X.X. kaebus Viru Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes (ohjeldusmeetmete kasutamine 1417.06.2024)
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja: X.X. Vastustaja: Viru Vangla, esindaja Ülo Anijalg
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus osaliselt. Mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja hüvitis 300 eurot.
2.Hüvitis tuleb kanda kaebaja soovitud isikule ja kontole. Kaebajal tuleb pärast otsuse jõustumist viivitamata teatada vastustajale, kellele ja millisele kontole kaebaja hüvitise tasumist soovib.
Jätta rahuldamata kaebaja taotlused menetlustähtaegade pikendamiseks ja täiendavate selgituste saamiseks.
5.Jätta menetluskulud välja mõistmata. Edasikaebamise kord ja muud selgitused
6.Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates, viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 01.09.2025. Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
7.Andmesubjektil on õigus esitada taotlus avaldamise viisi kohta (vt otsuse punkti 30).
1
otsuse
Asjaolud ja poolte seisukohad
1.Kaebaja X.X. esitas 22.08.2024 Tartu Halduskohtule kaebuse mittevaralise kahju 20 000 euro hüvitamise nõudes seoses tema suhtes ohjeldusmeetmete kasutamisega 14-17.06.2024. Kaebaja esitas menetluse käigus täiendavaid avaldusi. Kaebaja toimetati 14.06.2024 esimestel öötundidel Viru Vanglast kiirabiga Ahtme haiglasse, kus talle tehti operatsioon. 14.06.2024 ärkas kaebaja palatis jalgupidi aheldatuna voodi külge ja tema juures olid kaks relvastatud valvurit. WC-s käimiseks jalg vabastati. Kõik protseduurid tehti aheldatuna. Ohjeldusmeetmeid kohaldati üle 12 tunni. Vanglasse tagasi tuues olid kaebajale pandud käe- ja jalarauad, inimesed nägid seda. Ohjeldusmeetmeid kohaldati ka bussi kongis. Kaebaja karistusaeg oli lühike, ta ei olnud agressiivne ega põgenemiskalduvustega. Kaebaja oli mõni kuu tagasi avavanglas ja käis iseseisvalt haiglas. Kaebajale avavanglas viibimise ajal määratud distsiplinaarkaristused ei iseloomusta teda ohtlikuna - üks karistus määrati selle eest et kaebaja ostis ekslikult poest valet värvi pastapliiatsi, kaks olid seotud helistamise reeglitega. Kaebaja viitas Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendile asjas Jeret vs Eesti. Kaebaja leidis, et ta oli sarnases olukorras (erinevus on selles, et lahendis oli kaebuse esitaja voodi külge aheldatud kättpidi, kaebaja aga jalgupidi) ja kohus ei saa teha lahendist kõrvale kalduvat otsust. Kaebaja palus kanda hüvitise Olga Tedre (nim Teder) kontole EE511010010457689012.
2.Kaebaja läbis enne kaebuse esitamist kohustusliku kohtueelse menetluse. Kaebaja esitas 24.06.2024 vastustajale kahju hüvitamise taotluse, mida kaebaja hiljem täiendas (dtl 13-15, 17-22, 25). Vastustaja jättis 19.08.2024.a otsusega nr 6-16/24/99-7 (dtl 159-162) taotluse rahuldamata, kuna vastustaja hinnangul kohaldas ta ohjeldusmeetmeid õiguspäraselt ning kaebajal ei ole tekkinud kahju (kaebaja väärikust ei ole alandatud ja tema eraelu puutumatust ei ole rikutud).
3.Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Kaebaja toimetati 14-17.06.2024 erakorraliselt Ida-Viru Keskhaiglasse seoses tema tervisliku seisundiga. Vastustajal oli kohustus teha kaebaja ravile toimetamise ajal tema üle järelevalvet ning tagada üldine julgeolek ja avalik kord olukorras, kus kinnipeetav toimetatakse vanglast välja. Ohjeldusmeetmete kasutamine kinnipeetava saatmisel on õigusnormidega lubatud, küsimuse all saab olla kasutatud meetmete proportsionaalsus. Olulist rolli kannab kinnipeetava isikust tulenev risk. Vastustaja antud korralduste põhjal oli saatjatel kohustus tagada järelevalve kaebaja üle ja kasutada saatmisel ohjeldusmeetmeid, et välistada kaebaja põgenemine, rünne ametnike ja teiste isikute vastu, kaebaja vabastamine kõrvaliste isikute poolt või mistahes muud saatmise häired. Kaebaja erakorraline saatmine haiglasse toimus väga kiire reageerimisaja jooksul – otsused tuli teha viivitamatult ja ilmselgelt ei olnud selles olukorras võimalik hinnata kõikide riskide maandatust. Seetõttu ei kajastu põhjendused ohjeldusmeetmete kohaldamise kohta samas ulatuses nagu planeeritud saatmiste puhul. Ohjeldusmeetme kasutamisele eelnev hinnang on prognoosotsus, lähtuda tuleb saadetavale koostatud riskihinnangust, saateautost, sihtkohast ja erakorralise saatmise puhul ka saadetava 2
tervislikust seisundist. Kaebaja kandis 22.08.2023-22.08.2024 vanglas vangistust KarS § 199 lg 2 p 9 järgi süstemaatiliselt toime pandud varguste eest. Varem on kaebaja pannud toime arvukalt isikuvastaseid ja varavastaseid kuritegusid ning kaebaja riskihindamise ankeedi kohaselt tulenes temast oht avalikkusele. Kaebajast tulenev oht ei ole aja jooksul vähenenud. Kaebaja mõisteti 16.12.2021.a otsusega süüdi KarS § 121 lg 1 ja KarS § 199 lg 2 p 5, 7, 8 ja 9 sätestatud kuritegude toimepanemises (kehaline väärkohtlemine, vargus). Kui kinnipeetavast lähtub reaalne oht teistele isikutele ja nende varale, toob see kaasa olulised julgeolekuriskid, mida tuleb vanglateenistusel maandada. Vanglateenistus pidi tagama kinnipeetava järelevalve viisil, mis säilitaks ümbritsevate isikute ning vanglaametnike turvalisuse, sest haiglas ei ole vanglaga sarnaseid järelevalve teostamise ja eraldamise tingimusi. Samuti peab vangla tagama, et kinnipeetavate valdusesse ei satuks tervishoiutöötajate töövahendid, s.h ravimid ning lõike- ja torkevahendid, mis võiksid ohustada vangla julgeolekut üldiselt. Avalik huvi avaliku korra tagamisel kaalub üles kaebaja õigused. Kaebaja viibis 03.11.2023-23.01.2024 tõepoolest avavanglas. Samas pani kaebaja selle lühikese aja jooksul toime 3 erinevat rikkumist, mille eest talle määrati distsiplinaarkaristused. Oma tegevusega näitas kaebaja, et ta ei ole oluliselt leebemates kinnipidamistingimustes võimeline käituma õiguskuulekalt ja järgima õigusaktidest tulenevaid nõudeid. Riigikohus on selgitanud, et esineb juhtumeid, kui saatmine võib kesta kauem kui 12 tundi ning ohjeldusmeetme kasutamist tuleb jätkata kuni saatmise lõpuni. Vastustaja selgitas, et kaebaja suhtes kasutati ohjeldusvahendit nimetusega käe- ja jalarauad (edaspidi ohjeldusvahend), millega saab samal ajal fikseerida nii käed kui jalad, kahe jalaraua vaheline kett on ca 40 cm, käeraudade ja jalaraudade vaheline kett on ca 85 cm ning käeraudadel on vaid paar ketilüli, ca 3-5 cm (dtl 171-172). Kaebaja haiglas viibimise ajal oli ohjeldusvahendi käeraudade osa kinnitatud voodi külge ja ohjeldusvahendi jalaraudade osaga oli vaheldumisi fikseeritud kaebaja vasak või parem jalg. Kui kaebajal oli vaja liikuda, siis jalg vabastati. Ohjeldusvahendit ei kasutatud järjest üle 12 tunni. Kaebaja terviseseisund oli haiglas meedikute pideva kontrolli all ja kui ohjeldusvahendi kasutamine oleks kuidagi kaebaja tervist halvas suunas mõjutanud, oleks meedikud sellele kindlasti reageerinud (nii on näiteks 14.06.2024 kella 06.45 paiku eemaldatud ohjeldusvahend täielikult operatsiooni ajaks). Kaebajale tehti 17.06.2024 pärast haiglast saabumist terviseseisundi kontroll, selle põhjal ei olnud ohjeldusmeetmete kasutamisest ühtegi vigastust, kaebaja ei vajanud meditsiinilist abi ning tal puudusid kaebused. Kui palatisse siseneti või sealt väljuti, võisid kõrvalised isikud uksest möödudes hetkeks näha voodis lamavat kaebajat, kuid tõenäoliselt mitte tema ohjeldamist voodi külge. Saatemeeskonna liikmete selgituste kohaselt olid ilmad palavad ning õhu liikumiseks palatis oli uks pooleldi lahti. Saatemeeskond ei jätnud tahtlikult palati ust lahti ja ei eksponeerinud kaebaja ohjeldamist voodi külge. Koomale lükatud uksega ei saanud kõrvalised isikud kaebajat näha. Valvurid ei näinud, et keegi kõrvalistest isikutest oleks palatisse sisenenud või palati uksest sisse vaadanud. Voodi külge aheldamist ei saanud kõrvalised isikud näha, kuna ohjeldusvahend oli paigaldatud akna poolt (olenemata sellest, kumb jalg oli parasjagu fikseeritud) ja kaebaja jalgade peal oli tekk. On tõendamata, et kaebaja ei saanud jalaga voodi külge kinnitamise tõttu magada, selliseid kaebuseid saatemeeskonnale ega ka tervishoiutöötajale ei ole esitatud. Kohtu seisukoht
4.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju
3
hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse § 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 sätestab, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Eeltoodud normidest tulenevad kahju hüvitamise üldised eeldused: 1) haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2) kaebaja subjektiivse õiguse rikkumine; 3) kahju tekkimine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel; 5) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus; 6) mittevaralise kahju korral avaliku võimu kandja süü. Kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad olema täidetud kõik need tingimused.
5.Kaebaja tugineb kaebuse alusena sellele, et tema suhtes kohaldati haiglaravi vajaduse tõttu ohjeldusvahendit. Kaebaja hinnangul oli see õigusvastane. Kohus loeb tõendatuks, et kaebaja viidi Viru Vanglast Ida-Viru Keskhaiglasse 14.06.2024 kell 00.35 ja toodi tagasi vanglasse 17.06.2024 hommikul, enne kella 10.15. Seda väidavad mõlemad pooled ja see nähtub ka tõenditest (dtl 59, 67, 77). Kohus märgib, et kogu ajavahemik alates kaebaja lahkumisest vanglast kuni kaebaja saabumiseni tagasi vanglasse on käsitletav kaebaja saatmisena. Kaebuse aluseks ei ole aga eeltoodud ajavahemik tervikuna. Kaebaja on kaebuses selge sõnaga öelnud, et kahjunõue puudutab pärast operatsiooni Ahtme haiglas 14-17.06.2024 kohaldatud ohjeldusmeetmeid ning kaebaja kirjeldus tekkinud kahjust algab sellega, et pärast operatsiooni ärkas kaebaja nii, et tema jalg oli aheldatud voodi külge. Kaebus ei hõlma seega võimalikku ohjeldusmeetmete kohaldamist transpordil vanglast haiglasse ja haiglas kuni operatsiooni toimumiseni. Sel ajavahemikul ohjeldusmeetmeid kas ei kohaldatud või ei ole kaebajal sellega seoses vastustajale etteheiteid. Kaebuse aluse hulka kuulub kaebaja liikumine haiglast tagasi vanglasse. Kaebaja väitel kohaldati sel ajal käe- ja jalaraudu, see äratas inimeste tähelepanu, ohjeldusmeetmeid kohaldati ka bussis.
6.Tõendatud on, et kaebaja suhtes kasutati haiglas viibimise ja haiglast vanglasse liikumise ajal otsuse punkti 3 eelviimases lõigus kirjeldatud ohjeldusvahendit nimetusega käe- ja jalarauad (foto dtl 172). Haiglas viibimise ajal oli selle ohjeldusvahendiga voodi külge kinnitatud kaebaja üks jalg. Kaebaja teine jalg ja käed olid vabad. Ohjeldusvahend eemaldati täielikult ajal, mil kaebaja kasutas tualetti, samuti juhul, kui meditsiinitöötaja pidas vajalikuks selle eemaldamist. Kaebaja tugineb kaebuses sellele, et haiglas viibimise ajal oli voodi külge kinnitatud üks jalg, vastustaja kirjeldab olukorda samamoodi. Eeltooduga ühtivad vanglaametnike seletused (kaebuse lisad 12-14, dtl 68-76). Vastustaja kinnitusel on dokumentides kohati kasutatud termin „käerauad“ ekslik, kaebaja ei ole väitnud vastupidist. Kohtule esitatud saateplaanide teistest osadest (vastustaja vastuse lisad 7-11, dtl 58-67) nähtub, et operatsioon algas 14.06.2024 kell 06.45. Pärast seda toimus ohjeldusvahendi eemaldamine järgmiselt: - 14.06.2024 kell 20.45 - 20.50; 22.10 - 22.15; - 15.06.2024 kell 03.15 - 03.20; 06.40 - 06.50; 09.39 - 09.50; 12.42 - 12.50; 14.49 - 15.00; 16.46 - 16.55; 19.03 - 19.12; 21.00 - 21.10; 23.10 - 23.20;
4
- 16.06.2024 kell 06.05 - 06.15; 22.15 - 22.25; - 17.06.2024 kell 06.45 - 06.55. Saateplaani teised osad ei hõlma ajavahemikku 14.06.2024 ca kell 8 - 20 ja 16.06.2024 ca kell 8-20.
7.Vangistusseaduse (VangS) § 70 lg 1 alusel võib ohjeldusmeetmeid, s.h jalaraudu kasutada kinnipeetava saatmisel. VangS § 701 lg 1 p 1 kohaselt on vanglateenistuse erivahendiks ohjeldusmeetmena kasutatavad käe- ja jalarauad. VangS § 109 lg 1 ja 2 sätestavad, et kinnipeetava saatmiseks väljaspool vangla territooriumi on moodustatud relvastatud saatemeeskond, mille isikkoosseisule antakse eriväljaõpe, ning saatemeeskonna ülesanded ja töökorra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. Eelviidatud määruseks on justiitsministri määrus „Vangla saatemeeskonna ülesanded ja töökord“ (edaspidi määrus). Määrus reguleerib ohjeldusmeetmete kasutamist järgmiselt: * saateülesande kohta koostatakse kahest osast koosnev saateplaan. Selle esimeses osas märgitakse muuhulgas saadetava suhtes ohjeldusmeetmete kasutamine (määruse § 6 lg 1, lg 5 p 9); * saateplaani teises osas kajastatakse aset leidnud kõrvalekalded saateplaani esimesest osast, toimunud õigusrikkumised ja erakorralised sündmused, tarvitusele võetud abinõud, muu saateülesande täitmist puudutav oluline teave (määruse § 6 lg 6); * saateplaani esimest osa ei koostata edasilükkamatu erakorralise saateülesande täitmise korral. Kui saateplaani esimest osa ei koostata, märgitakse § 6 lõikes 5 nimetatud andmed saateplaani teises osas, kui see on saateülesande kulgu arvestades võimalik (määruse § 6 lg 3 ja 7); * ohjeldusmeetmete valikul lähtub otsuse tegija saadetava kohta tehtud riskihindamise tulemusest ja teistest saadetavat iseloomustavatest andmetest ning saateautost ja sihtkohast. Edasilükkamatu erakorralise saateülesande korral arvestatakse ka saadetava terviseseisundiga (määruse § 15 lg 2). VangS § 70 lg 2 sätestab, et ohjeldusmeetme kasutamine ei tohi kesta üle 12 tunni. Riigikohtu hinnangul tuleb sätet tõlgendada nii, et ohjeldusmeedet ei tohi kasutada üle 12 tunni järjest ning kasutamises tuleb seejärel teha piisav/mõistlik vaheaeg (Riigikohtu otsus asjas 3-21-939 p 26).
8.Eesti ja rahvusvaheline kohtupraktika kinnipeetava vanglavälise tervishoiuteenuse osutaja juurde saatmise kohta on välja kujunenud ja kooskõlaline. Kokkuvõtvalt on ohjeldusmeetmete kohaldamine kinnipeetava vanglavälisel saatmisel ennetav meede. Sellega vähendatakse põgenemisvõimalusi ning ohtu kaassõitjate (vanglameeskonna ja saadetavate) elule ja tervisele. Meedet rakendatakse tulevikku suunatud prognoosi alusel, kus haldusorgan annab piiratud teabele tuginedes hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline. Hinnata tuleb isiku põgenemiskalduvust, isiku eelnevat käitumist ning võimalikku käitumist saatmisel (näiteks kas isik võib olla vägivaldne, kahjustada ennast või teisi isikuid), üldist julgeolekuohtu lähtuvalt saatmise eripäradest, samuti kohaldatavate meetmete piisavust ohu vähendamiseks, tagamaks saadetavate ja saatjate julgeolek. Raviasutusse saatmise korral omavad tähtsust ka kinnipeetava ravi eesmärgil haiglasse toimetamise konkreetsed asjaolud, s.h kinnipeetava tervislik seisund. Määrav tähtsus on meetme proportsionaalsusel (Riigikohtu otsus asjas 3-21-939 p 15-16). Eelviidatud Riigikohtu otsuses pidas kohus õiguspäraseks käe-ja jalaraudade kohaldamist kinnipeetava transpordi ajal ja jalaraua kohaldamist ühele jalale haiglas viibimise ajal, kuna 5
tegemist oli vägivaldse ja ohtliku kinnipeetavaga, tema käitumine vanglas näitas agressiivsust, vägivaldsust, allumatust, ettearvamatust, viha vanglaametnike vastu ja ebastabiilset meeleseisundit, haiglasse toimetamine oli vajalik kinnipeetava korduvate enesevigastamiste tõttu, kinnipeetav oli hinnatud kõrgohtlikuks. Kinnipeetava kinnitamine ühe jalarauaga haiglas voodi külge oli põhjendatud, kuna kinnipeetava käitumisest sai järeldada ohtu, et ta võib haiglas püüda palatist põgeneda, näiteks selleks, et end enesevigastamiseks ära peita ja vanglaametnike vastu protestida. Euroopa Inimõiguste Kohus pidas lahendis Jeret vs Eesti (kaebus nr 42110/17) õigusvastaseks kinnipeetava aheldamist haiglas voodi külge ühe käega, kuna käeraudade kohaldamisel ei analüüsitud konkreetseid kinnipeetava individuaalsete riskiteguritega seotud asjaolusid, näiteks saatmise laad, kinnipeetava tervislik seisund, tema isikuomadused ning vanglaametnike ja haiglapersonali vastu suunatud vägivalla tõenäosus, enesevigastuse tekitamise või põgenemiskatse tõenäosus. Vangla tugines üksnes standardsetele väidetele abstraktse ohu kohta, mis kaasneb kinnipeetava vangla territooriumilt väljaviimisega. Kui kinnipeetav tuli tervisliku seisundi tõttu kiiresti haiglasse toimetada, ei pruukinud vanglaametnikel olla väljaviimise lubamisel kohe aega asjaolusid põhjalikult hinnata ja kaaluda, kuid kinnipeetava pideva käeraudades hoidmise vajaduse oleks saanud üle vaadata hiljem, mil kinnipeetav oli juba haiglas. Kohus leidis, et kinnipeetava tervislikku seisundit arvestades oli tema käeraudadega haiglavoodi külge aheldamine neljaks päevaks pärast infarkti ja asjaomast meditsiinilist sekkumist ebaproportsionaalne julgeoleku tagamise vajaduse suhtes, eriti kuna haiglas viibimise ajal valvasid teda pidevalt kaks vanglaametnikku.
9.Ohjeldusmeetmete kohaldamist kinnipeetavale käsitletakse kohtupraktikas toiminguna haldusmenetluse seaduse (HMS) § 106 tähenduses. Kui ohjeldusmeetmete kohaldamine ja selle põhjendused on ette nähtud saatekorralduses, siis on korraldustes esitatud põhjendusi vajaduse korral võimalik täpsustada ja selgitada ka kohtumenetluses (Riigikohtu otsus asjas 321-939 p 20). HMS § 107 lg 1 ja 2 sätestavad, et toiming peab olema kooskõlas õigusaktidega, võib piirata õigusi või vabadusi ainult siis, kui selleks on seaduslik alus ning toimingu sooritamise viisi, ulatuse ja aja ning menetlemise korra määrab haldusorgan oma äranägemisel, järgides kaalutlusõiguse piire ja võrdse kohtlemise ning proportsionaalsuse põhimõtteid. HMS § 108 lg 1 ja 2 kohaselt on isikul õigus nõuda toimingu kirjalikku põhjendamist, kui toiminguga piiratakse isiku õigusi, ning toimingu põhjendamise nõue tuleb esitada haldusorganile kirjalikult viivitamata pärast toimingust teadasaamist.
10.Praegusel juhul on vastustaja esitanud järgmised põhjendused ohjeldusvahendi kasutamise kohta.
10.1.Vastustaja andis 14.06.2024 korralduse nr 1-4/24/382-1 ja hiljem muutis seda korduvalt (vastustaja vastuse lisad 2-6, dtl 47-57). Korraldus näeb ette kaebaja saatmise Ida-Viru Keskhaigla erakorralise meditsiini osakonda ning reguleerib saatemeeskonna töökorraldust, varustust ja relvastust. Korraldust on muudetud saatmise jätkumise ja saatemeeskonna liikmete vahetumise tõttu. Ohjeldusmeetmete kohaldamist reguleerivad need dokumendid järgmiselt: - 14.06.2024.a korraldused nr 1-4/24/382-1 ja 1-4/24/382-2 ning 16.06.2024.a korraldus nr 1-4/24/382-5 ei reguleeri ohjeldusmeetmete kasutamist; - 14.06.2024.a korralduses 1-4/24/382-3 ja 15.06.2024.a korralduses nr 1-4/24/382-4 on öeldud, et välistamaks kinni peetava isiku põgenemise, ründe ametnike ja teiste isikute vastu, saadetava vabastamise kõrvaliste isikute poolt või mistahes muud saatmise häired,
6
tuleb saatmise ajal kasutada ohjeldusmeetmetena käeraudu ja ohjeldusvööd. Haiglas kohapeal tuleb isiku voodi külge ohjeldamiseks kasutada võimalusel käe- ja jalaraudu.
10.2.Kaebaja esitas 05.07.2024 vastustajale taotluse põhjendada ohjeldusmeetmete kohaldamist 14-17.06.2024.a väljaviimisel haiglasse (dtl 173). Kaebaja esitas 23.07.2024 avalduse, milles ta väitis, et on korduvalt soovinud teavet, miks sooviti tema väljaviimisel kohaldada ohjeldusmeetmeid ja miks ei arvestatud kaebaja seisukohtadega ohjeldusmeetmete kasutamise kohta, ning soovib selgitust (dtl 174). Vastustaja käsitles neid avaldusi selgitustaotlustena. Vastustaja esitas 05.08.2024.a ühtses vastuses nr 6-10/24/11321-2 (dtl 175) järgmised põhjendused: ohjeldusmeetmete kohaldamise õiguslik alus on VangS § 70, tegemist on ennetava meetmega, millega vähendatakse põgenemisvõimalusi ning ohtu kaassõitjate (vanglameeskonna ja saadetavate) elule ja tervisele, kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda ohjeldusmeetmete mittekasutamist, ohjeldusmeetmete valikul lähtutakse saadetava kohta tehtud riskihindamise tulemusest ja teistest saadetavat iseloomustavatest andmetest ning saateautost ja sihtkohast, konkreetselt 1417.06.2024 toimunud väljaviimisega seotud dokumendid on asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teave, mistõttu ei ole võimalik täiendavate põhjenduste esitamine.
10.3.Kohtueelses menetluses 19.08.2024 tehtud otsuses viitas vastustaja sellele, et kaebaja on riskihindamisel hinnatud ohtlikuks.
10.4.Kohtumenetluses tugines vastustaja konkreetselt kaebajaga seotud asjaoludena kokkuvõtvalt sellele, et kaebaja on riskihindamisel hinnatud ohtlikuks, kaebaja on korduvalt toime pannud isiku- ja varavastaseid kuritegusid ning kaebajale määrati avavanglas viibimise ajal distsiplinaarkaristusi.
11.Kohtu hinnangul on vastustaja kaebaja võimalikku ohtlikkust ohjeldusmeetmete kasutamise otsustamisel valesti hinnanud. Valdavas osas on vastustaja põhjendused üldsõnalised ehk käsitlevad kinnipeetava ravile saatmisega kaasnevaid riske üldiselt. Osas, milles vastustaja põhjendused käsitlevad kaebajast tulenevaid riske, ei ole need kohtu hinnangul piisavad.
12.Riskihindamise ankeedi põhjal on kaebaja ohtlik konkreetsele täiskasvanule / täiskasvanutele (risk ühiskonnas), ohustatud on avalikkus, peamiselt vara omanikud. Oht seisneb röövimises, väljapressimises ning kehalises väärkohtlemises, millega võib kaebaja tekitada kergemaid kehavigastusi. Oht on kõige tõenäolisem, kui kaebaja käitub impulsiivselt, ei lahenda probleeme seaduskuulekalt ning tarvitab alkoholi. Ohtlik on nelja-astmelisel skaalal teine aste. Ohtlikkuse tasemed on väheohtlik - ohtlik - kõrgohtlik - üliohtlik. Hinnangu aluseks olevate faktiliste asjaoludena on viidatud kaebaja varasematele tegudele: a) kaebaja mõisteti 18.06.1987 süüdi röövimises. Kohtuotsus ei ole loetav. Kaebaja sõnul aastal 1987 alkoholi tarvitamise käigus tahtis sõber ühelt isikult võlga tagasi nõuda; b) kaebaja mõisteti 24.04.2008 süüdi väljapressimises. Ta saatis aastal 2007 kahele tuttavale telefoni teel sõnumid, milles nõudis raha tasumist, ähvardades vastasel korral ühe isiku maja põlema panna ja teise isiku suhtes kasutada füüsilist vägivalda; c) kaebaja mõisteti 16.12.2021 süüdi kehalises väärkohtlemises. Kaebaja lõi 29.09.2020 omavahelise sõnavahetuse käigus korduvalt käe ja jalaga varasemat tuttavat näkku,
7
löömise käigus kukkus kannatanu maha. Kaebaja põhjustas kannatanule valu ja tervisekahjustusi1. Kaebaja viimasel süüdimõistmisel 21.09.2022 ei olnud kuritegu ohtlik. Riskihindamise ankeedist ei nähtu, et kaebaja oleks hinnatud ühiskonnas või vanglas ohtlikuks ametnikele või oleks rünnanud või ohustanud ametnikku. Ankeedis on küll välja toodud, et kaebaja suhtumine ametiisikutesse on negatiivne, kuid see väljendub nii, et kaebaja esitab massiliselt pöördumisi ning kuriteokaebuseid ametiisikute suhtes, millest ei ole ükski kinnitust leidnud. Kohtu hinnangul saab haiglas kaebajaga tegelnud meditsiinitöötajaid käsitleda riskihindamise tähenduses pigem ametiisikutena, mitte tavaliste isikute või avalikkusena. Kohus leiab, et riskihindamise ankeedist nähtuvate asjaolude põhjal ei saanud vastustaja pidada tõenäoliseks, et kaebaja võib haiglas viibides olla ohuks meditsiinitöötajatele või teda saatvatele vanglaametnikele. Kaebaja on küll toime pannud isikuvastaseid kuritegusid, kuid kaebaja käitumist tervikuna vaadates on need pigem juhusliku iseloomuga ja nende vahele jäävad mitmete aastate pikkused ajavahemikud. Viimasest sellisest teost oli kaebaja haiglasse toimetamise ajal möödas ligikaudu 4 aastat. Juhtumid, mil kaebaja kasutas vägivalda või ähvardas sellega, said kõik alguse suhetest sõprade või tuttavatega. Juhtumitest ei saa järeldada, et aastal 2024 haigena ja haiglas viibimise ajal võib kaebaja olla ohtlik meditsiinitöötajatele, vanglaametnikele või juhuslikele juuresviibijatele. Vastustaja ei ole välja toonud muid konkreetselt kaebajaga seotud asjaolusid (näiteks vanglas toimunud juhtumeid), mille põhjal saaks öelda, et kaebaja võib tõenäoliselt käituda haiglas viibimise ajal vägivaldselt või ohtlikult.
13.Kohtule ei ole äratuntavad asjaolud, mille põhjal saaks prognoosida, et kaebaja võib haiglas viibimise või haiglast vanglasse liikumise ajal põgeneda või kolmandad isikud võivad püüda kaebajat vabastada. Asjaolud viitavad vastupidisele - kaebaja karistusaeg oli lühike ja lõppes 22.08.2024, riskihindamise ankeedi põhjal ei soovinud kaebaja vabastamist tingimisi enne tähtaega ning tal puudusid vabaduses lähisuhted, elukoht ja töökoht.
14.Kaebaja terviseandmete (dtl 23-24) põhjal kurtis kaebaja 12.06.2024 ligikaudu kaks päeva kestnud valu paremal roiete piirkonnas. 13.06.2024 öötundidel vastu 14.06.2024 ei olnud kaebajale vanglas osutatud ravi tulemust andnud, valu oli tugev, kaebaja ei soovinud liikuda (ümberpaigutamist meditsiiniosakonda). Kiirabi otsustas kaebaja hospitaliseerida ning kaebajale tehti 14.06.2024 operatsioon - erakorraline laparoskoopiline koletsüstektoomia (sapipõie eemaldamine). Vastustaja ei ole välja toonud, kas ja kuidas neid asjaolusid ohjeldusmeetmete kohaldamise otsustamisel kaaluti või arvestati, kuigi määruse § 15 lg 2 seda sõnaselgelt nõuab.
15.Kaebaja viitas sellele, et ta oli 03.11.2023-23.01.2024 avavanglas ning käis sel ajal iseseisvalt raviasutuses (dtl 15). Vastustaja sellele vastu ei vaielnud. Vastustaja tõi välja, et kaebaja paigutati tagasi kinnisesse vanglasse distsipliinirikkumiste tõttu, kuid ei toonud välja nende juhtumite asjaolusid. Kohtupraktikast on üldiselt teada, et distsipliinirikkumised vanglas on väga erineva sisuga. See tähendab, et kinnipeetava ohtlikkuse hindamisel ja ohjeldusmeetmete kohaldamise otsustamisel omavad need erinevat kaalu. Kohtu hinnangul ei saa üksnes faktist, et kaebaja pani avavanglas viibides toime 1
Kohus kirjeldas 12.06.2025.a määruses ekslikult, et tegemist on väärteoga. Kohtute infosüsteemist nähtub, et kaebaja tunnistati süüdi 16.12.2021.a kohtuotsusega kriminaalasjas 1-21-732. 8
distsipliinirikkumisi ja paigutati tagasi kinnisesse vanglasse, teha järeldust, et kaebaja võib olla haiglasse saatmise ajal ohtlik või vägivaldne või püüda põgeneda2.
16.Kohus ei nõustu sellega, et oma tööülesandeid täitvaid meditsiinitöötajaid saab kaebajast lähtuva ohu kaalumisel võrdsustada tavainimestega. Meditsiinitöötajatel tuleb sageli tegelda inimestega, kes kannatavad valu, on halvas meeleolus, ei ole rahul nende tervisele antud hinnangute või raviga. Samuti võib meditsiinitöötaja patsienti käsitledes tahtmatult või paratamatult põhjustada talle valu, patsientidele tuleb teatada halbu uudiseid jne. Meditsiinitöötajaid saab pigem pidada isikuteks, kes on keskmisest paremini ette valmistatud selleks, et patsient käitub ettearvamatult. Kohus nõustub, et meditsiinitöötajat ei tohi panna olukorda, kus tal tuleb ohjeldada vägivaldset kinnipeetavat. Kuid meditsiinitöötajalt saab eeldada, et ta tuleb toime patsiendiga, kes ei ole kuulekas või valmis koostööks, kuid kelle puhul tegeliku ähvardava või vägivaldse käitumise tõenäosus on väga väike. Kaebajat jälgisid saatmise ajal pidevalt kaks relvastatud ja eriväljaõppega vanglaametnikku. Kohtule ei ole äratuntav, miks ei olnud see abinõu piisav kaebaja võimalike korrarikkumiste ärahoidmiseks. Kohtuasja dokumentidest ei nähtu, et kaebajal oleks haiglas viibimise ajal olnud võimalusi puutuda kokku teiste haiglas viibinud patsientide või nende külastajatega.
17.Vahekokkuvõttena ei ole vastustaja välja toonud piisavalt asjaolusid, mis kinnitaksid hinnangut, et kaebaja võib haiglasse saatmise ajal olla ohtlik, käituda vägivaldselt või põgeneda. Vastustaja otsus, et kaebaja suhtes tuli saatmise ajal (s.h haiglas viibimise ajal) kohaldada ohjeldusvahendit, on tehtud eksliku hinnangu alusel. Samuti on vastustaja rikkunud kaalutlusreegleid. Vastustaja ei ole välja toonud, kas ja kuidas võeti otsuse tegemisel arvesse kaebaja tervislik seisund, kahe vanglaametniku pidev kohalolek või muud konkreetsed haiglas viibimise asjaolud. Eeltoodu tähendab, et ohjeldusvahendi kohaldamine oli õigusvastane. Asjaolu, et tegemist oli erakorralise kiireloomulise saatmisega, ei ole praeguse kohtuasja asjaoludel piisav. Kaebaja on sageli kandnud vangistust, riskihindamise ankeedi põhjal viimastel aastatel 27.03.2015, 04.08.2020, 16.12.2021 ja 21.09.2022 tehtud kohtuotsuste alusel. Kaebaja iseloom ja käitumisharjumused peaksid olema vastustajale hästi teada.
18.Kohtu hinnangul on täidetud ka muud kahju hüvitamise eeldused. Õigusvastane ohjeldusvahendi kasutamine rikkus kaebaja õigusi, põhjuslikus seoses ei ole kahtlust ja vastustaja ei väida süü puudumist. Mittevaralise kahju tekkimist saab kohtuasja asjaoludel eeldada. Kaebajal ei olnud võimalust hoida kahju tekkimine ära esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Kaebaja toimetati haiglasse erakorraliselt ning tal ei olnud juba ajaliselt võimalik kasutada RVastS § 3, 4 või 6 sätestatud õiguskaitsevahendeid (kohtuasja asjaoludel tuleb eeskätt kõne alla RVastS § 4 ehk toimingu lõpetamise nõue). Pooled on varem seoses plaanilise raviasutusse saatmisega vaielnud ohjeldusmeetmete kasutamise üle saatmisel. Vastustaja viitas kohtueelses menetluses tehtud otsuses kaebajale varem antud vastustele 19.03.2024 nr 6-10/24/2833-2 (ei ole kohtule esitatud) ja 14.05.2024 nr 6-10/24/7399-2 // 7398-1 // 8094-1 (dtl 168-169), nendega kaebaja edu ei saavutanud.
2
Kohtuasja 3-24-400 elektroonilise toimiku põhjal olid kaebaja avavanglas viibimise ajal toime pandud distsipliinirikkumised järgmised: 16.11.2023 kasutas korduvalt helistamiseks võõrast telefonikaarti, 0304.01.2024 rikkus kohustust teatada vanglale telefoninumbrid, millele kinnipeetav helistab, 20.01.2024 ostis kauplusest kaks musta pastapliiatsit. 9
19.Kohtu hinnangul ei ole vastustaja rikkunud keeldu kohaldada ohjeldusvahendit järjest kauem kui 12 tundi. Tõendatud on ohjeldusvahendi eemaldamine otsuse punktis 6 toodud aegadel. Kohtu hinnangul saab selle põhjal pidada tõenäoliseks, et ka 14.06.2024 ca kell 8 20 ja 16.06.2024 ca kell 8-20 eemaldati ohjeldusvahend sarnaseks ajaks ja sagedusega. Ajad, mil kaebajal oli võimalik vabalt liikuda tualettruumi ja tagasi, ei olnud küll kestuselt pikad, kuid seda kompenseerib asjaolu, et selliseid ajavahemikke oli ööpäeva jooksul palju. Täielikud andmed on olemas ööpäeva 15.06.2024 kohta, sel ööpäeval eemaldati ohjeldusvahend 9 korral kogukestusega 83 minutit. See tähendab, et ohjeldusvahend eemaldati keskmiselt iga 2,7 tunni järel ja keskmiselt 9 minutiks korraga.
20.Järgmisena tuleb otsustada, kas ja millises summas on põhjendatud kaebajale rahalise hüvitise määramine. Mittevaralise kahju all mõistetakse inimese füüsilist või hingelist valu või kannatust. Valu ja kannatusi ei saa objektiivselt mõõta või väljendada. Kohus saab lähtuda väidetavalt kahju põhjustanud juhtumi asjaoludest ning hinnata, kas on tõenäoline, et selline juhtum põhjustas kaebaja väidetud valu ja kannatusi. Kohtupraktika põhjal tuleb mittevaraline kahju hüvitada rahas, kui rikkumise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu seda õigustab. RVastS § 9 lg 2 ja § 13 lg 1 kohaselt: - hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust; - arvestatakse hüvitise suuruse määramisel kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust, eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ja muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Hüvitise suuruse määramisel omab seega tähtsust, millist õigushüvet ja millises ulatuses ohjeldusvahendi kasutamisega riivati ning milline otsene mõju oli toimingul kaebajale.
21.Kaebaja kirjeldas haiglas viibimist nii, et ta oli pidevalt aheldatud üht jalga pidi voodi külge (v.a WC kasutamine), sai istuli tõusta, ei saanud ennast keerata, öösel ei saanud magada, raud tegi valu ja kaebaja pidi paluma, et selle alla pannakse riie, palati uks oli lahti ja möödakäijad nägid kaebajat sellises olukorras (dtl 19). Kaebaja väide, et ta ei saanud ohjeldusvahendi tõttu magada, on ümber lükatud vanglaametnike seletustega (vastustaja vastuse lisad 12-14, dtl 68-76). Nende põhjal oli kaebaja 14.06 ööl ärkvel, kuna toimus haiglasse saabumine ja protseduurid ning kaebaja ootas operatsiooni. Muudel öödel kaebaja magas. Kaebaja ei nimetanud valvuritele und segavaid faktoreid. Samuti on vanglaametnike seletustega ümber lükatud kaebaja väide, et palati uksest mööduvad isikud nägid kaebajat voodi külge aheldatuna. Seletustest nähtub, et palati uks oli erinevatel ajahetkedel lahti või osaliselt lahti ning koridoris liikusid isikud. Kuid vanglaametnikud ei täheldanud, et kõrvalised isikud oleksid palatisse sisenenud või sisse vaadanud ning neil ei olnud võimalik näha, et kaebaja suhtes kohaldati ohjeldusvahendit. Kaebaja kinnitusel ei takistanud ohjeldusvahend istukile tõusmist. Voodit ja kaebaja jalga ühendav ohjeldusvahend oli kokku ligikaudu 107 cm pikkune (40 cm / 2 + 85 cm + ca 4 cm / 2). Kohus peab tõenäoliseks, et ohjeldusvahendi tõttu oli kaebajal asendi muutmine ebamugav
10
ja ohjeldusvahend võis mingil määral piirata asendi valimist. Kindlasti takistas ohjeldusvahend kaebajal palatis ringiliikumist.
22.RVastS § 9 lg 1 sätestab, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kohtuasja asjaoludel saab põhimõtteliselt tegemist olla väärikuse alandamise, tervise kahjustamise või eraelu puutumatuse rikkumisega. Kaebaja ei väida ja ei ole tõendanud tervisekahjustuse tekkimist. Vastupidi, meditsiinitöötaja hindas kaebaja tervislikku seisundit haiglast tagasi saabumisel ning tegi kindlaks, et käeraudade kasutamisest vigastusi ei esinenud ning subjektiivsed kaebused puuduvad (dtl 23, 77). Kohtu hinnangul ei olnud ohjeldusvahendi kohaldamisel haiglas viibimise ajal väärikuse alandamise kvaliteeti. Ohjeldusvahendi kasutamist ei näinud kõrvalised isikud, sellest teadsid vaid kaebajaga tegelevad meditsiinitöötajad. Vastustaja püüdis tegutseda kaebajat võimalikult vähe riivaval viisil - jalaraud kinnitati akna poolt, seda vahetati ühelt jalalt teisele ning kaebaja kirjelduse põhjal pandi tema palvel jalaraua alla riie. RVastS § 9 lg 1 tähenduses oli kaebaja haiglas viibimise ajal tegemist eraelu puutumatuse rikkumisega. Inimese kehalise enesemääramise ja kehalise puutumatuse riiveid peetakse õiguskirjanduses ja kohtupraktikas hõlmatuks eraelu puutumatuse kaitsega. Kaebaja liikumisel haiglast vanglasse saab ohjeldusvahendi käe- ja jalarauad õigusvastast kasutamist pidada väärikust alandavaks. Kahju suuruse hindamisel tuleb võrrelda kaebaja tegelikku olukorda ja olukorda, milles kaebaja oleks olnud vastustaja õiguspärase tegevuse korral. Kohus ei saa teostada kaalutlusõigust haldusorgani eest (HKMS § 158 lg 3), kuid hüvitamiskaebuse lahendamisel tuleb kohtul siiski püstitada versioon, milline oleks võinud olla alternatiivne lahendus. Erinevalt ajast, mil kaebaja viibis oma palatis, oleks kaebaja haiglast vanglasse liikumisel kohtu hinnangul tõenäoliselt kasutatud mingeid ohjeldusmeetmeid, näiteks käeraudu. Kuid käerauad on vähem tähelepanu äratavad ja väiksema negatiivse kuvandiga kui kasutatud ohjeldusvahend, mis kujutab endast omavahel ketiga ühendatud käe- ja jalaraudu.
23.Kohtu hinnangul ei saa vastustajale ette heita tahtlust ehk õigusvastase tagajärje soovimist. Süü vormiks saab pidada rasket hooletust ehk käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmist (võlaõigusseaduse § 104 lg 4). Vastustajale pidi olema arusaadav, et ohjeldusmeetmete kohaldamine tuleb otsustada konkreetse isiku ja juhtumi asjaoludest lähtudes.
24.Kokkuvõttes leiab kohus, et kaebajale tuleb määrata rahaline hüvitis, kuid see ei pea olema suur. Kaebaja eraelu puutumatuse riive leidis aset ning eeldatavalt kaasnevad sellise riivega hingelised üleelamised. Lühiajaliselt, haiglast vanglasse liikumise ajal leidis aset ka väärikuse alandamine. Samas mõjutas ohjeldusvahendi kasutamise viis kaebajat võrdlemisi vähe (oluliselt suurem mõju oleks olnud näiteks sellel, kui kaebaja üks käsi oleks käeraudadega kinnitatud voodi külge). Ohjeldusvahendi kasutamine ei põhjustanud olulisi negatiivseid tagajärgi. Käsitletava ajavahemiku kestus on ligikaudu kolm päeva ehk ajavahemik ei olnud pikk. Ohjeldusvahendi kasutamisel tehti sagedasi lühikesi vaheaegu. Vastustaja püüdis kaebaja haiglas viibimise ajal ohjeldusvahendi kasutamisel kaebaja õigusi võimalikult vähe riivata. 11
Kohus peab oluliseks seda, et hüvitise suurus oleks kooskõlas muude Eesti kohtupraktikas määratavate hüvitistega. Näiteks on vanglas toimunud õigusvastaste lahtiriietumisega läbiotsimiste puhul hüvitise keskmiseks määraks kujunenud ligikaudu 150 eurot ühe läbiotsimise kohta (näiteks kohtuasjad 3-22-311, 3-23-51, 3-24-75), kinnipeetava õigusvastase kambrisse lukustamise eest 8 päevaks määrati hüvitiseks kokku 72 eurot (kohtuasi 3-22-2401).
25.Kohus määrab otsuse põhjendusi kogumis arvestades hüvitise suuruseks 300 eurot. Kohus rahuldab kaebuse osaliselt.
26.Kaebaja taotles kaebuses hüvitise kandmist kolmandale isikule ja arvele. Tegemist on taotlusega määrata otsuse täitmise tingimused (HKMS § 168 lg 1). Kohus ei pea õigeks määrata käesoleva otsusega lõplikult kindlaks otsuse täitmise viis. Otsuse jõustumise aeg ei ole teada ning kaebaja tahe võib muutuda. Kaebajal on õigus otsustada selle üle, kellele ja millisele kontole ta hüvitise tasumist soovib, kui vastustajale täitmiseks kohustusliku korraldusega (näiteks kohtutäituri otsusega) ei ole määratud teisiti. Kaebajal tuleb pärast otsuse jõustumist viivitamata teatada vastustajale, kellele ja millisele kontole ta hüvitise tasumist soovib. Menetluskulud, muud taotlused. Selgitused
27.Kohus lahendas 12.06.2025.a määrusega asjas selle seisuga esitatud taotlused. Kaebaja esitas pärast selle määruse tegemist uusi avaldusi. Kaebaja 11.07.2025.a esialgse õiguskaitse taotlus lahendati Tartu Halduskohtu 14.07.2025.a määrusega. Kohus lahendab muud kaebaja avaldused järgmiselt.
27.1.Kaebaja esitas vastuväited kohtu tegevusele (HKMS § 90 lg 1). Kaebaja ei ole rahul sellega, et kohus ei võtnud asja juurde kohtulahendit Jeret vs Eesti, selle kohta tehtud määruse resolutsiooni sõnastusega ja asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohus jätab kaebaja vastuväited rahuldamata. Kohtu hinnangul on 12.06.2025.a määrus üheselt arusaadav. Määruse punktis 12 on öeldud, et kaebaja taotles esiteks lahendi Jeret vs Eesti asja juurde võtmist ja teiseks kaebaja haiglasse väljaviimist puudutavate materjalide väljanõudmist vastustajalt. Määruse resolutsiooni punktis 6 on öeldud, et kohus rahuldab taotluse osaliselt ning vastustajal tuleb esitada kohtule kaebaja taotlused põhjendada ohjeldusmeetmete kasutamist 14-17.06.2024 toimunud väljaviimisel ning vastustaja vastused neile (või kinnitus, et selliseid taotlusi ei ole esitatud), 19.08.2024.a otsus nr 6-16/24/99-7 tervikuna ning dokumendid, millele vastustaja viitas selle otsuse punktis 2.8. Põhjendamatu on kaebaja etteheide, et resolutsiooni punkti 6 sõnastus takistab kaebajal selle vaidlustamist. Kohtu otsustused tõendite kogumisel ei ole eraldi vaidlustatavad. Kaebajal on võimalus tugineda apellatsioonkaebuses sellele, kui mõni tema taotletud tõend jäi kogumata või asja juurde võtmata ning kaebaja hinnangul mõjutas see otsust kaebaja kahjuks. Kohus selgitab veelkord, et kohtupraktikale (s.h lahendile Jeret vs Eesti) tuginemiseks ei ole vaja võtta neid lahendeid tõenditena asja juurde. See ei ole ka võimalik - kui vastavast kohtulahendist ei nähtu kohtuasjas tõendamisele kuuluvad faktilised asjaolud, siis ei ole tegemist tõendiga HKMS § 56 lg 1 tähenduses. Kohus jääb selle juurde, et kohane vorm asja lahendamiseks oli kirjalik menetlus. Kohus ei korda 12.06.2025.a määruse punktis 14 toodud põhjendusi. 12
27.2.Kohus jätab rahuldamata kaebaja taotluse pikendada menetlustähtaegu (lükata asja lahendamine edasi), kuni on lahendatud küsimus lahendi Jeret vs Eesti asja juurde võtmisest ja asja läbivaatamise vormist. See, kui kaebaja ei nõustu asja läbivaatamise vormiga või kohtu otsustustega tõendite kogumisel, ei takista kohtuotsuse tegemist. Kohus selgitas eespool, et kaebajal on apellatsioonkaebuses võimalik välja tuua oma etteheited kohtu tegevusele menetluse korraldamisel ja juhtimisel. Kohus jätab rahuldamata kaebaja taotluse selgitada talle, millised Riigikohtu lahendid käsitlevad Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditega arvestamist halduskohtus. HKMS § 2 lg 5 alusel tuleb kohtul tagada, et menetlusosalise huvide kaitseks vajalik avaldus või tõend ei jääks esitamata õigusliku kogenematuse tõttu. See ei tähenda, et kohtu kohustus on kohtupraktika väljaotsimine kaebaja ülesandel. Kaebaja esitatud seisukohad ja tõendid on praeguses asjas olnud kohased ja piisavad ning kohtule ei ole äratuntav, et kaebaja oleks taotluse esitamise seisuga vajanud kohtu täiendavat abi või selgitusi.
27.3.Kohus jätab HKMS § 55 lg 3 alusel tähelepanuta kaebaja korduvad taotlused riigi õigusabi (esindaja) saamiseks. Tähelepanuta jätmisega kaasneb see, et vastavat otsustust ei kajastata resolutsioonis.
28.HKMS § 109 lg 2 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ja mõistab menetluskulud välja. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Pooled ei ole menetluskulude nimekirju ja kuludokumente esitanud. Kohtule menetluskulusid teada ei ole (vt ka otsuse punkti 29). Menetluskulude väljamõistmine ei ole võimalik. Sel juhul puudub vajadus ka menetluskulude jaotuse määramiseks. Kui pooltel menetluskulusid oli, siis jäävad need poolte endi kanda.
29.Kohus vabastas kaebaja 16.10.2024.a määrusega lõplikult riigilõivu tasumise kohustusest. Tegemist ei ole olukorraga, kus menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud (HKMS § 118 lg 3). Vastustajale riigilõivu tasumise kohustust panna ei saa (HKMS § 104 lg 10). Kuivõrd menetlusosalised ei ole riigilõivu tasunud ja neil ei ole riigilõivu tasumise kohustust, siis ei saa riigilõivu käsitleda asjas menetluskuluna ning puudub vajadus käsitleda riigilõivu küsimust otsuse resolutsioonis.
30.HKMS § 175 lg 1 näeb ette jõustunud kohtuotsuse avaldamise elektroonilises Riigi Teatajas. Andmesubjektil on õigus esitada taotlus otsuse osaliseks avaldamiseks, eelkõige tema nime avaldamata jätmiseks (HKMS § 175 lg 3-5). Kui isik seda soovib, siis sellekohane taotlus tuleb esitada kohtule enne otsuse jõustumist. Kõige kindlam on esitada taotlus apellatsioonkaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul. Avaliku võimu kandja andmeid kohtulahendis ei varjata. /allkirjastatud digitaalselt/ kohtunik Karin Jõks
13
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.