Politsei- ja Piirivalveameti taotlus Xa kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks
Menetlusosalised
Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Mark Pilin Isik, kelle suhtes taotletakse haldustoiminguks loa andmist – X
Asja läbivaatamine
Lihtmenetluses; kohtuistungil 31.05.2024
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti taotlus.
2.Anda luba Xa kinnipidamiseks ning Politseija Piirivalveameti kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 31.07.2024 (kaasa arvatud).
3.Kohtulahendi avalikustamisel asendada isiku, kelle paigutamiseks luba taotletakse, nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Käesoleva määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 265 lg 5, § 204 lg 1).
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) esitas 30.05.2024 Tartu Halduskohtule taotluse saada luba Xa (endise perekonnanimega Y; edaspidi puudutatud isik või isik) kinnipidamiseks ja tema PPA kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kaheks kuuks vastavalt välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 362 lg-le 2. PPA on seisukohal, et isiku puhul esinevad VRKS § 361 lg-s 1 nimetatud põhimõte ja VRKS § 361 lg 2 p-des 4 ja 6 sätestatud kinnipidamise alused. Taotluse põhjendused on järgmised.
1.1.Puudutatud isik vabaneb 31.05.2024 Tartu Vanglast. Harju Maakohtu 12.02.2008. a kohtuotsusega asjas nr 1-xx-xxx mõisteti puudutatud isikule karistusseadustiku (KarS) § 331 alusel (kinnipeetava poolt narkootilise ja psühhotroopse aine valdamine arsti ettekirjutuseta)
3-24-1636 vangistus, mis liideti Narva Linnakohtu 29.09.2004. a otsusega mõistetud 20-aastase vangistuse ära kandmata osaga (kriminaalkoodeksi (KrK) § 115 lg 2 p 4 ja § 15 lg 2 (vägistamise katse, kui sellega kaasnes raske kehavigastuse tekitamine) ja KarS § 114 p 1 (mõrv) alusel), ning liitkaristuseks määrati 16 aastat 3 kuud ja 21 päeva vangistust. Isik on Venemaa Föderatsiooni kodanik ning talle väljastatud tähtajaline elamisluba kehtis kuni 15.03.2000. Siseministeeriumi 13.10.2011. a otsusega nr 11-3/214-1 on isikule kohaldatud 10-aastane sissesõidukeeld, mille kehtivusaeg on väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 321 alusel peatatud kuni isiku vanglast vabanemiseni. Xal puuduvad isikut tõendavad dokumendid ning vanglast vabastamisel väljastatakse talle vabastamisõiend. Isik esitas 15.05.2024 rahvusvahelise kaitse taotluse, mis võeti vastu 23.05.2024. 31.05.2024 pärast Tartu Vanglast vabanemist peetakse isik VRKS alusel kinni.
1.2.Puudutatud isikut on vaja kinni pidada rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, sest esineb põgenemise oht (VRKS § 361 lg 2 p 4). Esmalt tuleneb põgenemise oht sellest, et isik on korduvalt toime pannud kuritegusid, mille eest on talle mõistetud vangistus (VSS § 68 p 4). Isik on kriminaalkorras karistatud kolmel korral, vanglas viibib alates 03.12.2003. Isik tunnistab ühiskonnareeglite vajalikkust, kuid sellele vaatamata on ta pannud toime kaks rasket isikuvastast kuritegu. Tema teo tagajärjel sai eriti julmal viisil surma inimene, samuti pani ta toime vägistamise katse, millega kaasnes raske kehavigastuse tekitamine. Isik on ka vangistuse ajal väljendanud ükskõikset ja vaenulikku suhtumist ametnikesse. Lisaks on isikut 12.02.2008 kriminaalkorras karistatud vanglas arsti ettekirjutuseta narkootilise ja psühhotroopse aine omandamise ja valdamise eest, kusjuures antud kuriteos isik oma süüd ei tunnista. Varasem isiku käitumine kinnitab, et tema suhtes esineb põgenemise oht. Põgenemise oht tuleneb ka sellest, et on põhjendatud alus arvata, et isik on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse enda väljasaatmise vältimiseks (VSS § 68 p 6). Praegusel juhul kohaldub VRKS § 361 lg 2 p 5 kohta käiv kohtupraktika (Riigikohtu 29.01.2019. a määrus asjas nr 3-3-1-52-14, p 12). Isik oli teadlik, et pärast Tartu Vanglast vabanemist on ta väljasaadetav. Siseministeeriumi 13.10.2011. a otsusega on tema suhtes kohaldatud 10-aastase kehtivusajaga sissesõidukeeldu, mis on peatatud kuni tema vanglast vabanemiseni. Isik on korduvalt öelnud, et ta ei soovi Venemaale minna ja täita talle pandud lahkumiskohustust. Arvestades isiku selgitusi, millest nähtub, et ta ei soovi Venemaale minna, on alus arvata, et rahvusvahelise kaitse taotlus on esitatud väljasaatmise vältimiseks ning isik ei ole vabaduses viibides ametivõimudele kättesaadav ja võib majutuskeskusest omavoliliselt lahkuda. Ainuüksi esmastel menetlustoimingutel antud isiku selgitustele tuginedes ei ole võimalik hinnata, kas isik kvalifitseerub rahvusvahelise kaitse saajaks. Puudub alus arvata, et vabaduses viibides oleks isik ametivõimudele kättesaadav menetluses tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseni.
1.3.Isiku suhtes põgenemisohu esinemise tõttu ei ole võimalik kohaldada tema suhtes tõhusalt VRKS §-s 29 sätestatud järelevalvemeetmeid (kindlaksmääratud kohas elamine, registreerimisele ilmumine, elukohast eemal viibimisest teatamine). Leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine eeldab isiku suhtes usaldust, millele peaks alust andma isiku varasem käitumine. Antu juhul ei ole isiku suhtes esinevat põgenemisohtu võimalik leebemate järelevalvemeetmetega maandada. Isikult ei ole võimalik võtta hoiule kehtivat reisidokumenti, sest tal puudub kehtiv reisidokument. Isikul ei ole PPA-le teadaolevalt ka Eestis võimalikku elukohta. Isiku kinnipidamine ja kinnipidamiskeskusesse paigutamine ei ole vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega ega isiku tervise ja turvalisuse kaalutlustega.
1.4.Lisaks on vajalik puudutatud isikut kinni pidada, kuna isiku tausta ja eelnevat käitumist arvestades ei ole välistatud, et ta kujutab ohtu Eesti Vabariigi avalikule korrale (VRKS § 361 lg 2 p 6). 11.10.2022 oli tehtud isikule Tartu Vanglas riskihindamise ankeet nr 175754. Isik on kriminaalkorras karistatud kolmel korral ning viibib vanglas alates
3-24-1636 03.12.2003. Vähemalt viimase vägivallakuriteo puhul võib oletada emotsionaalse seisundi suurt mõju. Isik on ka vangistuse ajal väljendanud ükskõikset ja vaenulikku suhtumist ametnikesse. Isikuvastaste kuritegude toimepanemisest nähtub, et isik ei respekteeri teiste inimeste õigusi. Riskihinnangu kohaselt seisneb isiku poolt uue kuriteo toimepanemise oht naisterahva (elukaaslase) suhtes vägivalla kasutamises, millega ta põhjustab kannatanule füüsilist valu ning mis võib päädida kannatanu surmaga, lisaks naisterahva suhtes seksuaalkuriteo toimepanemises, millega ta põhjustab kannatanule vaimseid häireid. Lisaks seisnes vanglas olles puudutatud isikust lähtuv oht vanglaametnikele ja vangidele selles, et ta hoidis vanglas narkootikume, millega ohustas rahvatervist. Ohtlikkus on kõige tõenäolisem, kui isik on alkoholijoobes ja tal tekib seksuaalne huvi või konfliktolukord. Konfliktolukorras võib ta kasutada füüsilist vägivalda, mille käigus kasutab erinevaid abivahendeid (nuga, naelaga keppi). Ohtlikkus suureneb tingituna puudulikest probleemilahendusoskustest ja mõtlematusest oma tegude tagajärgedele. Riskihinnangu tulemused näitavad, et isiku poolt vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus 1 aasta jooksul on 23% ning 2 aasta jooksul 36%. Uue kuriteo toimepanemise tõenäosus 1 aasta jooksul on 6%, 2 aasta jooksul 11%. Üldise korduva kuriteo toimepanemise tõenäosus 1 aasta jooksul on 12% ja 2 aasta jooksul 21%. Seksuaal- ja vägivalla kuriteo toimepanemise tõenäosus 5 aasta jooksul on 7–22%. Isiku enda sõnul on tal vabaduses paljud suhted katkenud, kuid säilinud on mõned suhted kriminaalse taustaga inimestega. PPA andmetel ei ole isikul Eestis elavaid sugulasi.
2.PPA jäi Tartu Halduskohtus 31.05.2024 toimunud kohtuistungil oma taotluse juurde. PPA täpsustas, et kuigi viitas taotluses ka VRKS § 361 lg p-s 5 sätestatud kinnipidamise alusele, käsitles ta sellega seonduvat ennekõike analoogia mõttes ning seetõttu, et sisustab kaebajast lähtuvat põgenemisohtu muu hulgas VSS § 68 p-ga 6.
3.Puudutatud isik märkis kohtuistungil, et ei vaidle enda kinnipidamisele vastu. Küll ei olnud isik nõus PPA väidetega sellest, et tal puudub Eestis viibimiseks seaduslik alus, ning selgitas, et on sellega seonduvalt esitanud Tartu Halduskohtule eraldiseisva kaebuse. Isik viitas seejuures talle 1997. aastal väljastatud Nõukogude Liidu passile. Isik selgitas veel, et tal ei ole Eestis sugulasi ning tema terviseseisund on väga halb. Rahvusvahelise kaitse taotluse esitas isik ennekõike seetõttu, et ta ei ole kunagi Venemaal elanud, tal on õigus elada Eestis ja ta ei ole nõus asuma Venemaa Föderatsiooni eest sõdima. Isik märkis, et ta saab aru, et kui ta poleks esitanud rahvusvahelise kaitse taotlust, oleks ta pärast vanglast vabanemist saadetud Venemaa Föderatsiooni, kuigi ta sellega ei nõustu.
KOHTU SEISUKOHT
4.Vastavalt HKMS § 264 lg-le 1 annab kohus seadusega sätestatud juhtudel haldustoimingu tegemiseks loa. VRKS § 362 lg 2 kohaselt taotleb PPA juhul, kui rahvusvahelise kaitse taotlejat on vaja VRKS § 361 lg-s 2 sätestatud alusel ja lg-s 1 nimetatud põhimõtteid arvestades kinni pidada kauem kui 48 tundi, halduskohtult loa rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamiseks ja paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse kuni kaheks kuuks. VRKS § 361 lg 1 kohaselt võib rahvusvahelise kaitse taotlejat kinni pidada VRKS § 361 lg-s 2 sätestatud alustel, kui VRKS-s sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. Kinnipidamine peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab arvestama igal üksikjuhtumil rahvusvahelise kaitse taotlejaga seotud olulisi asjaolusid. Seejuures tegutsevad nii PPA kui ka kohus sellises olukorras esialgse ja sageli veel mittetäieliku informatsiooni alusel.
5.Kohtule esitatud PPA taotlus tugineb esmalt VRKS § 361 lg 2 p-le 4. VRKS § 361 lg 2 p 4 kohaselt võib rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht. VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel kinnipidamine võimaldab seda, et taotleja on liikmesriigi ametiasutustele kättesaadav eelkõige selleks, et nad
3-24-1636 ta ära kuulaksid ja seejärel selleks, et kaasa aidata taotleja võimalike edasiliikumiste ennetamisele (Euroopa Kohtu 14.09.2017. a otsus nr C-18/16, p 39; vt ka Riigikohtu 30.01.2018. a määrus nr 3-17-792, p 18.1).
5.1.Puudutatud isik on esitanud PPA-le 23.05.2024 kuupäeva kandva rahvusvahelise kaitse taotluse (digitaalse toimiku lehed (dtl) 63–64) ning 24.05.2024 täiendava avalduse (dtl 65). Arvestades, et isiku rahvusvahelise kaitse taotlus oli PPA poolt käesolevas asjas taotluse esitamise ajal veel tõlkimisel ning välistada ei saa, et isikul tuleb anda menetluses täiendavaid selgitusi ja põhjendusi, on vajalik, et isik oleks menetluse ajal PPA-le kättesaadav, et tema abiga vajadusel asjaolusid täpsustada.
5.2.Vastavalt VRKS § 361 lg-le 21 käsitatakse põgenemisohuna muu hulgas seda, kui esineb VSS §-s 68 nimetatud asjaolu. Põgenemisohu hindamisel tuleb hinnata iga juhtumi asjaolusid eraldi ning rangelt kontrollida kinnipidamise vajalikkust ja proportsionaalsust konkreetsel juhul (Riigikohtu 15.04.2021. a määrus nr 3-20-2119, p 18 ja seal viidatud praktika).
5.3.Puudutatud isiku suhtes esineva põgenemisohu põhjendamisel viitab PPA esmalt VSS § 68 p-le 4. Selle sätte kohaselt esineb välismaalase põgenemise oht, kui välismaalane on korduvalt toime pannud tahtlikke kuritegusid või toime pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud vangistus. Vaidlus puudub selles, et puudutatud isikule on Narva Linnakohtu 29.09.2004. a otsusega määratud KrK § 115 lg 2 p 4 ja § 15 lg 2 ning KarS § 114 p 1 alusel karistuseks 20 aastat vangistust seoses sellega, et isik oli pannud toime vägistamise katse, millega kaasnes raske kehavigastuse tekitamine, ning mõrva. Harju Maakohtu 12.02.2008. a otsusega kriminaalasjas nr 1-xx-xxx karistati aga isikut KarS § 331 järgi 6-kuuse vangistusega, sest isik valdas Murru Vanglas kinnipeetavana viibides narkootilist ainet arsti ettekirjutuseta. Harju Maakohtu 12.02.2008. a otsusega mõistetud 6-kuust vangistust suurendati Narva Linnakohtu 29.09.2004. a otsusega mõistetud karistuse ära kandmata osa võrra ning isikule mõisteti 12.02.2008. a otsusega liitkaristuseks 16 aastat 3 kuud ja 21 päeva vangistust. Lisaks on kaebajal üks kustunud karistus (kaebajat karistati Narva Linna Rahvakohtu 14.01.1991. a otsusega tingimisi vangistusega salajase varguse eest). Kohus leiab, et kaebaja karistatus annab VSS § 68 p-st 4 tulenevalt piisava aluse arvata, et isik võib käituda ka vanglast vabanemise järgselt mitteusaldusväärselt ning mitte järgida nõuetekohaselt talle võimalikult kohaldatavaid järelevalvemeetmeid. Arvestades muu hulgas seda, et isik ei nõustu PPA-ga selles, et tal puudub Eestis viibimiseks seaduslik alus, on isiku puhul piisavalt alust arvata, et ta võib tema kinnipidamiskeskusesse paigutamata jätmisel asuda end varjama ning enda väljasaatmist Venemaa Föderatsiooni takistama.
5.4.PPA on isikust lähtuva põgenemisohu sisustamisel viidanud ka VSS § 68 p-le 6, mille kohaselt esineb välismaalase põgenemise oht, kui välismaalane on PPA-le või Kaitsepolitseiametile teada andnud või haldusorgan järeldab tema hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Kohtule esitatud andmete kohaselt puudub isikul pärast vangistusest vabanemist Eestis viibimiseks seaduslik alus ning kui ta ei oleks esitanud PPA-le rahvusvahelise kaitse taotlust, oleks tal väljasõidukohustus (VSS § 3 lg 2). Isik ei eita seda, et tal on Venemaa kodakondsus ning tal puudub kehtiv elamisluba Eestis viibimiseks. Kohtu hinnangul tuleb nõustuda PPA-ga, et isiku hoiakutest ja käitumisest saab piisavalt selgelt järeldada, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Samuti on usutav, et ta on ka rahvusvahelise kaitse taotluse esitanud just eesmärgil Eesti Vabariigist Venemaa Föderatsiooni mitte lahkuda. Kuigi rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise ajal oli puudutatud isikul kinnipeetavana Eestis viibimiseks seaduslik alus (välismaalaste seaduse § 43 lg 1 p 5 ja lg 3) ning tal ei olnud veel Eestist lahkumise kohustust, nähtub asja materjalidest siiski selgelt, et isik oli teadlik, et pärast vanglast vabanemist tal lahkumiskohustus tekib, ning vanglast vabanemisega samal kuul PPA-le esitatud rahvusvahelise kaitse taotlus oli tõenäoliselt esitatud lahkumiskohustuse täitmise vältimiseks. Kohtuistungil välja toodud rahvusvahelise kaitse taotlemise põhjused (näiteks asjaolud, et isik on sündinud Eestis ning tal puuduvad sidemed Venemaale sõitnud
3-24-1636 sugulastega) kinnitavad seda kahtlust. Seetõttu nõustub kohus PPA-ga, et isikust lähtuvat põgenemisohtu saab antud juhul sisustada ka VSS § 68 p-ga 6.
5.5.Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul täidetud VRKS § 361 lg 2 p-s 4 sätestatud alus isiku kinnipidamiseks ehk isikut on vaja kinni pidada rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kuna esineb tema põgenemise oht. Kohtu hinnangul on veenvad PPA selgitused sellest, et arvestades isikuga seotud asjaolusid, ei oleks tema suhtes VRKS §-s 29 sätestatud leebemate järelevalvemeetmete tõhus kohaldamine võimalik.
6.Isikuga seotud asjaolude pinnalt saab järeldada, et ta võib kujutada ohtu avalikule korrale, mistõttu on tema kinnipidamine põhjendatud ka VRKS § 361 lg 2 p 6 alusel. Nimetatud sätte kohaselt võib rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada riigi julgeoleku või avaliku korra kaitsmiseks. VRKS § 361 lg 2 p 6 kohaldamiseks peab oht avalikule korrale või julgeolekule olema märkimisväärne (vt nt Riigikohtu 17.04.2020. a määrus asjas nr 3-19-1068, p 21 ja seal viidatud praktika). Praegusel juhul saab isikust lähtuvat ohtu avalikule korrale järeldada isiku varasemast kriminaalsest käitumisest (seejuures tõsiste isikuvastaste kuritegude toimepanemisest) ning vangla poolt tema kohta koostatud iseloomustuses (dtl 13–17) ja riskihindamise ankeedis (dtl 18–62) antud hinnangutest uute kuritegude toimepanemise tõenäosusele. Näiteks on hinnatud 11.10.2022 koostatud iseloomustuses ja riskihindamise ankeedis isiku poolt 2 aasta jooksul üldise korduva kuriteo toimepanemise tõenäosuseks 21% ning vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosuseks 36% (dtl 17 ja 62). Kohtu hinnangul näitab eeltoodu, et puudutatud isiku varasemast õigusvastasest käitumisest saab järeldada tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnda ühiskonna põhihuvi (vrd Riigikohtu 17.04.2020. a määrus asjas nr 3-19-1068, p 23). Sellise ohu esinemist toetavad asjaolud, et isikul puuduvad Eestis lähedased, kes saaksid teda toetada, kuid isikul on säilinud suhted kriminaalse taustaga inimestega. Seega nõustub kohus PPA-ga, et isiku kinnipidamine on vältimatult vajalik ka avaliku korra kaitsmise eesmärgil.
7.Kohtule ei nähtu, et isiku terviseprobleemid (nende hulgas kroonilised seljavalud) välistaksid tema kinnipidamiskeskusesse paigutamise. Kinnipidamiskeskuses on isikule tagatud tervisekontroll ja vajalike tervishoiuteenuste kättesaadavus. Isik ei vaielnud kohtuistungil enda kinnipidamisele ka vastu. Isiku kinnipidamist tema rahvusvahelise kaitse taotluse lahendamiseks täpsemate asjaolude väljaselgitamise ajaks ning avaliku korra kaitsmise eesmärgil tuleb seega pidada proportsionaalseks.
8.Kokkuvõttes leiab kohus, et isiku paigutamine kinnipidamiskeskusesse on põhjendatud. Kohus rahuldab PPA taotluse ning annab loa paigutada puudutatud isik kinnipidamiskeskusesse kuni seaduses sätestatud aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks.
9.Tuginedes VRKS §-le 13 ning HKMS § 175 lg-le 3, asendab kohus kohtulahendi avaldamisel puudutatud isiku nime tähemärgiga.
(allkirjastatud digitaalselt) Reelika Kitsing
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.