Korrakaitse › Vanglad

3-22-2114 Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg

p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(7)

3-22-2114

3(7)

3-22-2114 kahtlustada, et nad püüavad kriminaalmenetlust ebasobival moel mõjutada (püüdes nt mitme osavõtjaga kuritegude puhul kooskõlastada menetlejale antavaid ütlusi, survestades tunnistajaid vms subjekte), on VangS § 90 lõike 3 lause 1 ja lõike 5 näol ilmselt tegemist proportsionaalsete piirangutega. Ahendades isiku vanglasisest suhtlemist ja vajadusel seda vanglavälise suhtlemise piiramisega kombineerides (KrMS § 1431) on tegemist kahtlemata meetmetega, mis vähendavad sama kuriteo kaasosaliste kokkuleppimisvõimalusi menetlejaga kasutatava strateegia osas, samuti raskendavad seda soovival isikul tunnistajate jms isikute mõjutamist kas otse või vahendlikult. Keeruline oleks selliste suhtluspiirangute osas tuua esile alternatiive, mis isiku põhiõigusi vähem riivaks – taas rõhutades, et seda juhul, kui tegemist on olukorraga, kus asjaolud kriminaalmenetluse mõjutamist võimaldavad või selleks on reaalne oht.“ Praegusel juhul võimaldas kaebaja vahistamine vältida temapoolset võimalikku kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumist. Suhtlemis- ja liikumisvabaduse piiramine vanglas aitas vältida võimalike uute kuritegude toimepanemist ja käimasoleva kriminaalmenetluse takistamist. Kriminaalasjast nr X-XX-XXX nähtuvalt süüdistati kaebajat mh kuritegeliku ühenduse organiseerimises, eraviisilises jälitustegevuses, väljapressimises suures ulatuses ja grupi poolt. Selliste kuritegude puhul on suur tõenäosus, et kriminaalmenetlust püütakse mõjutada tõendite hävitamise või moonutamise, uute tõendite loomise või tunnistajate mõjutamise kaudu. Tegemist oleks uute kuritegudega, mille toimepanemist suhtlemis- ja liikumisvabaduse piiramisega saab takistada. Takistades vahistatul suhelda teiste samas kriminaalasjas uurimise all olevate isikutega, puudub neil võimalus omavahel ütlusi kooskõlastada ja kriminaalmenetluse ausat läbiviimist takistavaid tegevusplaane läbi arutada. Suhtlemise mittevõimaldamine teiste kinni peetavate isikutega võimaldab ära hoida nii vanglasisest lubamatut suhtlemist teiste kinnipeetavate kaudu kui ka väljapoole vanglat teadete (nt tõendite hävitamiseks, võltsimiseks) või ähvarduste (tunnistajate mõjutamiseks) saatmist. Mida ahtam on vahistatu suhtlusringkond ja võimalus väljapoole vanglat teateid saata, seda väiksem võimalus on tal õigusmõistmise vastaseid süütegusid toime panna. Seega kaitstakse nende piirangutega olulisi avalikke huve, aga ka teiste inimeste õigusi (tunnistajad, kannatanud). Muul viisil ei ole võimalik sama efektiivselt neid huve kaitsta. Seega on piirang sobiv ja vajalik. Piirang ei ole ebaproportsionaalne, arvestades kaebajale etteheidetavate süütegude raskust. Kuigi maakohtu otsus ei ole veel jõustunud, tunnistati kaebaja osades süütegudes süüdi ja talle mõisteti karistuseks 8-aastane vanglakaristus. Karistuse rangust arvestades saab pidada usutavaks, et kaebajal võib olla motivatsioon tunnistajaid mõjutada või tõendeid muuta. Põhjendatud pole kaebaja seisukoht, et pärast asja sisulise arutelu lõppu maakohtus vähenes oluliselt kriminaalmenetluse mõjutamise võimalus, mistõttu muutusid kaebaja suhtes kehtivad suhtlemis- ja liikumisvabadus ebaproportsionaalseks. Asja sisulise arutelu lõpetamine ei tähenda, et enam ei oleks võimalik tõendeid või tunnistajaid mõjutada ning selleläbi asja lahendust mõjutada. Ei ole välistatud, et maakohus peab enne otsuse avalikult teatavaks tegemist vajalikuks asja arutamist uuendada ja uusi tõendeid asja juurde võtta. Samuti ei ole välistatud, et ringkonnakohtus vaadatakse tõendeid uuesti sisuliselt läbi või saadetakse asi uueks arutamiseks maakohtusse. Asja võib uueks sisuliseks arutamiseks saata ka Riigikohus. Järelikult ei saa enne kohtuotsuse jõustumist tekkida olukorda, kus tõendeid või tunnistusi ei oleks võimalik õigusvastaselt mõjutada. Igal juhul ei saa pidada põhjendamatuks ega ebaproportsionaalseks liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist kuni maakohtu otsuse tegemiseni, sest maakohtus toimub esmane ja kõige põhjalikum tõendite kontrollimine ja uurimine, seega on selles kohtuastmes kriminaalmenetluse mõjutamise oht suurim. Teistes astmetes on tõendite esitamise võimalus piiratum.

4(7)

3-22-2114 Maakohus kaalus kaebaja õiguste piiramist, olles kaebaja vahistatuse põhjendatust korduvalt hinnanud. Kaebaja vahistati Harju Maakohtu 15.02.2018 määrusega ning vahi all pidamise tähtaega pikendati Harju Maakohtu 11.04.2018, 12.06.2018, 13.08.2018, 12.10.2018 ja 11.12.2018 määrustega. Kaebaja anti kohtu alla Harju Maakohtu 12.02.2019 määrusega, millega jäeti tema suhtes kohaldatud tõkend vahistamine muutmata. Harju Maakohus kontrollis vahistatuse põhjendatust 09.04.2019, 10.10.2019, 14.04.2020, 12.10.2020, 13.04.2021, 13.10.2021, 15.02.2022 ja 15.09.2022 määrustega. Kaebajal oli võimalik neid määrusi vaidlustada. Seega on kaebaja õiguste piiramise proportsionaalsust hinnatud menetluse erinevates etappides ja erinevates kohtuastmetes. Maakohus arvestas vahistatuse põhjendatuse hindamisel konkreetselt kaebajaga seotud asjaolusid, talle etteheidetavat süütegu ja kaebajast lähtuvalt võimalikku ohtu. Maakohtu 15.02.2022 ja 15.09.2022 määrustest nähtuvalt arvestati kaebaja vahistatuse põhjendatuse kontrollimisel mh asjaoludega, et kaebaja ja tunnistaja vahel on kestev konflikt ning kaebajale on esitatud mh süüdistus vägivallaga toimepandud varavastases kuriteos (väljapressimine). Järelikult pidas maakohus ohtu tunnistaja ja kannatanu suhtes kuritegude toimepanemiseks kättemaksuks nende poolt kohustuste täitmise eest tõenäoliseks. Seda arvestades pidas maakohus kaebaja jätkuvat vahistamist põhjendatuks. Samal põhjusel oli põhjendatud ka kaebaja suhtes jätkuvalt kehtiv liikumis- ja suhtlemispiirang vanglas, sest ilma selleta jäänuks osa vahistamise eesmärkidest saavutamata. Puudus vajadus, et sama kaalumise oleks teostanud ka vastustaja. Seda enam, et vastustaja ei ole kriminaalmenetluses menetleja ega osaline, tal puudub teave kriminaalmenetluses oluliste asjaolude, esitatud tõendite ja menetluskäigu kohta ning seetõttu puudub tal võimalus asjakohaselt hinnata, kas ja kuivõrd võib kaebaja võimalik tulevane käitumine ohustada kriminaalmenetluse eesmärke, õigusemõistmist ja teiste isikute õigusi. Kuna maakohus on hinnanud kaebaja vahistatuse üle otsustamisel kaebaja kinnipidamise vajadust, temaga seotud asjaolusid ja temast lähtuvat ohtu, siis ei saa ainuüksi VangS-is vanglal kaalutlusõiguse puudumine muuta normi põhiseadusevastaseks. Usutavad on vastustaja selgitused, et neil ei jätkuks olemasolevat töötajaskonda ja kinni peetavate isikute arvu arvestades piisavalt ressurssi selleks, et tagada kõigile kinni peetavatele isikutele ette nähtud jalutuskäigud, saatmised, kokkusaamised ja täita muid vajalikke ülesandeid ning tagada seejuures, et vahistatud ei saaks suhelda teiste vahistatute ega süüdimõistetutega. Kaebaja vahistatu staatus on kestnud väga pikka aega, kuid praegusel juhul ei saa siiski veel järeldada, et see oleks muutnud vahistamisega kaasnevad tagajärjed kaebaja suhtes ebaproportsionaalseks. Menetluse pikk kestus on tingitud uuritavate süütegude ja süüdistatavate rohkusest ning asja keerukusest. Vaidluse all ei ole, et kaebajal on olnud mitmeid võimalusi väljaspool kambrit viibimiseks – saatmised, pika- ja lühiajalised kokkusaamised, kohtumised ametnike ja kaitsjaga. Kaebajale võimaldati igapäevased tunniajased jalutuskäigud. Välismaailmaga kursis olemiseks ja meelelahutuseks sai kaebaja kasutada kambris telerit ja raadiot, lugeda raamatuid ja ajalehti. Kaebajal oli võimalik suhelda telefoni ja kirja teel. Seega ei olnud kaebaja täielikus isolatsioonis. Kaebajal oli võimalik taotleda tööle määramist või õppima asumist. Kaebaja ei ole vaidlustanud praeguses asjas vastustaja keelduvat otsust õppima asumise osas, mistõttu ei saa kohus selle otsuse õiguspärasust hinnata. Kaebaja on olnud pidevalt meedikute järelevalve all, käinud regulaarselt arstlikus kontrollis, saanud ravi, talle on tehtud uuringuid, ta on käinud vanglavälisel ravil, tema menüüd on terviseprobleemide tõttu muudetud . Kaebajal on mitmeid terviseprobleeme, kuid need ei ole olnud sellised, mis tema vahistamist välistaksid või mida saaks pidada tema kinnipidamisest 5(7)

3-22-2114 põhjustatuks. Kaebaja psüühiline seisund oli korras ja see ei välistanud talle mootorsõidukijuhiloa tervisetõendi väljastamist. Seega puudub põhjus tuvastada, et kaebaja vahistamine ning sellest tingitud liikumis- ja suhtlemispiirangud oleksid põhjustanud kaebaja tervisele kahju. Kohtute infosüsteemi andmetel on kaebaja esitanud maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse ja taotlenud vahistamise asendamist elektroonilise valvega. Ringkonnakohus otsustas 15.06.2023 määruses asendada kaebaja vahistamise elektroonilise valvega. Määrus jõustus 04.07.2023. Seega on kaebaja kohustamisnõude alus ära langenud ja kohustamisnõue tuleb jätta igal juhul rahuldamata. Hüvitise väljamõistmiseks puudub alus, sest RVastS § 7 lg-s 1 toodud vältimatu tingimus on täitmata – vastustaja tegevus ei olnud õigusvastane. Kaebaja suhtes kehtinud liikumis- ja suhtlemisvabaduse piirang oli vahistamisega kaasnenud tagajärg. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6(7)

3-22-2114 tõendina toimiku juurde (HKMS § 62 lg 2 ja § 198 lg 3). Sellele tugines ka halduskohus oma otsuses. Kaebaja taotles 29.10.2024 menetlusdokumendis võtta asja materjalide juurde vangistusseaduse ja teiste seaduste muutmise seadus ning selle seaduse II lugemisel tehtud ettepanek tunnistada VangS § 90 lg-d 3 ja 5 kehtetuks, sest need piiravad ebaproportsionaalselt vahistatute vabaduspõhiõigusi. Ringkonnakonnakohus jätab taotluse rahuldamata, sest eelnimetatud dokumendid ei ole tõendid HKMS § 56 lg 1 tähenduses. Seadused ning nende vastuvõtmisele eelnenud menetlusdokumendid on õiguse allikad ega tõenda kohtuasjas vaidluse all olevaid faktilisi asjaolusid. Eeltoodu ei tähenda, et need jääksid tähelepanuta. Tegemist on osaga kaebaja õiguslikust argumentatsioonist.

Halduskohus on õigesti rõhutanud, et kohus ei anna hinnangut normi põhiseaduspärasusele abstraktselt, vaid konkreetselt kaebajaga seotud asjaolusid arvestades. Asjaolu, et VangS § 90 lg-d 3 ja 5 on alates 01.10.2024 tunnistatud kehtetuks, ei tähenda, et nende varasem rakendamine viis igal juhul põhiseadusvastasele tulemusele.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu analüüsiga, miks ei riivanud VangS § 90 lg-d 3 ja 5 kaebaja põhiõigusi ebaproportsionaalselt, ning ringkonnakohtul pole halduskohtu argumentatsioonile täiendavalt midagi lisada. Asjaolu, et Tallinna Ringkonnakohus on 15.06.2023 määruses nr X-XX-XXX leidnud, et kaebaja puhul on õigusemõistmise vastaste kuritegude oht väike ning reaalseks vahistamise aluseks saab lugeda vaid kriminaalmenetlusest kõrvale hoidumise ohtu, ei tähenda, et sama ohuhinnang kehtis kaebaja suhtes ka perioodil 16.12.2021‒26.10.2022. Nii on maakohus sel perioodil kaebaja vahistatuse põhjendatust kontrollinud 15.02.2022 ja 15.09.2022 määrustega.

7(7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.