X-i kaebus Tartu Vangla 19. märtsi 2025. a käskkirja nr 225/1-3/99 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Tartu Vangla, esindaja Liisa Paltsar-Jürimäe
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta X-i kaebus rahuldamata.
2.Jätta kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 20 eurot Eesti Vabariigi kanda. Muud võimalikud menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 14. novembril 2025. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Tartu Vangla tunnistas 19. märtsi 2025. a käskkirjaga nr 2-25/1-3/99 kinnipeetav X-i süüdi Tartu Vangla direktori 11. veebruari 2013. a käskkirjaga nr 1-1/27 kinnitatud „Tartu Vangla kodukord“ (Tartu Vangla kodukord) p 1.7.1 rikkumises, määrates talle distsiplinaarkaristuseks isikliku televiisori kasutamise keelamise viieks päevaks, ning Tartu Vangla kodukorra p 8.7.4 rikkumises, määrates talle distsiplinaarkaristuseks noomituse.
3-25-2206 Käskkirja kohaselt seisnesid X-i rikkumised selles, et X kasutas 19. veebruaril 2025 ametnike suunal ähvardavaid väljendeid, väljendades soovi ja valmisolekut kasutada vägivalda, ning kaebaja ei andnud oma telerit koheselt kambrist ära pärast seda, kui selle turvakleebis oli muutunud kasutuskõlbmatuks (kaebaja valduses oleva digiboksi turvakleebis numbriga 03349 on liimist lahti ning turvakleebise alla oli juurde kleebitud kahepoolne läbipaistev teip) (digitaalse toimiku leheküljed (dtl) 11-16).
2.X esitas 27. märtsil 2025 Tartu Vangla 19. märtsi 2025. a käskkirja nr 2-25/1-3/99 peale vaide (dtl 17-20), mille Tartu Vangla jättis 4. juuni 2025. a vaideotsusega nr 1-8/2-25/70-2 rahuldamata (dtl 8-9). Vaideotsuse põhjendused olid järgmised: 1) Vaidlustatavas käskkirjas on käsitletud vaide esitaja poolt 5. märtsil 2025 esitatud kirjalikke selgitusi ja 10. märtsil 2025 esitatud vastuväiteid distsiplinaarkaristuse protokollile ning neile on vastatud. Käskkirjas on välja toodud, et vaide esitaja kasutas spetsialistiga suheldes valjult karjudes ähvardusi, öeldes muu hulgas „kas soovitakse, et keegi saaks kannatada“, ning teatas, et on valmis läbi peksma või torkama pastakaga silma esimese inimese, kes tema kambrisse astub. Samalaadse sisuga ähvardavad väljendid esinesid ka Tartu Vangla esimese üksuse inspektor-kontaktisik Ilona Tatarinile esitatud ettekandes. 2) Täiendavate tõendite kogumist ei ole menetleja pidanud vajalikuks. 3) Käskkirja koostamisel on arvestatud, et vaide esitaja hoolimata kehtivate distsiplinaarkaristuste olemasolust jätkas distsiplinaarrikkumiste toimepanemist ja võttes arvesse rikkumise iseloomu, ei olnud otstarbekas kinnipeetavale määrata distsiplinaarkaristusena noomitust, kuna see võis luua vaide esitajale mulje, et talle ei määrata distsiplinaarrikkumiste eest distsiplinaarkaristusi, millel on reaalsed tagajärjed. Sellest tulenevalt oli proportsionaalne määrata distsiplinaarkaristuseks isikliku televiisori kasutamise keelamine kuni viieks ööpäevaks, mis tooks vajaliku tulemuse. Tegemist ei ole liigselt piirava karistusega.
3.X esitas 3. juulil 2025 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse Tartu Vangla 19. märtsi 2025. a käskkirja nr 2-25/1-3/99 tühistamiseks. Kaebaja esitas 31. juulil 2025 muuhulgas menetlusabi taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks (dtl 2, 33-34).
4.Tartu Halduskohus vabastas 1. augusti 2025. a määrusega X-i kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest, võttis kaebuse menetlusse ja tunnistas vastustajaks Tartu Vangla (dtl 38-40).
5.Tartu Vangla esitas 8. septembril 2025 vastuse kaebusele (dtl 70-71).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
6.Kaebaja nõuab Tartu Vangla 19. märtsi 2025. a käskkirja nr 2-25/1-3/99 tühistamist, põhjendades oma kaebust järgmiselt. 1) Tartu Vangla rikkus kaebajale karistust määrates uurimispõhimõtet ja haldusmenetluse seaduse (HMS) § 6 norme. Vangla ei ole kogunud tõendeid ja on tähelepanuta jätnud asjaolud, mida kaebaja seletas vanglale esitatud vastuväidetes ja vaides. 2) Digiboksil olnud turvakleeps oli osaliselt kulunud ning see juhtus seepärast, et kleeps oli valesti kleebitud ja lõigatud pooleks. Kuna käskkirjas oli märgitud, et tegemist ei olnud raske rikkumisega, siis pidi menetleja piirduma üksnes vestlusega. Kaebaja kartis, et kui ta teavitab 2
3-25-2206 vanglat kleepsu kohta, siis jääb kaebaja sellest üldse ilma, kuid kaebaja tahtis lõpuni vaadata sarja, mis pidi mõned päevad veel käima. Kaebaja oleks kohe pärast seda esitanud taotluse ümberkleepimiseks. Kaebaja jaoks on televiisor väga oluline. 3) Kaebaja ütleb rumalusi tugeva erutuse, hingelise mõju all. Kaebajal on emotsioonide reguleerimise raskused. 4) Kaebajat on koheldud ebavõrdselt. Vangla on välja andnud käskkirja, kus kinnipeetav lõhkus ära WC ukse ja blokeeris sellega ära ametniku sissepääsu kambrisse, ei allunud korraldustele, osutas füüsilist vastupanu, mille eest karistati teda neli päeva ilma telerita tingimisi katseajaga. Kaebaja ei ole karjunud, solvanud, füüsilist vastupanu osutanud ega vara lõhkunud. Olid ainult rumalad väljendid, mis on kaebajale andestatavad kaebaja terviseseisundi tõttu.
7.Tartu Vangla vaidleb kaebusele vastu ning leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja jääb kohtueelses menetluses esitatud seisukohtade juurde. Vastuses kaebusele lisas vastustaja järgmist. 1) Menetluse aluseks olnud ettekannetest nähtub selgelt, et X kasutas ametnike suunal ähvardavaid väljendeid, väljendades soovi ja valmisolekut kasutada vägivalda. Tegemist on kodukorra p 1.7.1 rikkumisega. Ka kodukorra p 8.7.4 koosseisu saab lugeda täidetuks, sest kinnipeetav ei andnud oma elektriseadet koheselt kambrist ära pärast seda, kui selle turvakleebis oli muutunud kasutuskõlbmatuks. Kinnipeetava enese poolt menetluse käigus antud seletused kinnitavad, et ta oli turvakleebise nõuetele mittevastavusest teadlik, kuid ta kartis väidetavalt sellest ametnikke teavitada. 2) Kaebajale määratud karistusi saab pidada proportsionaalseks toime pandud rikkumistega. Võttes arvesse, et kinnipeetav jätkas vaatamata kehtivate distsiplinaarkaristuste olemasolule, rikkumiste toime panemist ning võttes arvesse toime pandud rikkumiste iseloomu, oli põhjendatud määrata kinnipeetavale karistusteks isikliku televiisori kasutamise keelamine ning noomitus. Karistusena isikliku televiisori kasutamise keelamine võimaldas kinnipeetaval teha vajalikke järeldusi oma käitumise sobilikkuse kohta ning parandada tulevikus oma käitumist edaspidiste distsipliinirikkumiste vältimiseks. Noomituse kohaldamine kodukorra p 8.7.4 rikkumise eest võimaldas suunata kinnipeetavat oma käitumist analüüsima ning suhtuma edaspidi vanglas kehtivate normide järgimisesse hoolikamalt. 3) Distsiplinaarmenetlus on läbi viidud õiguspäraselt. Vaidlustatud käskkiri vastab HMS §-s 54 sätestatud õiguspärasuse nõuetele ja §-st 56 tulenevatele põhjendamisreeglitele. Käskkirjas on analüüsitud distsiplinaarsüüteo koosseisu täidetust ja tõendatust, karistuse määramise vajalikkust ja karistuse valikut. Samuti on distsiplinaarkaristus määratud vangistusseaduse (VangS) § 64 lg-s 41 sätestatud tähtaja jooksul.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
8.Kohtu menetluses on kaebaja nõue Tartu Vangla 19. märtsi 2025. a käskkirja nr 2-25/13/99 tühistamiseks. Kaebaja heidab vastustajale ette uurimispõhimõtte ja võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist ning leiab, et distsiplinaarkaristuse asemel oleks kaebajaga tulnud läbi viia üksnes vestlus. Seega on vaidluse all nii Tartu Vangla 19. märtsi 2025. a käskkirja nr 2-25/1-3/99 formaalne kui ka sisuline õiguspärasus.
9.Kohus on seisukohal, et X-i kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja on põhjendatult leidnud, et kaebaja pani toime vaidlustatud käskkirjas nimetatud distsiplinaarsüüteod, 3
3-25-2206 lähtunud karistuste määramisel kohastest kaalutlustest ega ole jätnud välja selgitamata asja lahendamise seisukohast olulisi asjaolusid. Kaebajale on menetluse käigus nõuetekohaselt tagatud ärakuulamisõigus, menetluse käigus ei ole tehtud selliseid menetlusvigu, mis saanuksid mõjutada vaidlustatud käskkirja sisu, ning kaebajat ei ole koheldud ebavõrdselt. Sealjuures nõustub kohus vastustaja seisukohtadega, pidades vajalikuks oma lõppjärelduse põhistamiseks rõhutada eelkõige järgmist.
10.Kinnipeetava distsiplinaarkorras karistamine on kaalutlusotsustus. Kaalutlusõiguse alusel tehtud otsuse kohtulik kontroll on piiratud. Tulenevalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg-st 3 saab kohus kontrollida üksnes seda, kas vastava haldusakti õiguspärasuse eeldused on täidetud ning kas haldusakti andmisel järgiti diskretsiooni piire, eesmärke ja õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. Haldusakti õiguspärasuse eeldused on sätestatud HMS §-s 54: haldusakti peab olema andnud pädev haldusorgan andmise hetkel kehtinud õiguse alusel, haldusakt peab olema selle andmise ajal kehtinud õigusega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastama vorminõuetele. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida ka kaalutlused, millest haldusorgan haldusakti andmisel lähtus (HMS § 56 lg 3). Kohtul puudub õigus hinnata kaalutlusõiguse alusel antud otsustuse sisulist otstarbekust. Kohus saab hinnata seda, kas distsiplinaarkaristuse ajendiks olnud tegu on kaebajale etteheidetav, s.o kas vaidlustatud käskkirjas on süü tuvastatud, kas menetluses on järgitud haldusmenetluse põhimõtteid, mille järgimata jätmisel tuleks haldusakt tühistada, ning kas määratud distsiplinaarkaristus on proportsionaalne toime pandud rikkumisega.
11.Tartu Vangla kodukorra p 1.7.1 kohaselt on kinnipeetaval keelatud teiste isikutega suhtlemisel kasutada seksuaalselt ahistavaid, ebatsensuurseid, ähvardavaid, solvavaid või laimavaid väljendeid, žeste või žargooni. Tartu Vangla kodukorra p 8.7.4 sätestab: „Kinnipeetaval on keelatud elektriseadmeid ise remontida või ümber ehitada. Kinnipeetav kohustub seadme purunemise korral või turvakleebisega varustatud elektriseadmete puhul turvakleebise kasutuskõlbmatuks muutumisel selle koheselt kambrist ära andma. Elektriseadmed, mis on rikutud, muudetud, turvakleebised rikutud, ümber ehitatud või ekspluateerimisest ohtlikuks muutunud, kuuluvad äravõtmisele ja lattu paigutamisele. Füüsiliselt purunenud või käitlemisel ohtlikuks muutunud elektriseadmeid ja nende lisaseadmeid lattu ei paigutata ning need kuuluvad hävitamisele.“
12.Vaidlusalusest käskkirjast nähtuvalt karistati kaebajat selle eest, et ta kasutas 19. veebruaril 2025 ametnike suunal ähvardavaid väljendeid, väljendades soovi ja valmisolekut kasutada vägivalda, ning kaebaja ei andnud oma telerit koheselt kambrist ära pärast seda, kui selle turvakleebis oli muutunud kasutuskõlbmatuks. Et digiboksi turvakleebise kasutuskõlbmatuks muutumise tõttu sellega varustatud elektriseadmete koheselt ära andmata jätmist kaebaja poolt kinnitavad nii Tartu Vangla teabe- ja uurimisosakonna spetsialisti Aleksei Bronzovi poolt 19. veebruaril 2025 koostatud ennekanne nr 2-25-629 (dtl 44), Tartu Vangla teise üksuse inspektor-kontaktisiku I. Tatarini poolt 19. veebruaril 2025 koostatud ettekanne nr 2-25-631 (dtl 45-46) ning kaebaja ei ole mainitud asjaolu eitanud ka distsiplinaarmenetluses antud seletuses, distsiplinaarprotokollile esitatud vastuväidetes ega kohtule esitatud kaebuses, puudub vaidlus eelnimetatud asjaolus.
13.Kohtu hinnangul on kodukorra p-s 1.7.1 sätestatud koosseisu täitmiseks iseenesest piisav, kui kinnipeetav kasutab suhtlemisel ähvardavat väljendit. Seejuures ei oma tähtsust asjaolul, et kaebaja ei öelnud seda otse valvurile või et kaebaja ei viinud oma ähvardust ellu. Tegemist on siiski teise isikuga suhtlemisel ähvardava väljendi kasutamisega, kuid kodukorra p 1.7.1 näeb ette, et kinnipeetav ei tohi suhtlemisel ähvardava sisuga väljendeid kasutada. Vanglaametnike ettekannetega on tõendatud, et kaebaja küsis 19. veebruaril 2025 pärast televiisori ja digiboksi äravõtmist vanglaametnikelt, kas soovitakse, et keegi saaks kannatada, 4
3-25-2206 ning teatas, et on valmis läbi peksma või torkama pastakaga silma esimest inimest, kes tema kambrisse astub. Kaebaja poolt eelnimetatud väljendite kasutamine vestluses vanglaametnikuga oli seega kodukorra p 1.7.1 tähenduses keelatud käitumine.
14.Kaebuse kohaselt kartis kaebaja, et kui ta teavitab vanglat kleepsust, siis jääb kaebaja sellest üldse ilma, kuid kaebaja tahtis lõpuni vaadata sarja, mis pidi mõned päevad veel käima. Ka tõi kaebaja esile, et kaebaja ütleb rumalusi tugeva erutuse ja hingelise mõju all.
15.Kaebaja selgitused rikkumiste toimepanemise kohta ei ole veenvad ega õigusta kuidagi ettekannetes kirjeldatud käitumist. Kohus möönab, et olukorras, kus kaebajalt tuleb mittenõuetekohase turvakleebise tõttu ära võtta digiboks, võib kaebajale tekitada ärritust ja mõningast ebamugavust, kuid see ei õigusta kodukorra p-s 8.7.4 sätestatud kohustuse rikkumist ega ähvardavate väljendite kasutamist.
16.Kohtu hinnangul pidi kaebaja olema teadlik sellest, et rikutud turvakleebisega elektriseadme kasutamine ning teise isikuga suhtlemisel ähvardavate väljendite kasutamine on kinnipeetavale keelatud. Eelnimetatut tehes käitus kaebaja tahtlusega. Isegi kui kaebaja oleks ähvardavaid väljendeid ja rikutud turvakleebisega digiboksi kasutanud hooletusest, siis ka hooletus on üheks süü vormiks ning kaebaja käitumine rikkumise toimepanemise seisukohalt süüline.
17.VangS § 63 lg 1 kohaselt võib VangS, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi. Kohtu hinnangul on vangla nõuetekohaselt analüüsinud karistamise vajadust ja karistuste liike ning võtnud kooskõlas VangS § 63 lg 3 esimese lausega distsiplinaarkaristuste valikul arvesse vangistuse täideviimise eesmärke. Vangla karistas kaebajat kodukorra p 1.7.1 rikkumise eest viiepäevase isikliku televiisori kasutamise keeluga põhjendades, et kaebajale ei ole otstarbekas määrata distsiplinaarkaristusena noomitust, kuna see võib luua kinnipeetavale mulje, et talle ei määrata distsiplinaarrikkumiste eest distsiplinaarkaristusi, millel on reaalsed tagajärjed. Kinnipeetaval jäävad alles igapäevased vabadused, kuid samas annaks antud karistuse kohaldamine kinnipeetavale endale võimaluse teha juhtunust õigeid järeldusi ning parandada oma käitumist edasiste distsipliinirikkumiste vältimiseks. Ka arvestas vangla kaebajal kehtivate distsiplinaarkaristuste olemasolu. Seejuures karistas vangla kaebajat kodukorra p 8.7.4 rikkumise eest noomitusega, põhjendades turvakleebise nõuetele vastavuse vajadust ning märkides, et tegemist oli kerge rikkumisega. Seega on vastustaja käskkirjas põhjalikult selgitanud, miks ta on pidanud ähvardavate väljendite kasutamist ning rikutud turvakleebisest teavitamata jätmist ja elektriseadme ära andmata jätmist selliseks rikkumiseks, millele tuleb reageerida distsiplinaarkaristusega, mitte vestlusega.
18.Muuhulgas ei esine käskkirjas selliseid menetluslikke või vormilisi puudusi, mis annaks alust pidada vaidlustatud käskkirja ning distsiplinaarmenetlust õigusvastaseks. Kaebajat on teavitatud distsiplinaarmenetluse alustamisest (dtl 54), selgitatud menetluse käiku ja menetluslikke õigusi ning antud võimalus asjakohaste dokumentidega tutvumiseks (dt 54, 51), lisaks antud võimalus selgituste ja vastuväidete andmiseks, mida kaebaja on ka teinud (dtl 56--59). Ka ei ole kohtu hinnangul põhjust vastustajale ette heita HMS §-s 6 sätestatud uurimispõhimõtte rikkumist, kui vastustaja ei kogunud asjas tõenditena salvestusi, millest on näha kaebaja sõnakasutus. Kuna kaebaja ei eitanud oma 5. märtsi 2025. a selgitustes ja 10. märtsi 2025. a vastuväidetes, et ta on toime pannud talle etteheidetavad teod ning oma pöördumistest ilmneb, et kaebajal oli siiski 19. veebruaril 2025 toimunust piisav ülevaade ja mälu sündmuste kohta, siis puudus vanglal kohustus salvestiste kogumiseks. Seega on kohtu hinnangul distsiplinaarmenetlus läbi viidud vastavalt VangS § 64 nõuetele.
5
3-25-2206
19.Kohus leiab, et vangla ei ole vaidlusaluse käskkirja väljaandmisel rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet. Et vanglal on ulatuslik kaalumisruum tegude raskuse hindamisel, karistuse määramisel ja valikul, st distsiplinaarkaristuse määramine on individuaalne otsus ning sõltub nii distsipliinirikkumise asjaoludest kui ka rikkuja isikust, siis isegi kui vangla on mõne kinnipeetava puhul otsustanud jätta ta distsiplinaarkorras karistamata, ei tähenda, et kaebaja karistamine oleks õigusvastane.
20.Eeltoodust tulenevalt on Tartu Vangla 19. märtsi 2025. a käskkiri nr 2-25/1-3/99 õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus.
21.HKMS § 158 lg 5 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Seega jääb kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 20 eurot, mille tasumisest kohus kaebaja 1. augusti 2025. a määrusega vabastas, Eesti Vabariigi kanda. Kaebaja võimalikud muud menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Ka vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda, sest kohtule pole esitatud kuludokumente ja menetluskulude nimekirja (HKMS § 109 lg 1 ls 4). (allkirjastatud digitaalselt)
6
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.