Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja Virgo Saarmets
Otsuse tegemise aeg ja koht
20.10.2023, Tallinn
Haldusasja number
3-22-305
Haldusasi
X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 11.01.2022 otsuse nr 4.2-1/320-1 tühistamiseks ja vastustaja kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja X, esindaja vandeadvokaat Kelli Ristal Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja AN
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 19.12.2022 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Rahuldada X apellatsioonkaebus.
2.Tühistada Tallinna Halduskohtu 19.12.2022 otsus haldusasjas nr 3-22-305. Teha uus otsus, millega tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 11.01.2022 otsus nr 4.2-1/320-1 ning kohustada Politsei- ja Piirivalveametit vaatama uuesti läbi X taotlust relvaloa saamiseks.
3.Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt välja 2740 eurot X menetluskulude katteks. Muud võimalikud menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 20.11.2023. Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.X (kaebaja) esitas 17.12.2021 taotluse relvaloa saamiseks jahipidamise ning enese ja vara kaitse otstarbel.
2.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) keeldus 11.01.2022 otsusega nr 4.2-1/320-1 kaebajale relvaloa andmisest relvaseaduse (RelvS) § 36 lg 4 p-de 3 ja 5 alusel. RelvS § 36 lg 4 p 3 kohaselt võib keelduda relvaloa andmisest isikule, kes enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu on sobimatu antud liiki relva soetama ja omama. Tulirelv on kõrgema ohu allikas ja selle valdajale on seatud kõrged nõuded, et ennetada võimalikku ohtu avalikule korrale ning teiste isikute elule ja tervisele. Hinnangu andmisel vaadeldakse isiku üldist õiguskuulekust. Järelduse, et isiku eluviis ja käitumine on teisi ohustav, saab teha ka sellise käitumise ja tegude alusel, mis ei ole seotud vägivallaga. Kaebaja pani alaealisena toime õigusrikkumisi. Kaebaja väidab, et 16.09.2006 ei karistatud teda alkoholiseaduse (AS) § 70 alusel avalikku kohta joobnud olekus ilmumise eest, kuid politsei andmetel määrati talle rahatrahv 180 krooni. Kaebaja ei tunnista, et oli 08.06.2007 liiklusõnnetuse põhjustaja, kuid teda karistati kuni 30.06.2011 kehtinud liiklusseaduse (LS v.r) § 7436 lg 2 p 3 alusel jalgratturi poolt liiklusnõuete rikkumise eest rahatrahviga 300 krooni. Kaebaja on ka täiskasvanuna eiranud liikluses kehtivaid reegleid. Kaebaja sõitis 23.10.2018 vastu tänavavalgustusposti ja liiklusmärki ning põhjustas liiklusõnnetuse, mille eest karistati teda 21.11.2018 liiklusseaduse (LS) § 223 lg 1, § 236 lg 1 ja § 226 lg 1 järgi. Kaebaja väitel ei kasutanud ta sõidu ajal mobiiltelefoni, vaid GPS-seadet ja oli sõidu ajal kaine, kuid kaebaja ei saa aru, et tema kõrvaltegevus sõiduki juhtimise ajal viis liiklusõnnetuseni. Samuti ei mõista ta, et sündmuskohalt lahkumine politseid liiklusõnnetusest teavitamata ja pärast liiklusõnnetust alkoholi tarvitamine on LS-i rikkumine. Kaebajat karistati 21.04.2020 LS § 227 lg 2 järgi, sest ta ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 30 km/h. See kiiruseületamine oli kaebaja selgitusel tahtmatu, sest ta ei olnud tähelepanelik liiklusmärkide osas. Viie kuu möödumisel, s.o 24.09.2020, pani kaebaja toime uue liiklusrikkumise, ületades lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 33 km/h ja juhtides sõidukit alkoholijoobes (alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte väiksem kui 0,67 mg/l). Selle rikkumise eest määrati kaebajale LS § 224 lg 2 ja § 227 lg 2 alusel 11.04.2021 otsusega karistuseks rahatrahv ja lisakaristusena võeti ära juhtimisõigus viieks kuuks. Juhtimisõiguse äravõtmise tähtaeg lõppes septembris 2021. Kaebaja väitel on ta eeskujulik perekonnainimene ning teda hinnatakse kõrgelt tööl ja jahiseltsis, kuid kaebaja ei ole õiguskuulekas ja tema käitumine ei ole ajas muutunud, millest tulevalt puudub tal vastutustunne teiste ühiskonnaliikmete ees. Kaebajale ei saa usaldada relva, sest puudub kindlus, et ta käsitseb seda õiguspäraselt. Kaebaja peab näitama, et õigusrikkumised ei kordu ja ta suudab kinni pidada ühiskonnas kokku lepitud reeglitest. Rikkudes järjepidevalt õigusnorme, ei pruugi kaebaja oma käitumist kontrolli all hoida ja ta võib ohustada ennast või teiste isikute turvalisust. Avalik huvi on suunatud sellele, et tulirelvad oleksid vaid selliste isikute valduses, kes vastavad kõrgendatud nõudmistele.
3.PPA parandas 11.01.2022 kirjaga nr 4.2-1/320-2 haldusmenetluse seaduse (HMS) § 59 alusel ilmselge ebatäpsuse 11.01.2022 otsuses. PPA selgitas, et viide RelvS § 36 lg 4 p-le 5 oli ekslik ja keeldumise aluseks oli üksnes RelvS § 36 lg 4 p 3.
4.X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 11.01.2022 otsuse tühistamiseks ja PPA kohustamiseks vaadata kaebaja relvaloa taotlus uuesti läbi.
2(9)
3-22-305 PPA otsus on oluliste kaalutlusvigadega. Mitmed kaebajat toetavad asjaolud jäeti välja selgitamata. Kaebaja on aastaid osalenud Eesti Jahimeeste Seltsi korraldatud jahtidel ajumehe ja jäljekütina. Kaebaja on Raudoja Jahtkonna ja Tallinna Jahimeeste Selts MTÜ liige. Jahil käimine on kaebaja peres traditsioon. Kaebaja on sooritanud jahieksamid ja saanud jahitunnistuse. Revolver on vajalik enese ja vara kaitseks. Pole tõenäoline, et kaebajal tekib vajadus kasutada relva iseenda, pere või vara kaitseks, kuid relva võib vaja minna nt looma rünnaku korral. RelvS § 36 lg 4 p-le 5 ei saanud tugineda, kuid PPA on 11.01.2022 otsuses sellegipoolest märkinud, et kaebajal on kehtiv karistatus süüteo eest. RelvS § 36 lg 4 p 3 kohaldamine eeldab, et PPA hindab kaebaja käitumist ja eluviisi ning kaalutleb asjaolusid. PPA ei ole välja toonud, miks ja millistel asjaoludel võib kaebajast lähtuv oht realiseeruda. PPA otsus tugineb ainult karistusregistrist kustutatud andmetele, mis ei ole lubatav (vt Tartu Ringkonnakohtu 17.03.2021 otsus nr 3-19-1641, p-d 21 ja 22). Relvaloa andmisest keeldumine ei saa olla karistus varem toime pandud õigusrikkumise eest. Tegemist on haldusõigusliku ohutõrje meetmega, mis ei või tugineda pelgalt süüteos süüdimõistmisele. PPA on õigusvastaselt rõhutanud alaealisena toime pandud rikkumisi, milleks ühel juhul on jalgratast juhtides tahtmatult liiklusõnnetusse sattumine. Relvaloa taotluse lahendamisel ei saa tugineda kellegi subjektiivsele arvamusele taotleja usaldusväärsusest, vaid menetluse käigus tuleb välja selgitada objektiivsed asjaolud, millest nähtuks, et isik võib kujutada endast ohtu. PPA ei ole välja toonud, kuidas näitavad alaealisena ühel korral avalikus kohas alkoholijoobes viibimine ja jalgratturina liiklusõnnetusse sattumine kogumis karistusregistri arhiivi kantud liiklusrikkumistega, et kaebaja võib olla relva kasutades ohtlik nii jahil kui ka tavaelus. Kuna relvaloa andmise otsus põhineb prognoosil, tuleb kaebaja isikut, eluviisi ja käitumist positiivselt ja negatiivselt iseloomustavad asjaolud korrektselt tuvastada ning nende põhjal esitada põhjendused, miks esineb isiku puhul kaitstava õigushüve kahjustamise oht (vrdl Riigikohtu 19.02.2019 otsus asjas nr 3-17-1545, p 21). Vastustaja otsusest ei nähtu neid põhjendusi. Lühike tähtaeg vastuväidete esitamiseks ei võimaldanud esitada tõendeid ning kasutada kvalifitseeritud õigusabi või ise põhjalikumalt uurida, kas PPA argumendid on adekvaatsed ja lubatavad.
5.PPA palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes vaidlustatud haldusakti põhjenduste juurde. Vastustaja põhjendas, miks kaebaja vastuväited ei mõjutanud lõplikku otsust. Vastustaja ei seadnud kahtluse alla kaebaja käitumist kohusetundliku kodaniku ja perepeana ega teinud etteheiteid suhtlemisele sõprade ja jahikaaslastega, vaid viitas kaebaja õigusrikkumistele. Otsuse tegemisel ei ole tuginetud karistatuse faktile, vaid arvestati kaebaja kalduvust käituda õigusvastaselt. Karistatuse kustumine ei muuda süüteo toimepanemist olematuks ja neid rikkumisi ei saa jätta tähelepanuta. PPA-l oleks puudunud vajadus pöörata tähelepanu minevikus toimunud sündmustele, kui kaebaja hilisem käitumine poleks sellele osutanud. Kaebaja pani paari aasta jooksul toime kolm liiklusalast rikkumist. 2018. a liiklusõnnetus võis olla põhjustatud ettevaatamatusest, kuid sündmuskohalt lahkumine ja alkoholi tarbimine pärast seda eeldavad tahtlust. Ka 2020. a-l võis kiiruse ületamise põhjuseks olla tähelepanematus või ettevaatamatus, kuid alkoholi sisaldus väljahingatavas õhus ei jäta võimalust, et kaebaja võis istuda autorooli enesele teadmata alkoholi tarvitanuna. Seega on vaid aja küsimus, millal toimub järgmine rikkumine. Kaebaja vastutustundetu käitumine ei ole ajas muutunud. Tulirelva omajale on seatud kõrgendatud nõuded selleks, et tagada relvaomaniku ja teiste isikute turvalisus, mis on ülekaalukas avalik huvi. Relvaloa väljastamisel piisab sellest, kui varasema käitumise pinnalt ei ole põhjust pidada isikut relvaloa andmisel piisavalt usaldusväärseks. Seadusest ei tulenenud kohustust esitada relvaloa väljastamisest keeldumisel põhjendusi iga
3(9)
3-22-305 relvaliigi kohta, sest keeldumise aluseks on taotleja isikuomaduste, mitte ühe või teise relvaliigi sobimatus. Kaebaja eneseteostuse piirangud on tingitud tema enda tegevusest. Kaebaja helistas menetlejale e-kirja kättesaamise päeval ja küsis, millises vormis ta peab vastama. Kaebaja ei kurtnud, et vastamise tähtaeg on liialt lühike. Vastustaja arvestas kaebaja selgitustega. Põhjendamispuudustega haldusakti võib jätta tühistamata, kui on ilmselge, et haldusorgan peaks vaidlustatud haldusakti uuesti välja andma. Seega, kui vaidlustatud otsusel ongi puudusi, tuleb kaebus jätta rahuldamata.
6.Tallinna Halduskohus jättis 19.12.2022 otsusega kaebuse rahuldamata. PPA viitas otsuse andmise õigusliku alusena RelvS § 36 lg 4 p-dele 3 ja 5, kuid parandas 11.01.2022 kirjaga oma otsust ja märkis, et RelvS § 36 lg 4 p-le 5 viidati ekslikult. Tegemist oli ilmselge veaga, mille võis HMS § 59 alusel parandada. PPA ei tuginenud otsuse põhjendustes RelvS § 36 lg 4 p-le 5 ega põhjendanud otsust sellega, et kaebajal on karistusregistri andmetel kehtivad karistused. PPA viitas kaebaja süütegudele tema käitumist ja eluviisi hinnates, mis on RelvS § 36 lg 4 p 3 kohaldamisel lubatav. PPA on teinud vaidlusaluses otsuses vigu kaebaja süütegudele viidates. Vastustaja esitatud tõenditest selguvad järgmised asjaolud: a) kaebaja rikkus 23.–24.10.2018 LS § 223 lg-t 1, § 226 lg-t 1 ja § 236 lg-t 1, sest tegeles sõiduki juhtimise ajal toimingutega, mis segavad juhtimist, sõitis teelt välja vastu tänavavalgustusposti ja liiklusmärki, põhjustades sellega varalise kahju Tallinna linnale, lahkus sündmuskohalt politseid teavitamata ja tarvitas vahetult pärast liiklusõnnetust, kuid enne liiklusõnnetuse asjaolude väljaselgitamist alkoholi. Kaebajat karistati PPA 21.11.2018 otsusega väärteoasjas nr 2302,18,011713, mida muudeti osaliselt Harju Maakohtu 16.01.2019 otsusega nr 4-18-6469; b) kaebaja rikkus 21.04.2020 LS § 227 lg-t 2, kui ületas sõiduki juhtimisel lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 30 km/h. Kaebajat karistati PPA 21.04.2020 kiirmenetluse otsusega väärteoasjas nr 2302,20,005885; c) kaebaja rikkus 05.09.2020 LS § 224 lg-t 2 ja § 227 lg-t 2, kui ületas sõiduki juhtimisel lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 33 km/h ja juhtis sõidukit lubatud alkoholipiirmäära ületades. Kaebajat karistati PPA 24.09.2020 otsusega väärteoasjas nr 2317,20,008938. PPA viitas otsuse põhjendustes mh 24.09.2020 toime pandud liiklusrikkumisele ja 11.04.2021 määratud karistusele, kuid sellise rikkumise ja karistuse kohta ei ole kohtule andmeid esitatud. Arvatavasti peab vastustaja silmas 05.09.2020 rikkumist, mille eest määrati 24.09.2020 karistus. Harju Maakohus tühistas 03.11.2020 otsusega asjas nr 4-20-4159 osaliselt vastustaja 24.09.2020 otsuse ning mõistis kaebajale karistuseks rahatrahvi ja lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise viieks kuuks. Kohtuotsus jõustus 11.11.2020, s.o karistus kehtis juhtimisõiguse äravõtmise osas kuni 11.04.2021. See eksimus ei too kaasa vaidlustatud otsuse tühistamist (HMS § 58). PPA keeldus relvaloa väljastamisest põhjusel, et kaebaja on liikluses suurema ohu allika valdajana (mootorsõiduki juhina) rikkunud korduvalt seaduses sätestatud nõudeid, mistõttu ei saa kaebaja käitumisest ja eluviisist järeldada, et ta järgiks tulirelva kui samuti suurema ohu allika valdajana seaduses sätestatud nõudeid, mis on ette nähtud teiste isikute elu, tervise ja vara kaitseks. Kuupäevadega eksimisele vaatamata on PPA kaebaja käitumise ja eluviisi hindamisel õigesti arvestanud tema korduvate rikkumistega. Õige on kaebaja seisukoht, et relvaloa andmisest keeldumine karistusregistrist kustutatud karistusandmetele tuginedes ei ole õiguspärane (RelvS § 36 lg 2). Samas ei olegi PPA seda teinud, sest ei keeldunud relvaloa andmisest RelvS § 36 lg 1 p-de 6, 7, 11, 111 või 14 alusel. PPA tugines RelvS § 36 lg 4 p-le 3, mis annab vastustajale relvaloa väljastamise menetluses õiguse hinnata isiku eluviisi ja käitumist, et otsustada tema sobivuse üle relva käsitsema. Selleks 4(9)
3-22-305 on PPA-l õigus tugineda ka karistusregistrist kustutatud andmetele, sest rikkumised ja nende korduvus võimaldavad hinnata isiku eluviisi, käitumist ja hoolsuskohustust seadusega kehtestatud nõuetest kinnipidamisel. Relvaloa omamise õiguse üle otsustamisel on PPA-l õigus arvestada isiksuseomadusi ja süstemaatilist käitumist, mis annavad aluse prognoosida isikust lähtuvat ohtu iseendale või teistele. Isikust lähtuva ohu prognoosimisel saab aluseks võtta varem toime pandud tegude asjaolud ja selle, kuidas isik väljendab oma suhtumist nendesse. Kaebaja ei suuda järgida mootorsõiduki juhina kehtivaid õigusnorme ja on neid korduvalt rikkunud, mistõttu ei ole välistatud, et ta rikub ka tulirelva käitlejana õigusaktides sätestatud reegleid. PPA kirjeldas 11.01.2022 otsuses mh kaebaja 2006. ja 2007. a-l toime pandud väärtegusid. See on isiku pikaajalise käitumismustri ja normikohase käitumise hindamiseks lubatav. PPA on ära näidanud, et kaebaja mittenormikohane käitumine on olnud pikaajaline ja kaebaja ei ole oma käitumist muutnud ka täiskasvanuks saades. Seega ei olnud tegemist vaid alaealisena toime pandud rumalustega, millega ei oleks põhjust hilisema käitumise hindamisel arvestada, vaid süstemaatilise norme eirava käitumisega. RelvS-s ei ole sätestatud, kui pika ajavahemiku peaks PPA relvaloa taotleja eluviisi hindamisel arvesse võtma. Samas peaks relvaloa taotleja varasem käitumine näitama, et ta suudab järjepidevalt normikohaselt käituda ja võimalikud rikkumised on jäänud kaugemasse minevikku. Mida raskemad on rikkumised või mida järjepidevamalt rikkumisi toime pannakse, seda pikemat ajavahemikku on põhjendatud arvestada, et hinnata isiku käitumismustri muutumist. Kaebaja poolne liiklusnõuete rikkumine on olnud korduv ja rikkumised on muutunud raskemaks. Kaebaja pani seni viimase rikkumise toime 05.09.2020 ja juhtimisõiguse äravõtmist puudutav karistus kehtis kuni 11.04.2021, millest on vaidlustatud otsuse tegemiseni vaid üheksa kuud. Seda aega ei saa pidada piisavaks, et järeldada kaebaja käitumise paranemist. Kaebaja peab pikema aja jooksul näitama, et ta suudab järjepidevalt normidest kinni pidada ja teisi isikuid oma käitumisega mitte ohustada. Kuna igasugune tulirelv on kõrgema ohu allikas, käivad kaebaja elustiili kohta esitatud põhjendused kõigi kaebaja taotletud relvaliikide kohta. Kaebaja soov tegeleda oma hobidega ei kaalu üles võimalikku kahju teiste inimeste elule, tervisele ja varale, mille kaebaja oma hoolimatu käitumisega relva käsitsemisel võib teistele isikutele põhjustada. Jahimeeste järelkasvu ei saa tagada kõigi soovijate arvelt, vaid tegemist peab olema isikutega, kes suhtuvad relva käsitsemisse piisava hoolsusega ja suudavad käituda normikohaselt. Ennast ja vara on võimalik kaitsta ka nt elamule turvasüsteemi paigaldades. Relvaloa taotlemisel ei ole RelvS-s ega HMS-s sätestatud, kui pikk peab olema taotlejale antav tähtaeg arvamuse avaldamiseks. Kolme päeva pikkust aega vastuväidete esitamiseks võib üldjuhul pidada lühikeseks (vrdl nt HMS § 78 ja RelvS § 8330 lg 1). Samas ei ole kaebaja 31.12.2021 vastuses kurtnud, et vastuväidete esitamise aeg on liialt lühike. Ta ei taotlenud vastustajalt tähtaja pikendamist ja esitas sisulised vastuväited. Kaebajale oli seega tagatud õigus olla enne keelduva otsuse tegemist ära kuulatud. PPA on 11.01.2022 otsuses kajastanud kaebaja 31.12.2021 e-kirjas esitatud vastuväiteid ja järelikult arvestanud nendega otsuse langetamisel. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
7.X palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu 19.12.2022 otsus ja uue otsusega kaebus rahuldada. Tuginemine kaebaja jaoks ebasoodsale õigusnormile ei ole ilmne ebatäpsus, mida saaks HMS § 59 alusel parandada. Relvaloa andmisest keeldumine oli kaalutlusotsus ja valele õiguslikule alusele tuginemine võis mõjutada selle sisu. Haldusakti põhjendustest on aru saada, et PPA pidas kõige hilisemat väärteokaristust jätkuvalt kehtivaks. Halduskohus tõi välja, et PPA 11.01.2022 otsuses oli ka muid faktivigu, kuid haldusakti tühistamise asemel hakkas arvama, 5(9)
3-22-305 mida PPA võis tegelikult mõelda ja milliseid rikkumisi keelduva otsuse tegemisel arvesse võtta. Sisuliselt hakkas halduskohus asjaolusid hindama vastustaja asemel. PPA on väitnud, et kaebaja juhtimisõiguse äravõtmise tähtaeg lõppes 2021. a septembris ehk natuke aega enne relvaloa taotluse esitamist, kuid tegelikult lõppes see tähtaeg juba 2021. a aprillis. Need eksimused koostoimes võisid mõjutada asja otsustamist. Vaidlustatud haldusakti ebapiisava põhjendamise tõttu ei saa väita, et RelvS § 36 lg 4 p 3 kohaldamise eeldused on täidetud, s.o kaebajast lähtub reaalne oht. PPA piirdus kaebaja ammuste rikkumiste loetlemisega. PPA rikkus kaalutlusreegleid ja halduskohus hakkas neid oma otsuses ise kõrvaldama. Halduskohtu otsuses viidatud kohtulahendites olid faktilised asjaolud teistsugused, sh oli kaebajatel kehtiv karistatus süütegude eest. PPA selgitas halduskohtu istungil, et kaebaja peaks relvaloa saamiseks käituma vähemalt viis aastat õiguskuulekalt (kuigi ükski õigusakt ei sätesta sellist ajalist piirangut), kuid halduskohus läks sellest veel kaugemale. Ei saa nõustuda, et alaealisena 2006. a-l jalgrattaga liiklusõnnetusse sattumine ja 2007. a-l ühel korral avalikus kohas joobes viibimine on nii rasked rikkumised, et nende põhjal saab anda hinnangu inimese eluviisidele ka 15 aastat hiljem (vt ka Riigikohtu 07.02.2018 määrus nr 1-14-10087, p 32). Ei ole loogiline, et kui RelvS § 36 lg 4 p 5 alusel ei saanud relvaloa andmisest keelduda, saab kustunud karistustele ikkagi tugineda RelvS § 36 lg 4 p 3 kohaldamisel. Viidatud normi kohaldamiseks peaks esinema veel mingid muud kaebaja eluviisi ja käitumist iseloomustavad asjaolud. Praeguses asjas ei ole tuvastatud selliseid täiendavaid asjaolusid, millest nähtuks kaebajast lähtuv oht relvaomanikuna.
8.PPA palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jääb varasemate seisukohtade juurde ja nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega. Kaebajale ei saanud jääda arusaamatuks, et relvaloa andmisest keelduti üksnes RelvS § 36 lg 4 p 3 alusel.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.
10.Halduskohus leidis õigesti, et PPA keeldus kaebajale relvaloa andmisest RelvS § 36 lg 4 p 3 alusel ning 11.01.2022 otsuse lõpuosas tehtud ekslik viide RelvS § 36 lg 4 p-le 5 on formaalne viga, mis ei mõjutanud asja otsustamist. PPA tsiteeris 11.01.2022 otsuse põhjendavas osas üksnes RelvS § 36 lg 4 p-i 3 ning esitas seejärel sisulised põhjendused, mis seonduvad samuti selgelt nimetatud õigusliku alusega. PPA märkis juba kaebajale 28.12.2021 saadetud e-kirjas, et kavatseb keelduda relvaloa andmisest RelvS § 36 lg 4 p 3 alusel ja parandas ka 11.01.2022 otsuses tehtud eksimuse samal päeval (st mitte alles kaebaja vastuväidete alusel). PPA ei ole 11.01.2022 otsuses väitnud, et kaebajal oli selle haldusakti andmise ajal mõni kehtiv väärteokaristus, vaid kaebaja toimepandud väärteod ja nende eest määratud karistused on toodud välja kaebaja mitteõiguskuulekat käitumist iseloomustavate asjaoludena (s.o PPA põhjendas nende kaudu RelvS § 36 lg 4 p-i 3 kohaldamist). Seega võis PPA parandada ebaõige viite HMS § 59 alusel, s.o haldusakti muutmiseks ettenähtud menetluskorda järgimata.
11.Ringkonnakohus ei nõustu aga halduskohtu järeldusega, et PPA hindas õigesti kaebajast lähtuvat ohtu ega teinud asja otsustamisel kaalumisvigu.
12.Kohtupraktika järgi on RelvS § 36 lg 4 p 3 kohaldamisel eelkõige oluline tuvastada, kas isik on pannud toime tegusid, mis annavad tunnistust enda või teise isiku turvalisust ohustavast eluviisist või käitumisest. Siin peetakse silmas laiemalt loa taotleja isiksuseomadusi ja süstemaatilist käitumist, mis annavad aluse prognoosida temast lähtuvat ohtu iseendale või teistele, kui ta saaks relva omada ja kasutada. Haldusorgan saab isikust lähtuva ohu prognoosimisel üldjuhul lähtealuseks võtta isiku poolt varem toime pandud tegude asjaolud ja selle, kuidas isik väljendab oma suhtumist nendesse. Isiku elustiili hindamisel omab tähtsust see, kas esineb teavet, et sarnane käitumine võib isikule olla loomuomane. Seejuures ei ole 6(9)
3-22-305 õigusvastane tugineda ka nendele politsei andmebaasidest nähtuvatele andmetele, mis on karistusregistrist kustutatud või mida sinna ei kantagi. Sellistele andmetele tuginemisel ei anta hinnangut kaebaja tegudele või nende retsidiivsusele karistusõiguslikus mõttes, vaid kasutatakse isiku suhtes teadaolevat infot isikut iseloomustavana. Ohu hindamisel teeb pädev haldusorgan tõendatud asjaolude põhjal prognoosi isiku käitumise kohta tulevikus (vt Tallinna Ringkonnakohtu 22.03.2022 otsus nr 3-21-2047, p-d 10 ja 11 ning seal viidatud lahendid; Tartu Ringkonnakohtu 13.12.2022 otsus nr 3-21-797, p-d 8 ja 9; vrd relvaloa kehtetuks tunnistamisel RelvS § 43 lg 31 alusel nt Tallinna Ringkonnakohtu 13.05.2019 otsus nr 3-17-2282, p-d 13 ja 14; 28.04.2021 otsus nr 3-20-1675, p 9; 16.06.2022 otsus nr 3-20-2571, p-d 10 ja 11; 25.11.2022 otsus nr 3-21-578, p 10; Tartu Ringkonnakohtu 28.02.2023 otsus nr 3-20-2002, p 12; 23.02.2023 otsus nr 3-21-1179, p 12). Seega võis PPA kaebajast lähtuva ohu prognoosimisel põhimõtteliselt arvestada ka kaebaja väärtegudega, mille eest määratud karistused olid juba kustunud.
13.PPA võttis arvesse, et kaebaja pani alaealisena aastatel 2006 ja 2007 toime kaks väärtegu, millest esimene puudutas avalikus kohas joobnuna viibimist ja teine jalgratturina liiklusnõuete rikkumist. Täiskasvanuna pani kaebaja 2018. a-l toime ühe ja 2020. a-l kaks liiklusrikkumist. Eespool nimetatud väärtegude toimepanemises ja nende eest karistuste määramises ei ole menetlusosaliste vahel vaidlust (esimese nelja rikkumise eest määrati karistuseks rahatrahv ning viienda rikkumise eest rahatrahv ja lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine viieks kuuks, vt ka halduskohtu otsuse p-d 13 ja 14). Ringkonnakohus ei nõustu siiski PPA ja halduskohtu hinnanguga, et kõnealuste väärtegude toimepanemisest saab järeldada, et kaebaja eluviis ja käitumine on aastaid olnud mitteõiguskuulekas ja tema õiguskuulekus ei ole ajas muutunud. PPA ei ole 11.01.2022 otsuses ega kohtumenetluses selgitanud kaebaja poolt alaealisena toime pandud väärtegude täpsemaid asjaolusid ega esitanud nende kohta tõendeid. Seega ei ole võimalik hinnata, kas need rikkumised olid tingitud n-ö nooruse rumalusest (kaebaja oli siis 16-aastane), nagu väidab kaebaja, ja või oli tol ajal tegemist kaebaja eluviisiga, mida iseloomustaski õigusnorme eirav käitumine. Igal juhul jääb aga kaebaja alaealisena ja seejärel täiskasvanuna toime pandud väärtegude vahele rohkem kui 10 aastat, mille kohta ei olnud PPA-l 11.01.2022 otsuses kaebajale mingeid etteheiteid. Ka kaebaja 23.10.2018 ja 21.04.2020 toime pandud liiklusrikkumiste vahele jäi ligikaudu poolteist aastat, millele järgnes 05.09.2020 veel üks liiklusrikkumine. Eeltoodust ei saa ringkonnakohtu hinnangul järeldada kaebaja pikaajalist mitteõiguskuulekat eluviisi või süstemaatilist käitumist (n-ö õigusrikkumiste mustrit), mis iseloomustaks laiemalt, et kaebajal puudub vastutustunne teiste ühiskonnaliikmete suhtes ja ta on võimetu oma tegevust kontrollima või ei pea seda vajalikuks.
14.PPA 11.01.2022 otsuse põhjendavas osas on mitmeid ebatäpsusi kaebaja toimepandud liiklusrikkumiste ja nende eest karistuste määramise kuupäevades, millele viitas ka halduskohus. Kaebaja ei vaidlusta asjaolu, et ta pani 2018. a-l toime ühe ja 2020. a-l kaks liiklusalast rikkumist, mille sisu ja õiguslikku kvalifikatsiooni on lühidalt kirjeldatud PPA 11.01.2022 otsuse lk-l 1. Kõnealuseid väärtegusid ja nende eest määratud karistusi kinnitavad ka asjas kogutud tõendid. Seega iseenesest pole kahtlust, et PPA arvestas 11.01.2022 otsuse põhjendavas osas just neid liiklusalaseid väärtegusid, millele halduskohus viitas otsuse p-des 13 ja 14. Samas pidas PPA kaebajast lähtuva ohu hindamisel oluliseks ka väärtegude toimepanemise ja nende eest määratud karistuste kustumise aega. Sellel, kas kaebaja pani viimase liiklusrikkumise toime 24.09.2020, nagu on väidetud PPA 11.01.2022 otsuse põhjendustes, või juba 05.09.2020, nagu selgub tõenditest, ei ole lõpptulemuse seisukohalt olulist tähtsust. Samas väitis PPA 11.01.2022 otsuses mh, et kaebajale määratud lisakaristuse (juhtimisõiguse äravõtmine) kehtivus lõppes 2021. a septembris, kuid tegelikult lõppes see juba 2021. a aprillis, nagu tuvastas tõendite põhjal halduskohus (vt kohtuotsuse p-d 13 ja 14). See eksimus võis mõjutada PPA hinnangut kaebajast lähtuvale ohule, sest PPA pidas 11.01.2022
7(9)
3-22-305 otsuses kaebajat eluviise iseloomustavaks oluliseks asjaoluks mh kaebaja juhtimisõiguse taastumise ja relvaloa taotlemise vahelise aja lühidust.
15.PPA heitis 11.01.2022 otsuses ette, et kaebaja ei saa aru oma liiklusrikkumiste tõsidusest ja õigustab neid. Arvestades kaebaja 31.12.2021 e-kirja (dtl 12–13), saab nõustuda sellega, et kaebaja eitas haldusmenetluses toimuva ärakuulamise käigus 23.10.2018 toime pandud LS-i nõuete rikkumist. PPA märkis 11.01.2022 otsuses õigesti, et polnud määravat tähtsust, et kaebaja kasutas sõidukit juhtides GPS-seadet, mitte mobiiltelefoni, sest igal juhul viis kaebaja kõrvaline tegevus selleni, et ta sõitis teelt välja vastu tänavavalgustusposti ja liiklusmärki ning tekitas Tallinna linnale varalise kahju. Samuti ei saanud kaebaja aru, et LS-i rikkumisena on käsitatav ka sündmuskohalt lahkumine politseid liiklusõnnetusest teavitamata ja pärast liiklusõnnetust alkoholi tarvitamine. Seevastu 21.04.2020 toimunud lubatud sõidukiiruse ületamist on kaebaja ärakuulamise käigus tunnistanud, mööndes, et ta ei olnud liiklusmärkide suhtes tähelepanelik. 05.09.2020 väärtegude kohta (lubatud sõidukiiruse ületamine ja sõiduki juhtimine lubatud alkoholipiirmäära ületades) selgitas kaebaja 31.12.2021 e-kirjas, et kahetseb seda ning rohkem ei ole selliseid juhtumeid olnud ega tule ka edaspidi. Kahetsust avaldas kaebaja tegelikult juba väärteomenetluse käigus (vt PPA 24.09.2020 väärteootsus, dtl 68). Tõenditest ei nähtu, et kaebaja viimase väärteo toimepanemise (05.09.2020) ja relvaloa andmisest keeldumise (11.01.2022) vahelisel ajal oleks kaebaja mingeid uusi õigusrikkumisi toime pannud, samuti ei ole PPA tuginenud mingitele muudele politsei andmebaasi kantud või muul viisil PPA-le teadaolevatele asjaoludele, mis iseloomustaks kaebajat kui süsteemset õigusrikkujat või kirjeldaks temast lähtuvat ohtu. See viitab võimalusele, et kaebaja on siiski teinud senistest liiklusalastest väärtegudest ja nende eest määratud karistustest järeldusi, on oma käitumist parandanud ja tegemist pole süstemaatilise õigusrikkujaga, kes ei suuda oma käitumist kontrolli all hoida, nagu PPA on 11.01.2022 otsuses märkinud.
16.Tallinna Ringkonnakohus on varem relvalubadega seotud vaidlustuses leidnud, et mootorsõidukit kui kõrgema ohu allikat vastutustundetult juhtides ohustab inimene nii ennast kui ka teisi inimesi. Seepärast iseloomustavad ka liiklusalased rikkumised inimese suhtumist õiguskorda ning võivad anda tunnistust inimese enda või teise isiku turvalisust ohustavast eluviisist või käitumisest. Kui inimene ei pea oluliseks üldise ohutuse tagamiseks kehtestatud liiklusreeglitest kinnipidamist, esineb oht, et ta ei pea oluliseks ka avaliku korra ja julgeoleku tagamise eesmärgil kehtestatud tulirelva käitlemise nõuete järgimist (nt 25.11.2022 otsus nr 321-578, p 10 ja 16.06.2022 otsus nr 3-20-2571, p 11). Ringkonnakohus jääb nende seisukohtade juurde. See ei tähenda siiski, et mistahes liiklusrikkumise puhul saaks relvaloa taotlejat pidada nii ohtlikuks, et see välistab talle relvaloa andmise RelvS § 36 lg 4 p 3 alusel (või toob kaasa relvaloa kehtetuks tunnistamise sarnasel RelvS § 431 lg 3 alusel), sest arvestada tuleb konkreetse juhtumi asjaolusid (vrd asjaolusid ja kohtu järeldusi nt Tallinna Ringkonnakohtu 22.03.2022 otsuses nr 3-21-2047, 25.11.2022 otsuses nr 3-21-578, 16.06.2022 otsuses nr 3-202571 ja 28.04.2021 otsuses nr 3-20-1675). See tähendab mh, et ka eluviisi või loomupärast käitumist RelvS § 36 lg 4 p 3, § 43 lg 1 p 21 ja § 431 lg 3 tähenduses ei saa üldistavalt siduda ühegi konkreetse tähtajaga.
17.Praeguses asjas viis PPA menetluse läbi pealiskaudselt ja tegi vigu, mis tõenäoliselt mõjutasid kaebajat puudutavad ohuprognoosi. Kuna ringkonnakohtul puudub eespool toodud põhjustel veendumus, et kaebaja elustiiliks on õigusrikkumiste toimepanemine, tal puudub vastutustunne teiste ühiskonnaliikmete suhtes ja ta ei suuda oma käitumist kontrolli all hoida, nagu PPA 11.01.2022 otsuses väitis, ei pruugi ka kaebajast lähtuv oht, hoolimata tema mitmetest väärtegudest, olla nii suur, nagu PPA väidab. Väiksema ohu korral võinuks aga relvaloa andmise otsustamisel senisest kaalukamaks osutuda kaebajat positiivselt iseloomustavad asjaolud ja kaebaja õigus vabale eneseteostusele (perekonna jahil käimise traditsioonid, 15 aasta jooksul aktiivne osalemine jahiseltsi tegevuses, jahiseltsi positiivne 8(9)
3-22-305 iseloomustus, kaebaja väidetavalt vastutustundlik käitumine peresuhetes ja töös), mida PPA pidas 11.01.2022 otsuses kaebaja turvalisust ohustava eluviisi ja käitumise tõttu asja otsustamisel tähtsusetuks. Ringkonnakohus ei saa sellist kaalumist teostada PPA eest. Praeguse vaidluse asjaoludel pole ilmselge, et PPA-l tuleks igal juhul asja uuel otsustamisel kaebajale relvaloa andmisest keelduda.
18.Eelneva põhjal rahuldab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse, tühistab halduskohtu otsuse ning teeb uue otsuse, millega rahuldab kaebuse, tühistab PPA 11.01.2022 otsuse ja kohustab PPA-d kaebaja relvaloa taotlust uuesti läbi vaatama.
19.Kuna ringkonnakohus teeb otsuse vastustaja kahjuks, jäävad vastustaja menetluskulud tema enda kanda, samuti tuleb vastustajalt välja mõista kaebaja vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (HKMS § 108 lg 1, § 109 lg-d 1 ja 6). Kaebaja menetluskulud halduskohtus olid riigilõiv 20 eurot ja õigusabikulud 1800 eurot (sh käibemaks) ning ringkonnakohtus riigilõiv 20 eurot ja õigusabikulud 900 eurot (sh käibemaks). Riigilõiv oli mõlemas kohtuastmes vajalik kulu. Õigusabikulude kohta on esitatud arved koos spetsifikatsiooniga (dtl 86 jj, 139 jj). Arvestades asja mahtu, keerukust ja menetluse käiku, on kaebaja õigusabikulud mõlemas kohtuastmes täies ulatuses põhjendatud. Kokku tuleb vastustajalt kaebaja kasuks seega välja mõista 20 + 20 + 1800 + 900 = 2740 eurot.
(allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.