Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Tanel Saar, Maili Lokk 17.12.2024, Tartu 3-23-2354 Y.Y. kaebus Viru Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes seoses alasti läbiotsimistega Tartu Halduskohtu 06.09.2024. a määrus Y.Y. määruskaebus Kirjalik menetlus Kaebaja ‒ Y.Y., seaduslik esindaja X.X. Vastustaja ‒ Viru Vangla
RESOLUTSIOON
1.Võtta vastustaja 08.10.2024. a vastuse lisad 1 ja 2 asja materjalide juurde.
3.Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 06.09.2024. a määruse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.
4.Asendada määruse avaldamisel kaebaja ja tema seadusliku esindaja nimed tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse resolutsiooni punkti 3 peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.
X.X. esitas 21.10.2023 Tartu Halduskohtule Y.Y. nimel kaebuse Viru Vanglas enne pikaajalisi kokkusaamisi lahtiriietumisega läbiotsimistega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kaebuse kohaselt külastas kaebaja pikaajalistel kokkusaamistel oma isa X.X.-i Viru Vanglas alates 2017. aastast. Kokkusaamised on toimunud umbes 3–4 korda aastas. Enne iga pikaajalist kokkusaamist (kuni 2022. a lõpuni) teostati kaebajale alasti läbiotsimine. Sellisel viisil läbiotsimine oli lubamatu, inimväärikust alandav ja ebainimlik ning kaebaja psüühikat ja vaimset tervist kahjustav. Kaebajal on diagnoositud aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH) ja keskmine vaimne puue, mistõttu kaebaja oli eriti haavatavas seisundis. Kaebaja taotleb hüvitist summas 6000 eurot seoses inimväärikuse alandamise (2000 eurot) ja tervise kahjustamisega (4000 eurot). Kaebaja esindaja sai Viru Vangla inimväärikust alandavast tegevusest teada kokkusaamistel. Kaebaja esindaja palus hüvitise välja mõista viimase kolme aasta osas.
2.Kaebaja esindaja esitas 12.06.2024 taotluse, milles märkis, et ta soovib kaebust muuta, kuna ta on eksinud. Kaebaja esindaja selgitas, et tegelikult ei ole nõue aegunud ja ta eksis, kuna jäi uskuma vanglaametnike selgitusi. Kahju tekkimise periood algab 2017. aastast, mil toimus esimene pikaajaline kokkusaamine Viru Vanglas. Kaebaja esindaja sai kaebajale teostatud alasti läbiotsimistest ja põhjustatud kahjust teada alles 2022. aastal, mil laps talle sellest rääkis. Alaealisele vaimse puudega lapsele ei saa ette heita, et ta ei teavitanud kahju tekitamisest varem. Lapsel oli piinlik ja ta kartis alasti läbiotsimisest rääkida.
3.Viru Vangla teatas 23.08.2024. a vastuses kohtunõudele, et kaebaja käis Viru Vanglas pikaajalistel kokkusaamistel koos oma vanaisaga ja ühel korral oma emaga (03.10.2017). Vastustaja lisas, et kokkusaajatele selgitatakse kokkusaamisele eelnevaid toiminguid ning et saatjad olid koos kaebajaga pikaajalistel kokkusaamistel.
4.Tartu Halduskohus jättis 06.09.2024. a määrusega rahuldamata kaebaja taotluse kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks (resolutsiooni p 1) ja lõpetas asja menetluse osas, milles kaebaja nõuab mittevaralise kahju hüvitamist seoses 07.09.2017, 03.10.2017, 30.11.2017, 03.04.2018, 02.10.2018, 03.01.2019, 04.05.2019, 07.12.2019 ja 28.07.2020 toimunud alasti läbiotsimistega (resolutsiooni p 2). Halduskohus võttis kaebuse menetlusse osas, milles kaebaja nõuab 04.12.2021, 28.07.2022 ja 24.11.2022 alasti läbiotsimistega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist (resolutsiooni p 3). Halduskohus põhjendas määrust järgmiselt.
4.1.Kaebaja esitas kaebuse halduskohtule 21.10.2023, seega 07.09.2017 kuni 28.07.2020 pikaajaliste kokkusaamiste eel teostatud läbiotsimiste osas ületas kaebaja kolmeaastast kaebetähtaega. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 46 lg-st 4 ja riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg-st 3 tulenevalt ei sõltu kaebetähtaeg mitte kaebaja esindaja teadasaamisest kaebajale tekitatud kahjust, vaid sellest, millal kaebaja kahjust teada sai. Arvestades, et kaebaja hinnangul on ainuüksi alasti läbiotsimine õigusvastane ja kahju tekitav, siis pidi kaebaja iga teostatud alasti läbiotsimise ajal või hiljemalt vahetult selle järgselt kahjust ja kahju tekitajast aru saama. Isegi alaealine kaebaja pidi läbiotsimise ajal või kohe selle järgselt tundma, et läbiotsimisega kaasnes ebamugavustunne jms negatiivsed tagajärjed.
4.2.Ei ole eluliselt usutav, et kaebaja esindaja sai kaebajale tekitatud kahjust teada alles 2022. aastal, mil laps talle sellest väidetavalt rääkis. Kaebaja esindaja ja kaebaja saatja vanglas pidid olema teadlikud või vähemalt pidi neil olema tugev kahtlus, et kaebaja otsitakse enne pikaajalisele kokkusaamisele minemist alasti läbi. Tegemist oli tavapärase praktikaga, mida rakendati vanglas kõigi pikaajalisele kokkusaamisele minejate suhtes.
4.3.Kaebaja vanus ja tervislik seisund ei saa olla kaebetähtaja ennistamise aluseks, kuna kaebaja osaleb menetluses esindaja vahendusel. Esindaja selgituse kohaselt sai kaebaja igal alasti läbiotsimisel psüühilise šoki, stressi, kannatuste ja alanduse osaliseks ning läbiotsimised põhjustasid talle hirmu ja ärevushäire sümptomite tugevnemise. Seega pidi olema kaebaja esindajale iga pikaajalise kokkusaamise käigus teada kaebaja alasti läbiotsimise toimumine ja nähtav selle mõju kaebajale. Määrav ei ole see, millal kaebaja suutis ise sõnaliselt alasti läbiotsimistest ja nende mõjust rääkida, vaid oluline on, millal pidi kaebaja esindaja nendest teada saama. Kaebajal ega tema esindajal ei olnud alust eeldada, et kahju hüvitamise nõudega saab kohtusse tulla määramatult pika aja jooksul. Kuna kaebajal ega tema esindajal ei esinenud objektiivseid ega subjektiivseid takistusi kaebuse õigeaegseks esitamiseks, siis puuduvad mõjuvad põhjused kaebetähtaja ennistamiseks.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
5.Kaebaja esitas 19.09.2024 Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu 06.09.2023. a määruse resolutsiooni p-d 1 ja 2. Kaebaja leiab, et halduskohus oleks pidanud kaebuse menetlusse võtma kogu vaidlusaluse perioodi osas.
5.1.Halduskohtu määrus on vastuoluline. Määruse p-s 15 märkis halduskohus, et kaebetähtaeg ei sõltu „[...] mitte kaebaja esindaja teadasaamisest kaebajale tekitatud kahjust, vaid asjaolust, millal kaebaja sai kahjust teada.ˮ Määruse p-s 16 aga märkis kohus, et „määrav ei ole see, millal kaebaja suutis ise sõnaliselt alasti läbiotsimistest ja nende mõjust rääkida, vaid oluline on, millal pidi kaebaja esindaja nendest teada saama.ˮ Kaebaja esindaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et oluline on, millal 5–10-aastane (erivajadustega) laps sai kahju tekitamisest teada. Oluline on see, millal lapse seaduslik esindaja sai kahju tekitamisest teada.
5.2.Halduskohus ignoreeris täielikult lapse vanust ja psüühilist seisundit. Kaebaja on alaealine laps, kellel puudub teovõime ja kellel on lisaks tuvastatud keskmine vaimne puue. Esimene kokkusaamine koos alasti läbiotsimisega toimus ajal, mil kaebaja oli alles 5-aastane.
5.3.Kaebaja esindaja ei nõustu, et kaebaja esindaja pidi olema teadlik või vähemalt pidi tal olema tugev kahtlus, et laps otsitakse enne pikaajalisele kokkusaamisele minemist alasti läbi, kuna tegemist oli tavapärase vangla praktikaga. Vastupidi – kaebaja esindaja eeldas, et vangla käitub väikse lapsega inimväärikalt ja õiguspäraselt ning ei teosta selliseid toiminguid.
5.4.Vangla valetas 23.08.2024. a vastuses halduskohtule, et kokkusaajatele selgitatakse läbiviidavaid toiminguid. Mingeid selgitusi kaebaja esindajale ega kaebaja saatjale antud ei ole.
5.5.Vanaisa ei ole lapse esindaja ja juriidiliselt ei oma mingit tähtsust, kas kõrvaline isik sai või pidi aru saama kahju tekitamisest. Isegi kui vanaisa oleks aru saanud, et vanglaametnikud põhjustavad lapsele kahju, siis oluline on ainult see, kas vanaisa teavitas sellest lapse seaduslikke esindajaid. Kaebaja saatja ei ole teavitanud sellest, et lapsele teostati alasti läbiotsimisi. Lapse vanaisa selgitas 2022. a kokkusaamise ajal (kui selgus lapse alasti läbiotsimine), et tema ei osanud eeldada, et vangla võib lapsega õigusvastaselt käituda.
5.6.Kaebaja esindaja sai kokkusaamiste ajal loomulikult aru, et laps ärritunud ja närviline, kuid arvas, et see on põhjustatud vangla keskkonnast. Kaebaja esindaja arvas, et vanglasse tulek, ametnikega suhtlemine, oma isa vanglas nägemine jms põhjustas lapsele kannatusi.
6.Vastustaja palus 08.10.2024. a vastuses määruskaebusele jätta kaebaja määruskaebus rahuldamata. Vangla nõustub halduskohtuga. Vanglal on olemas tõendid, et kaebaja vanaisale tutvustati iga kord enne kokkusaamist pikaajalise kokkusaamise läbiviimise tingimusi (lisa 1). Tingimuste esimeses punktis on selgelt välja toodud, et kokkusaaja otsitakse täielikult läbi. Kaebaja vanaisa on tingimustega tutvunud ning andnud selle kohta allkirja. Halduskohtule 23.08.2024. a vastuse koostanud inspektor-kontaktisiku 04.10.2024. a õiendis (lisa 2) on selgitatud, et tehtud märkmeid ei saa tagasiulatuvalt kontrollida, sest pikaajalise kokkusaamise läbiviimise tingimuste allkirjastatud dokumendid hävitatakse arhiivis viie aasta möödudes. Õiendi kohaselt vastas inspektor-kontaktisik 11.09.2024 vestluse käigus kaebaja esindajale, et vangla selgitab kokkusaajatele pikaajalise kokkusaamise läbiviimise tingimusi, kuid selles, kas seda tehti aastatel 2017-2022, ei olnud ta kindel, sest ta ei töötanud sellel ajal vanglas.
7.Kaebaja esindaja esitas 09.11.2024. a täiendavas seisukohas vastuväited vangla vastusele. Kaebaja esindaja juhtis tähelepanu, et vangla vastuse lisas 1 on märgitud, et enne ja pärast kokkusaamist otsitakse kokkusaaja ja kinni peetav isik täielikult läbi, kuid ei ole lahti seletatud, mida tähendab täielik läbiotsimine. Seadustes ega muudes õigusaktides ei ole defineeritud mõistet „täielik läbiotsimineˮ. Kaebaja esindaja hinnangul saab ka kehaskänneriga kogu keha läbiotsimist mõista kui keha täielikku läbiotsimist. Kaebaja seaduslikule esindajale (lapsevanemale) ei ole mitte kunagi tutvustatud „Pikaajalise kokkusaamise läbiviimise tingimusiˮ.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus lahendab esmalt menetlusosaliste taotlused tõendite asja materjalide juurde võtmiseks ja tõendite kogumiseks (I) ning seejärel lahendab määruskaebuse (II). I
9.HKMS § 62 lg 2 näeb ette, et kohus võtab vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust muu hulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja tõendada või see on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendatud. Sama paragrahvi lõige 5 näeb ette, et tõendi vastuvõtmisest või tõendite kogumisest keeldumise kohta teeb kohus põhjendatud määruse.
10.Vastustaja esitas koos 08.10.2024. a vastusega ringkonnakohtule tõendid selle kohta, et kaebaja vanaisale on pikaajalise kokkusaamise läbiviimise tingimusi tutvustatud (lisa 1). Vastuse lisa 1 koosseisus on pikaajalise kokkusaamise tingimused koos kokkusaaja allkirjaga alates 03.01.2019 (kokku seitse dokumenti). Määruskaebuse vastusele lisatud 04.10.2024. a õiendist (lisa 2) nähtub, et varasemaid andmeid ei saa tagasiulatuvalt kontrollida, sest pikaajalise kokkusaamise läbiviimise tingimuste allkirjastatud dokumendid hävitatakse 5 aasta möödudes. Samuti on õiendis vastuseks määruskaebuses kaebaja esindaja ja vanglaametniku 11.09.2024. a vestluse kohta esitatud väidetele selgitatud, et vanglaametnik ei olnud kindel, kas vangla selgitas kokkusaajatele pikaajalise kokkusaamise läbiviimise tingimusi aastatel 2017-2022, sest ta ei töötanud sellel ajal vanglas. Ringkonnakohus võtab vastustaja esitatud dokumendid asja materjalide juurde.
11.Kaebaja esindaja esitas määruskaebuses taotluse tunnistajate ülekuulamiseks. Kaebaja palub tunnistajana üle kuulata: 1) Viru Vangla inspektor-kontaktisiku, kes saab anda ütlusi 23.08.2024 vastuse osas ja kohtule selgitada, miks ta väitis kohtule, et kokkusaajatele selgitatakse läbiviidavaid toiminguid, kuigi ta tegelikult ei tea, kas seda tehakse; 2) kaebaja vanaisa, kes saab anda ütlusi selle kohta, et vangla valetas kohtule oma 23.08.2024. a vastuses, kui väitis, et kokkusaajatele selgitatakse läbiviidavaid toiminguid. Samuti saab tunnistaja anda ütlusi selle kohta, kas kaebaja viibis alasti läbiotsimiste ajal saatjast eraldi, kuidas neid toiminguid läbi viidi, kuidas lapsele mõjusid läbiotsimised, millal laps rääkis oma seaduslikule esindajale (isale) alasti läbiotsimistest jms.
12.Vangla 23.08.2024. a vastuse koostanud inspektor-kontaktisik esitas enda selgitused 04.10.2024 koostatud õiendis, mille vastustaja esitas koos määruskaebuse vastusega ringkonnakohtule (lisa 2). Määruskaebuse lahendamiseks ei ole vaja tunnistajate ütlusi selle kohta, kas pikaajalistele kokkusaamistele tulnud külastajatele tutvustati kokkusaamise läbiviimise tingimusi. Samuti puudub vajadus lapse vanaisa tunnistajana ülekuulamiseks taotluses loetletud ülejäänud küsimustes. See, kuidas vaidlustatud toimingud läbi viidi ja kuidas need lapsele mõjusid, on sisulise vaidluse küsimused. Samuti puudub määruskaebemenetluses vajadus koguda tõendeid selle kohta, millal kaebaja enda isale alasti läbiotsimistest rääkis. Eeltoodust tulenevalt ei pea ringkonnakohus määruskaebemenetluses vajalikuks üle kuulata tunnistajaid ja kaebaja taotlus jääb rahuldamata. II
13.Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu määruse resolutsioon muutmata, kuid ringkonnakohus peab vajalikuks osaliselt muuta halduskohtu määruse põhjendusi.
14.RVastS § 17 lg 3 näeb ette, et taotlus või kaebus tuleb esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. HKMS § 46 lg 4 järgi võib hüvitamiskaebuse esitada kolme aasta jooksul arvates päevast, kui kaebaja sai teada või pidi teada saama kahjust ja selle põhjustanud isikust. Sõltumata sellest ei saa hüvitamiskaebust esitada pärast kümne aasta möödumist kahju tekitanud haldusakti või toimingu tegemisest.
15.Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et halduskohtu põhjendused vaidlustatud määruse p-des 15 ja 16 on vastuolus osas, milles kohus leidis esmalt, et kaebetähtaeg ei sõltu mitte kaebaja esindaja teadasaamisest kaebajale tekitatud kahjust, vaid asjaolust, millal kaebaja sai kahjust teada, ning asus seejärel kaebetähtaja ennistamist käsitledes seisukohale, et määrav ei ole see, millal kaebaja suutis alasti läbiotsimistest ja nende mõjust rääkida, vaid oluline on, millal pidi kaebaja esindaja nendest teada saama. Ringkonnakohus selgitab, et piiratud teovõimega kaebaja puhul lähtutakse tema seadusliku esindaja teadmisest. Ringkonnakohus muudab sellele vastavalt halduskohtu määruse p-s 15 toodud põhjendusi osas, milles halduskohus lähtus sellest, millal kaebaja kahjust teada sai või pidi teada saama.
16.Praegusel juhul on kaebajaks alaealine laps, keda esindab kohtumenetluses lapse isa (kinnipeetav X.X.) lapse ema nõusolekul. Seega tuleb praeguses asjas kaebetähtaja arvestamisel lähtuda sellest, millal lapse seaduslik esindaja sai teada või pidi teada saama kahjust ja selle põhjustanud isikust. Mitme seadusliku esindaja puhul piisab ühe esindaja (lapsevanema) teadmisest.
17.Kaebuses on kirjas, et kaebaja esindaja sai Viru Vangla inimväärikust alandavast tegevusest teada kokkusaamistel. Esindaja palus hüvitise välja nõuda viimase kolme aasta osas (varasema osas on tegemist aegumisega), kuid palus varasemaid rikkumisi arvestada kahjuhüvitise suuruse määramisel, kuna rikkumistel oli kumulatiivne mõju. Kaebaja esindaja selgitas 12.06.2024 halduskohtule esitatud taotluses, et tegelikult ei ole nõue aegunud ja ta eksis, kuna jäi uskuma vanglaametnike selgitusi. Kahju tekkimise periood algab 2017. aastast, mil toimus esimene pikaajaline kokkusaamine Viru Vanglas. Kaebaja esindaja sai kaebajale teostatud alasti läbiotsimistest ja põhjustatud kahjust teada alles 2022. aastal.
18.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et ei ole eluliselt usutav, et kaebaja esindaja sai kaebajale tekitatud kahjust teada alles 2022. aastal, mil laps talle sellest väidetavalt rääkis. Kaebaja käis pikaajalistel kokkusaamistel koos vanaisaga ja ühel korral (03.10.2017) emaga. Kuna kaebus esitati 21.10.2023, siis on kaebetähtaja järgimine vaidluse all ajavahemikul 07.09.2017 kuni 28.07.2020 toimunud pikaajaliste kokkusaamiste eel teostatud läbiotsimiste osas. Selle aja jooksul käis kaebaja vanglas pikaajalistel kokkusaamistel 9 korda. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa olla kahtlust, et kaebaja emale (lapse seaduslik esindaja) ja vanaisale pidi olema teada pikaajalise kokkusaamise kord ja ka lapse täielik läbiotsimine. Kaebaja isal (kinnipeetav) oli võimalik pikaajalistel kokkusaamistel vahetult suhelda nii lapsega kui ka lapse ema ja vanaisaga. Sellises olukorras pidid praeguse nõude aluseks olevad asjaolud teatavaks saama ka lapse isale.
19.Kuna kaebuse põhjenduste kohaselt sai kaebaja alati igal alasti läbiotsimisel psüühilise šoki, stressi, kannatuste ja alanduse osaliseks ning läbiotsimised tekitasid talle hirmu ja põhjustasid ärevushäire sümptomite tugevnemise, siis nõustub ringkonnakohus halduskohtu järeldusega, et eeltoodut arvestades pidi igal pikaajalisel kokkusaamisel kaebaja esindajale olema teada kaebaja alasti läbiotsimise toimumine ja nähtav selle mõju kaebajale.
Halduskohus leidis õigesti, et see, millal laps suutis ise sõnaliselt alasti läbiotsimistest ja nende mõjust rääkida, ei ole praegusel juhul määrav.
20.Kaebaja esindaja selgitas määruskaebuses, et ta sai kokkusaamiste ajal loomulikult aru, et laps on ärritunud ja närviline, kuid arvas, et see on põhjustatud vangla keskkonnast. Kaebaja esindaja arvas, et vanglasse tulek, ametnikega suhtlemine, oma isa vanglas nägemine jms põhjustas lapsele kannatusi. Kaebaja esindaja väited selle kohta, mida ta kaebaja käitumist märgates eeldas või arvas, ei lükka ümber kohtu järeldust, et kaebaja esindaja pidi igal kokkusaamisel lapse alasti läbiotsimisest ja sellega põhjustatud kahjust teada saama. Praegusel juhul tuleb arvestada nii lapse ema teadmist, kui ka lapse isa vahetut võimalust lapse alasti läbiotsimisest lapse vanaisalt teada saada. Ringkonnakohus selgitab, et kaebaja seaduslikku esindajat võib pidada raskelt hooletuks, kui ta oleks võinud asjaolust teada saada käibes vajalikku hoolt järgides, kuid ta on jätnud kasutamata tema käsutuses selgelt oleva võimaluse ennast asjaolust informeerida. Nagu eelnevalt märgitud, on RVastS § 17 lg 3 järgi kaebetähtaja kulgemise alguseks piisav juba see, kui kannatanu pidi kahjust ja selle põhjustanud isikust teada saama, s.t ei ole nõutav, et tuvastatud oleks tegelik teadasaamine. Kui lapse ema pidi juba 2017. a teada saama lapse alasti läbiotsimisest, siis ei olnud tal põhjust arvata, et järgnevatel kordadel toimub läbiotsimine muul viisil.
21.Kaebaja esindaja ei nõustu halduskohtuga, et kokkusaajate alasti läbiotsimine oli tavapärane vangla praktika, mida kaebaja esindaja pidi teadma. Kaebaja esindaja selgitas, et ta eeldas, et vangla käitub väikse lapsega inimväärikalt ja õiguspäraselt ning ei teosta selliseid toiminguid. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna selline põhjendus tõest teavet selle kohta, mida kaebaja esindaja (kinnipeetav) aastaid tagasi läbiotsimiste kohta tegelikult teadis ega lükka ümber järeldust, et lapse isana pidi ta kahju tekkimisest teadma ja kaebetähtaega tuleb arvestada alates igast pikaajalisest kokkusaamisest. Samuti ei muuda eeltoodud järeldust määruskaebuses esitatud väide, et ka lapse vanaisa ei osanud eeldada, et vangla võib lapsega õigusvastaselt käituda. Lapse alasti läbiotsimise võimalikust õigusvastasusest teadasaamine (sh õiguskantsleri seisukohtade või rahalise hüvitise väljamõistmist puudutava kohtupraktika kaudu) ei oma kaebetähtaja kulgema hakkamise seisukohalt tähtsust (vt RKHKm 15.06.2015, 3-3-1-20-15, p 11; RKHKm 26.09.2024, 3-22-717, p 11.1).
22.Määruskaebuse esitaja täiendavas seisukohas esitatud väide selle kohta, et lapse seaduslikule esindajale (lapsevanem) ei tutvustatud kokkusaajatele koostatud pikaajalise kokkusaamise tingimusi, ei oma määruskaebuse lahendamise seisukohalt tähtsust. Ringkonnakohus peab siiski asjakohaseks selgitada, et vanglal sellist kohustust ei ole. Samuti ei saa selles olukorras alaealisega koos kokkusaamisele tulnud pereliiget, kes ei ole lapsevanem (seaduslik esindaja), kõrvaliseks isikuks pidada. Kohtupraktikas on leitud, et kaebaja täiskasvanud saatjale läbiotsimise korra tutvustamisega tuleb lugeda kord tutvustatuks ka koos temaga kokkusaamisele saabunud alaealisele lapsele (TlnRnKo 21.04.2016, 3-15566, p 9).
23.Määruskaebuse esitaja leiab, et halduskohus ignoreeris täielikult lapse vanust ja psüühilist seisundit. Ringkonnakohtu hinnangul on selline väide põhjendamatu. Halduskohus arvestas neid argumente kaebetähtaja ennistamise üle otsustamisel. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et praegusel juhul puudub mõjuv põhjus kaebetähtaja ennistamiseks.
24.Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et rohkem kui kolm aastat enne kaebuse esitamist toimunud läbiotsimiste osas jättis halduskohus õigesti kaebetähtaja ennistamata ja seega oli vastavas osas menetluse lõpetamine põhjendatud. Ringkonnakohus jätab määruskaebuse
rahuldamata ja halduskohtu määruse resolutsiooni muutmata, muutes osaliselt määruse põhjendusi vastavalt praeguse määruse põhjendustele.
25.Määruskaebus sisaldab taotlust asendada avaldatavas kohtulahendis kaebaja ja temaga seotud isikute nimed tähemärkidega. Ringkonnakohus rahuldab nimetatud taotluse ja lähtudes HKMS § 175 lg-st 3 asendab avaldatavas määruses kaebaja ja kaebaja esindaja nimed tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.