Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Tiina Pappel ja Tanel Saar 29. aprill 2025, Tartu 3-24-713
Haldusasi
X.X.-i kaebus Sotsiaalkindlustusameti kohustamiseks kaebaja riigieelarvelisele ööpäeva-ringsele erihooldusteenusele suunamiseks ja erihoolekandeteenusele suunamata jätmisega põhjustatud kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 12. novembri 2024. a otsus Sotsiaalkindlustusameti apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja X.X. Esindaja Tartu linn Vastustaja/apellant Sotsiaalkindlustusamet Kaasatud haldusorgan Sotsiaalministeerium
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Sotsiaalkindlustusameti apellatsioonkaebus osaliselt, muuta Tartu Halduskohtu 12. novembri 2024. a otsuse resolutsiooni punkti 3 ja sõnastada see järgmiselt : „3. Mõista Eesti Vabariigilt Sotsiaalkindlustusameti kaudu X.X.-i kasuks välja viimasele tekitatud varaline kahju neli tuhat ükssada kakskümmend kaheksa (4128) eurot.
2.Ülejäänud osas jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata.
3.Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 29. mail 2025.
Kaebaja seaduslik esindaja (eestkostja) Tartu Linnavalitsus esitas 4. novembril 2021 Sotsiaalkindlustusametile (SKA) taotluse riigieelarvest rahastatava erihoolekandeteenuse
saamiseks. Vastustaja rahuldas taotluse 2. veebruari 2022. a otsusega nr T00079263, tuvastades kaebajal ööpäevaringse erihooldusteenuse vajaduse kuni 2. veebruarini 2026. Kaebajale väljastati järjekorrateade J00009796, milles teatati, et kaebaja on võetud ööpäevaringse erihooldusteenuse järjekorda. Vastuseks järelepärimisele teatas SKA 25. juuli 2023. a kirjaga, et kaebaja on jätkuvalt teenuse järjekorras 411. kohal.
2.8. märtsil 2024 esitas kaebaja halduskohtule kaebuse SKA kohustamiseks kaebaja riigieelarvelisele ööpäevaringsele erihooldusteenusele suunamiseks ja erihoolekandeteenusele suunamata jätmisega põhjustatud kahju hüvitamiseks. Sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) järgi on igal isikul, kes vastab riigi rahastatava erihoolekandeteenuse saamise kriteeriumitele, õigus saada seda teenust seadusega sätestatud ulatuses. Kui seaduseandja on andnud isikule õiguse, tuleb riigil see õigus ka reaalselt tagada. Kaebaja on riigieelarvest rahastatavale erihoolekandeteenusele saamist oodanud alates 19. aprillist 2022, mis on oluliselt kauem kohtupraktikas mõistlikuks peetud ajast. Vastustaja õigusvastase tegevuse tõttu pidi eestkostja paigutama kaebaja tavalisele ööpäevaringsele üldhooldusele. Kaebaja viibib AS Lõuna-Eesti Hooldekeskus Kanepi Kodus üldhooldusteenusel alates 19. aprillist 2022. Tal tuli üldhooldusteenuse eest tasuda kuni 30. juunini 2023 400 eurot kuus, seejärel 31. detsembrini 2023 500 eurot kuus ning kuni 31. detsembrini 2024 520 eurot kuus. Vastustaja õigusvastase tegevusetuse tõttu on 2024. aasta augusti seisuga tekkinud varaline kahju 13 280 eurot.
3.Vastuses kaebusele SKA vaidles kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. SKA selgitas, et kaebaja on ööpäevaringset erihoolekandeteenust saama õigustatud isik, kuid kuna erihoolekandeteenuse saamiseks ei ole vabu kohti, siis ei ole vastustaja kaebajale väljastanud suunamisotsust. 24. aprilli 2024. a seisuga on ööpäevaringse erihooldusteenuse eelisjärjekorras 261 isikut ja tavajärjekorras 566 isikut. Kaebaja on 8. mai 2024. a seisuga tavajärjekorras 363. kohal. Seadusandja on teadlikult loonud erihoolekandeteenustele saamiseks nn järjekorrasüsteemi. Vastustaja poolt ööpäevaringse erihoolekandeteenuse tagamise probleem on pigem vajalike teenuskohtade puuduses turul. Nõustuda ei saa, et erihoolekande teenusele suunamise korral tuleks lugeda mõistlikuks ajaks kolme kuud, kuna riigi eelarve koostatakse riigieelarve seaduse (RES) kohaselt ühe eelarve aasta kohta. Kui kohus leiab, et SHS-is erihoolekande teenusele suunamise tähtaja kehtestamata jätmine ja vastustaja eelarves piisavate rahaliste vahendite nappus rikub teenust saama õigustatud isikute õigust ning ei ole kooskõlas põhiseadusega, siis HKMS § 17 lg 3 kohaselt on vastustajaks Sotsiaalministeerium, kes antud küsimuses vastavalt oma põhimäärusele riiki esindab. Vastustaja tegevus ei ole olnud õigusvastane ega süüline, kuna kõikide toimingute teostamisel on lähtutud SHS-is sätestatust. Isegi juhul, kui kaebaja õigusi on rikutud, ei tähenda see, et vastustaja käitumine oli õigusvastane ja süüline. RVastS § 13 lg 3 kohaselt vabaneb avaliku võimu kandja vastutusest avalike ülesannete täitmisel tekitatud kahju eest, kui kahju tekitamist ei olnud võimalik vältida ka avalike ülesannete täitmisel vajalikku hoolsust täielikult järgides.
4.Sotsiaalministeerium kaasatud haldusorganina nõustus vastustaja esitatud vastustega kaebusele. Isiku erihoolekandeteenuse järjekorda võtmise ja teenusele saamiseks ooteaja rakendamise puhul ei ole tegemist riigi õigusvastase tegevusega, kuna isik võetakse erihoolekandeteenuse järjekorda vastavalt kehtivale seadusele ja põhimõtetele. Kuivõrd seadus võimaldab erihoolekandeteenuse järjekorra pidamist, siis on riigil õigus kasutada sellist ressursside jaotamise võimalust. 2
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
5.Tartu Halduskohus 12. novembri 2024. a otsusega rahuldas kaebuse, kohustas Sotsiaalkindlustusametit kaebaja riigieelarvelisele ööpäevaringsele erihooldusteenusele suunamiseks 10 päeva jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest, mõistis Eesti Vabariigilt Sotsiaalkindlustusameti kaudu kaebaja kasuks välja varalise kahju 14 320 eurot ning jättis kaebajale antud menetlusabi kulud riigi kanda. Halduskohus sedastas, et Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 28 teine lause sätestab, et Eesti kodanikul on õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral. Abi liigid, ulatuse ning saamise tingimused ja korra sätestab seadus. Tartu Maakohtu 31. augusti 2021. a määrusega tsiviilasjas nr xxx on kaebaja eestkostjaks määratud Tartu Linnavalitsus. Vastustaja tuvastas 2. veebruari 2022. a otsuses T00079263 kaebaja abivajaduse hindamisel ööpäevaringse erihoolekandeteenuse vajaduse ja rahuldas taotluse riigieelarvest rahastatava erihoolekandeteenuse saamiseks. Erihoolekandeteenuse vajaduse hindamisel tuvastati kaebajal ööpäevaringne erihooldusteenuse vajadus kuni 2. veebruarini 2026. Pärast 2. veebruari 2022. a otsuse tegemist oli SKA-l kohustus suunata kaebaja riigieelarvest rahastatavale ööpäevaringsele erihooldusteenusele. Vaidlust ei ole, et SKA ei ole seda toimingut sooritanud. 2. veebruari 2022. a otsuse õigusliku alusena oli märgitud SHS § 76 lg 1 ja selle põhjendusest nähtus, et X.X. võeti järjekorda põhjusel, et SKA-l ei olnud võimalik erihoolekandeteenust saama õigustatud isikule suunamisotsust väljastada tulenevalt riigieelarves vastavate rahaliste vahendite puudumisest. Õige on see, et järjekorras olemise minimaalset ega ka maksimaalset tähtaega õigusaktides sätestatud ei ole. Õigusaktidega on reguleerinud vaid, et eelisjärjekorras olevatele isikutele tuleb SKA-l teenus tagada kiiremini, kui tavajärjekorras olevatele inimestele. Selles olukorras on kaebajal tulenevalt PS §-st 28, SHS § 71 lg-st 1 ning SKA 2. veebruari 2022. a otsusest subjektiivne õigus nõuda, et riik osutaks talle ööpäevaringset erihooldusteenust mõistliku aja jooksul. SHS § 71 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt väljastab SKA õigustatud isikule suunamisotsuse, kui riigieelarves on olemas rahalised vahendid isikule erihoolekandeteenuse osutamiseks ning erihoolekandeteenuse osutajal, kelle juurde isik soovib teenust saama minna, on olemas vaba koht. Erihoolekandeteenuse järjekorda reguleerib sotsiaalkaitseministri määrus nr 70 „Erihoolekandeteenuse järjekorra pidamise kord ja nõuded“ (määrus nr 70). Määruse nr 70 kohaselt on erihoolekandeteenusel eelisjärjekord ja tavajärjekord. Olles halduskohtu otsuse tegemise ajal järjekorras ikka alles 330. kohal, ei ole kaebajal lootustki 2. veebruariks 2026 järjekorras esimesele kohale jõuda. Seega on suur tõenäosus, et 2. veebruariks 2026 ei ole kaebajat ikka ööpäevaringsele erihooldusteenusele suunatud. Vastustaja tegevusetus rikub kaebaja subjektiivset õigust erihooldusteenuse saamisele ning see rikkumine on kestev. Riik ei saa seaduses sätestatud kohustuse täitamata jätmist õigustada selliste asjaoludega nagu reaalsete riiklikult rahastatavate erihooldusteenuse kohtade vähesus või üldine rahapuudus. Asjaolu, et SHS § 71 lg 1 p-d 1 ja 2 seovad erihoolekandeteenusele suunamise riigieelarves rahaliste vahendite olemasoluga ja vaba kohaga, ei tähenda, et see teenus võiks riigi poolt osutamata jäädagi. Kuivõrd kaebajal tuvastati erihoolekandeteenuse vajadus, ning SKA pani kaebaja järjekorda, väljastamata talle suunamisotsust, pakkus Tartu Linnavalitsus kaebajale alternatiivina kohaliku omavalitsuse korraldatud ja rahastatud teenuseid.
3
Riigi viivitust õigustatud isiku ööpäevaringsele erihooldusteenusele suunamisel kahe aasta ja üheksa kuu jooksul ei saa pidada mõistlikuks ajaks ning seetõttu on selline tegevusetus õigusvastane. Analoogses haldusasjas nr 3-12-2298 on kohtud leidnud, et kaebajal oli õigus teenusele hiljemalt kolme kuu jooksul tema suhtes teenusvajaduse otsuse tegemisest. Seega on kaebaja seisukohal, et tal oli õigus riigi rahastatavale ööpäevaringsele erihooldusteenusele alates maist 2022, s.o kolme kuu möödudes vastustaja 2. veebruari 2022. a otsusega nr T00079263 temale erihooldusteenuse määramisest. Vastavalt on kaebajale vastustaja tegevusetuse tõttu tekkinud varaline kahju: - 2022. aastal (mai kuni detsember s.o 8 kuud × 400 eurot) = 3200 eurot (dtl 115); 2023. aastal (jaanuar kuni juuni s.o 6 kuud × 400 eurot; juuli kuni detsember s.o 6 kuud × 500 eurot = 3000 eurot) = 5400 eurot (dtl 116); - 2024. aastal (jaanuar kuni august s.o 8 kuud × 520 eurot) = 4680 eurot (dtl 117-118). Seisuga august 2024 moodustas kahju seega kokku 13 280 eurot. Kohtuotsuse tegemise aja seisuga lisandus veel kahe kuu (september, oktoober) tasu 1040 eurot (2 × 520). Halduskohtule ei olnud teada, kas kaebaja oli tasunud juba ka 2024. a novembrikuu eest, seetõttu kohus seda kahju hulka ei arvestanud. Varalise kahju suuruseks kujunes seega 14 320 eurot (13 280+1040). Täidetud on kõik kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldused ning Eesti Vabariigilt SKA kaudu tuleb kaebaja kasuks välja mõista talle riigi õigusvastase tegevusetusega tekitatud varaline kahju tervikuna.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
6.Vastustaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta kaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuses selgitab vastustaja, et kaebaja ööpäevaringse erihooldusteenuse vajaduse tuvastamisel ning kaebaja ootejärjekorda võtmisel rakendas ta SHS § 71 lg 1 p-e 1 ja 2 ning lg-eid 10 ja 11. Kaebust rahuldades ei ole halduskohus heitnud vastustajale ette nimetatud sätete rikkumist. Kohtuotsusest saab järeldada, et halduskohtu hinnangul SHS-i regulatsioon erihoolekandeteenuse osas ei taga isikute põhiõiguste kaitset. Selles olukorras oleks kohus pidanud algatama põhiseaduslikkuse kontrolli, mida ta teinud ei ole. Halduskohus juhindus asja lahendamisel Tallinna Ringkonnakohtu otsusest asjas nr 3-12-2298, jättes tähelepanuta, et kehtiv õigus on muutunud. Nimelt oli vastustajal võimalus osutada teenust ka oma struktuuriüksuse kaudu, kuid praegusel ajal SHS näeb ette üksnes teenuse ostmise võimaluse teenuspakkujatelt. Lisaks oli asjas nr 3-12-2298 teenuse mitteosutamise põhjuseks rahaliste vahendite puudumine. Vaidlusalusel juhul on peamiseks põhjuseks vaba teenuskoha puudumine tegevusloaga teenuseosutajate juures – st isegi rahaliste vahendite olemasolul ei ole vabu teenuskohti. Arvestades teenuskohtade puudust jättis halduskohus kohustamisnõude rahuldamisel analüüsimata sarnases olukorras olevate isikute võrdse kohtlemise põhimõtte. Juhul, kui SHS-is erihoolekande teenusele suunamise tähtaja kehtestamata jätmine ja vastustaja eelarves piisavate rahaliste vahendite nappus rikub teenust saama õigustatud isikute õigust ning ei ole kooskõlas põhiseadusega, siis HKMS § 17 lg 3 kohaselt on seaduse või seaduse andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude puhul vastustajaks Sotsiaalministeerium. Kuna kahju on tekkinud õiguslikust regulatsioonist, siis on vastustajaks Sotsiaalministeerium ka juhul, kui kaebuse lahendamisel ei ole vajalik ühegi normi osas põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamine. Ekslik on halduskohtu järeldus, et kaebajale on tekkinud kahju kokku 14 320 eurot. SHS § 73 lg-te 1 ja 2 järgi on ööpäevaringset erihooldusteenust saama suunatud isik kohustatud tasuma omaosaluse toitlustamise ja majutamise eest. 4
RVastS § 13 lg 3 sätestab, et avaliku võimu kandja vabaneb vastutusest avalike ülesannete täitmisel tekitatud kahju eest, kui kahju tekitamist ei olnud võimalik vältida ka avalike ülesannete täitmisel vajalikku hoolsust täielikult järgides. Halduskohus ei ole selgitanud, milles seisnes vastustaja hoolsuskohustuse rikkumine. SKA on tegutsenud kooskõlas sotsiaalhoolekande seadusega; regulaarselt hinnanud isikute teenusevajadust ja pakkunud vabu kohti järjekorras järgmistele inimestele viivitamatult; esitanud ettepanekud iga aasta eelarve koostamisel Sotsiaalministeeriumile; sõlminud lepingud kõikide teenuseosutajatega, kes on avaldanud soovi lepingu sõlmimiseks ööpäevaringse erihoolekandeteenuse osutamiseks.
7.Vastuses apellatsioonkaebusele kaebaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Kaebaja hinnangul ei saa halduskohtu otsuse põhjal teha järeldust, nagu puudutaksid kohtu etteheited SHS-i regulatsiooni puudusi, mitte vastustaja õigusvastast tegevust tema enda haldusakti täitmisel. Mõistetamatu on, miks peab vastustaja enda kohustuseks leida puuduolev teenuskoht, kui seadus on suunamisotsuse andmise tähtaja sätestanud, aga ei näe kohustust ega vastutust olukorras, kus seadus suunamisotsuse väljastamise tähtaega ei sätesta. Kaebaja vajadustele mittevastaval teenusel viibimisega kaasnevaid võimalikke kokkuhoitud kulutusi ei saa käsitada mahaarvatava kasuna VÕS § 127 lg 5 tähenduses ning selline mahaarvamine oleks vastuolus avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamise eesmärgiga. Seetõttu tuleb hüvitada kaebajal tekkinud kulud täies ulatuses. Põhiseaduse §-des 28 ja 12 sätestatu mõtte ja eesmärgi kohaselt on kõigil ööpäevaringse erihooldusteenuse järjekorras viibivatel isikutel võrdne õigus saada mõistliku aja jooksul neile näidustatud teenusele, mitte oodata võrdselt ebamõistlikult pikka aega teenusele suunamist.
8.Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb Sotsiaalministeerium vastu apellatsioonkaebusele osas, milles vastustaja leiab, et asjas on kohane vastustaja Sotsiaalministeerium. Sotsiaalministeerium on seisukohal, et asjas ei ole vaidlusaluseks küsimuseks kahju tekitamine õigusliku regulatsiooniga, vaid Sotsiaalkindlustusameti tegevus isikule erihoolekandeteenuse tagamisel. Seega on SKA kohane vastustaja.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada kaebaja kasuks välja mõistetud hüvitise suuruse osas. Ülejäänud osas ei ole alust apellatsioonkaebuse rahuldamiseks. Halduskohus on põhjalikult selgitanud järeldust, et olukorras, kus vastustaja tuvastas kaebaja ööpäevaringse erihoolekandeteenuse vajaduse, oli vastustajal kohustus suunata kaebaja teenusele mõistliku aja jooksul. Kuna vastustaja on kohustust rikkunud, oli ta õigusvastaselt tegevusetu. Vastustaja kohustus on jätkuv ning ühtlasi vastutab vastustaja kohustuse rikkumisega kaebajale põhjustatud kahju eest. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning jätab põhjendused HKMS § 201 lg 4 järgi kordamata.
10.Apellatsioonimenetluses on vastustaja jätkuvalt seisukohal, et ta on täitnud SHS-s sätestatud kohustusi kaebaja ööpäevaringsele erihoolekandeteenusele suunamisel ega ole seega olnud õigusvastaselt tegevusetu. Halduskohus ei ole vastupidist järeldanud ega põhjendanud. Ringkonnakohus vastustajaga ei nõustu.
11.Vastustaja viidatud normide kohaselt väljastab SKA õigustatud isikule suunamisotsuse, kui riigieelarves on olemas rahalised vahendid isikule erihoolekandeteenuse osutamiseks ning erihoolekandeteenuse osutajal, kelle juurde isik soovib teenust saama minna, on olemas vaba koht (SHS § 71 lg 1 p-d 1 ja 2). Kui SKA-l ei ole võimalik erihoolekandeteenust saama õigustatud isikule suunamisotsust väljastada tulenevalt sama paragrahvi lõike 1 punktidest 1 või 2, teavitab SKA isikut kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis taotluse rahuldamisest ja 5
isiku järjekorda võtmisest (SHS § 71 lg-d 10 ja 11). Halduskohus tõepoolest ei leidnud, et vastustaja oleks eksinud kaebaja ööpäevaringse erihoolekandeteenuse järjekorda kandmisega olukorras, kus kaebaja ööpäevaringse erihoolekandeteenuse vajaduse tuvastamise järel puudus vaba koht, millele kaebaja teenust saama suunata. Sellest ei järeldu aga, et kaebajale erihoolekandeteenuse suunamisotsuse väljastamata jätmine ei muutunud õigusvastaseks aja möödudes, s.t et vastustaja kohustused piirduksid kaebaja järjekorda kandmise, järjekorra pidamise ja vabade kohtade vabanemisel nende pakkumisega isikutele järjekorra alusel.
12.Vastavalt SHS § 70 lg-le 4 pidi SKA kaebaja SHS § 70 lg 1 alusel esitatud taotluse lahendamisel otsustama kaebajale erihoolekandeteenuse osutamise või sellest keeldumise. Seda vastustaja tegigi, märkides 2. veebruari 2022. a otsuse nr T00079263 resolutsioonis, et otsustas rahuldada kaebaja taotluse riigieelarvest rahastatava erihoolekandeteenuse saamiseks (dtl 14). Kaebaja taotluse rahuldamisel ja kaebajal ööpäevaringse erihoolekandeteenuse vajaduse tuvastamisel otsustas vastustaja seega ka kaebajale teenuse osutamise. Asjas ei ole vaidluse all, et kaebajal ongi tegelik vajadus ööpäevaringse erihoolekandeteenuse järele. Nii nähtub vastustaja poolt läbi viidud kaebaja toetusvajaduse hindamise kokkuvõttest, et kaebajal on paljudes valdkondades (näiteks suhete säilitamine, raviplaani järgimine, hoolitsemine füüsilise tervise eest, hõive ja õppimisega seotud tegevused), kõrge toetusvajadus ning eluaseme säilitamise ja rahaasjade korraldamise valdkonnas äärmuslik toetusvajadus. Kokkuvõtvalt ei suuda kaebaja tagada iseseisvalt enda toimetulekut ning vajab oma elukvaliteedi tagamiseks toetust, kõrvalabi ja juhendamist ning tema abi- ja toetusvajaduse saab tagada ööpäevaringse erihoolekandeteenusega. Ringkonnakohtu hinnangul leidis halduskohus põhjendatult, et seetõttu on kaebaja olukorras, kus tal on PS § 28 lg-test 2 ja 4 tulenevalt õigus riigi abile. Riigikohus on korduval selgitanud, et Eesti kodanikul on õigus riigi abile PS § 28 lg 2 ls-s 1 nimetatud riskide ning tulenevalt sama paragrahvi neljandast lõikest ka puude riski realiseerumise korral1. Riigi antava abi liigid, ulatuse ning saamise tingimused ja korra sätestab seadus. Praegusel juhul ongi SHS-s sätestatud erihoolekandeteenuse saamise tingimused ja kord. PS § 28 lg-s 2 sätestatud põhiõiguste kaitseala riivatakse, kui riik jätab abivajajale põhiseadusega nõutava piisava abi tagamata 2. Põhiõiguse kaitseala õigusvastane riive oleks vastuolus põhiseaduse asjakohase normiga. Seetõttu tuleb seadusega kehtestatud regulatsiooni erinevate tõlgendusvõimaluste olemasolul põhiõiguse riivega seotud õigusnormide tõlgendamisel eelistada põhiseadusega kooskõlas olevat tõlgendust. Vastavalt tuleb SHS asjakohaseid sätteid tõlgendada põhiseadusega kooskõlaliselt, et vältida kaebaja PS § 28 lg-te 2 ja 4 kaitsealas olevate õiguste riivet vastuolus põhiseadusega.
13.Ringkonnakohus mõistab SKA 2. veebruari 2022. a otsuse nr T00079263 õiguslikku tähendust sarnaselt kaebaja ja halduskohtuga. SKA otsus on kehtiva haldusaktina siduv ja täitmiseks kohustuslik nii kaebajale kui ka vastustajale (HMS 60 lg 2). Otsusega sai kaebaja subjektiivse õiguse sellele, et talle osutatakse erihoolekande teenust. Nii haldusmenetluse kui ka kohtumenetluse materjalidest ilmneb, et kaebaja eestkostja hinnangul on erihoolekandeteenus kaebaja vajadustele sobiv sotsiaalhoolekande meede. Kaebaja subjektiivsele õigusele saada teenust vastandub vastustaja kohustus korraldada kaebajale teenuse osutamine ja suunata kaebaja teenusele.
14.SHS § 71 lg-d 1, 10 ja 11 näevad ette tingimused, millest sõltuvalt teeb vastustaja otsustuse isiku erihoolekandeteenusele suunamiseks või tema erihoolekandeteenuse järjekorda võtmiseks. Seega on seadusandja ette näinud menetluskorra, mille järgi ei tagata isiku erihoolekandeteenusele suunamist koheselt erihoolekandeteenuse osutamise otsuse tegemise järel. Suunamisotsuse tegemise tingimustena nimetab seadus rahaliste vahendite olemasolu eelarves ja vaba koha olemasolu teenuspakkuja juures. Teisisõnu saab kaebaja realiseerida 1 2
Vt RKPSjK 31. jaanuari 2025. a otsus asjas nr 3-24-26 (p 50-52 ja seal viidatud praktika). Sealsamas (p 53).
6
õiguse erihoolekandeteenuse saamiseks, vaba koha ja rahaliste vahendite olemasolu korral. Olukorras, kus PS § 28 lg-te 2 ja 4 kaitsealas olev õigus erihoolekandeteenuse saamiseks ei ole tingimuslik, ei saa aga SHS § 71 lg 1 p 1 ja 2 mõista selliselt, et toodud alustel võib SKA oodata suunamisotsuse tegemisega kuitahes kaua kuni selleni välja, et tuvastatud erihooldusvajaduse perioodi jooksul isik tegelikkuses teenust ei saagi. Selline tõlgendus oleks ilmses vastuolus PS § 28 lg-tega 2 ja 4, sest muudaks kaebajale tervise ja puude riski realiseerumise korral põhiõigusena ette nähtud riigi abi näilikuks. Sel juhul riik vastustaja kaudu küll tunnustaks kaebaja vajadust erihoolekandeteenuse järele ja määraks kaebajale teenuse, kuid kaebajal puuduks tegelik juurdepääs teenusele. Seetõttu tuleb SHS § 71 lg-t 1 koostoimes SHS § 72 lg 1 ls-ga 1 (erihoolekandeteenust rahastatakse riigieelarvest SKA eelarve kaudu) ning SHS § 77 lg-tega 1 ja 3 (teenuse osutamiseks sõlmib SKA lepingud teenuse pakkujatega, avaldades teate lepingu sõlmimise kavatsuse kohta oma veebilehel vajaduse korral mitu korda aastas) mõista selliselt, et erihoolekandeteenuse osutamiseks on seadusandja riigile SKA kaudu ette näinud kohustuse tagada tavaolukorras piisava arvu kohtade olemasolu ja eelarvevahendid erihoolekandeteenuse osutamiseks isikutele, kelle vajadus on tuvastatud SHS § 70 lg-s 4 nimetatud otsusega. Seadusandja ei ole küll sätestanud erihoolekandeteenuse järjekorras olemise minimaalset ega ka maksimaalset tähtaega, kuid on ilmne, et järjekorras olemise tähtaeg ei saa olla sedavõrd pikk, et tegelikkuses isik ei saagi realiseerida õigust teenuse saamiseks. On mõistetav, et erihoolekandeteenus nõuab olulises mahus avalike vahendite panustamist ning nende säästliku kasutamise eesmärgil ei ole põhjendatud erihoolekandeteenuse rahastamine sellises mahus, et sõltumata isiku spetsiifilistest vajadustest oleks võimalik suunata iga isik teenusele koheselt erihoolekande vajaduse tuvastamise otsuse järel. Selle eesmärgiga on selgitatav nii teenuse järjekorra süsteemi loomine üldiselt, kui eraldi veel eelisjärjekorra sätestamine. Nendel asjaoludel tuleb nõustuda kaebaja ja halduskohtuga, et erihoolekandeteenusele suunamise regulatsiooni eesmärgiks on küll tagada mõningane paindlikkus erihoolekandele suunamise otsuste tegemisel, kuid SHS § 71 lg 1 ei anna SKA-le võimalust viivitada suunamise toimingu tegemisega tähtajatult. Kaebajal on õigus nõuda SHS § 70 lg-st 4 tuleneva õiguse realiseerimist mõistliku tähtaja jooksul.
15.Halduskohus märkis põhjendatult, et kui SHS § 70 lg 6 kohaselt võib erihoolekandeteenuse osutamise maksimaalne tähtaeg, mille jooksul isikul on õigus teenust saada, olla erihoolekandeteenuse vajaduse väljaselgitamisel kindlaks määratud tähtaja pikkune, kuid ei tohi üldjuhul ületada viit aastat ning prognoosi kohaselt ei ole isikul selle aja jooksul võimalik riigieelarvest rahastatavat erihoolekandeteenust saada, siis ei saa seda olukorda kuidagi pidada mõistlikuks. Kaebaja on psüühilise erivajadusega, puuduva töövõime, psüühikahäire ja nägemispuudulikkuse tõttu raske puudega isik, kellel on diagnoositud traumajärgne ajukahjustus ja vaimne alaareng. Seetõttu on tema jaoks ööpäevaringse erihoolekandeteenuse saamine hädavalik ja teenuseta olemine avaldab negatiivset mõju kaebaja inimväärikusele. Erihoolekandeteenuse vajaduse hindamisel tuvastati kaebajal erihoolekandeteenuse vajadus neljaks aastaks ehk kuni 2. veebruarini 2026. Kaebajal sai viidatud õigusnormidele ja aktidele tuginedes tekkida õiguspärane ootus, et riik täidab kaebaja õigusele vastava kohustuse mõistliku aja jooksul. Kuna käesoleva ajani ei ole vastustaja suunanud kaebajat erihoolekandeteenusele, siis on ta rikkunud seadusest tulenevat kohustust.
16.Seega leidis halduskohus põhjendatult, et vastustaja on rikkunud kohustust suunata kaebaja teenusele mõistliku aja jooksul erihoolekande teenuse määramise otsuse tegemisest. Kaebaja subjektiivne õigus saada erihoolekande teenust ja vastustaja vastav kohustus tegutseda tuleneb SHS regulatsioonist. SHS ei näe küll ette tähtaega, mille möödudes hiljemalt tulnuks kaebaja teenusele suunata, kuid selles olukorras oli vastustajal kohustus suunata kaebaja teenusele mõistliku aja jooksul. Halduskohus selgitas ja põhjendas, miks ta leidis, et kaebaja teenusele suunamine pidi mõistlikult toimuma kolme kuu jooksul. Ringkonnakohus jagab halduskohtu 7
seisukohta, et kolm kuud oli mõistlik tähtaeg kaebaja teenusele suunamiseks, ega korda asjakohaseid halduskohtu otsuse põhjendusi. Asjaolust, et SHS regulatsioon sätestab kaebaja subjektiivse õiguse teenusele ja sellele vastava vastustaja kohustuse suunata kaebaja teenusele mõistliku aja jooksul, järeldub seegi, et kaebuse rahuldamiseks ei pidanud halduskohus jätma mõnda kehtiva õiguse sätet kohaldamata ega tuvastama põhiseadusega vastuolus olevat lünka õiguskorras. Seetõttu ei olnud vajalik ka põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamine.
17.Hinnang sellele, kas vastustaja on käitunud õigusvastaselt jättes kaebaja erihoolekandeteenusele suunamata, ei sõltu sellest, kas teenusele suunamise otsus on jäänud tegemata eelarveliste vahendite ebapiisavuse (SHS § 71 lg 1 p 1) või teenusepakkuja juures vaba koha puudumise (SHS § 71 lg 1 p 2) tõttu. Mõlemad SHS § 71 lg-s 1 nimetatud alused on olemuslikult sõltuvad riigi tegutsemisest ega ole seetõttu pikaajaliselt käsitatavad objektiivsete takistustena teenusele suunamisel. Riigi tegevusest sõltub nii valdkonna rahastamine kui ka isikute soov ja võimalus pakkuda erihoolekande teenust ja seega kokkuvõttes ka erihoolekandeteenuse kohtade arv. Raske on näha, et isikute PS §-s 28 sätestatud põhiõiguse piiramine saaks toimuda õiguspäraselt selliselt, et erihoolekandeteenuse vajaduse tuvastamise järel tavajärjekorda kantud isikule ei ole teenus kättesaadav erihoolekande vajaduse tuvastatud perioodi jooksul. Samuti ei sõltu vastustaja rikkumine sellest, kas vastustaja vaidlusalusel ajal või ka varem riigieelarve koostamise käigus on taotlenud piisavate rahaliste vahendite eraldamist erihoolekandeteenuse kättesaadavuse piisavaks tagamiseks. Seadusandja on SHS-s ette näinud, et erihoolekandeteenuse määramist ja osutamist korraldab SKA. Seetõttu on kaebajal õigus nõuda vastava kohustuse täitmist just vastustajalt. Vastavalt on kohustuse rikkumine etteheidetav vastustajale ning kaebaja saab nõuda õiguskaitsevahendite rakendamist kaebaja suhtes. Olukorras, kus riik on võtnud endale seadusega kohustuse, kuid ei ole korraldanud enda tegevust selliselt, et ta riigiasutuste kaudu või muul viisil suudaks täita kohustust nõuetekohaselt, saab lugeda asjakohase haldusorgani tegevuse hoolsuskohustust rikkuvaks ka juhul, kui hoolsuskohustuse rikkumine eraldivõetuna ei ole etteheidetav ühelegi haldusorgani teenistuses olevale ametnikule. Sel juhul on tegemist nn organisatsiooni süüga, s.t haldusorgan või riik tervikuna on korraldanud oma tegevuse ebakohaselt ja see puudus omistatakse haldusorganile, mille ülesandeks on selle avalik-õigusliku kohustuse täitmine.
18.Siinkohal viitas halduskohus otsust põhjendades muu hulgas Tallinna Ringkonnakohtu otsusele asjas nr 3-12-2298, milles kohus samuti leidis, et SKA-l on kohustus suunata erihoolekandeteenuse järjekorda kantud isik teenusele mõistiku aja jooksul. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohtu viide asjakohane. Vaidluse asjaolud ja ka kohaldatud õigus ei lange küll üks-ühele kokku praeguse asjaga. Sarnane on aga põhimõtteline küsimus sellest, kas pärast isiku erihoolekande vajaduse tuvastamist ja talle teenuse määramise otsuse tegemist on isikul subjektiivne õigus saada teenust ja SKA-l sellele õigusele vastanduv kohustus isik teenusele suunata. Ringkonnakohus ei näe sellele küsimusele vastates erisust sõltuvalt sellest, kas viivitus teenusele suunamisel on tingitud eelarveliste vahendite ebapiisavusest või vaba koha puudumisest. Oluline ei ole seegi, et käesoleval ajal ei saa SKA enam ise teenust vahetult osutada, vaid teeb seda teenusepakkujatega sõlmitavate lepingute kaudu. Igal juhul on jõustunud kohtuotsuses asjas nr 312-2298 esitatud põhjenduste märkimine halduskohtu otsuses üksnes halduskohtu otsuse seisukohti toetav asjaolu ega määra asja lahendamist. Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse sisuliste põhjendustega, siis ei oleks alust halduskohtu otsuse tühistamiseks ka juhul, kui viide asjale nr 3-12-2298 ei oleks kohane praeguse asja lahendamisel.
19.Ekslik on vastustaja arusaam nagu sõltuks kaebaja õigus saada talle määratud erihoolekandeteenust sellest, kas vastava aasta riigieelarve seaduses on selleks ette nähtud 8
piisavad vahendid. Kaebajal tekkis subjektiivne õigus saada teenust mõistliku aja jooksul SKA poolt antud haldusaktiga, s.o SKA 2. veebruari 2022. a otsusega nr T00079263. Riigieelarve seaduses määratud sihipäraste vahendite suurus ei muuda kaebajale haldusaktiga antud õigust. Kehtiv õigus ei näe ette võimalust, et kaebajale haldusaktiga antud õigus lõpeks või peatuks sõltuvalt sellest, millised kulud näeb parlament ette riigieelarves konkreetseks aastaks. Nagu ringkonnakohus eelnevalt selgitas väljendab riigieelarves erihoolekandeteenuse osutamiseks ette nähtud vahendite hulk eelkõige seda, kas riik tervikuna teeb piisavalt endale SHS ja selle alusel antud haldusaktidega võetud kohustuste täitmiseks.
20.Põhjendamatu on vastustaja väide, et kohustamisnõude rahuldamiseks pidanuks halduskohus hindama ja põhjendama, kas kohtuotsuse jõustumise järel tekkiv olukord võib õigusvastaselt riivata teiste erihoolekandeteenuse saamiseks järjekorda võetud isikute õigust võrdsele kohtlemisele. Vastuses apellatsioonkaebusele selgitab kaebaja asjakohaselt, et sarnases olukorras olevate isikute võrdne kohtlemine on vastustaja ülesanne. Võrdsuspõhiõiguse järgimiseks ei ole aga kohane kohelda erihoolekandeteenuse järjekorda kantud isikuid sarnaselt õigusvastaselt. Praeguses asjas kaebuse lahendamisel pidi halduskohus lahendama küsimuse sellest, kas vastustaja on olnud õigusvastaselt tegevusetu jättes kaebaja teenusele suunamata ja rikkunud sellega kaebaja subjektiivset õigust. Vastus küsimusele ei sõltu sellest, kas vastustaja võib olla rikkunud ka teiste erihoolekandeteenuse järjekorda kantud isikute õigusi. Halduskohus ei saanud jätta rahuldamata kaebaja esitatud kohustamisnõuet põhjusel, et kaebuse rahuldamise korral satub kaebaja soodsamasse olukorda, kui teised erihoolekandeteenuse üldjärjekorda või eelisjärjekorda kantud isikud. Vastupidise seisukohaga nõustumisel kujuneks olukord, kus vastustajat ei saaks kohustada täitma talle seadusega pandud ülesannet, kui ta on rikkunud kohustust paljude isikute suhtes. Selline tõlgendus ilmselt ei tagaks isikute õiguste kaitset, kuna võimaldaks oma õiguse maksma panna üksnes juhul, kui vastustaja rikub ühe (või väheste) isikute subjektiivset õigust. Kaebaja märgib põhjendatult, et isikute võrdne kohtlemine ei saa seisneda nende õiguste ühetaolises rikkumises.
21.Kokkuvõttes leidis halduskohus seega põhjendatult, et vastustaja on rikkunud kaebaja subjektiivset õigust ning kohustas vastustaja suunama kaebaja teenusele kümne päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest.
22.Halduskohus rahuldas tervikuna ka kaebuses esitatud kahju hüvitamise nõude ning mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja 14 320 eurot kulude katteks, mis kaebajal tekkisid üldhooldusteenuse omaosaluse tasumisest. Vastustaja hinnangul tulnuks kahju hüvitamise nõue SKA suhtes jätta rahuldamata, sest kahju on tekkinud SHS regulatsioonist, mis ei taga kaebaja õigusi ja seega on kohaseks vastustajaks Sotsiaalministeerium; lisaks ei võtnud halduskohus hüvitise määramisel arvesse, et kaebajal tulnuks omaosalus tasuda ka ööpäevaringse erihoolekandeteenuse saamisel.
23.Ringkonnakohus selgitas eelnevalt, et SHS kehtiv regulatsioon koostoimes SKA 2. veebruari 2022. a otsusega nr T00079263 annab kaebajale subjektiivse õiguse saada erihoolekandeteenust. Vastustajal oli seetõttu kohustus suunata kaebaja teenusele mõistliku aja jooksul. Kaebaja teenusele suunamisega viivitamisega rikkus vastustaja kaebaja subjektiivset õigust. Vastavalt ei ole tegemist õigustloova aktiga tekitatud kahjuga (RVastS § 14), vaid kahju tekitamisega üldalusel (RVastS § 7 lg 1). Seega määras halduskohus põhjendatult kahju hüvitamise nõudes vastustajaks SKA. Halduskohus selgitas ja põhjendas, miks kahju hüvitamise nõude eeldused on täidetud ja nõue tuleb rahuldada. Apellatsioonkaebuses vastustaja nendele põhjendustele vastu ei vaidle. Seetõttu ringkonnakohus kahju hüvitamise aluste esinemist täiendavalt ei analüüsi, vaid nõustub selles osas halduskohtu otsuse põhjendustega. 9
24.Vaidluse all ei ole, et Tartu Linnavalitsuse 9. aprilli 2013. a korralduse nr 384 „Omaosaluse määra kehtestamine ööpäevaringse hooldusteenuse eest tasumisel“ alusel oli kaebaja kohustatud tasuma alates 2022. aasta maist kuni 2024. aasta oktoobrini omaosaluse katteks kokku 14 320 eurot seoses viibimisega AS-is Lõuna-Eesti Hooldekeskus Kanepi Kodu üldhooldusteenusel alates 19. aprillist 2022. Apellatsioonkaebuses toob vastustaja välja, et tulenevevalt SHS § 73 lg-st 5 tulnuks kaebajal tasuda omaosalus ka ööpäevaringsele erihoolekandeteenusele suunamise korral. Ringkonnakohus nõustub, et ööpäevaringse erihoolekandeteenuse omaosalus on kulu, mille kaebaja säästis vastustaja kohustuse rikkumise tõttu. Vastavalt tuleb see kulu arvesse võtta hüvitise suuruse määramisel. Nii näeb RVastS § 7 lg 4 koostoimes VÕS § 127 lg-ga 5 ette, et hüvitisest tuleb maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud, välja arvatud juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Nõustuda ei saa kaebajaga nagu oleks ööpäevaringse erihoolekande omaosaluse kulude mahaarvamine vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Varalise kahju hüvitamise eesmärk on asetada kaebaja olukorda, milles ta oleks olnud, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Kaebaja selgitustel ta iseseisvalt hakkama ei saa. Kui talle ööpäevaringset erihoolekandeteenust ei võimaldatud, oli ta sunnitud asuma ööpäevaringsele üldhooldusteenusele, mis tagab hädavajaliku, aga tema tegelikele vajadustele ei vasta. Vajadustele mittevastaval teenusel viibimisega kaasnevaid võimalikke kokkuhoitud kulutusi ei saa kaebaja hinnangul käsitada mahaarvatava kasuna VÕS § 127 lg 5 tähenduses. Selline mahaarvamine oleks vastuolus avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamise eesmärgiga.
25.Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu. Kaebaja tehtud kulutused üldhooldusteenusele ei ole kaebaja kasu VÕS § 127 lg 5 tähenduses, vaid vastustaja õigusvastase tegevusetuse tulemusena tekkinud kahju. Seega kahju ulatuse kindlakstegemisel saab kulutusi tervikuna arvesse võtta. Kaebaja säästetud kulud on aga ööpäevaringse erihoolekandeteenuse omaosaluse tasu, mida tal ei tulnud maksta põhjusel, et teda teenusele ei suunatud. Kui neid säästetud kulutusi kahju ulatuse kindlaksmääramisel arvesse mitte võtta, siis hüvitise saamisel on kaebaja varaline positsioon selgelt parem võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui vastustaja oleks suunanud kaebaja ööpäevaringsele erihoolekandeteenusele. Ringkonnakohus ei näe, et kaebaja tervislik olukord ja erivajadused õigustaks rikastumist hüvitise arvel. Asjaolu, et kaebaja viibib üldhooldusteenusel, mis vähemalt osaliselt ei vasta tema vajadusetele, samuti ei õigusta kahjuhüvitise arvel rikastumist. Kui üldhoolduteenusel viibimise tõttu on kaebajal tekkinud täiendav kahju, on kaebajal õigus nõuda selle hüvitamist. Samas kaebaja ei väida täiendava kahju tekkimist ega nõua sellega seoses vastustajalt hüvitise maksmist. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et ööpäevaringse erihoolekandeteenuse säästetud omaosaluse kulude arvestamine ei ole vastuolus avalik-õigusliku kahju hüvitamise kohustuse olemusega. Vastavalt tuleb kaebaja kasuks välja mõistetud hüvitist vähendada säästetud kulude võrra.
26.Vastavalt SHS § 73 lg-tele 1 ja 2 ööpäevaringset erihooldusteenust saama suunatud isik on kohustatud tasuma omaosaluse toitlustamise ja majutamise eest ja kui isiku omaosalus kaetakse isiku riiklikust pensionist, kogumispensionist kogumispensionide seaduse tähenduses, töövõimetoetusest töövõimetoetuse seaduse tähenduses, sotsiaalmaksuga maksustatavast tulust sotsiaalmaksuseaduse tähenduses (edaspidi tulud), peab isikule pärast omaosaluse, tulumaksu, töötuskindlustusmakse ja kogumispensioni makse tasumist jääma isiklikuks kasutamiseks vähemalt 15 protsenti tema tuludest, mis tal oleks jäänud kasutamiseks pärast tulumaksu, töötuskindlustusmakse ja kogumispensioni makse tasumist. Vastustaja toob välja, et 2024. aasta riigieelarve seaduse kohaselt on ööpäevaringset erihooldusteenust saama suunatud isiku omaosaluse maksimaalne maksumus 368 eurot kalendrikuus, kui ööpäevaringset erihooldusteenust osutatakse hoolekandeasutuse ühes või igas eraldiseisvas hoones korraga rohkem kui 12 isikule, ning ööpäevaringset erihooldusteenust saama 10
suunatud isiku maksimaalne omaosalus 433 eurot kalendrikuus, kui ööpäevaringset erihooldusteenust osutatakse hoolekandeasutuse ühes või igas eraldiseisvas hoones kuni 12 isikule või eraldi toimivates peresarnastes gruppides kuni kümnele isikule, kuid kõige rohkem 30 isikule ühes hoones. 2023. a riigieelarve seaduses olid need summad vastavalt 320 eurot ja 376 eurot ning 2022. a riigieelarve seaduses vastavalt 269 eurot ja 316 eurot.
27.Praegusel ajal ei ole teada, kas vastustaja õiguspärase tegevuse korral oleks kaebajale osutatud ööpäevaringset erihooldusteenust hoolekandeasutuse ühes või igas eraldiseisvas hoones korraga rohkem kui 12 isikule või kuni 12 isikule. Olukorras, kus vastustaja ülesanne on tõendada hüvitise vähendamise aluseks olevate asjaolude esinemist ning vastustaja ei ole väitnud ega tõendanud, et kaebajale oleks kohaldunud kõrgem riigieelarve seaduses sätestatud maksimaalse omaosaluse määradest, peab ringkonnakohus põhjendatuks lähtuda madalamast määrast. Seega arvestab ringkonnakohus, et kaebaja säästis vastustaja õigusvastase tegevusetuse tõttu ööpäevaringse erihoolekande teenuse omaosaluse tasuna 2022. aastal 269 eurot kuus, 2023. aastal 320 eurot kuus ja 2024. aastal 368 eurot kuus. Kaebaja on üldhooldusteenuse eest tasunud omaosalusena 2022. ja 2023. aasta esimesel poolaastal 400 eurot kuus ja teisel poolaastal 500 eurot kuus ning 2024. aastal 520 eurot kuus. Kaebaja säästetud kulud moodustavad igal kuul vähem kui 85% kaebaja poolt samal ajal tegelikult makstud omaosalustasu suurusest. Seetõttu saab eeldada, et ööpäevaringse erihoolekande omaosaluse tasumisel toodud määrades olnuks täidetud SHS § 73 lg 2 nõue, et kaebajale peab jääma isiklikuks kasutamiseks vähemalt 15 protsenti tema tuludest. Eeltoodu alusel kujuneb hüvitise summa järgmiselt: - 2022. aasta kaheksa kuu eest 8 kuud × 400 eurot – 8 kuud × 269 eurot = 3200-2152 = 1048 eurot - 2023. aasta esimese poolaasta eest 6 kuud × 400 eurot – 6 kuud × 320 eurot = 2400-1920 = 480 eurot; - 2023. aasta teise poolaasta eest 6 kuud × 500 eurot – 6 kuud × 320 eurot = 3000-1920 = 1080 eurot; - 2024. aasta kümne kuu eest 10 kuud × 520 eurot – 10 kuud × 368 eurot = 5200-3680 = 1520 eurot. Kokku moodustab kaebajale hüvitatav kahju 1048 + 480 + 1080 + 1520 = 4128 eurot. See summa tuleb vastustajalt kaebaja kahjuks välja mõista. Ringkonnakohus muudab vastavalt halduskohtu otsusega määratud hüvitise summat. Hüvitise täiendav vähendamine RVastS § 13 lg 3 alusel ei ole põhjendatud. Riik käitus vähemalt hooletult jättes haldusaktiga kaebaja ees võetud kohustuse täitmata. Nagu ringkonnakohus eelnevalt selgitas ei ole seejuures määrav, kas hooletus on etteheidetav vahetult mõnele SKA ametnikule. Piisab sellest, et riik tervikuna on korraldanud oma tegevuse selliselt, et SKA selle tulemusena jättis täitmata seadusest tuleneva kohustuse suunata kaebaja ööpäevaringsele erihoolekandeteenusele.
28.Eeltoodu alusel tuleb apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt, s.o kaebaja kasuks välja mõistetud hüvitise suuruse osas. Ülejäänud osas jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
29.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Menetlusosalised ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente apellatsioonimenetluses. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 neljandast lausest menetluskulusid seetõttu välja ei mõisteta.
30.Kaebuse väiteid ja vaidluse all olnud asjaolude iseloomu arvestades tuleb kaebaja isikuandmete kaitseks otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt) 11
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.