Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Einar Vene ja Tanel Saar 30. mai 2024, Tartu 3-22-2302
Haldusasi
X.X.-i kaebus Tartu Vangla 14. mai 2022. a käskkirja nr 2-22/1-2/148 ja 27. septembri 2022. a vaideotsuse nr 111/171-2 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 16. oktoobri 2023. a otsus X.X. apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja X.X. Vastustaja Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 16. oktoobri 2023. a otsus muutmata.
2.Jätta apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 20 eurot Eesti Vabariigi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 1. juuli 2024.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla kohaldas 14. mai 2022. a käskkirjaga nr 2-22/1-2/148 alates 13. maist 2022 kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, kehakultuuriga tegelemise keelamist, ohjeldusmeetmetena käeraudade kasutamist ning vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist.
2.Pärast edutut vaidemenetlust esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla 14. mai 2022. a käskkirja nr 2-22/1-2/148 ja 27. septembri 2022. a vaideotsuse nr 1-11/171-2 tühistamiseks. Kaebuse kohaselt ei ole kaebaja kasutanud ettekandes nimetatud solvavat väljendit. Intsidendi käigus oleks valvur pidanud andma kaebajale võimaluse võtta ise ära Ukrainat toetav lint oma riiete küljest, mitte ütlema, et võtab selle jõuga ära. Kaebaja seletas valvurile, et selline käitumine on lubamatu ja ta tahab rünnata puudega invaliidi, mille näitamiseks tõstis kaebaja oma liikumiskepi. Kaebaja pani kepi maha ja liikus valvuri poole eesmärgiga teada anda, et selliselt alandatakse kaebaja inimväärikust.
Enne täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist oleks vangla pidanud suhtlema meditsiiniosakonna ja psühhiaatriga, et saada hinnang kaebaja lukustamise ja käeraudade kohaldamise kohta. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsustamisel ei tohi kasutada varasemaid individuaalse täitmiskava (ITK) andmeid. Ka ei ole lubatud kasutada kustutatud karistusandmeid süüdimõistetu elukäigu iseloomustamisel.
3.Vastuses kaebusele palus Tartu Vangla jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja selgitas, et kaebaja varasem käitumine näitab, et ta on võimeline teiste isikute suhtes vägivalda kasutama ning selline reageering võib ilmneda spontaanselt. Arvestades kaebaja isikut ja tema varasemat käitumist, tekkis 13. mail 2022 aset leidnud sündmuse pinnalt põhjendatud kahtlus, et kaebaja võib kujutada ohtu teistele isikutele. Olukorras, kus kaebaja asus enda jaoks ebameeldiva olukorra tekkides agressiivselt käituma, ähvardama ja küünarkarguga ähvardavalt vibutamata, ei saa vangla jääda rünnet ootama. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel ei ole nõutav arsti (ega ka psühhiaatri) kaasamine ja tema arvamuse ärakuulamine. Isikust tuleneva ohu hinnangul tuleb vanglal arvesse võtta isiku kohta teadaolevad andmed. Seetõttu ei saa pidada õigusvastaseks ja lubamatuks asjaoluks seda, et kaebaja ohtlikkuse hindamisel võeti arvesse tema varasemalt toimepandud kuritegusid, mis kajastuvad ka kaebaja ITK-s.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
4.Tartu Halduskohus 16. oktoobri 2023. a otsusega jättis kaebuse rahuldamata.
5.Halduskohus leidis, et vastustaja on piisavalt põhjendanud kaitstava õigushüve kahjustamise tõenäosust ja seda, miks täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on vajalik. Kaebaja käitumisest, kus ta ärritus vanemvalvuri peale ning võttis kätte tugikepi, millega hakkas žestikuleerima, sai järeldada, et kaebaja võib ohustada ametnikke.
6.Vaidlust ei ole selles, et 13. mail 2022 kella 16.10 paiku ärritus kaebaja vanemvalvur peale, kui viimane tegi kaebajale etteheiteid kaebaja kaelas särgi peal rippuval paelal Z tähe märgistuse osas ning lubas selle kaebajalt ära võtta. Kaebaja ja vanemvalvuri vahel toimunud vestluse käigus tõstis kaebaja oma tugikepi ning pärast seda, kui kaebaja pani tugikepi tagasi maha, liikus kaebaja ärritunult vanemvalvuri poole.
7.Kaebaja ei nõustu, et ta lubas märgistuse äravõtmisel ametnikule tugikepiga virutada ning karjus "idi nahhui". Tegemist on klassikalise sõna sõna vastu olukorraga. Vanglaametniku pahausklikku käitumist ning ettekandes tõele mittevastavate asjaolude märkimist, ei saa eeldada ning sellise väite esitaja peab esitama veenvad põhjendused oma seisukohtade kinnitamiseks. Vastupidisel juhul kujuneks olukord, kus sõna sõna vastu olukordades oleks kinnipeetava väidetel ettemääratult suurem kaal. Kaebaja ei ole oma väiteid kuidagi tõendanud.
8.Sõltumata sellest, kas kaebaja kasutas talle etteheidetavaid sõnu või mitte, võis pelgalt kaebaja ärritunud olek ja tugikepiga žestikuleerimine anda aluse veendumuse tekkimiseks, et kaebaja võib tema kasutuses oleva tugikepiga ohustada vanglaametnikke. Seda eelkõike seetõttu, et kaebaja on varasemalt kasutanud meditsiiniosakonna õe suhtes füüsilist vägivalda.
9.Vastustaja on esitanud oma kaalutlused täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks. Võttes arvesse käskkirjas välja toodut, mille järgi võib kaebaja ohustada ametnikke, ning vangla kohustust tagada ning teha omalt poolt kõik, et säiliks isikute turvalisus ning elu ja tervis, ning sellele tuginevat vangla seisukohta, mille kohaselt on
vajalik tagada kaebaja üle tõhusam järelevalve, vähendada kontakte ametnikega ja minimaliseerida kinnipeetava poolsed võimalikud ründed, on vangla poolt rakendatud meetmed eesmärgipärased. Samuti nähtub vaidlustatud käskkirjast, et vangla on meetmete valikul võtnud arvesse mh kaebaja tervislikku seisundit ja sellest tulenevalt otsustanud käeraudade kasutamise selliselt, et neid ei kasutata kinnipeetava saatmisel.
10.Õigusaktidest ei tulene vastustajale kohustust kinnipeetava suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsustamisel küsida vangla meditsiiniosakonna või psühhiaatri arvamust. See, et vastav kohustus on ette nähtud teenistuja ametijuhendis, kaebajale subjektiivset nõudeõigust ei anna.
11.Tartu Vangla 14. mai 2022. a käskkiri nr 2-22/1-2/148 on antud pädeva haldusorgani poolt kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne ning selles puuduvad kaalutlusvead. Käskkirja koostamisel on järgitud menetlus- ja vorminõudeid.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
12.Kaebaja esitas hiljem korduvalt täiendatud apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja, et käeraudade kasutamine oli lubamatu tema terviseseisundi tõttu. Kaebaja ei olnud agressiivne ega vihane. Kui kaebaja oleks mõelnud vägivallale, siis ta oleks vehelnud kepiga täies pikkuses ega oleks piirdunud sõrme viibutamisega. Kaebaja toetab Ukrainat ja sõja puhkemise järel taotles isegi Ukrainasse üleviimist. Ta pani kaela Ukraina lipu lindi ning joonistas lindile rohelise Z tähe ja punase V tähe Ukraina presidendi toetuseks, sest Indrek Tarand ütles ETV+ kanalil, et nende tähtedega võib Vene Föderatsiooni asemel hoopis Ukraina presidenti toetada. Kaebaja kandis linti mitu kuud. Valvur ründas kaebajat suuliselt ja võttis ära tema nimesildi, millel olid Ukraina ja Eesti lipud. Arusaamatu, miks seda ei või kanda. Kaebajal on tõsised probleemid vaimse ja füüsilise tervisega. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel sellega ei arvestatud. Lukustatud kambrisse ümberpaigutamisel sunniti kaebajat tassima raskeid asju, ähvardades vastasel juhul paigutada kaebaja kinnisesse kambrisse kartseriosakonnas. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist ei lõpetatud koheselt asjaolude äralangemisel, s.o kui oli selge, et kaebaja ei kujuta ohtu ametnikele ega kinnipeetavatele.
27.novembri 2023. a menetlusdokumendis märkis kaebaja veel, et ta palub kutsuda tunnistajad kohtusse.
13.Vastuses apellatsioonkaebusele vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
14.Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Halduskohus on põhjalikult selgitanud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise regulatsiooni ja selle rakendamise tingimusi ning põhjendatult tuvastanud VangS § 69 lgs 1 sätestatud aluse esinemise meetmete kohaldamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ja HKMS § 201 lg 4 alusel jätab põhjendused kordamata.
15.Kaebaja on olulise osa apellatsioonimenetluses esitatud väidetest ja põhjendustest pühendanud sellele, et selgitada, miks tema hinnangul olid tema suhtes kohaldatud täiendavad julgeolekuabinõude, eelkõige eraldatud lukustatud kambri tingimused õigusvastased ning tema üksikvangistuses hoidmise kestus ülemäärane. Need seisukohad
aga ei seostu kaebuse esemega. Nimelt võttis halduskohus 23. novembri 2022. a määrusega kaebuse menetlusse Tartu Vangla 14. mai 2022. a käskkirja nr 2-22/1-2/148 ja 27. septembri 2022. a vaideotsuse nr 1-11/171-2 tühistamise nõuetes. Seega praeguses asjas ei ole täiendavate julgeolekuabinõude elluviimise tingimused, s.h abinõude kohaldamise kestus osaks kaebusest ning selle kohta esitatud väited ja põhjendused ei ole asjakohased ega saa mõjutada asja lahendamist. Seetõttu jätab ringkonnakohus tähelepanuta apellatsioonkaebuse väited ja põhjendused vastavas osas.
16.Kaebaja leiab, et halduskohus hindas tõendeid valesti, jättis osa tõendeid arvestamata ja seepärast ekslikult nõustus vanglaga, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks oli alus olemas. Ringkonnakohus kaebaja seisukohaga ei nõustu.
17.VangS § 69 lg 1 järgi kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub VangS-i või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks. VangS § 69 lg-s 1 sätestatud aluse tuvastamisel on vanglal õigus otsustada julgeolekuabinõude kohaldamine ja valida sobiv meede sama paragrahvi lõikes kaks nimetatud abinõude hulgast. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on lubatud nii ennetaval kui ka tõkestaval eesmärgil. Ennetava meetme rakendamisel ei ole oluline, et kaitstava õigushüve kahjustus kindlasti saabuks, vaid see, et õigushüve kahjustus on tõenäoline.
18.Praegusel juhul oli täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks kaebaja käitumine 13. mail 2022. a toimunud intsidendis. Vaidlust ei ole, et kaebajal oli verbaalne konflikt vastustaja ametnikuga, kus kaebaja ja valvur olid sõnavahetuses vangla eluosakonna trellukse juures. Valvuri ettekandest (dtl 275) nähtub, et kaebaja ärritus, kui valvur jäi kindlaks nõudele võtta kaelast lint, millele kaebaja oli kirjutanud Z tähe, vaatamata sellele, et kaebaja selgitas, et tegemist ei ole Vene Föderatsiooni agressiooni toetava sümboliga. Kaebaja on haldusmenetluses ja kohtumenetluses põhjalikult selgitanud, miks ta pidas Z tähte toetusavalduseks Ukraina Vabariigi presidendile ja seega lubatavaks sümboliks. Samuti on kaebaja osutanud sellele, et varem ei olnud tehtud talle märkusi Z tähega lindi kandmise kohta ja ametnik kokkuvõttes ebaõigesti keelas lindi kandmise ja lubas selle kaebajalt ära võtta. Kaebaja seejuures ei eita, et ametniku käitumine oli kaebajale vastumeelne ja ta ärritus suhtluse käigus. Valvur kirjeldab ettekandes veel seda, et ärritudes võttis kaebaja kätte kaasas olnud tugikepi ja hakkas žestikuleerima ning ütles kõrgendatud ning ärritunud hääletooniga, et kui valvur temalt paela ära võtab siis „oi kuidas ta virutab sellega“ (viidates tugikepile). Pärast seda pani kinnipeetav tugikepi maha ning hakkas valvuri suunas liikuma. Viimane pani käe ette, et takistada kaebaja lähenemist ning taganes ise samal ajal. Valvuri ettekandes kirjeldatu nähtub selgelt ka intsidendi kohta esitatud valvekaamera salvestiselt (dtl 302). Salvestiselt ilmneb, et paariminutilise suhtluse käigus kaebaja ärritub, verbaalsele suhtlusele lisanduvad energilised žestid, siis tugikepiga viibutamine ning ründav liikumine valvuri suunas.
19.Valvuri ettekande kohaselt, vaatamata valvuri vastupidisele korraldusele, lasi intsidendi juures viibinud praktikant kaebaja eluosakonda sel ajal, kui kaebaja astus lähedal asuvasse kabinetti, et kutsuda inspektor-kontaktisik. Seepeale kutsus valvur kaebaja tagasi osakonnast välja, millele kaebaja reageeris hüüdes valjult „idi nahhui!“ ja jätkas liikumist oma kambri suunas. Selles olukorras ei ole põhjust järeldada kaebaja eluosakonda sisse laskmise faktist nagu oleks vastustaja ametnikud algselt hinnanud intsidendi tõsidust väikseks. Asjas kogutud tõendid kinnitavad hoopis, et vanemvalvur
hindas kaebaja käitumist ohtlikuks kohe, pidades vajalikuks kaasata olukorra lahendamisse ka inspektor-kontaktisik. Vaidlust ei ole selleski, et kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine toimus koheselt intsidendi järel. Seegi kinnitab, et kaebaja ohtlikkus oli äratuntav koheselt ja tegemist ei ole meetmete kohaldamisega otsitud põhjusel.
20.Ringkonnakohtule ei ole äratuntav, et halduskohus oleks teinud nende tõendite pinnalt ebaloogilisi järeldusi, omistanud mõnele tõendile ebaproportsionaalselt suure tähenduse, jätnud mõne tõendiga arvestamata või eksinud tõendeid hinnates muul viisil. Konflikti toimumine ei ole vaidluse all. Seega tuli halduskohtul vastata küsimusele, kas kaebaja käitumine oli piisav, et järeldada, et kaebaja on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Halduskohus on seda arusaadavalt teinud, selgitades, miks nendel asjaoludel vastustaja põhjendatult tuvastas kaebaja ohtlikkuse. Vangla valvekaamerate salvestistelt ilmneb, et intsidendi käigus oli kaebaja see, kes ei nõustunud ametniku öelduga ega lubanud sõnavahetusel lõppeda ning seejärel asus ähvardavalt tegutsema endast füüsiliselt selgelt väiksema ametniku suunas Nendel asjaoludel ei ole põhjust pidada ebatõenäoliseks, et kaebaja sõneluse käigus esitaski ähvarduse, nagu ametnik ettekandes kinnitas. Kaebaja varasemat käitumist, s.h vanglas toime pandud rikkumisi arvestades oli vastustajal piisav alus karta, et lindi kandmise keeld ärritab kaebajat sedavõrd, et sellest saab alguse uus intsident, mis võib viia rünnakuni vangla ametniku vastu. Nõustuda võib halduskohtuga, et sõltumata sellest, kas kaebaja kasutas talle etteheidetavaid sõnu või mitte, võis pelgalt kaebaja ärritunud olek ja tugikepiga žestikuleerimine anda aluse veendumuse tekkimiseks, et kaebaja võib ohustada vanglaametnikke.
21.Nõustuda ei saa aga kaebajaga, nagu ei oleks lubatav kaebaja ohtlikkuse hindamisel arvestada kaebaja varasema käitumisega kinnipidamise ajal. On ilmne, et kui kaebaja stressiolukorras, kus tal ei õnnestu saavutada endale meelepärast tulemust ja/või ta tunneb end alavääristatuna, on kasutanud füüsilist vägivalda, viitab see võimalusele, et sarnane käitumine kordub ka tulevikus. Ringkonnakohtule ei ole teada, et vangistusseadus või muu õigusakt keelaks kinnipeetava ohtlikkuse hindamisel arvestada tema varasema käitumisega ja tugineda seejuures iga-aastase individuaalse täitmiskava koostamisel aluseks olnud ohuhinnangule ja selles kirjeldatud intsidentidele. Kaebaja ei väidagi seejuures, et nagu ei oleks vastustaja poolt esile toodud rünnet vangla meditsiinitöötaja vastu aset leidnud. Sellise ohtlikkusega käitumisest mööda vaadates kaebaja käitumist prognooside jätaks vastustaja täitmata talle seadusega pandud kohustuse tagada vangla ja selles viibivate isikute julgeolek.
22.Samuti ei saa kaebajaga nõustuda, nagu viitaks tema rahulik käitumine paljudel kordadel arsti vastuvõtul või ka igapäevaselt eluosakonnas sellele, et kaebaja ei ole ohtlik teistele isikutele. Vastustaja ei väidagi, et kaebaja oleks jätkuvalt ohtlik igas olukorras ja kõigile isikutele, kellega ta kokku puutub. Kaebaja ohtlikkus väljendub selles, et ta käitub ettearvamatult stressiolukordades. Ärritudes võib kaebaja kaotada kontrolli ja asuda lahendama konflikti füüsilise ründe kaudu. Seda järeldust ei lükka ümber see, kui kaebaja tavaolukorras suudab suhelda kaaskinnipeetavate või ka vastustaja ametnikega viisakalt, neile ohtlikuks muutumata. Vaidlusaluse intsidendi käigus kaebaja käitumine ilmselgelt väljus tavapärase suhtluse raamidest. Vastustaja pidi arvestama võimalusega, et lindi kandmise keelamisest põhjustatud pahameel võib uues intsidendis kasvada ähvardusest edasi füüsilise ründeni.
23.Kokkuvõttes tuvastas vangla seega põhjendatult kaebaja ohtlikkuse ja kaalus, kas ja milliseid VangS § 69 lg-s 2 nimetatud meetmeid ohu realiseerumise ärahoidmiseks kasutada.
24.Kaebaja väidetest võib aru saada, et tema hinnangul jättis vastustaja seejuures täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsustamisel arvestamata kaebaja terviseseisundiga. Seetõttu kohaldas vastustaja meetmeid, mis ei olnud sobivad. Täpsemalt ei olnud lubatav kaebaja paigutamine üksikvangistusse eraldatud lukustatud kambrisse ega käeraudade kohaldamine. Samas ei ole kaebaja esitanud tõendeid, mis kinnitaks, et viidatud meetmete rakendamine oli meditsiiniliselt lubamatu. Samuti ei ole kaebaja osutanud selliste tõendite kogumise võimalusele. Ka ringkonnakohtule ei ole teada kaebaja väidet kinnitavate asjaolude või tõendite olemasolu. Halduskohus on põhjendatult selgitanud, et kehtiv õigus ei sea täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise, s.h eraldatud lukustatud kambrisse paigutamise, eelduseks arsti nõusolekut. Tähelepanuväärne on seegi, et kuigi kaebaja väidab vaimse tervise probleeme, ei ole ta suutnud välja tuua, milliste vältimatult kahjulike mõjudega kaebajale pidanuks vastustaja arvestama või, et arst oleks tagantjärele hinnanud meetmete kasutamise lubamatuks või tuvastanud nendest tingitud tervisekahju. Käeraudade kasutamise osas on vastustaja aga märkinud, et tulenevalt kaebaja tervislikust seisukorrast ei kasutata käeraudu saatmise ajal, kuna kaebaja kasutab kõndimisel abivahendit. Seega vastupidiselt kaebaja väidetule vastustaja siiski arvestas kaebaja tervisliku seisundiga ning piiras meetme kohaldamist. Arusaadavad on vastustaja kaalutlused meetmete valiku kohta. Nii märkis vastustaja, et kohaldatud meetmed aitavad teostada kaebaja üle tõhusamat järelevalvet ning vähendada kaebaja kontakte ametnikega. Ringkonnakohus nõustub, et nii eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine, vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine kui ka kehakultuuriga tegelemise keelamine aitavad kõik kaasa kaebaja ohtlikkuse maandamisele praegusel juhul. Vastustajal ei olnud muid meetmeid, mille abil saavutada sama eesmärki kaebaja õigusi vähem riivates. Samuti on vastustaja piisavalt selgitanud käeraudade kohaldamise vajalikkust, märkides, et käeraudade kohaldamisel on oluliselt takistatud käte liikuvus, võimalus lüüa, haarata või kägistada. Vastustaja on arvestanud meetmete valikul kõigi oluliste asjaoludega. Kohaldatud meetmeid ei saa vaidluse asjaoludel pidada ilmselgelt ebaproportsionaalseks.
25.Eeltoodu alusel on ringkonnakohus seisukohal, et vastustaja on õiguspäraselt otsustanud kaevatava käskkirjaga kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise. Vastavalt jättis halduskohus põhjendatult kaebuse rahuldamata. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
26.HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 4 vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta. HKMS § 118 lg 3 järgi, kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Seega jääb apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 20 eurot Eesti Vabariigi kanda. Kaebaja võimalikud muud menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.