X kaebus Riigikohtu otsuse tühistamiseks; Justiitsministeeriumi kohustamiseks ja kahju hüvitamiseks
RESOLUTSIOON
Tagastada X kaebus läbivaatamatult.
Edasikaebamise kord
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates.
1.X esitas 03.03.2023 Tartu Halduskohtule kaebuse, mis on kohtualluvuse korras edastatud Tallinna Halduskohtule, järgmiste nõuetega:
1.tühistada Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 17.12.2019 otsus nr 5-19-40;
2.kohustada Justiitsministeeriumi võtma maha kohtuasja nr 3-18-356 läbivaatamise piirangud;
3.hüvitada kaebajale 259 000 eurot.
2.Kohus jättis kaebuse 10.04.2023 määrusega käiguta. Kaebajal tuli nõuete kaupa põhjendada: - Riigikohtu otsuse tühistamine - kas kohus on kaebuse nõudest – Riigikohtu otsuse tühistamine – õigesti aru saanud; kas kaebaja jääb nõude juurde, arvestades kohtu selgitust, või leiab jätkuvalt, et halduskohtul on pädevus ja volitus tühistada Riigikohtu otsuseid. - Läbivaatamise piirangute kõrvaldamine - milliseid läbivaatamise piiranguid, mis tuleks kaebaja meelest kõrvaldada, kaebaja silmas peab; kuidas on Justiitsministeerium need piirangud seadnud ja kuidas saab Justiitsministeerium need kõrvaldada, arvestades kohtu poolt selgitatut. - 259 000 euro hüvitamine - kes kaebajale kahju tekitas. Kui kaebaja jääb selle juurde, et Justiitsministeerium tekitas kaebajale kahju kohtuasjas nr 3-18-356 vastustajana, s.o kaebaja kaebusele vastates ja menetluses osaledes, tuleb seda kohtule põhjendada; millise kahju hüvitamist kaebaja taotleb ning ka selgitada, kuidas ta sellise summani jõudnud on. Kohtule ei ole arusaadav, kas kaebaja taotleb varalise ja/või mittevaralise kahju hüvitamist ja kuidas ta on summa arvutanud või millest lähtudes tuletanud; mida kaebaja hinnangul kohtuasjas nr 3-18-356 valesti tehti ning kuidas sellega kaebajale kahju tekkis. Kohtule ei ole arusaadav, millist õiguste rikkumist kohtumenetluse käigus kaebaja ette heidab. Ehk kas kuidagi koheldi kaebajat ebavõrdselt, ebaõiglaselt või ebaväärikalt või kestis kohtumenetlus kaebaja hinnangul liiga kaua või näeb kaebaja rikkumist kuskil mujal? Kaebajal tuleb seda osa põhjalikumalt kirjeldada. Sama määrusega jättis kohus rahuldamata kaebaja menetlusabi taotluse halduskohtu lahendite tõlkimise kuludest kandmiseks vabastamiseks (määruse resolutsiooni p 3). Kaebaja pidi kohtu küsimustele vastama 15 päeva jooksul punkti 3 jõustumisest arvates. Kohus selgitas ka, et puuduste kõrvaldamata jätmisel võib kohus kaebuse tagastada. 1(6)
3.Tallinna Ringkonnakohtu 27.06.2023 määrusega jäeti kaebaja määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 10.04.2023 määruse resolutsiooni punkt 3 muutmata. Tallinna Ringkonnakohtu määrus on kaebajale allkirja vastu kätte toimetatud 29.06.2023. Seega pidi kaebaja kohtule vastama hiljemalt 14.07.2023. Kaebaja ei ole kohtule sisuliselt vastanud. Kaebaja on kohtule 03.07.2023 edastanud üksnes Tallinna Ringkonnakohtu määruse ärakirja (dtl 150).
4.Kohtulahendi jälgitavuse huvides esitab kohus kaebaja argumendid kaebusest ja määruskaebusest kaebaja nõuetele vastavates osades. 03.03.2023 kaebuse tõlge (dtl 92 jj): - Tühistada Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve 17.12.2019 otsus asjas nr 5-19-40. Kohustada Justiitsministeeriumi maha võtma kohtuasja nr 3-18-356 läbivaatamise piirangud. Justiitsministeeriumil hüvitada X kasuks 259000 (kakssada viiskümmend üheksa tuhat) eurot. Tunnistada Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve 17.12.2019 asja nr 5-19-40 otsuse raames punktid 6163 Põhiseadusega vastuolus olevateks ja kehtetuks osas, milles on olemas väärika kohtlemise ja õiguse efektiivsele kaitsevahendile mittetäitmise alus. - Asja nr 3-18-356 läbivaatamisest keeldumine ja Riigikohtu 17.12.2019 asja nr 5-19-40 otsuse p 61-63 kohaldati eesmärgiga keelduda tuvastamast Justiitsministeeriumi tegevustes õigusvastasust ja õiguse rikkumist õiglasele kohtumenetlusele: ja rajaneb nii materiaalse kui ka menetlusõiguse mitte kohaldamisele. On võimalik tuvastada Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni § 3, 6, 13, 14, 18, 39 ja 41 rikkumist. Järelikult käesoleva uurimise kontekstis toonitab kaebuse esitaja uuesti, et leiab aset diskrimineerimisrežiim nendel või teistel asjaoludel. Ja kui Justiitsministeerium ei kompenseeri õigust õiglasele läbivaatamisele, siis esineb tugev eeldus selleks, et kaebuse esitaja on väärikat suhtumist rikkuvates tingimustes. Õigusest tuleneva rikkumise eelduse saab ümber lükata, kui kompenseeritakse järgmiste asjaoludega, mis peavad esinema kumulatiivselt: - Õigus, s.o õigusest ilmajätmist ja kohtuvõimul kohustuse õigustega ja vabadustega tagamise puudumist tuleb taluda lühiajaliselt ja harva: - Justiitsministeerium õigusemõistmise teostamisel ajavahemikul 14.03.2019-21.06.2021 Riigikohtu 17.12.2019 asja nr 5-19-40 otsuse p 61-63 kohaldamisel kohtuasjas nr 3-18-356 tagas olukorra võimaluse, kus on olemas alus nii materiaalse kui ka menetlusõiguse kohaldamiseks (Riigikohtu üldkogu 06.01.2004 otsus asjas nr 3-1-3-13-03 p 31). - Ei tohi esineda kaebuse esitaja seisundit raskendavaid asjaolusid, mis on tingitud näiteks: iga menetlusosalise põhjendamatut õigusest ilmajätmist oma kohustuste täitmisel mitte ainult austada ja arvestada teiste inimeste õigustega, vaid ka järgida seadusi. - Moraalse kahju hüvitamise osas märgib kaebuse esitaja järgmist. Justiitsministeeriumi õigusemõistmise teostamine kohtuasjas nr 3-18-356 on õigusvastane pika ajaperioodi 14.03.201921.06.2021 (kokku 2 aastat 3 kuud ja 7 päeva) tõttu, kus on olemas alus õiglase menetlusõiguse mittetäitmisele, kui kaebuse esitaja asub diskrimineerimisrežiimis. Järelikult on täidetud kahju hüvitamise eeldused (RVastS § 7 lg 1, § 9 lg 1, § 14 lg 1) (Riigikohtu 31.12.2014 otsus asjas nr 3-4-1-50-14 p 33). Seega ei saa kohaldada järgmist Riigikohtu otsust: 13.01.2010 nr 3-2-1-15209 p 11. Nõue kohustada Justiitsministeeriumit vaatama läbi kaebust asjas nr 3-18-356 on seaduslik Eesti Vabariigi Konstitutsiooni § 3 mõttes. 14.04.2023 määruskaebuse tõlge (dtl 142): - Põhiseaduse § 123 mittesobiva kasutamise tulemusel rikkus kohtuvõim ajavahemikul 14.03.2019–21.06.2021 HKMS § 120 sätteid, kuigi kaebus haldusasjas nr 3-18-356 vastas seaduse nõuetele ja oli esitatud õigeaegselt. Sealjuures keeldus kohtuvõim menetlusse võtmast avaldust kohtuakti ülevaatamiseks uute tõendite tõttu. Riigikohus rikkus menetlusnorme juhul, mil 2(6)
oleks tulnud kaebuse esitaja vabastada riigilõivu maksmisest, kuna nii Tartu Vangla kui ka Justiitsministeerium rikkusid inimõigusi. Järelikult puudub vaidlus selle üle, et kaebus nõudega muuta Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 17.12.2019 otsust nr 5-19-40 ei kuulu halduskohtu pädevusse. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsused jõustuvad nende kuulutamise hetkest (põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 58 lg 2) ja ei kuulu edasikaebamisele (Tallinna Ringkonnakohtu 26.10.2020 määrus asjas nr 320-1823, p 5). Kaebus nõudega kohustada Justiitsministeeriumit võtma maha piirangud haldusasja nr 3-18-256 läbivaatamiselt kuulub tõepoolest halduskohtu pädevusse, kuna kaebuse argumentidest tuleb välja lugeda, et nimetatud nõue on seotud asja õiglase arutamisega (Eesti Vabariigi põhiseaduse § 22 lõige 3). Nii on edasikaebamise õigus olemas nii subjektiivse õiguse kui ka kaitse avaliku huviga seotult (Tallinna Ringkonnakohtu 11.11.2019 määrus asjas nr 3-191434, p 14). Nõue kahju kompenseerimiseks ei ole materiaalne ja on esitatud nii kaebuses kui ka erikaebuses (PS § 25). Lähtudes eeltoodust märgib kaebuse esitaja, et kaebuse esitamise õigust tuleb hinnata võimaliku inimõiguste rikkumise alusel (Tallinna Ringkonnakohtu 19.08.2021 määrus asjas nr 3-21-977, p 7) isegi sel juhul, kui ei olnud täidetud teatud eeltingimused kahju kompenseerimise nõude rahuldamiseks, mis on välja toodud riigivastutuse seaduse § 15 lõikes. - Seega palub kaebuse esitaja lugeda puudujäägid kõrvaldatuks. Kostja on Justiitsministeerium (Riigikohtu 25.11.2019 määrus asjas nr 3-19-823, p 7–8).
5.Riigikohtu otsuse tühistamine Kaebaja on selgelt taotlenud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 17.12.2019 otsuse nr 5-19-40 tühistamist. Nimetatud otsus käsitles Vangla sisekorraeeskirja punkti, mille kohaselt on kinnipeetavale vanglas keelatud suitsetatavad tubakatooted ja esemed, millest ja mille abil on võimalik suitsetatavaid tubakatooteid kokku panna või neid suitsetada. Põhiseaduslikkuse järelevalve algatajaks oli Tartu Halduskohus konkreetse normikontrolli raames. Samas ei olnud kaebaja üheski konkreetse normikontrolli algatamise asjas kaebajaks. Halduskohus leiab, et nõue tuleb tagastada HKMS § 121 lg 1 p 1 ja § 4 lg 1 alusel, kuna nõude lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses ning nõude lahendamiseks on teistsugune menetluskord. Halduskohtu pädevuses ei ole Riigikohtu otsuste tühistamine. Kaebaja on seda määruskaebuses ka ise möönnud. Üksnes Riigikohus saab põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi või üldkogu koosseisus muuta oma senist praktikat. Kui eeldada ka teistmise, s.o olemasoleva jõustunud lahendi muutmise või tühistamise võimalust, on ka sellise avalduse läbivaatamine üksnes Riigikohtu pädevuses (Riigikohtu 03.10.2017 määruse nr 5-17-29 p 8; HKMS 22. peatükk). Lisaks ei riku konkreetse normikontrolli alusel tehtud põhiseaduslikkuse järelevalve lahend kaebaja subjektiivseid õiguseid, sh kuna kaebaja ei olnud selles menetluses menetlusosaliseks. Ainuüksi asjaolust, et hiljem on muudes kohtulahendites kohtuotsusele nr 5-19-40 tuginetud, ei tähenda seda, et lahend nr 5-19-40 looks kaebajale kohustusi või keelde, võtaks talt õiguseid või muul viisil riivaks kaebaja õigushüvesid. Seetõttu ei anna kaebajale kaebeõigust ka see, et ta ei nõustu viidatud lahendite punktide 61-63 toodud seisukohtadega omandipõhiõiguse, vaba eneseteostuse, õigusselguse põhimõtte ning põhiõiguse tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele kohta.
6.Läbivaatamise piirangute kõrvaldamine Kaebaja on taotlenud kohustada Justiitsministeeriumi võtma maha kohtuasja nr 3-18-356 läbivaatamise piirangud. Kohtute infosüsteemist nähtub asja kohta järgmist: - Kaebaja taotles asjas vangla kodukorra tühistamist osas, milles see sätestas, et vangla territooriumil on suitsetamine keelatud; vangla kohustamist teha suitsetamist võimaldavaid toiminguid ning mittevaralise kahju hüvitamist. - Kohtumenetluses oli Justiitsministeerium vastustajaks kaebajale tekitatud mittevaralise kahju osas, s.o seoses õigustloova aktiga väärikuse alandamise ja tervise kahjustamisega. 3(6)
- Kaebus halduskohtule esitatud 16.02.2018 ning halduskohus kuulutas kohtuotsuse 14.03.2019. Menetluse käigus on lahendatud kaebaja korduvaid esialgse õiguskaitse taotluseid, jäetud kaebus käiguta ning lubatud kaebuse muutmist. - Kaebaja esitas 19.03.2019 apellatsioonkaebuse, mis vaadati sisuliselt läbi 30.06.2020 kohtuotsusega. - Kaebaja esitas 09.07.2020 kassatsioonkaebuse, mille Riigikohus jättis 08.09.2020 menetlusse võtmata. - Kaebaja esitas 21.09.2020 Riigikohtule teistmisavalduse, mille Riigikohus jättis 24.11.2020 määrusega menetlusse võtmata. - Kaebaja esitas 02.06.2021 Riigikohtule teistmisavalduse, mille Riigikohus jättis 21.06.2021 määrusega menetlusse võtmata. - Kaebaja on esitanud Riigikohtule avaldusi samas asjas tehtud Riigikohtu lahendite tühistamiseks veel 12.12.2022, 30.12.2022 ja 19.01.2023, millele Riigikohus on vastanud vastavalt 19.12.2022 ja 25.01.2023, et menetlus haldusasjas nr 3-18-356 on lõppenud ning mingit alust asja uuesti läbivaatamiseks Riigikohtus avaldusest ei nähtu. Riigikohus selgitas viimati, et teistmisavaldust ei või samadele asjaoludele tuginedes esitada korduvalt ning Riigikohus võib jätta järgmise samasisulise avalduse haldusasjas nr 3-18-356 tähelepanuta ning sellele enam mitte vastata. Kaebaja on nimetatud nõudes pidanud vastustajaks Justiitsministeeriumit. Kuigi kohus määrab vastustaja kindlaks ise, sõltumata kaebaja tahtest, peab kohus oluliseks selgitada järgmist: - Justiitsministeeriumil ei ole pädevust ega volitust kohustada kohtuid, sh Riigikohut kohtumenetlust kindlalt viisil läbi viima ega kindla sisuga lahendit tegema. Ka ei ole Justiitsministeeriumil pädevust ega volitusi juba jõustunud kohtulahendi tühistamiseks, teistmiseks või muul viisil lahendi kehtivuse muutmiseks. Seega ei saa Justiitsministeerium ise üle vaadata jõustunud kohtulahendeid haldusasjas nr 3-18-356 ega teha ka kohtutele, mh Riigikohtule ettekirjutusi või anda suuniseid seniste kohtulahendite muutmiseks või tühistamiseks. Ka halduskohtu pädevuses ei ole teises kohtuasjas tehtud kohtuotsuste ega Riigikohtu määruste muutmiseks või tühistamiseks, samuti Riigikohtu kohustamiseks vaadata kaebaja kassatsioonkaebus või teistmisavaldus sisuliselt läbi. Olukorras, kus Riigikohus on juba korduvalt kaebaja teistmisavaldustele vastanud ja jäänud oma seisukohale, tuleb seda taluda ja sellega leppida, et kaebaja õiguskaitsevahendid on ammendunud ning kohtuvõim ei nõustu kaebaja seisukohtadega. Isikul ei ole põhiõigust sellele, et kohtuvõim temaga nõustuks ja kaebuses soovitu tagaks. Kohtutel on ja oli pädevus haldusasja nr 3-18-356 põhiseaduslikkuse järelevalve algatamiseks, kui asjakohased menetlusnormid takistavad põhiõiguseid rikkudes kaebaja avalduste läbivaatamist. Asjaolu, et kohtud ei ole seda haldusasja nr 3-18-356 raames vajalikuks pidanud, ei võimalda esitada sellekohast kohustamisnõuet ka halduskohtule. - Kaebaja käsitluses kohtuasja läbivaatamise piirangud tulenevad seadusest. Seega ei saa Justiitsministeerium kõrvaldada seadusest tulenevaid nõudeid, millest tulenevalt on jõustunud kohtulahend lõplik, Riigikohus võib keelduda kassatsioonkaebuse menetlusse võtmisest ja/või on kindlaks määratud teistmise alused ja tingimused. Seaduseid võtab Eesti Vabariigis vastu parlament ehk Riigikogu. Ka Justiitsministeeriumi kohustamine algatamaks kindla sisuga seaduseelnõud, ei tagaks soovitud seaduse vastuvõtmise parlamendi poolt. Halduskohtul puuduvad volitused lahendada iseseisvalt vaid õigustloova akti kehtetuks tunnistamise nõuet. Kohus saab kontrollida, kas õigustloov akt või selle puudumine on põhiseadusega kooskõlas, üksnes siis, kui kohus kontrollib halduse tegevuse – mõne haldusakti, toimingu või menetlustoimingu – õiguspärasust. Ühtegi sellist nõue kaebaja käesolevas asjas esitanud ei ole. Kaebaja vaidlustas konkreetset haldusakti haldusasjas nr 3-18-356 ning esitas ka lubatavad kohustamis- ja hüvitamisnõuded, kuid kohtud jätsid need nõuded rahuldamata. Eeltoodu ei anna halduskohtule volitust käesolevas asjas abstraktse normikontrolli alustamiseks.
4(6)
Kuna Justiitsministeerium ei ole seadnud piiranguid, mille kõrvaldamist kaebaja taotleb, ning Justiitsministeeriumil puudub nii pädevus kui ka volitused kaebaja soovitud piirangute kõrvaldamiseks, puudub kaebajal kaebeõigus RVastS § 6 lg 1 mõttes, kuna avaliku võimu kandja ei ole kohustatud haldusakti andma ega toimingut sooritama. Kaebaja nõuet ei ole võimalik tõlgendada ka viisil, et kaebaja soovitud eesmärk jääks halduskohtu volituste või pädevuse piiresse, olgu siis kaebaja sooviks kohtulahendite ümbervaatamine või seaduse muutmine. Seega tuleb nõue tagastada HKMS § 121 lg 1 p 1 ja lg 2 p 1 alusel kohtu pädevuse ja kaebajal kaebeõiguse puudumise tõttu.
7.Mittevaralise kahju hüvitamine Kaebaja taotleb, et Justiitsministeerium hüvitaks kohtuasjas nr 3-18-356 tekitatud kahju summas 259 000 eurot. Kaebaja sõnastuse järgi leiab ta, et Justiitsministeerium teostab õigusemõistmist ning see on olnud õigusvastane. Kohus sellega ei nõustu. Õigust mõistavad Eesti Vabariigis kohtud. Kaebusest ei nähtu, et Justiitsministeeriumi oleks kaebajale õigusemõistmise käigus haldusasjas nr 3-18-356 menetlusosalisena kaebajale kahju tekitanud. Küll möönab kohus, et Justiitsministeerium oleks kaebuse sisulisel läbivaatamisel vastustajaks (HKMS § 17 lg 3), mis ei muuda ministeeriumit õigusemõistmise teostajaks. Kohus leiab, et nõue õigusemõistmisega tekitatud kahju hüvitamiseks tuleb tagastada HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel, kuna kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.
7.1.Kuigi kaebaja soovitud mittevaralise kahju hüvitis ületab oluliselt HKMS § 133 lg-s 1 nimetatud hüve väärtuse, millest väiksema kahju korral saab vaikimisi eeldada, et riive on väheintensiivne, ei ole kohus seotud kaebaja taotletud summa suurusega. Tallinna Ringkonnakohus selitas 14.07.2023 määruses nr 3-23-797 samale kaebajale, et seejuures ei ole riive intensiivsuse hindamisel tähtsust sellel, kas taotletud hüvitis ületab HKMS § 133 lg-s 1 sätestatud lihtmenetluse piirmäära või kui suur hüvitis konkreetse õigushüve rikkumise eest tavaliselt välja mõistetakse, vaid arvestada tuleb konkreetse õigushüve kaalukust ja sellesse sekkumise raskust (Riigikohtu 26.05.2022 määrus nr 3-21-1411, p 12; 27.06.2017 otsus nr 3-3-1-9-17, p 13; vt viimati Tallinna Ringkonnakohtu 20.04.2023 määrus nr 3-22-2021, p 23 ja sealsed viited). Kohus järeldab kaebusest, et kaebaja peab õigusemõistmise tulemust sisuliselt õigusvastaseks (kaebaja jäeti tema õigustest ja vabadustest ilma) ning ka kohtumenetlus kestis liiga kaua. Kohtumenetluse pikkuse osas on kaebaja leidnud, et õigusvastane oli pikk ajaperiood 14.03.201921.06.2021 (kokku 2 aastat 3 kuud ja 7 päeva). Siinkohal on oluline: - Halduskohus kuulutas kohtuotsuse 14.03.2019, mistõttu menetluse edasine jätkumine oli tingitud kaebaja apellatsioonkaebusest. - Kuigi Tartu Ringkonnakohus ei peatanud apellatsioonimenetlust, saab lugeda põhjendatuks Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve 17.12.2019 otsuse asjas nr 5-19-40 ära ootamist. Seega puudub õigusvastasus perioodi 14.03-17.12.2019 osas. - Ringkonnakohus lahendas apellatsioonkaebuse 30.06.2020 ning Riigikohus otsustas 08.09.2020 kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise. Kohus leiab, et kohtute poolt viivitamiseks ei saa lugeda kaebaja korduvaid teistmisavaldusi, mida ta on esitanud pärast Riigikohtu 08.09.2020 määrust. Ka ei saa apellatsioonkaebuse läbivaatamist sisuliselt 6,5 kuu jooksul ega kassatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamist 2 kuu jooksul pidada eraldi ega kumulatiivselt liiga pikaks kohtumenetluseks, vaid tegemist on väheintensiivse riivega.
5(6)
Riive vähest intensiivsust sisulises aspektis ilmestab see, et kaebus jäeti lõpuks rahuldamata, st kohtumenetluse kaebaja hinnangul viibimise tõttu ei veninud kaebajale hüve või õiguse andmine, kuivõrd kohtud on pidanud piiranguid õiguspäraseks. Riigikohus leidis otsuses nr 5-19-40 muu hulgas, et tubakatoodete keelamine ei kujuta endast kaalukat kinnipeetava õiguste riivet, mis jätaks ta ilma eluks hädavajalikust (p 58) ning keeld ei põhjustanud kaebajatele nii intensiivseid kannatusi ja ebameeldivusi, et võiks rääkida PS § 18 esimesest lausest tuleneva õiguse olla inimväärikalt koheldud riivest (p 61). Halduskohus ei leia, et peaks asuma kaebaja kahjunõuet hinnates riive intensiivsuse osas teistsugusele seisukohale.
7.2.Kaebuse rahuldamine on ebatõenäoline. RVastS § 15 lg-tes 1 ja 31 sätestatud kahjunõude rahuldamise eeldused ei ole täidetud. Varasemas kohtupraktikas (vt. Tallinna Ringkonnakohtu 19.08.2021 määrus nr 3-20-1389, p 13 ja seal viidatud kohtupraktika1 ) on käsitletud RVastS § 15 lõike 1 kooskõla põhiseadusega ning leitud, et sellest sättest tulenev piirang ei ole põhiseadusega vastuolus. Kohus käsitles ka eelnevalt, et kohtumenetluse pikkuse osas on olnud riive vähene kui mitte olematu. Seetõttu puudub eelduslikult ka kohtute õigusvastane tegevusetus kahju väljamõistmise eeldusena. Kohtuotsuste sisulise õigsuse osas leiab halduskohus, et kaebaja on ammendanud edasikaebevõimalused. RVastS § 15 piirangute eesmärk on tagada jõustunud kohtulahendite suhtes õiguskindlus ja kohtute sõltumatus ning vältida olukorda, kus sama kohtuasja lahendatakse esmalt põhivaidluse läbivaatamisel ja seejärel õigusemõistmisega tekitatud kahju hüvitamise kaebuse lahendamisel.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Sullin--
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.