Tallinna Ringkonnakohus Kristjan Siigur, Janar Jäätma ja Veiko Vaske
Otsuse tegemise aeg ja koht
20. veebruar 2026, Tallinn
Haldusasja number
3-23-1675
Haldusasi
Mapomets OÜ kaebus Keskkonnaameti 13.07.2023 metsakaitseekspertiisi akti nr 10000012522 tühistamiseks või õigusvastasuse tuvastamiseks ning Keskkonnaameti kohustamiseks
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – Mapomets OÜ, esindaja v-adv Indrek Veso Vastustaja – Keskkonnaamet, esindaja Signe Lehtme
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 22.03.2024 kohtuotsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Kaebaja apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Võtta vastu apellatsioonkaebusele lisatud tõend digitaalse kohtutoimiku lk-del 407– 476 ja kaebaja 17.10.2025 avaldusele lisatud tõendid digitaalse kohtutoimiku lehekülgedel 524–526 ning vastustaja 04.09.2025 avaldusele lisatud tõendid digitaalse kohtutoimiku lk-del 511–514.
2.Tagastada Mapomets OÜ-le tema 10.06.2024 avaldusele lisatud tõend digitaalse kohtutoimiku lk-del 490–491 ning tema 19.06.2024 avaldusele lisatud tõendid digitaalse kohtutoimiku lk-del 497–508.
3.Tagastada Keskkonnaametile 24.11.2025 avaldusele lisatud tõend digitaalse kohtutoimiku lk-del 540–548.
Jätta Mapomets OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 22.03.2024 otsus haldusasjas nr 3-23-1675 muutmata.
5.Jätta apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
6.Jõustumisel avaldada kohtuotsus tervikuna.
3-23-1675
SELGITUSED
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).
hiljemalt
23.03.2026
Teine menetlusosaline võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA HALDUSKOHTU OTSUS
1.Kaebaja esitas 02.06.2023 Keskkonnaametile metsakahjustuse teatised nr 50000839778 ja 50000839780 (dtl 147 jj), millest esimene puudutas Otepää looduspargi Vanamõisa-Restu piiranguvööndis asuva Mäe-Märdi kinnistu (katastritunnus 63601:002:2580) eraldisel 9 tüvekahjurite kahjustusi ning teine sama kinnistu eraldisel 10 okkakahjurite kahjustusi.
2.Keskkonnaamet koostas 13.07.2023 metsaekspertiisi (MKE) akti nr 10000012522 (vaidlustatud MKE akt), millega ei määranud Mäe-Märdi kinnistu eraldistele 9 ja 10 sanitaarraiet, kuna sealsed puistud on ümbritseva metsamassiivi oluliseks osaks ja vajavad säilitamist kanakulli pesapaiga puhveralana. Vaidlustatud MKE aktis tõdeti, et kuna asjaomaste puistute peapuuliik on kask, ei ole ulatusliku üraskikahjustuse levimine tõenäoline. Veel märgiti seal, et eraldiste nr 9 ja 10 lõunaosas kasvav mets vastab loodusdirektiivi1 I lisas nimetatud elupaigatüübi *9010 (vanad loodusmetsad) tunnustele ning Keskkonnaamet on teinud Keskkonnaministeeriumile ettepaneku muuta asjassepuutuvat kaitsekorda selliselt, et sellised metsaelupaigatüübid oleksid rangelt kaitstud. Samuti sedastati vaidlustatud MKE aktis, et Keskkonnaameti hinnangul oleksid Mäe-Märdi kinnistu eraldistel 9 ja 10 metsaelupaiga alale jäävas osas igasugused raied, sh metsakahjustuse koristamine, vastuolus loodusobjekti kaitse alla võtmise eesmärgiga.
3.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes esimese võimalusena vaidlustatud MKE akti tühistamist ja Keskkonnameti kohustamist metsateatise registreerimiseks eraldistel 9 ja 10 sanitaarraiet lubava märkega ning teise võimalusena vaidlustatud MKE akti õigusvastasuse tuvastamist. Kaebaja põhjendused olid kokkuvõttes järgmised.
3.1.Puuduvad tõendid Mäe-Märdi kinnistul kanakulli pesitsuse kohta pärast 2004. aastat. Kanakull pesitseb enam kui 300 m kaugusel asuval Vaheri kinnistul, mis on Mäe-Märdi kinnistust eraldatud teega. Vastustaja loal 2010. ja 2017. aastal Mäe-Märdi kinnistul 1 Nõukogu 21.05.1992. aasta direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta.
2(13)
3-23-1675 toimunud uuendusraied Vaheri kinnistul pesitsevat kanakulli ei häirinud. Mäe-Märdi kinnistu eraldistel 9 ja 10 asuvad puistud ei ole kanakullile elupaigaks sobivad.
3.2.Kaitsekorra muutmise menetluse algatamine ei takista õigeaegselt üraskikahjustuse metsateatiste menetlust. Sisuliselt lubab vastustaja Mäe-Märdi kuusikus kuuse-kooreüraskil levida, samas kui Riigimetsa Majandamise Keskus, samuti Eesti Maaülikooli teadlane I. Sibul soovitavad kooreüraski vastu võitlemiseks nakatunud puud võimalikult kiiresti maha raiuda ja metsast välja vedada.
3.3.Vaidlustatud MKE akt on vastuolus keskkonnaministri 27.12.2006 määruse nr 88 "Metsa majandamise eeskiri" § 22 lg 5 punktiga 1.
3.4.Mäe-Märdi kinnistu ei vasta tegelikult vana loodusmetsa kui elupaigatüübi kriteeriumitele, võttes arvesse, et kinnistut on eelnevalt regulaarselt majandatud.
3.5.Vastustaja kohtleb Mäe-Märdi kinnistut ebavõrdselt võrreldes Libliku kinnistuga, kus samuti tuvastati üraskikahjustused ning kus lubati 18.04.2023 teha sanitaarraiet, samas kui Libliku kinnistu eraldis 5 on kanakulli pesapaigale oluliselt lähemal kui Mäe-Märdi kinnistu eraldised 9 ja 10. Samuti lubas vastustaja 2020. ja 2021. aastal sanitaarraiet ja lageraiet kakakulli pesapaiga asukohaks oleva Vaheri kinnistuga piirneval Iheruse kinnistul.
4.Vastustaja vaidles kaebusele vastu, esitades kokkuvõttes järgmised seisukohad.
4.1.Vaidlustatud MKE akt ei ole haldusakt ja selle tühistamine ei ole võimalik. Sellega ei keeldutud sanitarraieks vajaliku loa andmisest, kaebaja ei ole esitanud ka sellekohast taotlust metsaseaduse (MS) § 41 lg 1 p 1 tähenduses. MKE on eksperdi hinnang puistu tervislikule seisundile ning MKE aktis võib Keskkonnaamet vajadusel anda soovitusi kahjustuste likvideerimiseks.
4.2.Mäe-Märdi kinnistu eraldised 9 ja 10 jäävad täielikult Otepää looduspargi kanakulli elupaika ja 1,14 ha ulatuses vastavad loodusdirektiivi I lisas nimetatud elupaigatüübi vanad loodusmetsad (*9010) tunnustele. Otepää looduspark hõlmab nii Otepää linnuala kui ka Otepää loodusala ning kanakull on Otepää linnuala kaitse-eesmärgiks ja metsaelupaik vanad loodusmetsad (*9010) on Otepää loodusala kaitse-eesmärgiks.
4.3.Vaidlustatud MKE aktist nähtub, et ekspertiisi käigus tuvastati Mäe-Märdi kinnistu eraldistel 9 ja 10 kuuse-kooreüraski kahjustused ning ekspert kaalus sanitaarraie lubamist ja esitas kaalutlused, miks raiet siiski ei määrata. Kuuse-kooreüraski leviku peatamise seisukohast ei ole juba kuivanud puude raiumisel mingit tähendust, samas mõjutab see toimivat kanakulli elupaika negatiivselt. Üraski tõrjeks tuleb üraskite asustatud puud, sh püünispuud saagida ja metsast välja vedada sõltuvalt ilmaoludest ajavahemikus mai keskpaigast kuni 15. juunini, soojadel ja pikkadel suvedel areneb kuuse-kooreüraskil teine põlvkond ja tõrjet on võimalik teha ka suve lõpupoole. Kanakulli kaitse tegevuskava kohaselt on kanakulli üheks ohuteguriks Eestis pesitsusaegne häirimine, pesitsusperiood kestab märtsi algusest kuni juuli lõpuni. Seega langeb efektiivne üraski tõrje aeg kokku kanakulli pesitsusperioodiga. Mäe-Märdi kinnistul on valdavalt tegemist puistudega, kus ulatusliku kuuse-kooreüraski kahjustuse levimine ei ole tõenäoline.
4.4.Haldusasjas nr 3-21-634 jõustunud kohtuotsuses leidis kohus, et Märdi kanakulli elupaik on toimiv. 29.03.2023 Libliku kinnistul MKE teostamisel tuvastasid Keskkonnaameti töötajad Märdi kanakulli elupaigas pesametsa kohal tiirutava kanakulli emaslinnu. Märdi kanakulli elupaiga kvaliteet on just elupaigas toimunud raiete tõttu madal, mistõttu võib ka väikesemahuline surnud ja kahjustatud puude raie lubamine eraldiste 9 ja 3(13)
3-23-1675 10 põhjapoolses osas seada ohtu elupaiga säilimise. Ka juba surnud ja kahjustatud puud aitavad mõnda aega hoida puistut tihedamana ja kanakulli elupaigana sobivamana ning aitavad kaasa elustiku mitmekesisusele.
4.5.Kaebajat ei ole ebavõrdselt koheldud. Libliku kinnistul anti luba sanitarraieks tingimusel, et raietöid ega puidu kokkuvedu ei teostata kanakulli pesitsusperioodil. Iheruse kinnistu eraldised 1 ja 2 seevastu ei jää Märdi kanakulli elupaika.
4.6.Eesti looduse infosüsteemi (EELIS) andmetel vastab Mäe-Märdi kinnistu eraldisel 9 (0,65 ha lõunaosas) ja eraldisel 10 (0,49 ha lõunaosas) kasvav mets loodusdirektiivi I lisas nimetatud elupaigatüübi *9010 tunnustele. Elupaiaga inventeerimise on 09.05.2022 teostanud ekspert I. Hiiesalu.
5.Tallinna Halduskohus tegi 22.03.2024 kohtuotsuse, millega jättis kaebaja kaebuse rahuldamata. Halduskohtu põhjendused on kokkuvõttes järgmised.
5.1.MKE akt on haldusakt, kuna sellega antakse raieõigus või keeldutakse sellest. Metsakahjustuse teatise esitamise eesmärk on raieõiguse saamine MS § 42 lg 1 punktist 1 tuleneva kohustuse täitmiseks.
5.2.Vaidlust ei ole, et Mäe-Märdi kinnistu eraldistel 9 ja 10 esines kuuse-kooreüraski kahjustusi. Kuna Mäe-Märdi kinnistu eraldised 9 ja 10 asuvad Otepää looduspargi Vanamõisa-Restu piiranguvööndis, siis vastavalt kaitse-eeskirja § 15 lg 1 punktile 1 ja 7 lõikele 1 eeldab majandustegevus seal kaitseala valitseja nõusolekut, mille andmise otsustab viimane kaalutlusõiguse alusel ega anna nõusolekut, kui tegevus võib kahjustada kaitseala kaitse-eesmärgi saavutamist või kaitseala seisundit. Otepää looduspark hõlmab nii Otepää linnuala kui ka Otepää loodusala. Kanakull on Otepää linnuala kaitse-eesmärgiks ja metsaelupaik vanad loodusmetsad (*9010) on Otepää loodusala kaitse-eesmärgiks. Vastustaja on õigesti leidnud, et nii kanakulli elupaiga kui metsaelupaiga kaitse näol on tegemist kaaluka looduskaitselise avaliku huviga.
5.3.Asjaolu, et kanakull ei ole reaalselt Mäe-Märdi kinnistul pesitsenud, ei ole oluline. Lähtuda saab haldusasjas nr 3-21-634 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu otsuses sedastatust, et kanakulli elupaik Mäe-Märdi ja Vaheri kinnistutel on määratud pikaaegse seire, kanakulli poolt kasutusel olnud pesade ja eksperdi parima teadmise põhjal ning et kuigi Mäe-Märdi kinnistul asunud pesapuu on 2019. aastal toimunud vaatluse kohaselt varisenud, on vaja säilitada põhjapoolse elupaigaosa senine seisund, kuna seal kasvav vana mets on oma omadustelt kanakulli potentsiaalne pesamets ja toitumisala.
5.4.Paljasõnaline on kaebaja väide, et sanitaarraie ei mõjuta kanakulli negatiivselt. Sellest, et Mäe-Märdi kinnistul on varem raieid lubatud ja kanakull on sellest hoolimata Vaheri kinnistul asuvas pesas pesitsust jätkatud, ei saa teha järeldust, et raied peavad olema ka edaspidi lubatud ega saa häirida kanakulli pesitsust ega halvendada tema elupaiga kvaliteeti. Kanakulli kaitse tegevuskava kohaselt on peamisteks liiki ohustavateks teguriteks Eestis pesapaikade hävimine, toidubaasi vähenemine ning pesitsusaegne häirimine.
5.5.Vaidlusaluses MKE aktis on vastustaja esitanud piisavad kaalutlused, miks on kanakulli elupaiga kaitse kaalukam metsa kaitsest, selgitades eelkõige, et segapuistus, mille peapuuliik on kask, ei ole ulatusliku üraskikahjustuse levimine tõenäoline, samas kui puistud eraldisel 9 ja 10 on oluliseks ümbritseva metsamassiivi osaks ja vajavad kanakulli pesapaiga puhveralana säilitamist. Kuna Märdi kanakulli elupaiga kvaliteet on just elupaigas toimunud raiete tõttu madal, võib ka väikesemahuline surnud ja kahjustatud puude raie lubamine eraldiste 9 ja 10 põhjapoolses osas seada ohtu elupaiga säilimise, samas kui ka juba surnud
4(13)
3-23-1675 ja kahjustatud puud aitavad mõnda aega hoida puistu tihedamana ja kanakullile elupaigana sobivamana.
5.6.Õige ei ole kaebaja väide, et Mäe-Märdi kinnistu ei vasta vana loodusmetsa tunnustele. Tegemist on kaebaja paljasõnalise väitega. Vastustaja on esitanud tõendi (dtl 290), mille kohaselt vastab Mäe-Märdi kinnistu eraldisel 9 (0,65 ha lõunaosas) ja eraldisel 10 (0,49 ha lõunaosas) kasvav mets loodusdirektiivi I lisas nimetatud elupaigatüübi vanad loodusmetsad (*9010) tunnustele.
5.7.Vastustaja ei ole kaebajat ebavõrdselt kohelnud. Libliku kinnistul anti luba raiuda kuuse-kooreüraski kahjustuse tõttu hukkunud puistu 0,13 ha alal tingimusel, et raietöid ei teostata kanakulli pesitsusperioodil ning ülejäänud 1,12 ha suurusele eraldise osale Keskkonnaamet raiet ei määranud. Samas ei ole poolte vahel vaidlust, et Mäe-Märdi kinnistul kuuse-kooreüraski efektiivne tõrje langeks kokku kanakulli pesitsemise ajaga. Iheruse kinnistu eraldised 1 ja 2 aga ei jää Märdi kanakulli elupaika, mistõttu ei ole tegemist võrreldava olukorraga.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.Kaebaja esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada halduskohtu otsuse ja uue otsusega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused on kokkuvõttes järgmised.
6.1.Halduskohus on vääralt mõistnud Otepää looduspargi kaitse-eeskirja ega ole veenvalt põhjendanud, miks tuleb Mäe-Märdi kinnistut käsitada Vaheri kinnistul pesitseva kanakulli elupaiga osana. Puuduvad tõendid, et Vaheri kinnistul pesitsev kanakull kasutaks Mäe-Märdi kinnistule loodud elupaika ning seda eelkõige olukorras, kus Vaheri kinnistul asuva elupaiga ja Mäe-Märdi kinnistu väidetava elupaiga vahele jääb Libliku kinnistu osa, mis ei ole hõlmatud kanakulli elupaika.
6.2.Halduskohus on jätnud põhjendamatult tähelepanuta kaebaja väite, et Mäe-Märdi kinnistu ei vasta kanakulli kaitse tegevuskavas kirjeldatud pesametsa tingimustele, kuna puistu on liiga hõre ning tegelikust kanakulli pesast enam kui 300 meetri kaugusel. Halduskohus ei ole hinnanud haldusasjas nr 3-21-634 tehtud ringkonnakohtu otsust kogumis teiste tõenditega. Vastustaja ei ole põhjendanud, et kanakull vajab ja kasutab Mäe-Märdi kinnistut elupaigana, olgugi, et pesapuule lähemal on palju sobivamaid metsi (Iheruse kinnistu), kus vastustaja on lubanud pesapuust umbes 75 meetri kaugusel lageraiet teostada. Halduskohus ei ole veenvalt põhjendanud seisukohta, et sanitaarraie mõjutab negatiivselt kanakulli elupaika, mis asub 430 meetri käigusel eraldisest 10. Kanakulli kaitse tegevuskava kohaselt ohustavad pesitsust eeskätt lähemal kui 300 m kaugusel pesast toimuvaid raied. Halduskohus ei ole kaalunud sanitaarraie olematut negatiivset mõju 430 meetri kaugusel olevale pesale ning üraskikahjustuse leviku ohtu metsaelupaikades *9010 ja 9050. Kui 2010. ja 2017. aasta lageraied Mäe-Märdi kinnistul ning 2020. ja 2021. aasta sanitaar- ja lageraie Iheruse kinnistu eraldistel 1 ja 2, mis on 75 m kaugusel pesast, ei ole negatiivselt mõjunud kanakulli pesitsusele Vaheri kinnistul, siis peab olema tõsikindel faktiline alus väitmaks, et sanitaarraie eraldistel 9 ja 10 mõjub 430 meetri kaugusel pesast linnule negatiivselt iseäranis olukorras, kus juuni lõpuks on kanakulli pojad juba lennuvõimelised.
6.3.Sanitaarraie piiranguvööndis ei nõua vastustaja nõusolekut, kuna Otepää looduspargi kaitse-eeskirja § 16 lg 2 kohaselt vajab Keskkonnameti kooskõlastust/nõusolekut vaid lageja turberaie piiranguvööndis. Kaitse-eeskirja § 16 lg-st 5 tulenevalt puudub vastustajal võimalus keelduda sanitaarraie tegemiseks loa andmisest, kui üraskikahjustus on tuvastatud.
5(13)
3-23-1675 Väär on halduskohtu seisukoht, et vastustaja on sanitaarraie lubamisest keeldumist veenvalt põhjendanud. Kaebaja on tõendanud, et varasemad raied ei ole negatiivselt mõjutanud kanakulli pesitsust ega elukvaliteeti ja eraldised 9 ja 10 on umbes 430 meetri kaugusel pesast, mistõttu ei saa vastustaja keelduda lubamast sanitaarraiet, kui MS 42 lg 1 kohaselt kohustuslikku tegevust, mis ei vaja kaitse-eeskirja kohaselt vastustaja nõusolekut.
6.4.Halduskohus on mööda vaadanud sellest, et vastustaja ei ole tõendanud, et eraldistel 9 ja 10 tuvastatud üraskikahjustus on lokaalne ega levi edasi. Kaebaja esitas kaebuse lisades 9 ja 11 ning 25.01.24 avalduse lisades 2, 5, 6 tõendid, mille kohaselt on Mäe-Märdi kinnistu lähedal üraskikoldeid palju ning need levivad edasi. Halduskohus on jätnud tähelepanuta Eesti Maaülikooli teadlase selgitused, millest järeldub, et ürask talvitub metsas ning asub kevadel uue hooga uusi kuuski kahjustama. Kuna Mäe-Märdi kinnistul on üle 90-aastased kuused, kus juba üraskikahjustus levib sarnaselt ümbritsevate metsadega, siis oleks vastustaja pidanud kohe võimaldada kaebajal raiuda välja kahjustatud puud, et vältida üraskikahjusutse levikut Otepää looduspargi kuusikutes, kus tegelikult on metsaelupaigad *9010 ja 9050.
6.5.Tõenditel ei põhine halduskohtu seisukoht, et kuna Märdi kanakulli elupaiga kvaliteet on just elupaigas toimunud raiete tõttu madal, võib ka väikesemahuline surnud ja kahjustatud puude raie lubamine eraldiste 9 ja 10 põhjapoolses osas seada ohtu elupaiga säilimise. See väide ei ole ka loogiline, kui lisaks kanakullile tuleb tagada kaitse ka metsaelupaikadele *9010 ja 9050.
6.6.Halduskohtu otsuses viidatud tõend, mille kohaselt vastab Mäe-Märdi kinnistu eraldisel 9 (0,65 ha lõunaosas) ja eraldisel 10 (0,49 ha lõunaosas) kasvav mets elupaigatüübile *9010, ei tõenda seda asjaolu – tegemist on arusaamatu MS Exceli failga, millest ei nähtu, kus ja mida on inventeeritud. Halduskohus ei ole kontrollinud, kas kinnistu eraldised 9 ja 10 tegelikult vastavad vana loodusmetsa elupaigatüübi tunnustele.
6.7.Ringkonnakohtule 17.10.2025 esitatud avalduses tõdes kaebaja, et kaebuses esitatud tühistamis- ja kohustamisnõude alus on ära langenud, kuna vastustaja on 04.09.2025 esitatud metsateatiste alusel andnud loa Mäe-Märdi kinnistu eraldistel 9 ja 10 sanitaarraieks. Samas jääb kaebaja seisukohale, et vastav luba tulnuks anda juba vaidlustatud MKE aktis, mistõttu on jätkuvalt vajalik tuvastada MKE akti õigusvastasus, kuivõrd sellega peatas vastustaja MKE menetluse 28 kuuks.
7.Vastustaja esitas seisukoha, paludes jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes halduskohtule esitatud seisukohtade juurde. Vastustaja leiab täiendavalt, et kaebaja on põhjendamatult asunud ümber lükkama haldusasjas 3-21-634 tehtud ja jõustunud kohtuotsuses võetud seisukohti. Seoses kaeabaja väitega, et üraskite levik kahjustab loodusdirektiivi I lisas nimetatud elupaigatüüpe, märgib vastustaja, et Mäe-Märdi kinnistul asuv mets vastab elupaigatüübi vanad loodusmetsad (*9010) tunnustele ning loodusdirektiivi metsaelupaikade inventeerimise juhendi kohaselt peab metsaelupaiga kaitse keskenduma võimalikult vähesele inimsekkumisele, samas üraskikahjustuste näol on tegemist looduslike häiringutega, mis ei too kaasa metsaökosüsteemi järjepidevuse katkemist. Metsamajanduslikult kuuse-kooreüraski mõjul hukkunud puistut või selle osa ei saa samastada sellega, et ka elupaigatüüp oleks hävinud või selle väärtus oleks langenud, kuna elupaigatüüp areneb ja funktsioneerib edasi. Vastustaja rõhutab, et vaidlustatud MKE aktiga ei ole vastustaja looduskaitseseaduse (LKS) § 8 lg 6 alusel menetlust peatanud, mis on selgelt arusaadav ka vaidlustatud MKE akti märkuste lahtrisse kantud teksti sõnastustest. 24.11.2025 avalduses märgib vastustaja, et kaebaja on oma 17.10.2025 avalduses vääralt märkinud, nagu oleks vastustaja kohtumenetluse käigus andnud loa sanitaarraie tegemiseks ka selle osal Mäe-
6(13)
3-23-1675 Märdi kinnistu eraldistest 9 ja 10, mis jääb metsaelupaigatüübi vanad loodusmetsad kattuvale alale.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
Apellatsioonimenetluses esitatud tõendid
8.Kaebaja on apellatsioonkaebusele lisanud keskkonnaministri 02.03.2022 korraldusega nr 13/22/70 kinnitatud kanakulli (Accipiter gentilis) kaitse tegevuskava (dtl 407–476). Sellele tegevuskavale on viidanud halduskohus ka vaidlustatud kohtuotsuse punktis 18, ent toimikus dokumenti ei sisaldu. Tegemist on asjassepuutuva tõendiga, mis tuleb võtta toimikusse. Samuti on kaebaja oma 17.10.2025 avaldusele lisanud kaks dokumenti – enda 14.10.2025 päringu Keskkonnaametile ning Keskkonnaameti 15.10.2025 vastuse, kus kajastatakse MäeMärdi kinnistul ja Vaheri kinnistul asunud kanakulli pesade vaatlusandmeid. Kuigi selles, et MäeMärdi kinnistul varem asunud pesas ei ole kanakull juba aastaid pesitsenud ega selles, et Vaheri kinnistul paiknev pesa oli vaidlustatud MKE akti koostamise ajal asustatud, ei ole poolte vahel vaidlust, on Keskkonnaameti 15.10.2025 vastuskirjas sisalduv kompaktne ülevaade vaatlusandmetest iseenesest asjassepuutuv ega koorma toimikut liigselt, mistõttu tuleb see võtta toimikusse koos kaebaja päringuga.
9.Vastustaja on 04.09.2025 avaldusele lisanud 13.06.2025 metsateatised nr 50001137418 ja 50001137417 koos, mis sisaldavad Mäe-Märdi kinnistu eraldistel 9 ja 10 sanitaarraiet lubavaid otsuseid. Viidatud dokumentidest nähtuvalt on kaebaja vähemalt osaliselt saavutanud kohtumenetluse käigus oma eesmärgi. Tõendid on asjassepuutuvad ja tuleb võtta toimikusse.
10.Kaebaja esitas ringkonnakohtule 10.06.2024 avalduse lisana 03.06.2024 avaldatud artikli „RMK alustas kooreüraski vastase metsaraiega – kirve alla läheb 190 hektarit metsa (dtl 409-491), soovides sellega tõendada oma väidet, et kooreüraski kahjustused on eriti ulatuslikud muu hulgas Valgamaal, kus asub ka kaebaja kinnistu. Asjaomane artikkel ei tõenda ühtki siinse vaidluse seisukohast tähtsust omavat asjaolu ega seondu faktilise olukorraga kaebaja kinnistul vaidlustatud MKE akti koostamise ajal, st 2023. aasta juulis. Seetõttu pole tõendi asjassepuutuv ja tuleb tagastada. Samuti lisas kaebaja 19.06.2025 avaldusele metsateatise nr 50001136140, mis käsitleb sanitarraiet Mäe-Märdi kinnistu eraldisel nr 11 ning otsuse asjaomase sanitaarraiega seotud keskkonnamõju hindamise algatamata jätmise kohta (dtl 497–507). Ka need tõendid ei ole siinse vaidluse lahendamisel asjassepuutuvad – see, et vastustaja otsustas 2025. aasta suvel lubada sanitaarraiet Mäe-Märdi kinnistu eraldisel nr 11, ei saa tõendada ühtki kaebaja väidet, mis puudutab eraldistel 9 ja 10 sanitaarraie määramata jätmise õigusvastasust vaidlustatud MKE aktis, mis koostati kaks aastat varem. Veel on kaebaja esitanud plaani kanakulli elupaiga uutest piiridest (dtl 508), kust nähtub, et osa Mäe-Märdi kinnistu eraldise nr 11 alast ei jää selle elupaiga piiresse. Ka see tõend ei ole siinse vaidluse seisukohast asjassepuutuv, sest ei anna mistahes tõendusteavet faktilise olukorra kohta vaidlustatud MKE aktis käsitletud eraldistel selle akti koostamise ajal. Seetõttu tuleb eelviidatud tõendid kui asjassepuutumatud kaebajale tagastada.
11.Vastustaja esitas 24.11.2025 avalduse lisana 01.03.2021 vaideotsuse nr 1-1/21/48, märkides, et juba selles vaideotsuses selgitati kaebajale, et kui ilmneb, et Märdi kanakull asub pesitsema teise kohta, siis muudetakse elupaiga piire. Tõend ei ole asjassepuutuv ühegi vaidlustatud MKE akti õiguspärasust puudutava väite tõendamiseks. See, et loodusliku olukorra muutumise korral on võimalik lubada raiet, mida varasemas faktilises olukorras ei lubatud, ei ole tõendamist vajav vaidlusküsimus. Seega tuleb dokument vastustajale tagastada.
7(13)
3-23-1675 Apellatsioonkaebuse lahendamine
12.Halduskohtule esitatud kaebuses taotles kaebaja vaidlustatud MKE akti tühistamist või alternatiivselt selle õigusvastasuse tuvastamist ning vastustaja kohustamist sanitaarraie lubamiseks Mäe-Märdi kinnistu eraldistel 9 ja 10. Ringkonnakohtule 17.10.2025 esitatud avalduses leidis kaebaja, et kaebuses esitatud tühistamis- ja kohustamisnõude alus on ära langenud, kuna vastustaja on 03.09.2025 otsustanud lubada sanitaarraiet vastavalt kaebaja 13.06.2025 esitatud metsateatistele. Arusaadavalt on sanitaarraie lubamine tingitud kanakulli elupaiga piiride muutmisest tulenevalt seireandmetest, mille kohaselt oli kanakull Vaheri kinnistul paikneva pesa (KLO9107079) hüljanud ning leidnud endale uue sobiva elupaiga (vt vastustaja 04.09.2025 avaldus). Olukorras, kus kaebaja tõdeb, et kohtumenetluse ajal on vastustaja teinud toimingud ja otsused, millega kaebaja on saavutanud eesmärgi, mida ta halduskohtule esitatud tühistamis- ja kohustamisnõuetega taotles (st saanud soovitud raieõiguse), oleks alus menetlus lõpetamiseks (HKMS § 152 lg 1 p 4), välja arvatud juhul kui haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine on kaebaja õiguste kaitseks vajalik ja kaebaja seda taotleb. Siinsel juhul on kaebaja 17.10.2025 avalduses sõnaselgelt taotlenud vaidlustatud MKE akti õigusvastasuse tuvastamist eelkõige preventiivsetel huvidel, st vältimaks tema hinnangul sarnast õigusvastast tegevust edaspidi. Võttes arvesse kaebaja kinnistu paiknemist Otepää loodusalal, ei saa kaebaja ja vastustaja vahel siinse asjaga sarnaste erimeelsuste tekkimist välistada ning kaebaja on piisavalt põhjendatud vajadust vaidlustatud MKE akti õigusvastasuse tuvastamiseks.
13.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Õige on halduskohtu seisukoht, et vastustaja on vaidlustatud MKE aktis nõuetekohaselt ja kõiki olulisi asjaolusid arvesse võttes kaalunud MäeMärdi kinnistu eraldistel 9 ja 10 tuvastatud üraskikahjustuste leviku tõkestamise eesmärgil sanitaarraieks loa andmist ning selle loa andmisest põhjendatult keeldunud. Kaebaja argumendid ei lükka ümber vastustaja järeldust, et sanitarraie lubamine eelviidatud eraldistel oleks olnud vastuolus Otepää looduspargi kaitse-eesmärgiga kaitsta kanakulli kui linnudirektiivi2 I lisas nimetatud linnuliigi elupaika ning loodusdirektiivi I lisas nimetatud elupaigatüüpi vanad loodusmetsad (*9010). Küsimuses, kas Märdi kanakulli elupaiga piiride määratlemine selliselt, et see hõlmas ka kaebaja kinnistut, oli põhjendatud, võis halduskohus juhinduda haldusasjas nr 3-21-634 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu otsuses võetud seisukohtadest. Argumendid, millele tuginedes väidab kaebaja, et Mäe-Märdi kinnistu ei oleks vaidlustatud MKE akti andmise ajal ega hiljem pidanud asjaomase elupaiga koosseisu kuuluma, on ringkonnakohus juba eelviidatud kohtuotsuses tagasi lükanud. Kaebaja ei ole siinses vaidluses esile toonud selliseid asjaolusid ega tõendeid, mis lubaks järeldada, et Märdi kanakulli elupaigaga seotud faktilised asjaolud oleksid vaidlustatud MKE akti koostamise ajal olnud märkimisväärselt teistsugused kui eelviidatud kohtuotsuses käsitletud ajal. Mis puudutab aga kaebaja väidet, et vaidlustatud MKE akti koostamise ajal oli Mäe-Märdi kinnistu eraldistel 9 ja 10 sanitaarraie vajalik selleks, et vältida üraskikahjustuste levikut samuti Otepää looduspargi kaitse-eesmärgiks olevatesse elupaikadesse vanad loodusmetsad (*9010) ja rohunditerikkad kuusikud (9050), siis tõdeb ringkonnakohus, et rohunditerikaste kuusikute kaitse argumendile ei saa kaebaja tugineda, kuna Mäe-Märdi kinnistul sellele elupaiga tunnustele vastavat metsa ei ole. Kaebaja ei saa kohtusse pöörduda avalikes huvides ega naaberkinnistu omanike õiguste kaitseks. Vanade loodusmetsade kaitsega seoses nõustub ringkonnakohus vastustaja seisukohaga, et selle elupaigatüübi keskseks kaitsemeetmeks on inimtegevuse mõjude vähendamine. Metsamajanduslik kasu, mille annaks üraski asustatud puude lõikamine ja metsast väljavedu, ei tähenda, et selline tegevus oleks tingimata vajalik või eesmärgipärane vanade loodusmetsade kui elupaigatüübi soodsa seisundi tagamiseks. 2 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/147/EÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta.
8(13)
3-23-1675
14.Esmalt vajab selgitamist vaidlustatud MKE akti õiguslik laad ja tähendus. Kuigi metsakaitseekspertiisi tegemist käsitlev õiguslik regulatsioon on võrdlemisi hõre, nõustub ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga, et metsakahjustuste kohta MS § 41 lg 1 p 2 alusel metsateatise esitanud metsaomanikul on õigus vaidlustada MKE akti, kui ta leiab, et selles ei ole määratud metsa kaitseks vajalikke ja piisavaid metsakaitsemeetmeid, eelkõige kui ei ole antud raieõigust. Sisuliselt on metsakaitseekspertiis võrreldav arsti raviotsusega – samamoodi nagu arst tuvastab oma meditsiinialastele teadmistele tuginedes inimese haigusseisundi ja määrab ravi, teeb seda metsa puhul metsakaitseekspertiisi tegemiseks pädeva organina ning oma valdkonna-asjatundjatest ekspertide erialateadmistele tuginedes Keskkonnaamet vastavalt KeM määruse 88/2006 § 22 lõikele 3. Üraskikahjustuse tuvastamise korral on üheks võimalikuks n-ö ravivõtteks sanitaarraie. Sellise n-ö ravi ordineerimine üraskikahjustuse korral tähendab õiguslikuks mõttes haldusloa andmist vastavat liiki raie teostamiseks ehk vastavat raieõigust kajastava MKE akti registreerimist metsaregistris. Halduskohus on sellega seoses kohaselt viidanud MS § 37 lg 1 punktile 3 ja § 41 lõikele 13, kust tuleneb üheselt, raieõiguse aluseks saab olla MKE akt. Sellest järeldub omakorda, et MKE akt, milles metsakahjustus tuvastatakse, aga raiet ei määrata, on tulemuse mõttes samaväärne otsusega jätta metsaomaniku poolt MS § 41 lg 1 p 1 alusel esitatud metsateatis registreerimata. Erinevus seisneb siiski selles, et MS § 41 lg 1 punkti 1 alusel esitatud metsateatise näol on tegemist metsaomaniku taotlusega konkreetset liiki raieõiguse saamiseks. MS § 41 lg 1 punkti 2 alusel esitatava metsa(kahjustuse) teatise esitamisega teavitab metsaomanik metsakahjustusest ja taotleb metsakaitseekspertiisi tegemist, ent otseselt ei taotle raieõigust. Samamoodi aga, nagu metsaomanik saab vaidlustada oma subjektiivsete õiguste ja eelkõige omandiõiguse kaitseks (HKMS § 44 lg 1) otsuse, millega jäetakse MS § 41 lg 1 p 1 alusel esitatud metsateatis registreerimata, saab ta vaidlustada ka MS § 41 lg 1 p 2 alusel esitatud metsakahjustusi käsitleva metsateatise alusel koostatud MKE akti, millega ei otsustada vajalike meetmete võtmist metsaomaniku metsa kaitseks. Seevastu avalikes huvides, sh looduskaitse eesmärgil ei saa metsaomanik sellist otsust vaidlustada.
15.Siinsel juhul on vastustaja vaidlustatud MKE aktiga tuvastanud kooreüraski kahjustuse esinemise Mäe-Märdi kinnistu eraldistel 9 ja 10 ning teinud üheselt mõistetavalt otsuse sanitaarraiet mitte määrata ehk sisuliselt metsale kaebaja hinnangul (ainu)vajalikku n-ö ravi mitte ordineerida. Halduskohus leidis õigesti, et vaidlustatud MKE akt ei sisalda otsust haldusakti andmise menetluse peatamiseks LKS § 8 lg 6 alusel. Vaidlustatud MKE akti viimasesse rubriiki tehtud märkust „Juhime tähelepanu, et eelpoolnimetatud metsaelupaiga alale raie metsateatise esitamisel peatab Keskkonnaamet metsateatise menetlemise LKS § 8 lg 6 alusel“ tuleb mõista informatsioonina, et juhul kui kaebaja edaspidi esitab MS § 41 lg 1 p 1 alusel metsateatise raie teostamiseks vastaval alal, siis teeb vastustaja otsuse selle menetlus peatada. On küsitav, kas üldse või miks oli vaidlustatud MKE aktis vajalik sellise märkuse tegemine, ent vaidlustatud MKE akti ei saa mõista nii, et vastustaja on sellega otsustanud mingisuguse menetluse peatamise LKS § 8 lg 6 alusel. Eelviidatud alusel menetluse peatamine MKE aktiga ei oleks ka võimalik, kuna selle sätte kohaldamise eelduseks on loodusobjekti kaitse alla võtmise ettepanekus nimetatud loodusobjekti seisundit mõjutada võiva haldusakti andmiseks esitatud taotluse olemasolu. Nagu eespool märgitud, ei ole MS § 41 lg 1 p 2 alusel esitatud metsateatise näol tegemist sellise taotlusega. Niisiis ei olnud vaidlustatud MKE akti koostamise ajaks esitatud vastustajale ühtegi taotlust, mille menetluse oleks saanud LKS § 8 lg 6 alusel peatada.
16.Apellatsioonkaebuse üks keskne etteheide on, et halduskohus ei ole nõuetekohaselt kontrollinud vaidlustatud MKE aktis esitatud seisukohta, et sanitaarraie Mäe-Märdi kinnistul kahjustaks kanakulli elupaika. Ringkonnakohus selle etteheitega ei nõustu. Halduskohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 16–18 piisava põhjalikkusega selgitanud, miks ta nõustub
9(13)
3-23-1675 vastustaja seisukohaga, et Märdi kanakulli elupaik oli vaidlustatud MKE akti koostamise ajal piiritletud õigesti. Põhjendamatu on seejuures apellatsioonkaebuse etteheide, et halduskohus ei ole kohtuasjas nr 3-21-634 tehtud ringkonnakohtu otsuse kõrval arvesse võtnud teisi tõendeid. Eelviidatud kohtuotsuses käsitles ringkonnakohus üksikasjalikult Märdi kanakulli elupaiga moodustamise ja piiritlemisega seotud küsimusi ning võttis arvesse asjaolu, et MäeMärdi kinnistul pesitses kanakull viimati 2004. aastal ning et 2019. aasta vaatluse ajal oli sel kinnistul asunud pesa varisenud. Ringkonnakohus sedastas eelviidatud kohtuotsuses, et kanakulli elupaiga piiritlemine selliselt, et see koosneb kahest osast, oli põhjendatud hoolimata sellest, et põhjapoolsel osal ehk Mäe-Märdi kinnistul asuvat pesa ei olnud kanakull aastaid asustanud. Ringkonnakohus viitas muu hulgas kanakulli kaitse tegevuskavast nähtuvale, et kanakull on pesapaigatruu, samas kahest osast koosneva elupaiga lõunapoolne osa, kuhu jääb ka Vaheri kinnistul paiknev kasutuses olev pesapuu, on kanakulli jaoks ebatüüpiline, aga põhjapoolses osas ehk Mäe-Märdi kinnistul kasvav vana mets on omadustelt kanakulli potentsiaalne pesamets ja toitumisala, mistõttu on oluline säilitada ka põhjapoolse elupaigaosa senine seisund. Ringkonnakohus osutas haldusasjas nr 3-21-634 tehtud otsuses ka kanakulli kaitse tegevuskavast nähtuvale, et kanakulli pesapaigal on sageli mitu varupesa, mida vahetatakse aeg-ajalt.
17.Kokkuvõttes leidis ringkonnakohus eelviidatud otsuses, et vaatamata sellele, et kanakull Mäe-Märdi kinnistul kunagi asunud pesa enam aastaid ei kasutanud ning hoolimata sellest, et Mäe-Märdi kinnistul ja Vaheri kinnistul toimunud raied ei olnud peletanud kanakulli Vaheri kinnistul asuvalt pesalt, võis vastustaja 2021. aasta jaanuaris kanakulli elupaiga kaitse argumendil keelduda Mäe-Märdi kinnistul raie lubamisest.
18.Siinses asjas leidis halduskohus õigesti, et ringkonnakohtu eelviidatud kohtuotsuses esitatud põhjendused olid jätkuvalt asjakohased ka vaidlustatud MKE akti koostamisel ja selle õiguspärasuse hindamisel. Kaebaja on uue asjaoluna esile toonud, et raiet on tehtud ka Iheruse kinnistul, mis jääb Vaheri kinnistul olevast pesapaigast 75 m kaugusele. Halduskohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 24, kus käsitles kaebaja väidet võrdse kohtlemise rikkumisest, sellega seoses õigesti märkinud, et Iheruse kinnistul paiknevad eraldised, kus raiet tehti, jäid kanakulli elupaigana määratletud alast väljapoole. Isegi kui saaks asuda seisukohale, et Iheruse kinnistul raiutud mets vastas objektiivsetelt kanakulli potentsiaalse pesametsa ja toitumisala tunnustele samamoodi, nagu Mäe-Märdi kinnistul asuv mets, ei saa sellest kuidagi järeldada, et lubades raiet Iheruse kinnistul – mida ei olnud kanakulli elupaiga hulka arvatud – oleks vastustaja pidanud lubama seda ka kaebaja kinnistul. Nagu ka juba haldusasjas nr 3-21-634 tehtud kohtuotsuses sedastatud, oli kanakulli liigikaitselise eesmärgi huvides vaja säilitada Mäe-Märdi kinnistul asuv mets kanakulli potentsiaalse pesametsa ja toitumisalana. Sõltumata sellest, miks ei hõlmatud kunagi kanakulli elupaiga piiritlemisel sinna mingit osa Iheruse kinnistust või sellest, kas või mil määral oleks Iheruse kinnistul asunud (või ka sealt raiutud) mets kanakullile sobinud, ei saa Iheruse kinnistul raiete lubamisest kuidagi järeldada, et MäeMärdi kinnistul potentsiaalse pesametsa ja toitumisala säilitamine ei olnud ka 2023. aasta suvel ehk vaidlustatud MKE akti koostamise ajal kanakulli kaitse-eesmärgiga kooskõlas.
19.Põhjendamatu on apellatsioonkaebuse seisukoht, nagu tuleneks õiguskindluse põhimõttest, et kaebaja kinnistul oleks tulnud sanitaarraiet lubada, sest varem nii kaebaja enda kinnistul kui Iheruse kinnistul lubatud raied ei olnud kanakulli sel määral häirinud, et ta oleks elupaiga maha jätnud. Samuti on väär apellatsioonkaebuse väide, et kui 2010. ja 2017. aasta lageraied kaebaja kinnistul ja 2020. ja 2021. aasta sanitaarraie Iheruse kinnistul ei ole negatiivselt mõjunud kanakulli pesitsemisele Vaheri kinnistul, siis peab olema tõsikindel faktiline alus väitmaks, et 2023. aastal Mäe-Märdi kinnistu eraldistel 9 ja 10 teostatav sanitaarraie mõjub 430 meetri kaugusel pesast linnule negatiivselt. Sellise tõsikindla kahjuliku 10(13)
3-23-1675 tagajärje saabumise tõendamise kohustust ei saa vastustajal olla ning see oleks ka vastuolus loodushoiu üldpõhimõtetega. Pealegi võib varasemate raiete lubamine olla olnud põhjendamatu väärpraktika, millest ei saa põhimõtteliselt tekkida õiguspärast ootust sellise praktika jätkamise suhtes.
20.Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kuna Otepää loodusala kaitseeeskirja kohaselt ei eelda sanitaarraie vastustaja luba, siis ei olnud vastustajal kaalutlusõigust ning ta pidi igal juhul üraskikahjutuse tuvastamise korral andma raieõiguse sanitaarraie tegemiseks. Asjaolu, et mingisugune konkreetne inimtegevus ei ole kaitseeeskirja kohaselt sõnaselgelt keelatud või allutatud loakohustusele, ei tähenda seda, et sellist tegevust peab tingimata lubama. Halduskohus leidis õigesti, et vastustaja pidi kaaluma raieõiguse andmise võimalikku negatiivset mõju kaitstavatele loodusväärtustele (st eelkõige kaebaja kinnistul asuva metsa kui kanakulli kui potentsiaalse pesitsus- ja toitumisala säilimisele) ning raie võimalikku kasu kooreüraski-kahjustuse leviku tõkestamisel.
21.Selles, et kooreüraski leviku tõkestamiseks on kohane ja vajalik üraski asustatud puud lõigata ning metsast välja vedada, ei ole iseenesest vaidlust. Vastustaja on vaidlustatud MKE aktis aga lähtunud akti koostanud asjatundja seisukohast, et kuna kaebaja kinnistul on tegemist segametsaga, mille peapuuliigiks on kask, ei ole ulatusliku üraskikahjustuse levik tõenäoline. MKE tegemisel rakendab vastustaja oma spetsialistidest teenistujate erialateadmisi. MKE akt ei pea sisaldama üksikasjalikke viiteid erialakirjandusele või muudele teadusallikatele, millel teatava looduses toimuva protsessi kirjeldus või selle prognoos põhineb. MKE aktis esitatud eksperdi seisukohad ei ole vääramatuks tõendiks, küll aga eeldab nende ümberlükkamine vähemalt samaväärse teise eksperdi arvamuse esitamist. Ühtki sellist arvamust, mis lükkaks ümber või vähemalt seaks mõistlikult kahtluse alla vaidlustatud MKE aktis esitatud seisukohta, et sellises metsas, nagu on Mäe-Märdi kinnistul, ei ole ulatusliku üraskikahjustuse levimine tõenäoline, ei ole kaebaja esitanud. Vastupidi, kaebaja esitatud artiklitest saab järeldada, et segametsad on üraskikahjustuste osas vastupidavamad. Seda, et kaebaja kinnistul tuvastatud üraskikahjustus on lokaalne ega saa ühelgi juhul edasi levida, ei pidanud vastustaja tõendama. Vastustaja pole seda ka väitnud, vaid üksnes lähtunud oma koosseisus kuuluva asjatundja erialateadmistel põhinevast arvamusest, et konkreetset metsa iseloomustavate asjaolude tõttu ei ole üraskikahjustuse laialdane levik tõenäoline. Kaebaja viidatud tõendid, sh Maaülikooli teadlase I. Sibula artiklid kinnitavad neid kooreüraski elutsükli ja paljunemisega seotud asjaolusid, mida vastustaja ei ole iseenesest kahtluse alla seadnud. Vastustaja ei ole kahtluse alla seadnud ka kaebaja osundatud allikates võetud seisukohta, et metsa kaitseks – eelkõige metsamajanduslikel eesmärkidel – on kõige tõhusam meede üraski vastu võitlemiseks üraski poolt asustatud puude lõikamine ja metsast välja vedamine. Eelnev ei lükka aga ümber vastustaja järeldust, et arvestades asjaomase puistu koosseisu ning üraskikahjustuste ulatusliku levimise vähest tõenäosust, kaalub kanakullile sobiva elupaiga säilitamise huvi üles vajaduse üraski leviku tõkestamiseks kaebaja soovitud raietega. Kaebaja ei ole esitanud veenvaid vastuargumente vastustaja sedastatule, et ka juba surnud ja kahjustatud puud aitavad mõnda aega hoida puistut tihedamana ja kanakullile elupaigana sobivamana. Tõsiasi, et surnud puud varem või hiljem langevad ja üraskikahjustused surevate puude hulka suurendavad, ei väära tõsiasja, et lühemas perspektiivis võib vastav mets säilida kanakullile sobivana. See, kas eelistada sellist teadaolevalt lühemajalist positiivset perspektiivi kanakulli jaoks või lubada metsakaitsemeetmena raiumist üraskikahjustuste leviku tõkestamiseks, mis pikemas perspektiivis võib tagada metsamajanduslikus mõttes elujõulisema metsa, laskmata sellel samas areneda edasi minimaalse inimsekkumisega vana loodusmetsana, ongi vastustaja ülesandeks olev erinevate huvide väärtustamise küsimus. Siinsel juhul on vastustaja olulisi asjaolusid arvesse võttes neid huve kaalunud ja põhjendatult leidnud, et huvi kanakulli kui
11(13)
3-23-1675 kaitsealuse linnuliigi soodsa seisundi tagamise, samuti vanade loodusmetsade kui kaitsealuse elupaigatüübi kaitseks on vajalik ja otstarbekas kaebaja soovitud raieid mitte lubada, riskides sellega teataval määral võimalusega, et üraskikahjustused levivad ning üraskid hakkavad hävitama asjaomases metsas kasvavaid kuuski. Linnuliigi soodsa seisundi väärtustamine pole olnud ilmselgelt meelevaldne.
22.Teisena ongi kaebaja keskendunud argumendile, et Mäe-Märdi kinnistul paiknev mets ei vasta tegelikult elupaigatüübi vanad loodusmetsad (*9010) tunnustele. Ringkonnakohus ka selle argumendiga ei nõustu. Vastustaja on kohtumenetluses selgitanud, et vaidlustatud MKE akti koostamisel lähtuti sellekohastest andmetest EELIS-is. Inventeerimisandmete kohta esitas vastustaja halduskohtule väljavõtte EELIS andmetest (dtl 290). Seal kajastuv, st asjaolu, et inventeerimise tulemusena on tuvastatud ala elupaigatüübina vanad loodusmetsad, nähtub samamoodi ka keskkonnaregistri avalikult kättesaadavatest andmetest (objekti ID 1848697420, inventeerimise aeg 05.09.2022). Kaebaja halduskohtule esitatud argumendid ei seadnud vastustaja väidet inventeerimise ja selle tulemuse kohta kahtluse alla sel määral, et vastustaja oleks pidanud esitama sellekohaseid täiendavaid tõendeid. Kaebaja keskne argument oli (vt eelkõige halduskohtule esitatud 25.01.2024 avalduse punkt 1.11), et asjaomane ala ei vasta elupaiga vanad loodusmetsad (*9010) tunnustele, kuna alal on varem metsa majandatud. Selle argumendiga ei saa nõustuda. Vaidlust ei ole, et Mäe-Märdi kinnistu eraldisel 10 on 2017. aastal teostatud harvendusraiet ning eraldisel nr 9 on 2010. aastal teostatud aegjärgset raiet. See ei lükka kuidagi aga ümber inventeerimise tulemust, et tegemist on elupaigatüübi *9101 tunnustele vastava alaga. Kaebaja osutatud loodusdirektiivi metsaelupaikade inventeerimise juhendist (dtl 180 jj) ei saa samuti järeldada, et asjaomase elupaigatüübi tunnuste ei vasta põhimõtteliselt metsad, mida on varem majandatud. Asjaomase juhendi lk-delt 23–26 nähtub, et paljudes Eesti piirkondades on vanad loodusmetsad säilinud fragmentidena ning looduskaitseliseks eesmärgiks on vanade loodusmetsade pindala ja kompaktsuse suurendamine. C-klassi esinduslikkusega vanadeks loodusmetsaks on seejuures ka eakas/erivanuseline mets, kus enamus olulistest loodusmetsa elementidest on puistus säilinud ning kus võimalused loodusmetsailmelisena areneda ja säilida on head. Kaebaja argumendid ja tõendid ei veena selles, et EELIS andmetel metsaelupaigatüübile vanad loodusmetsad vastavaks loetava ala faktiline olukord oleks vaidlustatud MKE akti andmise ajal olnud selline, et see asjaomase elupaigatüübi tunnustele ei vasta. Mis puudutab aga raie vajalikkust vanas loodusmetsas, siis on vastustaja apellatsioonkaebusele esitatud vastuses veenvalt selgitanud, et vana loodusmetsa kui elupaigatüübi põhiliseks kaitsetegevuseks on inimtegevuse minimeerimine. Raie vanas loodusmetsas ei ole niisiis üldiselt kooskõlas Otepää looduspargi kaitse-eesmärgiga. See ei tähenda, et raied, sh sanitaarraie oleks põhimõtteliselt välistatud, küll aga on vastustajal õigus kaalutlusõiguse alusel otsustada, kas vajadus näiteks metsamajanduslikel kaalutlustel kooreüraski kahjustuste leviku tõkestamiseks on kaalukam vajadusest vältida inimsekkumist metsas, mis saaks ilma sellise sekkumiseta loomulikult arendada edasi vana loodusmetsana koos sellele elupaigatüübile iseloomuliku elustiku ja eluvõimalustega. Vastustaja seisukoht, et elupaigatüübi vanad loodusmetsad kaitse eesmärgil ei olnud vaidlustatud MKE aktis vajalik Mäe-Märdi kinnistu eraldistel 9 ja 10 tuvastatud üraskikahjustuste leviku tõkestamiseks sanitaarraie lubamine, oli kokkuvõttes vajalik, on niisiis kokkuvõttes piisavalt ja veenvalt põhjendatud.
23.HKMS § 175 lg 1 kohaselt avaldatakse jõustunud kohtuotsus selleks ettenähtud kohas arvutivõrgus.
24.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist, siis jäävad menetluskulud poolte endi kanda.
taotlenud
12(13)
3-23-1675 (allkirjastatud digitaalselt)
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.