C.R kaebus Eesti Vabariigi Suursaatkonna Moskvas 17.07.2023 otsuse 2023/608/1953 ja 04.09.2023 vaideotsuse 2023/MOS/28/428 ning Välisministeeriumi 26.09.2023 vaideotsuse nr 2023/TLN/452 tühistamiseks ja Välisministeeriumi kohustamiseks Kaebaja – C.R , esindaja Ardi Šuvalov Vastustaja – Välisministeerium, esindaja Merike Alep Tallinna Halduskohtu 25.02.2025 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
C.R määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
RESOLUTSIOON
Võtta menetlusse C.R määruskaebus Tallinna Halduskohtu 25.02.2025 määruse peale. Jätta C.R määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 25.02.2025 määrus vaidlustatud osas muutmata, täiendades määruse põhjendusi käesoleva määruse põhjendustega. Määruse avaldamisel asendada C.R ja X nimed ning X sünniaeg tähemärkidega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse resolutsiooni p-de 1 ja 3 peale ei saa esitada määruskaebust. Määruse resolutsiooni p 2 peale ei saa esitada määruskaebust toimikule juurdepääsu piiramise osas. Ülejäänud osas võib määruse resolutsiooni p 2 peale esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul, arvates määruse kättetoimetamisest (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 79 lg 5, § 88 lg 5, § 155 lg 5, § 235 lg-d 1 ja 3).
Venemaa Föderatsiooni kodanik C.R esitas 06.07.2023 Eesti Suursaatkonnale Moskvas Schengeni viisa taotluse, märkides oma reisi eesmärgiks sugulaste või sõprade külastamise. Küllakutsujaks oli märgitud tema Eesti kodanikust tütar X (sünd. XX.XX.XXXX).
3-23-2200
2.Eesti Suursaatkond Moskvas keeldus 17.07.2023 otsusega nr 2023/608/1953 C.R-ile viisa andmisest, märkides põhjuseks, et üks või mitu liikmesriiki leiavad, et ta kujutab ohtu avalikule korrale või sisejulgeolekule ning kavandatava viibimise eesmärgi ja tingimuste kohta esitatud põhjendused ei olnud usaldusväärsed.
3.Eesti Suursaatkond Moskvas jättis 04.09.2023 vaideotsusega nr 2023/MOS/28/428 ja Välisministeerium jättis 26.09.2023 vaideotsusega nr 2023/TLN/452 rahuldamata C.R viisa andmisest keeldumise otsuse vaidlustamise avaldused.
4.C.R esitas Tallinna Halduskohtule 04.10.2023 kaebuse Eesti Vabariigi Suursaatkonna Moskvas 17.07.2023 otsuse ja 04.09.2023 vaideotsuse ning Välisministeeriumi 26.09.2023 vaideotsuse tühistamiseks ning Välisministeeriumi kohustamiseks väljastada kaebajale Schengeni viisa või alternatiivselt vaadata tema viisataotlus uuesti läbi. Viisa andmisest keeldumine on õigusvastane. Kaebaja soovib suhelda oma alaealise Eestis elava tütrega ja külastada teda viisa alusel. Kaebajale ei ole tehtud teatavaks viisa andmisest keeldumise konkreetset põhjust. Kaebaja ei kujuta endast ohtu avalikule korrale ja sisejulgeolekule. Kaebaja töötab elukohariigis raamatupidajana äriühingus ehk poliitiliselt neutraalsel ametikohal. Tütrega kohtumine on reisi peamine eesmärk. Kaebaja on ka varem külastanud oma tütart viisa alusel.
5.Välisministeerium oli 15.12.2023 vastuses seisukohal, et viisa andmisest keeldumise otsuse peale ei saa halduskohtule kaebust esitada. Vastustaja märkis täiendavalt, et kaebaja taotles viisat eesmärgiga külastada Eesti kodanikust tütart, kes Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) andmetel ei ela Eestis. Seega ei viibi Eestis viisa taotleja ega isik, kelle külastamise eesmärgil viisat taotleti. Kaebajale kui Venemaa Föderatsiooni kodanikule kohaldub Vabariigi Valitsuse 08.04.2022 määruse nr 42 „Vabariigi Valitsuse sanktsiooni kehtestamine seoses Venemaa Föderatsiooni ja Valgevene Vabariigi agressiooniga Ukrainas“ (määrus nr 42) § 2 lg-s 12 kehtestatud viisa andmise piirang.
6.Tallinna Halduskohus tagastas 20.12.2023 määrusega kaebuse halduskohtu pädevuse puudumise tõttu. C.R esitas Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse, mille ringkonnakohus rahuldas, tühistas halduskohtu 20.12.2023 määruse ning saatis asja samale kohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Halduskohus võttis 15.05.2025 määrusega kaebuse menetlusse.
7.Välisministeerium palus 17.06.2024 vastuses jätta kaebus läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata. Vaidlustatud otsused on õiguspärased. Välismaalaste seaduse (VMS) § 65 lg 1 kohaselt keeldutakse välismaalasele lühiajalise viisa andmisest Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13.07.2009 määruse (EÜ) nr 810/2009 (viisaeeskiri) art-s 32 sätestatud alustel. Viisaeeskirja art 32 lg 1 p a alapunkti vi kohaselt keeldutakse viisa andmisest, kui taotleja on ohuks mis tahes liikmesriigi avalikule korrale, sisejulgeolekule, rahvatervisele Schengeni piirieeskirjade art 2 p-i 19 tähenduses või rahvusvahelistele suhetele. Viisaeeskirja art 32 p a alapunkti ii kohaselt keeldutakse viisa andmisest, kui taotleja ei esita põhjendusi kavandatud viibimise eesmärgi ja tingimuste kohta. Viisa andmisest keeldumise korral teavitatakse välismaalast keeldumise õiguslikust alusest (VMS § 66 lg 1). Viisaeeskirja art 32 lg 2 järgi edastatakse otsus viisa andmisest keeldumise kohta ja selle põhjused taotlejale viisaeeskirja VI lisas esitatud standardvormi kasutades. Standardvorm täidetakse viisaeeskirja art 32 lg 2 kohaselt. Viisamenetluses on järgitud menetlus- ja vorminõudeid. Viisa andmisest keeldumise otsus on vormistatud nõuetekohaselt. Kaebajale väljastatud standardvormil on märgitud põhjused, mille tõttu keelduti viisa väljastamisest. Viisa taotlus on kooskõlastatud pädeva asutusega ja menetluses teatavaks saanud asjaoludega on arvestatud. Kaebajat on keeldumisest teavitatud õigusaktides ettenähtud korras. Õiguspärased on ka vaideotsused. 2(8)
3-23-2200 Kaebajal ei ole subjektiivset õigust viisale. Kuna kaebaja taotles viisat Eesti kodanikust tütre külastamiseks, kohaldub talle määruse nr 42 § 2 lg-s 12 kehtestatud viisa andmise piirang, mis on kehtestatud rahvusvahelise ja Eesti julgeoleku kaitse eesmärgil seoses Venemaa Föderatsiooni agressiooniga Ukrainas. Avaliku korra ja riigi julgeoleku kaitseks võib ohu ennetamise kaalutlustel haldusakti andmisel või toimingu sooritamisel arvesse võtta asjaolusid, mis on menetluse ajal veel ebaselgeid (VMS § 14 lg 2). Vastustaja saab kaebusele vastates välja tuua üksnes avalikest allikatest pärineva informatsiooni. Kaitsepolitseiameti hinnangul jätkub Venemaa püüd õhutada naaberriikides ühiskondlikke pingeid, kasutades selleks mis tahes meetmeid. Venemaa luure- ja julgeolekuteenistused kasutavad luure- ja värbamistegevust, mille sihtmärgiks on sageli inimesed, kellel on alaline seos Venemaaga. Viisa andmisel tuleb tagada, et välismaalaste Eestisse saabumine ja Eestis ajutine viibimine oleks kooskõlas avalike huvidega ning vastaks avaliku korra ja riigi julgeoleku kaitse vajadusele. Arvestades Eesti praegust julgeolekuolukorda Venemaa piiririigina, pädevate asutuste avalikustatud teavet ning viisamenetluses antud kooskõlastusi, on viisa- ja vaidlustamismenetluses piisava põhjalikkusega hinnatud kõiki asjaolusid ning teinud õiguspärased otsused. Kaebaja ei esitanud tõendeid, mis kinnitanuks taotluses reisi eesmärgina märgitud Eestis elava tütre külastamise asjaolusid. Viisa andmisest keeldumise kohtulik kontroll on piiratud. Vastustaja palub HKMS § 88 lg 2 ja § 79 lg 1 p 1 alusel mitte avaldada kaebajale või teistele menetlusosalistele viisa andmisest keeldumise otsuse aluseks olevaid asjaolusid, otsuse tegemise põhjust ega sellega seonduvat teavet (vastuse lisa 4). Viisamenetluses kogutud teave on tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks ning HKMS § 79 lg 1 p 1 kohaldamisel tuleks arvestada VMS § 66 lg-s 2, § 82 lg-s 3, § 100 8 lg-s 2 ja § 10016 lg-s 2 sätestatut. Viidatud sätete kohaselt ei avaldata välismaalasele ega muule isikule otsuse aluseks olevaid asjaolusid, otsuse tegemise põhjust ega sellega seonduvat teavet, samuti teavet viisa andmise kooskõlastamise kohta. Ühtlasi näeb viisaeeskirja art 32 lg 2 ette, et viisa andmisest keeldumise otsus ja selle põhjendused edastatakse taotlejale standardvormi kasutades. Kaebaja menetluslik õigus tutvuda toimikuga ei saa olla kaalukam vajadusest tagada viisamenetluse meetodite ja taktika konfidentsiaalsus. Kaebaja on tutvunud viisa andmisest keeldumise üldiste põhjendustega.
8.Tallinna Halduskohus kuulutas 25.02.2025 määrusega Välisministeeriumi 17.06.2024 vastuse nr 13.2-1/7541-5 lisa nr 4 (kohtute infosüsteemis (KIS) dokument 11s) osas menetluse kinniseks, eemaldas kaebaja ja tema esindaja või võimalikud esindajad selles lisas kajastatu uurimiselt ning piiras neile juurdepääsu kõnealuses lisas olevatele dokumentidele (resolutsiooni p 1). Halduskohus jättis C.R kaebuse läbi vaatamata (resolutsiooni p 2). Välisministeeriumi 17.06.2024 taotlus toimikuga tutvumise piiramiseks on lähtuvalt VMS § 66 lg-st 2, § 82 lg-st 3, § 1008 lg-st 2 ja § 10016 lg-st 2 ning HKMS § 88 lg-st 2 viisamenetluse meetodite ja taktika konfidentsiaalsuse tagamise eesmärgil põhjendatud. Kohus on kaalunud menetlusosaliste erinevaid huvisid ja kaebaja õiguste piiramise vajalikkust. HKMS § 151 lg 2 p 1 kohaselt võib jätta kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad HKMS § 121 lg-s 2 sätestatud asjaolud. HKMS § 121 lg 2 p 21 näeb ette õiguse kaebus selle esitajale tagastada, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Need eeldused on praegusel juhul täidetud. Kohus nõustub vastustaja põhiväidetega, et riigil on õigus otsustada, keda riiki lubada ning kolmandate riikide kodanikel ei ole subjektiivset õigust viisale.
9.C.R esitas Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palub tühistada Halduskohtu 25.02.2025 määrus ja saata asi tagasi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. 3(8)
3-23-2200 Halduskohtu määrus ei ole õiguspärane. Kaebaja soovis külastada oma Eestis elavat alaealist tütart X. Varem on kaebaja sarnased viisataotlused rahuldatud. Riigikohus märkis 22.01.2025 otsuse nr 5-24-28 p-s 61, et kuigi VMS ega teised Eesti õigusaktid ei loo välismaalasele subjektiivset õigust saada viisa, võib viisa andmisest keeldumine riivata teistest õigusaktidest tulenevaid õigusi, sh põhiõigusi. Siinsel juhul soovisid Eestis kohtuda Venemaa Föderatsioonis elav ema ja tema Eestis elav laps, kes on nii Eesti Vabariigi kui ka Venemaa Föderatsiooni kodanik. X väljasõit Venemaale ei ole ohutu. Ainus võimalus ohutult kohtuda on Eestis kaebajale väljastatava viisa alusel. Riivatud on X perekonnapõhiõigust (põhiseaduse (PS) § 27). X on ÜRO lapse õiguste konventsiooni kaitsealas ning selle kohaselt tuleb lapsele tagada perekondlike suhete säilimine ka juhul, kui laps ja vanem elavad eri riikides. Vastustaja märkis, et kaebaja pole esitanud viisamenetluses tõendeid, mis kinnitaksid Eestis elava tütre külastamise asjaolusid. Kahtluse korral tuleb viisataotlejal paluda need viisamenetluses kõrvaldada. Siinsel juhul seda ei tehtud. Kaebaja on tõendanud, et viisa andmisest keeldumise ajal elas X Eestis ja oli seega PS § 27 kaitsealas. Eesti Vabariigi kodanikust lapse vahetute kontaktide katkemine kolmandas riigis elava emaga on intensiivne põhiõiguste riive, mille puhul ei saa hinnata kaebuse eduväljavaateid väheseks. Kaebaja 04.10.2023 viisataotluses esitatud andmed on õiged. Kaebajale ei kehti Venemaa kodanikele kehtestatud viisapiirangud. Halduskohus pole toimikule juurdepääsu piiranguid sisuliselt kaalunud ega nõuetekohaselt põhjendanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
I
10.Halduskohus kuulutas 25.02.2025 määrusega haldusasja menetluse vastustaja 17.06.2024 vastuse lisa nr 4 (AK_Lisa_4_vastusele_haldusasjas_3_23_2200.docx, KIS-s dokument nr 11s) osas kinniseks, eemaldas kaebaja ja tema esindaja või võimalikud esindajad selles lisas kajastatu uurimiselt ning piiras nende juurdepääsu lisas sisalduvale teabele (resolutsiooni p 1). Ühtlasi jättis halduskohus C.R kaebuse läbi vaatamata (resolutsiooni p 2).
11.Määruskaebuses on palunud kaebaja tühistada halduskohtu 25.02.2025 määrus tervikuna. Kaebaja ei ole siiski esitatud mingeid vastuväiteid menetluse osaliselt kinniseks kuulutamisele. Menetluse kinniseks kuulutamise otsustuse peale ei luba seadus ka määruskaebust esitada. Seetõttu tõlgendab ringkonnakohus määruskaebust selliselt, et halduskohtu määruse resolutsiooni p-i 1 on vaidlustatud üksnes menetlustoimingult eemaldamist ja toimikule juurdepääsu piiramist puudutavas osas. Menetluse kinniseks kuulutamise osas on halduskohtu määrus seega jõustunud.
12.Ringkonnakohus võtab määruskaebuse HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 203 lg 1, § 155 lg 5, § 79 lg 5, § 88 lg 5), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele.
13.Määruskaebus jääb rahuldamata. Kaebajal on õigus, et halduskohtu 25.02.2025 määrus ei ole nõuetekohaselt põhjendatud. Halduskohtu lõppjäreldus on siiski õige ja vaidlustatud määruse põhjendamispuudused saab ringkonnakohus ise kõrvaldada. Seega jääb halduskohtu määruse resolutsioon määruskaebusega vaidlustatud ulatuses muutmata, kuid selle määruse põhjendusi tuleb täiendada käesoleva määruse põhjendustega (HKMS § 200 p 4 ja § 203 lg 2). II
4(8)
3-23-2200
14.Halduskohus jättis kaebuse läbi vaatamata, tuginedes HKMS § 151 lg 2 p-le 1 ja § 121 lg 2 p-le 21.
15.HKMS § 151 lg 2 p 1 alusel võib kohus jätta kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad HKMS § 121 lg-s 2 sätestatud asjaolud. HKMS § 121 lg 2 p 2 1 on diskretsiooniline kaebuse tagastamise alus, mille kohaldamiseks peavad esinema kaks kumulatiivset tingimust: kaebusega kaitstava õiguse riive vähene intensiivsus ja kaebuse rahuldamise vähene tõenäosus (Riigikohtu 26.05.2022 määrus nr 3-21-1411, p 12). Ringkonnakohus leiab, et need eeldused on siinses asjas täidetud.
16.Halduskohus peab viisa andmisest keeldumise asjas kontrollima, ega vastustaja ei ole eksinud otsuse aluseks olnud oluliste faktiliste asjaolude tuvastamisel ega teinud nendel faktidel põhinevate hinnangute ja prognooside alusel viisa andmisest keeldumisel ilmselgeid vigu ning kas vastustaja on järginud menetlus- ja vorminõudeid, sh otsust vajalikus ulatuses põhjendanud. Tegemist ei ole menetlusega, kus kõrvaldamata kahtlusi tuleks igal juhul tõlgendada taotleja kasuks (vt põhjalikumalt Tallinna Ringkonnakohtu 01.09.2022 otsus nr 3-21-1903, p-d 9–13).
17.Asja materjalide põhjal on vastustaja järginud menetlus- ja vorminõudeid. Viisa andmisest keeldumise 17.07.2023 otsus on vormistatud nõuetekohaselt viisaeeskirja VI lisas esitatud standardvormi blanketil. Otsuses on märgitud keeldumise alused vastavalt kehtivale vormile. Otsuse põhjendusena on tähistatud lahtrid „üks või mitu liikmesriiki leiavad, et Te kujutate ohtu avalikule korrale või sisejulgeolekule“ ja „kavandatava viibimise eesmärgi ja tingimuste kohta esitatud põhjendused ei olnud usaldusväärsed“ (vt dtl 6–8). Vormikohane otsus on kaebajale teatavaks tehtud.
18.Vastustaja on 15.12.2023 ja 17.06.2024 vastustes (sh piiratud juurdepääsuga 17.06.2024 vastuse lisas 4, mis on esitatud eraldi, vt dtl 100–115) viisa andmisest keeldumist piisavalt ja asjakohaselt põhjendanud ning neid selgitusi arvestades ei saa pidada kõnealust otsust meelevaldseks. Kuigi vastustaja on keeldunud kaebajale viisa andmisest kahel erineval alusel, on otsus õiguspärane, kui esineb vähemalt üks neist alustest. Vastustaja on 15.12.2023 vastuses (lk 2) selgitanud, et kaebaja taotles lühiajalist viisat eesmärgiga külastada oma alaealist tütart Xt, kuid PPA andmetel ei elanud tütar tegelikult Eestis (täpsemad põhjendused on esitatud 17.06.2024 vastuse lisas 4, dtl 111). Neil asjaoludel ei saa pidada meelevaldseks vastustaja järeldust, et kaebaja kavandatava viibimise eesmärgi ja tingimuste kohta esitatud põhjendused ei ole usaldusväärsed. Seda järeldust ei kummuta asjaolu, et rahvastikuregistri 31.12.2023 väljavõtte kohaselt (dtl 43) on X elukoht alates 01.07.2020 Eestis. Rahvastikuregistri kanne ei ole konstitutiivne ega muuda registrisse kantud aadressi isiku elukohaks. Enda tegelikku elukohta saab isik valida vabalt, sõltumata rahvastikuregistri kandest (vt Riigikohtu 26.02.2025 otsus nr 5-24-29, p 49). Vastustaja on PPA andmetele tuginedes põhjendanud kahtlust, et kaebaja tütre tegelik elukoht ei olnud Eestis. Kaebaja ei ole kohtumenetluses esitanud ühtki muud tõendit oma tütre Eestis elamise kohta peale eespool nimetatud rahvastikuregistri väljavõtte, kuigi selliste tõendite esitamine ei tohiks olla keeruline (nt andmed kaebaja tütre õpingute, huviringide, igapäevaste kulutuste vms kohta).
19.Kaebaja leiab määruskaebuses, et kui viisamenetluses ei esitatud tõendeid, mis kinnitaksid kaebaja reisi eesmärgina Eestis elava tütre külastamist, tulnuks vastustajal paluda kaebajal need kahtlused kõrvaldada. Ringkonnakohus ei nõustu selle etteheitega. Vastustaja on õigesti välja toonud, et konsul peab lähtuma taotleja esitatud dokumentidest ega ole kohustatud andma taotlejale võimalust nende oluliseks täiendamiseks. Uusi asjaolusid ja dokumente saab taotleja esitada uues viisataotluses, kuna varasem keeldumine ei võta õigust taotleda viisat uuesti (viisaeeskirja art 21 lg-d 7 ja 9; Tallinna Ringkonnakohtu 01.09.2022 otsus nr 3-21-1903, p 15). 5(8)
3-23-2200
20.Määruse nr 42 § 1 kohaselt kehtestatakse selle määrusega rahvusvahelise sanktsiooni seaduse § 3 lg-s 1 ja §-s 4 nimetatud eesmärkide toetamiseks Vabariigi Valitsuse sanktsioonina mh piirang Venemaa Föderatsiooni kodanikele viisa andmiseks. Sama määruse § 2 lg 12 järgi kohaldatakse määrust kõigile Venemaa Föderatsiooni kodanikele, kes taotlevad viisat. Määrust ei kohaldata mh Venemaa Föderatsiooni kodanikele, kes taotlevad viisat ja külastavad Eestis elavat Eesti kodanikust otsejoones alanejat sugulast (määruse nr 42 § 2 lg 6 p 1). Kuna kaebaja taotles viisat oma alaealise tütre külastamiseks, kuid kaebaja tütar ei ela tegelikult Eestis, on õiguspärane vastustaja seisukoht, et siinses asjas kuulus kohaldamisele määruse nr 42 § 2 lg-s 12 sätestatud viisa andmise piirang.
21.Eelneva põhjal on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.
22.Välismaalasel puudub subjektiivne õigus saada viisat Eestisse sisenemiseks ja siin viibimiseks. Tallinna Ringkonnakohus selgitas 01.09.2022 otsuses nr 3-21-1903 (p 11), et riik ei anna viisat selleks, et võimaldada isikul taasühineda oma perekonnaga. Kohtujurist M. Bobek märkis 07.09.2017 ettepanekus asjas C-403/16: El Hassani, et ehkki viisa andmisel võib olla ka perekondlik mõõde, s.o soov külastada oma pereliikmeid, tähendab perekonnaelu siiski pikaajalist pühendumust ja stabiilsust. Sellepärast on see lühiajaliste viisade kontekstis tõenäoliselt vähem asjakohane kui pikaajaliste viisade või elamislubadega seoses. Samuti – erinevalt teistest liidu õigusaktidest, nagu kodakondsusdirektiiv või perekonna taasühinemise direktiiv, on viisaeeskirja eesmärk hõlbustada seaduslikku reisimist ja võidelda ebaseadusliku sisserändega, mitte luua või tugevdada peresidemeid (p-d 88 ja 89). Kohtujurist P. Pikamäe selgitas 09.09.2020 ettepanekus asjas C-226/19: Minister van Buitenlandse Zaken (p 77), et viisataotleja õiguslikku seisundit ei saa samastada liidu kodaniku või tema kolmanda riigi kodanikust pereliikme omaga ning välistada tuleb liidu kodakondsuse ja siseturuga seotud õiguslike mõistete igasugune kohaldamine analoogia alusel viisarežiimi suhtes. Nimelt ei ole EL-i õigusega kolmanda riigi kodanikele antud mingit õigust siseneda liikmesriikide territooriumile ega mingit subjektiivset õigust viisale (p 53). Viisat ei käsitata õigusena, vaid liikmesriigi territooriumil lühiajaliselt viibida soovivale isikule pandud kohustusena ehk liidu territooriumile sisenemise eeltingimusena (loana) (p-d 54 ja 55). Seega on viisataotleja positsioon pigem nõrk (p-d 58 ja 69). Ringkonnakohus jääb nende seisukohtade juurde.
23.Kaebaja on Venemaa Föderatsiooni kodanik ja vastustajal puudub õigusaktidest tulenev kohustus anda talle luba siseneda Eesti riigi ja Schengeni alale. Kaebaja viidatud Riigikohtu 22.01.2025 otsuse nr 5-24-28 p-des 61 ja 62 toodud seisukoht, mille kohaselt võib viisa andmisest keeldumine riivata mh välismaalase perekonnapõhiõigust, ei ole praegusel juhul asjassepuutuv, sest kaebaja olukord on märkimisväärselt erinev. Viidatud asjas keeldus PPA pikaajalise viisa andmisest Venemaa Föderatsiooni kodanikule, kes esitas viisa taotluse Eestis viibimise ajal ning tema kutsujaks oli tema ema, kes soovis tütrega koosolemist enda halveneva tervise tõttu. Kaebaja seevastu esitas taotluse lühiajalise viisa saamiseks, ta ei olnud viisa taotlemise ajal Eestis ning tal puudusid viisa taotlemise ajal eriliselt kaitsmist väärivad sidemed Eestis, sest on vastustaja on piisavalt põhjendanud kahtlust, et kaebaja tütar (kutsuja) ei elanud tegelikult Eestis.
24.Neil asjaoludel ei ole vaidlustatud haldusaktidega kaebaja õigustele kaasnev riive kuigi intensiivne.
25.Järelikult võis kaebuse jätta läbi vaatamata, tuginedes HKMS § 151 lg 2 p-le 1 ja HKMS § 121 lg 2 p-le 21. III
26.Vastustaja palus halduskohtul mitte avaldada kaebajale või teistele menetlusosalistele viisa andmisest keeldumise otsuse aluseks olevaid asjaolusid, otsuse tegemise põhjust ja 6(8)
3-23-2200 sellega seonduvat teavet (17.06.2024 vastuse lisa 4, dtl 100–115). Halduskohus rahuldas selle taotluse.
27.Menetlusosalisel on õigus tutvuda toimikuga ja saada seal olevatest ning selle juurde kuuluvatest, kuid mujal säilitatavatest menetlusdokumentidest ärakirju (HKMS § 27 lg 1 p 1 ja § 88 lg 1). Seda õigust võib piirata HKMS § 79 lg-s 1 loetletud alustel, sh riigi julgeoleku ja avaliku korra tagamiseks, eelkõige asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teabe kaitseks (HKMS § 79 lg 1 p 1). Seejuures ei õigusta HKMS § 79 lg 1 p 1 alusel tutvumisõiguse piiramist igasuguse asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teabe kaitse, vaid oht, et sellise teabe avalikuks tulek võib kahjustada riigi julgeoleku või avaliku korra tagamist. Tutvumisõiguse piiramine on lubatud vaid tingimusel, et huvi saladuse hoidmise vastu on kaalukam menetlusosalise õigusest tutvuda toimikuga ning seda tehakse minimaalses ulatuses, mis on tutvumisõiguse piiramise eesmärki kahjustamata võimalik (HKMS § 88 lg-d 2 ja 3). Tutvumisõiguse piiramine tähendab piirangut menetlusosalise põhiõigusele olla oma kohtuasja arutamise juures (PS § 24 lg 2). Seetõttu on see lubatud üksnes eeldusel, et sellega ei piirata õiguse tõhusale õiguskaitsele tuuma ning kohus võtab meetmeid juurdepääsupiirangu tasakaalustamiseks. Seega tuleb tutvumisõiguse piiramist otsustades ühelt poolt kaaluda huvi saladuse hoidmise vastu ja selle eesmärki ning teiselt poolt menetlusosalise õigust tutvuda toimikuga, et tagada oma õiguste tõhus kaitse (vt Tallinna Ringkonnakohtu 03.11.2022 määrus nr 3-21-2779 p 3 ja sealsed viited).
28.VMS § 66 lg 2, § 1008 lg 2 ja § 10016 lg 2 järgi ei avaldata välismaalasele ega muule isikule viisa andmisest keeldumise põhjust ega sellega seonduvat teavet ning keelduva otsuse vaidlustamise menetluses tehtud otsuse aluseks olevaid asjaolusid, otsuse tegemise põhjust ega sellega seonduvat teavet. Välismaalase õigus nõuda haldusorganilt teavet teda puudutava haldusakti aluseks olnud asjaolude ja kaalutluste kohta on seega piiratud. Kuigi see ei välista iseenesest asjaomase teabe avaldamist halduskohtumenetluses, väljendavad eeltoodud sätted olulist avalikku huvi, millega kohus peab HKMS § 79 lg 1 ning § 88 lg-te 2 ja 3 alusel juurdepääsupiirangu kehtestamise kaalumisel arvestama (vt Tallinna Ringkonnakohtu 23.10.2024 määrus nr 3-24-1664, p 10; vt pikaajalisest viisast keeldumise puhul ka Tallinna Ringkonnakohtu 05.10.2023 määrus nr 3-23-1398, p 10; 20.10.2022 määrus nr 3-22-1582, pd 9–10; 20.10.2022 määrus nr 3-22-1646, p-d 10–11). Arvestada tuleb ka asjaoluga, et välismaalasel puudub subjektiivne õigus saada viisa, mistõttu ei riiva viisa andmisest keeldumine kaebaja õigusi kuigi intensiivselt. Hoolimata eeltoodust peab kaebajale siiski olema kohtumenetluses teada vähemalt konkreetne viisa andmisest keeldumise konkreetne põhjus. Vastasel juhul tekib olukord, kus kaebajal ei ole võimalik esitada tegeliku keeldumispõhjuse kohta seisukohti ega vastuväiteid ning kohtul on sisuliselt võimatu kontrollida, kas haldusorgan on keeldunud viisa andmisest õiguspäraselt (vt Tallinna Ringkonnakohtu 23.10.2024 määrus nr 3-24-1664, p 10)
29.Vastustaja 17.06.2024 vastuse lisas 4 (dtl 100–115) on Välisministeeriumi täiendav vastus kaebusele, milles on täpsemalt kirjeldatud viisa- ja vaidlustusmenetluse käiku ning viisa andmisest keeldumise asjaolusid, samuti viisaregistri väljatrükid jm dokumendid, millest nähtuvad vastustaja ja pädevate asutuste seisukohad kaebajale viisa andmisest keeldumise põhjuste kohta. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et nende dokumentide avaldamine võib anda kaebajale teavet viisamenetluse meetodite ja taktika kohta. Viisat võib taotleda korduvalt ning selline teave võib aidata välismaalasel viisamenetluses moonutada või varjata oma andmeid, mis omakorda võib soodustada viisa väärkasutamist ning ohustada seeläbi avalikku korda ja julgeolekut. Viisamenetluse meetodite ja taktikaga seondub muu hulgas teave selle kohta, missuguseid andmeid viisamenetluses kontrollitakse. Seega on sellise teabe varjamiseks kaalukas avalik huvi. Nagu eespool märgitud, on kaebaja õiguste riive väikese intensiivsusega. Kaebajale on teada viisa andmisest keeldumise alus ja selle üldised 7(8)
3-23-2200 põhjendused (vt Eesti Suursaatkonna Moskvas 17.07.2023 otsus, Välisministeeriumi 15.12.2023 vastus kohtunõudele ja 17.06.2024 vastus kaebusele). Nende seisukohtade põhjal pidi kaebaja aru saama, milliste asjaolude kohta tuli tal seisukohti ja tõendeid esitada. Seda, et kaebaja on sellest aru saanud, kinnitab mh asjaolu, et kaebaja on esitanud selgitused ja 05.01.2024 määruskaebuse lisana esitanud ka dokumendi, millega soovib tõendada oma tütre elukohta Eestis (dtl 43). Seepärast on avalik huvi kõnealusele teabele juurdepääsu piiramiseks kaalukam kui kaebaja õigus toimikuga täies mahus tutvuda.
30.Ringkonnakohus möönab, et vastustaja 17.06.2024 vastuse lisa 4 sisaldab osaliselt ka sellist teavet, mille varjamine kaebaja eest ei ole põhjendatud (nt menetluse käigu kirjeldus või viited õigusaktidele), kuid sellist mittekonfidentsiaalset teavet on korratud ka vastustaja 15.12.2023 ja 17.06.2024 avalikes menetlusdokumentides. Seega sisuliselt on see teave kaebajal olemas. Arvestades ka menetluslikku olukorda (eeskätt asjaolu, et ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus õigesti jätnud kaebuse läbi vaatamata), ei pea ringkonnakohus otstarbekaks nõuda vastustajalt 17.06.2024 vastuse lisa 4 uuesti esitamist selliselt, et selles on kinni kaetud üksnes see osa, mis seondub kitsalt viisamenetluse meetodite ja taktika ning kaebajale viisa andmisest keeldumise täpsemate asjaoludega.
31.Eelneva põhjal on halduskohus kokkuvõttes põhjendatult piiranud kaebaja ja tema esindaja juurdepääsu Välisministeeriumi 17.06.2024 vastuse lisale nr 4. Kuna ringkonnakohus leidis, et kaebuse võis jätta läbi vaatamata, ei teki küsimust kaebaja ja tema esindaja eemaldamisest piiratud juurdepääsuga tõendite uurimiselt. IV
32.Kaebaja ja tema tütre eraelu kaitseks tuleb asendada nende nimed ja kaebaja tütre sünniaeg tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.