Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tiina Pappel ja Tanel Saar 27. august 2024, Tartu 3-21-2706
Haldusasi
X.X.i kaebus Kaitseväe 4. oktoobri 2021. a käskkirja nr LuK-134P-S õigusvastaseks tunnistamiseks ja hüvitise väljamõistmiseks ning Kaitseväe 31. augusti 2021. a käskkirja nr 162 p-de 4 ja 8 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 18. aprilli 2023. a otsus Kaitseväe apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja – X.X. esindaja v.adv Jaanika Reilik-Bakhoff Vastustaja – Kaitsevägi esindaja Katrin Lehtla
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Kaitseväe apellatsioonkaebus.
2.Tühistada Tartu Halduskohtu 18. aprilli 2023. a otsuse resolutsiooni punktid 2, 3, 4, 5 ja 8.
3.Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta rahuldamata kaebuse nõuded tunnistada Kaitseväe 4. oktoobri 2021. a käskkiri nr LuK-134P-S õigusvastaseks ja mõista kaebaja kasuks välja hüvitis.
7.Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 26. september 2024.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kaitseväe juhataja kinnitas 31. augusti 2021. a käskkirjaga nr 162 Kaitseväe „Töökeskkonna ohutegurite riskianalüüs. Bioloogiline ohutegur. COVID-19“ koos tegevuskavaga, milles nägi kaitseväe teenistujatele ette kohustuse esitada tõend COVID-
19 haiguse vastase vaktsineerimise alustamise (esimene doos), vaktsineerimiskuuri läbimise või COVID-19 läbipõdemise kohta. Käskkirjas nr 162 nimetatud tõendi esitamata jätmise järel vabastas Kaitsevägi 4. oktoobri 2021. a käskkirjaga nr LuK-134P-S kaebaja ametikohalt ja tegevteenistusest 4. oktoobril 2021 seoses tegevteenistusse võtmise nõuetele mittevastavusega ning arvas kaebaja reservi alates 5. oktoobrist 2021.
2.Kaebaja esitas halduskohtule kaebuse, mille lõplikuks nõudeks jäi Kaitseväe 4. oktoobri 2021. a käskkirja nr LuK-134P-S õigusvastaseks tunnistamine ja hüvitise väljamõistmine ning Kaitseväe 31. augusti 2021. a käskkirja nr 162 p-de 4 ja 8 tühistamine. Kaebuse kohaselt oli seadusandja eesmärk piiritleda kaitseväeteenistuse seaduse (KVTS) § 86 pi 7 kehtestamisega „muud teenistusse võtmist välistavad asjaolud“ seaduses sätestatud nõuetega. Tegevteenistusest vabastamisel heideti aga kaebajale ette, et ta ei esitanud Kaitseväele COVID19 haiguse vastase vaktsineerimise alustamise tõendit, vaktsineerimiskuuri läbimise tõendit või COVID-19 läbipõdemise tõendit. Sellise tõendi esitamise kohustuse kehtestas vastustaja 31. augusti 2021. a käskkirjaga nr 162. Käskkiri nr 162 on antud töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 13 lg 1 p 3, kaitseväe korralduse seaduse (KKS) § 24 p-de 1 ja 11 1 ning Vabariigi Valitsuse 5. mai 2000. a määruse nr 144 „Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“ (määrus nr 144) alusel. Ühestki neist ei tulene Kaitseväes töötamise või teenistusse vastuvõtmise alusena COVID-19 haiguse vastast vaktsineerimist või COVID-19 tõendi esitamist. Arusaamatuks jääb, millise sätte alusel on käskkiri nr 162 vastu võetud. Vastustaja ei ole põhjendanud, miks on ta valinud niivõrd suure riivega meetme, arvestamata võimalikke alternatiive, mida on ette näinud ka riskianalüüs. Vaktsineerimine kaitseb eelkõige vaktsineeritud isikut ennast, suurendades nakatumise korral tõenäosust haiguse kergemaks läbipõdemiseks, ega välista viiruse levitamist ning teiste isikute nakatamist. Lisaks on vaktsineerimise kõrval oluliselt leebemaid ning põhiõigusi vähem riivavaid meetmeid viiruse tõrjumiseks, nagu näiteks isikukaitsevahendite kasutamine, isikliku hügieeni tagamine ning vajadusel sobiva meetmega regulaarne testimine kui seda peetakse proportsionaalseks ja vajalikuks meetmeks. Tegevteenistusest vabastamise käskkirja otseseks aluseks olev Kaitseväe juhataja 31. augusti 2021. a käskkiri nr 162 on õigusvastane, mistõttu on seda ka tegevteenistusest vabastamise käskkiri, mis viidatud käskkirjale tugineb. Kaebajal on väga spetsiifiline väljaõpe, mis piirab olulisel määral tema väljavaateid tööturul. Seega on vastustaja kaebaja õigusvastase tegevteenistusest vabastamisega tekitanud olukorra, kus kaebaja on sunnitud vahetama elukutset vastu enda tahtmist. Kaebaja palub suurendada ATS § 105 lg 1 alusel välja mõistetavat hüvitist vähemalt 19,57 kuu ulatuses, st vähemalt 44 185,21 euroni. Ca poole aasta pärast oleks kaebaja tegevteenistuse staaži määr jõudnud 26-aastani, mis oleks suurendanud tema pensioni väljamakset 2,5 protsendi võrra. Kuivõrd kaebaja brutopalk oli 1900 eurot, teeb 2,5 protsenti sellest 47,5 eurot kuus ning 570 eurot aastas, mis jääb kaebajal pensionilisana saamata.
3.Vastuses kaebusele vaidles Kaitsevägi kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Vastustaja selgitas, et COVID-19 viirusega seotud riskianalüüsi koostamisega alustati Kaitseväes jaanuaris 2021. Kaitseväe juhataja kinnitas riskianalüüsi 30. märtsi 2021. a käskkirjaga nr 79. Riskianalüüsi kokkuvõtte p-s 5 on järeldus, et vaktsineerimine on hetkel kõrgete nakatumisvõimalustega ja kõrge riskitasemega valdkondadele teadaolevalt parim ja kindlaim meede viiruse leviku maha surumiseks. Riskianalüüs nägi ette vaktsineerimise nõude ainult tegevväelastele.
Riskianalüüsi muutmise aluseks oli viiruse leviku olukord suvel 2021 Kaitseväes ja riigis üldiselt, kui koroonaviiruse levik oli märgatavalt tõusnud ning deltatüvi muutunud domineerivaks. Töökeskkonnas viibivatele isikutele erinevaid võimalusi (nt pidev testimine) tagades selgus, et pikaajaliselt järjepidevalt nakkusohutust kinnitavate tõendite kontrollimise ja töötajate testimise korraldamiseks rakendatavad meetodid toovad kaasa Kaitseväe teenistujatele oluliselt suurenenud koormuse, mis ei ole seotud Kaitseväe põhifunktsioonide elluviimisega. Vaktsineerimisnõude eesmärk oli teenistus- ja reageerimisvõime säilitamine, seeläbi riigi kaitsevõime ehk kokkuvõttes riigi enda kindlustamine. Nõue oli proportsionaalne – sama tõhusaid leebemaid meetmeid seni polnud. Leebema meetmena ei olnud massiline testimine samaväärne. Lisaks suurtele kuludele ei aita see vältida väljaspool teenistust nakatumist. Õigustatud ootust tööle ei ole olemas. Alati on olemas risk töökaotuseks. PS §-s 29 sätestatud õigus valida endale elukutse, tegevusala ja töökoht ei ole absoluutne. See õigus on kaebajal küll olemas, kuid teisest küljest tuleb Kaitseväel tagada teenistujate ohutus, asutuse toimepidevus ning laiemalt riigi kaitsevõime. Need on kaalukamad kaebaja huvist töökoha säilitamiseks. Riskianalüüsis ettenähtud nõude täitmiseks andis Kaitseväe juhataja eraldi tähtaja nõude täitmise tõendamiseks hiljemalt 14. september 2021. Seega ei vasta tõele kaebuse p-s 3.32 toodud väide, et nõude täitmisest etteteatamise aeg oli ainult kaks nädalat. Kaebajal oli kokku võimalik nõuet täita kuue kuu jooksul. Kaebaja on esitanud 23. novembril 2020 koroonaviiruse analüüsitulemuse ja 6. septembril 2021 tehtud koroonaviiruse antikehade analüüsitulemused. Määruse nr 144 § 6 lg 22 p 1 kohaselt kehtib läbipõdemise tõend 180 päeva alates positiivse SARS-COV-2 PCR testitulemuse andmisest. Seega, kui kaebaja tegi koroonaviiruse PCR testi 23. novembril 2020, siis oli tema läbipõdemise tõend kaotanud kehtivuse. Lähtudes käskkirjast nr 162 kehtib Kaitseväes teenistusse võtmise tingimusena p-s 4 sätestatud dokumendi nõue. Kuna kaebajal tõend puudus, siis ei olnud teda võimalik määrata ka ühelegi Kaitseväe ametikohale. Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga, et KVTS § 145 lg 1 ei näe ette asjaolusid, mis tekivad teenistuses olemise ajal. Kaebaja on tegevteenistuspensionär, mis tähendab, et tal on olemas püsiv ja stabiilne sissetulek riigilt, mis annab kõigest 50-aastasele inimesele võimaluse pühenduda uue eriala leidmisele ning selle omandamisele ükskõik, mis taseme õppes. Asjakohatud on kaebaja etteheited selle kohta, et ta ei leia tänu oma spetsiifilisele väljaõppele enam uut tööd. Kaitseväes on palju tegevteenistujaid, kes valmistuvad tegevteenistuspensioniea saabumiseks ning õpivad teenistuse kõrvalt lisaeriala, et hiljem oleks võimalik end siiski kasulikuna tunda ning leida eneseteostust teises valdkonnas. Oletuslik on kaebaja väide, et ta oleks teenistuses olnud kuni täitub 26 aastat tegevteenistusstaaži.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
4.18. aprilli 2023. a otsusega Tartu Halduskohus rahuldas kaebuse osaliselt ja tunnistas Eesti Kaitseväe 4. oktoobri 2021. a käskkirja nr LuK-134P-S õigusvastaseks, mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja hüvitise 19 kuu kuupalga ulatuses ning kohustas vastustaja ühe kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest määrama kindlaks hüvitisena väljamaksmisele kuuluva summa suurus ja maksma see kaebajale välja. Kaebus jäi rahuldamata Kaitseväe 31. augusti 2021. a käskkirja nr 162 p 4 tühistamise nõudes ning läbi vaatamata sama käskkirja p 8 tühistamise nõudes. Lisaks mõistis halduskohus vastustajalt kaebaja kasuks välja 3672,60 eurot menetluskulude katteks.
5.Halduskohus sedastas, et Eesti Kaitseväe juhataja kinnitas 31. augusti 2021. a käskkirjaga nr 162 Kaitseväe „Töökeskkonna ohutegurite riskianalüüsi. Bioloogiline
ohutegur. COVID-19“ koos tegevuskavaga. Käskkirja p-i 4 sõnastus oli järgnev: „Tulenevalt „Töökeskkonna ohutegurite riskianalüüs. Bioloogiline ohutegur. COVID-19“ Kaitseväe teenistujatel esitada üks järgnevatest tõenditest: COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise alustamise (esimene doos), vaktsineerimiskuuri läbimise või COVID-19 läbipõdemise tõend e-maili aadressile [email protected] või paberkandjal struktuuriüksuse meditsiiniteenistusele hiljemalt kahe nädala jooksul arvates käskkirja andmise hetkest. Andmete esitamise, kontrollimise ja säilitamise suunised on toodud käesoleva käskkirja seletuskirjas.“ Riskianalüüs tunnistati edasiulatuvalt kehtetuks seoses uue riskianalüüsi kinnitamisega alates 14. märtsist 2022.
6.Kuna kaebaja teenistuskoht oli luurekeskuses, mis on riigisaladusega kaitstud struktuuriüksus, siis vastavalt käskkirja nr 162 p-le 9 kaebaja suhtes p 8 ei kohaldunud. Seetõttu ei ole alust kaebaja nõude Kaitseväe 31. augusti 2021. a käskkirja nr 162 p-i 8 tühistamiseks läbi vaadata.
7.Riigikohtu 25. novembri 2021. a määrusest haldusasjas nr 3-21-2071 tuleneb, et käskkirjaga nr 162 kehtestatud nõue on mõjult võrdväärne vaktsineerimiskohustusega. Käskkirja nr 162 seletuskirjas puudub vastustaja mõttekäik selle kohta, miks vastustaja on jõudnud järeldusele, et teenistujate nakkusohutuse tõendamiseks sobib üksnes immuniseerimine, aga mitte testimine ja/või isikukaitsevahendite kasutamine. Käskkirjas viidatud määrus nr 144 ei sätesta haldusorgani õigust nõuda teenistujatelt enda vaktsineerimist. Siiski tuleb nõustuda, et käskkirja nr 162 kehtestamise ajal oleva info kohaselt sai eeldada, et vaktsineerimine võimaldab vastustajal riigikaitselise tegevuse korraldamisel esmajoones vähendada tegevteenistujate raske haigestumise riski ning vähemal määral viiruse ülekandumist. Vaktsineerimisnõude eesmärgid olid kahtlemata äärmiselt kaalukad (s.o teiste isikute elu ja tervise kaitse ning ka riigi kaitsevõime tagamine).
8.TTOS § 13 lg 2 võimaldab kehtestada bioloogilisest ohutegurist ohustatuse korral, sh ka SARS-CoV-2 viiruse leviku korral, rangemaid töötervishoiu ja tööohutuse meetmed, kui tulenevad õigusaktidest. Riigikohtu hinnangul võivad TTOS § 13 lg 2 ja määruse nr 144 § 6 lg 2 p 11 anda käskkirja nr 162 p-le 4 piisava õigusliku aluse (Riigikohtu 25. novembri 2021. a määrus asjas nr 3-21-2241, p 24). Samas ei saanud käskkirjaga nr 162 ühepoolselt muuta ametniku tervisele seatud nõudeid selliselt, et nõue muutub sisuliselt üleöö teenistusülesannete täitmise eelduseks.
9.Vastustaja vabastas kaebaja tegevteenistusest ja ametikohalt 4. oktoobri 2021. a käskkirjaga nr LuK-134P-S, kuna kaebaja ei esitanud nõutavat dokumenti – täpsemalt käskkirjaga nr 162 kehtestatud ühte tõenditest.
10.Riigikohtu üldkogu on 15. märtsi 2022. a otsuses asjas nr 5-19-29 p-des 60 ja 61 leidnud, et ATS § 15 p-i 5 ja § 95 lg 1 järgi tuleb asjaolud, mille ilmnemine või tekkimine välistab isiku olemise vanglateenistuses, sätestada seaduses. See seisukoht on asjakohane ka praeguse asja lahendamisel, sest ATS § 15 p 5 sätestab sarnaselt KVTS § 86 p-le 7, et teenistusse ei võeta isikut, kui esineb muu seaduses sätestatud teenistusse võtmist välistav asjaolu.
11.KVTS § 31 lg 6 sätestas vaidlusaluse käskkirja andmise ajal, et kaitseväeteenistuskohustuslase ja tegevväelase teenistusülesande täitmise tervisenõuded kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. Selleks määruseks oli Vabariigi Valitsuse 21. märtsi 2013. a määrus nr 45 „Kaitseväeteenistuskohustuslasele ja tegevväelasele teenistusülesande täitmiseks ettenähtud tervisenõuded“. Määruses nr 45 ega selle lisades ei sätestatud tegevväelase vaktsineerimiskohustust.
Seega ei tulenenud vaktsineerimise nõue seadusest ega olnud antud määrusena seaduse alusel. Vastavalt ei ole asjakohane vaidlusaluses tegevteenistusest vabastamise käskkirja viide KVTS § 83 lg 2 p-le 5.
12.Vaktsineerimiskohustuse kehtestamine ei ole teenistuskohustuse täitmiseks antav käsk KKS tähenduses, vaid täiendav tervisenõue isikule teenistussuhte jätkamiseks (16. märtsi 2023. a otsuses asjas nr 3-21-2712 p-s 27). Eeltoodust tulenevalt ei saanud Kaitseväe juhataja 31. augusti 2021. a käskkirjast nr 162 tuleneva nõude järgimata jätmine kaebajale kaasa tuua tema teenistusest vabastamist KVTS § 140 lg 1 p 4 ja § 145 lg 1 alusel. Järelikult oli Kaitseväe 4. oktoobri 2021. a käskkiri nr LuK-134P-S kaebaja teenistusest vabastamise kohta õigusvastane ning tähtsust ei oma vaktsineerimiskohustuse kehtestamise õiguspärasus.
13.Kaebaja palus Kaitseväelt kaebaja kasuks välja mõista hüvitis vastavalt ATS § 105 lg-le 1, suurendades hüvitist kohtu õiglase äranägemise järgi vähemalt 19,57 kuu keskmise töötasuni. Kohtul on lai diskretsioon hüvitise suuruse muutmise üle vastavalt teenistussuhte lõpetamise asjaoludele ja mõlema poole huvidele. Sunnitud vabastamine teenistusest on kaitseväelase jaoks tõsine tagajärg, mis riivab elukutse valiku vabadust (PS § 29 lg 1). Kaebajal ei ole õnnestunud tööd leida ning tema ainsaks sissetulekuks on pension. Arvestades elukalliduse märkimisväärset tõusu viimastel aastatel, ei piisa sellest mugavaks äraelamiseks ning kaebaja elukvaliteet on seetõttu oluliselt halvenenud. Kaitseväes oli tõendi esitamise nõue kõikidele ametikohtadele, seega ei koheldud ühtegi töökohta erisustega ning kaebajat ei vabastatud teenistusest ATS §-s 13 nimetatud võrdse kohtlemise põhimõtet rikkudes. Kaebaja õigusvastane teenistusest vabastamine suure tõenäosusega välistas tema õiguse saada suuremat pensioni. Arvestades teenistussuhte lõpetamise asjaolusid kogumis, sh seda, et vastustaja on eksinud seaduse kohaldamisel, kuid asja materjalidest ei nähtu, et seda oleks tehtud tahtlikult eesmärgiga kaebajast vabaneda, ja arvestades mõlema poole huve, on põhjendatud suurendada ATS § 105 lg 1 alusel välja mõistetavat hüvitist 19 kuu keskmise töötasuni.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
14.Vastustaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja leiab, et kohus asus üllatuslikult seisukohale, et käskkirjaga nr 162 muudeti ametniku tervisele seatud nõudeid selliselt, et nõue muutus sisuliselt üleöö teenistusülesande täitmise eelduseks. See tsiviilasja lahendamisel väljendatud seisukoht ei ole teenistusvaidluse lahendamisel asjakohane. Kaebaja oli kaitseväelane, kellele kohaldus KVTS. Kohus ei ole viidanud õiguslikule alusele, mis nägi ette kaitseväelase nõusoleku küsimise ametijuhendi muutmisele. Erinevalt vangistusseadusest näeb kaitseväeteenistuse seadus ette tegevteenistusest vabastamise tegevväelase tervisenõuetele mittevastavuse korral (KVTS § 146 lg 1 p 3). Seega ei ole tegemist võrreldavate olukordadega ja käesolevas asjas ei ole nimetatud Riigikohtu 15. märtsi 2022. a otsusele asjas nr 5-19-29 tuginemine asjakohane. Kui kohus menetluse käigus leidis, et asi tuleb lahendada KVTS § 31 lg 6 ja Määrus nr 45 sätetele tuginedes, pidi kohus andma menetlusosalistele võimaluse selles osas oma seisukoht esitada. KVTS § 98 lg 6 kohaselt kehtestab tegevväelase rahuaja ametikoha tervisenõuded hoopis Kaitseväe juhataja või tema volitatud struktuuriüksuse ülem. Seega, kui kohus asus seisukohale, et Kaitsevägi kehtestas käskkirjaga nr 162 kaitseväelastele täiendavad tervisenõuded, pidi halduskohus asja lahendades kohaldama KVTS § 98 lõiget 6. Seda halduskohus teinud ei ole.
Siiski ei ole käskkirja nr 162 punktiga 4 kehtestatud kaitseväelastele täiendavat tervisenõuet. Tegemist oli tööohutuse meetmega, mille kehtestamise õigus tuleb tööandjale seadusest. Määruse nr 144 seletuskirja kohaselt võib tööandja nõuda töötajalt nakkusohutuse tõestamist, kui see on töökeskkonna riskianalüüsist tulenevalt viiruse leviku tõkestamiseks ja tööülesannete ohutuks täitmiseks vajalik. Ka varasemad kohtulahendid on selgitanud, et töötervishoiunõudeid saab kehtestada asutuse toimepidavuse tagamiseks ja ka teiste töötajate kaitseks. Kui tööandjal ei ole võimalik tööd ümber korraldada ja riski ei saa teiste meetmete abil piisavalt maandada (nt kui töötaja puutub igapäevaselt ja tihedalt kokku COVID riskirühma kuuluvate inimestega), on tööandjal õigus töötajat hoiatada ja viimase abinõuna tööleping erakorraliselt üles öelda töölepingu seaduse § 88 lõike 1 punkti 2 alusel töökohale sobimatuse tõttu. Seega on Määrus nr 144 pidanud võimalikuks, et töötervishoiunõude puhul saab olla tegemist töösuhte eeldusega. Halduskohtu seisukohad hüvitise väljamõistmisel on vastuolulised, tõendamata ning oletuslikud, mistõttu on välja mõistetud hüvitis põhjendamatu ja ebamõistlik. Samuti ei ole hüvitise välja mõistmine kooskõlas ATS eesmärgiga.
15.Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb kaebaja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. 15.1 Kaebaja ei nõustu, et halduskohtu viidatud lahendid tsiviilasjades nr 2-2-1-17151 ja nr 221-17265 ei ole asjakohased, kuna nendes lahendites kirjeldatud olukordadele kohalduvad täiesti teised normid. Mitmes sarnase sisuga haldusasjas on kohtud jõudnud järeldusele, et ametnikule vaktsineerimiskohustuse kehtestamine tähendas ametijuhendi muutmist, mis ATS § 52 lg 3 p 1 kohaselt ei ole ilma ametniku nõusolekuta aga lubatud. Ametniku nõusoleku puudumisel on ATS § 90 lg 1 p 3 kohaselt aga tegemist koondamisolukorraga. Praeguses asjas on asjakohane ka Riigikohtu otsus asjas nr 5-19-29. Lahendis analüüsitud ATS § 15 ja § 95 käsitlevad asjaolusid, mis välistavad ametniku teenistusse võtmise. Käesoleva vaidluse puhul on kaebaja teenistusest vabastatud KVTS § 145 lg 1 ja § 86 p 7 alusel, mis samuti näevad ette asjaolud, mis välistavad ametniku teenistusse võtmise. Halduskohus ei ole KVTS § 31 lg-le 6 viidates hinnanud ühtki uut tõendit või faktilist asjaolu, vaid on üksnes kohaldanud õigust vastavalt faktilistele asjaoludele. Seega ei pidanud kohus andma menetlusosalistele võimalust uue asjaolu kohta seisukoha avaldamiseks. Õige ei ole vastustaja seisukoht, et Kaitsevägi võis kaebaja ametikohale täiendavad tervisenõuded kehtestada käskkirjaga nr 162, seda enam, et ka käskkirjas nr 162 ei ole viidet sellele, et kehtestatud oleks täiendavad tervisenõuded vastavalt KVTS § 98 lg-le 6. Ekslik on arusaam, nagu ei oleks käskkirja nr 162 p-ga 4 kehtestatud kaitseväelastele täiendavat tervisenõuet, vaid tegemist on tööohutuse meetmega, mille kehtestamise õigus tuleb tööandjale seadusest. Seda, et Kaitseväele ei andnud vaktsineerimiskohustuse kehtestamiseks alust TTOS, on väljendanud ka Tartu Ringkonnakohus jõustunud otsuses tsiviilasjas nr 2-21-17151. Vastustaja ei suuda käesoleva ajani välja tuua konkreetset alust, mille alusel ta enda hinnangul vaktsineerimiskohustuse kehtestas. Halduskohus mõistis kaebaja kasuks välja hüvitise põhjendatud ulatuses ning selgitas arusaadavalt sellisele tulemusele jõudmist. 15.2 16. augusti 2024. a menetlusdokumendi leidis kaebaja veel, et Riigikohtu seisukohad asjas nr 3-22-157 on suuresti vastuolulised ja väärad ning käesolevas asjas ei tuleks neist lähtuda, liiati ei ole teises kohtuasjas esitatud Riigikohtu seisukohad ringkonnakohtule siduvad.
Euroopa Liidu direktiivid 2000/54/EÜ ja 89/391/EMÜ ning Euroopa Liidu üldpõhimõtted ja soovitused on asjakohased ka käesolevas asjas. TTOS § 13 lg 2 on vastu võetud just selle direktiivi ülevõtmisega. Seega kui direktiiv ei kohaldu, ei saa kohaldada ka TTOS § 13 lg-t 2. vaktsineerimiskohustuse paigutamine TTOS alla on vastuolus põhiseadusega ning TTOS-i ja direktiivi eesmärkide ja mõttega. Kui kohus peaks leidma, et õiguslik alus vaktsineerimisele on TTOS § 13 lg 2, siis on asjakohane ka Euroopa Liidu eelotsus asjas 2-21-12706. Kaebaja nõustub, et vaktsineerimisnõude kehtestamine on riigisisene õigus – aga seda õigust pole Eestis kasutatud. PS § 29 lg-st 4 tulenevalt on töötingimused riigi kontrolli all. See tähendab, et ükski tööandja ei saa omavoliliselt ning seadusega vastuollu minnes endale sobivalt seadust tõlgendada. Kaitseväes kehtib vaktsineerimisnõude kehtestamiseks eriregulatsioon, mistõttu ei saa asjas kohaldada TTOS § 13 lg-t 2. Kohustuslik vaktsineerimine saab olla kaitseväelaste jaoks tervisenõue. Vaktsineerimiskohustuse kehtestamise ajal kehtinud KVTS § 31 lg 6 sätestas, et tegevväelase teenistusülesande täitmise tervisenõuded kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. Vabariigi Valitsuse 21. märtsi 2013. a määrus nr 45 „Kaitseväeteenistuskohustuslasele ja tegevväelasele teenistusülesande täitmiseks ettenähtud tervisenõuded“ vaktsineerimiskohustust ei kehtestanud. Kuna TTOS-iga on direktiivi sätted Eesti õigusesse üle võetud, siis sisuliselt on selle tähendus sama, mis direktiivil ning TTOS § 13 lg-t 2 ei saa tõlgenda selliselt, et see lubaks tööandjal kehtestada töötajatele vaktsineerimiskohustuse. KVTS § 140 lg 1 p 4 sätestab, et tegevväelane vabastatakse tegevteenistusest tegevteenistusse võtmise nõuetele mittevastavuse korral. Käesoleval juhul saabki olla nõudeks tervisenõue. Ei ole võimalik vastata töötervishoiu ja tööohutuse nõuetele – töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid on võimalik, kas täita või mitte, aga mitte neile vastata. Määruse nr 144 § 6 lg 2 p-ga 11 nähti ette täiendav abinõu, mis andis tööandjale õiguse kontrollida töötajate nakkusohutust ja küsida selleks nakkusohutuse tõendit. Määrus andis töötajale (antud juhul teenistujale) õiguse esitada erinevad tõendid: sh testimise tõendi. Sellega ei loodud vaktsineerimisekohustust. SARS-CoV-2 vaktsiin, mis on vaidluse all põhikohtuasjas, ei ole direktiivi 2000/54/EÜ III lisa järgi tõhus vaktsiin. Puudusid pikaajalised andmed vaktsiini toime ja kõrvalmõjude kohta. Hinnatud ei ole võimalike vastunäidustusi konkreetse isiku puhul. TTOS-i ja määrus nr 144 alusel kehtestavate kohustuste legitiimseks eesmärgiks sisejulgeoleku tagamine või kodanike elude ja tervise kaitse, riigi ja rahvatervise kaitse. Vaktsineerimine sai kaitsta vaid raske haigestumise eest konkreetset teenistujat. Riigikohus on aga ise asjas 5-22-4 p-s 48 leidnud, et isiku enda tervise kaitseks vaktsineerimisnõuete kehtestamine, ilma et see mõjutaks nt haiglakoormuse kaudu teiste isikute õigusi või avalikke huve, ei oleks vabadusel ja demokraatial põhinevas riigis legitiimne ega vastaks inimväärikuse põhimõttele. Kaebaja on tõendanud, et oli väga hea tervisega ega kuulunud riskigruppi. Kaitseväe riskianalüüsi graafiku põhjal oli kaebaja nakatumise tõenäosus oluliselt väiksem kui vaktsineeritud isikutel. Tuleb anda hinnang alternatiivsete meetmete efektiivsusele – näiteks on kaebaja esitanud tõendi, et meditsiinitöötajad lubati COVID-19 haigena tööle maskides. Alates septembrist 2021. a viibis haiglas rohkem vaktsineerituid kui vaktsineerimata isikuid ning läbipõdenuid (kaebaja oli
COVID-19 läbi põdenud) haiglasse ei sattunud. Tallinna Kiirabis, kus olid 100% vaktsineeritud töötajad, olid jätkuvalt oktoobris 2021. a COVID-19 puhangud. Olenemata vaktsineerimisnõude kehtestamise õigusvastasusest või õiguspärasusest, oli kaebaja vabastamine kaalutlusotsusena ebaproportsionaalne ning seega õigusvastane. Kui kaalumist ei toimunud, siis on kaalutlusotsus õigusvastane. Haldusorganil oleks tulnud kaaluda ka seda, kas konkreetse teenistuja osas on võimalik kasutada muid meetmeid, sh ajutisi, kas ajutiselt on võimalik selle teenistuja osas kontaktide vähendamine vms – kuivõrd vaktsineerimisenõue oli ajutine, siis tulnuks kaaluda ka ajutist teenistuse peatamist vms.
16.16. augusti 2024. a menetlusdokumendis esitas kaebaja taotluse menetluse peatamiseks kuni tsiviilasjas nr 2-21-12706 Euroopa Kohtu eelotsuse jõustumiseni. Euroopa Kohtu selgitused on asjakohased ning TTOS-i või määrust nr 144 ei saa tõlgendada ilma direktiivideta, mille alusel need on kehtestatud. Ühtlasi palub kaebaja tunnistada TTOS § 13 lg 2 Eesti Vabariigi põhiseadusega vastuolus olevaks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
17.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.
18.Praeguses asjas kinnitas Kaitseväe juhataja 31. augusti 2021. a käskkirjaga nr 162 Kaitseväe „Töökeskkonna ohutegurite riskianalüüs. Bioloogiline ohutegur. COVID-19“ koos tegevuskavaga. Kaebaja vaidlustas halduskohtus tühistamisnõudega käskkirja nr 162 punktid 4 ja 8, millega vastavalt kohustati kaitseväe teenistujatel esitada üks järgnevatest tõenditest: COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise alustamise (esimene doos), vaktsineerimiskuuri läbimise või COVID-19 läbipõdemise tõend e-maili aadressile [email protected] või paberkandjal struktuuriüksuse meditsiiniteenistusele hiljemalt kahe nädala jooksul arvates käskkirja andmise hetkest; ja algatada menetlustoimingud kohustuse tähtaegselt täitmata jätnud isikute suhtes. Halduskohus jättis kaebuse selles osas rahuldamata. Kaebaja halduskohtu otsust ei vaidlustanud.
19.Kaitsevägi vabastas 4. oktoobri 2021. a käskkirjaga nr LuK-134P-S kaebaja ametikohalt ja tegevteenistusest 4. oktoobril 2021 seoses tegevteenistusse võtmise nõuetele mittevastavusega ning arvas reservi alates 5. oktoobrist 2021. Kaebaja nõudis kaebuses halduskohtule käskkirja nr LuK-134P-S õigusvastasuse tuvastamist ja hüvitise väljamõistmist. Halduskohus rahuldas kaebuse selles osas ja mõistis kaebaja kasuks välja hüvitise 19 kuu palga ulatuses.
20.25. novembri 2021. a määruses asjas nr 3-21-2241 Kaitseväe juhataja 31. augusti 2021. a käskkirja nr 162 p-ga 4 kehtestatud tõendi esitamise nõuet analüüsides selgitas Riigikohus, et tegemist on kaudse vaktsineerimisnõudega, leides samas, et käskkirja nr 162 p 4 tühistamine vaidluse asjaoludel on pigem vähetõenäoline (p 19) ja käskkirja nr 162 p 4 kehtima jäämisel oleks kaebaja teenistusest vabastamine tõenäoliselt, kuid mitte täiesti vältimatult õiguspärane (p 32). Riigikohus sedastas veel, et Riigikohtu senist praktikat arvestades ei saa välistada vaktsineerimisnõuete kehtestamist madalama astme õigusaktiga seaduse alusel (p 23). Avalikus teenistuses ja muus vormis avalike ülesannete täitmisel osalevate inimeste suhtes võib vaktsineerimisnõude kehtestamine tulla kõne alla ka üldisema volitusnormi alusel määruse, haldusakti või halduse siseaktiga, arvestades nõude adressaatide piiratumat ringi ja nende erilist
suhet riigi või muu avaliku võimu kandjaga. Kaitseväe juhataja 31. augusti 2021. a käskkirja kui halduse siseakti p-le 4 võivad anda piisava aluse TTOS § 13 lg 2 ja Vabariigi Valitsuse 5. mai 2000. a määruse nr 144 „Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“ § 6 lg 2 p 11. TTOS § 4 lg-ga 1 ja § 13 lg-ga 2 on tööandjale antud õigus kehtestada ettevõttes (sh riigiasutuses) töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid. Seda õigust ei piira KVTS § 31 lg 6, sest TTOS § 13 lg 2 lubab sõnaselgelt kehtestada õigusaktides ettenähtust rangemad nõuded ning KVTS ega selle rakendusaktid ei sätesta rangemate tingimuste kehtestamise õiguse suhtes erandit (p 24).
21.Riigikohtu seisukohtadele tuginedes analüüsis halduskohus käskkirja nr 162 ja selle seletuskirja põhjendusi, samuti poolte seisukohti ja põhjendusi kohtumenetluses. Halduskohus ei formuleerinud üheselt, kas ta pidas käskkirja nr 162 p-ga 4 kehtestatud kohustust õiguspäraseks. Halduskohus nõustus osaliselt kaebajaga, märkides, et käskkirja nr 162 seletuskirjas puudub vastustaja mõttekäik selle kohta, miks vastustaja on jõudnud järeldusele, et teenistujate nakkusohutuse tõendamiseks sobib üksnes immuniseerimine, aga mitte testimine ja/või isikukaitsevahendite kasutamine (otsuse p 25). Samas nõustus halduskohus vastustajaga, et käskkirja nr 162 kehtestamise ajal oleva info kohaselt sai eeldada, et vaktsineerimine võimaldab vastustajal riigikaitselise tegevuse korraldamisel esmajoones vähendada tegevteenistujate raske haigestumise riski ning vähemal määral viiruse ülekandumist. Vaktsineerimisnõude eesmärgid (teiste isikute tervise ja elu kaitse ning riigi julgeoleku tagamine) olid äärmiselt kaalukad (otsuse p 29) ning, et vaktsineerimiskohustusele alternatiivseid meetmeid ei olnud, sest massiline testimine ei aita lisaks suurtele kuludele vältida kaitseväelaste nakatumist väljaspool teenistust ja vaktsineerimisnõude eesmärk on just vähendada teenistujate seas nakatumise ohtu üleüldse (otsuse p 28). Kokkuvõttes jättis halduskohus rahuldamata kaebuse nõude tühistada käskkirja nr 162 p 4, leides seejuures siiski, et käskkirjaga nr 162 ei saanud ühepoolselt muuta ametniku tervisele seatud nõudeid selliselt, et nõue muutub sisuliselt üleöö teenistusülesannete täitmise eelduseks (otsuse p 31).
22.Kaebaja ei vaidlustanud halduskohtu otsust osas, milles kaebus jäi rahuldamata. Seega on halduskohtu otsus selles osas jõustunud. Vastavalt oli käskkiri nr 162 p 4 kaebaja suhtes kehtiv ning pani kaebajale kehtiva kohustuse esitada vastustajale COVID19 haiguse vastase vaktsineerimise alustamise (esimene doos), vaktsineerimiskuuri läbimise või COVID-19 läbipõdemise tõend hiljemalt kahe nädala jooksul arvates käskkirja andmise hetkest. Selline kohustus oli kaebajal sõltumata sellest, kas tõendi esitamise nõue kehtestati õiguspäraselt või mitte. Tõendi esitamise kohustuse õigusliku aluse olemasolu ning nõude proportsionaalsus kaebaja õigustesse sekkumisel on siiski oluline, kuna tõendi esitamise nõude õiguspärasust saab ja tuleb arvestada nõude rikkumisel kohaldatud tagajärje (teenistusest vabastamise) proportsionaalsuse hindamisel. Seega sõltub kaebaja teenistusest vabastamise õiguspärasus sellest, kas tõendi esitamise nõue tugineb seaduslikule alusele ja on mõõdukas, samuti, milline on tõendi esitamise kohustuse õiguslik tähendus teenistussuhtes.
23.Ringkonnakohus on jätkuvalt 4. juuli 2024. a määruses väljendatud seisukohal, et asja lahendamisel on võimalik juhinduda Riigikohtu 21. juuni 2024. a otsuses asjas nr 3-22157 sarnase vaidluse lahendamisel esitatud põhjendustest ja seisukohtadest. Iseenesest märkis kaebaja põhjendatult, et teises kohtuasjas tehtud otsuses esitatud Riigikohtu seisukohad ei ole ringkonnakohtule siduvad. Kohtupraktikas on Riigikohtu seisukohti õiguse kohaldamise osas siiski peetud oluliseks, kuna Riigikohtu ülesandeks on muu hulgas ka kohtupraktika ühtlustamine. Asjas nr 3-22-157 tegi otsuse Riigikohtu halduskolleegium kogu koosseisus. Asja kolleegiumi kogu koosseisule üleandmisel viitas Riigikohus HKMS § 226 lg 1
p-le 2, s.o just kohtupraktika ühtlustamise vajadusele. Kuigi kolleegiumi kogu koosseisu seisukohtade siduvust kolleegiumi kolmeliikmelisele koosseisule õiguse kohaldamise küsimuses ei ole otsesõnu sätestatud HKMS §-s 233, tuleneb HKMS § 226 lg 1 p-st 2 kaudselt siiski, et kolmeliikmelises koosseisus ei saa Riigikohus muuta oma senist seisukohta seaduse kohaldamisel, s.t peab lähtuma kolleegiumi varasemast praktikast. Vastavalt on asjas nr 3-22157 esitatud seisukohtadel õiguse kohaldamise osas mõju ka teiste sarnaste kohtuasjade lahendamisele. Õiguse kohaldamine vastuolus Riigikohtu seisukohtadega on madalamate kohtuastmete õigus, kuid olukorras, kus Riigikohtu üks eesmärke sarnase kohtuasja lahendamisel on olnud just kohtupraktika ühtlustamine, eeldab õiguse erinev kohaldamine selget põhjust õiguskindluse põhimõttest lähtudes. Ringkonnakohtu hinnangul selliseid põhjusi praeguses asjas ei ole.
24.Asi nr 3-22-157 puudutab õiguse kohaldamise küsimustes praeguse asjaga võrreldes suuresti samu probleeme. Viidatud asjas oli vaidlus isiku politseiteenistusest vabastamise üle. PPA peadirektor kehtestas 3. novembri 2021. a käskkirjaga kõikidel PPA teenistuskohtadel töötamise tingimuseks vaktsineerituse COVID-19 haigust põhjustava viiruse vastu ja kohustuse tõendada nõudele vastavust SARS-CoV-2 viiruse vastu immuniseerimist tõendava dokumendi või koroonahaiguse läbipõdemist tõendava dokumendi esitamisega. Käskkirja p 7 nägi ette, et teenistujaga, kes eelnimetatud nõudeid ei täida, lõpetatakse teenistus- või töösuhe. Selles asjas vabastati kaebaja ametist 22. detsembril 2021 nõutud tõendi esitamata jätmis tõttu. Olukorras, kus teadmised COVID-19 haigust põhjustava viiruse ja selle uute tüvede ning viiruse vastu vaktsineerimise kohta muutusid ajas selliselt, et uute viirusetüvede tekkimisel vähenesid nii hinnangud viirusest põhjustatud haiguse ohtlikkusele kui ka vaktsiinide efektiivsusele nakatumise ärahoidmisel, saab praeguse asja lahendamisel eeldada, et käskkirja nr 162 kehtestamise ja kaebaja teenistusest vabastamise ajal ei pidanud vastustaja arvestama oluliselt erinevate asjaoludega Riigikohtu lahendatud asjas nr 3-22-157 tuvastatuga võrreldes, sest nii käskkiri nr 162 kui kaebaja teenistusest vabastamise käskkiri anti ajaliselt varem.
25.Allpool toob ringkonnakohus esile Riigikohtu olulisemad seisukohad asjas nr 3-22157, Riigikohtu otsuse põhjendusi täies mahus kordamata ning teeb järeldused praeguse asja asjaolude pinnal, hinnates ka kaebaja vastuväiteid Riigikohtu seisukohtadele. 25.1 Esmalt leidis Riigikohus, et TTOS § 13 lg 2 ja määruse nr 144 § 6 lg 2 p 11 on praegust asja puudutavas osas põhiseaduspärased ja annavad piisava õigusliku aluse kaudse vaktsineerimisnõude kehtestamiseks. Kehtestatud range nõue on seega tagasiviidav seadusliku aluseni (p 12.1 ja p 14.6). Sellega kordas Riigikohus 25. novembri 2021. a määruses asjas nr 321-2241 p-s 24 esitatud mõttekäiku kindlas kõneviisis. Lisaks sedastas Riigikohus, et Euroopa Parlamendi ja EL Nõukogu 18. septembri 2000. a direktiivis 2000/54/EÜ töötajate kaitse kohta bioloogiliste mõjuritega kokkupuutest tulenevate ohtude eest, millega täpsustatakse EL Nõukogu 12. juuni 1989. a direktiivi 89/391/EMÜ töötajate töötervishoiu ja tööohutuse parandamist soodustavate meetmete kehtestamise kohta ei piira liikmesriigi õigust kehtestada vajaduse korral rangemad kaitsenõuded. Direktiivi 89/391/EMÜ art 2 lg 2 sätestab aga üheselt, et seda ei kohaldata, kui teatava avaliku teenistuse, nagu relvajõudude või politsei tegevus oma eripära tõttu sellega vältimatult vastuollu satub (p 26.2 ja p 27). Kuna vaktsineerimisnõue puudutab üksnes politseiteenistust ja olemasolevat COVID-19 pandeemia olukorda, siis ongi tegemist direktiivi 2000/54/EÜ art 14 lg 3 tähenduses erilise kaitsemeetmega (p 29). Ringkonnakohus mõistab Riigikohtu seisukohta seiskohta selliselt, et see kehtib samaselt ka kaitseväe teenistuse suhtes. Direktiivi 89/391/EMÜ art 2 lg 2 sätestab politseiteenistusega sarnase erisuse ka kaitseväeteenistuse kohta. Erinevalt kaebajast ei näe ringkonnakohus, et Riigikohtu seisukoht EL õiguse kohaldamise osas oleks vastuoluline. Kokkuvõtvalt leidis
Riigikohus, et asjakohased direktiivid ei keela kaudse vaktsineerimisnõude kehtestamist siseriiklikult asutuse siseaktiga. Ning isegi juhul, kui kaudne vaktsineerimisnõue piiraks teenistujate õigusi enam võrreldes direktiivis ette nähtud standardiga, oleks tegemist relvajõudude ja politsei osas sätestatud erandiga. See, et TTOS on kehtestatud direktiivi ülevõtmiseks, ei väära, et TTOS § 13 lg 2 saab olla kaudse vaktsineerimisnõude kehtestamise õiguslikuks aluseks praegusel juhul. Ülevõetav direktiiv ja selle eesmärgid on siseriikliku sätte tõlgendamisel olulised üksnes direktiiviga reguleeritud sfääris. Direktiivi ülevõtmine ei välista, et siseriiklikul normil võiks olla laiem reguleerimisala kui direktiivil endal olukorras, kus see ei lähe direktiiviga vastuollu. Praegusel juhul lubab direktiiv erandit kaitseväe teenistuse osas kui see on vajalik teenistuse olemusest tulenevalt. Ringkonnakohus ei näe mõistlikku põhjust tõlgendada TTOS § 13 lg-2 selliselt, et see annab õiguse kehtestada rangemad töötervishoiu ja tööohutuse nõuded üldiselt, kuid välistab sama kaitseväeteenistuses, samas kui direktiiv lubab vajadusel piirata kaitseväes teenistujate õigusi üldisest standardist intensiivsemalt. Riigikohus on varasemale praktikale tuginedes selgitanud1, et põhiõiguste piiramine on lubatav ka seaduses sätestatud täpse, selge ja piirangu intensiivsusega vastavuses olev volitusnormi alusel antud määrusega. Siseaktiga põhiõiguste piiramise õigus on vastustajal tulenevalt määruse nr 144 § 6 lg 2 p-st 11, mis töötajate terviseriski vähendamiseks SARS-CoV-2 viiruse leviku korral näeb meetmetena muu hulgas ette vaktsineerimise läbimist või haiguse läbipõdemist kinnitava tõendi kontrollimise. Sellist meedet ongi vastustaja otsustanud rakendada käskkirjaga nr 162. Ringkonnakohus nõustub, et see, kas TTOS § 13 lg 2 ja määruse nr 144 § 6 lg 2 p 11 varasema kohtupraktika valguses on piisavaks õiguslikuks aluseks kaudse vaktsineerimiskohustuse kehtestamiseks kaitseväeteenistuses siseaktiga, ei ole esmapilgul üheselt selge. Riigikohus leidis, et avalikus teenistuses võib vaktsineerimisnõude kehtestamine tulla kõne alla ka üldisema volitusnormi alusel halduse siseaktiga, arvestades nõude adressaatide piiratumat ringi ja nende erilist suhet riigi või muu avaliku võimu kandjaga. Riigikohtu põhjendus selles küsimuses on napp, kuid on väljaspool kahtlust, et Riigikohus on sellele probleemile tähelepanu pööranud, korrates asjas nr 3-22-157 (p 12.1 ja p 14) üle asjas nr 3-22-2241esitatud seisukohad ning leides, et TTOS § 13 lg 2 ja määruse nr 144 § 6 lg 2 p 11 on põhiseaduspärased. Kuigi võib leida argumente ka teistsuguse seisukoha põhjendamiseks, ei näe ringkonnakohus praeguse vaidluse asjaoludel põhjust asuda Riigikohtust erinevale seisukohale. Riigikohus on viidatud lahendite tegemisel arvestanud kaebaja hinnanguga, et põhiseaduse järgi võib vaktsineerimise nõude kehtestada üksnes õiguse üldaktiga seaduse vormis. Vastavalt jääb rahuldamata kaebaja taotlus tunnistada TTOS § 13 lg 2 põhiseadusega vastuolus olevaks. 25.2 Töölepingulistes suhetes võetud seisukohad ei ole automaatselt ülekantavad avalikku teenistusse (p 31). Kaebaja leiab siiski, et asja lahendamisel saab juhinduda kohtupraktikast sarnastes tsiviilvaidlustes. Samas ei ole kaebaja suutnud selgitada, miks on tsiviilõiguse normid ja kohtupraktika ülekantavad praegusele vaidlusele, kuigi avalik teenistus ja kaitseväeteenistus on reguleeritud eriseadustega erinevalt töölepingulistest suhetest ning kaitseväeteenistuses oleval isikul on organisatsiooni eesmärkidest ja ülesannetest tulenevalt erinevad õigused ja kohustused võrreldes töölepingu alusel töötava isikuga. Riigikohus on nii asjas nr 3-22-2241 kui ka asjas nr 3-22-157 selgitanud, et tsiviilõiguse normid ei ole avalikus teenistuses rakendatavad vaktsineerimiskohustuse õiguspärasuse hindamisel ja direktiivi 89/391/EMÜ art 2 lg 2 sätestab kaitseväeteenistusele erandi direktiivi kohaldamisel. Seetõttu ei nõustu ringkonnakohus kaebaja seisukohaga, et praeguse asja lahendamisel on asjakohased siseriiklike kohtute või Euroop Kohtu seisukohad tsiviilõigussuhtest tekkinud vaidluste lahendamisel. Vastavalt ei ole põhjendatud ka kaebaja taotlus peatada käesolev menetlus kuni tsiviilasjas nr 2-21-12706 Euroopa Kohtu eelotsuse jõustumiseni.
Vt RKHK 21. novembri 2021. a määrus asjas nr 3-21-2241 (p-d 22-24).
25.3 Kaudne vaktsineerimisnõue sekkub sarnaselt otsesega inimese kehalisse puutumatusse, mis on ennekõike kaitstav eraelu puutumatuse raames (p 14.2), seetõttu on oluline, et kaudsel vaktsineerimisnõudel oli legitiimne eesmärk (p 14.3). Ringkonnakohtu hinnangul on PPA ja Kaitseväe poolt vaktsineerimiskohustuse eesmärkidena esile toodud väärtused suuresti kattuvad. Nii nimetas ka Kaitsevägi vaktsineerimise eesmärkidena inimeste elude ja tervise kaitse, kaitseväe ülesannete täitmise tagamise ning valmisoleku tagamise erakorraliste riigikaitseliste ülesannete täitmiseks. Kaitseväe seisukohad tuginevad käskkirjaga nr 162 kinnitatud Kaitseväe töökeskkonna riskianalüüsile (dtl 54-73), tegevuskavale (dtl 74-75) ja käskkirja seletuskirjale (dtl 48-53) ning on piisavad, et jaatada vaktsineerimisnõude legitiimset eesmärki samuti kaitseväes. PPA ja kaitseväe rollide sarnasust riigi enda kindlustamisel, riigi ja rahvatervise kaitsel rõhutas ka Riigikohus (p 14.4). Kitsendav on kaebaja lähenemine, et TTOS on kohaldatav ja saab anda õigusliku aluse üksnes kaebaja enda kaitsele suunatud eesmärgil meetmete kohaldamiseks. TTOS § 2 lg 1 sätestab tõepoolest, et käesolevas seaduses mõistetakse töötervishoiuna töötaja tervisekahjustuse vältimiseks töökorraldus- ja meditsiiniabinõude rakendamist, töö kohandamist töötaja võimetele ning töötaja füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu edendamist. TTOS § 2 lg 2 sätestab, et käesolevas seaduses mõistetakse tööohutusena töökorraldusabinõude ja tehnikavahendite süsteemi sellise töökeskkonna seisundi saavutamiseks, mis võimaldab töötajal teha tööd oma tervist ohtu seadmata. Ka direktiivi 2000/54/EÜ eesmärk on kaitsta töötajaid nende tervist ähvardava ohu eest. Neist eesmärkidest tuleneb samas, et regulatsioon on suunatud töötajate kaitsmisele ka teistest töötajatest ja teenistujatest lähtuva ohu eest. Direktiivi 89/391/EMÜ art 2 lg-s 2 kehtestatud erand kaitseväeteenistusele osutab aga, et direktiivi ülevõtmisel kehtestatud siseriiklike sätete rakendamisel tuleb arvestada kaitseväe ülesannetega, s.h riikliku julgeoleku tagamisel. Selliselt ei ole TTOS § 13 lg 2 alusel piirangute kehtestamisel välistatud arvestada eesmärgiga tagada kaitseväeteenistuses teiste isikute ohutus ning seeläbi ka kaitseväe ülesannete täitmine laiemalt. Käskkirja nr 162 seletuskirjas (dtl 49) eristas vastustaja rakendavate meetmete vahetut eesmärki (kaitsevägi rakendab meetmeid teenistujate tervise kaitseks ja ohutu töökeskkonna tagamiseks) meetmete kaugemast eesmärgist, s.o kaitsevõime tagamisest. Ringkonnakohus mõistab Riigikohtu seisukohti selliselt, et selliselt on vastustaja määratlenud eesmärgid kooskõlas TTOSga, mistõttu kaudse vaktsineerimiskohustuse eesmärke tuleb pidada legitiimseks. 25.4 Kaudne vaktsineerimisnõue kehtestati novembris 2021 olnud teabele tuginedes (p 22 ja järgnevad) ning oli ajal, mil risk haiguse levikuks oli tavapärasest kõrgem, ja andmed koroonaviiruse omaduste, leviku ning selle põhjustatud koroonahaiguse kulgemise kohta olid ebapiisavad, sobiv meede inimeste tervise kaitse eesmärgi saavutamiseks. Erinevalt halduskohtust leiab ringkonnakohus, et praeguses asjas on vastustaja piisavalt selgitanud, miks ta valis taotletud eesmärgi saavutamiseks just vaktsineerimisnõude. Leebemad meetmed, s.h isikukaitsevahendite, hügieeninõuete ja testimise rakendamist ei saanud käskkirja andmise ajal teabele tuginedes pidada vaktsineerimisega võrreldava tõhususega meetmeteks haigestumise või nakkuse edasikandumise ärahoidmiseks ega haiguse kulu kergendamise seisukohast. Kaitseväelaste teenistusülesannete täitmine on seotud kontaktidega teiste teenistujatega, teenistujate isoleerimine takistaks teenistusülesannete täitmist või muudaks teenistusülesannete täitmise võimatuks. Isegi, kui mõne teenistuja saanuks ajutiselt isoleerida, siis kestvalt ei oleks saanud kontakte vältivat töökeskkonda rakendada. Teenistujate regulaarse testimise korraldamine oleks töömahukas ja kulukas, olles samas vaktsineerimisest vähem efektiivne eesmärgi suhtes. Käskkirja nr 162 seletuskirjas (dtl 49) märkis vastustaja asjakohaselt, et hetketeadmiste kohaselt aitab üksnes vaktsiin tõhusalt (loomulikult mitte 100%) vähendada haigestumist või raskelt haigestumist ning vähendab oluliselt viiruse kandlust. Teenistuja nakatumine võib häirida või mõjutada Kaitseväe jaoks olulise tegevuse toimimist. Seejuures
viitas vaktsineeri.ee võrguleheküljel kättesaadavatele andmetele vaktsineerimise mõjude kohta. Kaitsevägi peab olema valmis reageerima ja koonduma ettenähtud aja jooksul ning isikkoosseis peab selleks valmis olema. Vastustaja ei saa alustada töötervishoiuga seotud protsesside (sealhulgas vaktsineerimine) ülevaatamist ja käivitamist olukorras, kus kaitsevalmiduse aste on juba muutmisel. Ringkonnakohtu hinnangut ei muuda kaebaja esile toodud asjaolud, et maski kandmise tingimusel lubati meditsiinitöötajad tööle haigetena (dtl 257) ja 2021. aasta septembris oli COVID-19 tõttu haiglasse paigutatud isikute hulgas võrdselt nii vaktsineeritud kui vaktsineerimata isikuid ja haiguse läbipõdenud isikud haiglasse ei sattunud. Meditsiinitöötajatele tehti erisus alles 2022. aasta veebruari alguses, tuues põhjusena esile, et viiruse omikrontüve põhjustatud haigust põetakse üldjuhul kiiremini ja kergemalt. Teadaolevalt hakkas viiruse omikrontüvi levima Eestis 2021. aasta detsembris. Samas oli 2021. aasta teises pooles üleriigiliselt kõrge nii nakatunud isikute kui ka haiglasse paigutatud isikute arv. Haiglasse paigutatud isikute osas vaktsineeritud ja vaktsineerimata isikute suhtest ei saa samuti teha tõsikindlaid järeldusi kaitseväeteenistuse riskide kohta käskkirja nr 162 kehtestamise ajal. Kaebaja on ise kinnitanud, et ta oli hea tervisega ega kuulunud riskirühma. Haiglasse paigutatute hulgas oli aga arvestatav osa just riskirühma kuulunud, eelkõige eakamaid isikuid. Samas tuleb nõustuda vastustajaga, et oluliseks terviseriskiks oli haiguse põdemine ka juhul, kui haiglasse paigutamine ei olnud vajalik, sest haigestumisega kaasnes teiste isikute nakatamise oht, teenistusülesannete täitmise võimatus, samuti võimalus, et haigusel on pikaajaline mõju isiku tervisele ka pärast haigusest tervenemist. Samuti ei pea ringkonnakohus võimalikuks teha kaugeleulatuvaid järeldusi asjaolust, et käskkirja nr 162 andmise ajal testitute tulemused (dtl 86) ei erinenud oluliselt sõltuvalt sellest, kas isik oli vaktsineeritud või mitte. Esmalt ei eristata neis andmetes haigust varem põdenud isikuid esmakordselt nakatunutest. Kaebaja ise on väitnud, et haiguse põdemine andis viiruse vastu tõhusama kaitse kui vaktsineerimine. Teiseks ei ole ka need andmed üheselt üle kantavad kaitseväeteenistusele, kuna kajastavad kõiki testitud isikuid, mitte kaitseväeteenistuses olnud isikutega võrreldavat gruppi, s.o riskirühma mittekuuluvaid, hea füüsilise tervisega täisealisi isikuid. 25.5 ATS § 52 lg 1 sisaldab loetelu tingimustest, mis tuleb ametijuhendis sätestada (ametikoha teenistusülesanded; ametniku haridusele, töökogemusele, teadmistele ja oskustele kehtestatud nõuded; summeeritud tööaja, valveaja või öötöö kohaldamise korral sellekohane märge). Vaktsineerimine ei ole olemuselt selline nõue, mis tuleks ametijuhendis ette näha (p 32.1). Kaudne vaktsineerimisnõue ei ole vaadeldav ka ATS § 52 lg-s 3 toodud teenistusülesande täitmiseks kehtestatud nõude olulise muudatusena (p 32.2). ATS § 95 lg 1 sätestab, et ametnik vabastatakse teenistusest, kui ilmnevad või tekivad asjaolud, mis välistaksid tema teenistusse võtmise tulenevalt ATS § 14 lg-st 1 või 2 või §-st 15. ATS § 15 p 5 sätestab, et isikut ei või võtta teenistusse muu seaduses sätestatud teenistusse võtmist välistava asjaolu esinemisel. ATS § 25 lg 1 p 5 kohaselt peab isik, kes soovib ametikohale asuda, esitama isikule, kellel on tema ametisse nimetamise õigus, seadusega või seaduse alusel nõutavad dokumendid. Asjas nr 5-19-29/38 leidis Riigikohtu üldkogu, et, kuigi ATS § 15 ütleb, et nõuded ametnikele tuleks kehtestada seadusega, oli VangS § 146, mis kohustab tervisekontrolli läbima ja määruses nimetatud tervisenõudeid täitma, piisav seaduslik alus ATS §-de 15 ja 95 mõttes (p 34). Tulenevalt TTOS § 13 lg-st 2, määruse nr 144 § 6 lg 2 p-st 11 ja lg 22 p-dest 1 ja 2 ning käskkirja kaudse vaktsineerimisnõude kehtestamiseks saab käsitada seaduse alusel nõutava dokumendina COVID-19 vastase vaktsineerimiskuuri läbimist või COVID-19 läbipõdemist tõendavat dokumenti ning vastava dokumendi esitamata jätmist muu seaduses sätestatud teenistusse võtmist välistava asjaoluna (p 36). Seega ei olnud tegemist koondamissituatsiooniga.
Praeguses asjas ei ole kaebaja väitnud, et vastustaja oleks pidanud otsustamata kaebaja teenistusest vabastamise koondamisreegleid järgides. Küsimus sellest, kas tegemist oli koondamissituatsiooniga on siiski oluline, kuna sellest võib sõltuda hinnang kaebaja teenistusest vabastamise õiguspärasusele. 25.6 TTOS alusel kehtestatud riskianalüüsist tulenev vaktsineerimisnõue ei tähenda, et nõude täitmata jätmine võiks tuua kaasa automaatse teenistusest vabastamise. Käskkirja kui siseakti rakendamisel tuli vaktsineerimisnõude täitmata jätmisel enne teenistuja suhtes õigusliku tagajärje valikut teostada kaalutlusõigust juhul, kui esinesid erakordsed asjaolud või kui käskkirja nr 117 andmise aluseks olnud olukord oli muutunud. (p 40). Kuivõrd kaebaja ei esitanud tervishoiuteenuse osutaja tõendit vaktsiini vastunäidustuse kohta, ei olnud vastustaja kohustatud ka omal käel kaebaja tervist kaaluma (p 46). Kaebaja ei toonud enne tema teenistusest vabastamist välja ka muid erilisi asjaolusid, millest tulenevalt PPA oleks pidanud talle käskkirja nr 117 rakendamisel tegema erandi(p 47).
26.Kokkuvõttes tuleneb Riigikohtu seisukohtadest, et TTOS § 13 lg 2 ja määruse nr 144 § 6 lg 2 p 11 on piisavad õigusliku aluse loomiseks kaudse vaktsineerimisnõude kehtestamiseks, s.t vastustajal oli õigus kehtestada vaktsineerimisnõue kaitseväelaste suhtes. Vaktsineerimisnõue on sobiv ja proportsionaalne abinõu. Seda järeldust ei muuda eesti kohtute varasemad seisukohad eraõiguslike vaidluste lahendamisel, sest eraõiguslikud normid ei kohaldu kaitseväeteenistusele. Liiati on kaitseväelastel eriline suhe riigiga, mis õigustab Kaitseväe ülesannete täitmise tagamiseks vaktsineerimisnõude kehtestamist vaidlusalusel ajal. Järeldust ei väära ka Euroopa Liidu õigus ega Eestile siduvad välislepingud.
27.Vaktsineerimisnõude eesmärgid on äärmiselt kaalukad. Teiste inimeste elu ja tervise kaitse ei ole pelgalt riigi õigus, vaid ka kohustus. Koroonavastase kaitsesüsti nõudega kaasnev riive on esialgsel hinnangul mõõdukas. Kuigi vaktsineerimise kõrvalmõjud võivad harvadel juhtudel olla tõsised, vähendab vaktsineerimisnõude intensiivsust tõsiasi, et just enda vaktsineerimata jätmine ohustab inimese elu ja tervist ning mitte väiksemal, vaid suuremal määral - tulenevalt suuremast ülekandumise tõenäosusest.2 Viidates teadusuuringutele leidis Riigikohus samas, et määruse tegemise ajal (s.o 25 .novembril 2021) võis eeldada, et vaktsineerimine võimaldab vastustajal riigikaitselise tegevuse korraldamisel esmajoones vähendada tegevteenistujate raske haigestumise riski ning vähemal määral viiruse ülekandumist. Tõsiselt võetavaid andmeid vaktsiinidega võrreldes vähemalt sama tõhusate, ohutute ja Eestis laialt kättesaadavate ravimite kohta ei ole.3 Tegemist ei ole aga igas olukorras kehtivate absoluutsete järeldustega. Need järeldused on asja lahendamisel täiendavate andmetega kinnitatavad või kummutatavad.4
28.Praeguses asjas ei ole kaebaja esile toonud selliseid tegureid, mille tõttu vaktsineerimise nõue oleks tema suhtes ülemäärane. Kaebaja ei ole nimetanud tema isikust lähtuvaid asjaolusid, mille tõttu tuleks vaktsineerimisnõuet kaebaja suhtes hinnata teisiti, kui kaitseväelaste suhtes üldiselt. Käskkirja nr 162 p-s 5 nähti ette võimalus COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise alustamise (esimene doos), vaktsineerimiskuuri läbimise või COVID-19 läbipõdemise tõendi asemel esitada vaktsineerimist tõkestavate meditsiiniliste näidustuste tõend. Seega nägi vastustaja ette võimaluse arvestada kaitseväe teenistujate tervisliku seisundiga ning meditsiinilise vastunäidustuse mitte rakendada vaktsineerimisnõuet või mitte rakendada seda käskkirjas märgitud üldiseks tähtajaks. Vastavalt oli kaebajale tagatud võimalus vältida
Vt RKHK 25. novembri 2021. a määrus asjas nr 3-22-2241 (p 29). Sealsamas (p 27 ja 28).
Sealsamas (p 29).
vaktsineerimisnõude täitmist, kui olnuks põhjus arvata, et see võib teda ülemääraselt kahjustada.
29.Kaebaja ei ole suutnud esitada ka vaidlusalusel ajal kättesaadavaid teaduslikke andmeid, mis sunniks hindama vaktsineerimisenõuet ülemääraseks või selgelt kaebaja tervist ohustavaks. Riigikohtu pikaajalise praktika kohaselt ei muuda hiljem ilmnenud uued andmed prognoosil põhinevat otsust õigusvastaseks, sest selliste otsuste tegemisel on haldusorganil kohustus arvestada üksnes teadaolevate asjaoludega5. Seega on asja lahendamisel olulised eelkõige 2021. aasta sügisel teada olnud asjaolud ja andmed. Nagu Riigikohus märkis asjas 3-22-2241 võis vähemalt 2021. aasta lõpuni eeldada, et vaktsineerimisnõue on sobiv ja proportsionaalne vastustaja taotletud eesmärgi suhtes. Hilisem loobumine vaktsineerimisnõudest ei muuda aga õigusvastaseks nõuet selle kehtivuse ajal 2021. aasta sügisel.
30.Kujunenud olukorras olid käskkirjast nr 162 tulev vaktsineerimisnõue õiguspärane ja kaebaja oli kohustatud seda täitma. Käskkirjas sätestatud kaudne vaktsineerimiskohustus ei tähendanud kaebaja ametijuhendi muutmist, vaid oli kaebaja ametikohale kohanduv tervisenõue. Seega ei olnud tegemist olukorraga, kus vastustaja oleks muutnud kaebaja ametijuhendit kaebaja nõusolekuta ja seetõttu esinenuks alus teenistussuhte lõpetamiseks koondamise tõttu (ATS § 90 lg 1 p 3). Käskkirjas nimetatud tõendi esitamata jätmisega jättis kaebaja esitamata seaduse alusel nõutava dokumendi. Seega ei vastanud kaebaja seaduse alusel tema ametikohale kehtestatud muule nõudele. KVTS § 83 lg 2 p 5 kohaselt peab tegevteenistusse asuda sooviv isik esitama seadusega või seaduse alusel nõutava dokumendi. KVTS § 140 lg 1 p 4 ja § 145 lg 1 kohaselt (sarnaselt ATS § 95 lg-ga 1) vabastatakse tegevväelane teenistusest nõuetele mittevastavuse korral, kui ilmnevad asjaolud, mis oleks välistanud tema teenistusse võtmise sama seaduse § 83 kohaselt. Need normid koosmõjus KVTS § 86 p-ga 7 näevad ette isiku teenistusest vabastamise, kui ilmneb asjaolu, mis välistab isiku teenistusse võtmise. Vastavalt pidi vastustaja otsustama kaebaja teenistusest vabastamise muu seaduses sätestatud teenistusse võtmist välistava asjaolu esinemise tõttu. Vastustaja pidi kaebaja teenistusest vabastamist otsustama kaalutlusõigust kasutades, kui esinesid erakordsed asjaolud või kui käskkirja nr 162 andmise aluseks olnud olukord oli muutunud6.
31.Kaebaja ei nimetanud vastustajale asja ega ole ka kohtumenetluses esile toonud asja otsustamisel olulise tähendusega asjaolusid, mis oleks muutnud käskkirja nr 162 andmise ja kaebaja teenistusest vabastamise vahelisel ajal. Seejuures 27. septembril 2021 juhtis vastustaja (dtl 79) kaebaja tähelepanu sellele, et kaebaja ei ole esitanud käskkirjas nr 162 nimetatud tõendit. Vastustaja andis kaebajale täiendava tähtaja 4. oktoobrini 2021. nõude täitmiseks, hoiatas, et nõude täitmata jätmisel teenistussuhe lõpetatakse ja andis kaebajale võimaluse selle kohta oma seisukoha esitamiseks. Ka ei ole kaebaja väitnud ega tõendanud erakorralisi asjaolusid, mis takistasid tal vaktsineerimisnõude täitmist ja tõendi esitamist või muul põhjusel andnuks alust kaebaja suhtes erandi tegemiseks käskkirja nr 162 rakendamisel. Nõustuda ei saa kaebajaga, nagu pidanuks vastustaja omal algatusel välja selgitama kaebaja terviseandmed ja arvestama võimalikku vastunäidustust vaktsineerimisele. Käskkirjast nr 162 tuleneb üheselt, et juhul, kui kaebaja soovis sellele asjaolule tugineda, oli kaebajal endal kohustus esitada vastustajale tõend vaktsineerimise meditsiinilise vastunäidustuse kohta. See on ka mõistetav, kuna vastustajal endal puudub juurdepääs kaebaja terviseandmetele. Eriliseks asjaoluks ei ole see, et kaebaja igapäevaselt teenistusülesandeid täites ei pidanud kokku puutuma paljude teiste kaitseväelastega. Nii vaktsineerimiskohustuse kehtestamisel kui ka täitmisel pidi vastustaja arvestama sellega, et kaitsevägi peab olema valmis tagama riigi julgeoleku ka
Vt RKHK 1. oktoobri 2019. a otsus asjas nr 3-18-1891 (p 19 ja seal viidatud praktika). Vt RKHK 21. juuni 2024. a otsus asjas nr 3-22-157 (p 40jj).
olukorra kiirel muutumisel, kusjuures teenistujate ülesanded võivad sel juhul oluliselt muutuda tavalisega võrreldes, s.t kaebaja võib sattuda olukorda, kus tihe kontakt suure hulga teiste isikutega on vältimatu ja/või tema võime ametiülesandeid täita on eriti oluline. Vastustaja on käskkirja nr 162 andmisel arvestanud sellega, et osa teenistujaid saavad ajutiselt täita teenistusülesandeid kaugtöö vormis, kuid leidis, et pikaajaliselt ega ka kaitsetaseme muutumise korral ei saa sellist töökorraldust jätkata. Samuti ei saa meditsiiniliseks vastunäidustuseks pidada seda, et asjaolust, et kasutusel olnud vaktsiinid olid saanud üksnes tingimuslikud müügiload Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 31. märtsi 2004 määruse (EÜ) nr 726/2004 art 14-a alusel. Riigikohus selgitas 7, et ka nendest müügilubadest saab järeldada, et vaktsiinide ohutus ja tõhusus on piisavalt tõendatud, et kaaluda üles võimalikud riskid. Kuigi müügiload on antud tingimuslikult, annavad need siiski õiguse vaktsiine Euroopa Liidus turustada ja kasutada. Praeguseks on kõik Eestis kasutatavad vaktsiinid läbinud ka iga-aastase kordushindamise ja arvukad teadusuuringud kinnitavad jätkuvalt vaktsiinide tõhusust haiguse raskete vormide ärahoidmisel. Kuna kaebaja ei toonud esile erilisi asjaolusid ega avaldanud ja tõendanud vastustajale kaebaja meditsiinilist vastunäidustust vaktsineerimisele, ei pidanud vastustaja ka ise täiendavalt uurima vaktsineerimise võimalikku erilist kahjulikku mõju just kaebaja suhtes. Seega kaebaja teenistusest vabastamisel ei olnud vastustajal vaja neid erilisi asjaolusid ka kaaluda ega selgitada asjakohaseid kaalutlusi teenistusest vabastamise käskkirjades. Nendel asjaoludel oli proportsionaalne kaebaja teenistusest vabastamine käskkirjas nr 162 nimetatud tõendi esitamata jätmise tõttu. Kaitseväe 4. oktoobri 2021. a käskkiri nr LuK-134P-S on õiguspärane ja puudub alus kaebaja kasuks hüvitise väljamõistmiseks.
32.Vaidlust ei ole selles, et kaebaja esitas vastustajale tõendi (dtl 224), et 24. novembril 2020 on kaebajal tuvastatud SARS koroonaviirus 2 RNA. Vabariigi Valitsus oma korraldusega nr 305 kehtestatud viiruse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud järgi loeti inimene COVID-19 läbipõdenuks, kui diagnoosi kinnitava SARSCoV-2 testi tegemisest või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud rohkem kui 180 päeva. Seetõttu on vastustaja põhjendatult leidnud, et kaebaja esitatud tõend ei kvalifitseeru käskkirja nr 162 p-s 4 nimetatud COVID-19 läbipõdemise tõendina. Ringkonnakohtu hinnangul ilmneb vastustaja 27. septembri 2021. a teatisest (dtl 79), et kaebajat teavitati sellest, et tema esitatud tõend ei täida käskkirja nr 162 nõuet. Ühtlasi hoiatas vastustaja kaebajat, et tõendi esitamata jätmine tingib tegevteenistusse võtmise nõuetele mittevastavuse ja KVTS § 140 lg 1 p 4 järgi on teenistusest vabastamise alus. Seega viis vastustaja kaebaja suhtes läbi käskkirja nr 162 lisaks olevas tegevuskavas (dtl 74) ette nähtud hoiatusmenetluse. Ekslik on kaebaja arusaam, et teenistusest vabastamine oli lubatav alles pärast distsiplinaarmenetluse läbiviimist. Selline tingimus ei tulene KVTS § 140 lg 1 p-st 4 ega käskkirja nr 162 lisaks olevast tegevuskavast. Kaebaja sai veelkord võimaluse nõutava tõendi esitamiseks, samuti ettepanekute ja seisukohtade esitamiseks olukorras, kus tõend jääb esitamata, s.h teenistusest vabastamisest erineva tagajärje kohaldamise taotlemiseks. Kaebaja ei kasutanud kumbagi võimalust. Ringkonnakohus mõistab Riigikohtu seisukohast, et kujunenud olukorras ei olnud vastustajal kohustust omal algatusel uurida täiendavaid asjaolusid ega kaaluda teenistusest vabastamisest erineva tagajärje kohaldamist. Olukorda ei muuda see, et kaudse vaktsineerimise kohustus kaitseväes kehtis suhteliselt lühikest aega ning juba 2022. aasta esimestel kuudel sellest loobuti. Ühelt poolt ei olnud käskkirja nr 162 andmise ajal ettenähtav, millise perioodi jooksul on käskkirja rakendamine vajalik. Teiselt poolt osutab olukorra muutumisel kaudse vaktsineerimise nõudest loobumine, et vastustaja kehtestas kaudse vaktsineerimise nõude tegelikust vajadusest lähtudes ja kohaldas seda võimalikult lühikese ajaperioodi jooksul. See viitab, et käskkiri nr 162 oli
Vt RKHK 21. juuni 2024. a otsus asjas nr 3-22-157 (p 29).
antud ajaliselt ja isikuliselt piiritletud juhtudeks, s.o vastas haldusaktina üldkorralduse tingimustele.
33.Eeltoodu alusel tuleb vastustaja apellatsioonkaebus rahuldada. Kuna ringkonnakohus leidis, et käskkiri nr 162 oli õiguspärane ja ei esinenud erilisi asjaolusid käskkirja rakendamisel kaebaja suhtes, siis oli õiguspärane ka kaebaja teenistusest vabastamine. Vastavalt ei ole alust õigusvastase teenistusest vabastamise tõttu kaebaja kasuks hüvitise väljamõistmiseks. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse osas, milles halduskohus kaebuse rahuldas ning teeb selles osas uue otsuse, millega jätab rahuldamata kaebuse nõuded tunnistada õigusvastaseks Kaitseväe 4. oktoobri 2021. a käskkiri nr LuK-134P-S ja mõista kaebaja kasuks välja hüvitis.
34.Vastavalt HKMS § 109 lg-le 4, kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja apellatsioonkaebuse rahuldamise tõttu jääb kaebus tervikuna rahuldamata. Seetõttu tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse menetluskulude jaotuse ja menetluskulude väljamõistmise osas ja jätab kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Seetõttu ringkonnaohus menetluskulusid vastustaja kasuks välja ei mõista.
35.Kohtuotsuse avaldamisel tuleb kaebaja nimi asendada tähemärgiga kaebaja isikuandmete kaitseks vastavalt HKMS § 175 lg-le 3. /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.