3-24-217/5 - Korrakaitse - Vanglad - Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium - lahend.ee

Kaebus tuleb HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel tagastada, sest kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Kaebusest ning haldusmenetluse materjalidest nähtub, et kaebaja eesmärgiks on see, et ta paigutataks avavanglasse, sh kõrvaldataks eeldused, mis avavanglasse paigutamist takistavad (kinnipeetava individuaalses täitmiskavas (ITK) märgitud „usalduse kaotuse“ staatus). Reeglina saab VangS § 20 lg 1 kohaselt kinnipeetava paigutada avavanglasse alles reaalse vangistuse lõppfaasis (Riigikohtu 12.06.2023 määrus nr 1-18-9392, p 18). Kinnipeetaval pole subjektiivset õigust nõuda enda ümberpaigutamist avavanglasse. Küll aga on tal subjektiivne õigus nõuda, et vangla hindaks, kas kinnipeetav vastab selles normis sätestatud tingimustele, ning tingimuste täidetuse korral kaaluks tema avavanglasse ümberpaigutamist (Riigikohtu 10.04.2019 määrus nr 3-18-111, p 18). Seega ei ole kaebajal subjektiivset õigust avavanglasse paigutamiseks, küll aga avavanglasse paigutamise tingimuste täitmise kontrollimiseks ja asjakohaseks kaalumiseks. Kaebaja ITK-st nähtub, et kaebaja karistusaja (alanud 08.02.2018) lõppkuupäevaks on 12.03.2035. Seega saaks tema avavanglasse paigutamine olla võimalik VangS § 20 lg 1 ning täitmisplaani § 17 lg 1 erinevaid tingimusi järgides kõige varem aastal 2033. a-l ehk kohtumääruse koostamise ajal rohkem kui 9 aasta pärast. Kinnipeetaval ei ole õiguspärast ootust sellele, et ta olulist osa oma karistusest ära ei kanna või kannab seda olulises osas kinnise vangla režiimist soodsamal režiimil, s.o avavanglas. Järgides VangS § 20 lg 1 sõnastust, s.o avavanglasse paigutamise võimaluse sidumist isiku vabanemisega, saab selle eesmärgiks olla ennekõike paari aasta jooksul vabanemise eel kinnipeetava vabanemiseks ettevalmistamine. Kaebaja ei ole lähiajal vabanemas. Kohtule ei nähtu ka, et avavanglasse paigutamise ajalisi piiranguid saaks pidada põhiseadusevastaseks. ITK-s märgitud ohuhinnangul ei ole regulatiivset toimet. ITK-s sisalduvate väidete ja hinnangute eraldiseisvaks vaidlustamiseks puudub õiguskaitsevajadus (HKMS § 44 lg 1). ITK on programmiline dokument, milles vangla esitab kinnipeetava karistuse täideviimise plaani, kuid selle rakendamine sõltub vangla edaspidistest toimingutest ja haldusaktidest. Kinnipeetav saab kohtus vaidlustada ITK rakendamisega seotud vangla toimingut või haldusakti ning osutada seejuures tema õigusi riivavale ebaõigele faktiväitele või väärtushinnangule ITK-s. Kuigi ITK-s kajastatud riskihindamise tulemust kasutatakse kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamise otsustamisel, ei pruugi vangla ajal, mil kaebajal tekib avavanglasse ümberpaigutamise võimalus, vaidlusaluses ITK-s märgitud ohuhinnangust kaebaja avavanglasse ümberpaigutamise üle otsustamisel lähtuda. Kui vangla keeldub kinnipeetavat nt tema ohtlikkuse tõttu avavanglasse ümber paigutamast, saab halduskohus avavanglasse ümberpaigutamisest keeldumise otsuse õiguspärasuse hindamise raames kontrollida ka ITK, sh selles märgitud ohuhinnangu õiguspärasust (vt Riigikohtu 17.06.2010 otsus nr 3-3-1-95-09, p 26; 10.04.2019 määrus nr 3-18-111, p-d 13‒15). 2(5)

3-24-217 Seega puudub ITK-s toodul iseseisev tähendus ning mis tahes haldusakti või toimingu tegemisel on kaebajal võimalik vaidlustada koos sama haldusakti või toiminguga ka ITK-s antud ohuhinnang. Vangla peab igal juhul kontrollima, kas ITK-s toodud ohuhinnang on endiselt ajakohane ja asjakohane, arvestades ka muid asjakohaseid kaalutlusi. Kaebuse rahuldamine on ebatõenäoline juba ainuüksi seetõttu, et kaebaja ei ole talle määratud karistust ära kandnud ulatuses, et avavanglasse paigutamist oleks võimalik kaaluda (VangS § 20 lg 1). Tegemist on ilma kaalutlusõiguseta välistava tingimusega, mistõttu ei ole oluline, et vangla enne vaideotsust sellele ei tuginenud. Kohus ei saaks kohustamisnõuet rahuldada, kui seadus kohustamise välistab, vaatamata haldusorgani poolt sellele alusele tuginemata jätmisele. Kaebaja on lisaks tühistamis- ja kohustamisnõuetele esitanud ka tuvastamisnõuded. Nõue tuvastada vangla 01.10.2023 vastuse põhjendamatus sisaldub vältimatult juba tühistamisnõudes, kuivõrd tühistamisnõude eelduseks on see, et vastus on õigusvastane. Seega tuleb see nõue lugeda tühistamisnõude osaks, mitte iseseisvaks nõudeks. Kohtule ei nähtu, et iseseisva nõudena oleks kaebajal selles osas kaebeõigust (HKMS § 45 lg 2), st et ainuüksi vastuse põhjendamatuse tuvastamine aitaks kaebaja õiguseid kaitsta. Nõuet – tuvastada „usalduse kaotuse“ staatuse põhjendamatust – on võimalik samuti käsitada juba tühistamisnõudes sisalduvana. Samas võib kaebaja huviks olla, et kohus kontrolliks talle määratud staatuse õigsust iseseisvalt. Kaebajal puudub selles osas kaebeõigus (HKMS § 45 lg 2), kuivõrd ITK-s toodud staatusel puudub iseseisev regulatiivne toime ning vangla peab igal juhul hindama hinnangu sisulist õigsust konkreetse haldusakti või toimingu ajal. Kohus ei pea võimalikuks ka selle nõude menetlemist preventiivsel eesmärgil, sest kaebaja vastab avavanglasse paigutamise nõuetele VangS § 20 lg 1 mõttes kõige varem 9 aasta pärast. Sellises ajaraamis ei omaks praeguses asjas tehtav kohtulahend tähtsust. Eeltoodust tulenevalt tuleb tuvastamisnõuded tagastada alternatiivselt ka HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel, s.o kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu.