Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Einar Vene, Tiina Pappel 10.09.2024, Tartu 3-22-2225 Egert Dulinetsi kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes Tartu Halduskohtu 12.10.2023. a otsus Tartu Vangla apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Egert Dulinets Vastustaja Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Tartu Vangla apellatsioonkaebus. Tühistada Tartu Halduskohtu 12.10.2023. a otsuse p-d 2 ja 4. Teha p 2 osas uus otsus, millega jätta kaebus Tartu Vanglalt 05.08.2022 toimunud teise (korduva) lahtiriietumisega läbiotsimise eest kahjuhüvitise väljamõistmiseks rahuldamata. Muuta p-s 4 toodud menetluskulude jaotust ning jätta menetluskulud poolte endi kanda.
2.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 10.10.2024 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X esitas 08.08.2022 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles ta nõudis seoses väärikuse alandamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 500 eurot. Taotluse kohaselt teostati tema suhtes 05.08.2022 põhjendamatu lahtiriietumisega teistkordne täielik läbiotsimine, olles vahetult eelnevalt teostanud plaanipärase lahtiriietumisega läbiotsimise.
2.X esitas 09.08.2022 Justiitsministeeriumile avalduse, milles ta soovis seisukohta, kas on põhjendatud täielik läbiotsimine 20 minuti jooksul kahel korral, kui kinnipeetav on kogu aja viibinud koos valvuriga. Justiitsministeerium edastas avalduse Tartu Vanglale, kes lisas selle kahju hüvitamise taotluse juurde.
3.Tartu Vangla jättis 10.10.2022. a otsusega nr 1-13/254-2 kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Otsuse kohaselt oli kinnipeetava läbiotsimine kohustuslik, kuna ta tuli pikaajaliselt kokkusaamiselt. Vanglaametnik kontrollis Xi keha kahel korral. Esimesel läbiotsimisel pikaajaliste kokkusaamiste toas riietus kinnipeetav lahti korralduseta ning teine lahtiriietumine toimus vastuvõturuumis, kuna esimeses ruumis ei olnud röntgenseadet, millega kinnipeetava riideid kontrollida. Arvestades, et pikaajalise kokkusaamise ruumist lahkudes oli kinnipeetav ametniku järelevalve all, ei saa teistkordset keha läbiotsimist pidada õiguspäraseks. Vangla vabandas kinnipeetava ees. Vangla hinnangul ei ole eluliselt usutav, et juhtunu võis põhjustada kinnipeetavale sedavõrd intensiivseid kannatusi, mis oleksid käsitletavad väärikuse alandamisena riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 mõttes. Kui kahju on tekkinud, ei ole põhjendatud rahalise hüvitise väljamõistmine.
4.X esitas 18.10.2022 Tartu Halduskohtule kaebuse ja 12.02.2023 täiendava seisukoha. Kaebaja nõudis mittevaralise kahju hüvitamist summas 1000 eurot. Kaebaja põhjendused: 1) 05.08.2022 teostas valvur kaebaja suhtes 20 minuti jooksul kahel korral läbiotsimise koos lahtiriietumisega, millega alandas kaebaja väärikust ja riivas tema kehalist puutumatust. Rikkumise tunnistamine ja vabandamine ei ole piisav, kuna kaebaja kehalise puutumatuse riive oli intensiivne. Kaebajale tuleb määrata rahaline hüvitis. Kinnipeetava inimväärikuse alandamine oli tahtlik ja süüline. Kaebajalt ei ole kunagi midagi keelatut leitud. 2) Vangla ei ole oma praktikat muutnud. Seega on vangla vabandus tühine. Asjasse ei puutu kaebaja kohta tehtud vanad ettekanded. Hüvitis mõjutab vastustajat hoiduma sarnaste rikkumiste toimepanemisest. Valvur andis kokkusaamise toas kaebajale korralduse lahti riietuda ja valvuri vastupidine väide on vale.
5.Tartu Vangla palus 06.02.2023. a vastuses jätta kaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused: 1) Kinnipeetava läbiotsimine pärast pikaajalist kokkusaamist on kohustuslik. Teistkordne läbiotsimine ei olnud ajendatud kaebaja alandamisest, vaid eesmärgist avastada keelatud esemeid või aineid. Vangla tunnistas, et kaebaja läbiotsimine kahel korral koos lahti riietumisega ei olnud õiguspärane ja vabandas 10.10.2022. a otsuses kaebaja ees. Kuigi teine läbiotsimine võis põhjustada kaebajale ebameeldivat tunnet või hingelist üleelamist, ei ole eluliselt usutav, et juhtunu võiks põhjustada sedavõrd intensiivseid kannatusi, mis oleksid käsitletavad väärikuse alandamisena. Kui tegemist oli väärikust alandava kohtlemisega, ei ole see oma intensiivsuselt sedavõrd tõsine, et õigustaks rahalise hüvitise väljamõistmist. 2) Kaebaja suhtes koostatud ettekannetest nähtub, et tema kambrist on keelatud esemeid leitud. Kaebaja ei tuginenud kohtueelses menetluses sellele, et läbiotsimine pärast pikaajalist kokkusaamist oleks üldiselt lubamatu või sellele, et kahju on tekkinud seoses kehalise puutumatuse või eraelu puutumatuse riivega. Kaebaja tugines üksnes väärikuse alandamisele.
6.Tartu Halduskohus jättis 12.10.2023. a otsusega läbi vaatamata 05.08.2022 toimunud esimese lahtiriietumisega läbiotsimisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude (resolutsiooni p 1); rahuldas kaebuse 05.08.2022 toimunud teise (korduva) lahtiriietumisega läbiotsimisega tekitatud kahju hüvitamiseks osaliselt ning mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja hüvitise 100 eurot (resolutsiooni p 2); jättis kaebaja taotluse põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks läbi vaatamata (resolutsiooni p 3); jättis menetluskulud 9/10 ulatuses kaebaja kanda ja 1/10 ulatuses vastustaja kanda ning mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 3 eurot (resolutsiooni p 4). Otsuse põhjendused: 1) Vastustaja kinnitas, et 05.08.2022 toimunud teine (korduv) lahtiriietumisega läbiotsimine oli õigusvastane. Korduvat läbiotsimist ei saanud põhjendada sellega, et esimeses ruumis röntgenseadet ei olnud. Vanglaametnikul oli võimalus esimest läbiotsimist mitte teostada – anda kaebajale selge korraldus riietuda ning mitte vaadelda tema keha või kontrollida riideid ja
jalanõusid. 2) Asja lahendamisel saab lähtuda sellest, et inimese kohustust ametiisiku ees täielikult lahti riietuda ja oma keha täielikku vaatlemist võimaldada saab üldiselt pidada toiminguks, millel on intensiivne mõju. Praegusel juhul on tegemist olukorraga, kus teine läbiotsimine oli õigusvastane. Kaebaja õiguste riivet tasakaalustav õigus või huvi puudub. Toimingu mõju ja intensiivsust tuleb hinnata kõrgeks. Kaebajal on tekkinud mittevaraline kahju. 3) Ei nõustu, et kaebajal tuleb kohtueelses menetluses välja tuua, millisel õiguslikul alusel ta kahju hüvitamist taotleb, ning kohtumenetluses kaebaja seda seisukohta muuta ei saa. Küsimus, millise RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud õiguse riive tõttu on kahju tekkinud, on õiguslik. Nõude õigusliku aluse määrab kindlaks kohus. Praeguses asjas on tegemist eraelu puutumatuse rikkumisega. Seda võib pidada erisätteks võrreldes väärikuse alandamisega, mida sarnastes vaidlustes reeglina sisustatakse läbi vangistusseaduse (VangS) § 41 lg-s 1 sätestatud keelu põhjustada kinnipeetavale rohkem kannatusi või ebameeldivusi, kui need, mis paratamatult kaasnevad kinnipidamisega. Eraelu puutumatuse tagamine on üks inimväärikuse element. Kui erisäte on olemas, siis tuleb seda kohaldada. 4) Kohtuasja asjaoludel on põhjendatud määrata kaebajale rahaline hüvitis. Kahju hüvitamiseks ei ole piisav teise läbiotsimise õigusvastasuse kindlakstegemine. Tegemist on kaebaja eraelu puutumatuse olulise riivega. Ametnikul oli võimalus kahju tekkimist ära hoida ehk korraldada ametikohustuste täitmine nii, et vajalik on ainult üks lahtiriietumisega läbiotsimine. Hüvitise summa ei pea olema suur. Tegemist oli ühekordse juhtumiga – kaebaja ei väida, et kordunud oleks olukord, kus ta otsiti lahtiriietumisega läbi kaks korda järjest. Kaebaja ei ole eriliselt haavatav isik.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
7.Tartu Vangla esitas 13.11.2023 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 12.10.2023. a otsuse resolutsiooni p-d 2 ja 4 ning teha uus otsus, millega jätta kaebaja kaebus täies ulatuses rahuldamata ja jätta menetluskulud kaebaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Hüvitise maksmise otsustamisel on oluline kindlaks teha, kas ja milline kahjulik tagajärg isikule on saabunud. Kahjulikku tagajärge saab välja tuua ainult nõude esitaja. Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses viitas kaebaja väärikust alandavale kohtlemisele. Faktiliste asjaolude kirjeldusena tõi ta välja moraalitunde riivamise ja usalduse kaotuse halduskorralduse ja põhiseadusliku korra kehtivuse suhtes. Miski ei viita soovile nõuda kahju hüvitamist eraelu riive tõttu. 2) Ei nõustu, et kui eraelu puutumatuse tagamine on üks inimväärikuse element, siis tuleb seda kohaldada kui erisätet. Seadusandja on alustena eristanud väärikuse alandamist ja eraelu puutumatust. Seega on RVastS § 9 lg 1 mõttes tegemist eraldiseisvate alustega. Kui kaebaja nõuab vanglalt kahju hüvitamist väärikust alandava kohtlemise tõttu, ei saa vangla ega kohus omal initsiatiivil üle minna teisele alusele, nt eraelu puutumatuse rikkumisele, ning seda isegi, kui teine alus võiks kaebaja jaoks olla tulemuslikum. Ainult kaebajal on õigus valida kahjulikku tagajärge. Kohus ei saa omal algatusel üle minna alusele, mille osas ei ole isikul läbitud kohustuslik kohtueelne menetlus. 3) Ei nõustu, et tegemist on sedavõrd intensiivse rikkumisega, mis õigustaks rahalise hüvitise väljamõistmise. Igasugune õigusvastane haldusotsus ja õiguste rikkumine (s.h perekonnaelu puutumatuse rikkumine) ei too kaasa mittevaralise kahju hüvitamist rahas. Selleks peab rikkumine ületama teatud raskusastme. Vangla tunnistas 10.12.2022. a otsuses teistkordse lahti riietumisega läbiotsimise õigusvastasust ja vabandas kaebaja ees. Tegemist ei ole vangla levinud käitumispraktikaga, vaid üksiku kahetsusväärse eksimusega. Võimalik on rääkida üksnes ametniku hooletusest, mitte tahtlusest kaebajat väärikust alandavalt kohelda või rikkuda tema eraelu puutumatust. Kaebaja läbiotsimisel jälgiti privaatsuse tagamise nõudeid,
läbiotsimist teostas isikuga samast soost ametnik, kinnipeetavat läbiotsimise ajal ei väärkoheldud ega põhjustatud suuremaid kannatusi ja üleelamisi, kui seda kaasneks õiguspärase läbiotsimise korral. Kehtiva õigusega lubatud meetmega kaasnevaid tagajärgi ei saa pidada väärikust alandavaks kohtlemiseks ka siis, kui läbiotsimine osutuks õigusvastaseks.
8.X ei vastanud vangla apellatsioonkaebusele.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et Tartu Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.
10.Pooled ei apelleerinud Tartu Halduskohtu otsust, jätta läbi vaatamata 05.08.2022 toimunud esimese lahtiriietumisega läbiotsimisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõue. Küll aga taotleb Tartu Vangla halduskohtu otsuse tühistamist teise (korduva) lahtiriietumisega läbiotsimisega tekitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamise osas, millega halduskohus mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja hüvitise 100 eurot. Tartu Vangla põhiline seisukoht on, et halduskohus kvalifitseeris kahju hüvitamise nõude aluseks alusetult eraelu puutumatuse rikkumise, kuigi kaebaja taotles kahjuhüvitist väärikust alandava kohtlemise tõttu, ning et tegemist ei ole sedavõrd intensiivse rikkumisega, mis õigustaks rahalise hüvitise väljamõistmist. Ringkonnakohus nõustub Tartu Vangla seisukohaga.
11.RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise ja au või hea nime teotamise korral. RVastS § 9 lg 1 alusel tuleb mittevaraline kahju rahaliselt hüvitada üksnes juhul, kui on rikutud õigushüvesid, mis on nimetatud sättes ammendavalt loetletud (RKHKo 06.03.2015, 3-3-1-78-14, p 22). Kaebuses halduskohtule leidis kaebaja, et tema kahel korral koos lahtiriietumisega läbiotsimisega alandas vangla tema väärikust ja riivas kehalist puutumatust. Ka leidis kaebaja, et „[i]siku kohustamine riietuda lahti keha läbiotsimise võimaldamiseks on selge sekkumine isiku eraellu“ (vt kaebuse lk 1, dtl 1). Samas selgitas kaebaja kaebuse lõpuosas kokkuvõtvalt järgmist: „Tartu vangla on oma tegevusega minu korduva, põhjuseta läbi viidud läbiotsimisega koos lahtiriietamisega alandanud süüliselt minu väärikust ja põhjustanud mulle mittevaralist kahju. RVastS § 9 lg 1 järgi võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju hüvitamist rahas mh süüliselt väärikuse alandamise eest. Palun Tartu Halduskohtul välja mõista Tartu vanglalt õiglane rahaline hüvitis minu alandamisega tekitatud mittevaralise kahju eest summas 1000 (üks tuhat) eurot“ (kaebuse lk 4, dtl 4). Ka Tartu Vanglalt taotles kaebaja mittevaralise kahju hüvitamist seoses väärikuse alandamisega (dtl 26). Seega on õige vastustaja seisukoht, et kaebaja esitas vanglale mittevaralise kahju hüvitamise taotluse väärikuse alandamise, mitte eraelu puutumatuse rikkumise alusel. Õige on ka see, et halduskohus kvalifitseeris kohtule esitatud nõude kohtumenetluses ringi kahju hüvitamise nõudeks seoses eraelu puutumatuse rikkumisega, leides, et küsimus, millise RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud õiguse riive tõttu on kahju tekkinud, on õiguslik.
12.HKMS § 41 lg 1 järgi määravad vaidluse eseme halduskohtumenetluses kindlaks kaebuse nõue vastavalt seadustiku §-le 37 ja kaebuse alus. Kohus ei või teha otsust nõude ega aluse kohta, mida ei ole kaebuses esitatud, ega ületada nõude piire. Siiski on Riigikohus mittevaralise kahju hüvitamise asjas leidnud ka seda, et kinnipeetav ei pea kahju hüvitamise taotluses ega kaebuses kvalifitseerima vangla tegevust konkreetse RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud õigushüve riivena. Seda, kas ja millist RVastS § 9 lg-s 1 märgitud õigust isikule tekitatud kahju riivab, peavad kahju hüvitamise taotluses kirjeldatud tagajärgedest lähtudes otsustama kahjunõuet lahendav haldusorgan ja kohus. Kohus on kahjunõude läbivaatamisel seega seotud kahju hüvitamise taotluses kahjuna kirjeldatud tagajärgedega, mitte aga kaebaja õiguslike väidetega
ühe või teise õiguse riive kohta. Riigikohus põhjendas seda sellega, et õigust kohaldab kohus ise (HKMS § 158 lg 1). Lisaks on ebapiisavate juriidiliste teadmiste ja kogemustega menetlusosalise õiguste kaitseks halduskohtumenetluses sätestatud kohtu uurimis- ning selgitamiskohustus (HKMS § 2 lg-d 4 ja 5), mis peavad tagama selle, et kaebaja ei jääks üksnes kaebuse sõnastamise tõttu ilma enda põhiseaduslikust õigusest kohtulikule kaitsele. Eeldatavalt nõrgema menetlusosalise puhul tuleb kohtul olla aktiivsem (RKHKo 30.11.2023, 3-22-1679, p-d 13-14).
13.Eeltoodust järeldab ringkonnakohus, et halduskohtul on võimalik mittevaralise kahju hüvitamise asjas kaebuse alust muuta, kuid seda vaid juhul, kui õiguslikult kogenematu kaebaja õigused jääksid vastasel juhul efektiivse kaitseta. Ka tuleb silmas pidada, et vastavalt Riigikohtu eelviidatud lahendile tuleb kaebajal kahju hüvitamise nõude esitamisel ära näidata kahju põhjustanud avaliku võimu kandja tegevus ning väidetavalt saabunud kahjulikud tagajärjed. Tagajärgede kohta, mida kaebaja pole kaebuses ära näidanud, ei saa kohus otsust teha (Ibid, p 15). Kaebuses kohtule märkis kaebaja: „Tartu vangla on oma tegevusega minu korduva, põhjuseta läbi viidud läbiotsimisega koos lahtiriietamisega alandanud süüliselt minu väärikust ja põhjustanud mulle mittevaralist kahju“. Kaebaja nõudis rahalise hüvitise väljamõistmist tema alandamisega tekitatud mittevaralise kahju eest. Samuti palus kaebaja halduskohtul hinnata, kas vangla toiming kinnipeetavate rutiinse, ilma mõjuva põhjuseta lahtiriietamisega, alandav läbiotsimine, on Põhiseaduse §-ga 181 kooskõlas (kaebuse lk 4, dtl 3). Seega võib järeldada, et kaebaja tajus korduvat läbiotsimist eelkõige enda väärikust alandava toiminguna.
14.Käesoleval juhul asus halduskohus seisukohale, et lahtiriietumisega läbiotsimisega riivati kaebaja eraelu puutumatust, mis on väärikuse alandamise suhtes nn erisäte, mida taolistes asjades kohaldada. Ringkonnakohus märgib, et kohtupraktikas on isiku eraelu puutumatust riivavaks peetud reeglina erinevate isikuandmete, sh terviseandmete õigusvastast töötlemist (vt nt 3-22-2022), kaudse vaktsineerimisnõude kehtestamist (3-22-157), aga ka näiteks vanglas pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamata jätmist (3-19-1416) ning vanglas kinnipeetavale tahtevastase günekoloogilise läbivaatuse (vaginaalse läbiotsimise) teostamist (3-19-549). Viimasel juhul viitas Riigikohus ka EIK 22.10.2003 asjas nr 24209/94 tehtud otsuse p-le 33, milles leiti, et inimese keha kujutab endast kõige intiimsemat eraelu aspekti ning sarnase sisuga kaitset pakkuv norm Eesti põhiseaduses on § 26, mis näeb ette igaühe õiguse eraelu puutumatusele. Riigikohus sedastas, et kohtupraktikas on läbiotsimise korral tõdetud isikupuutumatuse riivet, mis viitab PS § 20 (igaühe õigus vabadusele ja isikupuutumatusele) kaitsealale, PS kommenteeritud väljaandes leitakse samas, et PS § 20 lg-t 1 tuleks tõlgendada füüsilist vabadust kaitsva sättena ning füüsilise puutumatuse riived, mis ei seisne füüsilise vabaduse võtmises, tuleks paigutada § 26 kaitsealasse (RKHKo 18.05.2021, 3-19-549, p 17).
15.Alasti kinnipeetava läbiotsimist on Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas peetud samas väärikust alandavaks näiteks olukorras, kus seda teostas vastassoost vanglaametnik (vt Valasinas vs. Leedu, nr 44558/98; RKHKo 17.06.2010, 3-3-1-41-10, p 23). Ka on kohtupraktikas lahendatud kaebust alasti läbiotsimise peale seonduvalt inimväärikuse alandamisega olukorras, kus läbiotsimine toimus väidetavalt jahedas koridoris teise valvuri ja teiste kinnipeetavate nähes (vt RKHKo 17.10.2012, 3-3-1-32-12). Ka kohtuasjades Roth vs Saksamaa (nr 6780/18 ja 30776/18) ning Savičs vs Läti (nr 17892/03) kontrollis Euroopa Inimõiguste Kohus lahtiriietumisega läbiotsimiste kooskõla EIÕK artikliga 3, mille kohaselt ei või kedagi alandavalt kohelda. Seega ei saa põhjendamatuks pidada korduva alasti läbiotsimise peale kaebuse esitamist ka inimväärikuse alandamise alusel. Kaebusest ning sellele lisatud
Põhiseaduse § 18 ls 1: Kedagi ei tohi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada.
väljavõtetest Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditest võib järeldada, et kaebaja orienteerub õiguses ning sai aru ja teadvustas, millisel õiguslikul alusel ta soovib kahjunõuet vanglale ja kaebust halduskohtule esitada. Seetõttu puudus halduskohtul vajadus asuda kaebaja eest kaebuse alust määrama ning kaebust muuta. Eeltoodu ei tähenda samas seda, et kaebajal puuduks õigus taotleda mittevaralise kahju hüvitamist kahel alusel – nii seetõttu, et tema väärikust alandati, kui ka seetõttu, et sellega rikuti tema eraelu puutumatust. Käesoleval juhul kaebaja ise selleks soovi ei avaldanud ning ka halduskohus ei kontrollinud, kas läbiotsimistega tekitati kaebajale kahju mõlemal õiguslikul alusel.
16.Seetõttu selgitab ringkonnakohus järgnevalt, kas 20 minuti jooksul teistkordne lahtiriietumisega läbiotsimisega alandas vangla kaebaja inimväärikust määral, mis toob kaasa rahas hüvitamisele kuuluva kahju. Kohtute pikaajalise praktika järgi saab inimväärikust alandavaks RVastS § 9 lg 1 mõttes pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületavad kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (RKHKo 02.10.2014, 3-3-1-47-14, p 21). Lahtiriietumisega läbiotsimise puhul võib seega olla kinnipeetava inimväärikust alandav, kui sellega kaasnesid isikule täiendavad piirangud ja kannatused, mis ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks.
17.VangS § 68 lg 1 järgi on vanglateenistuse ametnikul õigus teostada kinnipeetava läbiotsimist, tema isiklike asjade, elu- ja olmeruumide, samuti teiste ruumide ja territooriumi läbiotsimist keelatud esemete ja ainete avastamiseks. Kinnipeetava läbiotsimist teostavad temaga samast soost isikud. Lg 4 järgi kehtestab läbiotsimise korra valdkonna eest vastutav minister määrusega. Justiitsministri 05.09.2011. a määrusega nr 44 kehtestatud „Järelevalve korraldus vanglas“ § 32 näeb ette, et kinnipeetava läbiotsimine on kohustuslik muu hulgas enne ja pärast lühiajalist ja pikaajalist kokkusaamist. Vanemvalvur G. Kelderi 14.09.2022. a seletusest nähtub, et kaebaja otsiti läbi pärast pikaajalist kokkusaamist. Sellest olenemata ei näe VangS ega määrus ette, et seda tuleks teha sama valvuri poolt lühikese ajavahega kaks korda järjest. Käesoleval juhul ei vaidle Tartu Vangla selle vastu, et kaebaja teistkordne lahtiriietumisega läbiotsimine oli ebavajalik ning seetõttu õigusvastane. Kaebaja kahekordne läbiotsimine 20 minuti jooksul ei olnud seega otseselt vajalik kinnipidamise režiimi järgimiseks. Haldusasja materjalidest ei nähtu, et kaebajat oleks läbiotsimise käigus teadlikult alandatud ja solvatud või et läbiotsimist oleks teostanud samast soost vanglaametnik. Euroopa Inimõiguste Kohus on asjas Roth vs Saksamaa (nr 6780/18 ja 30776/18), kus ei ilmnenud, et läbiotsimise käigus oleks isikut spetsiaalselt alandatud, leidnud, et hoolimata sellest tuleb läbiotsimisi, kui neil puudus õiguslik eesmärk, pidada artikli 3 rikkumiseks ning inimväärikuse alandamiseks põhjusel, et läbiotsimine, mille käigus tuleb teise isiku ees lahti riietuda, ning allutada enda keha läbivaatusele, paratamatult riivab eneseväärikust. Seeläbi ületas selline läbiotsimine kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (p 72). Ringkonnakohus leiab, et viidatud seisukoht on asjakohane ka käesoleval juhul, mistõttu saab asuda seisukohale, et ka käesoleval juhul rikkus kaebaja teistkordne läbiotsimine, kuna see ei olnud vangistuse eesmärkide saavutamiseks vajalik, kaebaja inimväärikust.
18.RVastS § 9 lg 2 järgi hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Selleks tuleb analüüsida nii kaebaja enda kui ka valvuri käitumist. Vanemvalvur G. Kelderi 14.09.2022. a seletuses selgitatakse järgmist: „Kui jõudsin Xi juurde, siis ilma igasuguse eelneva korralduseta hakkas kinnipeetav endal riideid seljast võtma, et neid oleks võimalik otsida. Tavapäraselt teostatakse läbiotsimist ja kinnipeetava kontrolli peale pikaajalist kokkusaamist vastuvõtuosakonnas, kus on olemas ka röntgenseade tema asjade kontrollimiseks. Tavapäraselt antakse läbiotsimise teostamiseks enne kinnipeetavale korraldus lahti riietumiseks, mida pikaajalise kokkusaamise toas ma Xile ei andnud ja kinnipeetav hakkas lahti riietuma enda initsiatiivil. Palusin Xil lahti riietumisega
oodata, kuna teostasin kokkusaamiste toa inventari kontrolli. Kuigi kinnipeetav ootas veidi aega, siis mõne aja pärast ta ikkagi jätkas lahtiriietumist. /.../ Kuivõrd X riietus pikaajalise kokkusaamise toas lahti, siis ma kompisin tema seljas olevad riided läbi ja vaatasin üle ka tema kehapinna“. Ühtlasi selgitab G. Kelder, et vastuvõtuosakonnas tuli kaebajal uuesti lahti riietuda, et saaks tema riided röntgenseadmest läbi lasta. Nimelt kui kinnipeetav hakkab omal initsiatiivil lahti riietuma, tekib kahtlus, kas soovitakse vältida riiete kontrollimist röntgenseadmega. Sellises olukorras ei pidanud G. Kelder võimalikuks jätta Xi riideid röntgenseadmetega kontrollimata. Seda G. Kelder ei mäletanud, kas ta Xi riideid peale seda uuesti kompis ja tema keha pinda kontrollis (dtl 34).
19.Eeltoodust saab järeldada, et kaebaja teistkordse lahtiriietumise vajaduse põhjustas asjaolu, et pikaajalise kokkusaamise toas, kus kaebaja esimest korda riided seljast võttis, ei olnud röntgenseadet, millega riideid üle kontrollida. Vanemvalvuri selgitust, mille kohaselt ei pidanud ta võimalikuks mitte jätta Xi riideid röntgenseadmetega kontrollimata kahtlusega, et kinnipeetav soovis seda esmase lahtiriietumisega vältida, ei saa pidada vähetähtsaks põhjuseks, miks riiete röntgenseadmetega kontrollimisest ning sealjuures kaebaja teistkordsest lahtiriietumisest loobuda. Siinkohal võtab ringkonnakohus arvesse ka asjaolu, et haldusasja materjalidest nähtuvalt on kaebaja isiklike asjade hulgast korduvalt leitud keelatud esemeid (vt 15.08.2018. a ettekanne, 03.09.2018. a ettekanne; 31.01.2019. a ettekanne; 07.06.2019. a ettekanne; 09.10.2020. a ettekanne; 13.03.2021. a ettekanne) (vt vastustaja 06.02.2023. a seletuse lk 2 koos seletuse lisadega 5-10, dtl 54 ning dtl 36-50). Seetõttu möönab ringkonnakohus, et kaebaja liigne agarus lahtiriietumisel võis näida eesmärgina vältida röntgenseadmega riiete üle kontrollimist. Halduskohus märgib õigesti, et vanglaametnikul oli võimalus esimest läbiotsimist mitte teostada – anda kaebajale selge korraldus riietuda ning mitte vaadelda tema keha või kontrollida riideid ja jalanõusid. Samas ilmneb G. Kelderi seletusest, et ta palus kaebajal lahti riietumisega oodata, kuid viimane jätkas mõne aja pärast siiski enese lahti riietamist. Ühtlasi ilmneb, et kaebajal endal oli lahtiriietumise juures aktiivne roll, kuna ta ei oodanud ära vanemvalvuri vastavat korraldust.
20.Hüvitise väljamõistmisel tuleb arvestada ka vastutust piiravaid asjaolusid, milles RVastS § 13 lg 1 järgi on kahju tekkimise ettenägematus, objektiivsed takistused kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskus, eraõiguses sätestatud piirangud seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ning muud asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Käesoleval juhul ei saa vaadelda teist lahtiriietumisjuhtu üksikult ja eraldi, vaid koosmõjus esimese lahtiriietumisjuhtumiga, kuivõrd teise lahtiriietumise õigusvastasus tulenes otseselt esimesest, liigsest lahtiriietusmijuhust, mida on eelpool viidatult kaudselt möönnud ka halduskohus. Sealhulgas ei saa eitada vangla vajadust kaebaja riided röntgenseadmega üle kontrollida.
21.Haldusasja materjalidest nähtub, et Tartu Vangla tunnistas 10.12.2022. a vastuses kaebaja kahju hüvitamise taotlusele, et kaebaja keha teistkordset läbiotsimist ei saa pidada proportsionaalseks seatud eesmärgi suhtes ning seeläbi õiguspäraseks. Ühtlasi vabandas Tartu Vangla kaebaja ees tema keha teistkordse läbiotsimise ja sellega kaasnenud ebameeldivuste pärast. Ka lubas vangla, et vältimaks analoogsete juhtumite kordumist selgitab vangla veelkord ametnikele, et läbiotsimine keelatud esemete avastamiseks ei tohi muutuda ülemääraseks. Toiminguid tuleb ametnikel korraldada ning läbi viia mõistlikul viisil vältides nende ülemääraseks muutumist (vastuse lk 2, dtl 7).
22.Kohtupraktika ei kinnita, et alati tuleks kahju rahas välja mõista. Näiteks on leitud, et ka rikkumise tuvastamine võib olla piisavaks ja õiglaseks hüvitiseks (RKHKo 06.03.2015, 3-3-1-78-14, p 20; 11.12.2009, 3-3-1-80-09, p 12; 05.10.2006, 3-3-1-44-06, p 14). Käesoleval
juhul võtab ringkonnakohus arvesse, et vanemvalvur kaebajale korraldust esimeseks lahtiriietumiseks ei andnud ning kui nägi, et viimane end lahti riietab, palus tal lahtiriietumisega oodata; kaebaja vanemvalvuri käsku, lahtiriietumisega oodata, ei täitnud; kaebaja omaalgatuslik lahtiriietumine tuli vanemvalvuri jaoks ilmselgelt ootamatult, sest tavapäraselt antakse kinnipeetavale selleks vastav korraldus; kaebaja on nii teabenõudes Justiitsministeeriumile kui ka kaebuses halduskohtule varjanud asjaolu, et esimesel korral asus ta ise vanemvalvuri korraldust eirates lahti riietuma, jättes mulje, et mõlemad lahtiriietumised toimusid vanemvalvuri algatusel ja korraldusel. Seetõttu, arvestades kaebaja rolli väidetava kahju tekkimisel, on kaebajale õigushüve rikkumise eest kahju rahas väljamõistmine liigne.
23.Ringkonnakohus võtab arvesse ka seda, et taoline kahekordne lahtiriietumisega läbiotsimine ei olnud reegel, vaid erandlik üksikjuhtum, samuti seda, et vangla tunnistas enda viga ja vabandas kaebaja ees ning võttis tarvitusele meetmed, et vältida analoogsete juhtumite kordumist. Kohtupraktikas on peetud mitmetel juhtudel mittevaralise kahju tekitamisel vastustaja tegevuse õigusvastasuse tuvastamist kaebajale tekkinud ebameeldivate tagajärgede kõrvaldamiseks piisavaks. Näiteks on tunnustatud vabandamist koosmõjus vastustaja tegevuse õigusvastasuse tuvastamisega (RKHKo 06.01.2021, 3-19-1207) Ühtlasi on kohtupraktikas leitud, et mittevaraline kahju võib olla heastatav ka näiteks lihtsalt vabandamisega kannatanu ees (RKHKo 06.06.2002, 3-3-1-27-02, p 13). Samuti on kohtupraktikas peetud põhjendatuks hüvitada õigusvastase läbiotsimisega vanglasse sisenevale isiku kaitsjale tekitatud mittevaraline kahju vangla kohustamisega vabandada kaitsja ees õigusvastase läbiotsimise pärast (RKHKo 10.06.2005, 3-3-1-30-05, p 22). Käesoleval juhul on vangla samas erinevalt teistest õigusvastasuse tuvastamise juhtudest ise enda tegevuse õigusvastasust tunnistanud (sisuliselt rikkumise omaks võtnud) ning kaebaja ees vabandanud. Seetõttu puudub ringkonnakohtu hinnangul vajadus ka vangla tegevuse õigusvastasust kohtumenetluses üle tuvastada ning kaebus tuleb jätta rahuldamata.
24.Eeltoodud põhjendustel rahuldab ringkonnakohus Tartu Vangla apellatsioonkaebuse ning tühistab Tartu Halduskohtu 12.10.2023. a otsuse p-d 2 ja 4. Ringkonnakohus teeb p 2 osas uue otsuse, millega jätab kaebuse Tartu Vanglalt 05.08.2022 toimunud teise (korduva) lahtiriietumisega läbiotsimise eest kahjuhüvitise väljamõistmiseks rahuldamata.
25.Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna ringkonnakohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb muuta ka menetluskulude jaotust halduskohtus (HKMS § 109 lg 4) ning jätta menetluskulud poolte endi kanda. Ka ringkonnakohtus jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.