Sotsiaalõigus › Sotsiaalabi

3-24-826 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(11)

3-24-826 Kaebajal pole raha toidu ja ravimite jaoks, rääkimata üürist. 01.03.2024 selgitas nõustaja kaebajale, et ta peaks kulud kolimisele ja tagatisele ise kandma. Kaebaja pole saanud toimetulekutoetust juba kaheksa kuud. Linna otsused toetust mitte määrata on kaebaja kohtus vaidlustanud. Kui kaebaja saaks toimetulekutoetust, oleks ta saanud praeguseks juba oma korteri väiksema vastu vahetada. Kaebaja on võlgu ka õigusabi eest. Võlg kasvab iga päevaga. Vastustaja on juba kaheksa kuud nõudnud, et kaebaja ja tema tütar koliksid väiksemasse korterisse. Linn pole aga kaebajale väiksemat korterit andnud. Tütar on puudega ja osalise töövõimega kooliõpilane. Linn pole tema huve arvestanud. Õiguskantsler on selgitanud, et kui inimene taotleb abi, peab kohalik omavalitsus (KOV) hindama pere abivajadust terviklikult (sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 15). Sotsiaalteenuse osutamine tuleb otsustada 10 tööpäeva jooksul (sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 25 lg 1). Kui inimene pole võimeline enda vajadustele vastavat eluruumi hankima, tuleb KOV-il tagada sobiv eluruum sotsiaalteenusena (SHS § 41 jj). Kui KOV-il endal pole eluruumi pakkuda, tuleb tal leida abivajajale sobiv eluruum üüriturult. Vastustaja ei lahendanud kaebaja taotlust ettenähtud tähtaja jooksul, vaid venitas põhjendamatult mitu kuud. Vaidlustatud otsus, millest kaebajat teavitati e-kirjaga, ei vasta vorminõuetele. Märgitud pole otsuse õiguslikku alust (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 lg 2). Vastustaja põhjendus, et kaebaja peab ise endale sotsiaalteenused tagama, on arusaamatu. Otsus põhineb hinnangutel, mitte faktidel. Põhiseaduse (PS) § 28 lg 2 järgi on oluline see, kas inimesel on elatusvahendid esmavajaduste katteks (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 05.05.2020 otsus nr 5-20-1, p 34). Puuduse korral on inimesel õigus riigi abile. Kaebaja perel pole äraelamiseks vajalikke vahendeid. Kaebaja on kaotamas oma eluaset ja tal pole kuskile kolida.

3-24-826 praktikal. Töö leidmist takistab ka kaebaja kohta internetis avaldatud info. Kaebaja ei muutnud oma seisukohti elamispinna vahetamise osas. Kaebaja nentis, et võiks kaaluda teise korterisse kolimist juhul, kui on saanud kätte nõutava toimetulekutoetuse. Vastasel juhul pole tal kolimiseks vahendeid. Tallinna Sotsiaaltöö Keskuse 04.01.2024 kokkuvõtte järgi soovib kaebaja korterit kolmele inimesele (kaebaja koos poja ja tütrega). Kaebaja väitel vaatab ta pidevalt üüripakkumisi, kuid väiksemat pinda kolmele inimesele alla 800 euro eest kuus ei pakuta. Praegune üürileandja on olnud vastutulelik seoses võlgnevustega. Tütar õpib 11. klassis. Tütar on puudega. Kolida ta ei taha, kuna peab praegust eluaset oma koduks. Kaebaja kurtis kehva tervist. On nõus väiksemale pinnale kolima, kui saab vastuvõetava hinnaga vähemalt kolmetoalise remonti mitte vajava korteri kesklinnas. Tallinna Sotsiaaltöö Keskuse 15.02.2024 kokkuvõtte järgi on nõustamise tulemusena selgunud, et kaebaja ei soovi hetkel oma eluruumi vahetada. Ta on väljendanud selgeid põhjendusi selle otsuse kohta. Kaebaja on seisukohal, et eluruumi väiksema vastu vahetada pole mõistlik, kuna üürisummade vahe ei paku arvestatavat väärtust. Ta ei ole valmis kolima ka põhjusel, et tal pole selle jaoks piisavalt raha. Ta on elanud praeguses üürikorteris juba 10 aastat. See on nii talle kui ka ta lapsele kodu. Elukohavahetus avaldaks tütrele negatiivset mõju. Üürimisnõustamise käigus sai kaebajale selgitatud, miks tema rahalist olukorda arvestades oleks mõistlik vahetada korter tema võimalustele vastava väiksema ja soodsama vastu, mis lähtuks ka sotsiaalselt põhjendatud normist. Üürimisnõustaja pakkus kokkulepet, et otsib talle tema pere vajadusi ja võimalusi arvesse võttes sobilikke üürikortereid. Ka kaebaja ise on võimeline seda tegema. Kaebaja ei näidanud üles motivatsiooni ega initsiatiivi korteri vahetamiseks. Ta ei olnud huvitatud nõustaja välja pakutud korteritega tutvumisest. Juba esimesel kohtumisel sai selgeks, et olemasolevast korterist loobumine teda ei motiveeri. Seda kinnitas hilisem suhtlus e-posti teel. Kokkuvõttes üürinõustamine kaebaja puhul ei toiminud. Kaebaja avaldused eluruumi saamiseks ei ole ajendatud soovist elukohta vahetada. Need on esitatud seoses sellega, et vastustaja ei määranud talle toimetulekutoetust. Kaebaja on saanud toimetulekutoetust pikema aja vältel, mis ei ole kooskõlas SHS § 131 lg-s 1 sätestatud eesmärgiga. SÜS § 5 lg 1 järgi on inimesel endal esmane vastutus teda ohustavate sotsiaalsete riskidega toimetulekul (vt ka SÜS § 10 lg 1 ja § 11 lg-d 1 ja 2). Vastustaja on juhtinud korduvalt kaebaja tähelepanu, et tal on kohustus püüda parandada enda ja oma perekonna materiaalselt olukorda. Üheks võimaluseks on leida perekonna majanduslikule seisule paremini vastav eluruum. Kolmeliikmelise perekonna puhul on eluruumi sotsiaalselt põhjendatud norm 69 m2 (Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määruse nr 38 „Eluruumi sotsiaalselt põhjendatud norm ja selle rakendamise erisused“ p 2). Kaebaja perekond kasutab eluruumi üldpinnaga 121,7 m 2, mis on peaaegu poole suurem kehtestatud normist. Kulud eluruumile on suuremad, kui toimetulekutoetuse vahenditest on võimalik kompenseerida (Tallinna Linnavolikogu 16.12.2021 määruse nr 32 „Toimetulekutoetuse määramisel aluseks võetavate eluasemekulude piirmäärad“). Väiksema korteri puhul oleksid ilmselgelt väiksemad nii kaebaja kulud kui ka toetuse vajadus. Kuna eluruumi vahetamine võiks kaebaja toimetulekut parandada, proovis sotsiaalhoolekande osakond tutvustada kaebajale teenuseid, mille abil on võimalik leida sobivam eluruum. Sotsiaaltoetuste talituse vanemspetsialist IP saatis kaebaja 27.07.2023 sotsiaalhoolekande osakonna sotsiaalteenuste talituse peaspetsialist KT vastuvõtule. Viimane tegeleb eluruumide küsimustega, kuid pole üürinõustaja. Kaebaja käis seal koos Cga, kelle kirjalikud ütlused ta on esitanud. Kaebaja selgitas ametnikule, et ei soovi korterit vahetada. Vajaliku koostöö 4(11)

3-24-826 puudumise tõttu jõudis kaebaja Tallinna Sotsiaaltöö Keskusesse, mis osutab üürimise teenust, alles 2024. a veebruaris ja nõustamine ei andnud tulemust. Selleks, et KOV saaks välja selgitada inimese abivajaduse, peab inimene tegema koostööd (SÜS § 5 lg 2). Inimesel on kohustus esitada õiged andmed. Kohtute menetluses olevad kaebajale sotsiaaltoetuste määramisega seotud kohtuasjad (3-23-2210, 3-23-2405, 3-23-2633, 3-24-214, 3-24-468 ja 3-24-1240) ilmestavad, et kaebaja ei soovi vastustajaga koostööd teha. Kaebaja on esitanud andmeid enda perekonna kohta valikuliselt. Tema tegelikku toimetulekuvõimet ja sotsiaalmajanduslikku olukorda ei ole sotsiaaltöötajatel olnud võimalik adekvaatselt ja terviklikult hinnata. Lisaks on kaebaja vaatamata vastustaja suunistele asunud õppima, mitte tööle. Kaebaja ei taha teha pingutusi enda majandusliku toimetuleku parandamiseks. Kaebajal pole motivatsiooni senises harjumuspärases elustandardis mööndusi teha. Kaebajal on olemas eluruum, mille kasutamisega seotud kulusid ta tasub. Kaebaja läbitud nõustamis- ja hindamisteenuste tulemusel ei ole tuvastatud, et ta poleks võimeline endale eluruumi tagama. Tema soov linnalt eluaset saada on pigem näilik. Kaebaja väited, et tal on üürileandja ees võlgnevused, on vastuolulised. Kaebaja on esitanud endaga seotud teistes kohtuasjades võlgnevuste kohta erinevaid dokumente. Võlgnevuse tasumist nõuab mõnes dokumendis korteri omanik Y, siis aga M OÜ juhatuse liige W. See tekitab kahtlusi esitatud dokumentide tõele vastavuses. Toimetulekutoetuse taotlustele lisatud elektrienergia ja eluasemekulude arvetelt nähtub, et mõnel korral on olnud ühe kalendrikuu kommunaalteenuste võlgnevus, kuid hiljem on need tasutud. Kaebaja on väitnud endaga seotud teistes kohtumenetlustes (3-23-2201, 3-23-2405 ja 3-23-2633), et kommunaalkulusid tasub korteriühistule korteri omanik. Seda tõendab ka korteriühistu vastus (lisa 30). Korteriomanikul on üürisuhe M OÜ-ga, mille esindaja oli kuni 28.11.2023 kaebaja ise. Kaebaja sõlmis omakorda üürilepingu iseenda kui füüsilise isikuga. Seega ei saa kaebajal olla võlgnevust korteri omaniku ees. Kaebaja esitatud dokumentidest ei nähtu, et tema perekonda ähvardaks otsene oht üüripinnalt väljatõstmiseks. See ei ole leidnud tõendamist ka kaebajaga seotud teistes kohtuasjades. Sotsiaalhoolekande osakonnal on alust arvata, et kaebaja varjab enda tegelikke tulusid. Lisaks on kaebaja elukohta registreeritud mitmed ettevõtted. Osa korteriga seotud kulusid peaksid kandma nimetatud ettevõtted. Praegu esitatud tõenditest nähtub, et kaebajal ei ole sellist abivajadust, millest tingituna oleks KOV-il kohustus tagada talle eluruum. Kaebaja esitatud Eesti Töötukassa 10.04.2024 töövõime hindamise otsus ei ole asjakohane, kuna on tehtud pärast vaidlustatud otsust.

otsusega

kaebuse

rahuldamata

ja

SHS § 41 lg 1 järgi tuleb KOV-il tagada eluruum inimesele, kes ei ole oma sotsiaalmajanduslikust olukorrast tingituna võimeline enda ja oma pere vajadustele vastavat eluruumi leidma. Esmane vastutus sotsiaalsete riskidega toimetulekul lasub inimesel endal (SÜS § 5 lg 1). Inimesele abi andes tuleb eelistada meetmeid, mis suurendavad tema suutlikkust korraldada oma elu võimalikult iseseisvalt (SHS § 15 lg 2). Vastustaja viitas asjakohaselt, et sotsiaalhoolekandelise abi andmisel tuleb lähtuda esmajärjekorras inimese vajadustest. Seejuures tuleb inimese abivajadusele läheneda terviklikult (SHS § 3 lg 1 p-d 1, 2 ja 4, § 15 lg 2). Eeltoodud põhimõtetega on kooskõlas Tallinna Linnavolikogu 07.10.2021 määruse nr 25 „Sotsiaalteenuste osutamise tingimused ja kord“ (määrus nr 25) § 18 lg 2 p 1, mille järgi abistab linn eelistatult inimest eluruumi leidmisel vabaturult. Linn tagab vajaduse korral 5(11)

3-24-826 nõustamise ja toetuse, mille eesmärk on aidata sotsiaalmajanduslikes raskustes, kuid püsiva sissetulekuga inimestel leida endale vabaturult eluruum (§ 18 lg 4). Nõustamine lõppeb ühekordse toetuse maksmisega, kui: a) inimene on läbinud tervikliku hindamise, majandamisnõustamise ja üürimise nõustamise; b) inimene on hindamise tulemusel võimeline vabaturul toime tulema ja c) ta on leidnud sobiva elamispinna ja sõlminud üürilepingu (§ 18 lg 5 p-d 1 ja 2). Toetust makstakse üürimisega seotud kulude osaliseks katmiseks üürileandjale, põhjendatud juhtudel toetuse taotlejale (§ 18 lg 6). Alles teise eelistusena annab linn abivajaja kasutusse endale või kolmandale isikule kuuluva eluruumi. Tallinna Linnavolikogu 17.10.2002 määruse nr 56 „Tallinna linna omandis olevate eluruumidega seotud õigusaktide kinnitamine“ (määrus nr 56; tunnistati kehtetuks 01.05.2024) lisa 3 „Tallinna linna omandis olevate eluruumide üürimist taotlevate isikute üle arvestamise kord“ p-s 3.3 oli sätestatud, millised inimesed võtab linn arvele eluruumi üürimist taotlevate inimestena, kes vajavad abi elamistingimuste parandamisel. Linnalt eluruumi taotlejatena võeti arvele eelkõige inimesed, kes pole võimelised ise hakkama saama vabaturult korteri üürimisega ja järgneva üürisuhtega seotud asjaajamisega ning on sotsiaalmajanduslikult väga haavatavas positsioonis tulenevalt põhjustest, mis ei sõltu neist endist. Silmas tuleb pidada, et linna võimalused abivajajaid aidata on piiratud. Ka sel põhjusel tuleb inimesi, kes suudaksid hakkama saada ka vabaturult korteri üürimisega, eelistatult aidata nõustamisteenuse ja üürilepingu sõlmimiseks makstava toetuse abil. Kuna esmane vastutus enda elu korraldamisel lasub inimesel endal, tuleb tal olla elamispinna leidmisel koostöövalmis ja aktiivne. Kaebaja ei kuulu määruse nr 56 lisa 3 p-s 3.3 nimetatud esimesse kolme kategooriasse. Seega tuleks kõne alla kaebaja eluruumi vajajana arvelevõtmine viimasel alusel: teistel mõjuvatel sotsiaalsetel põhjustel. Nii kaebajat nõustamisteenustele suunates kui ka menetluse lõpus kaebaja arvelevõtmise kohta lõpliku otsuse langetamisel leidis linn põhjendatult, et põhjust kaebajat linnalt eluruumi vajava inimesena arvele võtta pole. Kaebaja on tööealine. Vaidlustatud otsuse tegemise aja seisuga ei olnud kaebajal tuvastatud töövõime vähenemist. Kaebaja taotles eluruumi endale ja kahele lapsele. Vanem laps, poeg, oli taotluse esitamise ajal täisealine ja gümnaasiumi lõpetanud. Noorem laps, tütar, sai täisealiseks 2024. a jaanuaris ja õppis vaidlustatud otsuse tegemise ajal gümnaasiumis. Kaebaja tütrel oli 2024. a jaanuarikuu seisuga tuvastatud töövõime vähenemine ja talle oli määratud töövõimetoetus. Kaebaja selgitas kohtuistungil, et poeg ei elanud tegelikult juba taotluse esitamise ajal temaga koos. Kaebaja soovis suuremat eluruumi, et pojal oleks tahtmise korral võimalik uuesti tema juurde elama tulla. Üürituru nõustamisel 03.01.2024 selgitas kaebaja, et vajab eluruumi kolmele inimesele (tema ise, poeg ja tütar), kuid 13.01.2024 kirjas palus tagada eluruum kahele inimesele (kaebaja ja tütar). Kaebaja pere olukord võib küll erinevatel, sh tütre terviseseisundist tulenevatel põhjustel olla keeruline, kuid pere abivajadus ei ole eeldatavasti sedavõrd suur, kui määruse nr 56 kolmanda lisa p-des 3.3.2 ja 3.3.3 nimetatud leibkondadel. Abivajaduse hindamise raames ei saa arvestada kaebaja soovi tagada täisealisele pojale võimalus pere juurde elama naasta. See soov võib olla inimlikult mõistetav, kuid seda ei ole võimalik toetada avalike vahendite arvelt. Kaebaja väidetavad toimetulekuraskused on tingitud sellest, et ta pole leidnud endale sobivat (erialast) tööd. Kohus on varasemates kohtuasjades leidnud, et kaebaja ei ole astunud piisavaid samme oma majandusliku olukorra parandamiseks. Kaebajal ei ole pikema aja vältel õnnestunud erialasele tööle saada, kuid ta pole ka püüdnud leida lihtsamat kvalifikatsiooni nõudvat tööd, seda kasvõi osalise koormusega. Kaebaja on teinud valiku minna uut eriala õppima, teades, et see vähendab tema võimalust tööle asuda. Kaebajal on tõenäoliselt sissetulekuid, mille kohta ta pole esitanud tõeseid või täielikke andmeid (vt Tallinna 6(11)

3-24-826 Halduskohtu 25.06.2024 otsus nr 3-24-468, p-d 28 ja 29; 08.05.2024 otsus nr 3-24-214, p-d 1 ja 32; 02.04.2024 otsus nr 3-23-2633, p-d 13–20). Kaebajale osutatud üürinõustamise teenus ei andnud tulemust. Seda aga mitte põhjusel, et teenus oleks kaebaja jaoks sobimatu, vaid põhjusel, et kaebaja ei olnud tegelikult huvitatud uue eluruumi leidmisest. Pigem on kaebaja eesmärgiks olnud näidata, et tal pole võimalik praeguseid eluasemekulusid vähendada. Kaebaja soovib ümber lükata linna poolt tema toimetulekutoetuse taotluste menetluses esitatud väite, et tal on võimalik oma majanduslikku toimetulekut parandada, kui ta leiaks oma perele soodsama eluaseme. Kohus on linnaga nõustunud (vt otsus asjas nr 3-24-468, p 27; nr 3-24-214, p 30; nr 3-23-2633, p 13). Asjas nr 3-24-468 tehtud otsuses tõdes kohus, et kaebaja üürib pikaajaliselt 121,7 m 2 suurust korterit asukohaga XXX. Korteri üürihind on 800 eurot kuus, millele lisanduvad kommunaalmaksed. Eluasemekulud 2024. a jaanuaris olid kokku 1667,33 eurot (üür 800 eurot kuus ja eluasemega seotud muud kulud 802,7 eurot). Seega on ilmne, et eluasemega seotud kulud moodustavad märkimisväärse osa kaebaja igakuistest kuludest. Kaebaja selgitas nii üürinõustamisel kui ka praeguses asjas peetud istungil, et on koos tütrega selles korteris elanud üle 10 aasta. See on nende kodu. Kaebaja ei mõista, miks linn leiab, et ta peaks nüüd ära kolima. Kesklinnast ära kolimine raskendaks kaebaja ja tema tütre õppetööd. Kaebaja öeldu kinnitab, et ta ei ole motiveeritud uut, soodsamat elamispinda otsima. Samale järeldusele jõudsid üürinõustamise teenuse osutaja ja vastustaja. Kaebaja suhtlus linnavalitsuse ametnikega ja üürinõustajaga kinnitab, et kaebaja soovis lükata esmase vastutuse oma perele soodsama eluruumi leidmisel vastustajale. Näiteks 05.10.2023 kirjas linna sotsiaalhoolekande osakonna ametnikule (dtl 94) märkis kaebaja: „Teie enda osakond ütles, et minu kodu, hetkel olev korter on liiga kallis ja eeldan, et teil on olemas odavamad, nii et ma ootan odavamat korterit, uurige oma osakonnast sealt järgi, mida nad silmas pidasid.“ Üürinõustaja saatis kaebajale 19.01.2024 kirja, milles pakkus välja erinevaid kortereid. Nõustaja palus kaebajal omakorda teada anda, kas ta on leidnud huvipakkuvaid pakkumisi (dtl 20). Kaebaja vastas kirjale rea küsimustega: „Kas saab kolida ilma tagatisraha maksmata? Kas kolimine on tasuta? Kas üürileandjad on nõus üürima inimesele, kelle puudub sissetulek ja töökoht? Kas üürileandja teab, et olen hetkel võlgu mitme kuu üüri? Kes garanteerib igakuised üürimaksed?“ (vt ka üürinõustaja vastused küsimustele, dtl 21). Ei nähtu, et kaebaja oleks isegi üritanud võimalike üürileandjatega ühendust võtta ning potentsiaalselt esilekerkivaid probleeme ise või koostöös linnaga lahendada. Kaebaja saatis linnale 01.02.2024 kirja, milles leidis, et toetusrahata pole tal vabaturult kindlasti eluruumi võimalik soetada ning et ta tegi avalduse nimelt sotsiaaleluruumi saamiseks (dtl 149). Istungil leidis kaebaja, et asi on põhimõtteline: kui linn kohustab teda kolima, peab linn talle selleks ka abi osutama. Kaebaja seisukohad pole kooskõlas põhimõttega, et esmast vastutust peab kandma inimene ise. Linn on omapoolse abi andmise kohustuse täitnud, pakkudes kaebajale üürituru nõustamist, aidates teda võimalike korterite väljaotsimisel ning olles valmis maksma talle toetust korteri üürimisega seotud kulude katmiseks. Kaebaja sõnul aitavad tema lähedased tal praeguse eluaseme kulusid katta. Kui kaebaja oleks tegelikult motiveeritud uut elamispinda leidma, saaks ta eeldatavasti kasutada lähedaste abi ka uude korterisse kolimiseks. Üürinõustamise teenuse ebaõnnestumisel võis lisaks mängida rolli see, et kaebaja sooviks oli jääda elama Kesklinna linnaosasse. Arvestades, et kaebaja pere majanduslik olukord on kaebaja väitel väga halb, tuleks tal olla valmis asuma vajaduse korral elama mõnda teise linnaosasse, kus võib olla võimalik leida soodsam üürikorter. Koolis saaksid kaebaja ja tema laps käia Tallinna linna elanikele tasuta ühistranspordi toel. Kaebaja leidis istungil, et tal pole põhjust Kesklinna linnaosast ära kolida, kuna selle linnaosa ametnikud on juba tema 7(11)

3-24-826 juhtumiga kursis ja peaksid selle ise lahendama. See kaebaja seisukoht ei põhine õigusnormidel: kaebajal pole õigust saada sotsiaalteenuseid konkreetses linnaosas. Vastustaja ei viivitanud kaebaja 08.09.2023 taotluse lahendamisega põhjendamatult. Vastustaja leppis pärast kaebaja taotluse saamist temaga kokku kodukülastuse aja, mis toimus 06.10.2023. 11.10.2023 saatis vastustaja kaebajale allkirjastamiseks tema abivajaduse andmeid sisaldava juhtumiplaani, mis oli vajalik tema nõustamisele suunamiseks. Juhtumiplaani allkirjastamine ja kaebaja nõustamisele suunamine viibis kaebajast tingituna (vt linna kirjavahetus kaebajaga oktoobrist detsembrini 2023, dtl 117–128). 12.10.2023 koostas Tallinna Kesklinna Valitsuse sotsiaalhoolekande osakond arvamuse linnaosa eluasemekomisjonile. 13.10.2023 tegi eluasemekomisjon otsuse mitte võtta kaebajat esialgu arvele linna omandis oleva eluruumi taotlejatena. Lõpliku otsuse lükkas komisjon edasi kuni kaebajale nõustamisteenuse osutamiseni. Kaebaja allkirjastas juhtumiplaani 06.12.2023. Samal päeval suunas linn kaebaja majandamisnõustamisele. Kaebaja käis pärast juhtumiplaani allkirjastamist majandamis- ja võlanõustamisel 19.12.2023. Kaebaja saadeti edasi üürimise toetamise teenusele. Üürituru nõustamine toimus 03.01.2024. Nõustaja koostas kokkuvõtte nõustamisest 04.01.2024. Kaebaja ja nõustaja leppisid kokku, et nõustaja saadab talle sobivate korterite pakkumisi. Samal ajal otsib ka kaebaja ise sobivaid kortereid. 18.01.2024 pöördus kaebaja uuesti linna poole eluruumi tagamise palvega. Kaebaja märkis, et on läbinud majandamis- ja üürinõustamise, kuid kummastki pole abi olnud. Linna eluasemekomisjon vaatas kaebaja taotluse jaanuarikuu lõpus uuesti läbi ning otsustas kaebaja arvelevõtmise jälle edasi lükata, kuna tema üürituru nõustamine on veel pooleli. 15.02.2024 koostas nõustaja üürinõustamisest kokkuvõtte, mille järgi selgus nõustamise tulemusena, et kaebaja ei soovi oma eluruumi vahetada. Ta on elanud praeguses korteris juba 10 aastat, see on tema ja ta tütre kodu ning elukohavahetus avaldaks kaebaja meelest tütrele halba mõju. Kaebajal on oskused ja võimekus ka ise korterikuulutusi otsida. Kaebaja ei näidanud üles motivatsiooni ega initsiatiivi korteri vahetamise osas ega olnud huvitatud üürinõustaja poolt välja pakutud üürikorteritega tutvumisest. 22.02.2024 saatis Kesklinna Valitsuse eluasemekomisjon linnaosa eluasemekomisjonile arvamuse kaebaja sotsiaaleluruumi taotlejana arvele võtmise kohta. Komisjon pidas nõu 26.02˗01.03.2024 ja tegi otsuse kaebajat mitte arvele võtta. Menetluses ei tehtud põhjendamatuid toiminguid. Tehtud toimingud põhinevad linna kehtestatud õigusnormidel. Tehtud toimingute ja otsuste vahel ei olnud linn põhjendamatult tegevusetu. Kaebaja leiab, et vaidlustatud otsus on formaalselt õigusvastane, kuna selles pole viidet selle õiguslikule alusele. Linn teavitas kaebajat otsusest 04.03.2024 kirjaga. Kirjas on viide määruse nr 56 lisa 3 p-le 3.3.4. Seega on otsuse vahetu õiguslik alus kaebajale teatavaks tehtud (HMS § 56 lg 2). Kaebajal on võimalik uute asjaolude tuvastamise järel esitada SHS § 41 lg 1 alusel linnale uus taotlus. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-24-826 sotsiaalmajanduslikku olukorda ning seejuures ei ole oluline, mis põhjusel on isiku sotsiaalmajanduslik olukord halvenenud. Kohus ei ole hinnanud kaebaja sotsiaalmajanduslikku olukorda, vaid on selle asemel lähtunud vastustaja kehtestatud määrusest, mis SHS-s sätestatuga võrreldes piirab põhjendamatult eluruumi tagamise teenuse saajate ringi. Kohus on ebaõigesti järeldanud, et kaebajal on piisavad rahalised vahendid soovi korral eluruumi üürimiseks vabaturult. Selliseid tõendeid ei ole vastutaja menetluses esitanud. Küll nähtub kaebaja esitanud tõenditest, et kaebaja sissetulekust ei piisa eluruumi üürimiseks vabaturult. Seda ka juhul, kui eluruum oleks kahetoaline. Kaebajal puuduvad vahendid isegi esmavajaduste katmiseks. Kuna vastustaja on juba pooleteise aasta vältel keeldunud kaebajale toimetulekutoetuse maksmisest, ei ole kaebaja võimeline endale ja oma tütrele enam eluruumi kasutamise võimalust tagama. Kaebajale ei ole võimaldatud ka üüritoetust. Kaebajal ja tema perel pole äraelamiseks vajalikke vahendeid. Kaebaja on kaotamas oma eluaset ja tal pole kusagile kolida. Vastustaja tegevus on õigusvastane. Vastustaja ei ole terviklikult hinnanud kaebaja ja tema tütre abivajadust, rikkudes SHS § 15 ja SÜS § 25 nõudeid. Kaebaja on erinevates menetlustes esitanud piisavalt andmeid oma abivajaduse kohta. Abi andmise otsustamine on veninud põhjuseta mitu kuud ja lõpuks on tehtud otsus, mis ei põhine faktidel ega seadusel. Õiguskantsler on korduvalt juhtinud tähelepanu SHS §-le 15, mille kohaselt peab KOV terviklikult hindama inimese abivajadust ja selgitama välja, millist abi ta vajab. Vastustaja ei ole pakkunud kaebajale reaalset ega jõukohast alternatiivi. Kaebaja on selgitanud, miks ta ei saa vabaturult eluruumi üürida ja see on tingitud ka sellest, et vastustaja pole kuude viisi kaebajale abi osutanud. Vastustaja 01.03.2024 otsuses puuduvad faktilised ja õiguslikud alused ning selged põhjendused, miks kaebaja taotluse rahuldamata jätmine on õiguspärane. Otsus ei ole järgitav ega kooskõlas HMS § 56 nõuetega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9(11)

3-24-826

3-24-826 nõustamine, dtl 143 (ebamõistlikud nõudmised uuele korterile); ultimatiivne kirjavahetus ametnikega, dtl 13˗17, 20, 150˗151; 15.02.2024 üürinõustamine, dtl 153 (puudub motivatsioon korterit vahetada), sai vastustaja järeldada tegeliku soovi puudumist korterit vahetada. Seega ei saanud kaebaja majanduslik kitsikus olla selline, millest saaks järeldada võimatust üürida eluruumi vabaturult. Kaebaja, kel on väidetavalt magistrikraad majanduses ja kes on olnud võimeline tasuma oma eluruumi eest üüri 800 eurot kuus, millele väidetavalt lisanduvad talvekuudel kommunaalkulud suurusjärgus 600 eurot, on eelduslikult võimeline üürima märksa soodsamat ja väiksemat ning võimalik, et tagasihoidlikumate tingimustega eluruumi kuskil mujal Tallinna piirkonnas ka siis, kui talle toimetulekutoetust ei maksta. Kolimiskulud ei ole suurusjärgus, mis saaksid määravaks kolimise üle otsustamisel. Kolima ei pea kolimisteenust kasutades, vaid see on võimalik ka sugulaste/sõprade/tuttavate abil ja toel, kui kolimiseks on olemas tegelik soov. Üüritoetust makstakse pärast seda, kui isik on leidnud sobiva elamispinna ja sõlminud üürilepingu. Toetust makstakse üürimisega seotud kulude osaliseks katmiseks üürile andjale, põhjendatud juhtudel toetuse taotlejale (määruse nr 25 § 18 lg 5 p 2 ja lg 6).

(allkirjastatud digitaalselt) 11(11)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.