Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Madis Ernits, Maili Lokk 12.06.2025, Tartu 3-24-129 X.X. kaebus Tartu Vangla direktori 19.12.2023. a käskkirjade nr 3-3/7-9 ja 3-2/434 õigusvastaseks tunnistamiseks, teenistusest vabastamise aluse muutmiseks ning hüvitise väljamõistmiseks Tartu Halduskohtu 13.06.2024. a otsus Tartu Vangla apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja – X.X. Vastustaja/apellant – Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 13.06.2024. a otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
2.Jätta poolte menetluskulud ringkonnakohtus nende endi kanda.
4.Asendada avaldatavas otsuses füüsiliste isikute nimed tähemärkidega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o 12.06.2025, arvates (HKMS § 212 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla sisekontrolli jõudis 12.04.2023 info, et 18.03.2023 toimus Põlvamaal Kopra puhkemajas Tartu Vangla IV üksuse juhi Y.Y.u sünnipäeva tähistamine, kus võimaldati seltskonnas viibinud alaealisel koos täiskasvanutega alkoholi juua. Info kohaselt tarbis sünnipäevapeol vanemvalvuri S.S.i 15-aastane laps alkoholi, sh jõi korduvalt pitsist viina.
2.Tartu Vangla algatas 24.05.2023. a käskkirjaga nr 3-3/2-1 neljanda üksuse juhi Y.Y.u ja 29.05.2023. a käskkirjaga nr 3-3/3-1 neljanda üksuse vanemvalvuri S.S.i suhtes distsiplinaarmenetluse. X.X. andis 14.06.2023 tunnistajana seletusi mõlemas distsiplinaarmenetluses.
3.Tartu Vangla algatas 04.09.2023. a käskkirjaga nr 3-3/7-1 X.X. suhtes distsiplinaarmenetluse, kuna eelnimetatud menetluste käigus kogutud tõendite põhjal oli tõusetunud kahtlus, et X.X. võib olla 14.06.2023 tunnistajana seletusi andes valetanud või tõsiasju moonutanud.
3.1.Tartu Vangla määras 19.12.2023. a käskkirjaga nr 3-3/7-9 X.X.-le distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamise. Käskkirja põhjenduste kohaselt rikkus X.X. avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 51 lg-st 1 ja eetikakoodeksi p-st 1.3 tulenevat aususkohustust, ATS § 51 lg-st 4 tulenevat väärikuskohustust ning ATS § 51 lg-st 6 tulenevat üldist toetamiskohustust, kui ta 14.06.2023 distsiplinaarmenetlustes nr 3-3/2-1 ja 3-3/3-1 tunnistajana selgitusi andes moonutas tõde ja valetas. X.X. rikkus nimetatud kohustusi tahtlikult. Käskkirja põhjenduste kohaselt seisneb peamine probleem selles, et X.X. väitis, et ta saab kindlalt öelda, et S.S.i alaealine tütar B.B. šotte ei joonud. Kui tegelikult oli tema mälu 14.06.2023 nii lünklik, et ta ei suutnud isegi meenutada, kes temaga šottide joomise ajal ühes lauas istusid, pidi ta paratamatult teadma, et väide, et ta saab midagi „kindlalt öelda“ ei vasta tõele. Kui X.X. suutis lauas 1 istudes jälgida üpriski täpselt, mis lauas toimub, siis pidi ta oma asukohast tulenevalt nägema ka, kuidas B.B. šotti jõi. Kui X.X. tõepoolest ei näinud, kas B.B. šotti jõi või mitte, siis oleks ta seda nii pidanud ka väljendama nii, nagu väljendasid menetluses mitmed tunnistajad, ja mitte väitma, et alaealine alkoholi ei tarvitanud. Ametniku valetamine seab kahtluse alla tema enda usaldusväärsuse ning seeläbi ka vanglateenistuse usaldusväärsuse. Rikkumise tõttu on aset leidnud X.X. ja vanglateenistuse vahelise usaldussuhte niivõrd kaugeleulatuv kahjustamine, et seda ei ole enam võimalik ühegi teise VangS § 150 lg-s 1 loetletud karistuse liigiga taastada.
4.Tartu Vangla vabastas 19.12.2023. a käskkirjaga nr 3-2/434 a. X.X. ATS § 94 alusel teenistusest alates 20.12.2023. Teenistussuhte viimaseks päevaks loeti 19.12.2023.
5.Kaebaja esitas 15.01.2024 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla direktori 19.12.2023. a käskkirjade nr 3-3/7-9 ja nr 3-2/434 õigusvastaseks tunnistamiseks, teenistusest vabastamise aluse muutmiseks ning 12 kuu palga ulatuses hüvitise väljamõistmiseks. Kaebaja poolt hiljem täiendatud kaebuse põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.
5.1.Kaebaja hinnangul on vaidlustatavad käskkirjad õigusvastased, kuna ei ole kehtiva õigusega kooskõlas, on ebaproportsionaalne ning tehtud olulisi haldusmenetluse põhimõtteid rikkudes. Kaebaja hinnangul rikkus vastustaja uurimispõhimõtet (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 6) ja selgitamiskohustust (HMS § 36) ning väljus distsiplinaarmenetluste nr 3-3/2-1 ja 3-3/3-1 läbiviimisel oma pädevuse piiridest. Sellest lähtudes on distsiplinaarmenetlustes nr 3-3/2-1 ja 3-3/3-1 kogutatud tõendid saadud õigusrikkumise teel ning on lubamatud.
5.2.Kaebaja ei pannud toime distsiplinaarsüütegu, kuna ta ei ole teenistusülesandeid rikkunud. Tegu oli kinnise eraelulise sündmusega, sünnipäeval osalejad ei täitnud sel hetkel teenistusülesandeid. Vastustajal puudus õigus sekkuda kaebaja ja teiste sünnipäeval viibivate isikute eraellu. Kaebaja ei nõustu, et kui ta andis tunnistajana seletusi eraeluliste sündmuste kohta, mis ei seondunud teenistusülesannete täitmisega, oli tegu teenistusülesannete täitmisega.
5.3.Sisuliselt kaebajale tunnistaja õigusi ei tutvustatud, sh ei tutvustatud ka seda, et seletusi käsitletakse kui teenistuskohustusi.
5.4.Vastustaja tuvastas, et ilmnevad mõningad lahknevused tunnistajate ütlustes küsimuses, kas sünnipäevapeol laual olnud kanget alkoholi jõi ka alaealine B.B.. Vastustaja arvestas usaldusväärsete tunnistajatena ainult G.G., J.J., P.P. ja E.E. seletustega. P. P. tunnistusi ei saa arvesse võtta, sest ütlused on liialt ebakindlad ja B.B. viina joomise kohta ei öelnud P. P, midagi. Eluliselt ei ole usutav, et J.J. oma kohal istudes nägi B.B.t viinapitsist joomas olukorras, kus tema vaateväljale jäid ette teises lauas istunud inimesed. Eluliselt ei ole usutav, 2
et lauas B.B. vastas istunud P.P. ei näinud B.B.t viinapitsist joomas, kuid J.J. teisest lauast nägi. E.E.i antud seletused ei tõenda seda, et B.B. võis sünnipäevapeo alguses pitsist viina juua, sest ta ei teinud tüdrukutel vahet. Lisaks ei teadnud E.E., mis jook võis olla laual viinapitsis. E.E. räägib enda tunnistustes ühe tüdruku poolt tema jaoks teadmata alkoholi joomisest joogiklaasist, mitte viinapitsist joomisest. G.G. ütlused on ebausaldusväärsed, sest B.B. vastas istunud P. P. ja E.E. ning teised B.B.ga samas lauas istunud isikud (M.M., K.K., X.X. , kaebaja) ei näinud B.B.t viinapitsist joomas.
5.5.Vastustaja ei arvestanud või jättis analüüsimata B.B. poolt väidetavalt pitsist viina joomise tõendamisel tunnistajate A.A., M.M., N.N., K.K. ja kaebaja ütlustega. Vastustaja tunnistas K.K. tunnistused ebausaldusväärseks seetõttu, et ta on kaebaja, Y.Y.u ja S.S.i sõber ning soovis kaebaja kasuks olevaid tunnistusi välistada. K.K. ütles, et ei näinud peo ajal, et B.B. oleks alkoholi tarbinud või hoidnud käes pitsi, ning ta ei näinud alkoholi tarvitamas ka T.T. ega tema tüdruksõpra. Kuigi K.K. eksis hilisemas tunnistuses B.B. lauas paiknemise osas, siis ei saa kõiki tema varasemaid seletusi seetõttu ebausaldusväärseks lugeda. Vastustaja selekteeris N.N. tunnistusest välja ainult nendele sobivad fragmendid. Vastustaja ei arvestanud tunnistuses olnud kaebaja kasuks olevate ütlusega. Kahtlust tekitav on asjaolu, et vastustaja algatas 04.09.2023 distsiplinaarmenetlused ka Y.Y.u ja S.S.i distsiplinaarmenetluses selgitusi andnud M.M. ja N.N. suhtes, sest ka nemad on Y.Y.u ja S.S.i sõbrad ja suhtlevad nendega tööväliselt. Vastustaja määras ka M.M.le ja N.N.le distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamise, süüdistades neid valetamises ja tõe moonutamises. Kõikidel tunnistajatel on distsiplinaarmenetluste nr 3-3/3 ja 3-3/2 tunnistustes võrreldes kaebaja suhtes läbiviidud menetluse raames antud tunnistustega vastuolusid ja ebatäpsusi, kuid vastustaja käsitles ebausaldusväärsetena ja valetamisena ainult kaebaja, M.M. ja N.N. tunnistusi.
5.6.Kaebaja vaidleb vastu järeldustele, nagu ta oleks asjaolusid moonutanud või valetanud. Vastustaja sellekohased järeldused on väärad ja meelevaldsed ning kohtlevad kaebajat ebavõrdselt võrreldes teiste tunnistajatega. Kaebaja on ausalt kirjeldanud oma suhteid S.S.i ja Y.Y.uga ning ausalt andud ka oma seletused. Kaebaja ei ole oma seletusi lähedasemate suhete tõttu moonutanud. Kaebaja andis 14.06. ja 19.10.2023 seletused selle kohta, mida ta isiklikult sündmusel koges ja mida sündmusest mäletas lähtuvalt vastustaja esitatud küsimustest. Kuivõrd haldusmenetlusi läbi viies lasus vastustajal uurimiskohustus, siis oli vastustaja kohustuseks asjas tähtsust omavad asjaolud välja selgitada ning vajadusel esitada täpsustavaid, konkreetseid küsimusi. Vastustaja ei saa hakata väidetavaid lünki ise sisustama. Vastustaja ei esitanud ebaselgeks jäänud ütluse kohta kaebajale täpsustavaid küsimusi.
5.7.Tõendina ei saa võtta J. J. ja G.G. hinnangut, et kaebaja oleks pidanud B.B.t šotti joomas nägema, kui nemad seda nägid. Inimeste vaateväli on erinev olenevalt sellest, kus keegi istub, kuhu parasjagu vaatab või mida teeb (nt vestleb kellegagi, sööb vaadates taldrikusse, vaatab telefoni, jne) või millele keskendub ning seetõttu võib mitte näha kõiki detaile. Kuivõrd ükski distsiplinaarmenetlustes kogutud tõend ei anna alust arvata, et kaebaja ka reaalselt alaealise alkoholi tarvitamist nägi, siis ei saa asuda järeldusele, et kaebaja antud seletused oleksid tahtlikult moonutatud.
5.8.Kuivõrd kaebaja oli aus ja andis seletused oma mälupildile vastavalt, ei rikkunud ta ATS § 51 lg 1 ja eetikakoodeksi p 1.3. Ka ei anna vastustaja selgitused alust jaatada ATS § 51 lg-s 4 sätestatud kohustuse rikkumist. Vastustaja on maine kahjustamise juures välja toonud vaid potentsiaalselt tekkiva kahju juhul, kui juhtum peaks avalikuks saama, st vastustaja hinnangul käskkirja tegemise ajaks kahju tekkinud ei olnud. Ka ei saa nõustuda, et kaebaja ei oleks täitnud ATS § 51 lg 6 kohustust, kuna kaebaja ei ole keeldunud seletuste andmisest, on teinud kõik endast oleneva, et distsiplinaarmenetluste lahendamisele kaasa aidata.
5.9.Kaebaja on töötanud vanglateenistujana alates 2002. a ja käitunud alati vastavalt eetikaja seadusnormidele ning seni on kaebaja teenistusalane käitumine olnud laitmatu ja eeskujulik. Kaebajat on sellel ajaperioodil ergutatud seitsmel korral silmapaistvalt heade 3
teenistusülesannete täitmise eest. Vastustaja põhjendused on formaalsed ja üldised ega arvesta tegelikkuses konkreetset juhtumit ja kaebajaga seotud asjaolusid. Rangeima karistuse määramine on ebaproportsionaalne ning vastustaja on rikkunud põhjendamis- ja kaalumiskohustust. Seega on haldusakt ka kaalutlusvigadega. Eeltoodule tuginedes on haldusakt õigusvastane.
6.Tartu Halduskohus rahuldas 13.06.2024. a otsusega X.X. kaebuse. Halduskohus tuvastas Tartu Vangla direktori 19.12.2023. a käskkirjade nr 3-3/7-9 ja 3-2/434 õigusvastasuse, otsustas muuta kaebaja teenistusest vabastamise alust ja lugeda ta teenistusest vabastatuks omal soovil (ATS § 87 lg 1) ning mõistis Tartu Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitise kaebaja 12 kuu keskmise palga ulatuses. Halduskohus kohustas Tartu Vanglat ühe kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest määrama kindlaks kaebajale hüvitisena väljamaksmisele kuuluva summa suurus ja maksma see kaebajale välja. Halduskohus põhjendas otsust järgmiselt.
6.1.Kohus ei saa nõustuda sellega, et kolleegi distsiplinaarasjas ütluste andmine on teenistusülesannete täitmine. ATS § 52 lg 1 p 1 kohaselt määratakse ametikoha teenistusülesanded ametijuhendis. Vastustaja ei ole kaebajale ette heitnud tema ametijuhendis olevate teenistusülesannete täitmata jätmist. Asjaolu, et kaebaja allkirjastas enne ütluste andmist lehe, kus olid kirjas tunnistaja õigused ja kohustused, ei ole teenistusülesande määratlemisel asjakohane. Kaebajale ei pidanud olema äratuntav, et ütlusi andes täidab ta teenistusülesandeid. Distsiplinaarasjas ütluste andmist ei saa pidada ka täiendavaks ühekordseks teenistusülesandeks ATS § 53 mõttes.
6.2.Kohus ei nõustu vastustajaga, et kaebaja on Y.Y.u ja S.S.i distsiplinaarmenetlustes andnud teadvalt valeütlusi ja moonutanud tõde. Vastustaja järeldused X.X. ütluste kohta on meelevaldsed. Vastustaja väljatoodud vastuolud eelnimetatud seletuste vahel ei saa omada sellist kaalu, et jõuda järeldusele, justkui oleks kaebaja teadlikult valetanud ja tõde moonutanud. Nii nagu ka teiste tunnistajate seletused, on ka kaebaja seletused subjektiivsed ning neis on tõlgendamisruumi. Kui vastustaja oleks oma küsimusi täpsustanud, siis võib-olla oleks ka kaebaja saanud oma selgitusi täpsustada. Kohus peab usutavaks kaebaja kohtumenetluses antud selgitusi, et kuigi vastustaja tuvastas, et B.B. jõi õhtu jooksul tuvastamata ajal kolm pitsi alkoholi, siis ei pidanud kaebaja just neid konkreetseid hetki pealt nägema. Kaebaja ei viibinud kogu peo vältel lauas. Kaebaja selgitas, et ta liikus vahepeal ringi saunas, tünnisaunas, tualetis ja õues. Seega ei saa välistada, et ajal, mil alaealine alkoholi tarvitas, ei olnud kaebajat läheduses. Samuti saab nõustuda kaebaja selgitustega, et inimeste vaateväli on erinev olenevalt sellest, kus keegi istub, kuhu parasjagu vaatab või mida teeb (nt vestleb kellegagi, sööb vaadates taldrikusse, vaatab telefoni, jne) või millele keskendub ning seetõttu võivad inimesed tähele panna erinevaid asju. Selles, et isiku mälupilt võib muutuda, ei ole ka midagi tavapäratut või automaatselt pahatahtlikku. Seda enam, et seletuste andmise vahele jääb neli kuud.
6.3.Vastustaja selgitas, et kaebaja vääritu käitumine seisnes selles, et ta moonutas tõde ja valetas, kui andis tunnistajana selgitusi Y.Y.u ja S.S.i distsiplinaarmenetlustes. Kuivõrd ei ole tõendatud, et kaebaja moonutas tõde ja valetas, siis ei anna vastustaja selgitused alust jaatada ka ATS § 51 lg-s 4 sätestatud väärikuskohustuse rikkumist. Kaebaja selgitas, et ta ei näinud alaealise poolt alkoholi tarvitamist, sest ta liikus ringi ja ei pannud alkoholijoomist tähele. Kaebaja poolt selliste ütluste andmine ei saanud diskrediteerida ametnikku ülemuse silmis. Järeldus maine kahjustumise kohta peab olema piisavalt objektiivne selleks, et ka erapooletu ja mõistlik vaatleja leiaks, et käitumine oli sobimatu ning laiduväärne. Vastustaja ei ole kohtule esitanud tõendeid, et juhtumit tajunud isikute kirjeldusest ja/või ülemuse hinnangust võib järeldada, et enamik organisatsiooni liikmetest ja/või avalikkus tajuksid ja hindaksid kaebaja käitumist valdavalt sarnasel moel.
6.4.Vastustaja leiab, et kui inimene ei ole rääkinud selgitusi andes tõtt, siis on ta rikkunud ka ametniku üldist toetamiskohustust (ATS § 51 lg 6) ja takistanud distsiplinaarmenetluse 4
läbiviimist. Nagu kohus eelnevalt leidis, ei ole tõendatud kaebaja tõe moonutamise ja valetamise fakt. Seega ei saa ka väita, et kaebaja oleks rikkunud ATS § 51 lg-t 6.
6.5.ATS § 74 lg 1 järgi vastutab ametnik distsiplinaarsüüteo eest üksnes süü olemasolu korral. Tõendatud ei ole, et kaebaja valetas või moonutas tõde, ammugi ei teinud ta seda tahtlikult.
6.6.Teenistusest vabastamise kui rangeima distsiplinaarkaristuse kohaldamise eelduseks on rikkumise olulisus (ATS § 75 lg 4). ATS § 75 lg 5 sätestab, et teenistuskohustuste rikkumine on oluline, kui see toob endaga kaasa usalduse kaotuse ametniku vastu põhjusel, et rikkumise laadist tulenevalt võib arvata, et ametnik ei suuda ka edaspidi tagada teenistuskohustuse täitmist. Isegi kui ütluste andmist saaks pidada teenistusülesannete täitmiseks ja isegi kui jaatada, et kaebaja esitas vastuolulisi selgitusi, on sellise teo eest tagajärjena distsiplinaarkaristuse määramine kohtu hinnangul ebaproportsionaalne. Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et ka rikkumiste olulisus ei vabasta distsiplinaarkaristuse määrajat igakordsest kaalumiskohustusest sellise teo eest karistamise otsustamisel ja karistuse valikul (Riigikohtu 19.06.2018. a otsus asjas nr 3-16-113, p 14). Isegi kui nõustuda vastustajaga selles, et kaebaja käitumine on käsitatav tahtlikult toime pandud teona ja see rikkumine on oluline, on vastustaja kaalutlused, mille kohaselt kaebaja tegevus kujutab endast sedavõrd raske iseloomuga tegu, mis tingib rangeima karistuse, ebaõiged. Käskkirjas märgitud põhjused ei kajasta veenvalt, miks kaebajaga ei saa teenistussuhet jätkata ning miks leebem karistus oma eesmärki ei teeniks, seda enam, et teenistuses on kaebajat varasemalt edutatud ja ergutusi määratud. Kaalutlusõigusel põhineva haldusaktina peab distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamise käskkiri sisaldama ka asjakohaseid kaalutlusi (HMS § 56 lg 3). Teenistusest vabastamine on rangeim distsiplinaarkaristus, mille määramisel on asutusel kõrgendatud põhjendamiskohustus (nt Riigikohtu 18.05.2011. a otsus asjas nr 3-3-1-13-11, p 10). Vastustaja ei ole kõrgendatud põhjendamiskohustust täitnud.
6.7.Kaebaja kasvatas tema teenistusest vabastamise ajal alla seitsmeaastast last. ATS § 105 lg-s 2 märgitud olukorras on 12 kuu hüvitis üldjuhul optimaalne hüvitis. Asjas ei ole esitatud selliseid erilisi asjaolusid, mille alusel tuleks sellest hälbida. HKMS § 167 lg 1 lausete 2 ja 3 alusel on põhjendatud teha täpse rahasumma (kaebaja 12 kuu keskmise palga) kindlaksmääramine ülesandeks Tartu Vanglale.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.Vastustaja esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja leiab, et halduskohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust ning eksis põhjendamiskohustuse täitmisel.
7.1.Õigeks ei saa pidada halduskohtu järeldust, nagu ei oleks kaebajale ette heidetud tegu toime pandud teenistuskohustusi täites. Halduskohus piiritles ametniku teenistuskohustusi lubamatult kitsalt ning kohaldas seetõttu ebaõigesti materiaalõigust. On õige, et ATS § 52 lg 1 p 1 kohaselt tuleb teenistusülesanded määratleda ametijuhendis, samas ei saa tähelepanuta jätta, et ametniku teenistuskohustused ei piirdu ainult ametijuhendis sätestatud tööülesannetega. Nii näiteks sätestab ametniku üldiseid kohustusi kajastav ATS § 51 lg 3, et ametnik peab juhinduma vahetu ja kõrgemalseisva juhi seadusega kooskõlas olevatest teenistusalastest juhistest ja korraldustest, samuti ametijuhendist. Seega on seadusandja ette näinud, et tegelikult on ametnikul rohkem teenistuskohustusi kui neid võimalik ametijuhendisse kirja panna. ATS § 51 lg 6 sätestab ametniku kohustuse aidata teenistus- ja usaldussuhte raames kaasa ametiasutuse seadusest tulenevate ülesannete täitmisele. ATS § 73 lg 4 kohustab ametnikku andma teise ametniku distsiplinaarasjas selgitusi ning sellest keeldumine on kohustuse rikkumine. Kaebaja tegutses teiste ametnike distsiplinaarmenetlustes ütlusi andes teenistuskohustuste täitmisel.
7.2.Kuna ametnik on riigiga lojaalsussuhtes, siis on ainuvõimalik, et tunnistus ei pea olema mitte ainult formaalselt antud, vaid see peab olema ka faktiliselt õige. Kui tunnistus on 5
ebaõige, takistab see tõe väljaselgitamist ning võib kaasa tuua ebaõige lahendi distsiplinaarasjas. Varjates kolleegi distsiplinaarsüütegu õõnestatakse vältimatult avalikkuse usaldust riigi ja konkreetse ametiasutuse vastu tervikuna. Seega peavad ametnikud väga tõsiselt suhtuma neile pandud kohustustesse ning vanglateenistus ootab seda kõikidelt oma ametnikelt. Ametnikud on antud nõuetest kui vanglateenistuse ühest väärtusest informeeritud, samuti on nad teadlikud, et väärtuste vastu teadlik eksimine on vanglateenistuses raske distsipliinirikkumine.
7.3.Halduskohtu otsuse põhjendused, mis puudutavad vastuolusid kaebaja ütlustes (alates otsuse p-st 27) ei ole jälgitavad ning nende käsitlus on ebaloogiline, mistõttu jõudis kohus ebaõigele järeldusele, et kaebaja ei ole teadlikult fakte moonutanud. Kaebaja ütlusi tuleb hinnata nende andmise kronoloogilises järgnevuses. Kaebaja 14.06.2023 ning 19.10.2023 antud selgitustes esineb kaks olulist vastuolu, mida halduskohus ei kõrvaldanud. Antud juhul on asja tuumküsimus selles, et menetluses tuvastati, et kaebaja andis 14.06.2023 teadlikult ebaõiget infot kolleegi distsiplinaarmenetluses ning tema ütlused olid suunatud kollegi distsiplinaarvastutuse välistamisele.
1.1.Seoses kohtu etteheitega distsiplinaarmenetluses täiendavate küsimuste esitamata jätmisega, märgib vastustaja, et distsiplinaarmenetluse läbiviija peab olema objektiivne. Seades 14.06.2023 ütluste võtmisel tunnistaja poolt selgelt öeldu kahtluse alla, oleks saanud ütluste võtjale ette heita tunnistaja survestamist.
1.2.Vaadates kaebaja ütlusi kronoloogilises järjestuses ning kõrvutades neid tehioludega, saab järeldada, et ebaõigete ütluste andmine toimus. Kaebaja valetas või moonutas tõde. Kaebaja ei saanud seda teha kogemata. Kuna tegu oli kogenud vanglaametnikuga, oli ta väga hästi kursis vanglateenistuse nõuetega, sh teenistuse väärtustega, mille rikkumist vangla peab väga raskeks. Määratud karistus oli rikkumist arvestades proportsionaalne.
8.Kaebaja palus vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebaja ei nõustu vastustaja etteheidetega halduskohtu otsusele. Kaebaja ei nõustu, et tegu oli teenistusülesande täitmisega, kui kaebaja andis tunnistajana seletusi eraeluliste sündmuste kohta, mis ei seondunud teenistusülesannete täitmisega. Vangla sekkus õigusvastaselt kaebaja eraellu. Distsiplinaarasjades 3-3/2-1 ja 3-3/3-1 kaebaja poolt ütluste andmist ei saa pidada ka täiendavaks ühekordseks teenistusülesandeks ATS § 53 mõttes. Kaebaja ei ole toime pannud distsiplinaarsüütegu, kuna ei ole teenistusülesandeid rikkunud. Kaebaja ei nõustu vangla seisukohtadega, sest ei ole tunnistustes valetanud ja tõde moonutanud. Kaebaja rääkis tunnistustes antud selgitustes tõtt ja ei ole toime pannud vastustaja poolt talle süüks pandud rikkumisi. Kui arvestada ütluste kronoloogilist järjestust, siis on kahtlustäratav, kuidas sai vastustaja ilma tõenditeta juba 04.09.2023 eeldada, et tulevikus (19.10.2023) on kaebaja tunnistuses vastuolud võrreldes 14.06.2023 tunnistusega. Vastustaja ei olnud distsiplinaarmenetluse läbiviimisel erapooletu ja ei arvestatud süütuse presumptsiooni. X.X. antud ütluste kronoloogiline järjestus kinnitab seda seisukohta. Vastustaja oleks pidanud täitma uurimiskohustust, esitades täpsustavaid küsimusi, et kaebaja 14.06.2023. a tunnistusest ebaselgused kõrvaldada, kuid selle asemel asus ise süüdistust sisustama. Puuduvad faktilised tõendid, et kaebaja nägi alaealise poolt alkoholi tarvitamist.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et Tartu Vangla apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Halduskohus leidis kokkuvõttes õigesti, et kaebaja teenistusest vabastamine oli õigusvastane. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide alust halduskohtu otsuse tühistamiseks.
6
10.Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuses esitatud seisukohaga, et halduskohus käsitas teenistuskohustuse mõistet liiga kitsalt. Kuna halduskohus jätkas sellele vaatamata kaebajale distsiplinaarkaristuse määramise ja tema teenistusest vabastamise õiguspärasuse kontrollimist, siis on ringkonnakohtul võimalik nimetatud puudus kõrvaldada, muutes selles osas halduskohtu põhjendusi. Ülejäänud osas nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjendustega ning tuginedes halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 201 lg-le 4 ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
11.Halduskohus leidis, et kolleegi distsiplinaarasjas ütluste andmine ei ole teenistusülesannete täitmine, ja põhjendas seda otsuse p-s 31 järgmiselt: „Kohus nõustub vastustajaga küll selles, et ATS § 51 lg-st 1 tuleneb ametniku üldine käitumiskohustus tegutseda üldiselt teenistusülesandeid täites ausalt, asjatundlikult ja hoolikalt, kuid ei saa nõustuda sellega, et kolleegi distsiplinaarasjas ütluste andmine on teenistusülesannete täitmine. ATS § 52 lg 1 p 1 kohaselt määratakse ametikoha teenistusülesanded ametijuhendis. Vastustaja ei ole kaebajale ette heitnud tema ametijuhendis olevate teenistusülesannete täitmata jätmist. Asjaolu, et kaebaja allkirjastas enne ütluste andmist lehe, kus olid kirjas tunnistaja õigused ja kohustused, ei ole teenistusülesande määratlemisel asjakohane. Kaebajale ei pidanud olema äratuntav, et ütlusi andes täidab ta teenistusülesandeid. Distsiplinaarasjas ütluste andmist ei saa pidada ka täiendavaks ühekordseks teenistusülesandeks ATS § 53 mõttes. Teenistusülesandeid täitis menetleja, kes distsiplinaarmenetlustes kaebajalt ütlused võttis.“
12.Vastustaja arvates ei saa õigeks ei saa pidada halduskohtu järeldust, nagu ei oleks kaebajale ette heidetud tegu toime pandud teenistuskohustusi täites. Halduskohus piiritles ametniku teenistuskohustusi lubamatult kitsalt ning kohaldas seetõttu ebaõigesti materiaalõigust. On õige, et ATS § 52 lg 1 p 1 kohaselt tuleb teenistusülesanded määratleda ametijuhendis, samas ei saa tähelepanuta jätta, et ametniku teenistuskohustused ei piirdu ainult ametijuhendis sätestatud tööülesannetega. Nii näiteks sätestab ametniku üldiseid kohustusi kajastav ATS § 51 lg 3, et ametnik peab juhinduma vahetu ja kõrgemalseisva juhi seadusega kooskõlas olevatest teenistusalastest juhistest ja korraldustest, samuti ametijuhendist. Seega on seadusandja ette näinud, et tegelikult on ametnikul rohkem teenistuskohustusi kui neid võimalik ametijuhendisse kirja panna.
13.Ringkonnakohus nõustub vastustaja seisukoha ja põhjendustega. Teenistuskohustuste mõiste avarama tõlgendamise vajadust on korduvalt käsitletud ka kohtupraktikas (nt Riigikohtu 24.04.2007. a otsus asjas nr 3-3-1-14-07, p 18 koos viidetega varasemale praktikale). Samuti on õige, et ATS § 73 lg 4 järgi võib distsiplinaarmenetluse läbiviija nõuda sama ametiasutuse ametnikult, kes viibis distsiplinaarsüüteo toimepanemise juures või kellele on teada distsiplinaarsüüteo asjaolud, kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis seletust distsiplinaarsüüteo kohta ja tunnistaja on kohustatud niisuguse seletuse andma, ning seletuse andmisest keeldumine on kohustuse rikkumine (v.a kui tunnistaja keeldub ütluste andmisest seaduses loetletud lähedaste isikute suhtes). Seega tuleb praeguse vaidluse lahendamisel lähtuda sellest, et kaebaja täitis teiste ametnike distsiplinaarmenetlustes ütlusi andes teenistuskohustust. Praeguse kohtuasjaga seotud haldusasjas nr xxx vaidluse all olev küsimus Y.Y.u ja S.S.i suhtes läbi viidud distsiplinaarmenetluste õiguspärasusest eeltoodud järeldust ei mõjuta. Kui distsiplinaarmenetluses tunnistajana osalev ametnik ei anna seletusi ausalt, võib ta rikkuda enda teenistuskohustust sõltumata sellest, kas teise ametniku distsiplinaarmenetlus viidi läbi õiguspäraselt (vt ka Tartu Halduskohtu 19.12.2024. a otsus haldusasjas nr 3-24-161, p 21; tegemist on jõustumata lahendiga).
7
14.Ringkonnakohtu hinnangul ei eksinud halduskohus praeguses asjas tõendite hindamisel ja leidis õigesti, et kaebaja teenistuskohustuse rikkumine ei ole tõendatud. Halduskohtu otsus on selles osas hästi jälgitav, loogiline ja piisavalt põhjendatud.
15.Halduskohus pidas usutavaks kaebaja kohtumenetluses antud selgitusi, et kuigi vastustaja tuvastas, et B.B. jõi õhtu jooksul tuvastamata ajal kolm pitsi alkoholi, siis ei pidanud kaebaja just neid konkreetseid hetki pealt nägema. Kaebaja ei viibinud kogu peo vältel lauas. Kaebaja selgitas, et ta liikus vahepeal ringi saunas, tünnisaunas, tualetis ja õues. Seega ei saa välistada, et ajal, mil alaealine alkoholi tarvitas, ei olnud kaebajat läheduses. Samuti saab nõustuda kaebaja selgitustega, et inimeste vaateväli on erinev olenevalt sellest, kus keegi istub, kuhu parasjagu vaatab või mida teeb (nt vestleb kellegagi, sööb vaadates taldrikusse, vaatab telefoni, jne) või millele keskendub ning seetõttu võivad inimesed tähele panna erinevaid asju (otsuse p 30). Ringkonnakohtu hinnangul on need põhjendused asjakohased ja edasine vaidlus vastustaja nimetatud vastuolude osas on ainetu. On oluline vahe, kas ütlused puudutavad lauas istumist või alaealise poolt alkoholi tarbimise nägemist. Vastustaja takerdus veendumusse, et kaebaja pidi alaealise poolt alkoholi tarvitamist nägema. See ei ole aga isiku süüdimõistmiseks piisav. Ringkonnakohtu hinnangul oli vastustajal võimalik distsiplinaarmenetluses tema enda poolt esile toodud vastuolud kõrvaldada mh kaebajale täpsustavaid küsimusi esitades. Samuti on oht küsitletavat survestada seda teadvustades mõistlikult välditav. Kuna kaebaja kinnitab, et ta alaealist alkoholi tarbimas ei näinud, ja tõendid vastupidist ei kinnita, siis puudus vastustajal kaebaja valeütluste andmises süüdi mõistmiseks alus.
16.ATS § 71 järgi on distsiplinaarmenetluse eesmärk distsiplinaarsüüteo toimepanemisele viitavate asjaolude kiire ja täielik väljaselgitamine, võimaliku süüdlase tuvastamine ning distsiplinaarkaristuse õiglane määramine. Avaliku teenistuse seaduse käsiraamatus (kättesaadav arvutivõrgus) on selgitatud, et distsiplinaarõigus täidab samaaegselt nii ametnikkonna tõhusa toimimise ülesannet kui ka ametniku õiguste kaitsmise funktsiooni, sest distsiplinaarõiguse eesmärk on m.h tagada õiglane menetlus. Distsiplinaarõigus tagab, et avalik-õiguslik teenistus- ja usaldussuhe on ametniku tahte vastaselt lõpetatav üksnes juhul, kui on tõendatud ametniku poolt teenistuskohustuste oluline ja süüline rikkumine (ATS § 75 lg 4) (lk 222). Samuti on seal välja toodud, et distsiplinaarvõimu teostajal on süüteo (väärteo või kuriteo) menetlejaga võrreldes ulatuslikum kaalutlusruum asjaolude hindamisel vaatamata sellele, et teenistusest vabastamine võib ametniku jaoks olla raskemgi tagajärg kui väärteo eest määratav rahatrahv. Siiski peab ka distsiplinaarvõimu teostaja poolt distsiplinaarsüüteo subjektiivsele küljele antav hinnang tuginema tõenditele, mitte pelgalt kahtlustele (ATS § 73 kommentaar, lk 233).
17.Vastustaja rõhutas apellatsioonkaebuses enda veendumust, et määratud karistus oli rikkumist arvestades proportsionaalne. Halduskohus on veenvalt põhjendanud, miks selles osas vastustajaga nõustuda ei saa. Kuna vastustaja ei esitanud selles osas halduskohtu otsusele sisulisi vastuväiteid, siis puudub selle küsimuse täiendavaks käsitlemiseks vajadus.
18.Kõike eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus vastustaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse resolutsiooni muutmata, muutes halduskohtu otsuse põhjendusi ametniku poolt distsiplinaarmenetluses tunnistajana ütluste andmise teenistuskohustusena käsitamist puudutavas osas.
19.Kaebaja lisas apellatsioonkaebuse vastusele hüvitise arvutamise hõlbustamiseks Maksu- ja Tolliameti maksutõendi, milles on näha X.X. 2023. a töötasud (lisa 1) ning Riigi Tugiteenuste Keskuse arvutuse keskmise töötasu kohta perioodil 19.06.2023 kuni 19.12.2023. (lisa 2). 8
Halduskohus kohustas Tartu Vanglat ühe kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest määrama kindlaks kaebajale hüvitisena väljamaksmisele kuuluva summa suurus ja maksma see kaebajale välja. Seega puudub vajadus lisade võtmiseks asja materjalide juurde ja ringkonnakohus tagastab need kaebajale. Kaebajal on võimalik esitada need dokumendid Tartu Vanglale.
20.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebajal ei ole apellatsioonimenetluses menetluskulusid tekkinud, puudub vajadus menetluskulude väljamõistmiseks.
21.HKMS § 175 lg 3 alusel asendab kohus avaldatavas otsuses füüsiliste isikute nimed tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt)
9
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.