Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse avalikult teatavakstegemine
Tallinna Halduskohus Kristjan Siigur 27. juuni 2023, Tallinn
Haldusasja number
3-23-804
Haldusasi
X. X. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti keskkriminaalpolitsei juhi 12.04.2023 käskkirja nr 1.9-2.10/32p tühistamise, kaebajale kriminaalmenetluse ajaks uue ametikoha pakkumiseks või kaebaja teenistusest kõrvaldamiseks kohustamise jt. alternatiivselt esitatud nõuetes.
Kohtuasja läbivaatamise viis
Kirjalikus menetluses
Menetlusosalised
Kaebaja: X. X. Esindaja: Margus Kurm Vastustaja: Politsei- ja Piirivalveamet Esindaja: Triin Randoja
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada X. X. kaebus osaliselt ning
1.1.tühistada Politsei- ja Piirivalveameti keskkriminaalpolitsei juhi 12.04.2023 käskkiri nr 1.92.10/32p ja seda muutev Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori 02.05.2023 käskkirja nr 1.92.1/33p punkt 1.
ennistada X. X. Politsei- ja Piirivalveameti teenistusse;
1.3.kohustada Politsei- ja Piirivalveametit maksma X. X.le välja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest, mille täpse suuruse peab Politsei- ja Piirivalveamet kindlaks määrama, võttes arvesse järgmist: a. saamata jäänud töötasuks on summa, mis oleks kuulunud kehtivate haldusaktide alusel X. X.le töötasuna välja maksmisele alates 16.04.2023 kuni käesoleva kohtuotsuse resolutsiooni punkti 1.2. täitmiseni (st. tema tegeliku teenistusse ennistamiseni) juhul
kui Politsei- ja Piirivalveameti keskkriminaalpolitsei juhi 12.04.2023 käskkirja nr 1.92.10/32p ei oleks antud; b. perioodil 16.04.2023 kuni 28.04.2023 oli X. X. kehtiva haldusakti alusel teenistusest kõrvaldatud ning sai tasu vastavalt Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori 14.04.2023 käskkirjale nr 1.9-2.1/26p; c. saamata jäänud töötasu summast tuleb maha arvata summad, mis maksti X. X.le Politseija Piirivalveameti keskkriminaalpolitsei juhi 12.04.2023 käskkirja nr 1.9-2.10/32p alusel toimunud teenistusest vabastamise tõttu ja mille maksmise alus on tema teenistusse ennistamisega ära langenud.
2.Jätta muus osas kaebuses esimese ja teise võimalusena esitatud nõuded rahuldamata.
3.Jätta läbi vaatamata 29.05.2023 kohtumäärusega menetlusse võetud nõue Politsei- ja Piirivalveameti 14.04.2023 käskkirja nr 1.9-2.1/26p tühistamiseks.
4.Jätta läbi vaatamata kaebuses kolmanda võimalusena (alternatiivselt) esitatud hüvitamisnõue.
5.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
SELGITUSED:
-
Menetlusosalisel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt
27.juulil 2023 (HkMS § 180, § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HkMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HkMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HkMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HkMS § 116 lg 6).
-
Käesolev kohtuotsus kuulub osaliselt viivitamatule täitmisele, mille kohta tehakse eraldi määrus.
ASJAOLUD JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
1.1.Politsei- ja Piirivalveameti (edaspidi „PPA“) peadirektori asetäitja nimetas 09.04.2019 käskkirjaga nr 1.9-2.3/71p kaebaja alates 15.04.2019 PPA teabehaldus- ja menetlusosakonna koosseisus olevale tunnistajakaitseametniku ametikohale ning samal päeval viidi kaebaja rotatsiooni korras tähtajaliselt üle Kaitseväe Luurekeskuse ülema asetäitja ametikohale, 31.03.2020 viidi ta aga rotatsiooni korras üle Maksu- ja Tolliameti tolliosakonna juhataja ametikohale kuni 15.04.2023.
1.2.Kaebajale esitati 21.03.2023 kriminaalmenetluse raames kahtlustus kelmuse toime panemises.
1.3.Kaitsepolitseiamet tegi 05.04.2023 otsuse nr R-00019/23 (dtl. 8), millega tunnistas kehtetuks kaebajale antud salajase taseme riigisaladusele juurdepääsuloa ning keeldus talle täiesti salajase taseme riigisaladusele juurdepääsuloa andmisest riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse (edaspidi „RSVS“) § 32 lg 2 punkti 3 alusel ehk põhjusel, et kaebaja oli kriminaalmenetluses kahtlustatav.
1.4.PPA Keskkriminaalpolitsei juht andis 12.04.2023 käskkirja nr 1.9-2.10/32p (edaspidi „vallandamiskäskkiri“, dtl. 6), millega vabastas kaebaja alates 16.04.2023 politseiteenistusest avaliku teenistuse seaduse (edaspidi „ATS“) § 95 lõike 1 alusel. Käskkirjas põhjendatakse teenistusest vabastamist sellega, et kaebajal puudub tema ametikohal nõutav riigisaladuse juurdepääsuluba. Käskkirja kohaselt ei peetud võimalikuks kaebaja soovil tema üle viimist Narva kordoni piirivalvuri ametikohale, kuna tegemist oleks tema senisest ametist väga erineva ametikohaga, kuhu üle viimiseks peaks kaebaja vastama ametisse nimetamise nõuetele, millele kaebaja ei vasta, sest ta on kriminaalmenetluses kahtlustatav ning liiati peab Narva kordoni piirivalvuril olema piiratud tasemega riigisaladuse juurdepääsuluba.
1.5.Tallinna Ringkonnakohus peatas esialgse õiguskaitse taotluse tagamiseks 14.04.2023 määrusega (dtl. 152) vallandamiskäskkirja kehtivuse kuni 28.04.2023. Ringkonnakohtu määrusest ajendatuna andis PPA peadirektor 14.04.2023 käskkirja nr 1.9-2.1/26p (dtl. 135), millega kõrvaldas kaebaja teenistusest kuni kriminaalmenetluse lõpule viimiseni või teenistusest vabastamiseni.
1.6.Kuivõrd Tallinna Ringkonnakohus otsustas 28.04.2023 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätta ning eelmises punktis nimetatud 14.04.2023 kohtumääruse mõju lõppes, andis PPA peadirektor 02.05.2023 käskkirja nr 1.9-2.1/33p (dtl. 133), millega tunnistas alates 29.04.2023 kehtetuks 14.04.2023 käskkirja nr 1.9-2.1/26p ning asendas samas vallandamiskäskkirjas teenistusest vabastamise kuupäeva 16.04.2023 kuupäevaga 29.04.2023.
2.1.Kaebaja esitas 13.04.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse (dtl. 1), mida täpsustas ja täiendas hilisemates menetlusdokumentides (dtl. 96, 128, 150). Kaebaja taotleb esimese võimalusena vaidlustatud vallandamiskäskkirja tühistamist ning kriminaalmenetluse ajaks talle uue ametikoha pakkumiseks või teenistusest kõrvaldamiseks kohustamist, teise võimalusena vaidlustatud vallandamiskäskkirja tühistamist, teenistusse ennistamist ja teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmist ning kolmanda võimalusena eelnimetatud käskkirja õigusvastasuse tuvastamist ning ebaseaduslikult teenistusest vabastamisega tekitatud kahju hüvitamist. Samuti taotleb kaebaja PPA 02.05.2023 käskkirja nr 1.9-2.1/33p tühistamist.
2.2.Kaebaja leiab, et tema teenistusest vabastamine oli õigusvastane ning vastuolus politsei- ja piirivalve seaduse (edaspidi „PPVS“) §-iga 581, mille kohaselt oleks kaebaja tulnud teenistusest vabastamise asemel kas teenistusest kõrvaldada või viia üle teisele ametikohale. Kaebaja hinnangul on tema teenistusest vabastamine vastuolus süütuse presumptsiooni põhimõttega. Kaebaja peab asjassepuutumatuks seda, et Kaitsepolitseiamet võttis kaebajalt ära riigisaladuse juurdepääsuloa, kuna PPVS § 581 ongi ette nähtud reguleerimaks olukorda, kus ametnik ei saa kriminaalmenetluses esitatud kahtlustusest tingituna oma senisel ametikohal jätkata, kusjuures eelviidatud säte ei näe
ette erandit politseiametnikule, kes kriminaalmenetluse tõttu on kaotanud näiteks riigisaladuse loa, relvakandmise õiguse või muu senise töö jätkamiseks vajaliku õiguse.
2.3.Kaebaja leiab, et vaidlustatud vallandamiskäskkirjas esitatud põhjendus piirivalvuri ametikohale nimetamise võimatuse kohta on asjakohatu, sest kaebaja on politseiteenistuses juba alates 15.04.2019 ja teisele ametikohale üle viimiseks ei ole teda vaja uuesti teenistusse võtta. Samuti märgib kaebaja, et Narva kordoni piirivalvuri ametikohale üle viimist soovis ta üksnes seetõttu, et sellele kohale oli käimas konkurss, samas kui ta kinnitas vastustajale, et on nõus enda üle viimisega mistahes ametikohale. Kaebaja ei pea usutavaks, et PPA-s ei olnud ühtki vaba ametikohta, kuhu kaebaja oleks sobinud.
2.4.Kaebaja leiab, et tema teenistusest vabastamine rikub ka ebavõrdse kohtlemise keeldu, pidades silmas, et kõigi teiste sama kriminaalmenetluse raames kahtlustuse saanud politseiametnike suhtes kohaldati ametist kõrvaldamist PPVS § 581 alusel.
2.5.Teenistusse ennistamise nõude osas selgitab kaebaja, et vallandamiskäskkirja andmise ajal kasvatas ta alla seitsmeaastast last, sest tema poeg on sündinud 17.04.2016. Kaebaja leiab samuti, et PPA 02.05.2023 käskkiri, millega muudeti kaebaja teenistusest vabastamise aega, on õigusvastane, sest 29.04.2023 ei ole kaebaja laps enam noorem kui 7aastane, mistõttu satuks kaebaja esialgse õiguskaitse kohaldamise tõttu varasemast halvemasse olukorda, mis on vastuolus reformatio in peius keelu põhimõttega.
2.6.Kolmanda võimalusena on kaebaja esitanud hüvitamisnõude sisuliselt juhuks kui ta ei saavuta käesoleva kohtumenetluse tulemusena võimalust politseiteenistuses jätkata. Kaebaja hinnangul tekib tal sel juhul kahju, mis seisneb politseiametniku väljateenitud aastate pensioni saamata jäämises. Kahju esialgse suurusena on kaebaja märkinud 477 705 eurot1.
3.1.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu. Esiteks märgib vastustaja, et kuna 02.05.2023 käskkirja kohaselt on kaebaja teenistusest vabastamise ajaks 29.04.2023, mil tema laps oli saanud 7aastaseks, ei ole kaebajal õigust nõuda teenistusse ennistamist. Vastustaja hinnangul ei saa kaebajat lugeda teenistusest vabastatuks käskkirja andmise ajal, vaid arvestades ringkonnakohtu määrusest tulenevat vallandamiskäskkirja kehtivuse peatamist, tuleb kaebaja teenistus lõppenuks lugeda 29.04.2023. Viidates Riigikohtu määrusele kohtuasjas nr 3-3-1-13-04 leiab vastustaja, et õigusakti kehtivuse peatamise õiguslik tähendus on oma olemuselt sarnane õigusakti kehtetuks tunnistamise tähendusega, kuigi selle vahega, et peatamine on ajutine, kehtetuks tunnistamine aga lõplik. Vastustaja osutab ka sellele, et esialgse õiguskaitse kehtimise ajal arvestas PPA ka kaebaja politseiteenistuse staaži ning maksis talle palka vastavalt PPVS § 581 lõikele 4.
24.04.2023 kohtumääruses (dtl. 111) tõdesin, et kolmanda võimalusena esitatud hüvitamisnõue vajab sisuliseks läbi vaatamiseks täpsustamist, ent enne seda on otstarbekas vaadata läbi (vajadusel osaotsusega) esimese ja teise võimalusena esitatud nõuded. Kuna käesoleva kohtuotsusega kuuluvad esimese ja teise võimalusena esitatud nõuded rahuldamisele osas, mis välistab kolmanda võimalusena esitatud hüvitamisnõude läbi vaatamise, ei ole seda hüvitamisnõuet siinkohal vaja rohkem käsitleda.
3.2.Vastustaja leiab, et kaebaja teenistusest vabastamine oli õiguspärane, kuna kaebaja nimetati alates 15.04.2019 ametikohale, kuhu asumise eelduseks oli riigisaladusele juurdepääsuloa olemasolu, ent vallandamiskäskkirja andmise ajal kaebajal seda luba ei olnud. Vastustaja on seisukohal, et selles olukorras esines ATS §-s 95 sätestatud teenistusest vabastamise alus. Vastustaja viitab seejuures ka ATS § 15 punktile 5 ning ATS § 25 lg 1 punktile 5, samuti RSVS § 20 lõike 5 esimesele lausele ja teisele lõikele, kust tuleneb, et teatud ametikohtadel teenimine eeldab riigisaladusele juurdepääsu loa olemasolu ning vastavale ametikohale asumiseks tuleb esitada riigisaladusele juurdepääsu luba, mis on käsitletav seaduse alusel nõutava muu dokumendina ATS § 25 lõike 1 punkti 5 tähenduses, kusjuures selle puudumine on käsitatav seaduses sätestatud muu teenistusse võtmist välistava asjaoluna ATS § 15 punkti 5 tähenduses.
3.3.Vastustaja selgitab, et kaebaja avaldas soovi enda üleviimiseks Narva kordoni piirivalvuri ametikohale, ent ka sellel ametikohal on nõutav riigisaladuse juurdepääsuloa olemasolu. Vastustaja leiab, et PPVS § 581 ei nõua ning kõiki asjaolusid arvestades oleks kaebaja puhul ka ülemäärane nõuda PPA-lt täiendavate pingutuste tegemist selleks, et selgitada välja kõik võimalikud ametikohad, millele kaebaja võiks sobida, arvestades, et kaebaja ei ole olnud Politseija Piirivalveametis reaalselt teenistuses alates selle loomisest 01.01.2010.
3.4.Vastustaja leiab, et teenistusest kõrvaldamine ei täidaks kaebaja puhul eesmärki, kuna kaebaja ei ole reaalselt politseiametnikuna teenistuses olnud. Vastustaja tõdeb ka, et kuigi kaebajale kriminaalasjas kahtlustuse esitamine ei võrdu tema süüga, heidab see paratamatult varju kaebajale ning PPA-le ning sellises olukorras võib talle palga maksmine (60% protsendi ulatuses), mida ta enne kahtlustuse esitamist PPA-lt ei saanud, näida soodustusena ning mõjutada PPA mainet ja avalikkuse usaldust PPA kui avalikku korda kaitsva asutuse vastu. Viimaks osutab vastustaja sellele, et kui kaebaja suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse või ta õigeks mõistetakse ning tal on täidetud kõik soovitud ametikohale asumiseks vajalikud tingimused, on tal võimalik PPAsse tagasi kandideerida.
KOHTU PÕHJENDUSED
4.Kaebus on kokkuvõttes põhjendatud ning tuleb rahuldada selliselt, et vallandamiskäskkiri tuleb tühistada, seejuures osas, milles seda 02.05.2023 käskkirjaga muudeti, kaebaja tuleb teenistusse ennistada ning kohustada vastustajat välja maksma kaebajale tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest.
5.Käesolevas kohtuasjas 29.05.2023 tehtud kohtumääruse resolutsiooni punktiga 1 on menetlusse võetud kaebaja nõue tühistada PPA 14.04.2023 käskkiri nr 1.9-2.1/26p. Kaebaja on 11.06.2023 menetlusdokumendis (dtl. 150) täpsustanud, et selle käskkirja tühistamise soovi tal siiski olnud ei ole. Vaadates kaebaja 25.05.2023 menetlusdokumenti (dtl. 130), tuleb tõdeda, et tegelikult ei ole kaebaja 14.04.2023 käskkirja tühistamise nõuet esitanud. See nõue on seega menetlusse võetud ekslikult. Kuigi halduskohtumenetluse seadustik sõnaselgelt sellist olukorda ei reguleeri, tuleb edasiste segaduste vältimiseks selline nõue läbi vaatamata jätta. Seeläbi on ühelt poolt jälgitav, mis on kohtumääruse kohaselt menetlusse võetud nõudest saanud ning teisalt on saavutatud olukord, mis oleks siis, kui nõuet ei oleks kunagi esitatud (HkMS § 155 lg 6 ja § 43 lg 2).
6.Kaebaja teenistusest vabastamine ATS § 95 lg 1 alusel ei olnud põhjendatud. Nimetatud sätte kohaselt vabastatakse ametnik teenistusest, kui ilmnevad või tekivad asjaolud, mis välistaksid tema teenistusse võtmise tulenevalt ATS § 14 lõikest 1 või 2 või §-st 15. Vastustaja on põhjendanud kaebaja vabastamist ATS § 95 lg 1 alusel sellega, et kaebajal puudus konkreetsel ametikohal töötamiseks vajalik riigisaladuse juurdepääsuluba ning käsitanud seda muu seaduses sätestatud teenistusse võtmist välistava asjaoluna ATS § 15 punkti 5 tähenduses. Selles, et konkreetne ametikoht, kuhu kaebaja PPA peadirektori asetäitja 09.04.2019. aasta käskkirjaga nimetati, eeldab PPA juhi kehtestatud siseakti kohaselt kõrgema taseme riigisaladuse juurdepääsuloa olemasolu ega ka selles, et kaebajal vallandamiskäskkirja andmise ajal sellist luba ei olnud, ei ole poolte vahel vaidlust. Küll aga ei saa seda, et isikul puudub riigisaladuse juurdepääsuluba, mille vajalikkuse on ette näinud asutuse juht, määrates konkreetse ametikoha RSVS § 20 lõike 5 alusel ametikohana, mille eeltingimuseks on riigisaladuse juurdepääsuloa olemasolu, käsitada muu seaduses sätestatud teenistusse võtmist välistava asjaoluna ATS § 15 punkti 5 tähenduses. Viimati nimetatud sätte sõnastus „seaduses sätestatud [...] asjaolu“ tuleb mõista nii, et silmas on peetud formaalses mõttes seaduses, mitte aga seaduse alusel asutuse siseaktis sätestatud tingimusi. Seaduses ei ole ette nähtud tingimust, et kõigil politseiametnikel peaks olema riigisaladuse juurdepääsuluba ning et politseiteenistusse võtmine on välistatud, kui isikul sellist luba ei ole, millisel juhul saaks esineda alus ametniku vabastamiseks politseiteenistusest ATS § 95 lõike 1 alusel, kui ta teenistuse ajal sellisest loast ilma jääb. See, millised ametikohad eeldavad riigisaladuse juurdepääsuloa olemasolu, ei ole sätestatud seaduses, vaid selle määrab asutuse juht. ATS § 95 lg 1 ei võimalda aga teenistusest vabastada isikut, kelle puhul esineb asutuse juhi otsuse alusel teatud ametikohale nimetamist välistav asjaolu. ATS § 95 lõiget 1 koosmõjus § 15 punktiga 5 tuleb tõlgendada nii, et teenistusest vabastatakse ametnik, kelle puhul esineb põhimõtteliselt mõni selline asjaolu, mis on vahetult seadusest tulenevalt kas avalikku teenistusse, politseiteenistusse või ka konkreetsele ametikohale nimetamise eelduseks. See, et PPA juht on teatavad ametikohad määranud ametikohtadeks, mis eeldavad riigisaladuse juurdepääsuloa olemasolu, ei ole selline seadusest vahetult tulenev asjaolu. Asutuse juhi poolt asutuse ülesannete täitmise nõuetekohaseks tagamiseks teatavatele ametikohtadele kehtestatud nõuetele mittevastavus ei saa olla seaduses sätestatud asjaolu ATS § 15 punkti 5 tähenduses. Seetõttu ei saa ATS § 95 lg 1 alusel vabastada teenistusest ametnikku, kes enam ei vasta teatava loa, kvalifikatsiooninõude vms tõttu asutuse siseaktiga konkreetsel ametikohal töötamiseks esitatavatele nõuetele. Seda tõlgendust toetab ka ATS § 95 lõige 2, mille kohaselt tuleb juhul, kui ametniku puhul esineb mõni ATS § 14 lõikes 1 või 2 või § 15 punktis 4 sätestatud teenistusse võtmist välistav asjaolu, pakkuda talle teisele ametikohale üleviimise võimalust. Olukorras, kus seadusandja on näinud ette kohustuse pakkuda ametnikule teisele ametikohale üleviimise võimalust ka siis, kui ta ei vasta seaduses sätestatud haridus- või kodakondsusnõudele, saab ATS § 15 punktis 1 nimetatud asjaoluks, mille esinemisel tuleb ametnik vallandada ilma talle teisele ametikohale üleviimise võimalust pakkumata, olla üksnes seaduses üheselt mõistetavalt avalikus teenistuses või vastavas eriliiki teenistuses (politseiteenistuses) olemist välistav asjaolu. Riigisaladuse juurdepääsuloa puudumine selliseks asjaoluks olla ei saa. Möönan, et sellises olukorras kohase teenistusest vabastamise aluse leidmine on kehtiva ATSi sätteid arvestades keeruline, ent pigem oleks mõeldav ametniku vabastamine ATS § 92 alusel, mis sõnaselgelt puudutab küll seda, kui teenistuse kestel ilmneb ametniku oskuste ja teadmiste vähesus teenistusülesannete täitmiseks, ent mille laiendav tõlgendamine oleks teenistusülesannete täitmiseks vajaliku loa puudumise korral siiski ametnikule soodsam, kui tema
vabastamine ATS § 95 lg 1 ja § 15 punkti 5 alusel, sest vabastamise korral ATS § 92 alusel tuleks ametnikule siiski pakkuda teist ametikohta.
7.Ent isegi juhul kui vastupidi eelmises punktis esitatud tõlgendusega asuda seisukohale, et riigisaladuse juurdepääsuloa puudumine annab aluse ametniku teenistusest vabastamiseks ATS § 95 lõike 1 alusel, tuleb kaebaja teenistusest vabastamist pidada õigusvastaseks, kuna vastustaja on põhjendamatult jätnud arvesse võtmata riigisaladuse juurdepääsuloa puudumise põhjuse ja jätnud põhjendamatult kohaldamata PPVS § 581. Kaebaja leiab õigesti, et viimati nimetatud sätte eesmärk on reguleerida seda, kuidas peab PPA kohtlema politseiametnikku, kellele on kriminaalmenetluses esitatud kahtlustus või süüdistus. Kaebaja osutab õigesti ka sellele, et kõnealune säte lisati PPVS-i pärast seda, kui Riigikohus tunnistas 12.04.2021 põhiseaduslikkuse järelevalve asjas 5-21-1 tehtud kohtuotsusega põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks ATS § 95 lõike 1 ja § 15 punkti 5 ning PPVS § 40 punkti 3 osas, milles need koostoimes kohustasid politseiametniku teenistusest vabastama, kui ta on kriminaalmenetluses kahtlustatav. PPVS § 581 eesmärk on niisiis süütuse presumptsiooni kaitseks välistada kriminaalmenetluses kahtlustuse saanud politseiametniku vallandamine.
8.Käesoleval juhul nähtub Kaitsepolitseiameti 05.04.2023 otsusest nr R-00019/23 (dtl. 11) üheselt, et kaebaja salastatud taseme riigisaladuse juurdepääsuluba tunnistati kehtetuks ning talle keelduti täiesti salajase taseme riigisaladuse loa andmisest RSVS § 32 lg 2 punkti 3 alusel ehk ainuüksi sel põhjusel, et kaebaja oli kriminaalmenetluse osaline kahtlustatavana. Sellises olukorras kaebaja vabastamine ATS § 95 lg 1 alusel on käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis esitatud tõlgendusest hoolimata lubamatu, kuna see on üheselt mõistetavas vastuolus PPVS § 581 eesmärgiga kaitsta süütuse presumptsiooni.
9.Vallandamiskäskkirjas esitatud argument, et kaebaja üleviimine piirivalvuri ametikohale PPVS § 581 alusel ei olnud võimalik, kuna kaebaja ei vasta PPVS § 40 punktis 3 sätestatud nõudele, on asjakohatu. Kui PPVS § 581 alusel teisele ametikohale üleviimist võiks takistada see, et ametnik on kriminaalmenetluses kahtlustatav, muutuks PPVS § 581 täiesti sisutuks ning igasuguse tähenduse kaotaks ka kohtuasjas 5-21-1 tehtud Riigikohtu otsus, millega just nimelt tunnistati põhiseadusvastasuse tõttu kehtetuks varasem regulatsioon, mis võimaldas politseiametniku vallandada põhjusel, et ta on kriminaalmenetluses kahtlustatav. Kaebaja on õigesti leidnud, et olukorras, kus politseiametnik jääb tulenevalt kriminaalmenetluses kahtlustuse saamisest ilma oma senisel ametikohal töötamise jätkamiseks vajalikust riigisaladuse juurdepääsuloast, kuulub samuti kohaldamisele PPVS § 58 1 ehk selline ametnik tuleb – kui tema jätkamine senisel ametikohal ei ole võimalik – viia tema nõusolekul üle teisele ametikohale või ta teenistusest kõrvaldada. Alternatiiviks nende võimaluste kõrval ei saa olla politseiametniku teenistusest vabastamine viitega asjaolule, mis on vahetult tingitud sellest, et talle on kriminaalmenetluses esitatud kahtlustus.
10.Mis puudutab seda, et konkreetselt kaebaja osutatud piirivalvuri ametikoha täitmise eelduseks oli samuti riigisaladuse juurdepääsuloa olemasolu, siis ei saa PPVS § 581 tõlgendada selliselt, et PPA kaalutlusõigus (mis hõlmab ka kaalumise kohustust) ametniku üleviimise otsustamisel piirdub üksnes hinnangu andmisega sellele, kas ametniku saab üle viia ametniku enda osutatud ametikohale. Ametiasutusel, nagu ka tööandjal, on oma ametnike ja töötajate suhtes üldine hoolitsemiskohustus, mis tähendab muuhulgas seda, et kui ametnik ei saa mingisugusel põhjusel jätkata töötamist senisel
ametikohal, peab asutus olema mõistlikult aktiivne, pakkumaks talle muid võimalusi. Vastustaja väitega, et konkreetselt kaebaja puhul oleks kõigi võimalike vabade ametikohtade pakkumine olnud PPA jaoks ebamõistlikult koormav, ei saa nõustuda. Vastustaja eksib põhimõtteliselt, kui leiab, et kaebajat võis kohelda kuidagi teistmoodi tulenevalt sellest, et ta ei olnud alates politseiteenistusse võtmisest reaalselt päevagi PPA-s töötanud. Sõltumata sellest, milline kvalifikatsioon võidakse kaebaja või PPA juhtide tegevusele omistada käimasoleva kriminaalmenetluse tulemusena, ei saanud vastustaja kaebaja teenistussuhtega seotud otsustuste tegemisel mööda vaadata sellest, et kaebaja oli kehtiva haldusaktiga politseiteenistusse võetud ja esiti Kaitseväe, hiljem Maksu- ja Tolliameti ametikohale n-ö rotatsiooni korras viidud. Kaebajal on õigus, et PPVS § 581 kohaldub tema suhtes samamoodi nagu kuulub kohaldamisele iga teise politseiametniku ehk kehtiva haldusaktiga politseiteenistusse võetud isikute suhtes. See, et politseiametnik enne PPVS § 581 rakendamise vajaduse tekkimist reaalselt PPA-s ametikohustusi täitnud ei ole, ei mõjuta selle sätte kohaldamist mitte kuidagi. Samamoodi tuleks seda kohaldada ka näiteks politseiametniku suhtes, kes on võetud teenistusse rasedana ja kes läks enne teenistusülesannete täitmisele asumist rasedus- ja sünnituspuhkusele ning pole sestpeale reaalselt ametiülesandeid PPAs täitnud sellele järgnevate lapsehoolduspuhkuste tõttu.
11.Veelgi enam, kui teisele ametikohale üle viimata jätmist on vallandamiskäskkirjas vähemalt püütud põhjendada, kuigi selleks asjakohatutele argumentidele tuginedes, siis PPVS § 58 1 lõikes 2 sätestatud võimalust politseiametnik kriminaalmenetluse ajaks teenistusest kõrvaldada ja maksta talle PPVS § 58 1 lõike 4 alusel tasu, ei ole vastustaja üldse kaalunud. Ka käesolevas kohtumenetluses ei ole vastustaja esitanud ühtki veenvat põhjust, miks ei tulnud kõne alla kaebaja teenistusest kõrvaldamine. Kaebusele esitatud vastuses toodud põhjendusega, et teenistusest kõrvaldamine koos tasu maksmisega olukorras, kus kaebaja eelnevalt PPA-st palka ei saanud, võinuks tunduda soodustuse andmisena ja kahjustada PPA usaldusväärsust avalikkuse silmis, ei saa nõustuda. Vastustaja ei ole viidanud ka ühelegi õigusnormile, mis lubaks PPVS §-i 581 kohaldamata jätta argumendiga, et avalikkuse silmis võiks teenistusest kõrvaldamisega vältimatult kaasnev tasu maksmine näida kriminaalasjas kahtlustuse saanud ametniku asetamisena tarbetult heasse olukorda. Pealegi tuleb konkreetselt kaebaja puhul silmas pidada seda, et vähemalt kaebaja teenistusküsimusega tegelenud personaliametnikule avaldas kaebaja sõnaselgelt, et tema esimene eelistus oleks üleviimine ükskõik, millisele muule ametikohale PPA-s (dtl. 28). Kuigi viidatud ekirja esitas kaebaja pärast vallandamiskäskkirja saamist, oleks selle välja selgitamine, kas kaebaja peab ainuvõimalikuks nõusoleku andmist varem kõneks olnud Narva kordoni piirivalvuri ametikohale või nõustuks asuma ka mõnele muule ametikohale või sooviks hoopis teenistusest kõrvaldamist, olnud igal juhul vastustaja ülesanne enne vallandamiskäskkirja andmist.
12.Eeltoodud põhjustel oli kaebaja teenistusest vabastamine õigusvastane. Järgnevalt on poolte vahel vaidlus selles, kas kaebaja kuulub ATS § 105 lg 4 nimetatud isikute hulka. Vaidlust pole selles, et kaebajal on laps, kes on sündinud 17.04.2016 (dtl. 101) ehk kes sai 7aastaseks 17.04.2023. ATS § 105 lg 4 on sätestatud, et „[a]metnikul, kes oli teenistusest vabastamise ajal rase, kellel on õigus emapuhkusele, isapuhkusele või lapsendajapuhkusele või kes kasvatab alla seitsmeaastast last, on õigusvastaselt teenistusest vabastamise korral õigus hüvitise asemel nõuda vabastamise kohta antud haldusakti tühistamist, enda teenistusse ennistamist ja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest“. Seaduses ei ole üheselt täpsustatud, millise ajahetke seisuga tuleb hinnata seda, kas ametnik kuulub ATS § 105 lg 4 nimetatute hulka. Pidades silmas, et teenistusest vabastamise kohta antud käskkirja kui haldusakti
õiguspärasust tuleb hinnata akti andmise aja seisuga (HkMS § 158 lg 2 teine lause), pean õigeks tõlgendada ATS § 105 lõiget 4 nii, et teenistusse ennistamise nõudeõigus on isikul, kes kasvatab alla 7aastast last päeval, mil talle toimetati kätte teenistusest vabastamist käsitlev haldusakt. Vallandamiskäskkirja kaebajale kättetoimetamisest hakkas see kehtima (haldusmenetluse seaduse § 61) ehk nimetatud kuupäeva saab lugeda päevaks, mil kaebaja vallandamine õiguslikult siduvalt otsustati. Seda ajahetke tuleb lugeda teenistusest vabastamise ajaks ATS § 105 lõike 4 tähenduses. Vallandamiskäskkirjas märgitud teenistussuhte viimane päev on üks vallandamiskäskkirjas kindlaks määratud asjaoludest, ent see ei määra ära käskkirja kehtivust.
13.Tõlgendust, et teenistusse ennistamise ja sunnitult puudutud aja eest tasu saamise nõudeõigus on ametnikul, kelle laps on noorem kui 7aastane teenistusest vabastamise otsuse (käskkirja) ametnikule kätte toimetamise ajal, toetab ka see, et vastava otsuse kättetoimetamisest (mitte aga teenistussuhte viimasest päevast) hakkab kulgema otsuse vaidlustamiseks seaduses sätestatud kaebetähtaeg. See, millise nõudega saab ametnik kohtusse pöörduda, peaks olema teada kaebetähtaja kulgema hakkamisel ning nõude lubatavus ei tohiks sõltuda kaebaja enda tegevusest sõltumatutest asjaoludest, mis leiavad aset hiljem. Teiseks toetab eeltoodud tõlgendust minu arvates ka teenistus- ja töösuhete eripära, milleks on teatav poolte ebavõrdsus, mis õigustab töötajale või ametnikule õigusi andva õigusnormi mitme tõlgendamisvõimaluse puhul tõlgendust, mis on töötajale või ametnikule kui töö- teenistussuhte nõrgemale poolele soodsam.
14.Kuna vallandamiskäskkiri toimetati kaebajale kätte 12.04.2023, mil kaebaja laps oli 6aastane, kuulub kaebaja seega ATS § 105 lõikes 4 nimetatud isikute hulka. Kuna eeltoodud põhjustel oli kaebaja teenistusest vabastamine õigusvastane, on kaebajal õigus nõuda vallandamiskäskkirja tühistamist, enda teenistusse ennistamist ja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest.
15.Mis puudutab kaebaja nõuet kohustada PPA-d tema suhtes mõne PPVS § 581 sätestatud otsuse tegemiseks, siis seda nõuet siiski rahuldada ei saa, hoolimata kaebaja teenistusse ennistamisest. Nimelt ei ole teisele ametikohale üle viimine või teenistusest kõrvaldamine ainsad võimalused, kuidas PPA kuni asjaomase kriminaalmenetluse lõppemiseni kaebaja teenistussuhet korraldada saab. Iseenesest ei ole välistatud ka kaebaja senise ametikoha sisuks olevate teenistusülesannete muutumine ja riigisaladuse juurdepääsuloa nõude kaotamine selliselt, et kaebaja saaks senisel ametikohal jätkata. Möönan, et juba senise ametikoha nimetust arvestades on see ebatõenäoline, ent pole täielikult välistatud. Oluline on siiski, et PPVS § 581 lõikes 1 kasutatud sõna „võib“ tuleb mõista nii, et teisele ametikohale üleviimist või teenistusest kõrvaldamist võib kaaluda juhul, kui ametniku jätkamine senisel ametikohal ei ole kriminaalmenetluses esitatud kahtlustusest tulenevalt võimalik. PPVS § 581 ei luba siiski vastustajale kaalutlusõigust otsustada seal sättes nimetatud võimalusi mitte kasutada ja selle asemel politseiametnik teenistusest vabastada. Seega tuleb vastustajal kaebaja teenistusse ennistamisel kaaluda, kas kaebaja saab asuda tööle senisel ametikohal või kui mitte, siis kas ta on võimalik viia üle mõnele teisele ametikohale PPA-s või kui mitte, siis kõrvaldada ta teenistusest.
16.Kaebaja on esitanud ka PPA peadirektori 02.05.2023 käskkirja tühistamise nõude. See nõue on põhjendatud osas, milles PPA peadirektor muutis vallandamiskäskkirja. Kaebaja teenistusest vabastamine oli õigusvastane sõltumata sellest, kas kaebaja vabastati alates 16.04.2023 või alates 29.04.2023. PPA peadirektori 02.05.2023 käskkirja punkt 1 tuleb tühistada eeskätt õigusselguse huvides, kuigi olukorras,
kus vallandamiskäskkiri kuulub tühistamisele, ei saa vallandamiskäskkirja muutmist käsitlev 02.05.2023 käskkirja punktil 1 mingisugust sõltumatut õigusmõju olla. Vajalik ei ole siiski tühistada PPA peadirektori 02.05.2023 käskkirja punkti 2, millega tunnistati alates 29.04.2023 kehtetuks PPA peadirektori 14.04.2023 käskkiri. Viimati nimetatud käskkirja andis vastustaja reaktsioonina Tallinna Ringkonnakohtu 14.04.2023 kohtumäärusele, millega ringkonnakohus peatas esialgse õiguskaitse korras vallandamiskäskkirja kehtivuse kuni 28.04.2023. Viimati nimetatud päeval tegi ringkonnakohus uue määruse, millega otsustas sisuliselt seda esialgset õiguskaitset mitte pikendada. Olukorras, kus esialgne õiguskaitse oli lõppenud, võis vastustaja esialgse õiguskaitse määruse täitmiseks antud 14.04.2023 käskkirja edasiulatuvalt kehtetuks tunnistada. Nagu ka kaebaja 11.06.2023 menetlusdokumendis tõdeb, oli 14.04.2023 käskkiri ajutise iseloomuga ning on oma mõju kaotanud.
17.Mis puudutab veel PPA peadirektori 02.05.2023 käskkirja punkti 1, siis selle käskkirjaga teenistussuhte lõppemise aja muutmine oli tingitud praktilisest vajadusest täita ringkonnakohtu esialgse õiguskaitse määrust. On tõsi, et olukorras, kus vallandamiskäskkirjas oli kaebaja teenistussuhte lõppemise ajaks määratud 16.04.2023, ent tegelikult oli kaebaja 16.04.—28.04.2023 esialgse õiguskaitse määrusest tulenevalt teenistuses, ei ole iseenesest väär selle ajutise meetme lõppemisel korrigeerida ka teenistusest lõppemise aega. Vastasel juhul võiks hiljem tekkida küsimus, kas kaebajale 14.04.2023 käskkirja alusel makstud tasu maksmise alus võib olla ära langenud (kui tagantjärgi siiski lugeda, et kaebaja teenistussuhe lõppes 16.04.2023). Põhimõtteliselt ei saa teenistussuhte tärmini edasi lükkamine pärast teenistusest vabastamise kohta tehtud otsuse ametnikule kätte toimetamist mõjutada seda, kas kaebajal on teenistusse ennistamise nõudeõigus või mitte. Juba eespool leidsin, et küsimus, kas kaebajal on ATS § 105 lõikes 4 sätestatud nõudeõigus, ei sõltu sellest, milline oli kaebaja teenistussuhte viimane päev, vaid sellest, millal vallandamiskäskkiri kaebajale kätte toimetati. Vallandamiskäskkirja muutmine teenistussuhte lõppemise aja osas ei muuda sellega seoses midagi. Nõustun kaebajaga siiski selles, et ühelgi juhul ei või algse haldusakti vaidlustamisel kaebaja huvides kohaldatud esialgne õiguskaitse – isegi kui kohus kohaldab seda lühiajaliselt, mitte kogu kohtumenetluse ajaks – tuua kaebaja jaoks kaasa lubatavate õiguskaitsevõimaluste ahenemist, kuna see oleks otseses vastuolus esialgse õiguskaitse eesmärgiga ning asetaks isiku – nagu kaebaja õigesti märgib – halvemasse olukorda pelgalt seetõttu, et ta on otsustanud oma õigusi kaitsta.
18.Mis puudutab kaebaja õigust nõuda tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest, siis seegi nõue tuleb rahuldada vahetult vallandamiskäskkirja tühistamise järelmina. HkMS § 167 lõikes 1 on sätestatud, et kui kaebaja taotleb rahasumma väljamõistmist või väljamaksmiseks kohustamist, võib kohus vastustajale teha ettekirjutuse väljamaksmisele kuuluva rahasumma kindlaksmääramiseks ja väljamaksmiseks, kui rahasumma kindlakstegemine kohtu poolt nõuaks suurt ajakulu, kusjuures ettekirjutuses määrab kohus summa kindlaksmääramise ja väljamaksmise üldtingimused. Eeltoodust tulenevalt tuleb vastustajal välja arvutada töötasu, mis kaebajal teenistusest sunnitult puudutud aja eest saamata jäi. Selleks tasuks on summa, mille kaebaja oleks kehtivate haldusaktide alusel töötasuna saanud, kui vallandamiskäskkirja ei oleks antud. Vastustaja ei saa tasu kindlaks määramisel võtta arvesse hüpoteetilisi asjaolusid, näiteks seda, et vallandamiskäskkirja andmata jätmisel oleks olnud võimalik kaebaja teenistusest kõrvaldamine, millisel juhul oleks ta saanud vaid 60% ette nähtud töötasust. Sellise tasu maksmiseks andis siiski aluse PPA peadirektori 14.04.2023 käskkiri, ent seda vaid perioodil, mil see kehtis. Samuti tuleb selleks, et asetada kaebaja olukorda, kus ta oleks olnud, kui õigusvastast
vallandamiskäskkirja ei oleks antud, arvata teenistusest puudutud aja eest makstavast tasust maha summad, mis maksti kaebajale välja teenistussuhte õigusvastase lõpetamise tõttu ja mille välja maksmise alus on vallandamiskäskkirja tühistamisega ära langenud (juhul kui selliseid summasid kaebajale maksti).
19.Viimaks, mis puudutab kaebaja 21.04.2023 menetlusdokumendis väljendatud soovi saada hinnangut kehtivas ATSist tulenevale teenistusse ennistamise nõudeõiguse piirangu põhiseaduspärasusele eeskätt olukorras, kus teenistusest õigusvastane vabastamine võib tuua ametniku jaoks kaasa oluliselt suurema kahju kui see, mis on võimalik hüvitada ATS § 105 lg 1 alusel välja mõistetava hüvitisega, siis tuleb märkida, et kohus saab konkreetse normikontrolli raames käsitleda üksnes asjassepuutuva normi põhiseaduspärasuse küsimust. Asjassepuutuvaks normiks on aga väljakujunenud kohtupraktika kohaselt norm, mille kehtivuse korral tuleks konkreetne vaidlus lahendada teisiti kui selle normi puudumise korral. Käesoleval juhul sellise olukorraga aga tegemist ei ole, kuna kaebaja kuulub ATS § 105 lõikes 4 nimetatud isikute hulka ja tal on teenistusse ennistamise nõudeõigus. Normi põhiseaduslikkuse kontroll ei ole seaduse kohaselt võimalik selleks, et vältida tulevasi vaidlusi või halduse edaspidist tegutsemist võimaliku põhiseadusega vastuolus oleva normi alusel. Pean vägagi võimalikuks, et mõnes tulevases vaidluses tuleb võtta seisukoht küsimuses, kas ATS tagab põhiseadusega nõutud tõhusa õiguskaitsevahendi ametnikule, kes jääb õigusvastase vallandamise tõttu ilma võimalusest teenida välja õigus eripensionile. Natuke teistsuguses vaidluses on Riigikohtu halduskolleegium märkinud, et küsimus, kas ATS § 105 tagab teenistusest vabastatud ametnikule alati ja kõiki üksikjuhu erandlikke asjaolusid arvestades piisavalt tõhusa kaitse, on vaieldav (vt. kohtumäärus haldusasjas 3-21-2241, punkt 12). Samas varasemas praktikas on Riigikohus käsitlenud olukorda, kus politseiametnik jäi õigusvastase vallandamise tõttu ilma eripensioni saamise võimalusest, ent ei pidanud ATS normide põhiseaduslikkuse hindamist vajalikuks (vt. kohtuotsus haldusasjas 3-3-1-13-16).
20.HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesolev kohtuotsus on tehtud vastustaja kahjuks. HkMS 109 lg 1 kolmanda lause kohaselt tuleb kirjalikus menetluses menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid esitada kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Sama lõike neljanda lause kohaselt kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. 29.05.2023 kohtumääruse (dtl. 144) resolutsioonis on märgitud, et muuhulgas menetluskulusid puudutavad dokumendid tuleb esitada hiljemalt 12.06.2023. Kaebaja nimetatud tähtpäevaks menetluskulude nimekirja ega kuludokumente ei esitanud, ent esitas need 22.06.2023, taotledes samas tähtaja pikendamist ning selgitades, et menetluskulude väljamõistmise taotluse esitamise tähtaeg on mööda lastud esindaja eksimuse tõttu, kuna viimane arvas olevat selle esitanud koos viimase seisukohaga 11.06.2023. Taotluse kohaselt oleks menetluskulude välja mõistmata jätmine kaebaja suhtes äärmiselt ebaõiglane ka tingituna kaebaja majanduslikust olukorrast, mis on muutunud raskeks muuhulgas ebaseadusliku teenistusest vabastamise tõttu. Menetluskulude väljamõistmise taotluse esitamise tähtaja pikendamine ega menetluskulude välja mõistmine ei ole seaduse kohaselt siiski võimalik. HkMS § 69 lg 1 eeldab kohtu määratud tähtaja pikendamiseks nii menetlusosalise avalduse alusel kui kohtu omal algatusel mõjuva põhjuse olemasolu. Iseäranis juba lõppenud tähtaja pikendamine saab kõne alla tulla üksnes sarnastel asjaoludel, nagu need, mis annaksid aluse seaduses sätestatud tähtaja ennistamiseks. Selliseks mõjuvaks põhjuseks saavad väljakujunenud kohtupraktika kohaselt olla tähtaega järgima pidanud menetlusosalise tahtest ja tegevusest sõltumatud objektiivsed asjaolud, mis ei võimaldanud tähtaegselt vajalikku toimingut teha või mille tõttu
menetlusosaline võis kogu oma nõutava hoolsuse juures ekslikult oma kohustusi valesti mõista. Käesoleval juhul sellise olukorraga tegemist ei ole. On usutav, et menetluskulude nimekirja tähtaegne esitamata jätmine on tingitud kaebaja esindaja eksimusest, ent selline eksimus saaks olla vabandatav ning õigustada tähtaja pikendamist vaid juhul kui see oleks tingitud kohtu või teise menetlusosalise eksitavast tegevusest. Käesoleval juhul see nii siiski ei ole. Esindaja tegevus, sealhulgas tegevusetus, omistatakse kohtumenetluses esindatavale, mistõttu ei saa tähtaja pikendamise aluseks olla ka see, et tähtaja möödalaskmine oli tingitud esindaja, mitte kaebaja enesega seotud põhjustest. Mis puudutab kaebaja majanduslikku olukorda, siis iseenesest on see usutav nagu ka see, et õigusabi maksumus koormab kaebaja perekonna eelarvet vägagi arvestataval määral. Samas saavad HkMS § 69 lõikes 1 nimetatud mõjuvate põhjustena kõne alla tulla põhjused, mis on seotud eelnevalt määratud tähtaja järgimata jätmise võimatusega, mitte aga põhjused, mis puudutavad menetlustähtaja järgitama jätmise tagajärgede raskust kaebaja jaoks. Seetõttu oleks kaebaja menetluskulude väljamõistmise taotluse sisuline läbi vaatamine ja menetluskulude vastustajalt välja mõistmine käesoleval juhul otseses vastuolus seaduse mõttega ja lubamatu.
/allkirjastatud digitaalallkirjaga/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.