Riigihanked › Riigihanked

3-23-1619 08.06.2023 otsusega ATEMO OÜ pakkumuse vastavaks ja hindamisel osaledes oleks ATEMO OÜ pakkumus hindamiskriteeriumite alusel tunnistatud edukaks. RMK jättis 08.06.2023 otsuse resolutsiooni p-ga 2 ATEMO OÜ kvalifitseerimata, kuna ATEMO OÜ on tuginenud kvalifitseerimistingimuses nõutud eelneva ehitustööde kogemuse osas teise isiku näitajatele, ent see isik on hankelepingu täitmisse kaasatud konsultandi rollis alltöövõtjana üksnes 5% ulatuses.

3-23-1619 põhjendustest nähtuvalt on riigihanke kehtetuks tunnistamise põhjuseks üksnes kaebuse esitamine. Kaebaja palub välja mõista nii vaidlustusmenetluses kui halduskohtumenetluses kantud menetluskulud vastavalt kaebaja 15.08.2023 menetlusdokumendis avaldatule.

3-23-1619 7) ATEMO OÜ on vaidlustusmenetluses tasunud riigilõivu 640 eurot ning kandnud esindajakulu 3970 eurot (käibemaksuta), mis vastab esindaja 18 töötunnile tunnihinnaga 185 eurot (käibemaksuta). Kuna VAKO jättis 12.07.2023 otsusega vaidlustuse RHS § 197 lg 1 p 4 alusel rahuldamata, jäid vaidlustusmenetluse kulud RHS § 198 lg-te 3 ja 8 alusel ATEMO OÜ enda kanda. RHS § 198 ei reguleeri vaidlustusmenetluse kulude jaotust sellises olukorras, kus VAKO otsus tühistatakse põhjusel, et samas asjas toimunud kohtumenetlus hiljem lõpetatakse. Haldusasja menetlus lõpetatakse HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel põhjusel, et hankija tunnistas hankemenetluse vaidlustatud osas kehtetuks. RHS § 192 lg 3 p 5 ja § 197 lg 1 p 8 kohaselt jätab VAKO vaidlustuse läbi vaatamata mh juhul, kui hankija on tunnistanud vaidlustatud riigihanke või otsuse kehtetuks. Seega on asjakohane lähtuda analoogiast vaidlustuse täielikult läbi vaatamata jätmisega (vt Tallinna Ringkonnakohtu 12.04.2022 määrus asjas nr 3-21-1733, p 21). Kui VAKO jätab vaidlustuse tervikuna läbi vaatamata, tuleb tasutud riigilõiv RHS § 198 lg 7 ja riigilõivuseaduse (RLS) § 15 lg 1 p 5 kohaselt tagastada. Kuna tegemist ei ole kohtu võetud riigilõivuga, siis ei ole kohus pädev otsustama vaidlustuse esitamisel tasutud riigilõivu tagastamist, vaid sellekohane taotlus tuleb RLS § 12 lg 1 kohaselt esitada riigilõivu võtjale (vt ka RLS § 13). Taotlus tuleb esitada enne kahe aasta möödumist selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti ning taotlus peab vastama RLS § 12 lg 2 nõuetele (vt Tallinna Ringkonnakohtu 12.04.2022 määrus asjas nr 3-21-1733, p 22); 8) RHS § 198 ei reguleeri vaidlustusmenetluses kantud esindajakulude jaotust olukorras, kus vaidlustus jääb tervikuna läbi vaatamata. Tegemist ei ole küll RHS § 197 lg 1 p 3 tähenduses vaidlustuse põhjendatuks tunnistamisega hankija poolt (vrd õigeksvõtt HKMS § 159; Tallinna Ringkonnakohtu 17.11.2020 määrus asjas nr 3-20-1995, p 18; 08.04.2016 määrus nr 3-16-338, p 11), kuid analoogselt Tallinna Ringkonnakohtu 06.08.2021 otsuse nr 3-21-933 p-s 17 käsitletud olukorraga (s.o sisuline õigeksvõtt) tuleb RHS § 198 lg-t 1 tõlgendada laialt ning lugeda sellega hõlmatuks muu hulgas olukord, kus hankija tunnistab hankemenetluse vaidlustatud osas kehtetuks HKMS § 108 lg 6 tähenduses kaebuse esitamisest tingitult. Kitsama tõlgenduse korral tekiks ebamõistlik ja ressursse tarbetult raiskav olukord, kus hankeasjades tuleks HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel menetluse lõpetamise asemel menetlust HKMS § 152 lg 2 alusel jätkata üksnes vaidlustusmenetluse kulude väljamõistmise eesmärgil (Tallinna Ringkonnakohtu 12.04.2022 määrus asjas nr 3-21-1733, p 23). Tallinna Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist lüngaga, mitte seadusandja teadliku valikuga (sealsamas). VAKO menetluses taotles hankija lepingulise esindaja kulude hüvitamist 2850 eurot käibemaksuta (14 tunni ja 20 minuti eest). Kolmas isik taotles õigusabikulude 2562 eurot (12 tunni ja 12 minuti eest) hüvitamist. VAKO pidas hankija ja kolmanda isiku menetluskulusid asja mahtu ja keerukust hinnates ülepaisutatuks. VAKO pidas hankija lepingulise esindaja kulusid põhjendatuks 11 tunni ulatuses, s.t 1980 eurot (käibemaksuta) ning kolmanda isiku puhul 9 töötunni ulatuses, s.t 1890 eurot (käibemaksuta). Arvestades VAKO seisukohta hankija ja kolmanda isiku menetluskulude osas, on kaebaja õigusabikulude taotlus VAKO menetluses mõnevõrra ülepaisutatud. Kaebaja põhjendatud õigusabikuluks VAKO-s on 14 tundi, st 2590 eurot (käibemaksuta), mis tuleb hankijalt kaebaja kasuks välja mõista; 9) hankija menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 6 alusel tema enda kanda. Kolmas isik ei ole kohtumenetluses esitanud andmeid menetluskulude kandmise kohta, mistõttu jäävad kolmanda isiku võimalikud menetluskulud kohtus HKMS § 108 lg-te 6 ja 8 ning § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. Kuna Nordpont OÜ osales menetluses kolmanda isikuna vastustaja poolel, jäävad tema VAKO menetluse kulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg 8).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

3-23-1619 hankija kasuks halduskohtumenetluses kantud menetluskulude 2655 eurot välja mõistmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) RMK vaidlustab halduskohtu määruse tervikuna. Halduskohus oleks pidanud kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 2 ja § 151 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata jätma, mitte menetlust lõpetama. Kaebaja ainsaks seadusega kaitstavaks huviks ja eesmärgiks kaebuse esitamisel sai olla, et hankemenetluse tulemusena sõlmitaks hankeleping kaebajaga. Riigihanke hankemenetluse kehtetuks tunnistamise tõttu ei sõlmita lepingut kellegagi ning kaebusega taotletava eesmärgi saavutamine muutus võimatuks. Uue riigihanke korraldamine või hanketingimuste vaidlustamine ei olnud kaebaja eesmärk. Sellises olukorras ei saanud halduskohus lõpetada haldusasja menetlust HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel; 2) halduskohus on ekslikult jätnud menetluskulud HKMS § 108 lg 6 alusel hankija kanda. Halduskohus oleks pidanud kaebuse läbi vaatamata jätmise korral HKMS § 108 lg 4 alusel jätma menetluskulud kaebaja kanda. Kaebaja poolt vaidlustatud kaebaja kvalifitseerimata jätmise otsust ja kolmanda isiku pakkumuse edukaks tunnistamise otsuseid ei ole kehtetuks tunnistatud. Ükski kaebaja poolt vaidlustuses või kaebuses esitatud argumentidest ja väidetest hankija poolt riigihanke hankemenetluse kehtetuks tunnistamise aluseks ja/või põhjuseks ei olnud. Kaebus ise ei ole riigihanke hankemenetluse kehtetuks tunnistamise põhjuseks, kuna hankija tunnistas kehtetuks kogu riigihanke hankemenetluse, mitte üksnes kaebaja poolt vaidlustatud otsuse. Hankija tegevus polnud õigusvastane; 3) olenemata asja menetluse lõpetamise alusest oleks kaebaja menetluskulude hankija kanda jätmine äärmiselt ebaõiglane; 4) halduskohus on põhjendamatult tunnistanud kehtetuks VAKO otsuse. VAKO otsus (sh menetluskulude jaotus) oli selle tegemise ajal õiguspärane ning halduskohus ei ole vastupidist tuvastanud. Halduskohtul puudus mistahes õiguslik alus vaidlustusmenetluse menetluskulude ümber jaotamiseks; 5) halduskohus oleks saanud vaidlustusmenetluse kulud ümber jaotada üksnes juhul, kui kaebaja oleks läinud üle tuvastamiskaebusele ja palunud mh tuvastada VAKO otsuse õigusvastasuse. Kaebaja ei avaldanud selleks soovi. Isegi kui oleks esinenud alus menetluse lõpetamiseks HKMS § 152 lg 1 p 4 järgi (kaebuses vaidlustatud haldusakt oleks kehtetuks tunnistatud), siis HKMS § 152 lõike 2 kohaselt on võimalik jätkata menetlust haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb. Õiguspraktikas on peetud menetluse jätkamist põhjendatuks kaebaja menetluskulude hüvitamise eesmärgil (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 05.03.2021 määrus nr 3-20-1613, p 15; Tartu Ringkonnakohtu 05.04.2022 määrus nr 3-19-2392, p18).

3-23-1619 5) kui hankija jaoks oli riigihankes hankelepingu sõlmimine tõepoolest sedavõrd ajakriitiline, et lepingu lõplik täitmine pidi toimuma hiljemalt 15.09.2023, oleks hankija võinud kasutada võimalust taotleda vaidlustusmenetluses või ka halduskohtumenetluses luba hankelepingu sõlmimiseks kolmanda isikuga. Hankijal oli 2 kuud aega, et taotleda veekeskkonnariskiga tegevuse registreeringu muutmist ja vajadusel läbi rääkida toetuse määranud rakendusasutusega toetuse kasutamise tähtaegade pikendamiseks nii, et hankijal oleks võimalik riigihankes sõlmitavat hankelepingut rahastada mitte kuni 15.09.2023, vaid kuni abikõlblikkuse perioodi lõpuni 31.12.2023; 6) HKMS § 108 lg 6 kohaldamise seisukohast ei oma tähtsust, kas haldusorgan tunnistab vaidlustatud haldusakti kohtusse pöördumise tõttu kehtetuks seepärast, et möönab haldusakti õigusvastasust, või muul põhjusel (nt otstarbekuse kaalutlustel). Oluline on üksnes see, kas kehtetuks tunnistamise tingis kaebuse esitamine või mitte; 7) ainus mõistlik põhjendus miks hankija otsustas riigihanke kehtetuks tunnistada halduskohtumenetluse kestel veel enne sisulise lahendi jõustumist ning 1 kuu enne hankelepingu täitmise tähtaega ja 4,5 kuud enne abikõlblikkuse perioodi 31.12.2023 ületamist, saab olla hankija soov seeläbi vältida vaidluses tekkinud menetluskulude hüvitamise kohustust; 8) menetluskulude hankija kanda jätmine ei ole ebaõiglane. Hankija ise tekitas riigihanke kehtetuks tunnistamisel olukorra, kus kohtul polnud võimalik võtta seisukohta vaidlustaja kaebuse suhtes sisuliselt ja jagada menetluskulusid lähtudes sellest, kas hankija otsus on õiguspärane või mitte; 9) RMK leiab ekslikult, et halduskohus ei oleks tohtinud tühistada vaidlustusasjas tehtud VAKO otsust. HKMS § 155 lg-st 3 tulenevalt juhul, kui menetluse lõpetab kõrgema astme kohus, tühistab ta ühtlasi määrusega alama astme kohtu lahendi. Hankevaidluses tähendab see, et kohus tühistab ka samas asjas tehtud VAKO lahendi nagu Riigikohus on sedastanud (vt Riigikohtu 09.06.2011 määrus nr 3-3-1-38-11, p-d 9–10). Eelviidatud Riigikohtu lahendis tehtud järeldused kohaldatavad ka praegusel ajal; 10) määruskaebuse p 2.17 viidatud kohtuasjad 3-20-1613 ja 3-19-2392 ei ole asjakohased, kuna tegemist ei ole riigihankevaidlustega ega hanke kehtetuks tunnistamise järelmitega, vaid tegemist oli teatud ajaperioodi kohta adressaadile kohustusi panevate kohustavate haldusaktidega, millega pandud kohustuste ajaraam möödus kohtumenetluse kestel; 11) kui ringkonnakohtu hinnangul on vaidlustaja poolt vaidlustusmenetluses kantud õigusabikulude väljamõistmise võimaldamiseks vajalik minna üle õigusvastasuse tuvastamise nõudele nagu hankija oma määruskaebuses viitab, siis palub kaebaja, et ringkonnakohus seda võimaldaks. Vaidlustaja ei esitanud halduskohtumenetluses HKMS § 152 lg 2 sätestatud taotlust seepärast, et halduskohus ei selgitanud kaebajale kaebuse muutmise vajalikkust ja nähtuvalt vaidlustatud halduskohtu määrusest ei pidanudki halduskohus kaebuse muutmist vajalikuks. Kaebaja esitas kaebuses mh taotluse mõista välja kaebaja poolt vaidlustusmenetluses kantud menetluskulud, mistõttu oli halduskohtule äratuntav kaebaja huvi saavutada kaebuse menetlemise tulemusena ka vaidlustusmenetluses kantud menetluskulude väljamõistmine hankijalt.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-23-1619 kohut jätma kaebust läbi vaatamata, vaid annab kohtule selles küsimuses kaalumisõiguse. Kuna halduskohtu hinnangul esines alus menetluse lõpetamiseks, jättis kohus õiguspäraselt RMK taotluse läbi vaatamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et praeguses asjas esines HKMS § 152 lg 1 p-s 4 sätestatud alus menetluse lõpetamiseks. HKMS ei nõua sellises olukorras kaebuse läbi vaatamata jätmise eelistamist menetluse lõpetamisele. Ringkonnakohus ei korda halduskohtu põhjendusi (HKMS § 201 lg 4 ja § 203 lg 2). Seetõttu puudus halduskohtul vajadus kaaluda kaebuse läbi vaatamata jätmist vastustaja taotluse alusel.

3-23-1619 otsustamisel. Hankijal puudub kohustus sõlmida hankeleping hankemenetluse ainsa pakkujaga ning hankelepingu sõlmimise ja töödega alustamise aja möödumist hankemenetluse kestel on peetud põhjendatud vajaduseks RHS § 73 lg 3 p 6 mõttes (vt Tartu Ringkonnakohtu 07.06.2019 otsus asjas nr 3-18-1987, p-d 14–15; Euroopa Kohtu 08.12.2022 otsus asjas nr C‐769/21, p 31; Euroopa Kohtu 11.12.2014 otsus asjas nr C‐440/13, p-d 34–36). Vastustaja põhjendas riigihanke menetluse kehtetuks tunnistamist sellega, et hanke eesmärgi saavutamine muutus võimatuks. Kavandatud tööd tuli üle anda 15.09.2023. Halduskohus kavandas teha otsuse 01.09.2023 ning apellatsioonkaebuse esitamise viimane tähtpäev oli 12.09.2023. Vastustaja lisab, et kuna hankelepingu esemeks on ehitustööd vooluveekogus, saanuks neid teostada suvisel madalveeperioodil. Seetõttu ei pidanud vastustaja halduskohtule taotluse esitamise hetkel (s.o 17.08.2023) enam võimalikuks sõlmitavat hankelepingut hanke alusdokumentides esitatud tingimustel täita ega hanke eesmärki saavutada. Vastustaja lisas, et lepingu objektiks olevaid töid kavandati rahastada EL-i Ühtekuuluvusfondi projekti „Vooluveekogude tervendamine“ eelarvest, mille abikõlblikkuse periood lõppeb 31.12.2023. Samuti lõppeb Keskkonnaameti välja antud veekeskkonnariskiga tegevuse registreering nr RE.VT/518402 01.10.2023. Tegemist ei ole ilmselgelt otsitud põhjendustega. Vastustaja tegevus ja põhjendused ei luba seega järeldada, et riigihanke menetluse lõpetamine oleks olnud vahetult tingitud kaebusest ja selles toodud põhjendustest. Seejuures oli VAKO kaebuse esitamise hetkeks leidnud, et vastustaja pole oma tegevusega kaebaja õigusi rikkunud. Vaidlustuses ja kaebuses esitatud kaebaja õiguslik käsitus kattusid. Praeguse asja lahendamisel ei oma tähendust Tallinna Ringkonnakohtu 12.04.2022 määruse asjas nr 3-21-1733 võetud seisukohad, kuna viidatud lahend on tehtud teistel asjaoludel. Viidatud asjas oli tegemist olukorraga, kus kompromissi sõlmimisega tsiviilasjas võttis vastustaja ühtlasi sisuliselt õigeks haldusasjas esitatud kaebuse. Samuti pidas ringkonnakohus ekslikuks vastustaja seisukohta, et korraldus polnud õigusvastane. Eeltoodust tulenevalt ei olnud õige jätta kaebaja menetluskulusid HKMS § 108 lg 6 alusel vastustaja kanda, vaid tema kulud tuli jätta tema enda kanda (HKMS § 108 lg 4).

3-23-1619 õigusvastasuse tuvastamise nõudele üleminemist vastavalt HKMS § 152 lg-le 2, kuigi see pidi kaebajale olema arusaadav. Kaebaja pidi olema tutvunud vastustaja 17.08.2023 menetlusdokumendi põhjenduste ja taotlustega. Samuti esindas kaebajat õigusteadmistega isik. Selle asemel et taotleda 17.08.2023 menetlusdokumendis jätkutuvastusnõudele üleminemist – millisele võimalusele oli vastustaja 17.08.2023 menetlusdokumendis selgesõnaliselt viidanud –, avaldas kaebaja soovi lõpetada menetlus. Sellega võttis kaebaja teadlikult riski, et kui halduskohus lõpetab kaebaja viidatud alusel menetluse, ei pruugi kohus leida, et täidetud on HKMS § 108 lg 6 kohaldamise eeldused. Kaebajale oli tagatud piisav võimalus taotleda halduskohtult jätkutuvastuskaebusega jätkamist, kuid ta otsustas seda mitte teha. Praeguses asjas ei saa seega nõustuda, et halduskohus oleks rikkunud selgitamiskohustust.

9(10)

3-23-1619

(allkirjastatud digitaalselt)

10(10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.