Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke
Otsuse tegemise aeg ja koht
31. jaanuar 2017 Tartu
Tsiviilasja number
2-14-60734
Tsiviilasi
A.K. hagi Enator OÜ vastu saamata jäänud töötasu, kasutamata puhkuse kompensatsiooni ja töölähetuse päevaraha väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
5299 eurot 16 senti
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 16. septembri 2016 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Enator OÜ apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja): Enator OÜ (registrikood: 11995486); esindaja advokaat Janar Kuus Vastustaja (hageja): A.K. (isikukood: XXX); esindaja Siim Kuusik
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Jätta Enator OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Maakohtu 16. septembri 2016 otsus muutmata.
2.Jätta maakohtu menetluskulude jaotus muutmata ning ringkonnakohtu menetluskulud Enator OÜ kanda.
3.Rahuldada A.K. avaldus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks. Mõista Enator OÜ-lt A.K. kasuks välja menetluskulud ringkonnakohtus 300 (kolmsada) eurot (ilma käibemaksuta). Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.A.K. (hageja) esitas töövaidluskomisjonile avalduse Enator OÜ (kostja) vastu saamata jäänud töötasu, kasutamata jäänud puhkuse hüvitise ning töölähetuse päevaraha väljamõistmiseks. Töövaidluskomisjon rahuldas avalduse 7. oktoobri 2014 otsusega töövaidlusasjas nr 4-1/1308. Kostja esitas 12. novembril 2014 taotluse vaadata töövaidluskomisjonile esitatud avaldus läbi hagimenetluse korras.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 4. detsembril 2012 suulise töölepingu, mille alusel asus hageja kostja juurde tööle keevitajana. Töö tegemise kohaks oli Soome Vabariik ja töötasuks 60 eurot päevas (neto). 27. septembril 2013 ütles hageja töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et kostja jättis perioodi 1. jaanuar 2013 – 30. aprill 2013 eest hagejale töötasu maksmata. Kuivõrd suulises lepingus kokku lepitud töötasu suurust ei ole võimalik tõendada, tuleb töötasu osas kohaldada töölepingu seaduse (TLS) § 29 lg-t 2, mille kohaselt on sellisel juhul töötasu suuruseks kollektiivlepingus ettenähtud, selle puudumisel sarnase töö eest sarnastel asjaoludel tavaliselt makstav tasu. Kuna tööd tehti Soome Vabariigis, kuulub kohaldamisele Soomes kehtiv kollektiivleping, mille kohaselt on töötasu alammäär 12 eurot tunnis. Lähtudes kokku lepitud töötasu suurusest 60 eurot päevas (neto), palus hageja lugeda oma töötasu suuruseks 9 eurot 89 senti tunnis (bruto).
3.Kostja ei vaielnud vastu, et poolte vahel oli sõlmitud suuline tööleping, mille alusel töötas hageja kostja kasuks Soomes. Kostja leidis, et tuleb eristada töölähetuse ja lähetatud töötaja mõistet. Hageja oli TLS § 21 lg 1 mõistes lähetuses viibiv töötaja, mitte lähetatud töötaja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 96/71/EÜ mõistes. Lähetatud töötajal on sihtkohariigis vastuvõtja, kes korraldab seal töötaja tööd, antud juhul selline isik puudus. Töövaidluskomisjoni otsusega on saamata jäänud töötasu nõudest 1661 eurot viivitamata täitmisele pööratud, seega töötasu nõue saab olla 4984 eurot 58 senti. Hageja saamata jäänud töötasu nõue sai olla üksnes 1583 eurot 43 senti, milline summa on kirjas 26. septembri 2014 koondpalgateatises ning millelt on makstud maksud (TVK tl 30–31). 2684 eurot 40 senti töölähetuse päevaraha nõudena oli individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 6 lg 1 kohaselt töövaidluskomisjonile esitamise ajaks vähemalt osaliselt aegunud. Samuti oli
aegunud kasutamata jäänud põhipuhkuse hüvitise nõue 628 eurot 56 senti, kuna TLS § 5 lg 1 p 5 kohaselt ei ole ei päevaraha ega puhkusehüvitis käsitletavad töötasuna.
MAAKOHTU LAHEND
4.Tartu Maakohus rahuldas 16. septembri 2016 otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks välja perioodi 1. jaanuar 2013 – 30. aprill 2013 eest saamata jäänud töötasu 4670 eurot 60 senti, perioodi 4. detsember 2012 – 30. aprill 2013 eest saamata jäänud puhkuse hüvitise 628 eurot 56 senti, jättis rahuldamata hageja nõude kostjalt töölähetuse päevaraha summas 2684 eurot 40 senti väljamõistmiseks ning menetluskulud poolte endi kanda. Vaidlust ei ole, et hageja tegi Soome Vabariigis kostja heaks tööd 4. detsembril 2012 sõlmitud suulise töölepingu alusel, mis on 27. septembril 2013 hageja poolt erakorraliselt üles öeldud. Kostja on nii töövaidluskomisjoni istungil kui ka hagimenetluses tunnistanud võlgnevust hageja ees. Pooltel on vaidlus perioodi 1. jaanuar 2013 – 30. aprill 2013 eest saamata jäänud tasude ja hüvitiste suuruse üle. Töölepingule kohalduv õigus tuleb kindlaks määrata Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008 määruse nr 593/2008 (Rooma I määrus) järgi. Et antud juhul tegi hageja töölepingu alusel tööd Soome Vabariigis, reguleerib sõlmitud suulist töölepingut määruse art 8 lg 2 järgi Soome õigus. Asjas puuduvad tõendid selle kohta, milline oli hageja ning kostja vaheline töötasu kokkulepe. Kostja esitatud koondpalgateatis (TVK tl 30) ega e-maksuameti väljavõte (tl 54) ei tõenda, et kostja oleks hagejaga miinimummääras kuupalgas kokku leppinud või selles ulatuses hagejale väljamakseid teinud. Maakohus nõustus töövaidluskomisjoniga, et ka tunnistajate ütlustega ei saa töötasu maksmist tõendada. Soome Vabariigis kehtiva töölepingu seaduse (Työsopimuslaki) teise peatüki § 7 järgi peab tööandja järgima töölepingu sõlmimisel vähemalt üleriigilises, vastavas valdkonnas kehtivas kollektiivlepingus (üldkohalduvas kollektiivlepingus) sätestatud tingimusi. Sama paragrahv sätestab, et tingimus, mis on vastuolus üldkohalduva kollektiivlepinguga, on tühine ning selle asemel tuleb järgida kollektiivlepingut. Üldkohalduvad kollektiivlepingud on Soome Vabariigis siduvad kõigile konkreetse valdkonna tööandjatele sõltumata sellest, kas tööandja kuulub tööandjate liitu ja töötajad kuuluvad ametiühingusse (Riigikohtu 16. jaanuari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-179-12, p 14). Kostja kodulehe andmetel tegeleb kostja tõsteväravate paigalduse ja müügiga (http://www.enator-doors.eu/). Seega on tõenäoline, et hageja tegeles kostja ettevõttes uste paigaldamisega nagu kostja on väitnud, mistõttu kuulub kohaldamisele üldehituse valdkonna kollektiivleping (Rakennusalan työehtosopimus). Kollektiivlepingu järgi oli algaja töötaja (I kategooria) tunnitasu kuni 1. aprillini 2013 9 eurot 49 senti tunnis (bruto) ja alates 1. aprillist 2013 9 eurot 67 senti tunnis (bruto). Kuna hageja pole välja toonud, millisesse kategooriasse ta kuulub, ja pole teada, milliseid kogemusi ta ehitusvaldkonnas omab, leidis maakohus, et sobiv on rakendada algaja töötaja töötasu alammäära. Seega olenemata hageja ja kostja vahelisest kokkuleppest pidanuks hageja töötasu Soome õiguse kohaselt 2013. a jaanuarist märtsini olema vähemalt 9 eurot 49 senti tunnis (bruto) ja aprillis 9 eurot 67 senti tunnis (bruto). Maakohus leidis, et hageja töötasuna on 9,49–9,67 eurot tunnis (bruto) põhjendatud ka siis, kui konkreetne ehitusala kollektiivleping ei peaks antud töösuhtele kohalduma. Soome töölepingu seaduse 2. ptk § 10 kohaselt makstakse töötajale juhul, kui ükski kollektiivleping töösuhet ei reguleeri ja tööandja ning töötaja ei ole töötasus kokku leppinud, tehtud töö eest tavalist ja
mõistlikku tasu. Kuivõrd Soome Vabariigi seadustes ei ole töötasu alammäära sätestatud, saab tavalise ja mõistliku töötasu suuruse määramisel maakohtu arvates lähtuda just sarnast valdkonda reguleerivates kollektiivlepingutes kokku lepitud määradest. Võttes arvesse Soome riigipühasid, sai hageja tööaeg 2013. a jaanuarikuus olla 22, veebruaris 20, märtsis 20 ja aprillis 21 tööpäeva. Eeltoodust tulenevalt oli kostjal kohustus hagejale töötasu maksta kokku 6331 eurot 60 senti (bruto). Saamata jäänud töötasu nõudest 1661 eurot on hageja taotlusel töövaidluskomisjoni otsuse alusel viivitamatule täitmisele pööratud. Nimetatud summa on kohtutäitur Oksana Kutšmei kontole tasutud (tl 52–53). Seega kuulub saamata jäänud töötasuna kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele 4670 eurot 60 senti (6331,60–1661). Maakohus leidis, et hageja ei olnud lähetatud töötaja Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 96/71/EÜ mõistes. Hageja olukorda ei reguleeri ükski Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 96/71/EÜ art 1 p 3 alapunktidest, st ühegi tõendiga ei ole tõendatud, et hageja oleks saadetud kostja Soomes asuva kliendiga sõlmitud kokkulepet täitma, Soomes asuvasse kostja tütarühingusse tööle või Soomes asuvasse tööjõudu rentiva ettevõtja juurde. Hageja tegi tööd töölepingus kokku lepitud kohas ega viibinud töölähetuses. Seega tuleb hageja nõude välislähetuse päevarahade 2684 euro 40 sendi maksmiseks jätta rahuldamata. Maakohtu hinnangul kuulub ka puhkusehüvitise arvestamisel kohaldamisele kollektiivleping, mille puhkust puudutava kokkuleppe § 5 kohaselt on puhkusehüvitise määr 18,5% töötamise ajal makstud palgast ja töösuhte lõppemisel makstakse väljateenitud puhkusehüvitis koos palgaga välja. Hagiavalduse kohaselt on hageja kostja juurde tööle asunud 4. detsembril 2012 ja pole kogu töötatud aja jooksul, st kuni 30. aprillini 2012 puhkust kasutanud. Kostja ei ole seda asjaolu vaidlustanud. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-le 439 ei või kohus ületada otsuses nõude piire. Seega kuigi hagejale väljamaksmisele kuuluva palga alusel oleks puhkusehüvitise suurus vähemalt 1171 eurot 34 senti (arvestamata 2012. a detsembrikuu palka, mille kohta ei ole kohtule andmeid esitatud), mõistis maakohus kasutamata jäänud puhkuse hüvitise välja hageja poolt taotletud suuruses. Maakohus leidis, et hageja nõue puhkusehüvitise saamiseks ei olnud nõude esitamise ajaks aegunud. Kuivõrd poolte vahel sõlmitud töölepingule kohaldub Soome Vabariigi õigus, tuleb ka puhkusehüvitise nõudele kohaldada Soome Vabariigi aastapuhkuse seadust (Vuosilomalaki), mille § 34 kohaselt peavad seadusest tulenevad nõuded olema esitatud hiljemalt kahe aasta jooksul töösuhte lõppemisest arvates. Faktiliselt on poolte töösuhe lõppenud 30. aprillil 2013, hageja on töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse esitanud 27. septembril 2013 ja töövaidluskomisjoni pöördunud 22. juulil 2014, seega tähtaegselt.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud töötasu 4670 eurot 60 senti ning saamata jäänud puhkuse hüvitise 628 eurot 56 senti ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus ebaõigesti jätnud kohaldamata TLS § 21 lõike 1, mis sätestab, et tööandja võib lähetada töötaja tööülesannete täitmiseks väljapoole töölepinguga ettenähtud töö tegemise kohta. Üksnes asjaolu, et hageja tegi Soome Vabariigis kostja heaks tööd, ei saa olla TLS § 21 lg 1 kohaldamata jätmise aluseks. Hageja pole ka tuginenud sellele, et tema töökohaks olekski jäänud Soome Vabariik. Kui kostja sõlmis hagejaga Eesti Vabariigis töölepingu, siis ei saa ajutist töökohustuste täitmist Soome Vabariigis käsitleda sellise asjaoluna, mis tooks kaasa Soome Vabariigis kehtiva töötasu määra rakendamise hageja suhtes. Tegemist ei olnud sellise asjaoluga, mis oleks andnud aluse väita, et Rooma I määruse art 8
tulenevalt on hageja harilikuks töötegemise kohaks Soome Vabariik. Maakohus on jätnud tähelepanuta Rooma I määruse art 8 lg-t 3, mis ütleb selgesõnaliselt, et juhul kui kohaldatavat õigust ei saa kindlaks määrata lg 2 kohaselt, on leping reguleeritud selle riigi õigusega, kus asub töötaja tööle võtnud ettevõtja tegevuskoht. Hageja on ise nõustunud, et tema puhul oli tegemist TLS § 21 lg 1 sätestatud lähetuses viibiva töötajaga, sest vastasel korral ei oleks ta esitanud kohtule päevarahade väljamõistmise nõuet. Hagejat ei saa käsitleda ka Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 16. detsembri 1996 direktiivi 96/71/EÜ "Töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega" mõistes lähetatud töötajana. Hageja puhul oli tegemist töötajaga, kellega sõlmiti Eesti Vabariigis tööleping ja siit saadeti ta tööülesandeid täitma Soome Vabariiki. Seega ei kehtinud kostjal hageja osas kohustust maksta töötasu vastavalt Soome Vabariigis kehtivatele määradele. Direktiivi alusel käsitletavast mõistest „lähetatud töötaja“ tuleb eristada TLS § 21 lg 1 sätestatud „töölähetuses viibiva töötaja“ mõistet. Maakohus on ebaõigesti jätnud kohaldamata ITVS § 6 lõike 3, mille kohaselt tuleb põhipuhkuse hüvitisele kohaldada neljakuulist aegumistähtaega. Põhipuhkuse hüvitis ei ole TLS § 5 lg 1 p 5 alusel käsitletav töötasuna (palgana) ja seetõttu ei laiene sellele kolme aastane aegumistähtaeg. Hageja on käitunud vastuolus hea usu põhimõttega. Lepingut sõlmides ei esitanud hageja ühtegi pretensiooni, et ta pole nõus Eesti Vabariigis kehtiva miinimumtasuga ja päevarahadega. Töölepingu sõlmimisel ei öelnud hageja ühtegi sõna selle kohta, et ta soovib saada palka Soome Vabariigis kehtivas määras. Sel juhul ei oleks kostja hagejaga töölepingut üldse sõlminud. Maakohus on ebaõigesti hinnanud koondpalgateatist ja e-maksuameti väljavõtet ja tunnistajate ütlusi, mis tõendavad pooltevahelist kokkulepet, mille kohaselt tasub kostja hagejale töötasu Eesti Vabariigis kehtestatud miinimummääras. Kuna kohtutäituri vahendusel on hageja kostjalt kätte saanud koheselt täitmisele pööratud summa 1661 eurot, siis on hageja kostjalt kokkulepitud miinimummääras töötasu kätte saanud.
6.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Vastuse kohaselt ei lähetanud kostja hagejat tööülesannete täitmiseks Soome Vabariiki TLS § 21 lg 1 mõttes, sest töö tegemise kohaks lepiti suulise töölepingu sõlmimisel kokku Soome Vabariik. Kostja heaks töötamine ei too automaatselt kaasa TLS § 21 lg 1 kohaldumist. TLS § 21 lg 1 saab kohaldada üksnes siis, kui kostja oleks lähetanud hageja väljaspoole töölepinguga ettenähtud töö tegemise kohta. Kuna töö tegemise kohaks oli töölepingu sõlmimisel kokku lepitud Soome Vabariik, siis TLS § 21 lg 1 kohaldada ei saa. Töölepingule kohalduv õigus tuleb kindlaks määrata Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 17. juuni 2008 määruse nr 593/2008 (Rooma I määrus) art 8 järgi. Kuna hageja ja kostja ei leppinud suulises töölepingus kokku töölepingule kohalduvas õiguses, siis tuleb rakendada art 8 lg 2. Kuna hageja tegi töölepingu alusel tööd Soome Vabariigis, siis reguleerib sõlmitud töölepingut Rooma I määruse art 8 lg 2 järgi Soome õigus. Kuna töölepingut reguleerib Soome õigus, siis viited Eesti õigusele puhkusehüvitise nõude aegumise osas ei ole asjakohased. Kuna kostja ei sõlminud kirjalikku töölepingut, siis on tõendamata kostja väide, et töölepingus lepiti töötasuks kokku Eesti Vabariigis kehtiv miinimumtasu. Hageja ja kostja leppisid kokku töötasuks 60 eurot päevas (neto). Hageja ei ole käitunud vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja esitas oma nõuded kostja vastu pärast töösuhte lõppemist, kuna kostja ei olnud hagejale töötasu maksnud. Nõuete esitamine oli kooskõlas kehtiva Eesti seadusandlusega. Tõele ei vasta kostja väide, et töölepingu sõlmimisel käitus hageja vastuoluliselt. Kuna töölepingu sõlmimisel oli teada, et töötaja töökohaks on
Soome Vabariik, siis ei oleks loogiline, et töötaja töötasuks oleks kokku lepitud Eesti Vabariigis kehtiv töötasu alammäär (miinimumtasu).
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1). Ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.
8.Poolte peamine vaidlus seisneb selles, millises töötasus on pooled kokku leppinud. Kuivõrd pooltel ei ole kirjalikult sõlmitud töölepingut, millest saaks töötasu suurust tuletada, tuleb olukorras, kus töö tegemise asukohaks oli Soome Vabariik, kohtul asjas kontrollida, millise riigi õigus kohaldub poolte vahel sõlmitud töölepingule, sh kokkulepitud töötasule. Nõustuda ei saa kostja apellatsioonkaebuse väitega, et Soome Vabariik oli hageja ajutiseks töökohaks. Kostja ei ole nimetatule maakohtus ka tuginenud. Vastav kostja väide on tõendamata. Kostja on nii töövaidluskomisjoni istungil (TVK tl33), kui ka maakohtus kinnitanud, et hageja töö tegemise kohaks oli Soome Vabariik. Kostja kinnitab oma
12.novembri 2014 taotluse hageja töövaidluskomisjonile esitatud avalduse hagimenetluse korras läbivaatamiseks p-s 2.1. selgesõnaliselt, et hageja ja kostja vahel on alates 4. detsembrist 2012 (taotluses on ekslikult märgitud 2014) sõlmitud tööleping, mille kohaselt oli hageja töö tegemise kohaks Soome Vabariik (tl 1). Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti kohalduva õiguse kindlakstegemisel tuginenud Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 17. juuni 2008 määrusele 593/2008 (Rooma I määrus), mida kohaldatakse lepingutele tsiviil- ja kaubandusasjades, mis on sõlmitud alates
17.detsembrist 2009 (määruse art 1 ja 28). Töölepingule kohalduva õiguse määrab Rooma I määruses kindlaks art 8, mille lg 2 kohaselt tuleb praeguses asjas kohaldada Soome õigust (s.o selle riigi õigust, kus töötaja teeb harilikult oma lepingujärgset tööd) (Riigikohtu 4. märtsi 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-176-14, p 14; 16. jaanuari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-179-12, pd 12–13). Asjaolu, et kostja asukoht on Eesti ning tööleping oli sõlmitud Eestis ei anna Eesti õiguse kohaldamiseks alust. Pooled ei ole menetluses väitnud, et hageja oleks kasvõi osaliselt tööd teinud ka Eesti Vabariigi territooriumil. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja töö tegemise koht tuvastatav Rooma I määruse art 8 lg 2 järgi , mistõttu kostja viidatud art 8 lg 3 ei kohaldu. Töölepingule kohalduva õiguse määrab Rooma I määruses kindlaks art 8. Selle artikli esimese punkti esimese lause järgi on individuaalne tööleping reguleeritud õigusega, mille pooled on art 3 kohaselt valinud. Art 3 lg 1 teise lause järgi tuleb valik teha sõnaselgelt või see peab nähtuma selgelt lepingutingimustest või juhtumi asjaoludest. Art 8 lg 1 teise lause kohaselt ei või õiguse valik põhjustada töötaja ilmajätmist kaitsest, mis on talle ette nähtud sätetega, millest ei saa kokkuleppega kõrvale kalduda selle õiguse alusel, mis kohalduks õiguse valiku puudumisel art 8 lg-te 2-4 alusel. Kui pooled ei ole töölepingu suhtes kohaldatavat õigust valinud, on leping art 8 lg 2 järgi reguleeritud selle riigi õigusega, kus või - kui töö tegemise riiki ei ole võimalik kindlaks teha - kust kohast töötaja teeb harilikult oma lepingujärgset tööd. Praeguses asjas ei ole vaidlust, et pooled ei ole suulise töölepingu sõlmimisel kohaldatavas õiguses kokku leppinud ehk seda valinud. Samas ka juhul, kui pooled oleksid töölepingutes valinud kohalduvaks õiguseks Eesti Vabariigi õiguse, st kostja soovitud õiguse, ei võiks see siiski põhjustada hageja ilmajäämist kaitsest, mis on talle ette nähtud sätetega, millest ei saa kokkuleppel kõrvale kalduda selle õiguse alusel, mis kohalduks valiku puudumisel Rooma I määruse art 8 lg 1 teise lause alusel. Järelikult tuleks juhul, kui pooled oleksid leppinud kokku,
et töölepingutele kohaldub Eesti Vabariigi õigus, lähtuda sätetest, mis tagavad töötajale suurema kaitse.
9.Kostja ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustanud, et Soome Vabariigi üldehituse valdkonna kollektiivlepinguga oli algaja töötaja tunnitasu määr kuni 1. aprillini 2013 9 eurot 49 senti (bruto) ning alates 1. aprillist 2013 9 eurot 67 senti (bruto). Kostja väitel leppisid pooled kokku töötasu miinimummääras Eesti seaduste järgi. Kuna Soome Vabariigi õigusega oli hagejale tagatud kõrgem töötasu alammäär, kui oli ette nähtud Eesti Vabariigi õigusega, siis tekkis kostjal REÕS § 35 lg 1 ja 2 p 1 järgi kohustus maksta hagejale töötasu Soome Vabariigis kehtinud üldkohalduvas kollektiivlepingus sätestatud määras. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtade ja põhjendustega töötasu määra suhtes.
10.Töölähetuse mõiste määratlemiseks ei ole oluline mitte töötaja elukoht ja töö tegemine väljaspool elukohta ega ka tööandja asukoht, vaid töölepingus kokku lepitud töö tegemise koht ja töö tegemine muus kohas (Riigikohtu 5. märtsi 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-187-13, p 14). Maakohus tuvastas ning ringkonnakohus nõustub sellega, et töö tegemise kohana lepiti kokku Soome Vabariik. Seega ei olnud hageja lähetatud töötaja ei TLS § 21 lg 1 tähenduses ega ka Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 16. detsembri 1996 direktiivi 96/71/EÜ "Töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega" art 2 lg 1 alusel, sest teda ei olnud lähetatud töötama väljaspoole töölepinguga ettenähtud töö tegemise kohta. Ringkonnakohus ei nõustu kostja apellatsioonkaebuse väitega, et TLS § 21 lg-s 1 ja direktiivi 96/71/EÜ art 8 lg-s 1 kasutatud mõisted on sisult erinevad. Eespoolöeldust tulenevalt leidis maakohus õigesti, et kuivõrd hageja ei olnud ei lähetatud töötaja ega töölähetuses olev töötaja, siis jättis maakohus põhjendatult hageja päevaraha nõude rahuldamata.
11.Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus õigesti puhkusehüvitise väljamõistmisel Soome Vabariigi seadusandlust. Eespool on tuvastatud, et pooltevahelise töösuhtele kohaldub Soome Vabariigi õigus. Seega on kostja viited Eestis kehtivatele tähtaegadele nõuete aegumise osas tulenevalt ITVS-st asjakohatud ega kuulu praeguses asjas kohaldamisele. Kostja ei ole hageja puhkusehüvitise suurusele sisulisi vastuväiteid esitanud.
12.Asjakohatu on kostja etteheide maakohtule tõendite vale hindamise kohta. Maakohus leidis õigesti, et ei koondpalgateatis, ei e-maksuameti väljavõte ega tunnistaja ütlused ei tõenda, et pooled oleksid kokku leppinud Eestis kehtiva miinimumtöötasu suuruses. Ringkonnakohus rõhutas eespool, et isegi kui pooled oleksid miinimumtöötasus kokku leppinud, ei oleks nimetatud kokkulepe kehtiv, kuivõrd kokkulepe ei võiks põhjustada hageja ilmajäämist kaitsest, mis on talle ette nähtud sätetega, millest ei saa kokkuleppel kõrvale kalduda selle õiguse alusel, mis kohalduks valiku puudumisel REÕS § 35 lg 1 ja lg 2 p 1 alusel.
13.Hageja ei ole töölepingut sõlmides käitunud hea usu põhimõtte vastaselt. Kuivõrd kostja ei ole tõendanud Eestis kehtiva miinimumtöötasu kokkuleppe sõlmimist ning seadusest tulenevalt tuli kostjal tasuda hagejale töötasu Soome kollektiivlepingu järgi, siis ei oma tähtsust kostja väited hageja poolt töölepingu sõlmimisel töötasu suurusele vastuväidete esitamata jätmise kohta.
14.Kuivõrd ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata, puudub vajadus maakohtu menetluskulude jaotuse muutmiseks. Seoses
apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Hageja menetluskulud ringkonnakohtus on lepingulise esindaja tasu 300 eurot (ilma käibemaksuta). Ringkonnakohtu hinnangul tsiviilasja keerukust ning mahtu arvestades on kostja esindaja ajakulu 2 tunni ulatuses apellatsiooniastmes vajalik ja põhjendatud ning tasu kuulub kostjalt väljamõistmisele.
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Kai Kullerkupp
Kersti Kerstna-Vaks
Triin Uusen-Nacke
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.