Hiiu Tuul MTÜ kaebus tühistada Kliimaministeeriumi 29.12.2023 otsus nr 7-12/23/3224-23, millega Kliimaministeerium kiitis heaks Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruande või alternatiivselt tunnistada õigusvastaseks Kliimaministeeriumi 29.12.2023 otsus nr 7-12/23/3224-23, ning keelata 29.12.2023 Kliimaministeeriumi otsusega heaks kiidetud KMH alusel vee (erikasutus)loa, hoonestusloa ja ehitusloa väljastamine LoodeEesti rannikumere tuulepargi rajamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja: Hiiu Tuul MTÜ, esindaja v.adv Liisa Linna Vastustaja: Kliimaministeerium, esindaja v.adv Aarne Akerberg Kolmas isik: Enefit Green AS, volitatud esindajad Marelle Esko ja Christian Oliver Palvadre
Menetlustoiming
Menetluse lõpetamine
Resolutsioon
1.Rahuldada vastustaja ja kolmanda isiku taotlused ning jätta kaebus läbi vaatamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Määruse peale võib 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule.
Edasikaebamise kord
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.23.03.2006 esitas arendaja Nelja Energia AS Keskkonnaministeeriumile vee erikasutusloa taotluse avamere tuuleparkide rajamiseks Loode-Eesti rannikumerre eesmärgiga paigaldada elektrituulikuid Apollo, Vinkovi ja Neupokojevi madalatele ning madalamale merealale madalike vahel. Lisaks on kavandatud tuulepark ühendada merekaabli abil vähemalt Eesti põhivõrguga ning võimalusel Soome ja Rootsi põhivõrguga.
2.05.05.2006 kirjaga nr 11-17/3873-2 algatas Keskkonnaministeerium keskkonnamõju hindamise (KMH), kuivõrd KeHJS § 6 lõike 1 punkti 5 alusel on meretuulepargi rajamisel tegemist olulise keskkonnamõjuga tegevusega (kaebuse lisa 2, dtl 46).
3.15.04.2010 esitas Nelja Energia AS Eesti Vabariigi Valitsusele taotluse hoonestusloa saamiseks (vajalik veekogusse ehitise püstitamiseks). Vee-erikasutusloa taotluse menetlus ning otsuse 1
tegemise hoonestusloa algatamise kohta on olnud peatatud kuni vee-erikasutusloa taotluse alusel algatatud KMH aruande heakskiitmiseni.
4.15.12.2023 esitas Enefit Green AS Kliimaministeeriumile heakskiitmiseks Loode-Eesti rannikumere tuulepargi (edaspidi tuulepark) KMH aruande (kaebuse lisa 3, dlt 47-529).
5.05.05.2006 otsusega nr 11-17/3873-2 võttis Keskkonnaministeerium veeloa taotluse menetlusse ja algatas ühtlasi keskkonnamõju hindamise (KMH). KMH algatamise aluseks oli keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) § 6 lg 1 p 5, mille kohaselt on tuuleelektrijaama püstitamine veekogusse olulise keskkonnamõjuga tegevus. KeHJS § 11 lg 11 alusel oli veeloa taotluse menetlus peatatud kuni KMH aruande heakskiitmiseni.
6.29.12.2023 tunnistas Kliimaministeerium otsusega nr 7-12/23/3224-23 „Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruande heakskiitmine“ KMH aruande “Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne” (Skepast&Puhkim OÜ töö nr 2013_0056, 2023)” (Loode-Eesti tuulepargi KMH) nõuetele vastavaks (kaebuse lisa 4, dtl 530-536).
7.29.01.2024 saabus Tallinna Halduskohtule Hiiu Tuul MTÜ kaebus tühistada Kliimaministeeriumi 29.12.2023 otsus nr 7-12/23/3224-23, millega Kliimaministeerium kiitis heaks Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruande või alternatiivselt tunnistada õigusvastaseks Kliimaministeeriumi 29.12.2023 otsus nr 7-12/23/3224-23, millega Kliimaministeerium kiitis heaks Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruande ning keelata 29.12.2023 Kliimaministeeriumi otsusega heaks kiidetud KMH alusel vee (erikasutus)loa, hoonestusloa ja ehitusloa väljastamine Loode-Eesti rannikumere tuulepargi rajamiseks.
7.1.Kaebaja toob kaebeõiguse osas välja järgmist.
7.1.1.Kaebajaks on keskkonnaorganisatsioon, mille kehtiva põhikirja kohaselt tegutseb Hiiu Tuul MTÜ avalikes huvides heategevuslikul eesmärgil Hiiumaa ja sellega piirneva mereala looduse hoidmise, säästliku, inimväärse ning esteetiliselt kauni keskkonna kaitsmise, hoidmise ja taastamise eesmärgil (kaebuse lisa 5, dtl 537-539). Kaebaja tegevus lähtub põhimõttest, et (tehno)rajatised, mis muudavad loodusliku ja kauni elukeskkonna ilmet, näiteks suured tuulegeneraatorid ja nendega seotud ehitised, ei ole aktsepteeritavad, hoolimata võimalikust kommertstulust.
7.1.2.Kaebaja lähtub põhimõttest, et Hiiumaale ja selle merealadele omane looduslik kooslus, selle mitmekülgsus ja terviklikkus on unikaalne terves maailmas ja tegutseb selle kaitseks (vt kaebaja põhikirja p 2.1. – 2.4). Kaebajat on keskkonnaorganisatsioonina tunnustatud Eesti kohtute poolt juba haldusasjas nr 3-16-1472. Kaebaja põhikirjalises tegevuses ja liikmeskonnas ei ole toimunud vahepeal muudatusi, mis tingiksid kaebaja keskkonnaorganisatsioonina tegutsemise lõppemise. Seega tuleneb kaebaja hinnangul tema kaebeõigus käesolevas asjas populaarkaebuse esitamiseks keskkonnaseadustiku üldosaseaduse (KeÜS) § 31 lg 1 punktist 1.
7.1.3.Riigikohus on asjas 3-3-1-35-13 selgitanud, et keskkonnamõju hindamine ei ole eraldiseisev menetlus, vaid see leiab aset loamenetluse raames ning on suunatud loataotluse lahendamiseks vajaliku teabe kogumisele. Seega peab olema võimalik KMH puudusi esile tuua menetluse lõpptulemusena antud haldusakti vaidlustamisel (RKHK 15.10.2013 nr 3-3-1-35-13 p 22). Kuigi viidatud kohtupraktika järgi saaks kaebaja ka vee erikasutusloa vaidlustamisel tugineda sellele, et vastustajal ei olnud loa andmiseks kogu vajalikku teavet ning, et teabe kogumisel on tehtud olulisi menetlusvigu, on senises kohtupraktikas leitud, et menetlustoimingu vaidlustamine on lubatav siis, kui menetluses on tehtud sedavõrd oluline ja ilmne viga, et juba menetluse käigus saab jõuda järeldusele, et lõplik haldusakt ei saa olla materiaalses mõttes (sisuliselt) õiguspärane (RKHK 21.06.2010 nr 3-3-1-39-10 p 21). „Enne lõplikku haldusakti saab kaebuse esitada ka juhul, kui menetlustoiming rikub õigusi sõltumata menetluse lõpptulemusest (Riigikohtu halduskolleegiumi 18. veebruari 2002. a otsus 2
asjas nr 3-3-1-8-02, p 5; 14. jaanuari 2009. a otsus asjas nr 3-3-1-62-08, p 9; 6. märtsi 2007. a otsus asjas nr 3-3-1-94-06, p 10; 28. veebruari 2007. a otsus asjas nr 3-3-1-86-06, p-d 20 ja 21; 18. juuni 2003. a otsus asjas nr 3-3-1-53-03, p 18). Kui menetlustoiming puudutab otseselt ja lõplikult isiku õiguspäraseid huve, oleks kolleegiumi hinnangul ilmselgelt ebamõistlik oodata lõpptulemuse vaidlustamise võimalust ning seejuures poleks tagatud ka efektiivne õiguskaitse (Riigikohtu halduskolleegiumi 24. oktoobri 2007. a otsus asjas nr 3-3-1-51-07, p 10)“ (RKHK 21.06.2010 nr 33-1-39-10 p 21) Samuti on Riigikohus selgitanud, et keskkonnaasjades on nõuetekohase haldusmenetluse läbiviimisel eriti oluline tähendus (RKHK 28.02.2007 nr 3-3-1-86-06 p 22). Kaebaja hinnangul peaksid seetõttu sellistes asjades olema suuremad võimalused menetlustoimingute vaidlustamiseks.
7.1.4.Menetlustoiminguna on halduskolleegium vaadelnud planeerimismenetluses ja ehitusloa või kaevandamisloa/uuringuloa menetlustes antavaid, mh ka siduva iseloomuga kooskõlastusi (Riigikohtu halduskolleegiumi 19. aprilli 2007. a otsus asjas nr 3-3-1-12-07, p 19; 15. aprilli 2010. a määrus asjas nr 3-3-1-1-10, p 12; 21. detsembri 2001. a määrus asjas nr 3-3-1-67-01, p 4; 10. juuni 2010. a määrus asjas nr 3-3-1-38-10, p 14). (RKHK 21.06.2010 nr 3-3-1-39-10 p 19)
7.1.5.Veeseaduse (VeeS) § 279 lg 8 kohaselt enne VeeS jõustumist (01.10.2019) menetlusse võetud vee erikasutusloa taotlusi menetletakse edasi taotluse menetlusse võtmise ajal kehtinud menetlusõigusnormide alusel. VeeS v.r. 01.01.2006 – 30.06.2006 kohaselt annab vee erikastutusloa merel Keskkonnaministeerium (VeeS v.r § 9 lg 5). Vee erikasutusloa andmisest keeldutakse muuhulgas kui vee erikasutus ohustab otseselt inimese tervist või keskkonda (VeeS v.r § 9 lg 10 p 1).
7.1.6.Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadus (KHJS v.r 03.04.2005– 31.12.2006) § 24 lg 1 kohaselt: „Otsustaja peab tegevusloa andmise või sellest keeldumise otsuse tegemisel arvestama keskkonnamõju hindamise tulemusi ja aruandele lisatud keskkonnanõudeid.“ Seega on keskkonnamõju hindamise tulemus vee (erikasutus)loa andmisel kohustuslik arvesse võtta ning otsustaja kaalutlusõigus keskkonnamõju osas on seega piiratud ja KMH tulemusega ette määratud.
7.1.7.Kehtiv VeeS § 192 lg 1 sätestab veeloa andmisest keeldumise alused, viidates muu hulgas KeÜS § 52 lõike 1 punktis 1 ning punktides 3–10 sätestatud juhtudele. KeÜS § 52 lg 1 sätestab, et keskkonnaloa andja keeldub keskkonnaloa andmisest, kui kavandatav tegevus ei vasta õigusaktidega sätestatud nõuetele (p 4) või tegevusega kaasneb keskkonnaoht, mida ei ole võimalik vältida, välja arvatud juhul, kui huvi keskkonnaloa andmiseks on ülekaalukas ja tegevusel puudub mõistlik alternatiiv ning on võetud ohu vähendamise meetmed (p 6).
7.1.8.Arvestades seda, et vaidlustatav KMH aruanne meretuulepargi rajamist ei välista, veelgi enam - keskkonda ohustavaks ei pea, on tegemist otsustaja jaoks siduva hinnanguga, mida on võimalik eraldi menetlustoiminguna vaidlustada. Kaebaja hinnangul on alust väita, et KMH menetlemisel-koostamisel ning heaks kiitmisel on tehtud sedavõrd olulisi menetlusvigu, mis võimaldavad jõuda järeldusele, et sellise loamenetluse tulemusena antav lõplik haldusakt ei saa olla sisuliselt õiguspärane ja sellega võidakse tekitada pöördumatut kahju looduskeskkonnale.
7.2.Keskkonnamõju hindamise aruande heakskiitmise otsuse käsitlus eelhaldusaktina
7.2.1.KeHJS v.r 03.04.2005–31.12.2006 § 22 lg 2 sätestab, et keskkonnamõju hindamise järelevalvaja teeb otsuse keskkonnamõju hindamise aruande heakskiitmise ja keskkonnanõuete määramise või aruande heakskiitmata jätmise kohta arendajale ja otsustajale teatavaks ning edastab otsustajale aruande heakskiitmise korral aruande ühe eksemplari 30 päeva jooksul aruande saamisest arvates.
7.2.2.Otsuse tegemisest räägib ka § 29: Kui kavandatav tegevus võib eeldatavalt oluliselt mõjutada Natura 2000 võrgustiku ala, saadab keskkonnamõju hindamise järelevalvaja nimetatud kaitstava 3
loodusobjekti valitsejale kooskõlastamiseks keskkonnamõju hindamise aruande ning aruande heakskiitmise ja keskkonnanõuete määramise otsuse eelnõu.
7.2.3.Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg 1 kohaselt on haldusaktiks ka haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalikõiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud otsus. Eelhaldusaktiks loetakse otsust, millega enne asja lõplikku lahendamist tehakse õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omavaid asjaolusid. Ka Riigikohtu halduskolleegium on oma praktikas leidnud, et eelhaldusaktiga määratakse vältimatult ja vähemasti osaliselt kindlaks ka lõpliku haldusakti sisu (Riigikohtu halduskolleegiumi 15. oktoobri 2002. a määrus asjas nr 3-3-148-02, p 8)
7.2.4.Käesolev KMH heakskiitmise otsus määrab siduvalt kindlaks, millistel tingimustel saab Loode-Eesti rannikumerre tuuleparki püstitada: „1. Tuulepargi püstitamisel tuleb eelistada KMH aruande peatükis 93 esitatud alternatiivide paremusjärjestust, st tuulikute puhul alternatiivi 4 ning merekaabli puhul alternatiivi 3;
2.Kavandatava tegevuse elluviimisel tuleb arvestada KMH aruandes toodud keskkonnameetmeid, sealhulgas peatükis 10 toodud leevendusmeetmeid ja peatükis 11 toodud seiremeetmeid;
3.Tuulepargi ehituseelse ja -aegse ning kasutusaegse uuringute ja seire tulemustest lähtuvalt tuleb vajadusel leevendusmeetmeid ajakohastada“. (dtl 530-536)
7.2.5.Kõnealused tingimused on käsitletavad kui HMS § 53 lg 1 p 3 kohased lisatingimused haldusakti põhiregulatsioonist tuleneva õiguse tekkimiseks. Kõrvaltingimuse eesmärk on tagada paindlikkus haldusülesannete täitmisel ja erinevate huvide arvestamine. Vaidlustatud otsuses toodud tingimused ei ole aga mitte ainuüksi siduvateks elementideks vee erikasutusloa andmise otsustamisel vaid ka hoonestusloa ja ehitusloa andmise otsustamisel. See tuleneb ainuüksi tingimuste grammatilisest tõlgendusest: „Tuulepargi püstitamisel“ sõnastus viitab sellele, et käesolev KMH saab olema aluseks ka ehitusloale lõppastmes.
7.2.6.Kuivõrd tuuleparki ei saa püstitada pelgalt veeloa alusel vaid selleks on vajalik ka hoonestusluba ja ehitusluba (rääkimata planeeringust), siis omavad otsuse lisatingimused siduvat tähendust ning sealjuures ka väljaspoole ulatuvat tähendust. Seega on kaebaja veendunud, et 29.12.2023 otsus KMH aruande heakskiitmise kohta on eelhaldusakt, mille õigusjõu murdmiseks on vajalik see tühistada.
8.16.02.2024 määrusega võttis kohus Hiiu Tuul MTÜ kaebuse menetlusse.
9.23.05.2024 saabus kohtule kolmanda isiku seisukoht kaebusele ja selle menetlusse võtmisele.
9.1.Esmalt toob kolmas isik välja, et kaebaja on esitanud alternatiivse nõude tunnistada õigusvastaseks Kliimaministeeriumi 29.12.2023 otsus nr 7-12/23/3224-23, ning keelata 29.12.2023 Kliimaministeeriumi otsusega heaks kiidetud KMH alusel vee (erikasutus)loa, hoonestusloa ja ehitusloa väljastamine Loode-Eesti rannikumere tuulepargi rajamiseks. Vastustaja on Eesti Vabariik Kliimaministeeriumi näol. Kolmas isik on seisukohal, et kaebaja alternatiivset nõuet ei saa menetleda Kliimaministeeriumi vastu. Alates 31.12.2015 on hoonestuslubade taotluste menetlused antud üle Tehnilise Järelevalve Ametile (EhSRS § 25 lg 2). Ehituslubade väljastamine meretuulepargile on samuti Tehnilise Järelevalve Ameti pädevuses (EhS § 39 lg 2). Vee erikasutuse keskkonnaloa väljastab Keskkonnaamet. VeeS § 2 lg 2, § 191 lg 1 ja § 187 p 8, 10 ning keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (edaspidi KeÜS) § 41 lg 1 p 1 ja lg 5 kohaselt antakse alates 01.10.2019 süvendamiseks, tahkete ainete paigutamiseks ning veekogu põhja pinnase 4
paigaldamiseks keskkonnaluba vee erikasutuseks (edaspidi keskkonnaluba) ning loa andjaks on Keskkonnaamet. Tulenevalt eeltoodust ja et vältida kogu haldus-ja kohtumenetluse venimist, taotles kolmas isik, et kohus kaasaks käesoleva haldusasja menetlusse vastustajana Tehnilise Järelevalve Ameti ja Keskkonnaameti.
9.2.Kolmas isik leiab, et kaebaja kaebus tuleb jätta läbi vaatamata kaebeõiguse puudumise tõttu.
9.2.1.Kaebaja on kohtusse pöördunud, tuginedes keskkonnaorganisatsiooni kaebeõigusele. Kaebaja selgitab, et tema kaebeõigus käesolevas asjas populaarkaebuse esitamiseks tuleneb keskkonnaseadustiku üldosaseaduse (KeÜS) § 31 lg 1 punktist 1. Mingil määral jääb kolmandale isikule kaebaja selgitus tema kaebeõigusest segaseks. Põhimõtteliselt saab nõustuda, et kui keskkonnaorganisatsioonil on kaebeõigus haldusakti vaidlustamiseks, siis tuleb tunnustada ka tema kaebeõigust akti andmise menetluses tehtavate toimingute vaidlustamiseks, kuid ainult juhul, kui on täidetud menetlustoimingu vaidlustamise eeldused. Antud juhul need eeldused täidetud ei ole.
9.2.2.Jääb ka selgusetuks, millisele HKMS sättele kaebaja on kohtusse pöördumisel tuginenud. Tallinna Ringkonnakohus on haldusasjas nr 3-21-847 p 10 selgitanud, et ka keskkonnaorganisatsiooni kaebeõigus on siiski piiratud üldiste kaebuse lubatavuse eeldustega, mistõttu saab ka keskkonnaorganisatsioon menetlustoiminguid eraldiseisvalt vaidlustada üksnes juhul, kui see on HKMS § 45 lg 3 järgi lubatav (nt Riigikohtu 11.10.2018 määrus nr 3-17-2132, p 9; 21.11.2011 määrus nr 3-3-1-48-11, p-d 11 ja 14).
9.2.3.Tallinna Ringkonnakohus on haldusasjas nr 3-21-847 p 11 rõhutanud, et juhul, kui keskkonnaorganisatsioon soovib kohtusse pöördumisel tugineda HKMS § 45 lg 3 esimesele alternatiivile (s.o vaidlustatav menetlustoiming rikub kaebaja mittemenetluslikke õigusi, sõltumata haldusaktist või lõplikust toimingust), peab ta näitama, kuidas konkreetne menetlustoiming rikub tema õigusi. Tuleb arvestada, et KeÜS § 30 lg 2 kohaselt eeldatakse keskkonnaorganisatsiooni huvi põhjendatust või õiguste rikkumist üksnes juhul, kui vaidlustatud haldusakt või toiming on seotud tema keskkonnakaitseliste eesmärkide või senise keskkonnakaitselise tegevusvaldkonnaga. Selliste eesmärkide saavutamiseks osalevad keskkonnaorganisatsioonid keskkonnalubade menetlustes ning saavad seaduses ettenähtud piirides vaidlustada nii menetluste tulemusi kui ka menetluste käigus tehtud toiminguid. Seega saab keskkonnaorganisatsioon menetlustoimingut vaidlustades tugineda ainult menetluslike õiguste rikkumisele (s.o HKMS § 45 lg 3 teisele alternatiivile). Kui aga menetlustoiming rikub üksnes keskkonnaorganisatsiooni mittemenetluslikke õigusi, siis tuleb tal kohtusse pöördumiseks tuua välja enda õiguste rikkumine vastavalt HKMS § 44 lõikele 1.
9.2.4.Kaebus tuleb HKMS § 151 lg 2 p 1 alusel jätta läbi vaatamata, kuna kaebus on esitatud menetlustoimingu peale, mis ei riku iseseisvalt kaebaja õigusi. Kuna kohus kaebust ei tagastanud ja võttis selle menetlusse, siis HKMS § 151 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus võib jätta määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad käesoleva seadustiku § 121 lõikes 2 sätestatud asjaolud ehk kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus (RKHKm 13.02.2023, 3-211360 pp.11 ja 12.3).
9.2.5.Kaebaja taotleb Kliimaministeeriumi 29.12.2023 otsuse nr 7-12/23/3224-23, millega Kliimaministeerium kiitis heaks Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruande, tühistamist. Kliimaministeeriumi heakskiidu puhul on tegemist menetlustoiminguga. HKMS § 45 lg 3 kohaselt võib menetlustoimingu peale ilma mittemenetluslikke õigusi, sõltumata haldusaktist või lõplikust toimingust, või kui menetlustoimingu õigusvastasus tingiks vältimatult kaebaja õigusi rikkuva haldusakti andmise või lõpliku toimingu tegemise. Seega on kaebajal võimalik menetlustoimingut iseseisvalt, s.o enne haldusakti andmist vaidlustada üksnes siis, kui menetlustoimingu õigusvastasus tingiks vältimatult kaebaja õigusi rikkuva haldusakti andmise. Kaebaja pole selgitanud, kuidas saaks vaidlusalune menetlustoiming rikkuda tema subjektiivseid õigusi menetluse lõpptulemusest sõltumata. 5
9.2.6.Alternatiivse nõudena taotleb kaebaja kohtult tunnistada õigusvastaseks Kliimaministeeriumi 29.12.2023 otsus kirjas nr 7- 12/23/3224-23, millega Kliimaministeerium kiitis heaks Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruande ning keelata 29.12.2023 Kliimaministeeriumi otsusega heaks kiidetud KMH alusel vee (erikasutus)loa, hoonestusloa ja ehitusloa väljastamine Loode-Eesti rannikumere tuulepargi rajamiseks. RKHKm 13.02.2023, 3-211360 punktis 12.3 on kohus otsustanud, et õigusvastasuse tuvastamise nõude lubatavuse eelduseks on, et kaebus on isiku õiguste kaitseks vajalik (HKMS § 38 lg 4) ning õiguste kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid (HKMS § 45 lg 2 esimene lause). Menetlustoimingute puhul on eraldi vaidlustamise õiguse eelduseks veel see, et menetlustoimingu õigusvastasus tingiks vältimatult kaebaja õigusi rikkuva haldusakti andmise (HKMS § 45 lg 3). Sellise kaebuse esitamise eesmärk on järelikult vältida kaebaja õigusi rikkuva haldusakti väljaandmist.
9.2.7.Antud juhul oleks haldusakt vee-erikasutusluba või selle väljaandmisest keeldumise otsus. Keskkonnaamet on 02.01.2024 saadetud kirjas nr 14-6/24/1 Enefitile selgitanud, et keskkonnaluba annab õiguse vee erikasutuseks. Vee erikasutusel puudub iseseisev eesmärk ilma uue võimaliku tuulepargi rajamiseta. Keskkonnaluba ei anna õigust mereala kasutamiseks ega sinna tuulepargi rajamiseks. Õiguse mereala kasutamiseks annab hoonestusluba (arendaja esitatud hoonestusloa taotlus 2010. a VeeS § 228 lg 1) ning ehitamise õiguse annab ehitusluba (ehitusseadustik (edaspidi EhS) § 38 lg 1). Nii hoonestusloa kui ka ehitusloa andmise eelduseks on asjakohase planeeringu olemasolu (EhS § 44 p 1, § 113'11 lg 2 p 2 ja 4) (Kaebaja esitatud lisa nr 8, dtl 644-646)
9.2.9.Seega, isegi vee-erikasutusloa andmise otsus kui haldusakt ei rikuks eraldiseisvalt kaebaja õigusi. Kaebaja õigused võivad rikutud saada alles siis (mida Enefit ei mööna), kui on välja antud haldusakt, mille kohaselt tuulikuid saab merre püstitada. Tuulikuid saaks merre ehitada hoonestusloa ja ehitusloa alusel, mitte vee-erikasutusloa alusel. Kui lõplik haldusakt on juba antud, siis saab kaebaja oma õigusi kaitsta selle haldusakti vaidlustamisega, mitte enam menetlustoimingut vaidlustades. Kaebaja ei kaota kaebeõigust, samuti on kaebajal võimalik lõpliku haldusakti koostamiseks läbiviidavas menetluses, sh keskkonnamõjude hindamise protsessis, osaleda. Kui tulevikus hoonestusluba ja/või ehitusluba arendajale näiteks ei väljastata, ei riku (ja isegi mitte veeerikasutusloa väljastamise otsus) mitte kuidagi kaebaja õigusi.
9.2.10.Ka kaebaja nõustub kaebuse peatükis „Planeeringu kohustuslikkusest“, et tuulepargi rajamiseks on veel vaja läbi viia mitmeid menetlusi, vajadusel planeeringumenetlus, tuulepargi hoonestusloa ja ehitusloa menetlus. Seega saab kaebaja ise ka aru, et käesoleva kaebusega ta tegelikult soovitud eesmärki, kus tuulikuid üldse ei püstitataks, ei saavuta. Kaebusest nähtub, et kaebajat ei rahulda mistahes keskkonnamõjusid vähendavad leevendusmeetmed, mida on võimalik kasutada. Kaebaja põhimõtteline vastuseis tuulepargi rajamisele ei ole õiguslik alus KMH aruande heakskiitmise otsuse tühistamiseks või õigusvastaseks tunnistamiseks.
9.2.11.Regionaal-ja põllumajandusministeerium on Kliimaministeeriumile 16.08.2023 saadetud kirjas nr 14-7/1646-2 (lisa nr 1, dtl 1996-1999) selgitanud, et otsene seos KMH aruande heakskiitmise menetlustoimingu ja Hiiu mereala planeeringu puudumise vahel puudub. Keskkonnamõju hindamise ülesanne ei ole hinnata taotletava tegevuse vastavust planeeringulahendusele. Heakskiidu andmise menetluse raames samuti planeeringulahendusele vastavust ei hinnata. Seega ei oma Regionaal-ja põllumajandusministeeriumi hinnangul asjaolu, et Hiiu merealal puudub planeering, mis näeks ette tuuleenergia tootmise alasid, mõju KMH aruande heakskiitmisele.
9.2.12.Punktis 2.8. viidatud kirjas on Regionaal-ja põllumajandusministeerium veel täiendavalt selgitanud, „et samuti ei võimalda tänane kehtiv õigus tuuleelektrijaamale, mis pole kooskõlas kehtiva planeeringuga, ehitusluba väljastada. Nimelt näeb ehitusseadustiku (EhS) § 12 lg 2 ette, et ehitatav ehitis, asjakohasel juhul ka ehitamine, peab olema kooskõlas ehitise asukohaga seonduvate kitsenduste ja planeeringuga. EhS § 44 punkti 1 kohaselt pädev asutus keeldub ehitusloa andmisest, kui kavandatav ehitis ei vasta detailplaneeringule, projekteerimistingimustele, riigi või kohaliku omavalitsuse eriplaneeringule, ehitisele või ehitamisele esitatavatele nõuetele või muudele avalik6
õiguslikele kitsendustele. EhS § 44 punkti 1 tuleb vaadata koosmõjus PlanS § 27 lõikega 4 ja § 14 lg 2 punktiga 12. PlanS § 27 lõike 4 kohaselt riigi eriplaneeringu koostamine merealal on PlanS § 27 lõigetes 2 ja 3 nimetatud ehitisele kohustuslik juhul, kui vastaval merealal puudub nimetatud ehitise asukohta käsitlev kehtestatud üleriigilise planeeringu teemaplaneering ning selle koostamisele ei ole asutud. Seega on vajalik Hiiu merealal kehtiva, tuuleenergeetika arendamist lubava, planeeringu olemasolu.“
9.2.12.Seega võib asuda seisukohale, et kaebajal puudub HKMS § 45 lg-t 3 arvestades ilmselgelt kaebeõigus ja kaebus tuleb jätta kaebeõiguse puudumise tõttu läbi vaatamata.
9.3.Kolmas isik leiab, et KMH aruande heakskiitmine ei ole eelhaldusakt
9.3.1.Keskkonnamõju on hinnatud vee erikasutusloa saamise eesmärgil. KMH aruandes on selgitatud, et kuna KMH koostamine on algatatud vee erikasutusloa taotluse alusel, siis viidi KMH läbi tegevustele, mida on taotletud vee erikasutusloa taotluses. KMH käigus käsitleti neid keskkonnaalaseid aspekte, mis on vajalikud vee erikasutusloa väljastamiseks, mitte hoonestusloa või ehitusloa väljastamiseks.
9.3.2.Nii Regionaal-ja põllumajandusministeerium kui ka Keskkonnaamet on asunud seisukohale, et vee erikasutusel puudub iseseisev eesmärk ilma uue võimaliku tuulepargi rajamiseta. Kaebaja on kaebuse punktis 16 samuti välja toonud, et Regionaal- ja Põllumajandusministeerium on oma 16.08.2023 kirjas nr 14-7/1646-2 selgitanud Kliimaministeeriumile, et „Keskkonnamõju hindamise ülesanne ei ole hinnata taotletava tegevuse vastavust planeeringulahendusele. Heakskiidu andmise menetluse raames samuti planeeringulahendusele vastavust ei hinnata.
9.3.3.Keskkonnaluba ei anna õigust mereala kasutamiseks ega sinna tuulepargi rajamiseks. Õiguse mereala kasutamiseks annab hoonestusluba (arendaja esitatud hoonestusloa taotlus 2010. a VeeS § 228 lg 1) ning ehitamise õiguse annab ehitusluba (ehitusseadustik (edaspidi EhS) § 38 lg 1). Nii hoonestusloa kui ka ehitusloa andmise eelduseks on asjakohase planeeringu olemasolu (EhS § 44 p 1, § 113'11 lg 2 p 2 ja 4). Seetõttu ei ole välistatud, et keskkonnamõjusid erinevate loamenetluste raames täiendavalt hinnatakse ja KMH aruande heakskiitmise otsuses märgitud tingimused võivad muutuda.
10.31.05.2024 saabus kohtule vastustaja seisukoht kaebusele. Vastustaja palub jätta esmalt kaebuse läbi vaatamata kaebeõiguse puudumise tõttu.
10.1.Kaebuse nõuete lubatavus
10.1.1.Kaebaja on esitanud esimese alternatiivina nõude tühistada tervikuna Kliimaministeeriumi 29.12.2023 otsus kirjas nr 7-12/23/3224-23, millega Kliimaministeerium kiitis heaks Loode- Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruande ja teise alternatiivina nõude tunnistada õigusvastaseks Kliimaministeeriumi 29.12.2023 otsus kirjas nr 7-12/23/3224- 23, millega Kliimaministeerium kiitis heaks Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruande ning keelata 29.12.2023 Kliimaministeeriumi otsusega heaks kiidetud KMH alusel vee (erikasutus)loa, hoonestusloa ja ehitusloa väljastamine Loode-Eesti rannikumere tuulepargi rajamiseks.
10.1.2.HMS § 51 lg 1 kohaselt on haldusakt haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalikõiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt. HKMS § 37 lg 2 p 1 kohaselt võib kaebusega nõuda haldusakti osalist või täielikku tühistamist (tühistamiskaebus). HKMS § 37 lg 2 p 6 kohaselt võib kaebusega nõuda muuhulgas toimingu õigusvastasuse kindlakstegemist (tuvastamiskaebus). Vastustaja poolt keskkonnamõju hindamise aruande heakskiitmise näol ei ole tegemist mitte haldusakti, vaid menetlustoiminguga. Tühistamiskaebuse võib esitada haldusakti täielikuks või osaliseks tühistamiseks. Menetlustoimingu vaidlustamiseks ei saa esitada tühistamiskaebust. Seega ei ole võimalik esitada kaebuses esimese alternatiivina esitatud tühistamisnõuet. Erandina on võimalik 7
kaebuses teise alternatiivina esitatud nõue tunnistada õigusvastaseks Kliimaministeeriumi 29. detsembri 2023 otsus kirjas nr 7-12/23/3224-23, millega Kliimaministeerium kiitis heaks LoodeEesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruande. Üldjuhul ei ole üksikute menetlustoimingute iseseisev vaidlustamine lubatav (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 28.02.2017 otsus asjas 3-3-1-86-06, p-d 20 ja 21).
10.1.3.Kaebaja on esitanud ka nõude keelata 29.12.2023 Kliimaministeeriumi otsusega heaks kiidetud KMH alusel vee (erikasutus)loa, hoonestusloa ja ehitusloa väljastamine Loode-Eesti rannikumere tuulepargi rajamiseks. Kuna HKMS § 37 lg 2 p 3 kohaselt võib kaebusega nõuda haldusakti andmise või toimingu tegemise keelamist (keelamiskaebus), siis iseenesest on keelamisnõue võimalik, kuid kaebuses puuduvad mistahes põhjendused keelamisnõude põhjendamiseks. HMKS § 38 lg 1 p 7 kohaselt peaks kaebuses olema faktiline põhjendus. Kuna keelamiskaebuse osas vastav faktiline põhjendus puudub, siis on keelamiskaebus perspektiivitu. Keelamiskaebus ei saa olla suunatud vastustaja Kliimaministeeriumi vastu, kuna vastustaja pädevuses ei ole vee (erikasutus)loa, hoonestusloa ega ehitusloa väljastamine.
10.1.4.Kaebaja on kaebuse p-des 14-19 käsitlenud keskkonnamõju hindamise aruande heakskiitmist eelhaldusaktina kuivõrd otsuses sisalduvad tingimused Loode-Eesti rannikumerre tuulepargi püstitamiseks. Vastustaja ei nõustu käsitlusega, et tegemist oleks eelhaldusaktiga. Peamine juhtlõng menetlustoimingu ja eelhaldusakti eristamiseks on siduvus. Menetlustoiming sarnaneb oma vormilt haldusaktiga, kuid oma sisult menetlustoiming regulatiivset toimet ei oma. Eelhaldusakt on seevastu siduva iseloomuga, st eelhaldusaktis tuvastatud asjaoludest haldusorgan lõpliku otsuse tegemisel mööda minna ei saa (vt L. Kanger. Riigikohus. Õigusteabe osakond. Menetlustoiming ja selle vaidlustamine. Kohtupraktika analüüs. Tartu, 2010, p 1.2; A. Aedmaa jt. Haldusmenetluse käsiraamat. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, 2004, p-d 9.1.3.5-9.1.3.6). Seega tuleb käesoleval juhul tuvastada, kas vaidlustatud otsus on tegevusloa andjale siduva iseloomuga või mitte.
10.1.5.Vaidlustatud otsus ei oma tegevusloa andjale regulatiivset ehk siduvat toimet. Oma seisukohta põhjendab vastustaja alljärgnevalt: KMH aruanne on informatiivse iseloomuga dokument. Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (edaspidi KeHJS) 03.04.2005-31.12.2006 § 2 lg 1 p-i 1 kohaselt on KMH eesmärk teha kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise tulemuste alusel ettepanek kavandatavaks tegevuseks sobivaima lahendusvariandi valikuks, millega on võimalik vältida või minimeerida keskkonnaseisundi kahjustumist ning edendada säästvat arengut. Tulenevalt sama sätte p-st 2 on KMH eesmärgiks samuti anda tegevusloa andjale (käesoleval juhul Keskkonnaministeeriumile) teavet kavandatava tegevuse ja selle reaalsete alternatiivsete võimalustega kaasneva keskkonnamõju kohta ning negatiivse keskkonnamõju vältimise või minimeerimise võimaluste kohta. KeHJS § 2 lg 1 p-i 3 kohaselt on KMH eesmärgiks ühtlasi võimaldada keskkonnamõju hindamise tulemusi arvestada tegevusloa andmise menetluses. Seega tuleneb eelnevast, et KMH menetluse ja selle tulemusena koostatava aruande eesmärgiks on koguda ja anda tegevusloa andjale vajalikku teavet lõpliku otsuse tegemiseks. Erialakirjanduses on KMH eesmärgi kohta öeldud, et otsustaja peab tegema läbipaistva ja põhjendatud (ehk kaalutletud) otsuse arendaja kavandatava tegevuse lubamise kohta ning tal peab olema selleks piisavalt informatsiooni. Seda vajalikku informatsiooni kogutakse ja analüüsitaksegi KMH menetluse käigus (vt K. Peterson. Keskkonnaministeerium. Keskkonnamõju hindamine. Juhised menetluse läbiviimiseks tegevusloa tasandil. Tallinn, 2006,. - lk 12, p 3); Kuivõrd KMH aruanne ei oma regulatiivset toimet, siis ei oma sellist regulatiivset toimet ka otsus, millega vastav KMH aruanne heaks kiidetakse. KeHJS 03.04.2005-31.12.2006 kehtinud redaktsiooni § 22 kohaselt teeb KMH järelevalvaja KMH aruande heakskiitmise ja keskkonnanõuete määramise või aruande heakskiitmata jätmise kohta. Oluline on, et lisaks KMH aruandele ei ole tegevusloa andjale siduvad ka KMH aruande heakskiitmise otsuses sisalduvad keskkonnanõuded. KeHJS 03.04.2005-31.12.2006 seletuskirja kohaselt on §-s 22 viidatud 8
keskkonnanõuded meetmed, mille eesmärk on vältida või leevendada kavandatavast tegevusest tulenevat eeldatavat negatiivset keskkonnamõju. Otsustaja peab tegevusloa andmise või sellest keeldumise otsuse tegemisel arvestama keskkonnamõju hindamise tulemusi ja kehtestatud keskkonnanõudeid. Kui otsustaja keskkonnamõju hindamise tulemusi või keskkonnanõudeid ei arvesta, peab ta tegevusloa andmise või keeldumise otsuses andma motiveeritud põhjenduse (vt Vabariigi Valitsus. Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadus 481 SE seletuskiri, § 22). Eelnev tuleneb mh ka KeHJS 03.04.2005-31.12.2006 §-st 24, mis reguleerib tegevusloa andmist ja selle andmisest keeldumist. Seega tuleneb eelnevast, et heaks kiidetud KMH aruande ja selles sisalduvate keskkonnanõuetega arvestamise või arvestamata jätmise puhul on tegemist tegevusloa andja kaalutlusotsusega; Sellega, et vaidlustatud otsuse puhul on tegemist menetlustoiminguga, on käesoleval juhul nõustunud ka kaebaja ise. Oma kaebeõiguse põhjendamisel on kaebaja viidanud Riigikohtu praktikale seoses menetlustoimingute vaidlustamisega. Näiteks on kaebaja viidanud Riigikohtu otsusele haldusasjas nr 3-3-1-35-13, milles Riigikohus leidis, et KMH ei ole eraldiseisev menetlus, vaid see leiab aset loamenetluse raames ning on suunatud loataotluse lahendamiseks vajaliku teabe kogumisele (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 15.10.2013. a otsus nr 3-3-1-35-13, p 22). Teisisõnu on Riigikohus leidnud, et KMH menetlus ja selle tulemusena koostatavad dokumendid (sh KMH aruanne) on informatiivse tähendusega. Samuti on kaebaja viidanud Riigikohtu halduskolleegiumi praktikale planeerimis- ja ehitusloa vms uuringuloa menetlustes, mille kohaselt tuleb menetlustoiminguna käsitleda ka nimetatud menetlustes antavaid kooskõlastusi (vt kaebuse p-d 813). Vastustaja osundab, et KMH aruande heakskiitmine võib mh olla käsitletav kooskõlastusena haldusmenetluse seaduse (HMS) § 16 lg 1 mõttes. Viidatud sätte kohaselt, kui taotluse lahendamiseks on vaja teise haldusorgani kooskõlastust või arvamust ja seda ei ole antud, edastab haldusorgan taotluse koopia koos dokumentidega teisele haldusorganile, näidates ära tähtaja, mille jooksul tuleb teha otsus kooskõlastuse andmise kohta või esitada arvamus. Kohtupraktikas on leitud, et haldusorgani kooskõlastuse ehk heakskiidu puhul on tegemist menetlustoiminguga. Haldusasjas nr 3-3-1-1-10 on Riigikohus asunud seisukohale, et maavanema heakskiit planeerimismenetluses ei kujuta endast iseseisvat haldusakti, vaid tegemist on menetlustoiminguga. Seejuures on kolleegium varasemalt leidnud sama ehitusloa menetluses antavate kooskõlastuste kohta (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 15.04.2010 määrus nr 3-3-1-1-10, p 11). Vastustaja hinnangul tuleb samale seisukohale asuda ka vaidlusaluse otsuse, millega kiideti heaks KMH aruanne, puhul; Kokkuvõtvalt tuleneb eelnevast, et vaidlustatud otsus ehk KMH aruande heakskiit ei oma tegevusloa andja suhtes tegevusloa andmise otsustamisel regulatiivset ehk siduvat toimet. KMH aruande ja selles sisalduvate keskkonnanõuetega arvestamine on tegevusloa andja kaalutlusotsus. Regulatiivse toime puudumise tõttu ei saa vaidlustatud otsust käsitleda eelhaldusaktina, vaid tegemist on menetlustoiminguga.
10.2.Kaebaja kaebeõigusest
10.2.1.Kaebaja puhul on tegemist keskkonnaorganisatsiooniga keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (edaspidi KeÜS) § 31 lg 1 p-i 1 mõttes. Sellega seoses sätestab KeÜS § 30 lg 2, et kui keskkonnaorganisatsioon vaidlustab haldusakti või sooritatud toimingu halduskohtumenetluse seadustikus või haldusmenetluse seaduses sätestatud korras, eeldatakse, et tema huvi on põhjendatud või et tema õigusi on rikutud, kui vaidlustatud haldusakt või toiming on seotud organisatsiooni keskkonnakaitseliste eesmärkide või senise keskkonnakaitselise tegevusvaldkonnaga. Eelnev tuleneb omakorda Århusi konventsiooni artikkel 9 lg-st 3, mille kohaselt peab konventsiooniosaline tagama siseriiklike õigusaktide nõuetele vastavale üldsuse esindajale, juhul kui need nõuded on sätestatud, juurdepääsu kohtulikule või haldusmenetlusele, et vaidlustada eraõigusliku isiku või avaliku võimu organi tegevus või tegevusetus, mis on vastuolus siseriiklike keskkonnaõigusnormidega. 9
10.2.2.Kehtivas kohtupraktikas on leitud, et keskkonnaorganisatsiooni keskkonnakaitseliste eesmärkidega peavad seonduma ka tema poolt kohtumenetluses esitatavad argumendid. Riigikohtu halduskolleegium on 08.08.2018 otsuse (haldusasja nr 3-16-1472) p-s 17 asunud seisukohale: „KeÜS § 30 lg 2 sätestab, et kui keskkonnaorganisatsioon vaidlustab haldusakti või sooritatud toimingu, eeldatakse, et tema huvi on põhjendatud või et tema õigusi on rikutud, kui vaidlustatud haldusakt või toiming on seotud organisatsiooni keskkonnakaitseliste eesmärkide või senise keskkonnakaitselise tegevusvaldkonnaga. Kuigi eeltoodud normist tuleneb keskkonnaorganisatsiooni õigus kohtusse pöörduda, seab säte keskkonnaorganisatsiooni kaebeõigusele siiski ka piirangud. Lisaks sellele, et vaidlustatud haldusakt või toiming peab olema seotud organisatsiooni keskkonnakaitseliste eesmärkide või tegevusvaldkonnaga (tingimus, mis antud juhul on täidetud), tuleneb sellest ka loogiline järeldus, et keskkonnaorganisatsiooni kaebuse alus (HKMS § 41 lg 2) peab eelnimetatutega seonduma. Keskkonnaorganisatsiooni kaebeõigus ei ole piiramatu populaarkaebuse esitamise õigus, mistõttu keskkonnaorganisatsiooni kaebuse aluseks olevad argumendid peavad olema seotud keskkonna kaitse eesmärkidega.“
10.2.3.Tulenevalt kaebaja põhikirja p-st 2.1 on kaebaja eesmärgiks Hiiumaa ja sellega piirneva mereala looduse hoidmine, säästliku, inimväärse ning esteetiliselt kauni keskkonna kaitsmine, hoidmine ja taastamine (vt kaebuse p 7 ja lisa 5, dtl 537-539). Samas on kaebust muuhulgas põhjendatud kavandatava tuulepargi mõjuga Eesti Vabariigi sisejulgeolekule ning inimeste omandiõigusele, sh kinnisvara väärtusele, turismile (vt kaebuse p-d 37 ja 202 – 210).
10.2.4.Eesti Vabariigi julgeolek ilmselgelt kaebaja keskkonnakaitseliste eesmärkide või tegevusega ei seondu. Riigi julgeoleku puhul tegemist kaebaja eesmärkidest ja tegevusvaldkonnast täiesti eraldiseisva teemaga, mille osas kaebajal KeÜS § 30 lg 1 ja Århusi konventsiooni artikkel 9 lg 3 kohane kaebeõigus puudub. Sellest tulenevalt palub vastustaja kohtul jätta kaebaja väited, mis puudutavad Eesti Vabariigi julgeolekut, tähelepanuta.
10.2.5.Ka inimeste omandiõigus, sh kinnisvara väärtus ja turism ei ole keskkonnakaitselised asjaolud, mille suhtes esineks kaebajal kui keskkonnaorganisatsioonil kaebeõigus. Inimeste omandiõigus, sh inimestele kuuluva kinnisvara väärtus on igale konkreetsele isikule kuuluv õigus, mida saab kaitsta üksnes selle konkreetse õiguse omaja. Näiteks tuleneb AÕS § 68 lg-st 1 ja § 80 lg-st 1, et omandiga seotud õigused on üksnes asja omanikul. Kaebajal kui keskkonnaorganisatsioonil puudub mistahes nõuete esitamise õigus seoses kolmandate isikute omandiõigusega, sh kolmandatele isikutele kuuluva kinnisvara väärtusega. Sama lugu on ka turismiga. Nagu öeldud, peab nii vaidlustatav haldusakt kui ka keskkonnaorganisatsiooni poolt esitatavad argumendid KeÜS § 30 lg 2 kohaselt seonduma tema keskkonnakaitseliste eesmärkidega. Kuivõrd kaebaja keskkonnakaitseliste eesmärkide hulka ei kuulu turismi arendamine vms, puudub kaebajal kaebeõigus ka nimetatud küsimuses. Vastustaja palub kohtul jätta kaebaja väited, mis puudutavad kolmandate isikute omandiõigust (sh kinnisvara väärtust) ja turismi tähelepanuta, kuivõrd nimetatud asjaolud ei seondu kaebaja keskkonnakaitseliste eesmärkidega.
10.2.6.Kaebajal puudub KeÜS § 30 lg 2 ja Århusi konventsiooni artikkel 9 lg-st 3 tulenev kaebeõigus küsimustes, mis puudutavad Eesti Vabariigi julgeolekut, inimeste omandiõigust (sh kinnisvara väärtust), turismi jms, mis ei seostu keskkonnakaitsega. Sellest tulenevalt palub vastustaja kohtul jätta kaebaja sellekohased väited käesoleva asja lahendamisel tähelepanuta.
10.2.7.Käesolevas asjas on kaebaja vaidlustanud KMH aruande heakskiitmise. KMH viidi läbi vee erikasutusloa andmise menetluses. Vee erikasutusel puudub iseseisev eesmärk ilma tuulepargi rajamiseta. Vee erikasutusloa alusel ei ole kolmandal isikul võimalik tuuleparki rajada. Tuulepargi rajamine eeldab tuuleparki ettenägeva planeeringu kehtestamist ja selle alusel hoonestusloa ja ehitusloa väljastamist (vt põhjendusi vastuse p-des 4.1 – 4.2). Hetke seisuga ei ole vastavat planeeringut isegi mitte algatatud. Planeeringu kehtestamine omakorda eeldab keskkonnamõju strateegilise hindamise (edaspidi KSH) läbiviimist (vt põhjendusi vastuse p-s 4.3). Hetke seisuga ei ole vastavat KSH-d algatatud. Kaebaja on kohtusse pöördunud ilmselgelt ennatlikult olukorras, kus tema õigusi ei rikuta. Kaebaja saab oma õigusi kaitsta võimalikus tulevases planeerimismenetluses, 10
selle käigus läbiviidavas KSH menetluses, samuti hoonestusloa ja ehitusloa väljastamise menetlustes. Hetkel puudub kaebajal üldse kaebeõigus. HKMS § 121 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. HKMS § 151 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus jätta määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad HKMS § 121 lõikes 2 sätestatud asjaolud.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
11.Kaebaja on esitanud kohtule esmalt alternatiivsed nõuded tühistada Kliimaministeeriumi 29.12.2023 otsus nr 7-12/23/3224-23, millega Kliimaministeerium kiitis heaks Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruande või tunnistada õigusvastaseks Kliimaministeeriumi 29.12.2023 otsus nr 7-12/23/3224-23. Kaebaja leiab nimelt, et vaidlustatud otsuse näol võib olla tegemist nii eelhaldusakti kui ka menetlustoiminguga. Seega tuleb kohtul kõigepealt võtta seisukoht, kas vaidlustatud otsuse näol on tegemist eelhaldusaktiga või menetlustoiminguga, kuivõrd halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) näeb ette nende vaidlustamisele erinevad nõuded.
12.Kohus nõustub kolmanda isiku ja vastustajaga ning leiab, et Kliimaministeeriumi 29.12.2023 otsuse nr 7-12/23/3224-23 näol, millega otsustati KMH aruanne “Loode-Eesti rannikumere tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne” (Skepast&Puhkim OÜ töö nr 2013_0056, 2023)” (Loode-Eesti tuulepargi KMH) nõuetele vastavaks tunnistada, on tegemist menetlustoiminguga, mitte eelhaldusaktiga. Kohus märgib, et tegelikult möönab seda oma kaebuses ka kaebaja ise. Vastustaja on seejuures asjakohaselt välja toonud, et vaidlustatud otsus ei oma tegevusloa andjale regulatiivset ehk siduvat toimet, millest tulenevalt ei saa seda käsitleda eelhaldusaktina. Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et KMH aruanne on informatiivse iseloomuga dokument. Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (edaspidi KeHJS) 03.04.200531.12.2006 § 2 lg 1 p 1 kohaselt on KMH eesmärk teha kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise tulemuste alusel ettepanek kavandatavaks tegevuseks sobivaima lahendusvariandi valikuks, millega on võimalik vältida või minimeerida keskkonnaseisundi kahjustumist ning edendada säästvat arengut. Tulenevalt sama sätte p-st 2 on KMH eesmärgiks samuti anda tegevusloa andjale teavet kavandatava tegevuse ja selle reaalsete alternatiivsete võimalustega kaasneva keskkonnamõju kohta ning negatiivse keskkonnamõju vältimise või minimeerimise võimaluste kohta. KeHJS § 2 lg 1 p-i 3 kohaselt on KMH eesmärgiks ühtlasi võimaldada arvestada keskkonnamõju hindamise tulemusi tegevusloa andmise menetluses. Seega tuleneb eelnevast, et KMH menetluse ja selle tulemusena koostatava aruande eesmärgiks on koguda ja anda tegevusloa andjale vajalikku teavet lõpliku otsuse tegemiseks. Kuivõrd KMH aruanne ei oma regulatiivset toimet, siis ei oma sellist regulatiivset toimet ka otsus, millega vastav KMH aruanne heaks kiidetakse. Järelikult tuleb vaidlustatud otsust käsitleda kui menetlustoimingut mitte kui eelhaldusakti. Sellest tulenevalt tuleb käesoleva kaebuse lahendamisel rakendada menetlustoimingu vaidlustamisele sätestatud nõudeid.
13.Menetlustoimingu vaidlustamise õigus on määratletud HKMS § 45 lg-s 3, mis sätestab, et menetlustoimingu peale võib ilma haldusakti või lõpliku toimingu vaidlustamiseta esitada kaebuse, kui see rikub kaebaja mittemenetluslikke õigusi, sõltumata haldusaktist või lõplikust toimingust, või kui menetlustoimingu õigusvastasus tingiks vältimatult kaebaja õigusi rikkuva haldusakti andmise või lõpliku toimingu tegemise. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on kohtusse pöördunud, tuginedes keskkonnaorganisatsiooni kaebeõigusele, mis tuleneb KeÜS § 30 lg-st 2. Riigikohus on oma 11.10.2018 lahendis nr 3-172132 selgitanud, et kui keskkonnaorganisatsioonil on kaebeõigus haldusakti vaidlustamiseks, siis 11
tuleb tunnustada ka tema kaebeõigust akti andmise menetluses tehtavate toimingute vaidlustamiseks, kuid seda ainult juhul, kui on täidetud menetlustoimingu vaidlustamise eeldused. Kohus nõustub käesoleval juhul vastustaja ja kolmanda isiku seisukohaga selles, et antud juhul need eeldused täidetud ei ole, millest tulenevalt tuleb juhindudes HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 1 jätta kaebus läbi vaatamata kaebeõiguse puudumise tõttu.
14.Kohus nõustub vastustaja ja kolmanda isikuga ja leiab, et käesoleval juhul on kaebus esitatud ennatlikult ning vee erikasutusloa menetluse toiming – KMH aruande nõuetele vastavaks tunnistamine - eraldiseisvalt käesoleval juhul vaidlustatav ei ole (HKMS § 45 lg 3). Kohus on seisukohal, et ei kohus ega keegi teine ei tohiks sekkuda haldusmenetlusse ja asuda sisuliselt keelama menetlustoimingute tegemist ega võtta haldusorgani eest seisukohta, millise lõppotsuse ta peaks tegema. Õigus haldusmenetlust õiguspäraselt kujundada, läbi viia ja selle alusel otsust langetada on seadusega antud haldusorganile. Kohus teostab haldusorgani tegevuse üle järelkontrolli. KMH aruande nõuetele vastavaks tunnistamine on menetlustoiming, mitte (eel)haldusakt. Seega ei ole sellel haldusakti kehtivuse õiguslikke tagajärgi (haldusmenetluse seaduse § 60 lg 2). Sellest tulenevalt saab aruande väidetava mittevastavuse KeHJS § 13 p 1-4 ja 6 ning § 20 ning selle alusel kehtestatud õigusaktis sätestatud nõuetele mittevastavuse väite, aruandes esitatud valeandmete ja mittepiisavuse ning ettepanekute ja vastuväidete arvestamata jätmise ebapiisava põhjendatuse väite esitada ka vee erikasutusluba vaidlustades juhul kui selline luba üldse antakse.
15.Vee erikasutusloa andmise üheks eelduseks on see, et KMH seda ei välista või siis võimaldab ehk enne vee erikasutusloa andmist tuleb KMH läbi viia. Vee erikasutusloa menetluse tulemuseks võib olla ka see, et luba ei anta. Ainuüksi KMH aruande nõuetele vastavaks tunnistamine vastustaja poolt ei anna kohtu hinnangul usutavat alust väita, et loamenetluse lõpptulemusena antakse kaebaja õigusi rikkuv haldusakt (HKMS § 45 lg 3 menetlustoimingu vaidlustamise õiguse eeldus). Kaebusest ei nähtu ka, kuidas KMH aruande nõuetele vastavaks tunnistamine rikub kaebaja mittemenetluslikke õigusi sõltumata lõplikust haldusaktist (HKMS § 45 lg 3 kohaldamise eeldus). Tegelikult jääb kaebusest ebaselgeks ka see, kuidas rikuks vee erikasutusloa andmine kaebaja õigusi, sest ainult vee erikasutusloa alusel ei ole võimalik rajada merre tuuleparki. Kaebaja kaebuse sisulised väited on esitatud kõik seoses sellega, et ta peab tuulepargi antud piirkonda merre rajamist õigusvastaseks, kuivõrd see võib kaasa tuua ohu keskkonnale või pole vastavaid ohte piisavalt uuritud (negatiivne mõju hüljestele, kaladele nahkhiirtele, linnualadele, merepõhjale, rannikuprotsessidele, veele, laiemalt looduskeskkonnale sh inimesetele - helimüra, madalsageduslik müra, veealune müra, infraheli ning seismiline vibratsioon ja visuaalne reostus). Kohus kordab veelkord, et ainuüksi vee erikasutusloa väljastamine ei saa kaasa tuua mitte ühtegi kaebaja poolt viidatud negatiivset tagajärge. Nimelt puudub poolte vahel vaidlus esiteks selles, et vaidlusaluse ala suhtes ei kehti ühtegi planeeringut, mis võimaldaks antud piirkonda meretuulepargi rajamist. Samuti ei ole väljastatud ei hoonestusluba ega ehitusluba, mis oleks antud juhul mere tuulepargi rajamise aluseks ja mis saaksid kaasa tuua kaebaja poolt välja toodud muutused keskkonnas. Vee erikasutusluba iseenesest ühtegi muudatust kaasa ei too. Vee erikasutusel puudub iseseisev eesmärk ilma uue võimaliku tuulepargi rajamiseta. Vee erikasutusluba kui keskkonnaluba ei anna õigust mereala kasutamiseks ega sinna tuulepargi rajamiseks. Õiguse mereala kasutamiseks annab hoonestusluba (kolmas isik on esitatud hoonestusloa taotluse oma vastuse kohaselt 2010. aastal) ning ehitamise õiguse annab ehitusluba vastavalt ehitusseadustiku § 38 lg 1. Nii hoonestusloa kui ka ehitusloa andmise eelduseks on planeeringu olemasolu (EhS § 44 p 1, § 11311 lg 2 p 2 ja 4) (vt ka dtl 644-646). Viimasel asjaolule ei vaidle vastu ka kaebaja ise. Vastupidi - kaebaja on oma kaebuses asjakohaselt välja toonud, et tuulepargi rajamiseks on vajalik esmalt eriplaneeringu kehtestamine. Seega on kaebus esitatud kohtule ennatlikult. 12
Veel soovib kohus ära märkida, et kaebaja leiab ekslikult, et eriplaneeringu puudumine toob automaatselt kaasa käesolevas asjas vaidlustatud otsuse õigusvastasuse. Ühestki õigusaktist ei tulene piirangut, et KMH aruannet, mis on esitatud vee erikasutusloa taotluse menetluses, ei võiks nõuetele vastavaks tunnistada olukorras, kus planeeringut veel kehtestatud ei ole. Käesoleva asja puhul tuleb arvestada ka asjaoluga, et loataotluse menetluse jooksul on olukord muutunud võrreldes selle alguse ajaga, sest kohtud on varem ala suhtes kehtinud planeeringu kehtetuks tunnistanud (vt haldusasi nr 3-16-1472). Lisaks soovib kohus välja tuua, et juhul kui üldse vastav eriplaneering kehtestatakse, siis tänaseks on selliste olukordade vältimiseks, kus arendajal tuleb taotleda kolm erinevat luba, loataotlused koondatud ühte loamenetlusse - meretuulepargi hoonestusloa menetlusse. Muudatustega on koondatud seni kolme erineva loamenetluse (hoonestusluba, vee erikasutuse keskkonnaluba (veeluba), ehitusluba) nõuded meretuulepargi hoonestusloa kontrolliesemesse. Meretuulepargi hoonestusloa saamine annab õiguse alustada tuulepargi ehitusega ja selleks vajaliku vee erikasutusega. Meretuulepargi hoonestusloale lisaks ehitusluba ja veeluba ei anta. Eri menetluste ühendamine võimaldab vähendada nii taotlejate kui ka menetlejate koormust ja kiirendada loamenetluste protsessi, mh seetõttu, et KMH menetluse algatamiseks erinevates loamenetlustes kaob vajadus ja võimalus. Muudatuste tulemusel väljastatakse edaspidi vaid üks haldusakt. Kolmandal isikul on seejuures ka käesoleval juhul võimalik soovi korral üle minna vastavale menetlusele. Kui kolmas isik soovib jätkata aga taotluste esitamise ajal kehtinud regulatsiooni järgi tema taotluste menetlemist, siis selleks, et meretuuleparki rajada, on esmalt vajalik eriplaneeringu kehtestamine, seejärel hoonestusloa ja ehitusloa saamine. Kõikide nende menetluste raames tuleb mh hinnata ka keskkonnamõjusid. Eriplaneeringu menetluses tuleb läbi viia keskkonnamõjude strateegiline hindamine. Kokkuvõtvalt ei saa käesolevas asjas vaidlustatud vee erikasutusloa menetluses tehtud KMH aruande nõutele vastavaks tunnistamine kuidagi vältimatult kaasa tuua kaebaja keskkonnakaitselisi õigusi rikkuva haldusakti andmist. Seetõttu ei ole ka vastava menetlustoimingu vaidlustamine lubatav.
16.Kaebaja on ka ise välja toonud KEHJS § 56 lg 11, mis sätestab, et tegevusloa taotlusele, milles nimetatud tegevusele on algatatud keskkonnamõju hindamine enne selle sätte jõustumist, kohaldatakse keskkonnamõju hindamise algatamise ajal kehtinud keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse redaktsiooni. (RT I, 03.07.2017, 3 - jõust. 13.07.2017). Käesolevas asjas vaidlustatud Loode-Eesti tuulepargi KMH aluseks olev vee erikasutusloa taotlus esitati 23.03.2006 ning KMH algatati 05.05.2006. Seega tuleb taotluse menetlemisel lähtuda KEHJS tol ajal kehtinud redaktsioonist. Kaebaja toob küll asjakohaselt välja, et KEHJS v.r § 24 lg 1 sätestab, et otsustaja peab tegevusloa andmise või sellest keeldumise otsuse tegemisel arvestama keskkonnamõju hindamise tulemusi ja aruandele lisatud keskkonnanõudeid. Kaebaja leiab, et seega on keskkonnamõju hindamise tulemus vee (erikasutus)loa andmisel kohustuslik arvesse võtta ning otsustaja kaalutlusõigus keskkonnamõju osas on seega piiratud ja KMH tulemusega ette määratud. Arvestades seda, et vaidlustatav KMH aruanne meretuulepargi rajamist ei välista, veelgi enam keskkonda ohustavaks ei pea - on tegemist otsustaja jaoks siduva hinnanguga, mida on võimalik eraldi menetlustoiminguna vaidlustada. Kaebaja hinnangul on alust väita, et KMH menetlemiselkoostamisel ning heaks kiitmisel on tehtud sedavõrd olulisi menetlusvigu, mis võimaldavad jõuda järeldusele, et sellise loamenetluse tulemusena antav lõplik haldusakt ei saa olla sisuliselt õiguspärane ja sellega võidakse tekitada pöördumatut kahju looduskeskkonnale. Kohus märgib kaebaja seisukohta hinnates kõigepealt seda, et kaebaja jätab siinkohal tähelepanuta sama paragrahvi lg 2, mille kohaselt juhul, kui otsustaja tegevusloa andmise või sellest keeldumise otsuse tegemisel keskkonnamõju hindamise tulemusi või aruandele lisatud keskkonnanõudeid ei arvesta, peab ta tegevusloa andmise või sellest keeldumise otsuses andma motiveeritud põhjenduse. Samuti on kaebaja tähelepanuta jäänud KEHJS v.r § 24 lg 3, mis sätestab, tegevusluba ei anta, kui arendajal ei ole võimalik määratud keskkonnanõudeid täita. Seega jääb lõppastmes selgusetuks, 13
milliseid kaebaja keskkonnakaitselisi õigusi see rikkuda saaks olukorras, kus esiteks lõpliku haldusakti sisu ei ole selge ning tegelikult ka lõpliku haldusakti alusel ei ole võimalik merre midagi ehitada ega sellest tulenevalt ka keskkonda muuta või seda kuidagi kahjustada. Kohus leiab, et käesoleval juhul on asjakohane viidata ka Tallinna Ringkonnakohtu 11.03.2019 määrusele nr 3-18-1762, kus kohus märkis, et täiendavalt hinnatakse keskkonnamõju hindamise aruande asjakohasust ka veel loa andmise menetluses. Tallinna Ringkonnakohus leidis, et eeltoodud põhjustel ongi keskkonnamõju hindamise programmi üle kohtumenetluse läbiviimine ennatlik. Kohus nõustub eeltoodud Tallinna Ringkonnakohtu seisukohaga ning leiab, et sama seisukoht on kohaldatav ka käesolevas asjas, kus vaidlustatud on KMH aruande nõuetele vastavaks tunnistamine. Asjaolu, et kaebajaks on käesoleval juhul keskkonnaorganisatsioon, eeltoodut ei muuda. Nagu Riigikohus oma lahendis nr 3-17-2132 selgitas, peavad ka keskkonnaorganisatsiooni poolt menetlustoimingu vaidlustamiseks olema täidetud menetlustoimingu vaidlustamise eeldused. Käesoleval juhul see nii ei ole.
17.Eeltoodut ei lükka ümber ka kaebaja viide (vt kaebuse p 8 viimane lõik) Riigikohtu 28.02.2007 lahendile asjas nr 3-3-1-86-06. Kohus märgib, et esiteks on vastav lahend tehtud eelmise halduskohtumenetluse seadustiku kehtivuse ajal, mis ei sätestanud menetlustoimingu vaidlustamisele selliseid piiranguid nagu praegu kehtiva HKMS-i § 45 lg 3. Teiseks tulenevad ka viidatud lahendist selged põhimõtted, millal saab erandkorras menetlustoimingut vaidlustada. Nimelt selgitas Riigikohus, et: „Menetlustoimingu või lõplikule haldusaktile eelneva haldusakti iseseisev vaidlustamine on samas erandina õigustatud, kui tegemist on sedavõrd olulise ja ilmse menetlusveaga, mis vältimatult tingib antava haldusakti sisulise õigusvastasuse või muudaks menetluslik rikkumine haldusakti sisulise õiguspärasuse suhtes hinnangu andmise tagantjärele võimatuks. Enne haldusakti andmist saab kaebuse esitada ka juhul, kui menetlustoiming rikub menetlusosalise subjektiivseid õigusi sõltumata menetluse lõpptulemusest. Sama seisukohta on Riigikohtu halduskolleegium korranud 18. juuni 2003. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-53-03 (p 18). Kehtiv õigus ei määra, millised menetlusnormide rikkumised on käsitletavad eelnimetatud tähenduses oluliste menetlusvigadena. Kolleegium märgib, et menetlusvea olulisus sõltub konkreetse haldusmenetluse liigist, eesmärgist ning menetluse õigusliku regulatsiooni eripärast.“ Kohus leiab, et käesoleval juhul ei ole menetlustoimingu vaidlustamise eeldused täidetud, kuna nagu kohus juba ülal märkis, siis KMH aruande nõuetele vastavaks tunnistamine ei saa rikkuda kaebaja mittemenetluslikke õigusi sõltumata lõplikust haldusaktist. Kaebaja ei ole ka muid tema võimalikult rikutavaid mittemenetluslikke õigusi ka ära näidanud. Vee erikasutusloa menetluses KMH aruande nõuetele vastavaks tunnistamise tulemusena ei saa kahjustada ega satu ka ohtu ükski kaebaja põhikirjalistest eesmärkidest, milleks on Hiiumaa ja sellega piirneva mereala looduse hoidmine, säästliku, inimväärse ning esteetiliselt kauni keskkonna kaitsmine, hoidmine ja taastamine. Samuti ei ole ilmselge, et kaebaja poolt väidetavad rikkumised toovad kaasa tingimata õigusvastase haldusakti andmise.
18.Õige on kaebaja väidetes see, et keskkonnaasjades, kus kavandatava tegevuse kõiki tagajärgi ja kahjulike mõjutuste leevendamiseks rakendatavate meetmete tõhusust ei saa enamasti väga kindlalt ette prognoosida, on nõuetekohasel menetlusel eriline tähtsus, et selgitada välja kõik potentsiaalselt probleemsed aspektid. See ei tähenda aga seda, et keskkonnaasjades peaks saama vaidlustada kõiki neid menetlustoiminguid, mille õigusvastaseks osutumise korral ei pruugiks enam ka menetluse lõpptulemus olla õiguspärane. Haldusmenetlusse sekkumine enne lõppotsuse tegemist peaks olema üksnes erandlik ning seda õigustaks esmajoones olukord, kus menetlusviga on sedavõrd ilmne ja oluline, et toob vältimatult kaasa menetluse tulemusel antava haldusakti või tehtava toimingu materiaalse õigusvastasuse. Piisavaks ei saa pidada, et väidetav menetlusviga võib hiljem põhimõtteliselt tingida menetluse lõpptulemuse tühistamise. HKMS § 45 lg 3 ei näe ette erisusi keskkonnaasjades tehtud menetlustoimingute vaidlustamiseks ning ka kohtupraktika kohaselt saab üldjuhul keskkonnamõju hindamisega (KMH/ KSH) seotud menetlustoiminguid halduskohtus vaidlustada vaid koos lõpliku haldusaktiga. HKMS § 45 lg 3 teise alternatiivi alusel on erandina 14
lubatud vaidlustada KMH / KSH algatamata jätmist, kui KMH / KSH korraldamine on konkreetses menetluses õigusaktidest tulenevalt kohustuslik (st ei jäta haldusorganile kaalutlusõigust), sest sellisel juhul oleks selge, et kui menetlustoiming jääb tegemata, siis ei saa ka menetluse lõpptulemus olla õiguspärane ja haldusmenetlusse sekkumine oleks seetõttu õigustatud (nt Riigikohtu 17.11.2011 määrus nr 3-3-1-64-11, p-d 8–11, 13–15). Seadusandja on menetlustoimingute vaidlustamise tingimused praeguseks näinud ette HKMS § 45 lg-s 3 ning selle sätte kohaldamisala laiendamise aluseks ei saa olla Riigikohtu 28.02.2007 otsuses nr 3-3-1-86-06 (p-d 21–24) menetlustoimingute vaidlustamiseks ette nähtud kriteeriumid, mis olid seadusandjale teada juba sätte loomisel (Tallinna Ringkonnakohtu lahend haldusasjas nr 3-21-847).
19.Lisaks ülal käsitletud tühistamis- ja tuvastamisnõudele on kaebaja esitanud kohtule taotluse keelata 29.12.2023 Kliimaministeeriumi otsusega heaks kiidetud KMH alusel vee (erikasutus)loa, hoonestusloa ja ehitusloa väljastamine Loode-Eesti rannikumere tuulepargi rajamiseks. Kohus leiab, et ka nimetatud nõudes tuleb jätta kaebus juhindudes HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 1 läbi vaatamata kaebeõiguse puudumise tõttu. Nimelt on keelamiskaebuse esitamisele sätestatud seaduses piirangud. HKMS § 45 lg 1 kohaselt võib keelamiskaebuse esitada üksnes juhul, kui on põhjust arvata, et vastustaja annab haldusakti või teeb toimingu, mis rikub kaebaja õigusi, ning õigusi ei saa tõhusalt kaitsta haldusakti või toimingu hilisemal vaidlustamisel. Seega on keelamiskaebuse lubatavuse eeldusteks eelduseks järgmised tingimused: 1) akt või toiming oleks isiku õigusi rikkuv (esineks riive); 2) õiguste rikkumist pole võimalik hiljem kohase kaebusega ära hoida; 3) on põhjust arvata, et selline haldusakt antakse või toiming sooritatakse. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei ole keelamiskaebuse esitamiseks täidetud teine eeldus, mille kohaselt õiguste rikkumist pole võimalik hiljem kohase kaebusega ära hoida. Kaebajal võimalik oma õigusi kaitsta vastava haldusakti vaidlustamisel tühistamiskaebuse esitamisega.
20.Kõike eeltoodut arvestades tuleb kaebus jätta tervikuna läbi vaatamata HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse puudumise tõttu.
21.HKMS §108 lg 4 sätestab, et kaebaja kannab menetluskulud kaebuse tagastamise, kaebuse läbi vaatamata jätmise ja menetluse lõpetamise korral, kui käesolevas paragrahvis ei sätestata teisiti. Vastustaja ja kolmas isik ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud (kuigi esitasid kohtule menetluse lõpetamise taotlused). Seega jäävad nende menetluskulud nende enda kanda. Tulenevalt HKMS § 104 lg 5 p-st 2 tasutud riigilõiv käesolevas asjas tagastamisele ei kuulu. (allkirjastatud digitaalselt) Daimar Liiv Kohtunik
15
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.