Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-23-1029 1. juuni 2026 Eesistuja Heiki Loot, liikmed Julia Laffranque ja Nele Siitam Elšad Mamedovi kaebus Tartu Vangla vahetu sunni kohaldamise ja ühispalvuste keelamisega tekitatud kahju hüvitamiseks ja ühispalvusi võimaldama kohustamiseks Kaebaja Elšad Mamedov Vastustaja Tartu Vangla, esindaja Liisa Paltsar-Jürimäe Tartu Ringkonnakohtu 12. juuni 2025. a otsus Elšad Mamedovi kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RIIGIKOHUS OTSUSTAB
1.Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt.
2.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 12. juuni 2025. a otsus tervikuna ja Tartu Halduskohtu 10. mai 2024. a otsus osas, milles kaebus jäi rahuldamata kaebaja läbiotsimist ja tema suhtes vahetu sunni kohaldamist ning reedeste ühispalvuste võimaldamata jätmist puudutavas osas.
3.Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Tartu Halduskohtule.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Elšad Mamedov (kaebaja) esitas halduskohtule kaebuse, mille kohus võttis menetlusse nõuetes hüvitada mittevaraline kahju 3000 eurot ning kohustada vanglat väljastama eluosakonna kööginurkadesse taimetoitlaste toidunõud ja võimaldama islamiusulistel reedeste ühispalvuste pidamine. Kaebaja taotles halduskohtus kohtuistungi korraldamist. Kaebuse kohaselt tekitasid kaebajale kahju järgmised episoodid.
1.1.Seitse Tartu Vangla valvurit otsisid kaebaja 6. veebruaril 2023 lahti riietumisega läbi. Seejuures kasutasid nad tema vastu vägivalda ja tekitasid talle kehavigastusi. Kaebaja on moslem ja koraan keelab tal olla täiesti alasti teise inimese ees. Vangla väitel pidi ta sel päeval viidama arsti juurde, kuid ise ta nendest protseduuridest ei teadnud. Kaebaja ei valda eesti keelt, kuid ta selgitas lahti riietumiseks korralduse andnud vanemvalvurile vene keeles, et usk keelab tal seda teha. Valvur hakkas seepeale tema peale karjuma, lõi teda rusikaga ülakehasse ja tõukas ta vastu seina. Ühtlasi tõmbas ta puruks kaebaja T-särgi. Seepeale saabus veel kuus ametnikku, murdsid kaebaja põrandale, väänasid käed selja taha ja paigaldasid käerauad. Vanemvalvur oli põlvega kaebaja seljal ja lõi teise põlvega ribidesse. Veel mitu valvurit lõid teda jalgadega, sh tabas üks löök teda näkku. Purunesid ka kaebaja jalas olnud aluspüksid. Kaebaja vigastused fikseeriti vangla meditsiiniosakonnas ja ta vabastati tööst
3-23-1029 kolmeks nädalaks. Tuvastati üle keha hematoomid ja roidemurd. Kirjalikud seletused kaebajale tekitatud vigastuste kohta on esitanud üheksa kinnipeetavat.
1.2.Kuni 19. oktoobrini 2022 oli Tartu Vanglas islamiusulistele kinnipeetavatele lubatud iganädalased ühispalvused ning koraani ja araabia keele õppimise tunnid. Alates nimetatud kuupäevast keelati islamiusuliste ühistegevus. Kirjalikult selle kohta haldusakti ei antud. Vangla pole selgitanud, miks kujutavad islamiusulised kinnipeetavad suuremat julgeolekuohtu kui muudel eesmärkidel kogunevad kinnipeetavad. Vangla toob välja, et kinnipeetav ei tohi palvekoosolekut pidada, kuid samas otsib ideekorje raames kinnipeetavaid, kes oleksid huvitatud mõne huviringi korraldamisest. Reedesel ühispalvusel osalemine on islamiusus kohustuslik. Vaimuliku kohalolu pole vajalik, vaid palvet võib eest vedada iga usklik, kes valdab araabia keelt.
1.3.Moslemid ei tarvita toiduks sealiha, kuid vangla keeldub tagamast taimetoitlastele mõeldud toidunõusid eluosakonnas.
1.4.Vangla keeldub vastu võtmast kaebaja venekeelseid avaldusi ja pole selgitanud nende tõlkimise võimalusi.
2.Tartu Halduskohus otsustas asja läbi vaadata kirjalikus menetluses. Halduskohus märkis, et kuna kaebaja on oma väited suutnud kohtule arusaadavalt esitada, on võimalik asja lahendamiseks olulised asjaolud välja selgitada kohtuistungit korraldamata. Samuti ei ole kaebaja esitanud tunnistajate ülekuulamise taotlust.
3.Tartu Halduskohus tegi 10. mail 2024 otsuse, millega jättis kaebuse rahuldamata. Halduskohtu põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.
3.1.On tõendatud, et 6. veebruaril 2023 pidi kaebajal toimuma Tartu Ülikooli kliinikumis röntgenuuring. Pooled ei vaidle, et vanemvalvur andis kaebajale korralduse lahti riietumiseks, et otsida ta läbi. Vangistusseaduse (VangS) § 68 lg 1 kohaselt on vanglateenistuse ametnikul õigus kinnipeetav läbi otsida keelatud esemete ja ainete avastamiseks. Justiitsministri 5. septembri 2011. a määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ § 32 kohaselt oli läbiotsimine enne vanglast väljaviimist kohustuslik. Vanglal on kaalutlusõigus küsimuses, mil viisil isik läbi otsida. Tartu Vangla kodukorra p 4.6 viimase lause kohaselt otsitakse kinnipeetav läbi vajaduse korral koos lahti riietumisega. Niisuguse vajaduse esinemisel ei saa jätta kinnipeetavat läbi otsimata usulistel põhjustel. Kuna kaebaja ei allunud korraldustele, otsustas vanemvalvur suunata ta vastu seina, mille käigus keeras kaebaja äkitselt vanemvalvuri suunas. Seejärel jõudsid kohale teised ametnikud, kes võtsid kaebaja pea ja parema käe haardesse ning tõmbasid ta kõhuli. Üks vanemvalvureist paigutas kaebajale seljale käerauad. Ametnikud kinnitavad, et kokkuvõttes lahti riietumisega läbiotsimist ei toimunud. See on usutav, sest kaebaja väljaviimine jäi tema käitumise tõttu ära. Pole tõendatud, et kaebaja särk ja aluspüksid oleksid katki rebitud. Üksnes üks ametnikest on leidnud, et tema mäletamist mööda otsiti kaebaja lahti riietumisega läbi. VangS § 71 lg 2 kohaselt võib vanglateenistuse ametnik kasutada teenistusülesannete täitmisel ja enda ohutuse tagamiseks enesekaitsevahendeid ning füüsilist jõudu. On tõendatud, et kaebaja sai jõu kasutamise tõttu viga, kuid ametnikele ei saa ette heita liigset jõu kasutamist, sest jõu kasutamine tulenes kaebaja enda käitumisest. Kaebaja vigastuste asukoht ja iseloom viitavad sellele, et need tekkisid liigutuste käigus, mida ametnikud olid sunnitud tegema kaebaja vastupanu lõpetamiseks ja käeraudade paigaldamiseks. Võttes arvesse kaebaja käitumist ja olekut ning äkilist pööramist vanemvalvuri suunas, oli põhjendatud kahtlus, et ta võib käituda vägivaldselt.
2(9)
3-23-1029
3.2.19. oktoobril 2022 toimuma pidanud islamiusuliste palvus jäi vangla juhtkonna otsusel ära, kuna palvustel puudub piisav järelevalve ning distsipliin. Vangla hinnangul on vajalik, et palvustel osaleks vangla tunnustatud religioosne juht. Palvused toimuvad siis, kui vanglat külastab imaam või mufti, kellel on õigus korraldada islamiusuliste palvusi ning kes oskab vastutada palvete usulise sisu eest. Kirikute ja koguduste seaduse (KiKoS) § 9 lg 1 kohaselt on kinnipidamisasutustes viibijal õigus täita usulisi talitusi vastavalt oma usutunnistusele, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist, kõlblust, nendes asutustes kehtestatud korda ega teiste seal viibivate isikute õigusi. Sama paragrahvi lg-s 2 on sätestatud, et jumalateenistusi ja usulisi talitus korraldab usuline ühendus kinnipidamisasutustes vangla direktori loal. VangS § 62 kohaselt tagab vanglateenistus kinnipeetavale tema usuliste vajaduste rahuldamise. See ei kirjuta ette usuliste vajaduste rahuldamise viisi. Usuvabadust võib piirata, arvestades vangistuse olemuslikke piiranguid, mis tulenevad vajadusest tagada vangla julgeolek. Korralduse ilma religioosse juhi kohaloluta palvuste peatamiseks andis vangla vanemkaplan. See on kooskõlas Tartu Vangla kodukorra p-ga 19.2.4, mille kohaselt on kaplanil õigus peatada või lõpetada kinnipeetava osalemine religioossel üritusel. Kuna vanglale laekus kaebusi distsipliini kohta ka moslemite endi seast, siis on ainus distsipliini parandav meede islamivaimuliku kohalolu. Ühispalvuste puudumine ei takista moslemi usuelu, kui ta on korralik usklik ja palvetab individuaalselt viis korda päevas. Kahele islami kogukonna vaimulikule on Justiitsministeerium väljastanud alalised sisenemisload.
3.3.Kaebaja on pöördunud vangla poole sooviga saada eluosakonda moslemitele eraldi pann, pott ja pannilabidas, sest neil pole religioossetel põhjustel võimalik kasutada toidunõusid, milles on valmistatud sealiha ja seda sisaldavat toitu. Kehtiv õigus ei nõua selliste toidunõude väljastamist. Toidu soojendamiseks ja valmistamiseks on võimalik kasutada toidunõusid võrdselt teiste kinnipeetavatega.
3.4.Vangla pole vene keeles esitatud kahju hüvitamise taotluse vastuvõtmisest keeldunud, vaid registreeris selle ja selgitas kaebajale, et selle menetlemiseks tuleb taotlus saata tasu eest tõlkesse, kuid kaebaja võib selle ka ise tõlkida. Kaebaja tegi viimast ja esitas eestikeelse taotluse. Muude pöördumiste menetlemata jätmine pole tõendatud.
4.Kaebaja esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, mille Tartu Ringkonnakohus jättis 12. juuni 2025. a otsusega rahuldamata. Ringkonnakohus jättis otsuses rahuldamata kaebaja taotluse korraldada istung. Ringkonnakohtu põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.
4.1.Kaebajale anti küll korraldus läbiotsimise alustamiseks, kuid lahti riietumisega läbiotsimist ei toimunud. Kaebaja pole esitanud tõendeid, mis selle järelduse ümber lükkaksid. Halduskohus viitas mitmetele vanglaametnike ettekannetele, kellest kaks eitasid selgelt läbiotsimise toimumist. Neli ei mäletanud sündmusi täpselt ja vaid üks märkis, et lahti riietumisega läbiotsimine toimus. Halduskohus on igati arusaadavalt selgitanud, et on usutav vastustaja seisukoht, mille kohaselt ei tehtud lahti riietumisega läbiotsimist, sest kaebaja väljaviimine jäi ära. Ainus ametnik, kes läbiotsimist kinnitas, kasutas ebakindlat sõnastust. Kuna lahti riietumisega läbiotsimist ei toimunud, pole oluline, kas see olnuks konkreetsel juhul õiguspärane.
4.2.VangS § 71 lg 2 annab vanglateenistuse ametnikule õiguse kasutada teenistusülesannete täitmisel ning enda ohutuse tagamiseks füüsilist jõudu. Säte ei nõua seda, et jõu kasutamise käigus ei tohi kinnipeetav saada vigastada. Asjas ei viita miski ülemäärasele jõu kasutamisele. Kaebajast tehtud fotodel on mõningad punetavad jäljed õlavartel ja rindkerel ning väike punetav ala ninaseljal. Neid vigastusi pole alust pidada löömisjälgedeks, vaid isiku jõuga mahaviimise ning käte seljale käeraudadega fikseerimise käigus paratamatult kaasnevateks tagajärgedeks, mis tekivad eriti siis, kui isik osutab vastupanu. Ka roidemurd ei tähenda ülemäärase jõu kasutamist. Kui kinnipeetav osutab 3(9)
3-23-1029 maha viiduna jätkuvalt vastupanu ja ta fikseerimiseks kasutab pealolev isik enda keharaskust, siis paratamatult võib ebasoodsatel asjaoludel (mahaviidu äkilised liigutused ning pealolija piisavalt suur keharaskus ja surve) tekkida alloleva isiku roide murdumiseks piisav koormus. Selline tagajärg pole õigusvastane. Kaebaja väiteid tema löömise kohta ei kinnita ükski vanglateenistuse ametnik. Ka õla väänamine, mis ilmselt käeraudade paigaldamisega kaasnes, ei olnud õigusvastane. Kaebaja vigastused fikseeriti vangla meditsiiniosakonnas ja selle kohta tehti kanded tervisekaardile.
4.3.Reedeste ühispalvuste asjus pole korrektne viidata Tartu Vangla kodukorra normile, mis annab kaplanile õiguse peatada või lõpetada kinnipeetava osalemine religioossel üritusel. See reguleerib konkreetse kinnipeetava osalemise peatamist või lõpetamist, mitte ürituste peatamist või lõpetamist. Samas ei ole kaebajal subjektiivset õigust osaleda regulaarselt moslemite ühispalvusel vanglas. Seni toimunud ühispalvused olid vangla vastutulek moslemitest kinnipeetavatele, kuid ei tekitanud subjektiivset õigust nõuda nende jätkumist tulevikus. Vanglale kaebasid distsipliini kohta moslemid ise, mistõttu otsustati peatada ilma religioosse juhi kohaloluta toimuvad palvused. VangS §-s 62 sätestatud õiguse realiseerimiseks on piisav, et islamiusulistel kinnipeetavatel on õigus individuaalseks usukombestiku järgimiseks. Vangla julgeolek ja distsipliin ühispalvusel on erinevad mõisted, mistõttu on asjakohatu kaebaja väide, et vaimulikule ei saa panna VangS § 66 lg-st 2 tulenevat julgeoleku tagamise kohustust.
4.4.Asjas on põhiline vaidlus õigusküsimustes. Kõik võimalikud tõendid on juba esitatud. Arvestades intsidendist möödunud aega, ei ole tõenäoliselt võimalik istungi abil saada asjakohaseid lisatõendeid. Intsidendis osalenud vanglateenistuse ametnikud on oma selgitused andnud juba kirjalikult. Sellises olukorras pole istungi korraldamine vajalik.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
5.Kaebaja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu ja halduskohtu otsused tühistada ja tema kaebus rahuldada. Kaebaja väitel pole kohus andnud selgitusi puruks rebitud riideesemete kohta ega põhjendanud, miks ei võetud arvesse kaaskinnipeetavate seletusi. Korraldus lahti riietumisega läbiotsimise korraldamiseks oli õigusvastane, sest ei olnud mingit põhjendatud kahtlust, mida kontrollida. Toimingut ei protokollitud. Ei ole selgitatud, millest tuleneb valvurite seletuste vasturääkivus. Selgitamata on jäänud, kuidas tekkisid vigastused kaebaja näkku. Ringkonnakohtu käsitlus muudab põhiseaduse (PS) § 40 lg-st 3 tuleneva õiguse sisutühjaks. Ringkonnakohus on justkui otsustanud, milline on moslemile piisav arv palveid ning kuidas ja kus neid pidada. Kaebaja ei oska eesti keelt ega oska täiel määral lugeda ega kirjutada. Tal on aidanud kaebusi koostada teised kinnipeetavad. Sellegipoolest keeldusid kohtud istungi korraldamisest, kuigi see oli vajalik toimunu asjaolude väljaselgitamiseks.
6.Tartu Vangla palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata. Tartu Vangla väitel on ringkonnakohtu otsus seaduslik ja selle tühistamiseks pole alust. Kaebaja pole väitnud, et tema vigastused oleks valesti kindlaks tehtud. Seda, kuidas need vigastused tekitati, ei saa tõendada teised kinnipeetavad oma ütlustega. Ringkonnakohus on andnud hinnangu, kas kaebaja suhtes kasutati ülemäärast jõudu. Kui jõu kasutamine oli õiguspärane, ei ole kahju hüvitamise esmane eeldus täidetud, mistõttu ei pidanud ringkonnakohus võtma ka seisukohta kaebaja väidetavalt puruks rebitud riideesemete kohta. Ringkonnakohus on põhjendanud järeldust, et lahti riietumisega läbiotsimist ei toimunud. Vastuolu selle toimumist kinnitava ametniku ja eitavate ametnike ütluste vahel on kohtud kõrvaldanud muude asjaolude toel. Kaebajal on kohtumenetluses olnud võimalusi tõendite ja seisukohtade esitamiseks. On ebaselge, mida ta oleks kohtuistungil veel öelda soovinud. Asja oli võimalik lahendada kirjalikus menetluses.
4(9)
3-23-1029
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
7.Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Kolleegium tühistab kohtumenetluse normi olulise rikkumise tõttu halduskohtu otsuse osas, milles kaebus jäi rahuldamata kaebaja läbiotsimist ja tema suhtes jõu kasutamist (vahetu sunni kohaldamist) ning ühispalvuste võimaldamata jätmist puudutavas osas, ning ringkonnakohtu otsuse tervikuna (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 230 lg 1). Kolleegium saadab tühistatud osas asja uueks läbivaatamiseks Tartu Halduskohtule (HKMS § 230 lg 5 p 3). Asi tuleb halduskohtus läbi vaadata kohtuistungil, kuulates tunnistajatena üle vanglateenistuse ametnikud, kes osalesid kaebaja läbiotsimisel, kohaldasid tema suhtes vahetut sundi või nägid seda pealt. Samuti tuleb halduskohtul koguda ja uurida tõendeid, mis puudutavad ühispalvuste ärajätmist Tartu Vanglas. Kuna kolleegium ei tee asjas lõplikku otsust, ei jaga ta menetluskulusid (HKMS § 109 lg 4). Kaebaja on asjas taotlenud, et kohtulahendi avaldamisel tema nime ei varjataks.
8.Ringkonnakohus märkis otsuse p-s 8, et kaebaja vaidlustab halduskohtu otsust läbiotsimise ja vahetu sunni kohaldamise ning ühispalvuste keelamise aspektist. Kaebaja pole kassatsioonkaebuses samuti teisi küsimusi käsitlenud ega ringkonnakohtu seisukohale vastu vaielnud. Seega on muid küsimusi puudutavas osas halduskohtu otsus jõustunud. Läbiotsimise ja vahetu sunni kohaldamise kohta on kaebaja esitanud üksnes hüvitamiskaebuse. Ühispalvusi puudutavas osas on kaebaja esitanud nii hüvitamis- kui ka kohustamiskaebuse. Esmalt käsitleb kolleegium läbiotsimise ja vahetu sunni kohaldamist (I) ja seejärel ühispalvusi (II). I
9.Kaebaja taotles nii haldus- kui ka ringkonnakohtus asja läbivaatamist kohtuistungil. Sellest hoolimata vaadati asi mõlemas kohtuastmes läbi kirjalikus menetluses. Kui pool taotleb asja läbivaatamist kohtuistungil, lubab seadus asja läbi vaadata kirjalikus menetluses üksnes siis, kui menetlusosalistel puudub ilmselgelt põhjus nõuda kohtuistungi korraldamist, arvestades kaalul olevaid õigushüvesid ja vaidluse iseloomu, sealhulgas kui menetlusosaliste vahel on vaidluse all üksnes õigusküsimused (HKMS § 131 lg 1 p 2).
10.Esmalt tuleb märkida, et isegi kui vaidluse all oleksid üksnes õigusküsimused, ei tähenda see, et asja võinuks läbi vaadata kirjalikus menetluses. Riigikohus on selgitanud, et kohus peab ka siis, kui vaidluse all on üksnes õigusküsimused, asja läbivaatamise vormi määramisel arvesse võtma menetlusosalise jaoks kaalul olevaid õigushüvesid ja vaidluse iseloomu, kusjuures kohtuistung garanteerib menetlusosalisele eelduslikult kõige tõhusama menetlusliku kaitse vaidluses, milles on tegemist kaaluka õigushüve ja selle intensiivse riivega (RKHKo 3-3-1-20-16, p 16.2). Vahetu sunni kohaldamise tulemusel tekkinud kehavigastuste korral on tegemist kaaluka õigushüve intensiivse riivega.
11.Praegusel juhul ei ole vaidluse all üksnes õigusküsimused. Haldus- ja ringkonnakohus on tuvastanud, et kaebaja lahti riietumisega läbiotsimist ei toimunud, tuginedes ametnike lakoonilistele e-kirjadele, mille nad on saatnud vastuseks vangla juristi küsimustele kaebaja kahju hüvitamise taotluse lahendamiseks. Riigikohtu järjepideva praktika kohaselt on tõendite vahetu uurimise põhimõttega (HKMS § 56 lg 2 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 243 lg 1) paremini kooskõlas see, kui halduskohus tunnistajat ise kuulab ja küsitleb (vt RKHKo 3-19-2430/48, p 21). Vangla juristile saadetud lakoonilised e-kirjad ei ole sellise kvaliteediga tõendid, mis võimaldaks jätta need saatnud ametnikud üle kuulamata HKMS § 65 lg 2 alusel. Samuti ei ole Riigikohtu praktikaga kooskõlas ringkonnakohtu seisukoht, et vaidlusalusest sündmusest möödunud aeg ei võimaldaks 5(9)
3-23-1029 kohtuistungil saada asjakohaseid tõendeid (vt RKHKo 3-3-1-76-14, p 29). Seejuures ei olnud praegusel juhul ajavahemik tavapäratult pikk. Kaebaja esitas kohustusliku kohtueelse kahju hüvitamise taotluse ja pöördus seejärel kohtusse peaaegu kohe pärast vaidlusalust sündmust.
12.Kohtute hinnangul on kaebaja lahti riietumisega läbiotsimise toimumata jäämine piisavalt tõendatud. Ka see ei anna alust ametnike üle kuulamata jätmiseks. Riigikohus on selgitanud, et HKMS § 62 lg 2 teise lause alusel saab jätta tõendi kogumata üksnes siis, kui kohtu hinnangul on juba piisavalt tõendatud see, mida tõendi esitaja või selle kogumise taotleja soovib selle tõendiga tõendada (vt RKHKo 3-12-201/117, p 17). Praegusel juhul taotles kaebaja istungi korraldamist, kuid ei ole otsesõnu taotlenud tema läbiotsimisega seotud ametnike kohtuistungil tunnistajana ülekuulamist. See vajadus pidi tõe väljaselgitamiseks olema kohtule siiski HKMS § 2 lg-st 4 lähtudes äratuntav, kuivõrd kohtu uuritud e-kirjadest ilmnes, et olukorra lahendamisel osalenud ametnikud ei mäletanud toimunut ühtmoodi. Kohtu uurimiskohustuse ulatus on seotud kaebusega kaitstava õiguse riive intensiivsusega. Nagu juba märgitud, on praegusel juhul tegemist kaaluka õigushüve intensiivse riivega. Lisaks tuleb silmas pidada, et kohtud on kaebaja väiteid tema löömise kohta kontrollinud samuti peamiselt eelnimetatud e-kirjade abil. Olukorras, kus kehavigastuste tekkimises pole kahtlust, on asjakohane neid väiteid põhjalikumalt uurida. Ka selleks on sobilik kohtuistungi pidamine ja tunnistajate ülekuulamine.
13.Kaebaja suhtes kasutati füüsilist jõudu, kuid mitte VangS §-s 701 loetletud erivahendeid ja teenistusrelvi. VangS § 71 lg 2 kohaselt võib vanglateenistuse ametnik kasutada teenistusülesannete täitmisel ja enda ohutuse tagamiseks enesekaitsevahendeid ning füüsilist jõudu. Riigikohus on otsuse 3-22-1384/55 p-s 29 selgitanud, et korrakaitseseaduse (KorS) mõistekasutus ei ole vanglas kohaldatav, sest KorS vangistusseaduse toimingutele ei kohaldu (KorS § 1 lg 9). Sellegipoolest on asjakohane KorS § 74 lg-s 1 toodud vahetu sunni mõistele vastavat tegevust ka vangistuse täideviimisel samamoodi nimetada. Samas ei ole vangla spetsiifilise julgeolekukeskkonna tõttu (vt RKPJKo 5-19-40/36, p 40) põhjendatud analoogia korras lähtuda KorS-is sätestatud vahetu sunni kohaldamise eeldustest. VangS § 71 lg 2 pealtnäha laia kohaldamisala piiravad proportsionaalsuse põhimõte ja kaalutlusõiguse teostamise reeglid (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 3 lg 2 ja § 4 lg 2). Vahetu sunni kohaldamine on proportsionaalne üksnes siis, kui sellel on legitiimne eesmärk ja see on eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas. Üldjuhul saab vahetu sunni kohaldamine vanglas olla proportsionaalne üksnes siis, kui selle on muutnud hädavajalikuks kinnipeetava enda käitumine (vt Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) otsus asjas Bouyid vs. Belgia (23380/09), p 101). Ka ilma erivahendit kasutamata löömine on VangS § 71 lg-s 2 sätestatud füüsilise jõu kasutamise mõistega hõlmatud, kuid selle proportsionaalsuse hindamisel tuleb kontrollida, miks ei piisanud leebemast jõu kasutamise vormist ning kas sellel oli seaduslik eesmärk selle lõpetamiseni. Kehavigastuste tekkimine ei muuda vahetu sunni kohaldamist õigusvastaseks, kuid annab märku sunni intensiivsusest, mida tuleb selle proportsionaalsuse hindamisel arvesse võtta.
14.Eeltoodud reeglite korrektne rakendamine ei vii eluvõõra tulemuseni ega takista korra tagamist vanglas. Ei ole õige nõuda vahetu sunni kohaldajalt (sageli ootamatus ja kiiresti eskaleeruvas olukorras) ebamõistlikult detailset analüüsi. Lihtsustatult tähendavad vahetu sunni kohaldamise reeglid, et füüsilise jõu kasutamine on üldjuhul õiguspärane, kui selleks on mõistlik (seaduslik) eesmärk ja ametnik suudab selgitada, miks ei olnud leebema vahendi kasutamine eluliselt otstarbekas (nt seadnuks ohtu teise isiku või ametniku enda või poleks võimaldanud ohtu piisavalt kiiresti kõrvaldada). Muude vahetu sunni liikide puhul tuleb arvestada nende kasutamiseks seaduses (nt VangS § 71 lg 1) sätestatud lisatingimustega. Kolleegium peab vajalikuks täiendavalt märkida, et ametnikule ei anna eraldiseisvat õiguslikku alust vahetu sunni kohaldamiseks hädakaitseõigus. See võib küll välistada ametniku isikliku vastutuse (avaliku teenistuse seaduse § 75 lg 3 p 3), kuid hädakaitse piiridesse jääv ametniku tegevus teenistusülesannete täitmisel, mis on vastuolus vahetu 6(9)
3-23-1029 sunni kohaldamise reeglitega, on õigusvastane haldustegevus, mille eest vastutab riik riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 alusel.
15.Pooled on asjas eri meelt selles, kas kaebaja lahti riietumisega läbiotsimine toimus. See on vahetu sunni kohaldamise õiguspärasuse hindamisel oluline küsimus. Asja lahendamisel ei ole määrava tähtsusega, kas kaebaja lahti riietumisega läbiotsimine enne tema arsti juurde viimist olnuks praegusel juhul iseenesest õiguspärane või mitte (vt selle kriteeriumite kohta RKHKo 3-22-1384/55, p-d 25-31). Kaebaja pidi alluma vanglateenistuse ametniku korraldusele sõltumata selle õiguspärasusest. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et kinnipeetaval saab korralduse täitmata jätmine olla õigustatud üksnes juhul, kui korraldus vastab tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge (vt RKHKo 3-15-3133/29, p 13). See aga ei tähenda, et vahetu sunni kohaldamine korralduse täitmiseks on igal juhul õigustatud. Praegusel juhul oli läbiotsimine määruse nr 44 § 32 p-st 1 tulenevalt kohustuslik, sest kavas oli kaebaja viia vanglavälise tervishoiuteenuse osutaja juurde. Väljaviimise eesmärk oli kaebaja ravi, mitte nt VangS § 14 lg 1 kolmanda lause alusel vanglasse vastuvõtmisel tehtav kohustuslik tervisekontroll, mis toimub osaliselt avalikes huvides. HMS § 38 lg-s 3 on sätestatud, et haldusorgan võib jätta soodustava haldusakti andmise taotluse läbi vaatamata, kui menetlusosaline ei esita ega tee haldusorganile teatavaks talle teada olevaid menetluses tähtsaid asjaolusid ja tõendeid. See on põhimõttena kohaldatav ka isikut soodustava toimingu tegemisel. Kui kinnipeetav ei allu tema enda huvides toimuva väljaviimise eelduseks olevatele kehtivatele korraldustele, võib vangla jätta ta üldjuhul välja viimata, v.a erandlikel juhtudel (nt vältimatu abi andmiseks). Järelikult puudub sellisel juhul legitiimne eesmärk vahetu sunni kohaldamiseks.
16.Asja uuel läbivaatamisel on asjakohane kontrollida, kas vanglal tekkis vajadus kinnipeetava läbiotsimiseks mõnel muul alusel (nt määruse nr 44 § 32 p 5, 6 või 8). Sellisel juhul on nii läbiotsimise kui ka selle viisi otsustamisel, samuti selleks vahetu sunni kohaldamisel tegemist juba uute haldusotsustustega. Poolte vahel vaidluse all olev küsimus, kas lahti riietumisega läbiotsimine vahetu sunni kohaldamise ajal või järel toimus, on oluline asjas tekkinud kahju suuruse kindlakstegemiseks.
17.Kaebaja on sisuliselt seisukohal, et tulenevalt tema usulistest veendumustest ei tohiks teda üldse lahti riietumisega läbi otsida. Vanglateenistusel on kohustus tagada julgeolek vanglas (saateülesande täitmisel ka väljaspool seda), sh kaitsta teiste isikute elu ja tervist. Kui nende eesmärkide saavutamiseks pole sama tõhusat meedet, mis kinnipeetava õigusi vähem riivaks, on vanglateenistusel üldjuhul õigus (selle muude õiguspärasuse eelduste esinemise korral) kinnipeetav lahti riietumisega läbi otsida ka siis, kui see on vastuolus tema usuliste veendumustega. Kui läbi otsida on võimalik isiku veendumusi rohkem austaval viisil sama tõhusalt, tuleb seda teha. Näiteks on Riigikohus EIK praktikale toetuvalt selgitanud, et kinnipeetaval tuleks võimaldada lahti riietuda järk-järgult nii, et inimene ei oleks läbiotsimisel täiesti alasti (RKHKo 3-22-1384/55, p 26). II
18.VangS §-s 62 on sätestatud, et vanglateenistus tagab kinnipeetavale tema usuliste vajaduste rahuldamise. KiKoS § 9 lg-st 1 tuleneb, et kinnipidamisasutuses viibijal on õigus täita usulisi talitusi vastavalt oma usutunnistusele, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist, kõlblust, selles asutuses kehtestatud korda ega teiste seal viibivate isikute õigusi. Sama paragrahvi lg-s 2 on täpsustatud, et jumalateenistusi ja usulisi talitusi korraldab usuline ühendus vangla direktori loal. Eeltoodud sätted on peaasjalikult usuvabaduse (PS § 40) väljendus ega täpsusta selle realiseerimise tingimusi kuigivõrd. Pealegi tuleb silmas pidada, et KiKoS reguleerib üksnes usulisse ühendusse organiseerunud inimeste õigusi (vt KiKoS § 1 lg 1), seevastu kui usuvabadus ja usulised vajadused on laiem mõiste, puudutades potentsiaalselt iga inimest sõltumata tema organisatsioonilisest kuuluvusest.
7(9)
3-23-1029
19.Täpsemalt on kinnipeetava usuliste vajaduste rahuldamist reguleeritud Tartu Vangla kodukorras. Asja toimikus on selle 19. detsembri 2022. a käskkirjaga muudetud redaktsioon, mille asjakohased sätted kehtisid samal kujul ka varem, st ajal, mil kaebaja ja vangla vahel vaidlus tekkis. Kodukorra p-st 19.1 tulenes vangla kohustus tagada kinnipeetavatele võimalus osaleda jumalateenistusel vangla kabelis vastavalt usutunnistusele. P 19.2 kohaselt korraldab usutalitusi või muid usuüritusi kaplan. P-s 19.2.4 on sätestatud, et kui kinnipeetav rikub korda, on kaplanil õigus peatada või lõpetada kinnipeetava osalemine religioossetel üritustel. P 19.4 näeb ette, et igal kinnipeetaval, olenemata usutunnistusest, on võimaluste piires võimalik kohtuda oma religiooni esindajaga.
20.Arvestades usutunnistuste paljusust, ei ole mõeldav tõlgendada kodukorra p 19.1 nii, et sellest tuleneb vanglale kohustus korraldada kõigi usutunnistuste talitusi, st praegusel juhul moslemite reedeseid ühispalvusi. Nendest kodukorra sätetest ei tulene ühest vastust küsimusele, kas ühispalvuse pidamine on Tartu Vanglas lubatud üksnes vaimuliku juuresolekul. Eelviidatud kodukorra p 19.2 mõte ei ole välistada usutalitused, mida ei juhi vangla koosseisu kuuluv kaplan, vaid see sätestab isiku, kelle pädevuses on otsustada nende korraldamine. P-s 19.2.4 sätestatud kaplani õigus peatada või lõpetada kinnipeetava osalemine religioossetel üritustel korrarikkumise tõttu puudutab konkreetse kinnipeetava osalemist, mitte ürituste korraldamist. Niisiis ei leia ka Tartu Vangla kodukorrast selget normi, mis kinnipeetavate ühispalvusi reguleeriks.
21.Asjas on tuvastatud, et Tartu Vanglas võimaldati islamiusulistel kinnipeetavatel vähemalt teatud ajal ilma vaimuliku osaluseta reedeseid ühispalvusi pidada. 19. oktoobril 2022 toimuma pidanud palvus jäeti ära ja sestsaadik pole neid toimunud. Ühispalvuste lõpetamisega riivati kaebaja usuvabaduse (PS § 40) teostamist. Põhiõiguse piirangud tuleb PS § 3 lg 1 esimesest lausest ja §-st 11 tulenevalt kehtestada olenevalt nende intensiivsusest seaduse või nõuetekohase volitusnormi olemasolu korral määrusega (RKÜKo 3-3-1-41-06, p 22). Seadus peab olema seda üksikasjalikum, mida intensiivsem on selles sätestatud meetmega kaasneda võiv põhiõiguste riive (RKÜKo 3-3-1-48-16, p 38). Kinnipeetava õigustele ja vabadustele rakenduvad paratamatult piirangud, mis tulenevad vangistuse kui karistuse olemusest ning selle täideviimist reguleerivatest üldistest normidest (nt piiratud liikumisvabadus vanglas, vt justiitsministri 30. novembri 2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 8). Teisisõnu, kinnipeetaval ei ole seadusest või määrusest tulenevat subjektiivset õigust koguneda teiste kinnipeetavatega tema valitud ajal ja kohas. Seadusandja pole vanglas usuvabaduse teostamise kohta selgeid reegleid ette näinud. PS §-s 40 sätestatud usuvabadusest ja VangS §-st 62 tuleneb vanglale siiski kohustus usuliste eesmärkidega kogunemiste võimaldamist kaaluda, iseäranis arvestades ka PS § 12 lg-s 1 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtet. VangS § 41 lg 2 kohaselt võib seaduses sätestamata piiranguid kohaldada vaid vangla julgeoleku kaalutlustel. Järelikult tuleb usuliste ürituste lubamine vanglal otsustada kaalutlusõiguse alusel. Sellises olukorras omandavad suure tähtsuse vangla keeldumise põhjendused.
22.Sarnaselt on küsimusele lähenenud ka EIK. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 9 lg 1 kohaselt kätkeb usuvabadus mh vabadust kuulutada usku nii üksi kui ka koos teistega avalikult või eraviisiliselt kultuse, õpetamise, tava ja kombetalituse kaudu. EIÕK art 9 lg-s 2 on sätestatud, et vabadust kuulutada oma usku või veendumusi võib piirata üksnes seadusega ja juhul, kui see on demokraatlikus ühiskonnas vajalik ühiskondliku turvalisuse huvides, avaliku korra, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks. EIK lahendas asjas Abdullah Yalçın vs. Türgi (nr 2; 34417/10) islamiusulise vahistatu kaebust, kellel ei võimaldatud osaleda reedesel ühispalvusel vangla üldisele julgeolekule ja ruumipuudusele tugineva põhjendusega. EIK hinnangul polnud vaidluse all, et reedene ühispalvus on osa islami õpetusest (p 28). EIK märkis, et riik polnud tuginenud kaebajast individuaalselt lähtuvale riskile (p 32) ega piisavalt hinnanud, kas ühispalvustest tuleneb teistsugune oht vangla julgeolekule võrreldes kinnipeetavate kultuurilistel või
8(9)
3-23-1029 taasühiskonnastavatel eesmärkidel toimuvate kogunemistega, mis olid lubatud (p 33). Seetõttu tuvastati asjas EIÕK art 9 rikkumine.
23.Praeguses asjas on kaebaja väitnud, et vanglas korraldatakse ühistegevusi (huviringe), mida juhendavad kinnipeetavad. Samas on vangla tuginenud ühispalvuste ärajätmisel vaimuliku puudumisele põhjendusega, et vaimuliku kohalviibimine aitaks tagada korda. Vangla on tuginenud toimunud korrarikkumistele, kuid on otsustanud jätta ühispalvused ära kõigile, selmet kodukorra p 19.2.4 alusel peatada või lõpetada korda rikkuvate kinnipeetavate palvustel osalemine. Samuti on vangla esitatud põhjendused üldised. Väidetavalt toimunud korrarikkumiste iseloomu ja hulka pole asjas vangla maininud ega kohtud uurinud. Asja toimikus on üksnes Tartu Vangla vanemkaplani
3.novembri 2022. a e-kiri vangla vanemjuristile, milles ta selgitab, et otsustas palvuse ära jätta pärast vestlust vangla direktori ning teabe- ja uurimisosakonna peaspetsialistiga (dtl 448). Seetõttu on küsimus meetme proportsionaalsusest põhjendatud. Kuigi vanglal ei ole kohustust tingimata võimaldada islamiusulistel kinnipeetavatel koguneda reedeseks ühispalvuseks, korra tagamine vanglas on legitiimne eesmärk selle piiramiseks ning meede on ka sobiv eesmärgi saavutamiseks, on küsimus selle meetme vajalikkuses ja mõõdukuses.
24.Järelikult on kohtud ka ühispalvusi puudutavas osas rikkunud HKMS § 2 lg-s 4 sätestatud uurimiskohustust. Asja uuel läbivaatamisel tuleb meetme vajalikkuse hindamiseks kontrollida, kas konkreetsete korda rikkuvate kinnipeetavate palvustel osalemise peatamine või lõpetamine oleks sama tõhus meede. Selleks tuleks tuvastada ühispalvustel toimunud ja nende lõpetamise tinginud korrarikkumiste iseloom. Samuti pole haldus- ja ringkonnakohus asjas tuvastanud, millistel tingimustel on Tartu Vanglas võimalik muud huvitegevust läbi viia kinnipeetavatel endil, kuigi kaebaja on selle kohta väiteid esitanud. Kuigi huvitegevused on teise põhiõiguse kaitsealas, võib see olla oluline meetme proportsionaalsuse hindamisel, sest vangla tugineb väitele, et vaimuliku kohalolu aitab korrarikkumisi ära hoida (vt ka eelviidatud EIK otsuse p 33).
25.Kaebaja on esitanud ühispalvusi puudutavas osas nii hüvitamis- kui ka kohustamisnõude. Kohustamisnõude rahuldamise eeldus on, et vastustaja on kohtuotsuse tegemise aja seisuga kohustatud ühispalvuste pidamist võimaldama (vt nt RKHKo 3-21-2682/25, p 18). Seega tuleb asja uuel läbivaatamisel kontrollida ka seda, kas kaebaja viibib jätkuvalt Tartu Vanglas. Kui kaebaja on ümber paigutatud teise vanglasse, ei ole põhjendatud asjas üle minna tuvastamiskaebusele, sest hüvitamisnõude lahendamisel peab kohus niikuinii kontrollima ühispalvuste võimaldamata jätmise õiguspärasust (vrd RKHKm 3-22-2373/51). (allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.