Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

Edasikaebamise kord Menetlusosalised võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse. Apellatsioonkaebuse võib esitada vahetult Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid 2 (13)

mitte hiljem kui viie kuu möödumisel Tartu Maakohtu kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses endas ei taotleta selle lahendamist istungil. Apellatsioonkaebuse esitamisel tasutakse riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda hagi või muu avalduse esialgsel esitamisel maakohtule. Hageja nõuded ja nende põhjendused Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja A. K. ja kostja Enator OÜ 4.12.2012. a suulise töölepingu, mille alusel asus hageja kostja juurde tööle keevitajana. Töö tegemise kohaks oli Soome Vabariik ja töötasuks 60 eurot päevas (neto). 27.09.2013. a ütles hageja töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et kostja jättis perioodi eest 01.01.201330.04.2013. a hagejale töötasu maksmata. Kuivõrd suulises lepingus kokku lepitud töötasu suurust ei ole võimalik tõendada, leiab hageja, et töötasu osas tuleb kohaldada töölepingu seaduse (TLS) § 29 lg 2, mille kohaselt on sellisel juhul töötasu suuruseks kollektiivlepingus ettenähtud, selle puudumisel sarnase töö eest sarnastel asjaoludel tavaliselt makstav tasu. Kuna tööd tehti Soome Vabariigis, kuulub kohaldamisele Soomes kehtiv kollektiivleping, mille kohaselt on töötasu alammäär 12 eurot tunnis. Lähtudes kokku lepitud töötasu suurusest 60 eurot päevas (neto), palub hageja lugeda oma töötasu suuruseks 9,89 eurot tunnis (bruto). Hageja pöördus oma nõuete rahuldamiseks töövaidluskomisjoni, mille 7.10.2014. a otsusega töövaidlusasjas nr 4-1/1308 hageja nõuded rahuldati ning hageja kasuks mõisteti kostjalt välja 6645,58 eurot saamata jäänud töötasuna, 628,56 eurot kasutamata jäänud põhipuhkuse hüvitisena ja 2684,40 eurot töölähetuse päevarahana. Hagiavalduses jääb hageja töövaidluskomisjonile esitatud nõuete ja õiguslike põhjenduste juurde, seega taotleb saamata jäänud töötasu kogusummas 6645,58 eurot, kasutamata puhkuse kompensatsiooni summas 628,56 eurot ja välislähetuse päevarahade summas 2684,40 eurot väljamõistmist.

3 (13)

Kostja vastuväited ja põhjendused Kostja ei vaidle vastu, et poolte vahel oli sõlmitud suuline tööleping, mille alusel töötas hageja kostja kasuks Soomes, kuid leiab, et tuleb eristada seadusandluses sätestatud töölähetuse ja lähetatud töötaja mõistet. Hageja oli TLS § 21 lg 1 mõistes lähetuses viibiv töötaja, mitte lähetatud töötaja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 96/71/EÜ mõistes. Lähetatud töötajal on sihtkohariigis vastuvõtja, kes korraldab seal töötaja tööd, antud juhul selline isik puudus. Töövaidluskomisjoni otsusega on saamata jäänud töötasu nõudest 1661 eurot viivitamata täitmisele pööratud, seega töötasu nõue saab hetkel olla 4984,58 eurot. Lisaks on kostja seisukohal, et hageja saamata jäänud töötasu nõue saigi olla üksnes 1583,43 eurot, milline summa on kirjas 26.09.2014 koondpalgateatises ning millelt on makstud maksud (töövaidlusasja toimik lk. 30-31). Kostja leiab, et 2684,40 eurot töölähetuse päevaraha nõudena oli individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 6 lg 1 kohaselt töövaidluskomisjonile esitamise ajaks vähemalt osaliselt aegunud, samuti oli aegunud kasutamata jäänud põhipuhkuse hüvitise nõue summas 628,56 eurot, kuna TLS § 5 lg 1 p 5 kohaselt ei ole ei päevaraha ega puhkusehüvitis käsitletavad töötasuna. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja kohtu põhjendused Kohus lahendab tsiviilasja TsMS § 403 lg 1 sätteid kohaldades kirjalikus menetluses, pooled on sellega nõustunud (tl 3, 24 pöördel). TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja TsMS § 231 lg 2 kohaselt tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Omaksvõtt on faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse.

4 (13)

TsMS § 321 lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Vastavalt TsMS § 438 lg 1 sätestatule hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kohus on taganud menetlusosalistele võimaluse esitada menetluses tõendeid ja taotlusi (tl 40-41). Kohus on seisukohal, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt. Hinnates kohtule esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, leiab kohus, et vaidlust ei ole asjaolu üle, et hageja tegi Soome Vabariigis kostja heaks tööd 4.12.2012. a sõlmitud suulise töölepingu alusel, mis on 27.09.2013. a hageja poolt erakorraliselt üles öeldud. Kostja on nii töövaidluskomisjoni istungil kui ka hagimenetluses tunnistanud võlgnevust hageja ees. Pooltel on vaidlus perioodi 01.01.2013-30.04.2013 eest saamata jäänud tasude ja hüvitiste suuruse üle. Kohus käsitleb esmalt kohaldatava õiguse küsimust. Töölepingule kohalduv õigus tuleb kindlaks määrata Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta määruse nr 593/2008 (edaspidi „Rooma I määrus”) järgi (vt Riigikohtu 16. jaanuari 2013. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-179-12, p 12). Rooma I määruse art 28 järgi kohaldub määrus lepingutele, mis on sõlmitud alates

teeb harilikult oma lepingujärgset tööd. Riiki, kus töötaja harilikult töötab, ei loeta muutunuks, kui töötaja asub ajutiselt tööle teise riiki. Et käesoleval juhul tegi hageja töölepingu alusel tööd Soome Vabariigis, reguleerib sõlmitud suulist töölepingut Rooma I määruse art 8 lg 2 järgi Soome õigus. Hageja taotleb saamata jäänud töötasu väljamõistmist summas 6645,58 eurot. Käesoleval juhul puuduvad mistahes tõendid selle kohta, milline oli hageja ning kostja vaheline töötasu kokkulepe. Hageja väidab, et töötasu kokkulepe oli 60 eurot päevas neto ning kostja väidab, et pooled olid kokku leppinud miinimummääras kuupalga maksmises. Kohus leiab, et kostja esitatud koondpalgateatis (töövaidlusasja tl 30) ega emaksuameti väljavõte (tl 54) ei tõenda, et kostja oleks hagejaga miinimummääras kuupalgas kokku leppinud või selles ulatuses hagejale väljamakseid teinud. Kohus nõustub töövaidluskomisjoniga selles, et ka tunnistajate ütlustega ei saa töötasu maksmist tõendada. Seega puuduvad mistahes tõendid selle kohta, et kostja oleks hagejale perioodil 01.01.2013-30.04.2013 tehtud töö eest tasusid maksnud. Et käesolevale vaidlusele tuleb kohaldada Soome õigust, tuleb kohtul töötasu võimaliku suuruse väljaselgitamiseks kindlaks teha, milliseid nõuded seab Soome õigus vaidlusalusele töölepingule, sh töötasule. Soome Vabariigis kehtiva töölepingu seaduse (Työsopimuslaki) teise peatüki § 7 järgi peab tööandja järgima töölepingu sõlmimisel vähemalt üleriigilises, vastavas valdkonnas kehtivas kollektiivlepingus (üldkohalduvas kollektiivlepingus) sätestatud tingimusi. Sama paragrahv sätestab, et tingimus, mis on vastuolus üldkohalduva kollektiivlepinguga, on tühine ning selle asemel tuleb järgida kollektiivlepingut. Üldkohalduvad kollektiivlepingud on Soome Vabariigis siduvad kõigile konkreetse valdkonna tööandjatele sõltumata sellest, kas tööandja kuulub tööandjate liitu ja töötajad kuuluvad ametiühingusse (Riigikohtu 16.01.2013 otsus tsiviilasjas nr 32-1-179-12, p 14). Kohalduva kollektiivlepingu valikul on põhikriteeriumiks töö sisu. Hageja on väitnud, et tegutses Soomes kostja kasuks töötades keevitajana. Kostja on töövaidluskomisjoni istungil öelnud, et hageja 6 (13)

käis uksi paigaldamas, parandas autosid ja kui vaja, ka keevitas. Kohus on palunud hagejal esitada tõendeid, mis võimaldavad tuvastada hageja töö iseloomu, samuti kollektiivlepingu, millest nähtuks hageja poolt viidatud töötasu alammäär 12 eurot tunnis, kuid hageja pole seda teinud. Kostja kodulehe andmetel tegeleb Enator OÜ tõsteväravate paigalduse ja müügiga (http://www.enator-doors.eu/). Seega on tõenäoline, et hageja tegeles kostja ettevõttes uste paigaldamisega nagu kostja on väitnud, mistõttu kuulub kohtu arvates kohaldamisele üldehituse valdkonna kollektiivleping (Rakennusalan työehtosopimus, edaspidi kollektiivleping). Arvestades nõude perioodi, on asjakohane ajavahemikul alates 01.03.2012 kuni 28.02.2014 kehtinud kollektiivlepingu redaktsioon (otsuse allkirjastamise aja seisuga arvutivõrgus kättesaadav http://www.finlex.fi/data/tes/TT72Rakennus1203.pdf). Kollektiivlepingu järgi oli algaja töötaja (I kategooria) tunnitasu kuni 1.04.2013. a 9,49 eurot tunnis (bruto) ja alates 1.4.2013. a 9,67 eurot tunnis (bruto). Kuna hageja pole välja toonud, millisesse kategooriasse ta kuulub, ja pole teada, milliseid kogemusi ta ehitusvaldkonnas omab, leiab kohus, et sobiv on rakendada algaja töötaja töötasu alammäära. Seega olenemata hageja ja kostja vahelisest kokkuleppest pidanuks hageja töötasu Soome õiguse kohaselt 2013. jaanuarist märtsini olema vähemalt 9,49 eurot tunnis (bruto) ja aprillis 9,67 eurot tunnis (bruto). Kohus leiab, et hageja töötasuna on 9,49-9,67 eurot tunnis (bruto) põhjendatud ka siis, kui konkreetne ehitusala kollektiivleping ei peaks antud töösuhtele kohalduma. Työsopimuslaki 2. ptk § 10 kohaselt makstakse töötajale juhul, kui ükski kollektiivleping töösuhet ei reguleeri ja tööandja ning töötaja ei ole töötasus kokku leppinud, tehtud töö eest tavalist ja mõistlikku tasu. Kuivõrd Soome Vabariigi seadustes ei ole töötasu alammäära sätestatud, saab tavalise ja mõistliku töötasu suuruse määramisel kohtu arvates lähtuda just sarnast valdkonda reguleerivates kollektiivlepingutes kokku lepitud määradest. Kollektiivlepingu § 4 p 1 kohaselt on tööaeg 8 tundi päevas ja 40 tundi nädalas. Võttes arvesse Soome riigipühasid, sai hageja tööaeg 2013. a jaanuarikuus olla 22 tööpäeva, veebruaris 20, märtsis 20 ja aprillis 21 tööpäeva. Eeltoodust tulenevalt oli kostjal kohustus hagejale töötasu 7 (13)

maksta alljärgnevalt: 1) 2013. a jaanuarikuu eest: 22 tööpäeva x 75,92 (=8 töötundi päevas x 9,49 eurot tunnis) = 1670,24 eurot (bruto) 2) 2013. a veebruarikuu eest: 20 tööpäeva x 75,92 = 1518,40 eurot (bruto) 3) 2013. a märtsikuu eest: 20 tööpäeva x 75,92 = 1518,40 eurot (bruto) 4) 2013. a aprillikuu eest: 21 tööpäeva x 77,36 (=8 töötundi päevas x 9,67 eurot tunnis) = 1624,56 eurot (bruto), kokku 6331,60 eurot (bruto). Saamata jäänud töötasu nõudest 1661 eurot on hageja taotlusel töövaidluskomisjoni otsuse alusel viivitamatule täitmisele pööratud. Kostja on esitanud maksekorraldused, millest nähtub, et nimetatud summa on kohtutäitur Oksana Kutšmei kontole tasutud (tl 52 – 1314,16€, tl 53 – 663,49€). Seega kuulub saamata jäänud töötasuna kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele 4670,60 (6331,60-1661) eurot. Hageja taotleb välislähetuse päevarahade väljamõistmist summas 2684,40 eurot. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 96/71/EÜ töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega artikli 2 punkti 1 kohaselt on lähetatud töötaja selline töötaja, kes piiratud aja jooksul teeb oma tööd muu liikmesriigi territooriumil kui riik, kus ta tavaliselt töötab. Direktiivi artikli 1 punkt 3 sätestab, et direktiiv kohaldub, kui a) ettevõtja lähetab töötajad liikmesriigi territooriumile oma nimel ja juhtimisel lepingu alusel, mis on sõlmitud lähetava ettevõtja ja kõnealuses liikmesriigis tegutseva lepinguosalise vahel, kellele teenused on mõeldud, kui lähetav ettevõtja ja töötaja on lähetamise ajaks sõlminud töösuhte; b) ettevõtja lähetab töötajad liikmesriigi territooriumil asuvasse kontsernile kuuluvasse asutusse või ettevõttesse, kui lähetav ettevõtja ja töötaja on lähetamise ajaks sõlminud töösuhte; c) ajutist tööjõudu vahendav ettevõtja või töötajate vahendamisega tegelev ettevõtja vahendab töötaja liikmesriigi territooriumil asuvale või tegutsevale ettevõtjale, kui ajutist tööjõudu vahendav ettevõtja või töötajate vahendamisega tegelev ettevõtja on töötajaga lähetamise ajaks sõlminud töösuhte. Hageja olukorda ei 8 (13)

reguleeri üksi nimetatud punktidest - ühegi tõendiga ei ole tõendatud, et hageja oleks saadetud kostja Soomes asuva kliendiga sõlmitud kokkulepet täitma, Soomes asuvasse kostja tütarühingusse tööle või Soomes asuvasse tööjõudu rentiva ettevõtja juurde. Ka on direktiivi seisukohast oluline, et teises riigis töötamine oleks ajutine, kuid asja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks töötanud mujal kui Soomes või et pooltel oleks selline kavatsus olnud. Seega ei olnud hageja lähetatud töötaja Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 96/71/EÜ mõistes. Kollektiivlepingu § 30 käsitleb küll välismaal töötamise kulude hüvitamist, kuid kuna hageja tegi tööd Soomes, ei kuulu see antud juhul kohaldamisele. Hageja on nii avalduses töövaidluskomisjonile (töövaidlusasja toimiku lk 1) kui ka kohtule esitatud menetlusdokumentides (tl 43) väitnud, et kostjaga sõlmitud töölepingu alusel oli kokku lepitud töö tegemise kohaks Soome Vabariik. Sama on vähemalt ühes menetlusdokumendis kinnitanud ka kostja (tl 1). Samuti on kostja töövaidluskomisjoni istungil öelnud, et vaidlus puudub asjaolu üle, et hageja töötas Soomes (töövaidlusasja toimiku lk. 33). Seega tegi hageja tööd töölepingus kokku lepitud kohas ega viibinud töölähetuses. Kuna hageja näol polnud tegemist ei Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 96/71/EÜ mõttes lähetatud töötajaga ega väljaspool kokkulepitud töö tegemise kohta töötava, st töölähetuses viibiva töötajaga, jätab kohus hageja nõude välislähetuse päevarahade, summas 2684,40 eurot maksmiseks rahuldamata ning nimetatud summa kostjalt hageja kasuks välja mõistmata. Hageja taotleb kasutamata puhkuse kompensatsiooni väljamõistmist summas 628,56 eurot. Puhkusetasu suuruse arvestamisel on hageja lähtunud Eesti Vabariigis kehtiva töölepinguseaduse (TLS) § 71, mis sätestab, et tööandjal on kohustus hüvitada töösuhte lõppemisel kasutamata jäänud põhipuhkus rahas. Tulenevalt TsMS § 436 lg 7 ei ole kohus otsust tehes seotud poolte poolt esitatud õiguslike väidetega. Kohtu hinnangul kuulub ka puhkusehüvitise arvestamisel kohaldamisele Kollektiivleping, mille puhkust puudutava kokkuleppe § 5 kohaselt on puhkusehüvitise määr 18,5% töötamise ajal makstud 9 (13)

palgast ja töösuhte lõppemisel makstakse väljateenitud puhkusehüvitis koos palgaga välja. Hagiavalduse kohaselt on hageja kostja juurde tööle asunud 4.12.2012. a ja pole kogu töötatud aja jooksul, st kuni 30.04.2012. a puhkust kasutanud. Kostja ei ole seda asjaolu vaidlustanud. Vastavalt TsMS § 439 ei või kohus ületada otsuses nõude piire. Seega kuigi hagejale väljamaksmisele kuuluva palga alusel oleks puhkusehüvitise suurus vähemalt 1171,34 eurot (arvestamata 2012.a. detsembrikuu palka, mille kohta ei ole kohtule andmeid esitatud), mõistab kohus kasutamata jäänud puhkuse hüvitise välja hageja poolt taotletud suuruses. Kostja on väitnud, et hageja saamata jäänud puhkusetasu nõue on aegunud, kuna individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse § 6 lg 1 kohaselt on töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks neli kuud. Kuivõrd poolte vahel sõlmitud töölepingule kohaldub Soome Vabariigi õigus, tuleb ka puhkusehüvitise nõudele kohaldada Soome Vabariigi aastapuhkuse seadust (Vuosilomalaki), mille §-st 16 puhkusehüvitise nõue tuleneb. Nimetatud seaduse § 34 kohaselt peavad Vuosilomalakist tulenevad nõuded olema esitatud hiljemalt kahe aasta jooksul töösuhte lõppemisest arvates. Faktiliselt on poolte töösuhe lõppenud 30.04.2013.a, hageja on töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse esitanud 27.09.2013. a ja töövaidluskomisjoni pöördunud 22.07.2014. a. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja nõue puhkusehüvitise saamiseks ei olnud nõude esitamise ajaks aegunud. Eeltoodu alusel mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja töötasu brutosummas 4670,60 eurot ja saamata jäänud puhkuse hüvitise summas 628,56 eurot. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 ja lg 4 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. 10 (13)

Vastavalt TsMS § 163 lg 1 kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. TsMS § 174 lg 1 sätestab, et asja menetlev kohus määrab menetluskulude jaotuse alusel menetluskulude rahalise suuruse vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Vastavalt TsMS § 176 lg 2 andis kohus 2.06.2016. a kirjaliku menetluse määramisel pooltele menetluskulude nimekirja esitamiseks tähtaja 22.07.2016. a. Hageja on oma menetluskulude nimekirja kohtule edastanud 22.06.2016. a menetlusdokumendis (tl 43-46) ja kostja 22.07.2016. a menetlusdokumendis. Kohus andis pooltele tähtaja vastaspoole menetluskulude kohta seisukoha esitamiseks seitsme päeva jooksul arvates menetluskulude nimekirja kättetoimetamisest. Kostja on kohtu määratud tähtaja jooksul oma seisukoha vastaspoole menetluskulude kohta esitanud, hageja pole seda teinud. TsMS § 138 lg 1 järgi on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Osundatud paragrahvi 2. lõike kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Tulenevalt TsMS § 144 p 1 on kohtuvälised kulud eelkõige menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 176 lõike 5 kohaselt tuleb menetlusosalisel kinnitada, et kõik kohtule menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks esitatud kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Pooled on nimetatud kinnituse andnud (tl 44, 50). TsMS § 174 lõikest 10 tuleneb, et menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab avaldaja kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Hageja eraisikuna ei ole käibemaksukohustuslane. Kostja on kinnitanud, et ta on käibemaksukohustuslane ja soovib menetluskulude väljamõistmist ilma käibemaksuta (tl 50). 11 (13)

Kohtule esitatud menetluskulude kindlaksmääramise avalduse kohaselt osutas hageja lepinguline esindaja hagejale õigusabi kokku 6,75 tunni ulatuses (kohtumäärusega tutvumine 0,25h, vastaspoole seisukohtadega tutvumine ja kohtule arvamuse koostamine 3,5h, järelpärimised kohtule seoses menetluse kulgemisega (2tk) 0,5h, arvamuse ja lõppseisukohtade koostamine ning esitamine kohtule 2,5 h). Hagejat on menetluses esindanud Õigusbüroo Paragrahv juristid Tõnis Veltmann ja Siim Kuusik. Õigusabi osutati hinnaga 125 eurot tund. Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis 3-2-1-115-13 jõudnud seisukohale, et lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele tuleb TsMS § 175 lg 1 järgi hinnata ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust. Kolleegium märgib, et Riigikohtu senises praktikas on mh põhjendatuks ja vajalikuks peetud tunnitasu 120 eurot koos käibemaksuga (1. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13) ja tunnitasu 120 eurot ilma käibemaksuta (2. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13). Kohtu hinnangul on hageja esindaja töötunni hind - 125 eurot põhjendatud. Hageja esindaja poolt esitatud menetluskulude nimekirjast ja toimiku materjalidest nähtuvalt on hageja suhtes teostatud kõik hageja esindaja poolt menetluskulude nimekirjas esile toodud õigusabitoimingud. Kohtul ei ole kohustust hinnata minutilise täpsusega osutatud õigusabiteenuse mahtu ja kestust, vaid tuleb anda hinnang õigusabikulu vajalikkusele ja põhjendatusele tervikuna (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 03.09.2015. a määrus tsiviilasjas nr x-xx-xxxxx). Kohus leiab, et võttes arvesse menetluse tulemuslikkust hageja jaoks, on õigusabi osutamise ajakulu kliendi huvide kaitseks 6 tunni ja 45 minuti ulatuses põhjendatud ja vajalik. Kostja menetluskulud koosnevad õigusabikuludest summas 585 eurot (ilma käibemaksuta), sõidukuludest summas 30 eurot (ilma käibemaksuta) ja riigilõivust summas 300 eurot. Kostja lepinguline esindaja on osutanud kostjale õigusabi kokku 6,5 tunni ulatuses (kliendiga nõupidamine 20 min, asja materjalidega tutvumine 50 min, 12 (13)

kostja 12. novembri 2014. a taotluse koostamine 1 h ja 20 min, kostja

/allkirjastatud digitaalselt/ Epp Tombak Kohtunik

13 (13)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.