Tartu Ringkonnakohus Kaire Orion, Tiina Pappel ja Tanel Saar 31. märts 2026, Tartu 3-23-2354 Y.Y. kaebus Viru Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes seoses alasti läbiotsimistega Tartu Halduskohtu 21. oktoobri 2025. a otsus Y.Y. ja Viru Vangla apellatsioonkaebused Kirjalik menetlus Kaebaja – Y.Y., esindaja X.X. Vastustaja – Viru Vangla, esindaja Indrek Arming
RESOLUTSIOON
1.Jätta Y.Y. apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 21. oktoobri 2025. a otsus muutmata.
2.Jätta Viru Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 21. oktoobri 2025. a otsus muutmata.
3.Jätta apellatsioonkaebuse esitamisel ette nähtud riigilõiv Eesti Vabariigi kanda.
4.Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 30. aprill 2026.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 6000 eurot, millest 2000 eurot inimväärikuse alandamise ja 4000 eurot vaimse tervise kahjustamise eest. Kaebaja on alates 2017. aastast käinud Viru Vanglas pikaajalistel kokkusaamistel oma isaga. Enne igat pikaajalist kokkusaamist (kuni 2022. a lõpuni) tehti kaebajale läbiotsimine lahti riietumisega. Alasti läbiotsimine oli kaebajale alandav kohtlemine, mis kahjustas psüühikat ja vaimset tervist ning heaolu. Kaebaja on viibinud ka psühhiaatriahaiglas vaimse tervise
probleemide tõttu ja üheks tervisekahju põhjustajaks on kindlasti Viru Vangla oma õigusvastase tegevusega.
2.6. septembri 2024. a määrusega jättis halduskohus rahuldamata kaebaja taotluse kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks ning lõpetas menetluse osas, milles kaebaja nõudis mittevaralise kahju hüvitamist seoses 7. septembril 2017, 3. oktoobril 2017, 30. novembril 2017, 3. aprillil 2018, 2. oktoobril 2018, 3. jaanuaril 2019, 4. mail 2019, 7. detsembril 2019 ja
28.juulil 2020 toimunud alasti läbiotsimistega. Kohus võttis kaebuse menetlusse osas, milles kaebaja nõuab 4. detsembril 2021, 28. juulil 2022 ja 24. novembril 2022 toimunud alasti läbiotsimistega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Halduskohtu määrus jõustus 18. veebruaril 2025, kui Riigikohus otsustas jätta kaebaja määruskaebuse menetlusse võtmata.
3.Vastuses kaebusele palus Viru Vangla jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja selgitas, et kaebajale ei tehtud 24. novembril 2022 lahti riietumisega läbiotsimist. Alates 1. augustist 2022 ei tehta Viru Vanglas lahti riietumisega läbiotsimisi alaealistele külastajatele. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid tervisekahju tekkimise kohta. Seega on tervisekahju tekkimine paljasõnaline. Viru Vangla pääsla- ja kokkusaamiste üksuse spetsialist, kes oli vaidlusaluste läbiotsimiste ajal tööl, on 18. oktoobri 2024. a selgituses kinnitanud, et kaebaja ei ole keeldunud ega esitanud pretensioone läbivaatustoimingute osas. Juhul kui kaebaja oleks keeldunud läbiotsimisest, oleks vanglaametnik pidanud koostama vastava ettekande, mida ei ole tehtud. Kaebaja on külastanud oma isa sagedasti ning vanglaametniku tähelepaneku kohaselt on kaebaja olnud pärast läbivaatuskabiinist lahkumist rahulik ning ametnikule ei tundunud, et teostatud toimingud oleksid talle olnud vastumeelsed ja tekitanud stressi. Kaebaja isa on vanglas korduvalt distsiplinaarkorras karistatud keelatud esemete omamise eest. Üks võimalik viis keelatud esemete üleandmiseks on pikaajalised kokkusaamised, mis toimuvad vangla territooriumil pideva järelevalveta privaatsetes ruumides, sh puudub kokkusaamise ruumis kaamera. Iga selline kokkusaamine kujutab potentsiaalselt ohtu vangla julgeolekule. Kuna vangla võimalus saada asjakohast teavet keelatud esemete/ainete vanglasse toimetamise kavatsuse kohta on piiratud, ei saa vangla kindlaks teha ka isikuid, kelle kokkusaamise raames seda planeeritakse. Kuigi kokkusaamisele tulijad üldjuhul õigusrikkumise eest karistatud ei ole, ei välista see täielikult võimalust, et erinevate mõjutuste tõttu on nad sunnitud vanglasse keelatud esemeid ja aineid toimetama. Vangla ei kasuta läbiotsimistel selliseid seadmeid, mis tuvastaksid kehaõõnsustesse peidetud asju, mistõttu on vajalik teatud juhtudel lahti riietumisega läbiotsimiste tegemine. Kaebaja ei ole kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid, et vältida kahju tekkimist.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
4.Tartu Halduskohus 21. oktoobri 2025. a otsusega rahuldas kaebuse osaliselt ja mõistis Viru Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitisena 600 eurot.
5.Otsuse põhjenduste kohaselt on vastustaja esitanud piisavalt tõendeid, mis kinnitavad, et 24. novembril 2022 kaebajat alasti läbi ei otsitud. Kaebaja ei ole kohtule esitanud tõendeid, mis vastustaja eelkirjeldatud tõenditest nähtuva ümber lükkaks. Seega tuleb lähtuda sellest, et kaebaja alasti läbiotsimised toimusid 4. detsembril 2021 ja 28. juulil 2022.
6.Vangistusseaduse (VangS) § 27 lõige 1 sätestab, et vanglateenistuse ametnikul on õigus kinnipeetavaga kokkusaamisele lubatud isik ja tema asjad läbi otsida. Sama meede on ette nähtud ka VangS § 68 lõikes 3, mis sätestab, et vanglateenistuse ametnikul on õigus vanglasse saabuvad ja vanglast väljuvad isikud läbi otsida. Läbiotsimise üksikasjalik kord on sätestatud
justiitsministri 5. septembri 2011. a määruses nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ (edaspidi määrus nr 44), mille § 31 lõige 1 kordab VangS § 68 lõikes 3 sätestatut ja annab vanglateenistuse ametnikule õiguse otsida vanglasse sisenev isik läbi.
7.Vanglal on kaalumisruum selles osas, millisel viisil pikaajalisele kokkusaamisele saabunud inimese läbiotsimist teha. Kui seadusandja ei ole ette näinud kinnipeetavat külastavate isikute alasti läbiotsimist iga kord, tuleb vanglal läbiotsimise viisi valikul pidada seda kui eriti intensiivset läbiotsimise viisi erandlikuks, mis nõuab konkreetsete asjaoludega seostamist. Vangla ei ole ära näidanud, et kaebaja alasti läbiotsimine oli põhjendatud.
8.Vastustaja ei saa õigustada kaebaja alasti läbiotsimise vajadust tema isa poolt aastatel 2006‒ 2011 toime pandud rikkumistega, sest neid ei ole võimalik kuidagi seostada kaebajaga. Samuti pole vastustaja ära näidanud, et 18. augustil 2019 ja 5. oktoobril 2019 kaebaja isalt leitud keelatud esemete puhul oli põhjendatud alus arvata, et need toimetati vanglasse just kaebaja vahendusel. Lisaks oli nendest rikkumistest 4. detsembriks 2021 ja 28. juuliks 2022 möödas enam kui kaks aastat ning vangla pole väitnud, et kaebajalt oleks selle ajavahemiku sisse jäänud alasti läbiotsimiste (s.o 7. detsembril 2019 ja 28. juulil 2020 toimunud läbiotsimised) käigus leitud keelatud esemeid. Vastustaja esitatud põhjendused selle kohta, et pikaajalisel kokkusaamisel esineb suurem risk keelatud ainete ja esemete vanglasse toomiseks, kirjeldavad abstraktset ohtu, mitte aga konkreetselt kaebajast lähtuvat ohtu. Vastustaja ei ole väitnud, et tal oli eelteadmine selle kohta, et kaebaja võib vanglasse tulles tuua kaasa keelatud esemeid või aineid. Vastustaja on ise tunnistanud, et reegliks oli otsida alasti läbi kõik alaealised külastajad kuni 2022. a augustini.
9.Kuna vastustaja ei ole teostanud kaebaja alasti läbiotsimisel mingit kaalumist ja alasti läbiotsimiseks puudusid konkreetsed põhjused, on tegemist kaalumisveaga ja valitud meede tuleb lugeda ebaproportsionaalseks ning seetõttu õigusvastaseks.
10.Õigusvastane läbiotsimine vaidlusalusel viisil rikkus kaebaja eraelu ja alandas tema väärikust RVastS § 9 lõike 1 mõttes ning tekitas mittevaralist kahju. Eeldada võib, et vaidlusalusel viisil õigusvastane läbiotsimine põhjustas kaebajale hingelist valu ja kannatusi. Samas ei ole kaebaja tõendanud, et 4. detsembril 2021 ja 28. juulil 2022 toimunud alasti läbiotsimised oleksid tema vaimset tervist kahjustanud.
11.RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud esmased õiguskaitsevahendid ei oleks tõenäoliselt kogu kahju ära hoidnud. Tõenäoliselt poleks vangla rahuldanud kaebaja taotlust viia läbivaatus läbi ilma, et ta oleks pidanud ennast alasti võtma. Tuleb silmas pidada, et läbiotsimisele allumisest sõltus kaebaja võimalus pääseda kokkusaamisele oma vanglas viibiva pereliikmega. RVastS §-s 5 sätestatud keelamisnõue ei ole RVastS § 7 lõikes 1 sätestatud esmaste õiguskaitsevahendite loetelus, mistõttu ei saa keelamiskaebuse esitamata jätmist hüvitamiskaebuse lahendamisel kaebajale ette heita (vt Riigikohtu 4. juuni 2018. a otsus asjas nr 3-15-2943, p 14).
12.Läbiotsimise viisi valikul kaalumata jätmine sai toimuda vähemalt raske hooletusega (RVastS § 7 lõige 4 ja võlaõigusseaduse § 104 lõige 4).
13.Alaealistele lastele on ühe õigusvastase läbiotsimise eest mõistetud hüvitisi valdavalt suurusjärgus 300 eurot (vt haldusasjad nr 3-23-2441, 3-24-10 ja 3-24-1382). Kaebaja vanus jäi läbiotsimiste ajal vahemikku 9‒10 aastat. Kaebajale tehtud läbiotsimised ei olnud muus osas õigusvastased. Eeltoodut arvestades on kaebajale tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks kohaseks hüvitiseks 600 eurot.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
14.Vastustaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuse tühistamist osas, milles kohus kaebuse rahuldas. Vastustaja taotleb uue otsuse tegemist, millega jätta kaebus tervikuna rahuldamata.
Apellatsioonkaebuses selgitab vastustaja, et esitas halduskohtule kaebaja isa kohta 2019. aastal määratud distsiplinaarkaristuste materjalid tõendamaks, et talle on seoses vangile keelatud esemetega määratud distsiplinaarkaristused. Tegelikult on kaebaja isaga toimunud rohkem sündmuseid seoses vangile keelatud esemetega, kuid nende kohta ei algatatud distsiplinaarmenetlusi. Vastustaja palub võtta tõendina asja juurde vangiregistri väljavõtte, mis kinnitab vastustaja väidet. Kaebaja lahti riietumisega läbiotsimised olid põhjendatud, sest vanglal esines põhjendatud kahtlus, et kaebaja isa võis olla mõjutanud oma poega tooma vanglasse keelatud esemeid. Kaebaja isal oli vanglas pidev huvi keelatud esemete omamise ja võõrandamise osas ja ta tegi kõik selleks, et keelatud esemeid läbi oma lähedaste vanglasse toimetada. Kuivõrd kaebaja mõjutamine oli tavapärasest kergem, sest tal esinesid vaimse tervise probleemid, võis kaebaja isa teda manipuleerida toomaks vanglasse keelatud esemeid. Vastab tõele, et alaealisi külalisi ei otsitud pärast 1. augustit 2022 üldjuhul (enamasti/valdavalt) lahti riietumisega läbi, kuid see ei tähenda, et enne 1. augustit 2022 otsiti alaealised külastajaid reeglina (eranditult) lahti riietumisega läbi. Seega ei saanud halduskohus järeldada, et vastustaja ei ole mingit kaalumist läbi viinud, kas kaebaja läbiotsimine oli vajalik ja põhjendatud. Halduskohus on ekslikult tõendeid hinnates jõudnud järeldusele, et kaebajale ei saa ette heita, et ta ei kasutanud kahju vältimiseks esmaseid õiguskaitsevahendeid. Asjas nr 3-23-2376 nõustusid kohtud vanglaga, et teatavatel juhtudel (nt kinnipeetavalt on korduvalt leitud keelatud esemeid) on tema külastaja täielik läbiotsimine vajalik ja põhjendatud.
15.Vastuses apellatsioonkaebusele kaebaja vaidleb vastustaja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.
16.Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuse tühistamist osas, milles kaebus jäi rahuldamata ja uue otsuse tegemist, millega rahuldada kaebus tervikuna. Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja, et halduskohus põhjendamatult jättis arvestamata kaebuses nimetatud varasemate lahti riietumisega läbiotsimistega ning määras hüvitise üksnes 4. detsembril 2021 ja 28. juulil 2022 toimunud läbiotsimiste eest. Tõele ei vasta halduskohtu järeldus, nagu olnuks kaebajal läbiotsimistel võimalik paljastada end poole keha kaupa, st ta ei pidanud end korraga täiesti paljaks võtma. Kaebaja pidi ennast alati täiesti alasti võtma. Nõustuda ei saa halduskohtuga, nagu ei oleks tõendatud, et läbiotsimised kahjustasid kaebaja vaimset tervist. Riigikohus on leidnud, et kuna tõendamine on keerukas siis tuleb põhjuslikku seost eeldada neil juhtumitel, kui terviseprobleemi ja kahju omavaheline seos on üldtuntud. Mittevaralise kahju suuruse tõendamine ei ole iseenesest võimalik. Kaebaja on viibinud psühhiaatriahaiglas vaimse tervise probleemide tõttu ja üheks tervisekahju põhjustajaks on kindlasti Viru Vangla oma õigusvastase tegevusega. Kaebajat otsiti alasti läbi vähemalt 13 korda. Isegi, kui kohus ei mõistnud varasemate rikkumiste eest välja hüvitist siis kohus oleks pidanud nendega arvestama, kuna rikkumistel oli kumulatiivne mõju.
17.Vastuses apellatsioonkaebusele vastustaja vaidleb kaebaja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
18.Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuste rahuldamiseks ei ole alust. Halduskohus on kehtivale õigusele ja kohtupraktikale tuginedes selgitanud, miks tuvastatud asjaolude pinnal oli vastustaja tegevus õigusvastane kaebaja läbiotsimisel kahel korral.
Halduskohtu põhjendustest ilmneb arusaadavalt seegi, kuidas kujunes halduskohtu seisukoht kaebaja kasuks välja mõistetud hüvitise suuruse kohta. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ja jätab põhjendused kordamata vastavalt HKMS § 201 lgle 4. Ringkonnakohus kontrollib esmalt halduskohtu otsust vastustaja apellatsioonkaebuse väidete ja põhjenduste alusel (I), siis kaebaja apellatsioonkaebuse väidete ja põhjenduste alusel (II) ning lahendab seejärel apellatsioonkaebuste nõuded ja taotlused (III). I
19.Apellatsioonkaebuses leiab vastustaja, et tema tegevus kaebaja läbiotsimisel 4. detsembril 2021 ja 28. juulil 2022 oli õiguspärane ning halduskohus põhjendamatult heitis vanglale ette kaalutlusõiguse kasutamata jätmist. Ringkonnakohus vastustajaga ei nõustu.
20.Apellatsioonimenetluses ei ole pooltel vaidlust selles, et VangS § 27 lg 1 ja § 68 lg 3 koostoimes määruse nr 44 § 31 lg-ga 1 annab vanglateenistuse ametnikule õiguse otsida vanglasse sisenev isik läbi. Normid lubavad teostada ka lahti riietumisega läbiotsimisi. Kaebaja saabumisel pikaajalisele kokkusaamisele pidi vastustaja kaalutlusõigust kasutades otsustama millisel viisil kaebaja läbi otsitakse.
21.Viidetega EIK praktikale on Riigikohus lahti riietumisega läbiotsimise kohta selgitanud, et kinnipeetava süstemaatilised lahti riietumisega läbiotsimised, mis ei tugine konkreetsele ohule, s.t ei tulene kinnipeetava käitumisest või erandlikust ohuolukorrast vanglas, on ülemäärased kontrollimeetmed ja kujutavad endast inimväärikust alandavat kohtlemist (EIÕK art 3)1. Kinnipeetavate ja vanglasse pikaajalisele kokkusaamisele saabuvate isikute läbiotsimise regulatsioon on sarnased. Seetõttu on pikaajalisele kokkusaamisele saabujate lahti riietumisega läbiotsimise õiguspärasuse hindamisel põhjendatud lähtuda viidatud Riigikohtu otsuses toodud konkreetse ohu kriteeriumist. Kaebaja on alaealine ning seetõttu võib olla enam mõjutatud lahti riietumisega läbiotsimisest kui isiku õigusi kõige intensiivsemalt riivava läbiotsimise viisi kasutamisest. Ka sel põhjusel ei näe ringkonnakohus võimalust kohaldada praeguses asjas kaebaja õiguste riive õiguspärasuse hindamisel madalamat standardit kui konkreetse ohu esinemise nõue.
22.Riigikohus möönis, et kehtiv õigus ei näe otsesõnu ette vangla kohustust läbiotsimiste dokumenteerimiseks või nende üle arvestuse pidamiseks. Siiski on dokumenteerimise kohustus tuletatav isikute inimväärikuse austamise kohustusest, kuna lahti riietumisega läbiotsimine on invasiivne meede. Selles olukorras lasub nõuetekohase lahti riietumisega läbiotsimise tõendamiskoormus vanglal2.
23.Kokkuvõtvalt on praeguses asjas vastustaja ülesandeks tõendada vangla julgeolekule konkreetse ohu esinemist olukorras, kus kaebaja saabus pikaajalisele kokkusaamisele. Apellatsioonimenetluses väidab vastustaja konkreetse ohu esinemist seetõttu, et kaebaja isa on karistatud narkootilise aine korduva ebaseadusliku käitlemise eest ning alates 2019. aastast on kaebaja isa suhtes koostatud 29 ettekannet seoses rikkumistega kinnipeetavale keelatud esemete ja ainetega. Seega oli kaebaja isal vanglas pidev huvi keelatud esemete omamise ja võõrandamise osas ja ta tegi kõik selleks, et keelatud esemeid läbi oma lähedaste vanglasse toimetada. Seega võis ta olla mõjutanud kaebajat tooma vanglasse keelatud esemeid.
Vt RKHK 19. juuni 2025. a otsus asjas nr 3-22-1384 (p 27). Sealsamas (p 31).
24.Ringkonnakohtu hinnangul ei täida vastustaja sellega konkreetse ohu kriteeriumit. Vastustaja esitas halduskohtule andmed ja tõendid kaebaja isale vanglas keelatud esemetega seoses määratud distsiplinaarkaristuste kohta. Viimane neist määrati 2019. aastal. Ükski kaebajale alates 2006 määratud distsiplinaarkaristustest ei ole seotud narkootilise aine käitlemisega. Puuduvad andmed selle kohta, et kaebaja või mõni teine kaebaja isa lähedane oleks üritanud tuua vanglasse narkootilist ainet. Samuti ei väida vastustaja, et kaebaja isa läbiotsimisel pikaajalise kokkusaamise järel oleks ühelgi korral leitud vanglas keelatud esemeid või aineid. Vangla ei kinnita sedagi, et tal olnuks enne vaidlusaluste pikaajaliste kokkusaamiste toimumist infot kavatsuse kohta keelatud esemeid või aineid kaebaja isale vanglasse toimetada. Vastupidi, vangla teabe- ja uurimisosakonna ametnik 25. oktoobri selgituses teatab, et 2022. aasta detsembris ei olnud kahtlust, et kaebaja võiks tuua vanglasse keelatud esemeid ja/või aineid. Vangla ei ole esile toonud asjaolusid, mis oleks muutunud 2022. aasta lõpuks võrreldes aasta varasema ajaga ja võinuks vähendada kaebajast lähtuvat ohtu vangla julgeolekule. See kinnitab, et sellist ohtu ei esinenud ka varem. Nendel asjaoludel ei ole kaebaja isa karistatus narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise eest seostatav konkreetse ohuga, et vanglasse võidakse toimetada keelatud ainet.
25.Vastustaja kinnitusel on kaebaja isal alates 2019. aastast olnud arvukalt vanglas keelatud esemetega seotud rikkumisi, kuid nende kohta distsiplinaarmenetlusi ei algatatud. Rikkumiste kinnitamiseks esitas vastustaja ühes apellatsioonkaebusega väljavõtte vangiregistrist. Ringkonnakohus jätab tõendi tähelepanuta, kuna see on esitatud hilinenult. Ringkonnakohus hindab halduskohtu otsuses hindamata tõendeid üldjuhul üksnes HKMS § 198 lg-s 2 nimetatud juhtudel. Ühtegi HKMS § 198 lg 2 loetletud asjaolu praeguses asjas ei esine. HKMS § 198 lg 3 järgi uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust peab menetlusosaline põhistama. Kui põhjendusi ei esitata või kohus ei pea neid mõjuvaks, jätab kohus asjaolu või tõendi tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks. Vastustaja ei ole uue asjaolu ega tõendi lubatavust põhistanud. Samuti ei ole tõend vältimatult vajalik asja õigemaks lahendamiseks.
26.Vastustaja apellatsioonkaebuse väide kaebaja isa poolt alates 2019. aastast toime pandud arvukate vanglas keelatud esemetega seotud rikkumiste kohta ei ole asja lahendamisel ka sisuliselt oluline. Halduskohtus avaldamata rikkumised lisavad küll kaalu vastustaja seisukohale, et kaebaja isal on vanglas olnud jätkuv huvi keelatud esemete omamise vastu, kuid ei selgita, miks kujutas just kaebaja kokkusaamistele saabudes ohtu vangla julgeolekule. Asjaolust, et vangla ei algatanud rikkumistega seoses distsiplinaarmenetlusi saab järeldada, et rikkumised olid väheolulised. Ühtlasi peegeldub selles asjaolus see, et vastustaja isa tegevus ei saanud kuigivõrd ohustada vangla julgeolekut. Vastustaja aga ei ole suutnud selgitada, kuidas kaebaja isa vangla julgeolekut mitteohustav tegevus viib järelduseni konkreetse ohu esinemisest kaebaja vanglasse oma isaga kokkusaamisele saabumisel. Halduskohus on põhjendatult leidnud, et vastustaja põhjendused selle kohta, et pikaajalisel kokkusaamisel esineb suurem risk keelatud ainete ja esemete vanglasse toomiseks, kirjeldavad abstraktset ohtu, mitte aga konkreetsest kaebajast lähtuvat ohtu.
27.Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus vastustaja halduskohtule tõendina esitatud ekirjast (dtl 184) põhjendatult järeldanud, et kuni 2022. aasta augustini pidas vastustaja ise pikaajalisele kokkusaamisele saabunud alaealiste lahti riietumisega läbiotsimist tavapäraseks läbiotsimise viisiks. E-kirjast nähtub selgelt, et vastustaja muutis oma senist praktikat ja tõi muudatusena välja selle, et alaealisi külalisi ei otsita enam läbi lahti riietumisega. Lahti riietumisega läbiotsimine ei ole siiski täielikult välistatud, kui selleks on piisav põhjus. Apellatsioonkaebuses väidab vastustaja küll, et e-kirjast ei saa järeldada, et enne 1. augustit 2022 otsiti alaealised külastajad reeglina (eranditult) lahti riietumisega läbi. Seejuures vaatab vastustaja aga mööda sellest, et alaealiste läbiotsimiste praktika muutus on sisutu, kui
tegelikkuses ka varem toimus lahti riietumisega läbiotsimine üksnes põhjendatud vajaduse korral. Tähelepanuväärne on seegi, et kaebuse kohaselt otsiti kaebaja lahti riietumisega läbi igal korral vanglasse pikaajalisele kokkusaamisele saabudes alates 2017. aastast. Praktika jätkus kaebaja suhtes vaatamata sellele, et ei ole teada, et kaebajalt oleks keelatud esemeid või aineid leitud. Olukorras, kus läbiotsimiste õiguspärasust kinnitavate asjaolude tõendamise kohustus on vanglal, tuleb tõendite puudumisel hinnata asjaolu kaebaja kasuks. Läbiotsimiste asjaolude dokumenteerimata jätmine ei võimalda kohtul praeguses asjas selgelt tuvastada, milliste asjaolude pinnal otsustas vastustaja kaebaja igakordselt just lahti riietumisega läbi otsida. Seega ei ole vastustaja suutnud veenvalt selgitada, et kaebaja läbiotsimise viis oleks määratud konkreetse ohu tõttu. Vastavalt leidis halduskohus õigesti, et kaebaja ei ole kaalutlusõigust nõuetekohaselt teostanud ja valitud meede tuleb lugeda ebaproportsionaalseks ning seetõttu õigusvastaseks.
28.Ringkonnakohtu seisukohta ei muuda asjaolu, et vastustaja viidatud teises kohtuasjas kohtud tuvastasid konkreetse ohu esinemise ja lugesid vanglasse kokkusaamisele saabunud täiskasvanud isiku lahti riietumisega läbiotsimise õiguspäraseks. Kahe kohtuasja asjaolud ei ole kattuvad.
29.Vastustaja eksib selleski, nagu oleks kaebajale siiski etteheidetav esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine. Riigikohus leidis üheselt, et RVastS § 7 lg 1 ei piira kahju hüvitamise nõuet tingimusega, et eelnevalt peab kannatanu olema esitanud RVastS §-s 5 sätestatud keelamisnõude (haldusaktist või toimingust hoidumise nõude) kahju ärahoidmiseks3. Seega ei takista kaebaja kahjunõude esitamist ega rahuldamist see, et kaebaja ei esitanud vanglale läbiotsimistega seoses taotlust teostada läbiotsimised muul viisil, s.o lahti riietumist nõudmata ega pöördunud selle tulemuse saavutamiseks keelamiskaebusega halduskohtusse. II
30.Kaebaja leiab apellatsioonkaebuses, et halduskohus põhjendamatult jättis arvestamata enne 2021. aasta detsembrit toimunud kaebaja läbiotsimistega. Kaebaja hinnangul tuvastas halduskohus ebaõigesti, et läbiotsimised toimusid selliselt, et kaebaja ei pidanud end täiesti alasti võtma, samuti, et kaebajale ei ole terviskahju tekkinud. Viimaseks ei nõustu kaebaja halduskohtu määratud hüvitise suurusega.
31.Asjas ei ole enam vaidluse all läbiotsimise episoodid, mis toimusid rohkem kui kolm aastast enne kaebuse esitamist. Halduskohtu 6. septembri 2024. a määrus, millega kohus jättis kaebetähtaja ennistamata ja lõpetas menetluse läbiotsimise episoodide osas, mis toimusid rohkem kui kolm aastast enne kaebuse esitamist, jõustus 18. veebruaril 2025. Seetõttu ei puuduta kaebaja väited varasemate läbiotsimiste ning nendega seotud kahju kumuleerumise kohta vaidluse eset ning jäävad tähelepanuta.
32.Vastustaja ei ole küll dokumenteerinud kaebaja läbiotsimisi 4. detsembril 2021 ja 28. juulil 2022, kuid on esitanud asja kohta ametnike selgituse (dtl 114-115). Selgitusest ilmneb piisava selgusega, et kaebaja otsiti nimetatud kahel korral läbi lahti riietumisega, samast soost valvuri poolt kardinaga eraldatud ruumi osas ning külalistel võimaldati läbiotsimisel vastavalt nende endi soovile jätta pool keha kaetuks, lahtiriietumine toimus ametniku juuresolekuta, ta sisenes läbiotsimise ruumi üksnes visuaalse läbivaatuse ajaks. Kaebaja ega teda saatnud isikut ei ähvardatud läbiotsimise ajal, nad ei avaldanud vastuseisu läbiotsimisele. Kaebaja oli olukorraga tuttav, ei kartnud ega häbenenud. Ringkonnakohtu hinnangul lähtus halduskohus läbiotsimise tingimuste tuvastamisel põhjendatult vangla ametniku selgitusest. Asjas ei ole kogutud muid tõendeid, mis läbiotsimise protseduuri lähemalt kirjeldaks. Kaebaja enda väited läbiotsimise kohta on üldsõnalised ja hõlmavad kõiki
Vt RKHK 19. juuni 2025. a otsus asjas nr 3-22-1384 (p 35).
kaebuses nimetatud läbiotsimise episoode, s.h neid, mille osas on menetlus lõpetatud. Samas on teada, et vastustaja on aja jooksul muutnud ja täiendanud läbiotsimiste läbiviimise korda. Pole alust eeldada, et vastustaja ametnik kirjeldanuks 2021. aasta lõpul ja 2022. aastal rakendatud meetodit valesti ning tegelikkuses olnuks läbiotsimise tingimused kaebaja õigusi enam riivavavad. Kaebaja üldistavad väited ei ole sellisena ka kontrollitavad. Väidete pinnal võib järeldada, et ka kaebajal endal ei ole andmeid selle kohta, kuidas igal konkreetsel külastusel läbiotsimine läbi viidi. Olukorras, kus puuduvad tõendid selle kohta, et läbiotsimise protseduuriga oleks kaebaja õigusi täiendavalt rikutud, ei saa seda ka eeldada. Seega leidis halduskohus põhjendatult, et kaebajale tehtud läbiotsimised ei olnud muus osas õigusvastased
33.Otsuse punktis 25 toodud põhjendustel jätab ringkonnakohus tähelepanuta vastustaja 31. detsembri 2025. a menetlusdokumendi lisana esitatud õiendi vangla läbiotsimispraktika muutmise kohta alates 30. oktoobrist 2019. Ka selle tõendi kohta ei selgita vastustaja, miks seda ei saanud menetluses varem esitada.
34.Halduskohus on õigesti tuvastanud sellegi, et vastustaja tegevus ei ole kaebajale tervisekahju põhjustanud. Kaebaja ei vaidle vastu sellele, et kaebaja vaimse tervise seisundit kajastavatest dokumentidest ei nähtu, et kaebaja vaimne seisund oleks alasti läbiotsimiste tõttu halvenenud. Sellist seost ei ole tuvastanud arst. Kaebaja ise ei toonud kliinilise psühholoogiga suheldes välja läbiotsimisi ega sellest tulenevat hirmu, alandustunnet või muud kahjulikku mõju. Kaebajal on õigus küll selles, et mittevaralise kahju suurust ei saa tõendada. Halduskohus aga ei tuginenudki sellele, et tõendamata on mittevaralise kahju suurus, vaid sellele, et kaebaja ei ole tõendanud õigushüve kahjustamist vastustaja poolt, mis toonuks kaasa mittevaralise kahju tekkimise. Selle asjaolu tõendamine on kaebaja ülesanne tulenevalt HKMS § 59 lg-st 1. Kuna kaebaja ei esitanud tõendeid vastustaja tegevuse tõttu tervisekahju tekkimise kohta, siis ei ole alust selles osas vastustaja süü tõttu mittevaralise kahju tekkimist jaatada. Ringkonnakohus osutab siinkohal veel sellele, et tervisekahju tekkimine vaidlusaluse kahe läbiotsimise tulemusel ei ole ka eluliselt usutav. Kaebaja väitel, mida vastustaja ei ole kahtluse alla seadnud, oli kaebaja vanglasse kokkusaamisele saabumisel alates 2017. aastast lahti riietumisega läbi otsitud kümnel korral enne 4. detsembrit 2021. On ilmne, et kui läbiotsimised oleks kahjustanud kaebaja vaimset tervist, siis ei oleks see 2021. aastaks juba ilmnenud. Selles olukorras ei ole mõeldav, et kaebaja vanemad sundinuks kaebajat veel korduvalt läbima lahti riietumisega läbiotsimisi teades, et see last kahjustab. Seegi asjaolu kinnitab, te tegelikkuses läbiotsimistel ei olnud olulist mõju kaebaja tervisele.
35.Kaebaja peab talle määratud hüvitist põhjendamatult väikeseks, sest kaebajat otsiti lahti riietumisega läbi kokku 13 korda, kaebaja on eriti haavatav erivajadustega laps, kellel on diagnoositud vaimsed terviseprobleemid. EIK menetluses oleks kohane hüvitis vähemalt 15 000 eurot. Ringkonnakohus kaebaja seisukohta ei jaga.
36.Esmalt ei saanud halduskohus hüvitise määramisel arvestada läbiotsimise episoodidega, mille osas on menetlus lõpetatud ega ka 24. novembril 2022 toimunud läbiotsimisega, kuna sel korral lahti riietumist ei toimunud. Olukorras, kus nende episoodide eest hüvitist ei määrata ega tuvastata ka vastustaja tegevuse õigusvastasust, ei saa neid episoode arvestada ka kahju korduvuse tähenduses. Seda, et kaebaja olnuks oma terviseseisundi tõttu eriliselt mõjutatud läbiotsimistest ei ole asjas tuvastatud. Seetõttu ei saanud halduskohus ka selle kaebaja väitega arvestada hüvitise suuruse määramisel. Nendel asjaoludel ei ole tuvastatav, et halduskohus oleks teinud kaalutlusvea kaebajale hüvitise määramisel. Siseriiklikult määratavad hüvitised ei pea järgima EIK poolt määratavate hüvitiste suurusi, seda enam
olukorras, kus nõude aluseks olevad asjaolud ei ole kattuvad. Seetõttu ei ole alust hinnata ümber halduskohtu poolt kaebaja kasuks määratud hüvitist ega seda suurendada. III
37.Ringkonnakohus ei nõustunud ühegi vastustaja ega kaebaja etteheitega halduskohtule. Seetõttu jäävad mõlemad apellatsioonkaebused rahuldamata.
38.HKMS § 108 lg 2 järgi kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja ega vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 4 menetlusosaliste kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta.
39.HKMS § 175 lg 3 alusel asendatakse avaldatavas kohtuotsuses kaebaja ja tema isa nimi tähemärgiga. Otsuses kajastatakse küll kaebaja terviseandmeid, kuid sedavõrd üldiselt, et ringkonnakohus ei pea kaebaja õiguste kaitseks vajalikuks kuulutada menetlust tervikuna kinniseks ning loobuda kohtuotsuse avaldamisest. Avalikkusel puudub juurdepääs kohtu toimiku materjalidele. Kui menetlusväline isik soovib toimikuga tutvuda saab kohus igakordselt otsustada, kas materjalidega tutvumine võib ülemääraselt kahjustada kaebaja õigusi.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.