Korrakaitse

3-23-530 14.04.2023 määruskaebuse, mille Tallinna Ringkonnakohus jättis 27.06.2023 määrusega rahuldamata.

Tallinna Halduskohus tagastas 15.08.2023 määrusega kaebuse läbivaatamatult.

1) Kaebaja kohtusse pöördumise eesmärgi ning kaebuse nõuded ja põhjendused saab tuletada 03.03.2023 kaebusest ja 14.04.2023 määruskaebusest. 2) Kaebaja palus tühistada Riigikohtu 17.12.2019 otsus nr 5-19-40. See otsus puudutab justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 641 p-i 31, mille kohaselt on kinnipeetavale vanglas keelatud suitsetatavad tubakatooted ja esemed, millest ja mille abil on võimalik suitsetatavaid tubakatooteid kokku panna või neid suitsetada. Põhiseaduslikkuse järelevalve algatas Tartu Halduskohus haldusasjades nr 3-17-2607 ja nr 318-56. Kummaski haldusasjas ei olnud kaebajaks X. Nõue tuleb tagastada HKMS § 121 lg 1 p 1 ja § 4 lg 1 alusel, sest Riigikohtu otsuse tühistamine ei ole halduskohtu pädevuses. Üksnes Riigikohus ise saab muuta oma senist praktikat. Kui eeldada teistmise (s.o olemasoleva jõustunud lahendi muutmise või tühistamise) võimalust, on ka sellise avalduse läbivaatamine Riigikohtu pädevuses. Lisaks ei riku lahend asjas nr 5-19-40 kaebaja subjektiivseid õigusi, sest kaebaja ei olnud seal menetlusosaliseks. Kuigi hilisemates kohtulahendites on tuginetud Riigikohtu otsusele asjas nr 5-19-40, ei tähenda see, et see lahend riivaks kaebaja õigushüvesid. Selle otsuse p-des 61–63 toodud seisukohtadega mittenõustumine ei anna isikule kaebeõigust. 3) Kaebaja palus kohustada JM-i kõrvaldama kohtuasja nr 3-18-356 läbivaatamise piirangud. Kohtute infosüsteemist selgub, et haldusasjas nr 3-18-356 taotles kaebaja Tartu Vangla kodukorra tühistamist osas, milles see sätestas, et vangla territooriumil on suitsetamine keelatud; vangla kohustamist teha suitsetamist võimaldavaid toiminguid ning mittevaralise kahju hüvitamist. Haldusasjas nr 3-18-356 oli JM vastustajaks kaebajale tekitatud mittevaralise kahju osas, s.o seoses õigustloova aktiga väärikuse alandamise ja tervise kahjustamisega. Tartu Halduskohus jättis kaebuse 14.03.2019 otsusega rahuldamata, Tartu Ringkonnakohus jättis 30.06.2020 otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ning Riigikohus jättis kaebaja kassatsioonkaebuse 08.09.2020 määrusega menetlusse võtmata. Kaebaja 24.11.2020 ja 21.06.2020 teistmisavaldused jättis Riigikohus samuti menetlusse võtmata. Kaebaja esitas Riigikohtule 12.12.2022, 30.12.2022 ja 19.01.2023 avaldused tühistada varasemad Riigikohtu lahendid, millele Riigikohus vastas, et menetlus haldusasjas nr 3-18-356 on lõppenud ja kaebaja avaldused ei anna alust asja uuesti läbi vaadata. Kaebaja peab siinses asjas esitatud kohustamisnõude puhul vastustajaks JM-i, kuid JM-l ei ole pädevust ja volitust kohustada kohtuid korraldama kohtumenetlust kindlal viisil või tegema kindla sisuga lahendit. JM-l ei ole pädevust ja volitusi ka jõustunud kohtulahendi tühistamiseks, teistmiseks või muul viisil lahendi kehtivuse muutmiseks. Ka halduskohtu pädevuses ei ole teises kohtuasjas tehtud kohtulahendite muutmine või tühistamine, samuti Riigikohtu kohustamine vaadata kaebaja kassatsioonkaebus või teistmisavaldus sisuliselt läbi. Riigikohus on korduvalt vastanud kaebaja teistmisavaldustele ja kaebajal tuleb leppida sellega, et tema õiguskaitsevahendid on ammendunud ning kohtud ei nõustu kaebaja seisukohtadega. JM ei saa kõrvaldada seaduses sätestatud nõudeid, millest tulenevalt on jõustunud kohtulahend lõplik, või aluseid, millele tuginedes Riigikohus võib keelduda kassatsioonkaebuse menetlusse võtmisest või teistmisest. Seadused võtab vastu Riigikogu. Halduskohtul puuduvad volitused lahendada iseseisvalt õigustloova akti kehtetuks tunnistamise nõuet. Kohus saab kontrollida, 2(5)

3-23-530 kas õigustloov akt või selle puudumine on põhiseadusega kooskõlas, kui kohus kontrollib siiski halduse tegevuse (nt konkreetse haldusakti või toimingu) õiguspärasust. Kaebaja ei ole esitanud siinses asjas ühtegi sellist nõuet. Kaebaja vaidlustas konkreetset haldusakti haldusasjas nr 3-18356 ning esitas seal ka kohustamis- ja hüvitamisnõuded, kuid tema kaebus jäi rahuldamata. Kuna JM ei ole seadnud piiranguid, mille eemaldamist kaebaja taotleb, ning JM-l puudub pädevus ja volitused kaebuses märgitud piirangute eemaldamiseks, puudub kaebajal sellise nõude esitamiseks kaebeõigus. Selline nõue tuleb tagastada HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel. Kaebaja nõuet ei ole võimalik tõlgendada viisil, et tema soovitud eesmärk jääks halduskohtu pädevuse piiresse, s.o kaebus tuleks tagastada HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel. 4) Kaebaja palub välja mõista JM-i poolt haldusasjas nr 3-18-356 tekitatud kahju 259 000 eurot. Kaebajaga ei saa nõustuda, et JM teostab õigusemõistmist ning see on olnud haldusasjas nr 318-356 õigusvastane. Õigust mõistavad Eestis kohtud. Kaebusest ei nähtu, et JM oleks haldusasjas nr 3-18-356 menetlusosalisena kaebajale kahju tekitanud. Kuigi JM oleks siinses asjas kahjunõude sisulisel läbivaatamisel vastustajaks, ei muuda see teda õigusemõistjaks. Nõue õigusemõistmisega tekitatud kahju hüvitamiseks tuleb tagastada HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel, sest kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Kuigi kaebaja soovitud mittevaralise kahju hüvitis ületab oluliselt HKMS § 133 lg-s 1 nimetatud hüve väärtuse, millest väiksema kahju korral saab vaikimisi eeldada, et riive on väheintensiivne, ei ole kohus seotud kaebaja taotletud summa suurusega. Kohtupraktikas on selgitatud (sh Xile), et riive intensiivsuse hindamisel ei ole tähtsust sellel, kas taotletud hüvitis ületab HKMS § 133 lg-s 1 sätestatud lihtmenetluse piirmäära või kui suur hüvitis konkreetse õigushüve rikkumise eest tavaliselt välja mõistetakse, vaid arvestada tuleb konkreetse õigushüve kaalukust ja sellesse sekkumise raskust (vt Tallinna Ringkonnakohtu 14.07.2023 määrus nr 3-23-797 ja seal viidatud lahendid). Kaebaja peab õigusemõistmise tulemust sisuliselt õigusvastaseks (kaebaja väitel jäeti ta ilma õigustest ja vabadustest), samuti kestis kohtumenetlus kaebaja arvates liiga kaua. Kaebaja hinnangul oli õigusemõistmine õigusvastane ajavahemikul 14.03.2019–21.06.2021. Halduskohus tegi aga 14.03.2019 juba otsuse, mistõttu menetluse jätkumine oli tingitud kaebaja apellatsioonkaebusest. Kuigi Tartu Ringkonnakohus ei peatanud apellatsioonimenetlust, saab lugeda põhjendatuks Riigikohtu 17.12.2019 otsuse nr 5-19-40 ära ootamist. Seega puudub õigusvastasus perioodil 14.03.2019–17.12.2019. Viivitamiseks ei saa lugeda kaebaja korduvaid teistmisavaldusi, mida ta on esitanud pärast Riigikohtu 08.09.2020 määrust, millega tema kassatsioonkaebust ei võetud menetlusse. Apellatsioonkaebuse läbivaatamist 6,5 kuu jooksul või kassatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamist 2 kuu jooksul ei saa pidada eraldi ega kumulatiivselt liiga pikaks kohtumenetluseks. Tegemist on väheintensiivse riivega. Riive vähest intensiivsust ilmestab see, et kaebus jäeti lõpuks rahuldamata, s.t kohtumenetluse kestuse tõttu ei veninud kaebajale hüve või õiguse andmine, sest kohtud on pidanud piiranguid õiguspäraseks. Riigikohus leidis otsuses nr 5-19-40 mh, et tubakatoodete keelamine ei kujuta endast kaalukat kinnipeetava õiguste riivet, mis jätaks ta ilma eluks hädavajalikust (p 58) ning keeld ei põhjustanud kaebajatele nii intensiivseid kannatusi ja ebameeldivusi, et võiks rääkida põhiseaduse § 18 esimesest lausest tuleneva õiguse olla inimväärikalt koheldud riivest (p 61). Kaebuse rahuldamine on ebatõenäoline. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 15 lg-tes 1 ja 31 sätestatud kahjunõude rahuldamise eeldused ei ole täidetud. Kohtupraktika järgi pole RVastS § 15 lg-st 1 tulenev piirang põhiseadusega vastuolus. Kuna kohtumenetluse pikkuse osas on olnud riive vähene, kui mitte olematu, puudub eelduslikult ka kohtute õigusvastane tegevusetus kahju väljamõistmise eeldusena. Kaebaja on ammendanud edasikaebevõimalused. RVastS §-s 15 sätestatud piirangute eesmärk on tagada õiguskindlus ja kohtute sõltumatus. 3(5)

3-23-530

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

X palub määruskaebuses tühistada halduskohtu 15.08.2023 määrus.

Kaebaja jääb halduskohtule esitatud nõuete juurde. Kaebuse tagastamiseks ei olnud alust. Halduskohus ei selgitanud 15.08.2023 määruses, millise kohtu poole peab kaebaja pöörduma ning kelle pädevusse kuulub asja arutamine. Jätkuvalt saab jaatada Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklite 3, 6, 13, 14, 18, 39 ja 41 rikkumist. Kaebaja inimväärikust alandati 14.03.2019–21.06.2021 haldusasjas nr 3-18-356 mh tõhusate õiguskaitsevahendite puudumise tõttu. Kaebust menetleti haldusasjas nr 3-18-356 liiga kaua. Põhjendamatu suitsetamise keeluga võeti kaebajalt tegevus, millega leevendatakse stressi ja tõrjutakse igavust. Kaebajat diskrimineeriti, sest tal puudus võimalus osta vanglasisesele arvele kantud vahendite eest sigarette ja tubakat. Nõue kohustada JM-i arutama haldusasja nr 3-18356 on seaduslik. Kaebajale keelduti põhjendamatult kohtulahendite tõlkimisest.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-23-530 lahendite tõlkimise kuludest kandmisest vabastamiseks. Selle määruse peale esitatud määruskaebuse jättis Tallinna Ringkonnakohus 27.06.2023 määrusega rahuldamata. Kohtud leidsid, et kaebaja eesti keele oskus on piisav selleks, et aru saada eestikeelsetest kohtulahenditest ning neile vastu vaielda. Need halduskohtu ja ringkonnakohtu määrused on jõustunud. Seega ei tõlgita kaebajale siinses haldusasjas tehtud kohtulahendeid (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 04.10.2023 määrus nr 3-23-1579, p 9). (allkirjastatud digitaalselt)

5(5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.