X kaebus Tartu Vangla direktori 19. detsembri 2023. a käskkirja nr 3-3/5-3 ja 19. detsembri 2023. a käskkirja nr 3-2/433 õigusvastaseks tunnistamiseks, teenistusest vabastamise aluse muutmiseks ning hüvitise väljamõistmiseks
Menetlusosalised
Kaebaja X, esindaja vandeadvokaadi abi Merili Laansoo Vastustaja Tartu Vangla, esindajad Agu Rillo ja Kätlyn Samra
Asja läbivaatamine
Istungimenetlus, istung 25. novembril 2024
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada X kaebus.
2.Tuvastada Tartu Vangla direktori 19. detsembri 2023. a käskkirjade nr 3-3/5-3 ja nr 3-2/433 õigusvastasus.
3.Muuta X teenistusest vabastamise alust ja lugeda ta teenistusest vabastatuks avaliku teenistuse seaduse § 87 lg 1 alusel omal soovil.
4.Mõista Tartu Vanglalt X kasuks välja hüvitis tema 12 kuu keskmise palga ulatuses. Kohustada Tartu Vanglat määrama kindlaks X-ile hüvitisena väljamaksmisele kuuluva summa suuruse ning maksma talle hüvitise välja ühe kuu jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates.
Tagastada vastustajale digitoimiku lehekülgedel 183–185, 189–195, 197–202, 204–211, 214–227, 229–240, 245–247, 250–260, 315–339 ja 361–362 asuvad dokumendid.
6.Mõista Tartu Vanglalt X kasuks välja menetluskulud summas 4179 eurot 11 senti. Jätta ülejäänud osas menetluskulud poolte endi kanda.
7.Asendada avaldatavas otsuses X, A, B, C, D, E, F, G, H, I, J, K ja L nimed tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 20. jaanuaril 2025 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1 ja § 67 lg 4).
3-24-161 Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida. Vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla algatas 24. mail 2023 vangla neljanda üksuse juhi A suhtes distsiplinaarmenetluse nr 3-3/2-1, mille käigus andis Tartu Vangla teise üksuse juht X 30. mail 2023 tunnistajana selgitusi. Tartu Vangla neljanda üksuse vanemvalvuri B suhtes algatas vangla 29. mail 2023 distsiplinaarmenetluse nr 3-3/3-1, mille käigus andis X tunnistajana selgitusi 13. juulil 2023. Mõlemad distsiplinaarmenetlused algatati seoses 18. märtsil 2023 toimunud A sünnipäevapeoga.
2.Justiitsministeeriumi vanglate osakonna karistuse täideviimise talituse juhataja Tartu Vangla direktori ülesannetes algatas 4. septembri 2023. a käskkirjaga nr 3-3/5-1 X suhtes distsiplinaarmenetluse. Käskkirja kohaselt tekkis distsiplinaarmenetlustes nr 3-3/2-1 ja 3-3/3-1 kogutud andmete pinnalt kahtlus, et X võis 30. mail 2023 ja 13. juulil 2023 tunnistajana seletusi andes valetada või tõsiasju moonutada.
3.Justiitsministeeriumi vanglate osakonna karistuse täideviimise talituse juhataja Tartu Vangla direktori ülesannetes määras 19. detsembri 2023. a käskkirjaga nr 3-3/5-3 X-ile distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamise ning 19. detsembri 2023. a käskkirjaga nr 3-2/433 vabastas ta X Tartu Vangla teenistusest avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 94 alusel alates 20. detsembrist 2023. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja kohaselt moonutas X A ja B distsiplinaarmenetlustes tunnistajana seletusi andes tõsiasju, pani toime olulise rikkumise ning usalduse kaotuse tõttu määrati talle distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamine.
4.X esitas 17. jaanuaril 2024 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Tartu Vangla direktori 19. detsembri 2023. a käskkirja nr 3-3/5-3 ja 19. detsembri 2023. a käskkirja nr 3-2/433 õigusvastaseks tunnistamist, teenistusest vabastamise aluse muutmist teenistusest lahkumiseks omal soovil ATS § 87 lg 1 alusel ning Tartu Vanglalt tema õigusvastaselt teenistusest vabastamise eest hüvitise väljamõistmist summas 31 004 eurot 76 senti (s.o 12 keskmise kuupalga ulatuses) või alternatiivselt hüvitise kohtu õiglasel äranägemisel. Kaebaja esitas koos kaebusega esialgse õiguskaitse taotluse Tartu Vangla direktori 19. detsembri 2023. a käskkirja nr 3-3/5-3 täitmise peatamiseks, et tema teenistuslehel poleks märget distsiplinaarkaristuse kohta.
5.Kohus võttis 25. jaanuari 2024. a määrusega X kaebuse menetlusse ja jättis esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.
6.Tartu Vangla esitas 21. veebruaril 2024 vastuse kaebusele.
7.Asjas toimus 25. novembril 2024 kohtuistung. Kohus määras istungil, et asja lahendamine jätkub kirjalikus menetluses, ning andis menetlusosalistele tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ja vastuväidete esitamiseks. 2(17)
3-24-161
8.Menetlusosalised esitasid 20. märtsil 2024, 15. novembril 2024, 25. novembril 2024, 28. novembril 2024, 13. detsembril 2024 ja 16. detsembril 2024 täiendavaid seisukohti ja tõendeid.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
9.Kaebaja väited on kokkuvõtvalt järgmised.
9.1.Kaebajale määrati distsiplinaarkaristus pärast ATS § 77 lg-s 1 sätestatud karistuse määramise kuuekuulist tähtaega. Vastustaja on ekslikult leidnud, et distsiplinaarsüüteost saadi teada 13. juulil 2023, kui kaebaja andis tunnistajana selgitused distsiplinaarmenetluses nr 3-3/3-1. Kaebajale ei heidetud ette tema enda ütluste erinevust, vaid erinevust tunnistajate ütlustega. Kuna valdav osa tunnistajatest olid oma seletused andnud 15. juuniks 2023, sai vastustaja väidetavast distsiplinaarsüüteost selleks ajaks teada. Seega saabus distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg 15. detsembril 2023. Alternatiivselt hakkas tähtaeg kulgema 30. mail 2023, kui kaebaja andis esimest korda seletuse. Seega ei võinud kaebajale karistust määrata.
9.2.Kaebaja ei ole teenistusülesandeid rikkunud. Kuna ta andis tunnistajana seletusi eraeluliste sündmuste kohta, ei olnud tegemist teenistusülesannete täitmisega. Vastustajal puudus õigus sekkuda kaebaja ja teiste sünnipäevapeol viibinud isikute eraellu. Distsiplinaarmenetlustes nr 3-3/2-1 ja nr 3-3/3-1 kogutud tõendid on saadud õigusrikkumise teel ning on seetõttu lubamatud. Tunnistajana seletuste andmine ei ole käsitatav teenistusülesande täitmisena. Kaebajale ei selgitatud, et tema seletusi teiste ametnike distsiplinaarasjades käsitatakse teenistuskohustusena. Sisuliselt jäeti talle tunnistaja õigused tutvustamata.
9.3.Kaebaja ei ole distsiplinaarsüütegu toime pannud. Ta ei moonutanud tunnistajana seletusi andes asjaolusid ega valetanud. Kaebaja on läbivalt olnud seisukohal, et talle teadaolevalt ei tarbinud C 18. märtsi 2023. a peol alkoholi. Kuna kaebaja seletused riimusid teiste tunnistajate seletustega, ei olnud põhjendatud pidada tema seletusi ebausaldusväärseteks. Kaebaja ei pidanud märkama C alkoholi tarvitamist. Kaebaja ei pakkunud talle alkoholi ega tarbinud temaga koos alkoholi, samuti ei viidanud C käitumine, et ta oleks olnud tarbinud alkoholi. Kaebaja andis oma ütlused ausalt ning rõhutas ka teistele tunnistajatele, et tähtis on anda tõesed ütlused. Ka oma suhteid A ja B-ga kirjeldas kaebaja ausalt. Aususkohustus kehtib üksnes teenistuskohustuste osas, kuid kaebaja ei andnud seletusi oma teenistuskohustuste osas. Kaebaja ei rikkunud väärikuskohustust, sest ta pole end diskrediteerinud ega asutuse mainet kahjustanud.
9.4.Vastustaja kohtles kaebajat teiste tunnistajatega ebavõrdselt. Vastustaja oleks pidanud distsiplinaarmenetluse eesmärgist ja ametnike võrdse kohtlemise põhimõttest tulenevalt alustama menetlused ka ülejäänud seletusi andnud ametnike suhtes. Kaebajale on arusaamatu, miks otsustas vastustaja algatada distsiplinaarmenetlused vaid kolme ametniku suhtes, kuigi kaebaja distsiplinaarmenetluse alustamise ajal ei olnud teada, kas alaealine tarvitas peol alkoholi. Seega võisid eksida ka need ametnikud, kes väitsid, et nägid alaealist alkoholi tarbimas. Kõigi tunnistajate seletustes esines erinevusi. Jääb arusaamatuks, miks peeti just kolme ametniku seletustes olevaid vastuolusid sedavõrd suureks, et tekkis kahtlus valeütluste andmises. Muid lahknevusi tunnistajate ütlustes on vastustaja käsitanud eksimustena, kuid kaebaja seletustes olevaid ebatäpsusi pidas tahtlikuks moonutuseks ega võtnud arvesse kaebaja täiendavaid selgitusi. Vastustaja oli kaebaja seletuste usaldusväärsuse hindamisel 3(17)
3-24-161 erapoolik. Umbusaldus kaebaja suhtes jääb arusaamatuks. Vastustaja eksis tõendite hindamisel ning ei taganud kaebajale süütuse presumptsiooni.
9.5.Kaebajale määratud distsiplinaarkaristus on ebaproportsionaalne. Vastustaja on rikkunud nii põhjendamis- kui ka kaalumiskohustust. Vastustaja ei hinnanud rikutud kohustuse eesmärki ja seost teo tagajärjega. Asutusel on ametniku distsiplinaarkorras teenistusest vabastamisel kõrgendatud põhjendamiskohustus, kuid seda pole täidetud. Esmakordse rikkumise eest teenistusest vabastamiseks peaks süütegu olema eriti raske või põhjused teenistussuhte mittejätkamiseks olulised. Tegemist ei olnud olulise rikkumisega, eelkõige seetõttu, et arutluse all ei olnud teenistusülesannete täitmisega seonduv ning tegemist oli eraelulise kinnise peoga. Rikkumine ei toonud kaasa usalduse kaotust ega kahjustanud asutuse mainet. Vastustaja ei võtnud kaebaja varasemat teenistuskäiku sisuliselt arvesse. Kaebaja ei pannud rikkumist toime tahtlikult.
9.6.Kuna kaebaja kasvatab alla seitsmeaastast last, on tal õigus nõuda hüvitist oma 12 kuu keskmise palga ulatuses.
10.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ning palub kohtul järgida vaidlustatud käskkirjade põhjendusi (HKMS § 165 lg 2). Vastustaja kohtumenetluses esitatud seisukohad on kokkuvõtvalt järgmised.
10.1.Distsiplinaarkaristus määrati tähtaegselt. Karistuse määramise tähtaeg hakkas kulgema ajast, mil vangla direktor sai kaebaja võimalikust rikkumisest teada. See ei saanud olla varem kui 13. juulil 2023. Kaebaja vahetu juht ei saanud kaebaja võimalikust distsiplinaarsüüteost teada enne, kui oli analüüsitud distsiplinaarasjades nr 3-3/2-1 ja nr 3-3/3-1 antud ütlusi, neid omavahel kõrvutatud ja hinnatud koos kaebaja ütlustega.
10.2.Kaebaja täitis distsiplinaarmenetluses teenistusülesandeid ning tal oli nii seadusest kui ka eetikanõuetest tulenev tõe rääkimise kohustus. Kaebuses esitatud väide, et kaebaja väljendas tunnistajana oma subjektiivseid tunnetusi, mitte fakte, kinnitab, et kaebaja jättis 18. märtsi 2023. a juhtumi faktid enda teada ega avaldanud neid tunnistajana. Kaebaja väide, et ametniku aususkohustus on seotud ainult tema teenistusülesannetega, kinnitab kaudselt vangla distsiplinaarotsuse õigsust, et kaebaja on usalduskrediidi asutuse sees minetanud. Asjaolu, et kaebajale määrati kuni teenistussuhte lõpuni lisaülesandeid, lükkab ümber kaebuse etteheite, nagu ei oleks kaebaja puhul arvestatud süütuse presumptsiooniga.
10.3.Vastustaja ei jaga kaebaja arusaama, et kuivõrd distsiplinaarmenetlused ega pidu ei olnud avalikud, ei ole vastustaja maine kahjustatud. Esiteks on distsiplinaarmenetluse tulemus avalik (avaliku teabe seaduse § 36 lg 1 p-d 6 ja 12). Teiseks ei saa ainuüksi see, et kuskil on toime pandud nö peidetud õigusvastane tegu (nt alaealise kallutamine alkoholitarbimisele avalikkusele suletud kohas), tähendada, et sellise teo varjamisega ametniku poolt, kellelt oodatakse riigi õiguskorra kaitsmist, ei kahjustataks avaliku võimu autoriteeti tervikuna. Riigil (sh asutusel ja kodanikel) on õigustatud ootus, et õiguskorda kaitsma kutsutud teenistujad reageeriksid rikkumistele ka siis, kui rikkumised ei toimu avalikult.
10.4.Distsiplinaarmenetlus viidi läbi menetlusreegleid järgides: täideti nii ärakuulamis- kui ka põhjendamiskohustust ning tõendikogum oli piisav. B distsiplinaarmenetluses tuvastati, miks menetleja pidas alaealise lapse poolt alkoholi tarbimist tõendatuks ning kaebaja distsiplinaarkaristuse käskkirjas on põhjendatud, millest järeldub see, et kaebaja tegelikult nägi rikkumist. Vanglaametniku tööd arvestades on tegemist olulise küsimusega. Vastustajale teadaolevalt on alaealise alkoholitarbimisega seoses alustatud kriminaalmenetlus, mis näitab, 4(17)
3-24-161 et riik on pidanud teadaolevaid asjaolusid kaalukateks. Kaebaja pidi distsiplinaarmenetluses samade asjaolude kohta ütlusi andes aru saama, et tema ütlused on tõe väljaselgitamiseks olulised.
10.5.Vastustaja jääb selle juurde, et antud juhul oli kaebaja teenistustest vabastamine ainumõeldav järelm tema teenistuskohustuse rikkumisele.
10.6.Tavapärasest suurema hüvitise väljamõistmine ei oleks mingil juhul põhjendatud. Korrektsioonialane kõrgharidus on muudes sektorites tegutsemiseks igati tugev baas (nt turvategevus või avaliku korra kaitse). Kui kaebaja teenistusest vabastamine tunnistataks õigusvastaseks, ei oleks tal takistusi asuda riigi- või kohaliku omavalitsuse teenistusse ning õiguslikult ei oleks takistusi ka vanglateenistusse naasmiseks.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
11.Kaebaja taotleb ATS § 105 lg 2 alusel talle distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja ja teenistusest vabastamise käskkirja õigusvastaseks tunnistamist, teenistusest vabastamise aluse muutmist ning hüvitise väljamõistmist. ATS § 105 lg 2 kohaselt on ametnikul, kes kasvatab alla seitsmeaastast last, õigus nõuda teenistusest õigusvastase vabastamise korral teenistusest vabastamise kohta antud haldusakti õigusvastaseks tunnistamist, teenistusest vabastamise aluse muutmist ja hüvitist oma 12 kuu keskmise palga ulatuses. Kaebaja on kohtumenetluses esitanud tõendi, et ta kasvatab alla seitsmeaastast last (dtl 144). Kuna kaebaja ei taotle ATS § 105 lg 4 alusel teenistusse ennistamist, on kaebajal õigus nõuda distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja õigusvastasuse tuvastamist, kuid mitte tühistamist.
12.Kohus lahendab esmalt käskkirjade õigusvastasuse tuvastamise nõuded (I), seejärel ülejäänud nõuded (II) ning lõpetuseks kaebuse ja menetluslikud küsimused (III). I
13.Vangistusseaduse (VangS) § 148 kohaselt määrab vanglaametnikule distsiplinaarkaristuse ametiisik, kellel on selle vanglaametniku ametisse nimetamise õigus. Justiitsministri 6. detsembri 2001. a määrusega vastu võetud Tartu Vangla põhimääruse § 3 lg 2 p 3 kohaselt nimetab vangla teenistujad ametisse vangla direktor. Seega määras kaebajale distsiplinaarkaristuse pädev ametiisik.
14.VangS § 150 lg 1 sätestab vanglaametnikule määratavate distsiplinaarkaristuste liigid. Muu hulgas näeb võib vanglaametnikule määrata distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamise ATS § 94 alusel (VangS § 150 lg 1 p 4). Muus osas kohaldatakse vanglaametnikele avaliku teenistuse seaduse 8. peatükis sätestatud distsiplinaarvastutuse regulatsiooni (VangS § 149).
15.Poole vahel on vaidlus küsimuses, kas vastustaja järgis kaebajale distsiplinaarkaristuse määramisel ATS § 77 lg-s 1 sätestatud 6-kuulist tähtaega. Nimetatud sätte kohaselt võib distsiplinaarkaristuse määrata hiljemalt kuue kuu möödumisel päevast, kui distsiplinaarsüüteost sai teada isik, kellele süüdlane teenistusalaselt allub. Tegemist on materiaalõigusliku tähtajaga, millest tulenevalt ei ole tähtaega võimalik pikendada ning 5(17)
3-24-161 tähtaja saabumisel lõpeb distsiplinaarkaristuse määramise õigus (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-20-1137/29, p 18). Küll aga võib distsiplinaarkaristuse määramise kuuekuuline tähtaeg peatuda. ATS § 77 lg 2 kohaselt peatub ATS § 77 lg-s 1 sätestatud kuuekuulise tähtaja kulgemine ajaks, kui distsiplinaarsüüteo toimepanemises süüdistatava ametniku avaliku võimu teostamise õigus oli ATS § 83 alusel peatunud või kui samas asjas, kuid teise menetluse käigus on hindamisel asjaolud, millel on tähtsust distsiplinaarkaristuse määramisel. Praeguses asjas omab tähtsust küsimus, kas kaebaja avaliku võimu teostamise õigus oli ATS § 83 alusel peatunud.
15.1.Vastustaja esitas 25. novembril 2024 kohtule kaebaja kohta peetud isikukaardi koopia (dtl 453–456). Kuigi vastustaja esitas nimetatud tõendi hilinenult (vt 5. novembri 2024. a määruse resolutsiooni p 4) ning kaebaja vaidles istungil tõendi asja juurde võtmisele vastu, otsustas kohus tõendi vastu võtta, sest tõend on asjakohane ning selle vastuvõtmine ei põhjustanud menetluse viibimist (istungi protokoll, 00:13:13; HKMS § 51 lg 4). Kohus jätkas pärast istungit asja lahendamist kirjalikus menetluses ning andis pooltele võimaluse esitada täiendavaid taotlusi (sh tõendeid) ja vastuväiteid ka pärast istungit. Kaebaja esitas vastuväited
28.novembri 2024. a menetlusdokumendis, leides, et vastustaja on esitanud enda koostatud Exceli tabeli, mida ei saa pidada tõendiks ning vastustaja ei ole tähtaja kulgemise peatumise aluste esinemist tõendanud (dtl 470). Vastustaja selgitas 13. detsembri 2024. a seisukohas, et tegemist ei ole vastustaja loodud tabeliga, vaid riigi töötajate kohta peetavate andmete andmebaasi väljatrükiga. Ühtlasi juhtis vastustaja tähelepanu, et tabeli viimases veerus on kajastatud teenistusest eemaloleku dokumendi viit (dtl 504). Kohtu hinnangul on ilmselgelt tegemist dokumentaalse tõendiga (HKMS § 56 lg 2 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 272 lg 1). Kuna kaebaja ei ole väitnud, et tema kohta peetud isikukaardi andmed oleksid ebaõiged, peab kohus vastustaja esitatud tõendit usaldusväärseks. Kaebaja isikukaardi andmetest nähtuvalt oli kaebaja 5. juunist 2023 kuni 16. juunini 2023 ja
26.juulist 2023 kuni 11. augustini 2023 põhipuhkusel (vastavalt 12 ja 17 kalendripäeva) ning
5.detsembrist 2023 kuni 17. detsembrini 2023 hoolduslehel (13 kalendripäeva). ATS § 83 kohaselt peatub avaliku võimu teostamise õigus muu hulgas puhkuse ajaks (ATS § 83 p 2) ja ajutise töövõimetuse ajaks ravikindlustuse seaduse tähenduses (ATS § 83 p 3). Hooldusleht on töövõimetuslehe kui kindlustatud isiku ajutist töövõimetust ja teenistuskohustuste täitmisest vabastust tõendava dokumendi üheks liigiks (ravikindlustuse seaduse § 52 lg-d 1 ja 3).
15.2.Kaebajale distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja p 1.11 kohaselt oli distsiplinaarkaristuse määramise tähtajaks 13. jaanuar 2023. Kohtu hinnangul on silmas peetud 13. jaanuari 2024 – tegemist on ilmselge tehnilise ebatäpsusega. Käskkirjas ei ole tähtaja arvutamise käiku täpsustatud. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja allus teenistusalaselt vangla direktorile. Vastustaja esindaja selgitas istungil, et vangla direktor sai kaebaja distsiplinaarsüüteost teada 13. juulil 2023, sest selleks ajaks oli vangla direktoril tekkinud ülevaade teistes distsiplinaarmenetlustes antud ütlustest ning valminud oli B distsiplinaarmenetluse kokkuvõte (istung, 01:05:07). Kaebaja väitel oleks tulnud distsiplinaarmenetluses dokumentaalselt fikseerida, millisel kuupäeval menetleja vangla direktorit kaebaja distsiplinaarsüüteost teavitas (istung, 01:07:50). Kaebaja on asunud kaebuses seisukohale, et distsiplinaarkaristuse määramise kuuekuuline tähtaeg hakkas kulgema kas 15. juunil 2023, sest selleks ajaks olid valdav osa tunnistajatest oma seletused andnud, või 30. mail 2023, mil kaebaja andis tunnistajana esimese seletuse.
15.3.Kohtu hinnangul ei ole vastustaja suutnud tõendada ega põhistada, millisel kuupäeval vangla direktor kaebaja distsiplinaarsüüteost teada sai. 6(17)
3-24-161 Kohus ei pea võimalikuks lähtuda tähtaja järgimise kontrollimisel B distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte koostamise kuupäevast, sest vastustaja ei ole vastava kuupäeva kohta teavet esitanud. Samuti ei ole kohtule asja materjalide põhjal äratuntav, millistest asjaoludest tulenevalt saaks pidada usutavaks, et vangla direktoril tekkis teistes distsiplinaarmenetlustes antud ütlustest ülevaade just 13. juulil 2023. Võttes arvesse, et käskkirjas märgitud karistuse määramise tähtaja (s.o 13. jaanuar 2024) ja 13. juuli 2023 vahele jääb täpselt kuus kuud, peab kohus usutavaks, et käskkirjas võeti tähtaja kulgema hakkamisel aluseks päev, mil kaebaja andis tunnistajana seletuse B distsiplinaarasjas (s.o 13. juuli 2023). Kuna distsiplinaarmenetluse algatamise käskkirja kohaselt tekkis kaebaja distsiplinaarsüüteo osas kahtlus A ja B distsiplinaarmenetluste käigus kogutud tõendite põhjal (dtl 56), mitte üksnes erisuste tõttu kaebaja 30. mai 2023. a ja 13. juuli 2023. a seletustes, ei saanud aga pelgalt 13. juuli 2023. a seletuse andmine kaebaja distsiplinaarmenetluse algatamise ajendiks olla.
15.4.Ainuüksi eeltoodud minetuse tõttu ei ole alust distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja tühistada, kui distsiplinaarkaristus on määratud kuuekuulise tähtaja jooksul (haldusmenetluse seaduse § 58). Kohtu hinnangul ei ületanud vastustaja kaebajale distsiplinaarkaristuse määramisel ATS § 77 lg-s 1 sätestatud kuuekuulist tähtaega. Praeguse juhtumi asjaoludel ei ole võimalik tõsikindlalt kindlaks määrata kuupäeva, millal tekkis vangla direktoril kaebaja distsiplinaarsüüteo osas kahtlus. Kahtlus sai tekkida pärast seda, kui A ja B distsiplinaarmenetluste käigus olid kogutud tõendid, millest nähtusid tunnistajate seletuste erisused menetlustes tähtsust omavate asjaolude osas. Praeguse kohtuasja toimikus ei ole ülejäänud tunnistajate seletusi terviklikul kujul. Asja materjalide hulgas on H 12. aprilli 2023. a selgitused 18. märtsi 2023. a üritusel toimunud asjaolude kohta (dtl 197), samuti kaebaja 30. mai 2023. a ja 13. juuli 2023. a seletused, H 7. juuni 2023. a peolaua skeem (dtl 196), I 13. juuni 2023. a peolaua skeem (dtl 203), F 14. juuni 2023. a peolaua skeem (dtl 228), G 15. juuni 2023. a peolaua skeem (dtl 241) ning J 27. juuni 2023. a peolaua skeem (dtl 212–213). Kohtule arusaadavalt esitasid tunnistajad nimetatud skeemid seletuste andmise käigus. Kohus nõustub kaebajaga, et distsiplinaarkaristuse määramise kuuekuuline tähtaeg pidi hakkama kulgema hiljemalt 15. juunil 2023, sest selleks ajaks olid tunnistuse andnud kaks tunnistajat, kes väidetavalt nägid distsiplinaarsüüteo aluseks olevat rikkumist, ning kolm tunnistajat, kes väidetavalt seda ei näinud. Kohus ei pea põhjendatuks lähtuda 30. maist 2023, mil kaebaja andis tunnistajana esimese seletuse. Kaebaja on küll asjakohaselt esile toonud, et G distsiplinaarasjas luges menetleja distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja alguseks 15. juuni 2023, s.o kuupäeva, mil G andis tunnistajana seletused A ja S. B distsiplinaarmenetlustes (Tartu Vangla direktori 19. detsembri 2023. a käskkirja nr 3-3/6-9 p 1.13; dtl 405–409). Siiski ei olnud 30. maiks 2023 nimetatud distsiplinaarmenetlustes kohtule teadaolevalt ühegi teise tunnistaja seletusi võetud, mistõttu ei saanud vastustajal tunnistajate seletuste lahknevusest tingitud kahtlust tekkida. Kaebajale määrati distsiplinaarkaristus 19. detsembri 2023. a käskkirjaga ning kaebaja sai käskkirja samal päeval kätte (dtl 360). Võttes arvesse, et kaebaja oli ajavahemikus 15. juuni 2023 kuni 19. detsember 2023 põhipuhkusel või hoolduslehel kokku 32 päeval (s.o 15.–16. juunil, 26. juulist kuni 11. augustini ning 5.–17. detsembril), oli distsiplinaarkaristuse määramise kuuekuulise tähtaja kulgemine ATS § 77 lg 2 ja § 83 p-de 2 ja 3 alusel nimetatud päevadel peatunud. Seega, kui ilma tähtaja peatumiseta oleks tulnud distsiplinaarkaristus määrata hiljemalt 15. detsembril 2023, siis 32 päeva lisandumise tõttu saabus kuuekuuline tähtaeg 16. jaanuaril 2024. Eeltoodust nähtuvalt määras vastustaja kaebajale distsiplinaarkaristuse kuukuulise tähtaja raames. 7(17)
3-24-161
16.Distsiplinaarkaristust on võimalik määrata distsiplinaarsüüteo toimepanemise eest. Distsiplinaarsüütegu on teenistuskohustuse süüline rikkumine (ATS § 69).
17.Kohus selgitab esmalt, millise distsiplinaarmenetluses ette heitis.
teo
toimepanemist
vastustaja
kaebajale
18.Kaebajale distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjaga loeti tõendatuks, et B 15-aastane tütar C jõi 18. märtsil 2023 toimunud sünnipäevapeo alguses peolauas vähemalt kaks pitsi viina (p 3.8). Samuti loeti tõendatuks, et C jõi peo käigus vähemalt ühe viinast ja mahlast valmistatud šoti (p 3.13). Kaebaja tegevuse osas luges vastustaja tõendatuks, et 30. mail 2023 ja 13. juulil 2023 A ja B suhtes läbi viidud distsiplinaarmenetlustes tunnistajana seletusi andes moonutas kaebaja oma ütlustes tõsiasju ja valetas, kui ta väitis, et lauas peo alguses pitsist alkoholi ei joodud ning ta ei teadvustanud, et C oleks alkoholi tarbinud (p 3.24). Samuti luges vastustaja tõendatuks, et kaebaja moonutas oma ütlustes tõsiasju, kui väitis, et ta ei näinud C šotti joomas või B-d C-le šotti ulatamas. Kokkuvõtvalt on vastustaja asunud distsiplinaarmenetluses seisukohale, et kaebaja andis teiste vanglaametnike distsiplinaarmenetlustes tunnistajana ebaõigeid seletusi. Kuigi kaebaja andis tunnistajana seletusi kahel korral, on vastustaja lugenud kaebaja tegevuse üheks distsiplinaarsüüteoks, millel on kaks episoodi (vastustaja selgitus istungil; 00:58:04). Kuna vastustaja hinnangul oli kaebajal väidetavaid valeütlusi andes üks ja sama eesmärk (takistada A ja B distsiplinaarkorras karistamist), on selline käsitus põhjendatud.
19.Kaebaja väitel ei täitnud ta tunnistajana seletusi andes teenistusülesannet, seda enam, et ta andis seletusi eraelulise sündmuse kohta. Kohus ei nõustu kaebaja väitega. Kui ametnik annab teise ametniku distsiplinaarasjas tunnistajana seletusi, täidab ta teenistuskohustust. ATS § 73 lg 4 kohaselt võib distsiplinaarmenetluse läbiviija nõuda sama ametiasutuse ametnikult, kes viibis distsiplinaarsüüteo toimepanemise juures või kellele on teada distsiplinaarsüüteo asjaolud, seletust distsiplinaarsüüteo kohta ja tunnistaja on kohustatud niisuguse seletuse andma. Nimetatud sättest nähtub selgelt, et ametnik on teatud tingimustel kohustatud distsiplinaarmenetluses tunnistajana seletusi andma. Seda kaebajale 30. mai 2023. a ja 13. juuli 2023. a seletuste andmise käigus ka selgitati (dtl 58 ja 61). Kuna avaliku teenistuse seadus reguleerib avaliku teenistuse korraldust, on selles seaduses ametnikule sätestatud kohustused teenistuskohustused. Seda järeldust ei väära ka asjaolu, et kaebaja andis tunnistaja seletusi eraelulise sündmuse kohta. Ametniku teenistuskohustused ei kohaldu talle üksnes teenistusülesannete täitmise ajal (vt nt ATS § 51 lg 4). Seepärast nõustub kohus vastustajaga, et kaebaja distsiplinaarkorras karistamise üle peetava vaidluse lahendamisel ei mõjuta kaebaja teenistuskohustuse olemasolu asjaolu, kas A ja B distsiplinaarmenetlused käsitasid nende eraelu või teenistuskohustusi. Ametnikul, kellelt nõutakse teise ametniku distsiplinaarasjas tunnistajana seletuste andmist, ei ole subjektiivset õigust seada kahtluse alla teiste ametnike suhtes alustatud distsiplinaarmenetluse õiguspärasust. Tal on küll erandjuhtudel õigus või suisa kohustus teatud tingimustel seletuse andmisest keelduda, kuid ka sellist tegevust reguleerib teenistusõigus (vt ATS § 73 lg 4 teine lause ja § 54 lg 1). Seega täitis kaebaja A ja B distsiplinaarmenetlustes tunnistajana seletusi andes teenistuskohustust. Vastustaja küll sekkus seletusi nõudes kaebaja eraellu, kuid seletuste nõudmine ei olnud õiguslikult keelatud ning seega pole kaebaja 31. mai 2023. a ja 13. juuli 2023. a seletuste näol tegemist lubamatu tõendiga (HKMS § 62 lg 3 p 1). Kuna kaebaja ei ole esitanud nõuet seoses vastustaja 8(17)
3-24-161 tegevusega 30. mail 2023 ja 13. juulil 2023, ei kuulu praeguse vaidluse esemesse küsimus, kas vastustaja sekkus kaebaja eraellu õiguspäraselt.
20.Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja kohaselt rikkus kaebaja aususkohustust, väärikuskohustust ja üldist toetamiskohustust, kui ta 30. mail 2023 ja 13. juulil 2023 tunnistajana seletusi andes valetas ja moonutas tõde (p 3.44). Kaebajale heideti ette valetamist ja tõe moonutamist. Kohtumenetluse käigus on vastustaja selgitanud, et silmas peeti üht ja sama tegevust: valetamist (vastus kaebusele, p 5; dtl 169). Vastustaja jõudis distsiplinaarmenetluses järeldusele, et kaebaja nägi 18. märtsi 2023. a üritusel, et C tarvitas peol alkoholi, kuid jättis selle tunnistajana seletusi andes ütlemata (istungil 00:56:42; 00:57:26). ATS § 51 lg 1 sätestab ametnikule aususkohustuse: ametnik peab oma teenistusülesandeid täitma ausalt. Ka teenistusse asumisel ametivannet andes tõotab ametnik pidada talle usaldatud ametit ausalt (ATS § 27 lg 1). Kuigi vastustaja on esile toonud mitmete kohustuste rikkumist, põhineb distsiplinaarsüütegu sisuliselt aususkohustuse rikkumisel. Kui kaebaja aususkohustust ei rikkunud, ei oleks talle teenistuskohustuse rikkumine etteheidetav. Väärikuskohustuse ja üldise toetamiskohustuse rikkumise eraldi koosseise asjas ei ole.
21.Kohus nõustub vastustajaga, et tulenevalt aususkohustusest oli kaebajal distsiplinaarmenetluses tunnistajana seletusi andes tõe rääkimise kohustus. Kui ametnik ei anna tunnistajana seletusi ausalt, võib ta rikkuda oma teenistuskohustust sõltumata sellest, kas teise ametniku distsiplinaarmenetlus viidi läbi õiguspäraselt. Ametniku aususkohustus ei ole siiski absoluutne – ta ei pea tunnistajana rääkima mis tahes eraelulise asjaolu kohta kõike, mida ta teab või on tajunud. Ametnikult teabe nõudmist distsiplinaarmenetluses saab õigustada üksnes avalik huvi. Teenistusandjal on kohustus kaitsta ametniku eraelu puutumatust (põhiseaduse § 14). Mida vähem on ametnikult nõutav teave seotud teenistusega (eelkõige teenistusülesannete täitmisega), seda suurem kaal on ametniku õigusel tema eraelu puutumatusele. Sellest lähtuvalt tuleb hinnata ka ametniku esitatud teabe sisu. Mida kaugem on seos teenistusülesannete täitmisega, seda vähemas ulatuses ja detailsusastmega on lubatav nõuda ametnikult tema eraeluliste asjaolude kohta andmete esitamist ning nende mitteesitamist talle ette heita. Tulenevalt ametniku ning ametiasutuse vahelisest usaldussuhtest (ATS § 5 p 1) peab ametnik saama anda tunnistajana seletusi ilma kartuseta, et heas usus, kuid ebatäpselt antud seletuste andmise korral võidakse teda ennast distsiplinaarkorras karistada. Just olukord, kus tunnistaja tunneb karistamisohu tõttu survet anda asutusele eelduslikult meelepäraseid seletusi, võib viia tõe moonutamiseni. Ametniku teenistuskohustusele täita teenistusülesandeid ausalt korrespondeerub teenistusandja kohustus tagada ametnikule keskkond, kus ta võib negatiivseid järelmeid kartmata tõtt rääkida. Aususkohustusest ei tulene nõuet, et ametnik mäletaks asjaolusid tavakodanikust paremini. Samuti ei saa ametnikult eraelulise asjaolu kohta seletusi nõudes eeldada, et ta oli eraelulise sündmuse ajal sama tähelepanelik ja keskendunud nagu teenistusülesannete täitmisel. Ametnikule tagatav puhkeaeg on mõeldud puhkamiseks.
22.Kohtu hinnangul ei pannud kaebaja toime talle ette heidetud distsiplinaarsüütegu. 9(17)
3-24-161 Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja kohaselt oli distsiplinaarmenetlustes, mille raames kaebaja tunnistajana seletusi andis, keskne küsimus, kas alaealine C jõi 18. märtsi 2023. a sünnipäevapeol alkoholi (p 3.16).
22.1.Sama käskkirja esimese järelduse kohaselt valetas kaebaja, kui ta 30. mai 2023. seletuses väitis, et lauas peo alguses pitsist alkoholi ei joodud (p 3.24). Täpsemalt leiti käskkirjas, et kaebaja väide, mille kohaselt ei joodud enne kl 22 pitsist üldse alkoholi, on ilmselgelt vale (p 3.17). Kohtu hinnangul on selline järeldus meelevaldne. Esmalt märgib kohus, et kaebaja 30. mai 2023. a ja 13. juuli 2023. a seletuste protokollid ei ole vormistatud korrektselt. 30. mai 2023. a seletuste protokollis ning valdavalt ka 13. juuli 2023. a seletuste protokollis ei kajastu kaebajale esitatud küsimused. Võttes arvesse, et C väidetavaid alkoholitarbimise intsidente oli mitu, ei ole protokollide põhjal selgelt arusaadav, millise intsidendi kohta on kaebajalt seletust küsitud ning millise intsidendi kohta antud vastust kirjapandud seletus kajastab. Seda menetluslikku minetust tulnuks käskkirja andmisel arvesse võtta. Kirjeldatud probleem avaldub ka seoses vaidlusaluse väitega. Kaebajale tehtud etteheide rajaneb kaebaja 30. mai 2023. a antud seletusel, mis asub protokolli eelviimases lõigus ning on sõnastatud järgmiselt: „Pitsist alkoholi hakati tarbima alles ca 1-2 tundi enne seda, kui me peolt lahkusime. Varem ei joodud üldse pitsist alkoholi.“ (dtl 59). Käskkirjas on tehtud nimetatud lause põhjal järeldus, et kaebaja kinnitusel ei joonud mitte keegi (sh C) peo algusepoole pitsist viina. Käskkirja kohaselt on kaebaja väide diametraalses vastuolus ülejäänud tunnistajate selgitustega ning eluliselt ei ole usutav, et kaebaja ainukesena lauas viibijatest ei märganud, et juba peo alguses hakkasid mitmed lauas olijad pitsist viina jooma (p 3.17). Kohtu hinnangul on vastustaja kaebaja seletuse kontekstist välja rebinud. Kaebaja 30. mai 2023. a seletusest nähtub kahtlusteta, et kaebaja ei soovinud varjata, et peo alguses joodi alkoholi. Selleks puudus kaebajal ilmselgelt ka motiiv. Asjaolu, et kaebaja on kasutanud sõna „pits“ (nt „Meie laua taga joodi kindlasti pitsist alkoholi.“; „Pitse jõid kindlasti B, minu naine ja G“), osutab sellele, et kaebajalt ei küsitud mitte alkoholi tarvitamise kohta peo alguses, vaid šottide joomise kohta peo lõpuosas. Puudub igasugune põhjus arvata, et kaebaja oleks silmas pidanud alkoholi pudelist või muust anumast tarbimist.
22.2.Käskkirja teise järelduse kohaselt valetas kaebaja, kui ta väitis, et ta ei teadvustanud, et C oleks peol alkoholi tarbinud (p 3.24). Käskkirja kohaselt saab pidada eluliselt usutavaks, et kaebaja nägi, kuidas D tema lauakaaslastele, sealhulgas C-le, pitsi viina valas. Järeldus rajaneb järgmistel argumentidel: teise tunnistaja kinnitusel küsis D iga kord enne viina valamist, kes viina soovib; kaebaja nägi D ja tema elukaaslast alkoholi joomas (p 3.22). Kohtu hinnangul pole ka see järeldus veenev. Käskkirjas on mööndud, et tunnistajate seletuste põhjal ei õnnestunud täpselt välja selgitada, kuidas asjaosalised peolauas paiknesid. Seda ei ole võimalik teha ka kohtul, sest tunnistajate selgitustest ei selgu piisava täpsusega, millise kellaaja kohta on seletus antud. Tunnistajate selgituste kohaselt liikusid paljud peolised pärast peo alguses toimunud ühist õhtusööki puhkemajas ja selle ümbruses ringi ning istusid õhtu 10(17)
3-24-161 jooksul peolaudades erinevatel kohtadel. Kuigi pole kahtlust, et kaebaja istus suure osa õhtust lauas ühel ja samal kohal, ning kaebaja on selgitanud, et õhtusöögi ajal (s.o peo algupoolel) istus C tema kõrval, ei ole võimalik tagantjärele tuvastada, kus paiknes D eespool kirjeldatud tegevuse ajal C. Vastustaja argumentide põhjal ei ole võimalik järeldada, et kaebaja nägi C-d alkoholi tarvitamas. Ka käskkirjas on nenditud, et ükski tunnistajatest pole väitnud, et ta nägi, et kaebaja märkas C-d alkoholi tarbimas (p 3.22). Käskkirjas on rõhutud sellele, et kaebajal oli motiiv tegutseda oma lähedaste kolleegide A ja B huvides. Samas pole aga arvesse võetud, et kaebajal puudus igasugune põhjus C tegevust peol jälgida.
22.3.Samuti asus vastustaja käskkirjas seisukohale, et kaebaja moonutas oma ütlustes tõsiasju, kui väitis, et ta ei näinud C-d šotti joomas või B-d C-le šotti ulatamas (p 3.32). Käskkirja kohaselt loeti tõendatuks, et C jõi vähemalt ühe šoti (p 3.13). Kohus peab esmalt vajalikuks märkida, et erinevalt käskkirjas märgitust ei pea kohus väidet, et C jõi vähemalt ühe šoti, faktiks. Tegemist on üksnes järeldusega, mille vastustaja tegi distsiplinaarmenetluses kogutud tõendite põhjal. Käskkirjast nähtuvalt väitis tunnistaja H, et C jõi 10–15 šotti. Teise tunnistaja, J, seletuse kohta on käskkirjas märgitud, et „J nägi, et shotte jõi ka C“. J 17. oktoobri 2023. a seletuse protokollis on aga lause „Shotti joomas nägin C-d ühe korra“ (dtl 107). Tunnistajad F ja G selgitasid, et nemad ei näinud C-d šotti joomas. Sama selgitas ka viies tunnistaja, E, kuid lisas, et ta ei tundnud C-d nägupidi (käskkirja p 3.9). Käskkirjas on tehtud järeldus, et H ja J ütlused kattuvad C šottide joomise osas (p 3.11). Asjaolule, et neist ühe väitel jõi C 10–15 šotti ning teise väitel ühe šoti, pole tähelepanu pööratud. Kuna menetlejale teadaolevalt olid F ja G A ja B-ga lähedastes suhetes, ei pidanud menetleja nende selgitusi usaldusväärseks (p 3.12). Kaebaja osas on distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas märgitud, et kaebaja pidi nägema, kuidas C šotti jõi (p 3.31). Käskkirjas on nenditud, et tunnistajad, kes väitsid, et nägid C-d šotti joomas, ei näinud, kas kaebaja nägi C-d šotti joomas (p 3.30). Käskkirja kohaselt andis aga kaebaja asukoht lauas talle hea ülevaate šottide joomisega seotud tegevusest, mistõttu on eluliselt usutav, et kaebaja pidi nägema lauas pidevalt istudes, kuidas B ulatab C-le šoti ja C selle ära joob (p 3.31). Kohtule jääb arusaamatuks, miks pidas vastustaja eluliselt usutavaks, et tunnistajad ei näinud kaebaja tegevust, kuid kaebaja pidi nägema C tegevust. Nagu kohus juba eespool märkis, ei olnud kaebajal põhjust C tegevust jälgida. Pelgalt asjaolust, et talle võis samas lauas istudes laua ääres toimuvast hea ülevaade avaneda, ei saa teha järeldust, et kaebaja hilisõhtul toimuvat aktiivselt jälgis ning jälgis C-d just sel lühikesel ajavahemikul, kui ta väidetavalt šoti ära jõi. Käskkirjast nähtuvalt ei pidanud vastustaja kaebaja seletusi usaldusväärseteks. Vastustaja jaoks oli selge, et kaebaja ei rääkinud seda, mis päriselt aset leidis ning üritas oma seletustega varjata alaealise alkoholi tarbimist ning minimaliseerida enda rolli ja teadlikkust sellest. Käskkirjas on märgitud, et isegi kui uskuda, et kaebaja C tegevust tõesti ei jälginud, on ikkagi ilmne, et kaebaja eksitas menetlejat, kui kinnitas, et alaealine, kelle tegevusest tal aimugi ei olnud, alkoholi ei joonud. Vastustaja hinnangul ei saanud kaebaja mitte tähele panna, et alaealine jõi viinašoti selle laua juures, mille taga kaebaja istus. Kaebaja esitas menetlejale mitte tõele vastava faktiväite, kui kinnitas, et alaealine alkoholi ei tarvitanud, kui tegelikult on alkoholi tarvitamine menetluse käigus tõendatud. Vastustaja tegi sellest järelduse, et kaebaja on proovinud oma ütlustega tekitada sünnipäevapeol toimunust vale arusaama ning on sellega üritanud varjata sünnipäevapeol toime pandud distsiplinaarsüütegu (p 3.31).
11(17)
3-24-161 Kohtu hinnangul ei nähtu asja materjalidest, et kaebaja soovis menetlejat eksitada ja distsiplinaarmenetlusi takistada. Vastustaja seisukohast kumab arusaam, et kaebaja pidi kõiki asjaolusid, mida menetleja distsiplinaarmenetluses oluliseks pidas, kolleegi sünnipäevapeol märkama. Kohus ei pea ebatõenäoliseks, et lähedased suhted A ja B-ga võisid kaebaja seletuste sisu ja täpsust mõjutada. Siiski ei tekkinud kohtul asja materjalide (ehk siis dokumentaalsete tõendite) põhjal veendumust, et kaebaja üritas alaealise alkoholitarvitamist varjata. Kohus ei jaga vastustaja seisukohta, et kaebaja ütlused on tuvastatud asjaoludega sedavõrd suured, et tema ütlusi ei saa pidada usaldusväärseteks. Tegemist ei ole juhtumiga, kus ühe tunnistaja seletused erinevad silmatorkavalt ülejäänud tunnistajate ütlustest. Kaebaja selgituste protokollid ei võimalda teha järeldust, et kaebaja ütlused oleksid aja jooksul olulisel määral muutunud. Sarnaselt distsiplinaarmenetlustes antud seletustega on kaebaja ka kriminaalmenetluses 1. septembril 2023 ütlusi andes selgitanud, et ta ei näinud kordagi, et C oleks alkoholi joonud või et keegi oleks talle alkoholi pakkunud või et B oleks kutsnud oma tütart endaga viina jooma või talle mingeid jooke valanud (Politsei- ja Piirivalveameti kaugülekuulamise protokoll; dtl 473). Asjaolu, et B suhtes kriminaalmenetlus lõpetati, ei võimalda teha järeldust, kas kaebaja rääkis tunnistajana tõtt. Siiski osutab asjaolu, et prokuröri hinnangul puudusid isikute suhtes piisavad süüstavad tõendid, sellele, et alaealise poolt peo käigus alkoholi tarvitamine ei olnud ilmselge (Prokuratuuri kriminaalmenetluse lõpetamise määrus; dtl 369). Vastustaja on pidanud ebaloomulikuks ja kahtlustäratavaks kaebaja 19. oktoobri 2023. a seletuste detailsust ning ironiseerinud kaebaja mälu osas (p 3.29). Kohtu hinnangul on igati mõistetav, kui ametnik annab omaenda distsiplinaarmenetluses põhjalikumaid selgitusi. Seletuste detailsus võib sõltuda ka menetleja esitatud küsimuste sisust ja hulgast. Kohtu hinnangul on vastustaja seadnud kaebajale ebaselgeid ootusi ka kohtumenetluses. Kohtule jäi arusaamatuks vastustaja etteheide kaebajale, mille vastustaja esitas vastuses kaebusele (p 4; dtl 170). Vastustaja hinnangul kinnitab kaebaja selgitus, et ta väljendas tunnistajana oma subjektiivseid tunnetusi, järeldust, et kaebaja jättis 18. märtsi 2023. a juhtumi faktid enda teada. Kohtule ei ole selline seostamine arusaadav. Asja materjalidest (sh tunnistaja õiguste ja kohustuste teabelehelt) ei nähtu, et kaebajal oleks palutud esitada teise ametniku distsiplinaarsüüteo kohta üksnes fakte. Näiteks on 13. juuli 2023. a seletuste protokolli kohaselt esitanud menetleja küsimuse: „Kas C välised tunnused võisid viidata sellele, et ta on alkoholi tarvitanud?“. Sellisele küsimusele adekvaatselt vastates saabki tunnistaja anda üksnes hinnangu, mida tema teisel isikul väliselt avaldunud kehaliste või psüühiliste funktsioonide või reaktsioonide põhjal tajus (ehk siis subjektiivselt tunnetas). Seega ei näe kohus põhjust kaebajale oma subjektiivsete tunnetuste väljendamist ette heita.
23.Eeltoodust tulenevalt nõustub kohus kaebajaga, et ta ei ole distsiplinaarsüütegu toime pannud.
24.Kuigi kaebajale distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri on ainuüksi distsiplinaarsüüteo puudumise tõttu materiaalselt õigusvastane, annab kohus hinnangu ka kaebajale määratud distsiplinaarkaristuse kohta.
25.ATS § 94 lg 1 ja § 75 lg 4 kohaselt võib ametniku distsiplinaarsüüteo eest teenistusest vabastada üksnes juhul, kui rikkumine on oluline. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas on tuginetud ATS § 75 lg-le 5, mis sätestab, et teenistuskohustuse rikkumine on oluline, kui see toob endaga kaasa usalduse kaotuse ametniku vastu põhjusel, et rikkumise laadist tulenevalt võib arvata, et ametnik ei suuda ka edaspidi tagada teenistuskohustuse täitmist. 12(17)
3-24-161 Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja kohaselt tõi kaebaja teenistuskohustuse rikkumine kaasa vanglateenistuse usalduse kaotuse tema suhtes. Distsiplinaarmenetluses tuvastatud rikkumise laadi ja süü vormi (s.o tahtluse) tõttu ei saa olla kindel, et kaebaja suudab edaspidi täita oma teenistusülesandeid ausalt ja väärikalt. Tema käitumine näitab, et võib esitada ebaõigeid andmeid. Ta on loonud oma käitumisega ebakindluse, mille tõttu ei saa teda enam täiel määral usaldada. Asutus ei saa usaldada teenistusülesannete täitmisel ametnikku, kes rikub teenistuskohustusi sedavõrd jämedalt. Kui kaebaja jätkaks teenistust, saaks liigselt kahjustatud vanglateenistuse ning riigi ja rahva vaheline usaldussuhe (p-d 5.5 ja 5.6). Kohtu hinnangul kahjustab iga distsiplinaarsüüteo toimepanemine asutuse ja ametniku vahelist teenistus- ja usaldussuhet. Käskkirjas on küll osutatud rikkumise laadile ja kaebaja tahtlusele, kuid käskkirjast ei selgu, miks on tegemist teenistuskohustuse jämeda rikkumisega. Käskkirjas ei ole pööratud tähelepanu asjaolule, et väidetav rikkumise ajal ei täitnud kaebaja teenistusülesandeid. Samuti ei ole võetud arvesse, et tegemist pole ilmselge valetamise juhtumiga, sest ka käskkirja kohaselt ei kinnitanud ükski tunnistaja, et kaebaja nägi vastustaja asjaolusid, mille nägemist kaebaja eitas. ATS § 78 lg 1 annab asutusele õiguse kõrvaldada ametnik distsiplinaarmenetluse ajaks teenistusest, kui distsiplinaarsüütegu esialgselt hinnates võib eeldada, et distsiplinaarmenetluse tulemusel määratakse ametnikule karistusena teenistusest vabastamine. Kuna tegemist ei ole kohustusega, ei välista nimetatud võimaluse kasutamata jätmine iseenesest, et ametnik on toime pannud olulise rikkumise. Kuna kaebaja suhtes distsiplinaarmenetluse alustamise ajal oli talle etteheidetav tegu (peol toimunu kohta valetamise kahtlus) vastustajale üldjoontes teada, kahandab asjaolu, et kaebaja jätkas üksuse juhina teenistust ka distsiplinaarmenetluse ajal, vastustaja järelduse veenvust. Vastustaja ei ole esile toonud, et distsiplinaarmenetluse ajal oleks ilmnenud mõni uus, varem teadmata asjaolu, mis mõjutas tuntavalt usaldust kaebaja vastu. Asja materjalidest nähtuvalt ei olnud usaldus kaebaja vastu distsiplinaarmenetluse ajaks kadunud, sest kaebaja määrati alates 20. novembrist kuni 2. detsembrini 2023 neljanda üksuse juhi asendajaks. Vastustaja tegevus kaebaja distsiplinaarmenetluse ajal ei toeta distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas esitatud väiteid usalduse kaotuse kohta. Vastustaja on kohtumenetluses väitnud, et teise ametniku asendamine on tavapärane tööpraktika ning kaebaja kohtlemisel arvestati süütuse presumptsiooniga (vastus kaebusele, p 6; dtl 170). Võttes arvesse vangla üksuse juhi ametikohustuste nõuetekohase täitmise mõju vangla julgeolekule, peab kohus nimetatud väiteid otsituteks.
26.Isegi juhul, kui distsiplinaarkaristuse määramise ülejäänud eeldused oleksid täidetud, ei ole kaebajale määratud karistus kohtu hinnangul proportsionaalne. ATS § 75 lg 1 kohaselt tuleb distsiplinaarkaristus määrata proportsionaalselt distsiplinaarsüüteo raskusastmega. Karistuse määramisel tuleb arvesse võtta süü vormi, süüteo tagajärgede raskust, kehtiva distsiplinaarkaristuse olemasolu, ametniku eelnevat teenistusalast käitumist ning rikutud teenistuskohustuse eesmärki (ATS § 75 lg 2). Kaebaja distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja kohaselt võeti arvesse süü vormi (tahtlus) ning asjaolusid, et kaebajat on ühel korral ergutatud ning teda ei ole distsiplinaarkorras karistatud. Ühtlasi on korratud seisukohta, et rikkumise tõttu on usaldussuhe sedavõrd kahjustatud, et seda ei ole võimalik muu distsiplinaarkaristusega taastada (p-d 6.2–6.8). 13(17)
3-24-161 Võttes arvesse kaebaja elukutsevabaduse riive intensiivsust, ei ole sedavõrd pealiskaudne põhjendus piisav. Asja materjalidest nähtuvalt oli kaebaja distsiplinaarkaristuse määramise ajal 25-aastane vanglaametnik. Ta asus vanglateenistusse valvuri ametiastmele 2020. aastal, kui õppis veel rakenduskõrghariduseõppes korrektsiooni erialal (dtl 23), omandas 2021. aastal korrektsiooni erialal kõrghariduse (dtl 53) ning tõusis 2022. aastaks üksuse juhi ametikohale (tähtajaliselt asenduskohale; dtl 26). 2022. a lõpus juhtis ta ajutiselt vangla kahte üksust (dtl 53). Ilmselgelt on tegemist väga kiire ja eduka karjääriga ning see osutab, et kaebaja pälvis oma laitmatu ja silmapaistva teenistusega vanglateenistuses kõrge usalduse. Käskkirjast ei nähtu ühtegi sisukat põhjendust, miks kadus vastustaja usaldus kaebaja vastu sedavõrd drastiliselt, et kaebajat sunniti vanglateenistusest lahkuma. Isegi juhul, kui vastustaja soovis põhjendusi kaebaja või üldsuse eest varjata, on kaebaja põhiõiguste kaitse tagatud üksnes juhul, kui vastustaja avaldab põhjused kohtule (HKMS § 79 lg 1 p 1). Praeguses asjas ei võimalda vastustaja põhjenduste üldsõnalisus kohtul veenduda, et kaebaja põhiõiguste riive oli vajalik ja mõõdukas.
27.Kohtu hinnangul on kaebaja põhjendatult tõstatanud ka ebavõrdse kohtlemise probleemi. Vastustaja on vastuses kaebusele märkinud, et riigil (sh asutustel ja kodanikel) on õigustatud ootus, et õiguskorda kaitsma kutsutud teenistujad reageeriksid rikkumistele ka siis, kui rikkumised ei toimu avalikult (vastus kaebusele, p 8; dtl 171). Sellesse ootusse tõsiselt suhtumise korral tulnuks vastustajal kohtumenetluses põhjalikult selgitada, miks otsustas vastustaja karistada kõige rangemal viisil kaebajat, kes väitis, et ta ei näinud sünnipäevapeol alaealise alkoholi tarbimist, kuid kohtule teadaolevalt ei reageerinud distsiplinaarkorras ametniku suhtes, kes kinnitas vastustajale, et ta nägi sama asjaolu, kuid ei võtnud alaealise kaitseks kohapeal midagi ette.
28.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et Tartu Vangla direktori 19. detsembri 2023. a käskkiri, millega määrati kaebajale distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamine, on õigusvastane. Kuna ATS § 94 kohaldamiseks puudus alus, on õigusvastane ka Tartu Vangla direktori 19. detsembri 2023. a käskkiri, millega kaebaja vabastati Tartu Vangla teenistusest. II
29.Kaebaja taotleb teenistusest vabastamise aluse muutmist nii, et kaebaja lahkub teenistusest ATS § 87 lg 1 alusel omal soovil. ATS § 105 lg 2 annab õigusvastaselt teenistusest vabastatud ametnikule õiguse nõuda teenistusest vabastamise aluse muutmist. ATS § 87 lg 1 sätestab ametnikule õiguse taotleda teenistusest vabastamist tema enda soovil. Kuna kohus tuvastas eespool, et kaebaja vabastati teenistusest õigusvastaselt, rahuldab kohus kaebaja nõude ning muudab kaebaja teenistusest vabastamise alust selliselt, et kaebaja vabastatakse teenistusest ATS § 87 lg 1 alusel omal soovil.
30.Kaebaja palub mõista vastustajalt tema kasuks välja hüvitise õigusvastaselt teenistusest vabastamise eest summas 31 004,76 eurot või alternatiivselt kohtu õiglasel äranägemisel.
14(17)
3-24-161 ATS § 105 lg 2 kohaselt on alla seitsmeaastast last kasvataval ametnikul, kes teenistusest õigusvastaselt vabastati, õigus nõuda hüvitist 12 kuu keskmise palga ulatuses. Kohus võib hüvitise suurust muuta, arvestades teenistussuhte lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole huve.
30.1.Kaebaja on kaebuses märkinud, et hüvitise suuruse vähendamine pole põhjendatud, sest vastustaja rikkus nii tema eraelu puutumatust kui ka süütuse presumptsiooni. Samuti on rikkumiste põhjendamatu etteheitmine väärikust alandav. Kaebajal tekkisid õigusvastase distsiplinaarkaristuse määramise tõttu vaimse tervise probleemid. Vastustaja tegevuse tõttu on kaebaja teenistuskäik õpitud erialal äärmiselt raskendatud või välistatud. Tema senine karjäär on tühistatud ning tema sissetulek langeb. Temaga teenistussuhte lõpetamise andmeid on lubamatult jagatud kogu vangla kollektiiviga ning temast loodi ebaausa inimese kuvand. Kaebaja on esitanud kohtule Tartu Vangla direktori 19. detsembri 2023. a e-kirja, milles on Tartu Vangla teenistujaid teavitatud kolme ametniku teenistusest vabastamisest ning seejärel rõhutatud, et Tartu Vangla teenistujad on ausad ja ei moonuta tõsiasju (dtl 142). Kaebaja väitel andis vangla direktor kaebaja aususe kohta ebakohase väärtushinnangu.
30.2.Vastustaja on märkinud, et tavapärasest suurema hüvitise väljamõistmine pole põhjendatud.
30.3.Kuna praeguses asjas ei ole vaidluse all nimetatud e-kirja õiguspärasus, ei võta kohus kaebaja viimati nimetatud väite osas seisukohta. Kohtupraktika kohaselt ei ole ATS § 105 lg-s 2 sätestatud suuruses hüvitise taotlemisel vaja kaebajal hüvitise nõudmisega seotud asjaolusid tõendada (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-49-16, p 26). Kuna kaebaja ei taotle tavapärasest suurema hüvitise väljamõistmist, ei pidanud kaebaja hüvitisenõuet põhjendama. Vastustaja ei ole väitnud, et kaebajale seadusega ettenähtud hüvitise suurust tuleks vähendada. Ka kohtu hinnangul ei esine praeguses asjas asjaolusid, millest tulenevalt tuleks hüvitise suurust vähendada. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus kaebaja nõude mõista vastustajalt tema kasuks välja hüvitis kaebaja 12 kuu keskmise palga ulatuses (ATS § 105 lg 2).
31.Kaebaja väitel oli tema keskmine palk 2583,73 eurot. Sel juhul on hüvitise suuruseks 31 004,76 eurot. HKMS § 167 lg 1 sätestab, et kui kaebaja taotleb rahasumma väljamõistmist või väljamaksmiseks kohustamist, määrab kohus kaebuse rahuldamise korral otsuses kindlaks rahasumma suuruse. Kohus võib vastustajale teha ettekirjutuse väljamaksmisele kuuluva rahasumma kindlaksmääramiseks ja väljamaksmiseks, kui rahasumma kindlaksmääramine kohtu poolt nõuaks suurt ajakulu. Ettekirjutuses määrab kohus summa kindlaksmääramise ja väljamaksmise üldtingimused. Kuna keskmise palga arvestamisel tuleb arvesse võtta andmeid, mis ei pruugi kohtule täpselt teada olla, peab kohus põhjendatuks kohustada vastustajat HKMS § 167 lg 1 alusel määrama kindlaks kaebaja 12 kuu keskmise palga suuruse ning maksma talle hüvitise välja ühe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates. Vabariigi Valitsuse 11. juuni 2009. a määruse nr 91 „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord“ § 2 lg 2 kohaselt arvutatakse keskmine töötasu arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu jooksul töötaja teenitud töötasust, mis on töötajale sissenõutavaks muutunud. Arvutamise vajaduse tekke kuuks on kuu, millal algas arvutamise vajaduse 15(17)
3-24-161 tekitanud sündmus. Kohus määrab, et kaebaja teenistussuhte lõpetamisest tingitud keskmise töötasu arvutamise vajaduse tekke kuuks on 2023. a detsember. III
32.Kohus rahuldab kaebuse. Kohus tuvastab Tartu Vangla direktori 19. detsembri 2023. a käskkirja nr 3-3/5-3 ja 19. detsembri 2023. a käskkirja nr 3-2/433 õigusvastasuse, muudab kaebaja teenistusest vabastamise alust ja loeb ta teenistusest vabastatuks omal soovil ning mõistab kaebaja kasuks vastustajalt välja hüvitise kaebaja 12 kuu keskmise palga ulatuses.
33.Kohus määras 25. jaanuari 2024. a määruse resolutsiooni p-s 4, et vastustajal tuleb esitada koos vastusega kaebusele haldusmenetluse asjakohased dokumendid, mida ei ole kohtuasja materjalides. Vastustaja selgitas vastuses kaebusele, et ta esitab haldusmenetluse toimiku tervikuna põhjusel, et toimikule lihtsama viitamise huvides võib olla asjakohane teada vastava dokumendi numbrit, mis asub faili pealkirjas. Menetlusosalisel tuleb siiski järgida kohtumääruse resolutsioonis määratut. Vajaduse korral on võimalik määruse resolutsiooni täitmise üksikasjades kohtuga konsulteerida. Kohtu hinnangul puudus praeguses asjas paljude kohtumenetluses juba esitatud dokumentide esitamiseks vajadus. Kuna vastustaja märkis, et haldusmenetluse toimik koostati paberkandjal, ei saa faili pealkirja numbril olla iseseisvat tähendust (kui dokumendil on number, nähtub see dokumendist enesest). Kuna samasisulised dokumendid koormavad asjatult toimikut, tagastab kohus vastustajale järgmised dokumendid: 1) dtl 183–185 – Tartu Vangla direktori 4. septembri 2023. a käskkiri nr 3-3/5-1 (sama dokument on dtl 56–57); 2) dtl 189–195 – H 7. septembri 2023. a seletused (sama dokument on dtl 89–95); 3) dtl 197–198 – H 12. aprilli 2023. a selgitused (sama dokument on dtl 96–97); 4) dtl 199–202 – Ii 16. oktoobri 2023. a seletused (sama dokument on dtl 98–101); 5) dtl 204–206 – Eu 16. oktoobri 2023. a seletused (sama dokument on dtl 102–104); 6) dtl 207–211 – J 17. oktoobri 2023. a seletused (sama dokument on dtl 105–109); 7) dtl 214–218 – K 17. oktoobri 2023. a seletused (sama dokument on dtl 110–114); 8) dtl 219–222 – L 17. oktoobri 2023. a seletused (sama dokument on dtl 115–118); 9) dtl 223–227 – Fi 19. oktoobri 2023. a seletused (sama dokument on dtl 119–123); 10) dtl 229–233 – kaebaja 19. oktoobri 2023. a seletused (sama dokument on dtl 131–135); 11) dtl 234–240 – G 20. oktoobri 2023. a seletused (sama dokument on dtl 124–130); 12) dtl 245–247 – Tartu Vangla direktori 15. jaanuari 2020. a käskkiri nr 3-2/37 (sama dokument on dtl 22–24); 13) dtl 250–251 – Tartu Vangla direktori 20. aprilli 2021. a käskkiri nr 3-2/173 (sama dokument on dtl 27–28); 14) dtl 252–253 – Tartu Vangla direktori 3. augusti 2022. a käskkiri nr 3-2/331 (sama dokument on dtl 25–26); 15) dtl 254–256 – Tartu Vangla direktori 30. jaanuari 2023. a käskkiri nr 3-2/74 (sama dokument on dtl 29–31); 16(17)
3-24-161 16) dtl 257–260 – kaebaja 2023. a hindamisleht (sama dokument on dtl 48–51); 17) dtl 315–317 – kaebaja 11. detsembri 2023. a selgitused (sama dokument on dtl 136–138); 18) dtl 318–339 – Tartu Vangla direktori 19. detsembri 2023. a käskkiri nr 3-3/5-3 (sama dokument on dtl 65–86); 19) dtl 361–362 – Tartu Vangla direktori 19. detsembri 2023. a käskkiri nr 3-2/433 (sama dokument on dtl 87–88).
34.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega tuleb kaebaja menetluskulud kanda vastustajal. Kaebaja on kajastanud oma menetluskulude hulgas kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu summas 20 eurot. Kohus tagastas tasutud riigilõivu kaebajale 25. jaanuari 2024. a määrusega. Kaebaja taotleb ka õigusabi osutanud esindaja kulude väljamõistmist. Kaebaja esindaja on esitanud menetluskulude nimekirjad tähtaegselt 15. novembril 2024, 25. novembril 2024 (kaks nimekirja) ning 10. detsembril 2024. Menetluskulude nimekirjade on õigusabikulu kokku 4576,22 eurot (tunnihinnaga 155 eurot). HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Vastustaja väitel ei ole menetluskulude kogu ulatuses väljamõistmine põhjendatud, sest kaebuse ettevalmistamisele kulunud aeg on ülemäärane. Kohus ei pea põhjendatuks mõista vastustajalt välja kaebaja kulu, mis on seotud kompromissi otsimisega enne kaebuse koostamisele asumist (30. jaanuari 2024. a arve nr 240020; 3. jaanuari 2024. a töö, 36 minutit), sest menetluskuludeks on üksnes kohtusse pöördumisega seotud kulud (HKMS § 101 lg 1 ja § 103). Samuti ei pea kohus põhjendatuks mõista vastustajalt kogu ulatuses välja kulu, mis on seotud kohtuistungi protokolli parandamise taotluse koostamisega (9. detsembri 2024. a arve nr 241181; 25. novembri 2024. a töö, 2 tundi). Kuna kaebaja esindaja osales kohtuistungil, oli ta istungi sisuga kursis ning tal oli võimalus esitada protokolliga seotud taotlusi istungil. Kohus peab nimetatud tööga põhjendatud ajakuluks 30 minutit. Seepärast vähendab kohus kaebaja taotletud õigusabi kulu suurust 397,11 euro võrra (126 minutile vastav kulu). Ülejäänud osas peab kohus kaebaja menetluskulusid põhjendatuks. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus Tartu Vanglalt kaebaja kasuks välja kaebaja menetluskulud 4179,11 eurot. Vastustaja menetluskulud jäävad tema enda kanda.
35.Kohus asendab avaldatavas otsuses kaebaja ja distsiplinaarmenetlustega seotud teenistujate nimed nende eraelu kaitseks tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). Kohus selgitab kaebajale, et kui ta soovib avaldatavas otsuses veel muude tema isikule osutavate andmete avaldamata jätmist, siis on tal õigus esitada HKMS § 175 lg 3 alusel kohtule vastav taotlus. Taotlus tuleks esitada enne kohtuotsuse jõustumist, sest pärast jõustumist avaldatakse otsus Riigi Teataja veebilehel (HKMS § 175 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) Ene Andresen
17(17)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.