X kaebus Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamise nõudes seonduvalt tervishoiuteenuse osutamisega
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Tartu Vangla, volitatud esindaja Agu Rillo
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta Xi kaebus rahuldamata.
2.Jätta riigilõiv 22 eurot 50 senti, mille tasumisest kohus kaebaja menetlusabina vabastas, riigi kanda.
3.Jätta ülejäänud menetluskulud menetlusosaliste kanda.
4.Kuulutada haldusasja nr 3-23-2715 menetlus kinniseks.
5.Asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga X . Edasikaebamise kord ja selgitused Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 15. aprillil 2024. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Tartu Vanglas kinni peetav isik X (kaebaja) esitas 30. novembril 2023 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles märkis, et ta esitas 28. septembril 2023 Tartu Vanglale kahju hüvitamise nõude, mis registreeriti vanglas 29. septembril 2023 numbriga 1-13/206-1, ning millele ta ei
3-23-2715
ole veel vastust saanud. Kaebuse kohaselt on kahjunõue seotud raviteenuse osutamisega. Kaebaja märkis, et ka kohtule esitatavas kaebuses jääb kahjunõude sisu samaks ning faktilised selgitused on ta välja toonud vanglale esitatud kahju hüvitamise nõudes.
1.1.Tartu Vangla esitas 6. detsembril 2023 kohtule kohtunõudes küsitud dokumendid, mh kaebaja kahju hüvitamise nõude nr 1-13/206-1 (dtl 14-17) ning selgitas, et kaebaja kahju hüvitamise nõue on alles vangla menetluses.
1.2.Kohtule selgus edastatud kahju hüvitamise nõudest, et kaebaja esitab käesolevas asjas mittevaralise kahju hüvitamise kaebuse, millega nõuab 1500 euro suurust hüvitist selle eest, et ajavahemikul 18. veebruar 2022 kuni 28. september 2023 jäeti talle andmata ravim Prostamol Uno. Kaebaja väitel tekitati talle sellega tervisekahju ning alandati tema väärikust. Kaebaja esitas 7. detsembril 2023 kaebuse täienduse, milles täpsustas, et soovib hüvitist inimväärikuse alandamise eest 1000 eurot ja tervisekahju tekitamise eest 500 eurot.
2.Kohus võttis kaebuse 7. detsembri 2023. a määrusega menetlusse. Tartu Vangla vastas kaebusele 4. jaanuaril 2024.
3.Kohus määras 15. jaanuari 2024. a määrusega asja läbivaatamise kirjalikus menetluses. Kaebaja esitas täiendavad seisukohad 15. jaanuaril 2024 ja vastustaja 12. veebruaril 2024.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
4.Kaebaja väidab kaebuses, seal viidatud kahju hüvitamise nõudes Tartu Vanglale ja täiendavates kirjalikes seisukohtades järgmist.
4.1.Tartu Vangla ei ole kaebajale ka pärast korduvaid pöördumisi vangla arsti ja juhtkonna poole võimaldanud eriarsti määratud ravi (ravimit Prostamol Uno), mis on talle varem positiivselt mõjunud. Tartu vangla on sellega toime pannud ravivea. Lisaks füüsilisele valule peab kaebaja taluma ka hingelist valu ja kannatusi. Kaebaja uroloogilised kannatused avaldavad mõju ka tema vaimsele tervisele.
4.2.Asjas on tõendatud, et vastuseks kaebaja korduvatele pöördumistele on Tartu Vangla meditsiiniosakond taotletud raviteenuse tagamise asemel kaebajale teatanud, et eriarsti määratud ravimit Tartu vanglas ei ole. Tartu Vangla arstid rikkusid tervisehoiuteenuse osutamise lepingust tulenevaid kohustusi ning seetõttu tekkis kaebajale mittevaraline kahju.
4.3.Ravi (ravim Prostamol Uno) andmata jätmine on kahjustanud kaebaja tervist. Urineerimine on muutunud aina agressiivsemaks ja muudab kaebaja elu põrguks. Ravi on vajalik tervise parandamiseks. Liikumine on raskendatud, sest kaebaja vajab pidevalt WC olemasolu. Seda on kaebaja toonud välja ka kirjalikes kaebustes meditsiiniosakonnale ja perearsti vastuvõttudel. Kaebajal on tekkinud öiste urineerimisvajaduste tõttu uneprobleemid, mida ei leevenda isegi tugevatoimelised antidepressandid.
4.4.Pidev urineerimine alandab inimväärikust nii kaebaja enda kui ka teiste silmis. Ametnikega tuleb vestlus tihti katkestada, kuna kaebaja vajab pidevalt WC-d. Samuti alandab pidev urineerimine kaebajat tema pereliikmete silmis. Abikaasaga kohtudes häirib WC-s käimine koosolemist ja intiimelu, kuna urineerimisvajadus katkestab ka intiimvahekorra.
4.5.Vanglas tervishoiuteenuse osutamise standard, teenuse osutaja vastutuse ulatus ja patsiendi õigused ei tohi erineda sõltuvalt sellest, millisel õiguslikul alusel ja kus talle 2(8)
3-23-2715
tervishoiuteenust osutatakse. Kinnipeetavatele tuleb osutada adekvaatset meditsiinilist abi võrreldavatel alustel teistele isikutele osutatava meditsiinilise abiga.
5.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu, esitades järgmised seisukohad.
5.1.Kaebaja väited ravimi Prostamol Uno mitteväljastamise tõttu tervisekahju tekkimisest ja väärikuse alandamisest on alusetud ning tõendamata.
5.2.Kuigi Prostamol Uno on registreeritud ravimina, on Prostamol Uno põhikoostisosaks 320 mg serenoapalmi marjade paksekstrakt, mis on põhikomponendiks ka näiteks toidulisandina käsitletava Prostamin Duo tablettides. Seega on vaidluse esemeks aine, mis on pigem toidulisand kui ravim. Prostamol Uno infolehes (ravimiregistri väljavõte, p 4.4) on märgitud, et „Patsienti tuleb teavitada, et Prostamol Uno parandab ainult patsiendi seisundit, ilma haigust ennast ravimata.“ Seega ei saa Prostamol Uno tarvitamine/mittetarvitamine kaasa tuua tervisekahju, sest selle tarvitamine ei mõjutaks terviseseisundi dünaamikat.
5.3.Vastustaja esitatav kaebaja tervisekaardi väljavõte aastast 2018 võimaldab hinnata patsiendi seisundi dünaamikat. On oluline, et Prostamol Uno (serenoapalmi marjade ekstrakt) on näidustatud seisundi parandamiseks, mis on tingitud eesnäärme healoomulise suurenemisega (prostata adenoom) kaasnevatest urineerimishäiretest (infolehe p 4.1). Muude seisundite paranemist ei ole objektiivselt uuringutega tuvastatud. Samas nähtub kaebaja tervisekaardist jooksvalt, esimest korda juba 12. oktoobril 2018 (haigusjuht A8999 2018), et prostata transvesikaalselt vaadatuna pole mahult suurenenud. Samale järeldusele, et eesnääre pole mahult suurenenud, eesnäärmekude iseärata sonograafias, jääkuriini normi piires, jõuti
18.aprilli 2021. a uuringu käigus (haigusjuht A1151 2021). 3. juunil 2022 tehtud uuringus (haigusjuht A4211 2022 kanne 10.06.2022), on samuti leitud, et eesnäärme kontuur on jälgitav, eesnäärme maht ~15 cm3, eesnääre pole mahult suurenenud, eesnäärmekude iseärata, prostatiidi kaudseid tunnuseid ega muud patoloogiat ei tähelda ja eesnääre on sonograafias patoloogilise leiuta.
5.4.Objektiivsete uuringutega on tõendatud, et kaebajal ei ole prostata suurenemist ning seega ei saa kaebaja väidetud urineerimisprobleemid olla seotud prostata suurenemisega, milliste nähtude leevendamiseks serenoapalmi marjade ekstrakt mõeldud on. Arvestades kaebaja erinevate narkootikumide (sh kokaiini), toksiliste ainete, alkoholi ning ka ravimite kuritarvitamist, on pigem võimalik urineerimisprobleeme seostada nendega. Seega puudub ka põhjuslik seos Prostamol Uno ja kaebaja väidetud urineerimishäirete vahel.
5.5.Kaebajale on tervisekaardi andmetel väljastatud nii Prostamol Unot kui prostamini, kuna nende manustamine ei tee ka kahju. Patsiendil on sisuliselt kinnisidee, et Prostamol Uno teda ravib (haigusjuht A4211 2022). Need preparaadid ei ole patsiendi kirjeldatud kaebustega aga objektiivselt seotud.
5.6.Tervishoiuteenuse osutamisel, sh vanglas ei saa patsient ise endale ravi määrata ja selleks on pädev ainult tervishoiutöötaja. Käesoleval juhul, erinevalt vaidlusest haldusasjas nr 3-221821, nähtub esitatud tõenditest selgesti, et Prostamol Uno (ja prostamiini) määramine/mittemääramine on olnud arsti kontrolli all.
5.7.Patsiendil tuleb esmalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 770 lg-le 3 ja HKMS § 59 lg-le 1 vastavalt tõendada, et preparaadi mittemääramine oli raviviga. Kaebaja terviseseisundit tõendab tervisekaardi väljavõte. Objektiivsete uuringutega on leitud, et patsiendi eesnäärme suurus on normikohane, samuti jääkuriini kogus, st puuduvad sümptomid, mille leevendamiseks Prostamol Uno toimet on tõenduslikult jaatatud. Vangistust ja tervishoidu 3(8)
3-23-2715
vangistuses reguleerivad õigusaktid ei kohusta vanglat tagama kinnipeetavale ravimeid või toidulisandeid, mis võivad olla küll tarbimisel ohutud, kuid mille tarvitamiseks puudub otsene näidustus.
KOHTU SEISUKOHT
6.Kaebaja on esitanud kohtule kahju hüvitamise nõude, milles taotleb Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitist tema tervise kahjustamise ja väärikuse alandamise eest. Väidetav kahju on kaebajale tekitatud sellega, et tema sõnul pole vangla võimaldanud talle tema soovitud ravimit (Prostamol Uno), mis on talle (eri)arsti poolt välja kirjutatud. Käesolev vaidlus hõlmab ajavahemikku 18. veebruar 2022 kuni 28. september 2023.
7.Kinnipeetava ja vangla pidaja (riigi) vaheline õigussuhe on eeskätt avalik-õiguslik. Riik täidab ka kinnipeetavale tervishoiuteenust osutades avalikku ülesannet, kuid teeb seda vabatahtliku tervishoiuteenuse osutamisel eraõiguslikus vormis ning ka tervishoiuteenuse osutamisel vanglas tekib vangla ja kinnipeetava vahel õigussuhe, millele kohalduvad võlaõigusseaduse tervishoiuteenuse osutamise lepingu sätted (VÕS 41. ptk) (vt Riigikohtu üldkogu 28. juuni 2021. a määrus asjas nr 3-21-30, p-d 24 ja 25 ning seal viidatud praktika). Samas on Riigikohus rõhutanud, et lisaks lepingulisele vastutusele saab riigi kui teenuse osutaja vastutust hinnata ka deliktilise vastutusena, kui patsiendile on põhjustatud tervisekahju või surm (VÕS § 1043, § 1044 lg 3), ning kohalduvad nii kahju hüvitamise üldpõhimõtted (mh VÕS § 127) kui ka surma põhjustamise või tervisekahju hüvitamise sätted (VÕS §-d 129131). Samas määruses leidis Riigikohtu üldkogu, et kuna kinnipeetavatele vanglas tervishoiuteenuse osutamisel tuleb alati silmas pidada avalik-õiguslikku raamistikku (PS § 28 lg 1, VangS § 49 jj, valdkonda reguleerivad määrused) ja raviteenuse osutamine erineb eraõiguslikule vormile vaatamata tavapärastest tervishoiuteenuse osutamise lepingutest, tuleb HKMS § 4 lg 1 kontekstis kõik kinnipeetavatele vanglas tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlused lugeda avalik-õiguslikeks. Seda järeldust ei väära ka tõdemus, et tervishoiutöötaja ei osuta vanglas tervishoiuteenust haldusmenetluse raames (vt Riigikohtu 8. veebruari 2024. a määrus asjas nr 3-22-2321, p 10). Seega kohalduvad ka käesoleva vaidluse lahendamisel kõrvuti võlaõiguse normidega avalik-õiguslikes suhetes tekitatud kahju hüvitamist reguleerivad riigivastutuse seaduse (RVastS) sätted – RVastS ei kohaldu ainult haldusmenetluse tekitatud kahju hüvitamise juhtudel, vaid sätestab õiguskaitsevahendid avalik-õiguslikes suhetes avaramalt (RVastS § 1).
8.RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada selle seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Juhul, kui vähemalt üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks. RVastS § 9 lg 1 sätestab, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seega on põhimõtteliselt võimalik mittevaralise kahju tekkimine ja selle rahas hüvitamine kinnipeetavale vajaliku ravimi õigusvastaselt võimaldamata jätmisel ning põhimõtteliselt pole ka välistatud, et ravimi andmata jätmine on isikule tekitanud üleelamisi ja kannatusi, mis oma tõsiduselt on käsitatavad väärikust alandava kohtlemisena. 4(8)
3-23-2715
9.Kaebaja osundab asjakohaselt põhiseaduse §-le 28, mille kohaselt on igaühel õigus tervise kaitsele, ning tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) regulatsioonile. Poolte vahel ei olegi aga vaidlust selle üle, et ka kinnipeetavate nagu muude Eesti territooriumil elavate inimeste jaoks peab olema tervishoiuteenuste saamine tagatud. Vanglas kinni peetavate isikute tervise kaitset reguleerivad lisaks eeltoodule ka vangistusseaduse (VangS) vastavad normid. VangS § 41 lg 1 kohaselt tuleb kinnipeetavat kohelda viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. VangS § 52 lg 1 järgi osutab vanglas tervishoiuteenuseid tervishoiutöötaja vastavalt TTKS eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele. Eriarstiabi osutamisel ei kohaldata vangla suhtes TTKS § 21 lg-s 1 ja § 22 lg-s 2 toodud juriidilise vormi nõudeid.
10.Kaebaja väitel ei ole vangla võimaldanud talle arsti poolt välja kirjutatud ravimit, mis on vajalik talle tema vaevuste vähendamiseks ja enesetunde parandamiseks. TTKS § 2 lg 1 kohaselt on tervishoiuteenus tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgistuse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist. VangS § 52 lg-st 2 tulenevalt on arst kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid Vangla sisekorraeeskirja (VsKE) § 9 lg 1 järgi kontrollitakse kinnipeetava füüsilist ja vaimset tervist vastavalt vajadusele. Haigestunud kinnipeetavat ravitakse vanglateenistuse võimaluste piires.
11.Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja on korduvalt vangla tervishoiutöötajate poole pöördunud kaebustega urineerimisprobleemidega ja seksuaalfunktsiooni häiretega ning palunud võimaldada talle ravimit Prostamol Uno. Samuti selles, et varem on arst talle sama ravimit määranud. Kohtule esitatud kaebaja tervisekaardi väljavõtetest (alates 2018. aastast) selgub kaebajale kõnealuse ravimi või selle alternatiivide määramine ja vastavad näidustused järgmiselt: - 05.01.2021määratud Prostamol Uno kuni 04.03.2021 (haigusjuht nr A112 2021; dtl 58); - 02.2022 oli androloogi poolt sama haigusjuhu raames raviks ordineeritud Relifex, Prostamol Uno regulaarsete kuuridena; samas märgitud ravimi puudumisel tamsulozin (dtl 87); - 17.02.2022 määratud raviskeemina preparaate Relifex ja Prostamol 1 kuuks (haigusjuht nr A3470 2022; dtl 85); - 05.04.2022 määratud Prostamol Uno kaheks kuuks, sama ravi pikendatud 03.05.2022 (haigusjuht nr A112 2021, dtl 87); - 09.05.2022 tervisekaardi kanne, et patsient saab Prostamini, mis sisaldab serenaoapalmi marjade ekstrakti, nagu ka Prostamol Uno (dtl 90); -16.05.2023 ordineeritud raviks Relifex 1gx1 20 päeva (digiretsept). Samas on märgitud, et lisaks alustab Prostamol Uno tarvitamisega regulaarselt. Kui Prostamol Unost abi ei ole 2 kuu jooksul, siis on soovitatud selle asemel tamsulosiin, milleks on tehtud ka digiretsept. Samas on tervisekaarti 16.05.2023 kantud kokkuvõtted ja soovitused järgmiselt: „Relifex 1gx1 20 päeva Prostamin 1x2% lõpetame. Tamsulozin 0,4mgx1Õ 4 kuud“ (dtl 97); - 05.07.2023 vastuvõtu anamneesist ilmneb, et patsient tunnetab talle välja kirjutatud Tamsulosiinist vähest abi urineerimissageduse vähendamise osas ning selgitas, et on parima abi saanud Prostamol Uno kasutamisest – kui muidu käib öösel 3 - 4 korda tualetis, siis selle preparaadiga 2 korda öösel. 05.07.2023 tervisekaarti kantud kokkuvõtted ja soovitused: 5(8)
12.Pooled on eri meelt selles, kas vastustaja tegevus kujutas endast raviviga, mille olemasolul tekkiva tervisekahju (VÕS § 1043) hüvitamist on alust nõuda. Vastutus mittevaralise kahju tekitamise eest nii RVastS § 9 lg 1 tähenduses kui ka VÕS § 1050 järgi on ravivea tõttu põhjustatud kahju puhul süüline.
13.Kohus nõustub vastustajaga, et väites raviviga ja sellest tuleneva kahju tekkimist pidi seda tõendama kaebaja kui patsient ise. HKMS § 59 lg-st 1 tulenevalt peab menetlusosaline üldjuhul tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited. VÕS § 770 lg 3 kohaselt peab patsient tõendama tervishoiutöötaja vastutuse aluseks olevat asjaolu, välja arvatud juhul, kui patsiendile tervishoiuteenuse osutamine on jäetud nõuetekohaselt dokumenteerimata. Praegusel juhul on tervisekaardis registreeritud kaebaja korduvad pöördumised, anamnees ja ravi ning soovitused (vt käesoleva otsuse põhjenduste p 11). VÕS § 770 lg-st 4 tuleneb, et kui tegemist on diagnoosi- või raviveaga ja patsiendil tekib terviserike, mida oleks saanud tavapärase raviga ilmselt vältida, eeldatakse, et kahju tekkis vea tagajärjel. Terviserikkest tulenevat kahju peab ka sel juhul tõendama patsient.
14.Kaebajal patsiendina oli küll õigus saada tema probleemidele vastavat piisava kvaliteediga ravi ja nõustamist, kuid tal ei ole subjektiivset õigust nõuda või saada mingit kindlat ravimit, mida ta ise peab sobivaimaks - praegusel juhul preparaati Prostamol Uno. Patsiendi enda arusaam mõne ravimi eelistest või paremast sobivusest võrreldes teiste sama- või sarnasetoimelistega ei saa olla aluseks, et ravimi asendamine muu preparaadiga kujutaks endast raviviga. Arstliku otsuse põhjendatus ei saa sõltuda sellest, et patsiendil (praegusel juhul kaebajal) on tekkinud veendumus mingi kindla ravimi vajalikkusest ja ta peab seda ainsaks või eelistatud vahendiks enda tervisemuredele (nt televisioonis või ajakirjanduses märgatud reklaami tõttu). Kaebaja tervisekaardi kannetest ilmneb, et tervishoiutöötajad (arstid) on käesolevas asjas lahendatava kaebusega hõlmatud ajavahemikus reageerinud kaebaja kaebustele seoses urineerimisprobleemiga ja seksuaalelu häiretega, määrates talle korduvalt kas ravimit Prostamol või alternatiivina Tamsulosiini. Vastavalt ravimiregistris kättesaadavale infolehele on ravim Tamsulosiin alfa1A-adrenoretseptorite antagonist, mis lõõgastab lihaseid eesnäärmes ja kuseteedes. Tamsulosin STADA’t kasutatakse eesnäärme suurenemisest (healoomuline prostata hüperplaasia) tingitud kuseteede sümptomite raviks. Lihast lõdvestades muutub uriini voolamine lihtsamaks ja urineerimine hõlpsamaks1. Kaebaja soovitud ravimit Prostamol Uno kasutatakse kasutatakse täiskasvanud meestel eesnäärme healoomulise (mitte vähist tingitud) suurenemise I ja II staadiumist tingitud urineerimishäirete (raskendatud põie tühjendamine) korral2. Alles 5. juulil 2023 on arst kaebajale määranud prostamini, mis on avalikult kättesaadava info kohaselt põietalitust mõjustav vahend3, mitte Eestis ravimiregistrisse kantud ravim. Samaaegselt on arst otsustanud lõpetada ravi Tamsulosiiniga. Kohus ei pea iseenesest asjakohaseks vastustaja väidet nagu polekski vahet, kas patsiendile määrata ravimit või toidulisandit, kui mõlemad sisaldavad sama toimeainet. Ravimite eristamine muudest tervisetoodetest ja nende eristamine ravimiregistris on eesmärgipärane. Ravim on aine või ainete kombinatsioon, mis on mõeldud inimese haiguse või haigussümptomi vältimiseks,
diagnoosimiseks või ravimiseks, haigusseisundi kergendamiseks või elutalitluse taastamiseks või muutmiseks farmakoloogilise, immunoloogilise või metaboolse toime kaudu (ravimiseaduse § 2 lg 1). Samas ei ole aga tervishoiutöötajal kohustust määrata patsiendile igasuguste vaevuste ja kaebuste puhul ilmtingimata ravi ravimina määratletud ainet ordineerides. Raviveaks ei saa ilmtingimata lugeda olukorda, kus arst jätab ravimi määramata, kuid soovitab muid preparaate (nt toidulisandit) või hoopis annab nõu toitumis- või elustiiliharjumuste muutmiseks vms. Praegusel juhul ei ole kaebaja vaevused ja kaebused jäänud tähelepanuta, vaid tervisekaardist nähtuvad kaebaja rohked arsti vastuvõtul käimised ning talle määratud ravi ja soovitused.
15.Tervishoiuteenusega tekitatud kahju hüvitamise üle otsustamisel ning VÕS § 770 lg 4 kohaldamisel on määrav, kas patsiendil esineb raviveast tingitud terviserike. Kuigi kaebajale on erinevatel aegadel määratud nii ravimit Prosatmol Uno kui ka Tamsulosiini ja toidulisandit Prostamin, ei saa teha järeldust, et ravimi Prostamol Uno määramata jätmine oleks põhjustanud kaebajale haiguse tekke või ägenemise. Kaebaja tervisekaardist ilmneb, et tema eelpool nimetatud kaebustega seose on aastate jooksul läbi viidud korduvaid eesnäärme uuringuid, mille tulemusena ei ole selgunud näidustusi just nimelt Prostamol Uno kasutamiseks (vt selgitused ravimi kohta käesoleva otsuse p-s 14). Kaebaja tervisekaardilt ilmnevad järgmised asjakohased uuringud ja nende tulemused: - 12.10.2018 uuring (haigusjuht A8999 2018) – prostata transvesikaalselt vaadatuna pole mahult suurenenud (dtl 52); – 16.04.2021 prostata rektaalne sonograafia (haigusjuht A1151 2021) – eesnääre pole mahult suurenenud, eesnäärmekude iseärata sonograafias, jääkuriini normi piires (dtl 61); - 03.06.2022 eesnäärme rektaalne sonograafia (haigujuht A4211 2022) – eesnäärme kontuur jälgitav, eesnäärme maht ~15 cm3, eesnääre pole mahult suurenenud, eesnäärmekude iseärata, prostatiidi kaudseid tunnuseid ega muud patoloogiat ei tähelda; eesnääre sonograafias patoloogilise leiuta (dtl 88). Kaebusega hõlmatud ajavahemikul ei ole toimunud rohkem uuringuid, mis annaks varasemast erineva tulemuse. Samuti ei ilmne teistsuguseid uuringutulemusi ka hiljem 2022. ja 2023. a. Varasemaga sarnast ravi kaebaja vaevuste leevendamiseks (Prostamin, Relifex, Tamusulosiin) on jätkatud ka edaspidi.
16.Eelnevat arvesse võttes ei saa kohtu hinnangul pidada vastustaja tegevust VangS §-des 52 ja 53 sätestatud kohustuste ega tervishoiuteenuse osutamisel tekkivate kohustuste rikkumiseks, mis oleks kaasa toonud kaebajale hüvitamisele kuuluva tervisekahju. Kaebaja terviseseisund on olnud erinevate kaebuste alusel pideva jälgimise ja kontrolli all, sh põhjustel, miks kaebaja ise on pidanud just Prostamol Uno saamist oluliseks ning leiab, et selle ravimi andmata jätmise tõttu on tekkinud kahju. Kui ka kaebajale ei ole mingil ajavahemikul ette nähtud ravimit Prostamol Uno, on tal olnud võimalik regulaarselt oma seisundist tervishoiutöötajatele rääkida ning saada erinevat ravi ja/või seisundit toetavat toidulisandit.
17.Eeltoodu põhjal pole alust ka järeldada, et kaebajat oleks tervishoiuteenuse osutamisel koheldud viisil, mis alandaks tema väärikust. Kaebaja väidab väärikuse alandamisega tekitatud kahju hüvitamist nõudes, et talle soovitud ravimi andmata jätmine on põhjustanud vaevusi ja ebameeldivaid ning piinlikkust tekitavaid olukordi nii sagedase urineerimisvajaduse kui häiritud seksuaalfunktsiooni tõttu. 7(8)
3-23-2715
RVastS § 7 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise nõude rahuldamise üks esmaseid eeldusi avaliku võimu tegevuse õigusvastasus. Kohus on eelpool tervishoiuteenuse osutamist ja väidetava ravivea olemasolu analüüsides jõudnud järeldusele, et vastustaja ei ole õigusvastaselt toiminud ega kaebajale raviviga tehes kahju põhjustanud. Seega puudub ka alus järelduseks, et vastustaja oleks kaebajale tekitanud mittevaralist kahju teda väärikust alandaval moel koheldes.
18.Eelnevat kokku võttes leiab kohus, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
MENETLUSKULUD JA MUUD MENETLUSLIKUD OTSUSTUSED
19.Kohus peab vajalikuks kuulutada haldusasja menetluse tervikuna kinniseks, kuna kohtutoimikusse kogutud dokumendid (sh kaebus ja kaebaja enda muud avaldused) sisaldavad läbivalt andmeid kaebaja tervise kohta ning menetluse osaline kinniseks kuulutamine vaid üksikute dokumentide osas ei oleks piisav ega eesmärgipärane. HKMS § 77 lg-st 1 koosmõjus tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 38 lg 1 p-ga 3 kuulutab kohus menetluse või osa menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselt vajalik menetlusosalise, tunnistaja või muu isiku eraelu kaitseks, kui huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem. Asja kinniseks kuulutamine on vajalik kaebaja eraelu kaitseks ning praegusel juhul puudub ülekaalukas huvi asja avaliku arutamise vastu.
20.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse esitamine on tervisekahju hüvitamist puudutava nõude osas riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p-st 12 tulenevalt lõivuvaba. Riigilõiv 22 eurot 50 senti, mille tasumisest kohus kaebaja menetlusabina vabastas, tuleb jätta HKMS § 118 lg 2 ls 2 alusel riigi kanda. Muude menetluskulude kandmist asjas ei ilmne, mistõttu jäävad menetlusosaliste muud võimalikud menetluskulud, kui need on tekkinud, nende endi kanda (HKMS § 109 lg 1 ls 4).
21.Asjas tehtava kohtuotsuse avaldamisel asendab kohus kaebaja nime otsuses tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). allkirjastatud digitaalselt Sirje Kaljumäe kohtunik
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.