X. Xi kaebus Tallinna Vangla 23.08.2022 vastuse nr 58/22/15211-2 ja 23.09.2022 vaideotsuse nr 5-15/22/255-2 tühistamiseks, vastustaja kohustamiseks võimaldada kaebajal vaba liikumine osakonna piires ning vastustajalt kahju hüvitise väljamõistmiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X. X, volitatud esindaja vandeadvokaat Daniil Savitski Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Monika Raiendik
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta X. Xi kaebus rahuldamata.
Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul puuduva osaga täiendatud tervikotsuse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Avaldatavas kohtuotsuses asendatakse kaebaja nimi tähemärkidega.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X. X (kaebaja) peeti 13.02.2018 kahtlustatavana kinni ja vahistati Harju Maakohtu 15.02.2018 määrusega asjas nr x-xx-xxxx. Vahistamist pikendati korduvalt. Kaebaja anti Harju Maakohtu 12.02.2019 määrusega asjas nr x-xx-xxx kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 256 lg 1 (kuritegeliku ühenduse organiseerimine), § 137 lg 1 (eraviisiline jälitustegevus), § 214 lg 2 p-de 2 ja 4 (väljapressimine suures ulatuses ja grupi poolt), § 3891 lg 2 (maksukohustuse varjamine ja tagastusnõude alusetu suurendamine suures summas), § 4024 lg 1 (altkäemaksu andmine erasektoris), § 418 lg 2 p-de 2 ja 3 (suures koguses tulirelvade, nende oluliste osade ja laskemoona ebaseaduslik käitlemine grupi poolt), § 4181 lg 1 (tsiviilkäibes keelatud tulirelva, selle olulise osa ja laskemoona ebaseaduslik käitlemine) ja § 420 lg 1 (tulirelva helisummuti, laser- ja öösihiku ebaseaduslik käitlemine)
järgi ning vahistamine tõkendina jäeti muutmata. Kohus tunnistas korduvalt kaebaja vahistamise jätkuvalt põhjendatuks. Harju Maakohus tunnistas 06.01.2023 otsusega asjas nr xxx-xxx kaebaja õigeks KarS § 256 lg 1, § 418 lg 2 p-de 2 ja 3, § 418 1 lg 1 ja § 420 lg 1 järgi, süüdi KarS § 214 lg 2 p-de 2 ja 4, § 3891 lg 2, § 137 lg 1 ja § 402 4 lg 1 järgi ning mõistis talle liitkaristuseks 8 aastat vangistust, mille hulka tuleb lugeda eelvangistuses viibitud aeg alates 13.02.2018. Kaebaja apellatsioonkaebus on hetkel Tallinna Ringkonnakohtus menetlemisel.
2.Kaebaja esitas 25.06.20221 Tallinna Vanglale (vastustaja) taotluse2 tagada talle vabalt liikumise võimalus osakonna piires vähemalt 4 tundi päevas sarnaselt süüdimõistetutega. Kaebaja tugines õiguskantsleri 07.01.2014 ettepanekule nr 24, mille kohaselt on vangistusseaduse (VangS) § 90 lg-d 3 ja 5 vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega (PS).
3.Vastustaja jättis 23.08.2022 vastusega nr 5-8/22/15211-23 kaebaja taotluse rahuldamata. Vanglas kinni peetavate isikute liikumist reguleerib justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 8. Selle lg 1 näeb küll ette õiguse liikuda oma osakonnas vabalt vähemalt 4 tundi päevas, kuid pole lg-test 4 ja 5 tulenevalt kohaldatav vastuvõtuosakonnas viibivale kinnipeetavale ega vahistatule, kellel tuleb VangS § 90 lg 3 järgi olla lukustatud kambris ööpäev läbi. Ainus erand on tehtud õppivale ja töötavale vahistatule, keda ei pea lukustatud kambris hoidma ajal, kui ta töötab või õpib. Tegemist on kehtiva õigusaktiga. Kaebaja on vahistatu staatuses, seega puudub vastustajal tema osas kaalumisruum. Vastustaja ei saa teha seadusega vastuolus olevat toimingut (riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lg 1).
4.Kaebaja esitas vastuse peale 01.09.2022 vaide4. Kaebaja on viibinud vahi all juba 4,5 aastat, mille jooksul ei ole tal võimaldatud väljaspool kambrit oma osakonna piires ringi liikuda. VangS § 90 lg 3 on PS-iga vastuolus, kuna diskrimineerib vahistatuid, seades nad kinnipeetavatega võrreldes põhjendamatult halvemasse olukorda. Vastustajal on võimalik jätta ilmselgelt PS-iga vastuolus olev säte kohaldamata.
5.Vastustaja jättis 23.09.2022 vaideotsusega nr 5-15/22/255-25 vaide rahuldamata. Vastustaja otsus ei ole vastuolus kehtiva õigusaktiga. VangS § 90 lg-t 3 ei ole tunnistatud põhiseadusevastaseks. Kaebajat ei ole diskrimineeritud. Vahistatud ja süüdimõistetud ei ole omavahel võrdsed grupid, seega on nende erinev kohtlemine põhjendatud. Kõiki vahistatuid koheldakse selles osas vanglas võrdselt.
6.Kaebaja esitas 05.10.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille kohus võttis 14.10.2022 määrusega asjas nr 3-22-2114 menetlusse nõuetes tühistada vastustaja 23.08.2022 vastus ja 23.09.2022 vaideotsus ning kohustada vastustajat võimaldama kaebajal osakonna piires vähemalt 4 tundi päevas vabalt liikuda.
Vastustaja palus 14.11.2022 vastuses jätta kaebuse rahuldamata.
8.Kaebaja esitas 26.10.2022 vastustajale kahju hüvitamise taotluse6. Kahju tekitati osakonna piires vaba liikumise mitte võimaldamisega. VangS § 90 lg 3 on PS-iga vastuolus. See riivab ebamõistlikult vahistatute põhiõigusi ja on diskrimineeriv. Kaebaja on 23 tundi ööpäevas suletud oma kambrisse ja tal võimaldatakse VangS § 93 lg 5 alusel vaid 1 tund päevas viibida kambrist väljas värskes õhus. Taoline pikaajaline suhtlemise ja ajaviitmise võimaluste karm piiramine mõjub väga halvasti kaebaja vaimsele ja füüsilisele tervisele.
Taotlusel on 25.07.2022 kuupäeva kandev tempel. Vastustaja 11.10.2022 esitatud lisa 4.
Kaebaja 05.10.2022 esitatud lisa 1.
Kaebaja 05.10.2022 esitatud lisa 2.
Kaebaja 05.10.2022 esitatud lisa 3.
Vastustaja 01.03.2023 esitatud lisa 1.
2(12)
3-22-2114
Sisuliselt jõudis kaebaja kriminaalasja kohtulik uurimine lõpuni 16.12.2021 toimunud kohtuistungiga. Juba 15.02.2022 määruses kriminaalasjas nr x-xx-xxx nentis maakohus, et kohtliku uurimise lõpetamisega väheneb oluliselt ka õigusemõistmise vastaste kuritegude toimepanemise oht ja antud oht on aja vähenenud. Kaebajale tekkinud kahju ei kõrvalda hiljem antav võimalus osakonna piires vabalt liikuda. Piirang tulnuks lõpetada hiljemalt 16.12.2021. Kaebaja vaba liikumise õigusvastane piiramine rikkus tema õigust vabale eneseteostusele. Vastustaja tegevus oli tahtlik ja süüline.
9.Vastustaja jättis 27.12.2022 vastusega nr 5-37/22/156-37 kaebaja taotluse rahuldamata. Põhjendused:
9.1.VangS § 90 lg 3 järgi peab vahistatu viibima ööpäev läbi lukustatud kambris. Tegemist on kehtiva regulatsiooniga, mille täitmine on vastustajale kohustuslik ja vastustajal puudub selles osas igasugune kaalumisruum. Kaebaja viibib Tallinna Vanglas vahistatu staatuses, seega kohalduvad tema suhtes eelvangistust reguleerivad sätted. Kuna kaebaja ei õpi ega tööta, siis tuleb teda hoida 23 tundi ööpäevas lukustatud kambris ja võimaldada tal sealt väljuda ainult 1 tunni pikkuse värskes õhus viibimise ajaks (VangS § 93 lg 5). Kohus võttis kaebaja kaebuse asjas nr 3-22-2114 menetlusse, kuid ei ole veel teinud otsust, millega oleks tunnistanud vastustaja tegevuse õigusvastaseks. Seega ei ole RVastS § 7 lg 1 eeldus täidetud ja puudub alus kahju hüvitada.
9.2.VangS § 90 lg-tes 3 ja 5 toodud piirangud on õiguspärased ning PS-i ja vahistamise eesmärgiga kooskõlas. Kaebajat ei ole koheldud ebavõrdselt süüdimõistetud kinnipeetavatega võrreldes, kuna vahistatud ja süüdimõistetud ei ole võrreldavad grupid. Piirangud ei ole ebaproportsionaalsed arvestades vahistamise eesmärke. Seadusandjal on kriminaalpoliitika kujundamisel avar otsustusruum ja sellesse kuulub ka otsustamine selle üle, milliseid õiguslikke tagajärgi vahistamise kohaldamisega siduda ning millisele täitevvõimu harule anda kaalumisõigus vahistatu õiguste üle otsustamisel. Riigikohus sedastas 16.11.2016 otsuses asjas nr 3-4-1-2-16 (p 116), et VangS ei reguleeri kriminaalmenetluse käiku ning vanglateenistusel puudub ka asjatundlikkus hindamaks, kas ja kuivõrd kujutab konkreetne vahistatu endast ohtu kriminaalmenetluse läbiviimisele. Lisaks on Riigikohus 09.12.2015 otsuses asjas nr 3-3-1-42-15 (p 19) sedastanud, et kaebaja võrdlemisi piiratud võimalus viibida väljaspool kambrit on tingitud tema vahistatu staatusest ja seda saab pidada kriminaalmenetluse ajal vahi all viibimisega paratamatult kaasnevaks ebameeldivuseks. Tallinna Ringkonnakohus pidas 07.12.2022 määruses asjas nr 3-22-2114 kaebaja liikumispiirangut proportsionaalseks, sest talle kriminaalasjas nr x-xx-xxx esitatud süüdistus on raske ja teda ähvardav vangistus pikaajaline. Kaebajale on esitatud mh süüdistus vägivallaga toimepandud varavastases kuriteos (väljapressimine) ning kriminaalmenetluses on läbivalt viidatud kaebaja ja tunnistaja vahelisele konfliktile. Sellises olukorras võib suhtlemine teiste vahistatutega tuua kaasa kriminaalasjas tunnistajate mõjutamise katse, arvestades, et tõendite hindamine on seal võimalik ka maakohtu otsuse peale edasikaebamisel ringkonnakohtus. Piirangud teiste kinnipeetavate või vahistatutega suhtlemisele on seetõttu olulistes avalikes huvides ja kaebajaga seotud asjaoludel on piirang proportsionaalne.
9.3.Kuigi kaebaja suhtes kohaldatakse vahistatu režiimi tõttu VangS-is sätestatud liikumispiiranguid, ei ole teda hoitud täielikus isolatsioonis. Talle on olnud pidevalt tagatud võimalus erinevate vangla teenistujate (vanglaametnik, psühholoog, kaplan jne) poole pöördumiseks. Vangiregistri andmetel on tal nt 2022. a-l toimunud vestlused teabe- ja uurimisosakonna töötajaga, inspektor-kontaktisikuga ja vaimulikuga. Lisaks saab kaebaja suhelda ka oma lähedastega ja seda nii kirja, telefoni kui ka kokkusaamiste teel. Nt kõnelogist nähtuvalt on kaebaja 3-kuulise perioodi jooksul 11.07.-11.10.2022 saanud teha
Kaebaja 23.01.2023 esitatud lisa 1.
3(12)
3-22-2114
telefonikõnesid 47 päeval. Samuti on tal 2022. a-l toimunud 7 korral pikaajalised kokkusaamised ning 17 korral lühiajalised kokkusaamised. Lisaks on ta 2022. a-l 18 korral saanud vanglas kokku kaitsjatega. Kuivõrd kõik eelmärgitud kokkusaamised toimuvad väljaspool kambrit, on kaebaja lisaks värskes õhus jalutuskäikudele saanud kambrist väljaspool viibida ka kokkusaamiste toimumiste ajal. Kaebaja on saanud viibida väljaspool kambrit ka vanglaväliste saatmiste ajal, mida nt 2022. a-l oli 38 korral. Lisaks on kaebajal olnud püsivalt võimalus end ümbritsevas maailmas toimuvaga kursis hoida. Tal on kambris isiklik teler, mille vahendusel oli võimalik jälgida erinevaid teleprogramme. Kambrisse sisse ehitatud raadio tagab võimaluse kuulata erinevaid raadiokanaleid. Soovi korral saab ta lugeda vangla poolt väljastatud raamatuid ja ajalehti, samuti neid ka enda kulul tellida.
9.4.Ka tervisekaardist ei nähtu, et kaebaja füüsiline või vaimne tervis oleks vangistustingimuste tõttu kannatanud. Seega olukorras, kus kaebajale ei kaasnenud muid piiranguid kui need, mis paratamatult vahistatu staatusega kaasnevad, ei ole vastustaja käitunud õigusvastaselt. Üksi kambris viibimine ei saa põhjustada talle kahju, mis õigustaks hüvitise nõuet. Mitte iga üleelamine ei tekita mittevaralist kahju ja ka mittevaralise kahju tekkimine ei anna iga kord alust hüvitise väljamõistmiseks. Kahjuhüvitise maksmine on suunatud õigushüve terviklikkuse taastamisele või kompenseerimisele. Tekkinud kahju, mille hüvitamist taotletakse, peab olema tõsine. Vaid ebamugavustunnet ei saa seostada piinamise, tervise kahjustamise, alandamise või au ja väärikuse riivamisega. Väärikuse alandamisena ei ole käsitletavad igasugused hingelised üleelamised, vaid tegemist peab olema olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades intensiivselt rikkunud põhilisi inimõigusi. Eesti õigustraditsiooni kohaselt on avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine erandlik ja piiratud ning on ette nähtud vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral. Vastustaja tegevus sellisele õiguste riivele ei viita.
10.Kaebaja esitas 23.01.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse vastustajalt kahju hüvitise välja mõistmiseks õiglases ulatuses kohtu äranägemisel. Kohus võttis 27.01.2023 määrusega asjas nr 3-23-149 kaebuse menetlusse ja liitis selle asjaga nr 3-22-2114.
11.Vastustaja palus 01.03.2023 vastuses jätta kaebuse rahuldamata.
12.Kohus jättis 09.06.2023 resolutsioonotsusega kaebuse rahuldamata.
13.Kaebaja avaldas 09.06.2023, et soovib esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
14.Kaebaja kokkuvõtlikud seisukohad:
14.1.Kaebaja peeti kahtlustatavana kinni 13.02.2018 ja vahistati Harju Maakohtu 15.02.2018 määrusega. Kaebaja on viibinud vahistatuna vangis ligi 5 aastat ja kriminaalasi on alles maakohtu menetluses. Seega võib kaebaja vahi all viibida veel aastaid, sisuliselt kogu potentsiaalse karistuse kestuse aja. Sellises olukorras on kaebaja vahistatuna pandud süütuse presumptsiooni rikkudes halvemasse olukorda kui juba süüdi mõistetud, mis on ilmselgelt ebaõiglane. Kaebaja on 23 tundi ööpäevas suletud oma kambrisse ja tal võimaldatakse vaid 1 tund päevas viibida kambrist väljas värskes õhus. Taoline pikaajaline suhtlemise ja ajaviitmise võimaluste karm piiramine mõjub kahtlemata halvasti tema vaimsele ja füüsilisele tervisele.
14.2.VangS § 90 lg 3 on PS-iga vastuolus, sest diskrimineerib vahistatuid kinnipeetavatega võrreldes (PS § 12). Taolise intensiivsusega absoluutne piirang ei ole demokraatlikus ühiskonnas vajalik (PS § 11). Piirang riivab oluliselt ja ebamõistlikult vahistatute õigust vabale eneseteostusele (PS § 19). Ebaõiglasele kohtlemisele juhtis tähelepanu ka õiguskantsler 4(12)
3-22-2114
oma 07.01.2014 ettepanekus nr 24, milles leidis, et VangS § 90 lg 3 esimene lause on vastuolus PS-iga. VangS § 90 lg 3 kohaldamata jätmisel võib vaba liikumise lubamist takistavaks osutuda ka VangS § 90 lg 5, millisel juhul on ka see säte samadel põhjustel vastuolus PS-iga ja tuleb jätta kohaldamata. Lähtuda tuleb VangS §-st 8. Kuna vastustaja 23.08.2022 vastus ja 23.09.2022 vaideotsus tuginevad põhiseadusevastasele sättele, on need õigusvastased ja kuuluvad tühistamisele.
14.3.VangS § 90 lg-te 3 ja 5 sõnastus ei võimalda läheneda paindlikult vahistatute suhtluse piiramisele ning kehtestab ilma kaalutlusõiguseta jäigad piirangud kõigile vahistatutele, mis ei arvesta vahi alla võtmise põhjust, konkreetse kriminaalasja asjaolusid ega kulgu ning neist johtuvat tegelikku tarvidust vahistatu suhtlust teiste vahistatute ja kinnipeetavatega piirata. Viidatud normid ei võimalda menetlejal kaaluda, kas vahistatu liikumisvabaduse piirang on konkreetsel juhul kriminaalmenetluse asjaolusid (sh menetlusstaadiumi) arvestades menetluse huvides vajalik ja proportsionaalne. Lähtuda tuleks sarnastest põhimõtetest nagu Riigikohus 11.06.2019 otsuses asjas nr 5-18-8.
14.4.Sisuliselt jõudis kaebaja kriminaalasja kohtulik uurimine lõpuni 16.12.2021 toimunud kohtuistungiga. Juba 15.02.2022 määruses kriminaalasjas nr x-xx-xxx nentis maakohus, et kohtuliku uurimise lõpetamisega väheneb oluliselt ka õigusemõistmisevastaste kuritegude toimepanemise oht ja antud oht on ajas vähenenud. 15.09.2022 määruses tunnistas maakohus, et kohtu viibimisega nõupidamistoas väheneb oluliselt õigusemõistmisevastaste kuritegude toimepanemise oht veelgi. Määrustes toodud põhjendustest lähtuvalt on selge, et kaebajale vaba liikumise võimaldamine vangla osakonna piires ei saa kuidagi suurendada kriminaalmenetluse kahjustamise ohtu kaebaja poolt. Seega ei ole absoluutne keeld proportsionaalne.
14.5.Vastustaja viide sellele, et vahistamise põhjendatust hindab kohus, ei ole asjakohane, sest kaebaja ei vaidlusta vahistamist, vaid tema põhiõiguste piiramist vangistatutega võrreldes rangemalt. Samuti ei ole oluline, et vahistatutel võimaldatakse osaleda sotsiaalprogrammides, nõustamisel, tööhõives, õppetegevuses ning suhelda lähedaste ja kaitsjaga ning neil on ligipääs raamatutele, raadiole ja telerile. Kõiki neid hüvesid võimaldatakse ka vangidele. Nende mitte võimaldamise korral oleks kaebajal õigus esitada kaebus teisel alusel. Seejuures on kaebaja avaldanud soovi osaleda erinevates programmides, kuid on saanud eitavad vastused. Vastustaja eitavast vastusest järeldub, et taotluse esitamine ei saa kanda endas eesmärki viibida väljaspool elukambrit. Vastustaja vastusest selgub, et kaebaja viibis 2022. a-l väljaspool kambrit vähemalt 49 päeval. Seega viibis kaebaja lukustatud kambris 314 päeva, s.o 90% päevadest. Kaebaja silma-, kõhu-, liigese- ja sooleprobleemid, seeninfektsioon, allergilised reaktsioonid jne annavad aluse järeldada, et kaebaja tervise üldine vastupanuvõime on vähenenud. Selleks, et ebamõistliku põhiõiguse riive eest hüvitist nõuda, ei pea ära ootama tõsiste tervisekahjustuste tekkimist.
15.Vastustaja kokkuvõtlikud seisukohad:
15.1.Vastustaja on kohustatud järgima kehtivat õigusakti ja tal puudub võimalus seda kohaldamata jätta. VangS § 90 lg 3 on imperatiivne ega jäta vastustajale kaalumisruumi. Kehtiva seaduse järgimist ei saa pidada õigusvastaseks. Kaebaja ei tööta ega õpi vanglas, seega õigusaktidest tulenevalt tuleb vastustajal hoida teda lukustatud kambris ja võimaldada sealt välja ainult VangS § 93 lg-st 5 tuleneva vähemalt 1 tunni pikkuse värskes õhus viibimise ajaks.
15.2.VangS § 90 lg-tes 3 ja 5 seatud piirangud on õiguspärased ning vahistamise eesmärgiga kooskõlas. Kaebajat ei ole süüdimõistetutega ebavõrdselt koheldud, sest vahistatud ja süüdimõistetud ei ole võrreldavad grupid. Piirangud ei ole ka 5(12)
3-22-2114
ebaproportsionaalsed arvestades vahistamise eesmärke. Seadusandjal on kriminaalpoliitika kujundamisel avar otsustusruum ja sellesse kuulub ka otsustamine selle üle, milliseid õiguslikke tagajärgi vahistamise kohaldamisega siduda ning millisele täitevvõimu harule anda kaalumisõigus vahistatu õiguste üle otsustamisel.
15.3.Vahistamise alused sätestab kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 130 lg 2, kuid tõkendi valimisel tuleb vältimatult arvestada ka KrMS § 127 lg-t 1, mis sätestab, et tõkendit valides arvestatakse kriminaalmenetlusest või kohtuotsuse täitmisest kõrvalehoidumise, kuritegude toimepanemise jätkamise või tõendite hävitamise, muutmise ja võltsimise võimalikkust, karistuse raskust, kahtlustatava, süüdistatava või süüdimõistetu isikut, tema tervist, perekonnaseisu ja muid tõkendi kohaldamise seisukohalt tähtsaid asjaolusid. See tähendab, et kaalutlusõiguse teostamine toimub vahistamisel, kus arvestatakse vahistatu põhiõigustele tekkiva riive mõõdukust. Kohus kasutab kriminaalmenetluse tagamise vahendit vaid vältimatult vajalikel juhtudel, mille väljaselgitamine toimub kaalutlusõigust teostades. Eelnevast tulenevalt hindab vahistuse tõkendina kohaldamise vajadust kohus. Vangla vahistamise aluseid ega vahistamise põhjendatust kuidagi ei kontrolli, vangla ülesandeks on vaid vahistatu järelevalve tagamine selliselt, et vahistatu tegevus ei ohustaks kriminaalmenetluse läbiviimist.
15.4.Vangistust reguleerivate õigusaktidega on vastustajale pandud kohustus välistada vahistatute suhtlemise kaudu kriminaalmenetluse läbiviimise ohtu sattumine. Selle tagamiseks tuleb vastustajal lisaks VangS § 12 lg-s 1 sätestatule, mis kohustab eraldi hoidma mehi ja naisi (p 1), alaealisi ja täiskasvanuid (p 2), kinnipeetavaid ja vahistatuid (p 3), isikuid, keda nende endise ametialase tegevuse tõttu ähvardab kättemaksuoht (p 4), eraldi hoida ka vahistatuid, keda süüdistatakse ühes ja samas kriminaalasjas (VangS § 90 lg 3) ning välistada eri kambritesse paigutatud vahistatute omavaheline sidepidamine (VangS § 90 lg 5). Arvestada tuleb asjaoluga, et mida rohkem süüdistatavaid ühes ja samas kriminaalasjas on, seda kergem on neil leida võimalusi vanglas info edastamiseks (nt edastatakse info tuttavale vahistatule, kes selle omakorda edastab, kuni info jõuab soovitud isikuni). Seega on ainukeseks võimaluseks vanglas info liikumise piiramiseks vahistatute omavahelise kokkupuute minimeerimine. Tallinna Vangla erinevates üksustes on kokku ligi 200 vahistatut. Arvestades, et neid kõiki saadetakse igapäevaselt vanglasiseselt erinevatele toimingutele (jalutuskäigud, arsti külastused, kokkusaamised jms), ei oleks vastustajal juba olukorras, mil mõni üksik vahistatu osakonnas vabalt ringi liigub, võimalik tema suhtlust saadetava vahistatuga välistada. Lisaks ei saa osakonnas vabalt liikuva vahistatu puhul vältida ka tema suhtlust teise vahistatuga läbi kambriukse. Vahistatute hulka arvestades ei suudaks vastustaja ka kõigile erinevate kambrite kinnipeetavatele eraldiseisvalt 4-tunnist kambrivälist liikumisvõimalust tagada. Seega vahistatutele 4-tunnise kambrivälise liikumisvõimaluse tagamise korral ei oleks vastustajal enam võimalik vahistatute omavahelist kokkupuudet vältida. Kuivõrd vangla kriminaalmenetluses ei osale, ei oska ta ka hinnata, kas ja kuivõrd mõni vahistatu endast ohtu kriminaalmenetluse läbiviimisele kujutab. Eelnevast tulenevalt satuks vahistatutele 4-tunnise kambrivälise liikumisvõimaluse tagamise korral kriminaalmenetluste läbiviimine potentsiaalselt ohus.
15.5.Kuigi vahistatute suhtes kohaldatakse režiimi tõttu erinevaid piiranguid, kohtlevad vanglad iga vahi all viibivat isikut individuaalselt, sh võimaldatakse vahistatutel osaleda sotsiaalprogrammides ja eri sihtrühmadele suunatud eraviisilises nõustamises. Nii saavad kõik vahi all olevad isikud osa võtta sotsiaaltöötaja, psühholoogi või kaplaniga peetavast individuaalsest nõustamisest. Samuti saavad vahi all olevad isikud vastavalt võimalusele osaleda tööhõives, õppetegevustes ning sotsiaalprogrammides (nt eluviisitreening, viharavi ja sotsiaalsete oskuste alane koolitus). Kaebaja ei ole olnud täielikus isolatsioonis. Talle on olnud pidevalt tagatud võimalus erinevate vangla teenistujate poole pöördumiseks. 6(12)
3-22-2114
Vangiregistri andmetel on kaebajal nt 2022. a-l toimunud vestlused teabe- ja uurimisosakonna töötajaga (16.03.2022), inspektor-kontaktisikuga (04.10.2022) ja vaimulikuga (28.02.2022, 07.04.2022, 08.07.2022, 22.09.2022). Lisaks vanglas töötavatele isikutele saab kaebaja suhelda ka oma lähedastega ning seda nii kirja, telefoni kui ka kokkusaamiste teel. Nt 2022. a viimase 3 kuu kõnelogist nähtuvalt on kaebaja saanud teha telefonikõnesid 47 päeval. Samuti on tal 2022. a-l toimunud 7 korral pikaajalised kokkusaamised ja 17 korral lühiajalised kokkusaamised. Lisaks on ta 2022. a-l 18 korral saanud vanglas kokku kaitsjaga. Kuivõrd kõik eelmärgitud kokkusaamised toimuvad väljaspool kambrit, on kaebaja lisaks värskes õhus jalutuskäikudele saanud kambrist väljaspool viibida ka kokkusaamiste toimumiste ajal. Samuti on ta saanud viibida väljaspool kambrit vanglaväliste saatmiste ajal, mida 2022. a-l oli 38 korral. Kaebajal on olnud püsivalt võimalus end ümbritsevas maailmas toimuvaga kursis hoida. Tal on kambris isiklik televiisor, mille vahendusel oli võimalik jälgida erinevaid teleprogramme. Lisaks on kambrisse sisse ehitatud raadio, mis tagab võimaluse kuulata erinevaid raadiokanaleid. Soovi korral saab ta lugeda vangla poolt väljastatud raamatuid ja ajalehti ning samuti neid ka enda kulul tellida. Vastustaja esitatud tabel kajastab vaid selliseid vangla teenistujatega toimunud kohtumisi, mille kohta on tehtud kanne vangiregistrisse. Kuivõrd vangiregistrisse kantakse enamasti planeeritud kohtumised, ei kajasta vangiregister andmeid igapäevaste vanglaametnikega kokkupuudete kohta – nt on vanglas 2 korda päevas loendus, mil vanglaametnikud käivad kambris, samuti käib ametnik 3 korda päevas kambri juures toidujagamise ajal.
15.6.Kaebaja väiteid tervisekahju tekkimise kohta ei toeta ka kaebaja tervisekaart, millest ei nähtu kandeid, et kaebaja füüsiline või vaimne tervis oleks vangistustingimuste tõttu kannatanud. Samuti ei saa nõustuda väitega, justkui annaks kaebaja tervisekaart alust järeldada tema tervise üldise vastupanuvõime vähenemist vangistustingimuste tõttu. Kriminaalasja nr x-xx-xxxx menetlustes on kaebaja kaitsja läbivalt viidanud kaebaja halvale terviseseisundile. Nähtuvalt Tallinna Ringkonnakohtu 09.04.2018, 09.05.2018 ja 18.09.2018 ning Harju Maakohtu 08.06.2018, 13.08.2018, 09.10.2018, 23.10.2018 määrustest on kaitsjad juba 2018. a-l kohtule esitatud arvukates pöördumistes väitnud kaebajal äärmiselt kehva terviseseisundit. Määrustest võib aru saada, et kaitsjad on viidanud kaebajal juba enne Tallinna Vanglasse paigutamist esinenud tõsistele terviseprobleemidele. Vastustajale ei nähtu kaebaja tervisekaardist selliseid kandeid, millest saaks järeldada kaebaja terviseseisundi halvenemist vangistustingimuste tõttu.
15.7.Vastustaja ei ole keelanud õppetegevuses osalemist põhjusel, et kaebaja peab viibima kogu oma vaba aja kambris. Vastustaja selgitas 07.10.2022 vastuses, et kaebajal ei ole subjektiivset õigust nõuda õppetegevuses osalemist. Vastustaja ei saanud kaebajat konkreetsesse kutseõppesse suunata olukorras, mil üheaegselt esinesid järgmised tingimused: kaebajal on juba omandatud doktorikraad või sellega võrdustatud haridustase ning seega hädavajadus uue hariduse omandamiseks puudub; on potentsiaalne võimalus, et kaebaja paiknemise koht võib igal ajahetkel muutuda (vabaneb, kohtuotsuse jõustumisel saadetakse teise vanglasse), mille tõttu eriala omandamine katkeb; õppekohad olid täidetud, mis tähendab, et kaebaja õppetööle suunamiseks tulnuks mõnelt teiselt isikult õppekoht ära võtta. Esmajärjekorras suunatakse õppetööle isikud, kellele on see kriminogeensete riskide maandamiseks ette nähtud – nt madala haridustasemega isikud.
KOHTU PÕHJENDUSED
16.Kaebaja vaidlustab vastustaja 23.08.2022 vastust ja 23.09.2022 vaideotsust, millega keelduti kaebajale vaba liikumise võimaldamisest osakonna piires vähemalt 4 tundi päevas. Vastustaja tugines VangS § 90 lg-le 3 ja VSKE §-le 8. 7(12)
3-22-2114
17.VangS § 90 lg 3 järgi hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Eraldi hoitakse vahistatuid, keda süüdistatakse ühes ja samas kriminaalasjas. VSKE § 8 lg 1 järgi ei ole kinnipeetav, välja arvatud avavanglas või avavanglaosakonnas viibiv kinnipeetav, kohustatud viibima kambris, kui ta on hõivatud taasühiskonnastava tegevusega. Väljaspool kambrit oma osakonna piires võib kinnipeetav liikuda kodukorras selleks sätestatud vabal ajal. Oma osakonnas liikumiseks ettenähtud vaba aega peab olema vähemalt 4 tundi. Sama paragrahvi lg 5 sätestab, et seda paragrahvi ei kohaldata vahistatule ega arestialusele.
18.Eeltoodud sätetest nähtub selgelt, et vahistatul ei ole lubatud väljaspool kambrit viibida, v.a kui ta töötab või õpib või 1-tunnine jalutuskäik vabas õhus (VangS § 93 lg 5). Lisaks saab vahistatu viibida väljaspool kambrit saatmiste ja kokkusaamiste ajal. Viidatud sätted on üheselt selged ega anna tõlgendamisvõimalusi. Samuti ei anna need sätted vastustajale võimalust kaaluda, kas lubada vahistatul väljaspool kambrit osakonna piires vabalt liikuda. Seega on vastustaja tegevus olnud õigusnormidele vastav. Kohus nõustub vastustajaga, et haldusorganil ei ole võimalik kehtivat normi eirata ega teha kaebaja taotlusel talle erandeid.
19.Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et VangS § 90 lg 3 või lg 5 oleksid põhiseadusevastased. Kohus ei anna asjas hinnangut normi põhiseaduspärasusele abstraktselt, vaid konkreetselt kaebajaga seotud asjaolusid arvestades. Kohtu hinnangul ei riiva viidatud normid kaebaja põhiõigusi ebaproportsionaalselt.
20.Kaebaja viitas õiguskantsleri 07.01.2014 ettepanekule nr 248, milles õiguskantsler leidis, et VangS § 90 lg 3 esimene lause ja lg 5 on kehtival kujul vastuolus PS §-ga 11, § 19 lg-ga 1 ja §-ga 26 osas, milles nimetatud sätted ei võimalda menetlejal kaaluda, kas vahistatu liikumisvabaduse piirangu (kohustus viibida ööpäevaringselt oma kambris) ja teiste vahistatutega suhtlemispiirangu rakendamine on konkreetsel juhul kriminaalmenetluse asjaolusid (sh menetlusstaadiumi) arvestades menetluse huvides vajalik ja seega proportsionaalne eraelu puutumatuse ja vaba eneseteostuse õiguse piirang või ei. Kohus juhib kaebaja tähelepanu asjaolule, et õiguskantsler ei leidnud oma ettepanekus, et VangS § 90 lg-d 3 ja 5 oleksid igal juhul põhiseadusevastased, vaid põhiseadusevastasus väljendub selles, et liikumis- ja suhtlemisvabaduse piirangut kohaldatakse valimatult kõigile vahistatutele, arvestamata nendele ette heidetud süütegu ning nendest lähtuvat potentsiaalset ohtu kriminaalmenetluse läbiviimisele. Õiguskantsler on viidatud ettepaneku p-s 54 möönnud, et: „Isikute puhul, kelle kuritegu, mille toimepanemises neid kahtlustatakse või süüdistatakse, või hilisemad menetluse asjaolud annavad alust konkreetsel ajahetkel kahtlustada, et nad püüavad kriminaalmenetlust ebasobival moel mõjutada (püüdes nt mitme osavõtjaga kuritegude puhul kooskõlastada menetlejale antavaid ütlusi, survestades tunnistajaid vms subjekte), on VangS § 90 lõike 3 lause 1 ja lõike 5 näol ilmselt tegemist proportsionaalsete piirangutega. Ahendades isiku vanglasisest suhtlemist ja vajadusel seda vanglavälise suhtlemise piiramisega kombineerides (KrMS § 143 1) on tegemist kahtlemata meetmetega, mis vähendavad sama kuriteo kaasosaliste kokkuleppimisvõimalusi menetlejaga kasutatava strateegia osas, samuti raskendavad seda soovival isikul tunnistajate jms isikute mõjutamist kas otse või vahendlikult. Keeruline oleks selliste suhtluspiirangute osas tuua esile alternatiive, mis isiku põhiõigusi vähem riivaks – taas rõhutades, et seda juhul, kui tegemist on olukorraga, kus asjaolud kriminaalmenetluse mõjutamist võimaldavad või selleks on reaalne oht.“. Seega on ka õiguskantsler leidnud, et teatud süütegude ja teatud isikute puhul
21.Vahistatutele seatud liikumis- ja suhtlemisvabaduse piirangute eesmärgiks on selgitada välja tõde ehk oletatava õigusrikkuja poolt toimepandu, tuua ta kohtu ette ja kindlustada õigusemõistmine. Õigusemõistmise huviks on vältida kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumist ja jätkuvat kuritegude toimepanemist, sh tõendite hävitamist, muutmist ning võltsimist ja tunnistajate mõjutamist. PS § 20 lg 2 p 3 võimaldab vabaduspõhiõigusesse sekkuda kuriteo või haldusõiguserikkumise ärahoidmiseks, sellises õiguserikkumises põhjendatult kahtlustatava toimetamiseks pädeva riigiorgani ette või tema pakkumineku vältimiseks. Seega on tegemist PS-iga lubatud põhiõiguse riivega.
22.Praegusel juhul võimaldab kaebaja vahistamine vältida tema poolset võimalikku kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumist. Suhtlemis- ja liikumisvabaduse piiramine vanglas aitab vältida võimalike uute kuritegude toimepanemist ja käimasoleva kriminaalmenetluse takistamist. Kriminaalasjast nr x-xx-xxx nähtuvalt süüdistati kaebajat mh kuritegeliku ühenduse organiseerimises, eraviisilises jälitustegevuses, väljapressimises suures ulatuses ja grupi poolt. Selliste kuritegude puhul on suur tõenäosus, et kriminaalmenetlust püütakse mõjutada tõendite hävitamise või moonutamise, uute tõendite loomise või tunnistajate mõjutamise kaudu. Tegemist oleks uute kuritegudega, mille toimepanemist suhtlemis- ja liikumisvabaduse piiramisega saab takistada. Takistades vahistatul suhelda teiste samas kriminaalasjas uurimise all olevate isikutega, puudub neil võimalus omavahel ütlusi kooskõlastada ja kriminaalmenetluse ausat läbiviimist takistavaid tegevusplaane läbi arutada. Suhtlemise mittevõimaldamine teiste kinni peetavate isikutega võimaldab ära hoida nii vanglasisest lubamatut suhtlemist teiste kinnipeetavate kaudu kui ka väljapoole vanglat teadete (nt tõendite hävitamiseks, võltsimiseks) või ähvarduste (tunnistajate mõjutamiseks) saatmist. Mida ahtam on vahistatu suhtlusringkond ja võimalus väljapoole vanglat teateid saata, seda väiksem võimalus on tal õigusmõistmise vastaseid süütegusid toime panna. Seega kaitstakse nende piirangutega olulisi avalikke huve, aga ka teiste inimeste õigusi (tunnistajad, kannatanud). Muul viisil ei ole võimalik sama efektiivselt neid huve kaitsta. Seega on piirang sobiv ja vajalik. Piirang ei ole ebaproportsionaalne, arvestades kaebajale etteheidetavate süütegude raskust. Kuigi maakohtu otsus ei ole veel jõustunud, tunnistati kaebaja osades süütegudes süüdi ja talle mõisteti karistuseks 8-aastane vanglakaristus. Karistuse rangust arvestades saab pidada usutavaks, et kaebajal võib olla motivatsioon tunnistajaid mõjutada või tõendeid muuta.
23.Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et pärast asja sisulise arutelu lõppu maakohtus vähenes oluliselt kriminaalmenetluse mõjutamise võimalus, mistõttu muutusid kaebaja suhtes kehtivad suhtlemis- ja liikumisvabadus ebaproportsionaalseks. Asja sisulise arutelu lõpetamine ei tähenda, et enam ei oleks võimalik tõendeid või tunnistajaid mõjutada ning selleläbi asja lahendust mõjutada. Ei ole välistatud, et maakohus peab enne otsuse avalikult teatavaks tegemist vajalikuks asja arutamist uuendada ja uusi tõendeid asja juurde võtta. Samuti ei ole välistatud, et ringkonnakohtus vaadatakse tõendeid uuesti sisuliselt läbi või saadetakse asi uueks arutamiseks maakohtusse. Asja võib uueks sisuliseks arutamiseks saata ka Riigikohus. Järelikult ei saa enne kohtuotsuse jõustumist tekkida olukorda, kus tõendeid või tunnistusi ei oleks võimalik õigusvastaselt mõjutada. Igal juhul ei saa pidada põhjendamatuks ega ebaproportsionaalseks liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist kuni maakohtu otsuse tegemiseni, sest maakohtus toimub esmane ja kõige põhjalikum tõendite kontrollimine ja uurimine, seega on selles kohtuastmes kriminaalmenetluse mõjutamise oht suurim. Teistes astmetes on tõendite esitamise võimalus piiratum.
9(12)
3-22-2114
24.Antud juhul kaalus kaebaja õiguste piiramise põhjendatust maakohus. Maakohus on kaebaja vahistatuse põhjendatust korduvalt hinnanud. Kaebaja vahistati Harju Maakohtu 15.02.2018 määrusega ning vahi all pidamise tähtaega pikendati Harju Maakohtu 11.04.2018, 12.06.2018, 13.08.2018, 12.10.2018 ja 11.12.2018 määrustega. Kaebaja anti kohtu alla Harju Maakohtu 12.02.2019 määrusega, millega jäeti tema suhtes kohaldatud tõkend vahistamine muutmata. Harju Maakohus kontrollis vahistatuse põhjendatust oma 09.04.2019, 10.10.2019, 14.04.2020, 12.10.2020, 13.04.2021, 13.10.2021, 15.02.2022 ja 15.09.2022 määrustega. Kaebajal oli võimalik neid määrusi vaidlustada. Seega on kaebaja õiguste piiramise proportsionaalsust hinnatud menetluse erinevates etappides ja erinevates kohtuastmetes. Maakohus arvestas vahistatuse põhjendatuse hindamisel konkreetselt kaebajaga seotud asjaolusid, talle etteheidetavat süütegu ja kaebajast lähtuvalt võimalikku ohtu. Maakohtu 15.02.20229 ja 15.09.202210 määrustest nähtuvalt arvestati kaebaja vahistatuse põhjendatuse kontrollimisel mh asjaoludega, et kaebaja ja tunnistaja vahel on kestev konflikt ning kaebajale on esitatud mh süüdistus vägivallaga toimepandud varavastases kuriteos (väljapressimine). Järelikult pidas maakohus ohtu tunnistaja ja kannatanu suhtes kuritegude toimepanemiseks kättemaksuks nende poolt kohustuste täitmise eest tõenäoliseks. Seda arvestades pidas maakohus kaebaja jätkuvat vahistamist põhjendatuks. Samal põhjusel oli põhjendatud ka kaebaja suhtes jätkuvalt kehtiv liikumis- ja suhtlemispiirang vanglas, sest ilma selleta jäänuks osa vahistamise eesmärkidest saavutamata.
25.Puudus vajadus, et sama kaalumise oleks teostanud ka vastustaja. Seda enam, et vastustaja ei ole kriminaalmenetluses menetleja ega osaline, tal puudub teave kriminaalmenetluses oluliste asjaolude, esitatud tõendite ja menetluskäigu kohta ning seetõttu puudub tal võimalus asjakohaselt hinnata, kas ja kuivõrd võib kaebaja võimalik tulevane käitumine ohustada kriminaalmenetluse eesmärke, õigusemõistmist ja teiste isikute õigusi. Riigikohus märkis 16.11.2016 otsuses asjas nr 3-4-1-2-16 (p-d 114-115), et seadusandjal on kriminaalpoliitika kujundamisel avar otsustusruum. Sellesse kuulub ka otsustamine selle üle, milliseid õiguslikke tagajärgi vahistamise kohaldamisega siduda. Samuti peab seadusandja otsustusruum hõlmama valikut küsimuses, millisele täitevvõimu harule anda kaalumisõigus vahistatu pikaajaliste kohtumiste lubatavuse otsustamisel juhul, kui selle sätestamist peetakse vajalikuks, ning milline kohtuvõimu haru kontrollib selle kaalumisõiguse teostamist. Kehtiva regulatsiooni järgi antakse lõplik hinnang selle kohta, kas isikust lähtub oht kriminaalmenetluse läbiviimisele, kriminaalkohtumenetluses. Selline regulatsioon vastab ka paremini kohtuharude sisemise pädevusjaotuse põhimõttele. Kohtu hinnangul saab ka praeguses asjas lähtuda sarnasest põhimõttest – kuna maakohus on hinnanud kaebaja vahistatuse üle otsustamisel kaebaja kinnipidamise vajadust, temaga seotud asjaolusid ja temast lähtuvat ohtu, siis ei saa ainuüksi VangS-is vanglal kaalutlusõiguse puudumine muuta normi põhiseadusevastaseks.
26.Kohtu jaoks on usutavad vastustaja selgitused, et neil ei jätkuks olemasolevat töötajaskonda ja kinni peetavate isikute arvu arvestades piisavalt ressurssi selleks, et tagada kõigile kinni peetavatele isikutele ette nähtud jalutuskäigud, saatmised, kokkusaamised ja täita muid vajalikke ülesandeid ning tagada seejuures, et vahistatud ei saaks suhelda teiste vahistatute ega süüdimõistetutega. Vanglateenistuse veebilehe11 andmetel oli Tallinna vanglas 2022. a-l 776 kinni peetavat isikut, sh 594 süüdimõistetut ja 182 vahistatut. Seejuures töötas Tallinna vanglas samal ajal 415 inimest. Samuti ei oleks vanglas piisavalt ruumi selleks, et tagada kõigi süüdimõistetute ja vahistatute liikumine ja paiknemine selliselt, et välistada vahistatute puhul esinev oht kahjustada kriminaalmenetluse huve.
Kaebaja 05.10.2022 esitatud lisa 4. Kaebaja 05.10.2022 esitatud lisa 5.
27.Kohus nõustub, et kaebaja vahistatu staatus on kestnud väga pikka aega, kuid praegusel juhul ei saa siiski veel järeldada, et see oleks muutnud vahistamisega kaasnevad tagajärjed kaebaja suhtes ebaproportsionaalseks. Menetluse pikk kestus on tingitud uuritavate süütegude ja süüdistatavate rohkusest ning asja keerukusest.
28.Kaebaja väide ebavõrdse kohtlemise kohta kinnipeetavatega võrreldes ei ole asjakohane. Vahistatud ja süüdimõistetud ei ole võrdses olukorras, seega ei pea neid võrdselt kohtema ja nende erinevat kohtlemist ei saa pidada põhjendamatuks. Vahistatutele kehtib vanglasisene liikumis- ja suhtlemispiirang põhjusel, et nad ei saaks õigusemõistmist takistada ega tõendeid või tunnistajaid mõjutada. Süüdimõistetute suhtes on kriminaalmenetlus juba lõppenud ning neil puudub enam võimalus õigusemõistmist mõjutada. Seetõttu puudub vajadus neile liikumis- ja suhtlemispiirangut kohaldada.
29.Vaidluse all ei ole, et kaebajal on olnud mitmeid võimalusi väljaspool kambrit viibimiseks – saatmised12, pika- ja lühiajalised kokkusaamised, kohtumised ametnike ja kaitsjaga13. Kaebajale võimaldati igapäevased tunniajased jalutuskäigud. Välismaailmaga kursis olemiseks ja meelelahutuseks sai kaebaja kasutada kambris telerit ja raadiot, lugeda raamatuid ja ajalehti. Kaebajal oli võimalik suhelda telefoni ja kirja teel 14. Seega ei olnud kaebaja täielikus isolatsioonis. Kaebajal oli võimalik taotleda tööle määramist või õppima asumist. Kaebaja ei ole vaidlustanud praeguses asjas vastustaja keelduvat otsust õppima asumise osas, mistõttu ei saa kohus selle otsuse õiguspärasust hinnata.
30.Kaebaja on olnud pidevalt meedikute järelevalve all, käinud regulaarselt arstlikus kontrollis, saanud ravi, talle on tehtud uuringuid, ta on käinud vanglavälisel ravil, tema menüüd on terviseprobleemide tõttu muudetud 15. Kaebajal on mitmeid terviseprobleeme, kuid need ei ole olnud sellised, mis tema vahistamist välistaksid või mida saaks pidada tema kinnipidamisest põhjustatuks. Kaebaja psüühiline seisund oli korras ja see ei välistanud talle mootorsõidukijuhiloa tervisetõendi väljastamist. Seega puudub põhjus tuvastada, et kaebaja vahistamine ning sellest tingitud liikumis- ja suhtlemispiirangud oleksid põhjustanud kaebaja tervisele kahju.
31.Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et vastustaja haldusaktid, millega keelduti võimaldamast kaebajal vahistamise ajal kambrist igapäevaselt 4 tundi väljas viibida, olid õiguspärased ja nende tühistamiseks puudub alus.
32.Kuna vastustaja vaidlusalused haldusaktid olid õiguspärased ja kohus ei pidanud VangS § 90 lg-t 3 kaebaja osas põhiseadusevastaseks, siis puudub alus rahuldada ka kaebaja kohustamisnõuet. Vastustaja ei saa käituda kehtiva normi vastaselt ja kohus ei saa vastustajat selleks kohustada.
33.Kohtute infosüsteemi andmetel on kaebaja esitanud maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse ja taotlenud vahistamise asendamist elektroonilise valvega. Ringkonnakohus otsustas 15.06.2023 määruses asendada kaebaja vahistamise elektroonilise valvega. Määrus jõustus 04.07.2023. Seega on kaebaja kohustamisnõude alus ära langenud ja kohustamisnõue tuleb jätta igal juhul rahuldamata.
34.Kahju hüvitise väljamõistmiseks puudub alus, sest RVastS § 7 lg-s 1 toodud vältimatu tingimus on täitmata – vastustaja tegevus ei olnud õigusvastane. Kaebaja suhtes kehtinud liikumis- ja suhtlemisvabaduse piirang oli vahistamisega kaasnenud tagajärg ning selleks
Vastustaja 11.10.2022 esitatud lisa 3, 12.05.2023 esitatud lisa 3. Vastustaja 11.10.2022 esitatud lisa 1, 12.05.2023 esitatud lisa 2.
Vastustaja 11.10.2022 esitatud lisa 2, 12.05.2023 esitatud lisad 1, 4, 5.
Vastustaja 01.03.2023 esitatud lisa 2 ja 3.
11(12)
3-22-2114
esines kaebaja puhul ka vajadus, seega polnud kaebaja puhul tegemist ebaproportsionaalse tagajärjega.
35.Eeltoodud põhjendustel jätab kohus kaebuse terves ulatuses rahuldamata.
36.Menetluskulud jäävad kaebaja kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud ega menetluskulu dokumente esitanud, seepärast jäävad tema võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).
/allkirjastatud digitaalselt/
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.