Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-22-871 4. november 2025 Eesistuja Heiki Loot, liikmed Oliver Kask ja Nele Siitam Metsaserv OÜ kaebus Harku Vallavolikogu otsuse tühistamiseks ja Harku valla kohustamiseks vaadata detailplaneeringu algatamise taotlus uuesti läbi Kaebaja Metsaserv OÜ, esindaja vandeadvokaat Rene Varul Vastustaja Harku vald, esindaja Alle-Riin Siimo Tallinna Ringkonnakohtu 16. oktoobri 2024. a otsus Harku valla kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RIIGIKOHUS OTSUSTAB
1.Rahuldada kassatsioonkaebus.
2.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 16. oktoobri 2024. a otsus.
3.Jätta jõusse Tallinna Halduskohtu 26. jaanuari 2023. a otsus, asendades selle põhjendused käesolevas otsuses toodud põhjendustega.
4.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
Metsaserv OÜ-le (kaebaja) kuulub Harku vallas Humala külas hoonestamata Mäesauna maaüksus (katastritunnus 19801:012:0195; pindala 15,93 ha; sihtotstarve 100% maatulundusmaa). Kaebaja esitas Harku Vallavolikogule taotluse algatada Mäesauna maaüksuse detailplaneering (DP) eesmärgiga moodustada üks u 2,08 ha suurune elamumaa sihtotstarbega krunt ning määrata sellele ehitusõigus üksikelamu ja seda teenindavate abihoonete püstitamiseks. Ülejäänud u 13,85 ha suurune ala Mäesauna maaüksusest säiliks maatulundusmaana.
2.Harku Vallavolikogu jättis 30. septembri 2021. a otsusega nr 71 planeerimisseaduse (PlanS) § 128 lg 2 p-de 1 ja 4 alusel DP algatamata. Taotletav DP on ilmselgelt vastuolus Harku valla üldplaneeringu (ÜP) ja Harju maakonnaplaneeringuga (MP). ÜP järgi asub Mäesauna maaüksus range režiimiga loodusliku haljasmaa rohevõrgustiku Vääna-Tõlinõmme-Humala tuumalal ning MP järgi rohevõrgustiku tuumalal. MP kohaselt on rohevõrgustiku seni hoonestamata aladele võimalik uusi hooneid kavandada juhul, kui majapidamiste omavaheline kaugus on vähemalt 500 m, kui seda ei ole ÜP-ga täpsustatud. ÜP kohaselt tuleb rohevõrgustiku Vääna-Tõlinõmme-Humala tuumalal minimaalseks majade õuealade vahekauguseks kavandada samuti vähemalt 500 m. Mäesauna maaüksusele kavandatava elamu õueala ning piirkonnas lähimate olemasolevate ja kavandatavate õuealade vahele jääv vahemaa on Ristallika maaüksusel paiknevast õuealast u 350 m ning Uue-Toa maaüksusele kavandatud õuealast u 270 m. Seega ei ole MP ja ÜP tingimus õuealade vahekauguse
3-22-871 kohta täidetud ning algatatava DP-ga tehakse ettepanek muuta ÜP-d ja MP-d. Ettepanekut MP muutmiseks ei saa teha ÜP-st madalama astme planeeringuga. Range režiimiga loodusliku haljasmaa juhtotstarbega ala jagamist elamumaa krundiks tuleb ÜP seletuskirja järgi pidada ÜP põhilahenduse muutmiseks. ÜP põhilahenduse muutmine DP-ga on erandlik ja peab olema põhjendatud nii era- kui ka avaliku huvi seisukohalt. Käesoleval juhul ei ole ÜP muutmine põhjendatud ega vajalik. Volikogu ei ole tuvastanud sellist ülekaalukat ja põhjendatud erahuvi, mis tingiks ÜP erandlikku muutmist. Tuumalale täiendava elamu püstitamisel tuleb arvestada tuumala elupaikades elavate loomadega ja taimestikuga. Rohevõrgustiku funktsioneerimiseks tuleb nende looduslikud elupaigad säilitada. Kuna loodusliku haljasmaa juhtotstarbega aladele ehitusõiguse taotlemine on kasvanud, asus volikogu 2020. a lõpus seisukohale, et looduslikel haljasmaadel tuleb ehitustegevust oluliselt piirata ja ehitusõiguse andmisel tuleb lähtuda seisukohast, et maaüksuse hoonestamist on põhjendatud kaaluda vaid juhul, kui maaüksuse omanik omandas maaüksuse pärimise teel ja soovib endale kodu rajada. Metsaserv OÜ omandas Mäesauna maaüksuse 2. novembril 2020 ja teiseks omanikuks on
12.veebruaril 2021 märgitud AS A&P Mets. ÜP kehtestati 2013. a, seega pidid mõlemad isikud maatüki omandamisel teadma, millise sihtotstarbega kinnistu omandati. Elamukoha moodustamine keset põldu või metsa saab erandina olla põhjendatud ainult vana talukoha uuesti kasutusele võtmisel. Vallavalitsuse ametnikud tuvastasid paikvaatluse käigus, et maaüksusel puudub looduses selgesti eristatav vana talukoht. Võrdse kohtlemise põhimõtet ei ole rikutud. Harku Vallavolikogu
26.novembri 2020. a otsusega kehtestatud Metsavälja maaüksuse DP puhul olid asjaolud erinevad. Metsavälja maaüksus omandati 2006. a, maaüksusel oli selgelt tuvastatav vana talukoha õueala ja näha olid ka vanade hoonete asukohad ning maaüksus ei paikne MP kohaselt rohevõrgustiku tuumalal.
3.Kaebaja esitas otsuse peale vaide. Kaebaja väitel on Mäesauna maaüksusel vana talukoht, mida tõendavad Rahvusarhiivi materjalid, topogeodeetiline uuring ja Maa-ameti reljeefikaart, lisaks on vundament looduses vaatlusega tuvastatav. Topogeodeetiline uuring tõendab ka juurdepääsutee aluse olemasolu. Vastustaja kohtles isikuid ebavõrdselt, sest Metsavälja maaüksus asub samuti ÜP järgi range režiimiga looduslikul haljasmaal ja rohevõrgustiku Vääna-Tõlinõmme-Humala tuumalal.
4.Harku Vallavolikogu jättis vaide rahuldamata. Volikogu nõustus, et Mäesauna maaüksusel võis olla vana talukoht, kuid rõhutas, et vana talukoha taastamine on vaid tarvilik eeltingimus ehitamise lubamise kaalumiseks, mitte aga piisav tingimus ehitamise vältimatuks lubamiseks. Taotletud DP on vastuolus ÜP-s ja MP-s määratud rohevõrgustiku kasutustingimustega ning ettepanekut muuta MP-d ei saa teha ÜP-st madalama astme planeeringuga. Kaebajat ei koheldud ebavõrdselt. Mäesauna maaüksus asub MP järgi rohevõrgustiku tuumalal, kuid Metsavälja maaüksus ei asu.
5.Kaebaja esitas kaebuse Tallinna Halduskohtule ja nõudis otsuse tühistamist ning vastustaja kohustamist vaadata DP algatamise taotlus uuesti läbi. PlanS § 128 lg 3 järgi ei saa DP algatamisest keelduda PlanS § 128 lg 2 p 1 alusel, kui taotletakse ÜP-d muutva DP algatamist. Asjaolu, kas ÜP muutmiseks esineb põhjendatud vajadus, tuleb selgitada välja DP menetluse käigus. Vald ei kaalunud kaebaja huvisid ega arvestanud sealjuures, et kinnistul on olnud ajalooliselt hoonestatud talukoht ning u 13 ha maaüksusest oleks jätkuvalt kasutatav maatulundusmaana. DP menetluses saaks hinnata, kas maaüksusel asuva vana talukoha uuesti kasutusele võtmine on põhjendatud. Kaebaja kavandatav DP lahendus ei erine põhimõtteliselt Metsavälja kinnistu DP lahendusest. Nimetatud kinnistu asub samuti range režiimiga loodusliku haljasmaa rohevõrgustiku Vääna-Tõlinõmme-Humala tuumalal. Kaebajat koheldi ebavõrdselt.
6.Tallinna Halduskohus jättis 26. jaanuari 2023. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus leidis kokkuvõtlikult järgmist.
2(7)
3-22-871
6.1.Kuigi vastustaja möönis, et tegi Metsavälja maaüksusele DP kehtestamisel vea, siis ei rikkunud vastustaja võrdse kohtlemise põhimõtet, jättes tehtud vea kaebaja kasuks kordamata. Haldusorganil on õigus ja kohustus muuta ebaõiget halduspraktikat.
6.2.Vaidlustatud otsuses selgitatakse halduspraktika teadlikku muutmist alates 2020. a lõpust, mille põhjuseks oli sagenenud ehitusõiguse taotlemine loodusliku haljasmaa juhtfunktsiooniga aladele, kuhu ÜP ehitamist ette ei näe. Vastustaja järeldas õigesti, et üksikuid maaüksusi puudutavate DP-dega kogu omavalitsuse territooriumi planeerimiseks koostatud kõrgema astme planeeringu korduv muutmine ei saa viia olukorrani, kus ÜP ega ka MP järgimine pole enam võimalik. Ka juhul, kui vastustaja varem võimaldas tuumala sees hoonestada maatulundusmaa sihtotstarbega kinnistuid, järgimata õuealade 500 m vahekauguse nõuet, ei ole alust hinnata DP algatamisest keeldumist praegusel juhul meelevaldseks. See otsus on kooskõlas ÜP ning MP tingimuste ja põhimõtetega. Õuealade 500 m vahekauguse nõue on MP-s ja ÜP-s sätestatud miinimumnõudena. Seega võib nõustuda, et kaebaja taotles DP-ga sisuliselt ÜP muutmise kaudu ka MP muutmist.
6.3.Õiguspärane oli keelduda DP algatamisest PlanS § 128 lg 2 p 1 alusel. Range režiimiga loodusliku haljasmaa juhtotstarbe muutmine elamumaaks, mida tuleb ÜP seletuskirja kohaselt pidada ÜP põhilahenduse muutmiseks, ei ole põhjendatud. ÜP põhilahenduse muutmise ettepaneku sisaldumine DP algatamise taotluses ei tähenda, et haldusorgan peaks DP algatama ega võiks selle põhjendatust hinnata algatamisest keelduvas otsuses. See on kooskõlas menetlusökonoomia põhimõttega (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 5 lg 2). Vaidlustatud otsuses leitakse õigesti, et ilmselgelt puudub ülekaalukas ja õiguspärane erahuvi DP-ga ÜP muutmiseks. Vastustaja asus põhjendatult seisukohale, et DP algatamise taotlus on vastuolus nii ÜP-s kui ka MP-s määratud rohevõrgustiku kasutustingimustega ning ei olnud vajadust ÜP-d erandina DP-ga muuta.
7.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 16. oktoobri 2024. a otsusega kaebaja apellatsioonkaebuse. Ringkonnakohus tühistas halduskohtu otsuse ja tegi asjas uue otsuse, millega rahuldas kaebuse. Ringkonnakohus tühistas vaidlustatud otsuse ja kohustas vastustajat detailplaneeringu algatamise taotlust uuesti läbi vaatama. Ringkonnakohus leidis kokkuvõtlikult järgmist.
7.1.Vaidlustatud otsuse tegelikuks õiguslikuks aluseks on PlanS § 128 lg 2 p 1. Vastustaja ei toonud vaidlustatud otsuses, vaideotsuses ega kohtumenetluses välja mingeid asjaolusid, millest saaks järeldada PlanS § 128 lg 2 p 4 kohaldamist.
7.2.Vastustaja tugines õigesti keeldumise alusena PlanS § 128 lg 2 p-le 1. PlanS § 128 lg 3 reguleerib üksnes seda, et PlanS § 128 lg 2 p-s 1 sätestatu ei keela kohaliku omavalitsuse üksusel algatada PlanS §-s 142 ettenähtud ÜP-d muutva DP koostamist, kui seda peetakse põhjendatuks ning vajalikuks. PlanS § 128 lg-st 3 ei saa tuletada kohaliku omavalitsuse üksusele sellist kohustust, et kui taotletav DP sisaldab ettepanekut ÜP põhilahenduse muutmiseks, siis tuleb DP koostamine igal juhul algatada, isegi kui kohaliku omavalitsuse üksuse arvates puudub ÜP muutmiseks PlanS § 142 lg 1 tähenduses põhjendatud vajadus. Kui taotletav DP on ÜP-ga ilmselgelt vastuolus ja kohaliku omavalitsuse üksus ei pea ÜP-d muutva DP algatamist põhjendatuks, saab DP algatamisest keelduda PlanS § 128 lg 2 p 1 alusel koostoimes PlanS § 142 lg-ga 1. Küll ei saa sellises olukorras DP algatamata jätmisel piirduda pelgalt viitega, et kavandatu oleks vastuolus ÜP-ga, vaid kohaliku omavalitsuse üksus peaks keeldumisotsuses ära näitama ka põhjused, miks ei ole ÜP muutmine põhjendatud.
7.3.Vastustaja ja halduskohus leidsid ekslikult, et kui lubada Mäesauna maaüksuse hoonestamist selliselt, et kavandatav õueala jääks lähimatest õuealadest üksnes u 350 m (Ristallika) või u 270 m (Uue-Toa) kaugusele, siis tuleks sisuliselt muuta ka MP-d, sest 500 m vahekauguse nõue on ÜP-s ja 3(7)
3-22-871 MP-s nähtud ette miinimumnõudena. MP-s ettenähtud tuumalade kasutustingimusi on lubatud ÜP-ga täpsustada ja 500 m vahekauguse nõude juures on see veel eraldi välja toodud. Seega on MP-s arvestatud, et 500 m tingimus ei pruugi tingimata olla rohevõrgustiku toimimiseks alati vajalik ning võib mõnel juhul osutuda isikute õigusi ebaproportsionaalselt piiravaks. Kuna MP-s ei ole konkreetselt piiritletud, millises ulatuses saab rohevõrgustiku üldiseid kasutustingimusi ÜP-ga täpsustada, on põhimõtteliselt võimalikud kõik sellised täpsustused, mis ei ohusta MP eesmärkide (sh rohevõrgustiku terviklikkus ja toimimine) saavutamist. Vastustaja ei ole ÜP-d muutva DP algatamisest keeldudes sisuliselt analüüsinud, millised oleksid kavandatava ehitustegevuse tagajärjed rohevõrgustiku toimimisele nii valla kui ka maakonna tasandil, vaid piirdus eksliku tõdemusega, et DP kehtestamine eeldab MP muutmist.
7.4.Metsavälja maaüksuse kohta kehtestatud DP-ga on samal tuumalal antud võimalus püstitada üksikelamu ja kuni kolm abihoonet 7,01 ha suurusele maatulundusmaale, kusjuures lähimad õuealad jäävad u 360–460 m kaugusele. Olukorras, kus mõlemad kinnistud asuvad lähestikku rohevõrgustiku tuumalal, taotletav ehitusõigus on sarnase mahuga (Mäesauna maaüksusele pindalaga 15,93 ha on taotletud üksikelamu ja kahe abihoone püstitamist) ning mõlemal juhul oleks tegemist ehitamisega vana talukoha kinnistu lagedamale alale, tulnuks vastustajal üksikasjalikumalt põhjendada, miks ei ole Mäesauna maaüksuse puhul erandi tegemine põhjendatud. Viide kinnistu omandamise ajale ei ole eraldivõetuna piisav, sest mõlemal juhul oli maaüksuste sihtotstarve juba nende omandamise ajal 100% maatulundusmaa.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Vastustaja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsus ning jätta jõusse halduskohtu otsus.
8.1.Vastustaja jääb seni esitatud argumentide juurde, mille kohaselt on taotletav DP vastuolus nii ÜP-ga kui ka MP-ga ning ükski erahuvi ei saa kaaluda üles avalikku huvi hoida ja säilitada looduskeskkonda. Samuti pole vastustaja rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet, sest Metsavälja maaüksusele DP menetluse algatamisel lähtuti ekslikult sellest, et maaüksus ei ole MP järgi rohevõrgustiku alal. Samas ei anna ebaõige halduspraktika isikule õigustatud ootust, et sama praktikat ka tema puhul rakendatakse. Seega on vale ringkonnakohtu järeldus, et vastustaja peab võrdse kohtlemisega seotud asjaolusid täiendavalt põhjendama.
8.2.Vastustaja ei ole vaidlustatud otsuses tuginenud ebaõigetele andmetele. Pika ja põhjaliku ÜP menetluse käigus on hoolikalt kaalutud, kuidas tagada nii valla kui maakonna tasandil rohevõrgustiku toimimine (sh õuealade omavaheline kaugus peab olema vähemalt 500 m). ÜP-d muutva DP taotluse esitamisel pole vajalik neid asjaolusid enam üle kaaluda, sest on ilmselge, et taotletud DP realiseerimine saab toimuda vaid looduskeskkonna arvel. Seega on vastustaja analüüsinud taotletava DP mõju ja leidnud, et see mõjuks negatiivselt rohevõrgustiku toimimisele.
8.3.Ringkonnakohus on ekslikult omistanud liiga suure tähenduse vastustaja argumendile, et DP algatamine oleks vastuolus MP-ga. See oli vaid üks kaalutlus teiste seas ning selle äralangemisel esines jätkuvalt vastuolu ÜP-ga. Lisaks on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta pikaajalise kohtupraktika, mille järgi peab ÜP muutmiseks esinema erakordne huvi, mis praegusel juhul puudub.
8.4.Ringkonnakohus on ühtlasi jätnud ekslikult arvestamata Riigikohtu praktika, mille järgi ei tohi madalama tasandi planeeringutega tükkhaaval ÜP terviklahenduse elluviimist takistada. Vastustaja on sellest lähtudes oma otsust piisavalt põhjendanud.
4(7)
3-22-871
8.5.See, kas esineb PlanS § 142 lg 1 tähenduses DP-ga ÜP muutmise põhjendatud vajadus, tuleks teha kindlaks taotleja ning kohaliku omavalitsuse koostöös. Isik, kes soovib DP-d, peaks algses taotluses esitama oma põhjendused ÜP muutmiseks ning kohalik omavalitsus hindab neid ja analüüsib, kas esineb põhjendatud vajadus. Kui küsimuse all on rohevõrgustiku toimimine DP realiseerimise järel, siis tavapäraselt palutakse DP-d taotlenud isikul vajaduse korral esitada selle kohta spetsialisti hinnang. Praegusel juhul on aga ÜP-s põhjaliku kaalumise tulemusel sätestatud konkreetsed tingimused, mille alusel saab eeldada, kas rohevõrgustik jääb toimima või mitte.
9.Kaebaja palus jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Ringkonnakohtu otsus muutmata. Vastuseks kassatsioonkaebusele selgitas kaebaja, et ringkonnakohus on asja õigesti lahendanud, kui leidis, et vastustaja on rikkunud oma põhjendamiskohustust. Kaebaja leiab, et kohustus esitada ja tõendada neid asjaolusid, mille põhjal oleks saanud teha kindlaks, kas praegusel juhul esineb PlanS § 142 lg 1 tähenduses põhjendatud vajadus ÜP muutmiseks, lasub nii vastustajal kui kaebajal. Kaebaja on omalt poolt selgitanud, miks ta leiab, et põhjendatud vajadus esineb. Lõplik seisukoht põhjendatud vajaduse suhtes oleks tulnud teha kindlaks DP menetluse käigus, mitte DP menetluse algatamata jätmise otsuses.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Vastustaja kassatsioonkaebus tuleb rahuldada. Kolleegium tühistab ringkonnakohtu otsuse materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu ja jätab jõusse halduskohtu otsuse, kuid muudab selle põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 230 lg 1 ning lg 5 p-d 4 ja 6).
11.Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukoha ja põhjendustega, et vastustaja tugines DP algatamisest keeldumisel õigesti PlanS § 128 lg 2 p-le 1. PlanS § 128 lg-st 3 ei tulene kohaliku omavalitsuse üksusele kohustust algatada DP, kui selle algatamise taotlus sisaldab ÜP muutmise ettepanekut, vaid loob selleks üksnes võimaluse (vt planeerimisseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskiri, 378 SE, Riigikogu XIV koosseis, lk 23). Kui taotletav DP on kehtiva ÜP-ga vastuolus ning kohalik omavalitsus ei pea ÜP muutmist PlanS § 142 lg 1 alusel põhjendatuks, saab DP algatamisest keelduda PlanS § 128 lg 2 p 1 alusel (vt ka otsuse p 17). Samuti nõustub kolleegium ringkonnakohtu seisukoha ja põhjendustega, et PlanS § 128 lg 2 p 4 ei ole vaidlustatud otsuse tegelik õiguslik alus ning DP algatamisest on keeldutud PlanS § 128 lg 2 p 1 alusel.
12.PlanS § 142 lg 1 teine lause määrab kindlaks, mis on üldplaneeringu põhilahenduse muutmine, kusjuures selle p 3 jätab kohaliku omavalitsuse üksusele õiguse hinnata, milline üldplaneeringu muutmine on oluline või ulatuslik ja seega üldplaneeringu põhilahenduse muutmine.
13.PlanS § 6 p 9 järgi on maakasutuse juhtotstarve üldplaneeringuga määratav maa-ala kasutamise valdav otstarve, mis annab kogu määratud piirkonnale edaspidise maakasutuse põhisuunad. Kolleegium on varasemas praktikas järeldanud, et kuniks juhtotstarbele vastav maakasutus jääb piirkonnas valdavaks, võib üldplaneeringu elluviimisel piirkonna mõnes osas näha ette ka teistsuguse maakasutuse (RKHKo 3-3-1-31-16, p 16; vt ka RKHKo 3-21-1370/35, p 19). Seega range režiimiga loodusliku haljasmaa juhtotstarbega piirkonnas asuvale maaüksusele elamumaa sihtotstarbe määramine ei tähenda tingimata selle piirkonna maakasutuse juhtotstarbe muutmist. Vaidlustatud otsuses ei ole ära näidatud, et juhtotstarbele vastav maakasutus ei jääks pärast maaüksuse sihtotstarbe muutmist selles piirkonnas valdavaks. Seetõttu ei saanud maaüksuse sihtotstarbe muutmist lugeda selle piirkonna maakasutuse juhtotstarbe muutmiseks ega ÜP põhilahenduse muutmise ettepanekuks.
5(7)
3-22-871
14.MP kohaselt on võimalik rohevõrgustiku seni hoonestamata maa-alale uusi hooneid kavandada juhul, kui majapidamiste omavaheline kaugus on vähemalt 500 m, kui üldplaneeringuga ei ole seda täpsustatud. Harku valla ÜP kohaselt peab Vääna-Tõlinõmme-Humala tuumalal majade õuealade vaheline või aedade kaugus olema vähemalt 500 m. Kolleegium ei nõustu vastustaja ja halduskohtuga, et MP-s ettenähtud vahekauguse nõue on miinimumnõue, mida ei ole võimalik vähendada. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et MP-s ettenähtud vahekauguse nõuet on võimalik põhjendatud juhul ÜP-ga vähendada, kui see ei ohusta rohevõrgustiku terviklikkust ega toimimist.
15.Praegusel juhul leidis vastustaja, et taotletud DP läheb vastuollu ÜP-s sätestatud õuealade vahelise minimaalse kauguse (500 m) nõudega, mis on seatud rohevõrgustiku toimimise tagamiseks. Kolleegiumi hinnangul on vaidlustatud otsuses vastustaja viidetega ÜP seletuskirjale veenvalt selgitanud, miks õuealade minimaalse vahekauguse nõudest kõrvalekaldumine taotletud DP-s takistaks rohevõrgustiku toimimist viisil ja terviklikkust ulatuses, nagu ÜP põhilahendus ette näeb. Seega järeldas vastustaja õigesti, et taotletud DP sisaldas ÜP põhilahenduse muutmise ettepanekut (PlanS § 6 p 14 ja § 142 lg 1 p 3).
16.PlanS § 142 lg 1 esimese lause järgi võib DP-ga muuta ÜP põhilahendust, kui selleks on põhjendatud vajadus. Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et DP-ga ÜP muutmine peaks olema erandlik (RKHKo 3-3-1-12-07, p 11). Näiteks peaks esinema ÜP kehtestamise järel tekkinud ülekaalukas ja õiguspärane erahuvi (RKHKo 3-3-1-79-09, p 14).
17.Kaebaja leiab, et ÜP muutmiseks põhjendatud vajaduse suhtes saab seisukoha võtta üksnes DP menetluses. Kolleegium sellega ei nõustu. DP algatamise taotluse esitamisega algab haldusmenetlus (HMS § 35 lg 1 p 1). Haldusmenetluse toiminguid tuleb teha eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele (HMS § 5 lg 2). Kui ilma DP-d algatamata on selge, et ÜP muutmiseks põhjendatud vajadus puudub, siis vastab DP algatamata jätmine eelviidatud põhimõtetele.
18.HMS § 38 lg 3 sätestab, et menetlusosaline on kohustatud haldusorganile esitama ja teatavaks tegema talle teada olevad menetluses tähtsad asjaolud ja tõendid. Seega tuleb isikul, kes taotleb ÜP põhilahendust muutvat DP-d, tuua välja vajadus ÜP muutmiseks ja seda põhjendada. Kaebaja väljendas hiljemalt vaidemenetluses soovi taastada vana talukoht. Kuigi füüsilisel isikul võib olla suur huvi vana talukoha taastamiseks (nt juhul kui tegemist on esivanematele kuulunud taluga), siis praegusel juhul on kaebaja tulu teenimisele suunatud äriühing. Kaebaja ei ole näidanud, miks tema soov teenida tulu vana talukoha taastamise pealt on ülekaalukas. ÜP muutmise põhjendatud vajaduse tuvastamisel peab lisaks erahuvidele arvestama ka avalike huvidega. Praegusel juhul on peamine küsimus rohevõrgustiku toimimine DP realiseerimise järel, kui selle toimimiseks ettenähtud õuealade vahekaugust on vähendatud.
19.Vastuseks kolleegiumi küsimusele selgitas vastustaja, et kui küsimuse all on rohevõrgustiku toimimine, siis tavapäraselt palutakse taotlejal vajaduse korral esitada vastava spetsialisti koostatud hinnang, kas rohevõrgustik jääb toimima pärast DP realiseerimist. Kohtuasja toimikust ei nähtu, et kaebaja oleks esitanud asjaolusid või tõendeid, kuidas taotletud DP realiseerimisel on võimalik tagada rohevõrgustiku toimimine (nt miks alla 500-meetrisel õuealade vahelisel kaugusel ei ole negatiivset mõju rohevõrgustiku tuumalal elavatele ja poegivatele suurulukitele) või kui rohevõrgustiku toimimist pole võimalik tagada, siis miks tema erahuvi kaalub üles negatiivse mõju rohevõrgustiku toimimisele. HMS § 36 lg 1 p 3 sätestab, et haldusorganil on kohustus menetlusosalisele selgitada, millised tõendid ja muud dokumendid tuleb haldusmenetluses esitada. Kohtuasja toimikust ei selgu, kas ja mil määral vastustaja selgitas kaebajale, et tal tuleb esitada tõendid selle kohta, et esineb põhjendatud vajadus ÜP muutmiseks. Vaidlustatud otsusest aga nähtub, et kaebajale tutvustati DP algatamata jätmise otsuse 6(7)
3-22-871 eelnõu, milles oli ära toodud vastustaja seisukoht, et taotletav DP on ÜP rohevõrgustiku kasutustingimustega vastuolus ning puudub põhjendatud vajadus ÜP muutmiseks. Sellest pidi kaebajale, keda esindas vandeadvokaat, olema arusaadav, et tal tuleb esitada asjaolud, mis osutavad põhjendatud vajaduse olemasolule, ning neid asjaolusid kinnitavad tõendid. Kui neid ei esitatud, ei pidanud vastustaja DP-d algatama, sest oli selge, et ei ole PlanS § 142 lg-s 1 sätestatud põhjendatud vajadust muuta ÜP põhilahendust. Vastustaja võis jääda juba ÜP koostamisel läbikaalutud ja rohevõrgustiku toimimiseks seatud õuealade vahekauguse nõude juurde.
20.Kaebaja väidab, et teda koheldi ebavõrdselt, sest Mäesauna maaüksus on samasuguses olukorras Metsavälja maaüksusega ning vastustaja kehtestas sellele taotletava DP-ga sarnase DP. Kolleegium ei leia, et kaebaja puhul rikuti võrdse kohtlemise põhimõtet. Vastustaja nentis kohtumenetluses, et Metsavälja maaüksusele DP kehtestamisel tehti viga, sest lähtuti väärast eeldusest, et DP ala ei asu MP järgi rohevõrgustiku alal. Samas viitas vastustaja õigesti kolleegiumi praktikale, et ebaõige halduspraktika jätkamist ei saa nõuda, tuginedes võrdse kohtlemise põhimõttele (RKHKo 3-3-1-19-04, p 18; vt ka RKHKo 3-3-1-53-04, p 13).
21.Täiendavalt märgib kolleegium, et vastustaja selgitas vaidlustatud otsuses, et Harku vallas on looduslikel haljasmaadel ÜP kehtestamisest alates (s.o kaheksa aasta jooksul) 37 korda moodustatud suuremast maatulundusmaa sihtotstarbega kinnistust väiksem elamumaa sihtotstarbega kinnistu. Selle tõttu muudeti rohevõrgustikus olevate maaüksuste DP menetlemise praktikat ja otsustati mitte enam sama kergel käel planeeringuid kehtestada. Kolleegiumi hinnangul võib selline kaalutlus olla asjakohane. Kuigi iga üksik planeering ei pruugi rohevõrgustiku toimimist veel negatiivselt mõjutada, võib nende kumulatiivne mõju kujuneda siiski negatiivseks. Näiteks ÜP seletuskirja järgi ei tohi Vääna-Tõlinõmme-Humala tuumalal looduslike alade pindala langeda alla 90%. Seega ei ole isikud, kes taotlevad rohevõrgustikul olevale maaüksusele DP-d enne negatiivse kumulatiivse mõju avaldumist, ja isikud, kes taotlevad DP-d pärast seda, samas olukorras. Eelnevast tulenevalt ei oleks selliste isikute erinev kohtlemine võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine (vrd RKHKo 3-21-1370/35, p 29).
22.Kuna kassatsioonkaebus rahuldatakse ja ringkonnakohtu otsus tühistatakse ning halduskohtu otsus jääb jõusse, siis jäävad kõik kaebaja menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmiseks taotlust esitanud (HKMS § 109 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.