis hagemisõigus, antud juhul 30. juuni 1997. a. ITLS § 8 sätestab aegumise kohaldamise ja selle lg 2 kohaselt töövaidlusorgan kohaldab aegumist ainult huvitatud poole nõudel, mis peab olema esitatud enne asja sisulise arutamise algust. Kostja nõudis aegumise kohaldamist eelistungil. Samas ITLS § 8 lg 4 kohaselt töövaidlusorgan ei kohalda aegumist, kui nõude esitaja tõendab, et pöördumine töövaidlusorganisse õigeaegselt ei olnud võimalik. Apellatsioonikohus kohaldas aga ekslikult hagi aegumise tähtaja arvutamisel individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse asemel tsiviilseadustiku üldosa seaduse sätteid. Asja uuel läbivaatamisel tuleb apellatsioonikohtul vaidlus hagi aegumise üle lahendada vastavalt individuaalse töövaidluse lahendamise seadusele. Täpne ei ole apellatsioonikohtu seisukoht, et TLS § 14 lg-s 1 sisaldub otsene keeld anda töötajale õigusi, mida seadus või haldusakt ette ei näe. TLS § 14 lg 1 sätestatut tuleb mõista nii, et töötajale võib anda rohkem õigusi kui antud seaduse või haldusaktiga. Küll ei või töötaja õiguste laiendamine olla vastuolus seadusega. Töölepingu lõpetamine TLS § 79 lg 1 alusel sõltub ainult töötaja suvast, mille põhjust ta ei pea avaldama. Töötajal on seaduse järgi õigus teatada tööandjale vähemalt üks kuu ette ja selle tähtaja möödumisel tööleping lõpetada. Kokkulepe, mille kohaselt töötaja suval (TLS § 79 lg 1) töölepingu lõpetamisel tööandja kohustub maksma kompensatsiooni, on vastuolus töölepinguseaduse mõttega. Poolele, kelle kasuks tehti otsus, mõistab kohus TsKS § 57 lg 1 kohaselt teiselt poolelt välja kõik kohtukulud, kuigi see teine pool oli vabastatud kohtukulude tasumisest riigituludesse. Kohus, rahuldades osaliselt hagi, oli õigustatud kostjalt kohtukulusid sisse nõudma, kuid seda seaduses ettenähtud suuruses. Hageja esitas hagi väljamakstud lõpparve õigsuse tunnustamiseks ja 52 000

krooni saamiseks. Väljamakstud lõpparve õigsuse tunnustamise hagi on hinnata hagi, millelt vastavalt riigilõivuseaduse (kuni 1. jaanuarini 1998. a kehtivas redaktsioonis) lisa 1 p 1.5 tuli tasuda riigilõivu 40 krooni. Rahaliselt nõudelt tuli tasuda riigilõivu riigilõivuseaduse lisa p 1.1 alusel. Hagi osalisel rahuldamisel tuli kohtukulude jaotamisel lähtuda TsKS § 57 lg 1. Juhindudes TsKS § 346 p 2, kolleegium o t s u s t a s: Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi otsus 19. märtsist 1998. a tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada Aleksei Seznevile 8. aprillil 1998. a makstud kautsjon 3120 (kolm tuhat ükssada kakskümmend) krooni. Eesistuja J. Odar Liikmed H. Jõks, L. Laarmaa

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.