Tallinna Ringkonnakohus Kaire Pikamäe, Monika Laatsit ja Oliver Kask
Otsuse tegemise aeg ja koht
26.08.2022, Tallinn
Haldusasja number
3-20-1993
Haldusasi
XX kaebus Maanteeameti 10.09.2020 korraldusele nr 13/20/165
Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend
Kaebaja – XX, esindajad vandeadvokaat Vahur Kivistik ja advokaat Siiri Pajupuu Vastustaja – Transpordiamet (Maanteeameti õigusjärglane), esindaja Ege Stiina Järvmägi Kaasatud haldusorgan – Keskkonnaamet, esindaja Kelli Varov Tallinna Halduskohtu 13.10.2021 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata Transpordiameti taotlus apellatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmiseks.
2.Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 13.10.2021 otsus haldusasjas nr 3-20-1993 muutmata.
3.Apellatsioonimenetluse kulud jätta menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 26.09.2022. Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).
3-20-1993 Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Maanteeamet andis 10.09.2020 korraldusega nr 1-3/20/165 projekteerimistingimused riigitee 23136 Pringi‒Restu km-l 9,159 asuva Restu silla ehitamise põhiprojekti koostamiseks ja olemasoleva silla lammutamiseks. Projekteerimistingimuste p-i 4 kohaselt on olemasolev sild amortiseerunud, selle laiusgabariidid ja kandevõime ei vasta tänapäevastele liikluskoormustele, sild ei ole vettpidav. Silla küljes on paisurajatis, kuid paisutamiseks puudub veeluba. Projekteerimistingimustele vastavalt silla lammutamise korral ei säili pais olemasoleval kujul. Projektiga kavandatavate tegevuste osas tuleb koostada keskkonnamõju hinnang projekteerimise faasis, mis võimaldab hinnata kõiki projektiga kaasnevaid asjakohaseid mõjusid (p 7). Muu hulgas tuleb projekteerida Väikese Emajõe voolusäng läbi sillaava selliste parameetritega, mis tagab kalade läbipääsu jõe ülemjooksule. Vajalik on kaasata ihtüoloog, kes kirjeldab tööde võimalikku mõju Väikesele Emajõele ja selle elustikule. Tuleb teha analüüs, kas taastavasse jõepõhja on võimalik kasutada/luua lõheliste kudemisala (p 8). Projekteerimistingimuste p-s 2.1 sätestatud kõrvaltingimuse kohaselt on juhul, kui projekteerimise käigus tekib huvitatud osapool, kes näitab üles huvi finantseerida kalapääsu ja paisu projekteerimist ja ehitamist, võimalik projekteerimistingimusi muuta nii, et lisaks sillale näha ette ka paisurajatis.
2.XX esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Maanteeameti 10.09.2020 korralduse nr 13/20/165 tühistamiseks. Pringi–Restu teemaa kuulub Eesti Vabariigile, kuid kaebaja omandis on silla ümber neli katastriüksust, sh jõemaa ja järve alla jääv maa ning täiendavalt Restu vesiveski juurde ajalooliselt ja lahutamatult kuulunud rajatised, sh pais. Restu järves olevate liigveelaskme regulaatorite kuulumine kaebajale on tõendatud ehitusregistri väljavõttega. Projekteerimistingimused on eelhaldusaktiks, millega on siduvalt otsustatud kaebajale kuuluva liigveelaskme lammutamine ja likvideerimine. Vastustaja ei saa väljastada selliseid projekteerimistingimusi, millega kaasneb vältimatult kaebaja omandiõiguse kahjustamine. Vastustaja väidab alusetult, et kaebaja on paisutuse loonud õigusvastaselt. Nii sild kui liigveelase on rajatud enne Eesti Vabariigi taasiseseisvumist. Restu silla sambad on maakivist ja valminud a-l 1924. Liigveelase, mis paikneb silla all, on rekonstrueeritud a-tel 1984–1986. Õige pole vastustaja seisukoht, et paisu liigveelase ja silla kandekonstruktsioon on ühtne tervik. Silda toetavad sambad, mis paiknevad pinnaspaisu (muldkeha, mis on pealt kaetud teekattega) vahel, ei ole Restu paisu olemuslikud osad. Liigveelase on ehitatud järve veesurvele vastuseisu tagamiseks autonoomse massiivse raudbetoonist rajatisena, mis on sõltumatu Restu silla sammastest. Pinnapais ja liigveelase (vee regulaator) on erineva funktsiooniga rajatised, mis ei 2(8)
3-20-1993 puutu üksteisega kokku. Vastustaja peaks tegelema üksnes silla rekonstrueerimisega, mitte hävitama töökorras liigveelaset. Silda on võimalik rajada osaliselt liigveelaskme kohale ulatuvana selliselt, et vastustaja poolt soovitud teealased eesmärgid on saavutatavad kaebaja huve kahjustamata. Projekteerimistingimustes toodud kõrvaltingimus (p 2.1) ei võimalda kavandatud põhiprojekti muuta. Asjaolu, et kaebajal ei ole vee erikasutusluba paisutuseks ja kalapääsla rajamiseks, on seotud vastustaja tegevusega, sest vastustaja jättis vastavates menetlustes kooskõlastused andmata. Pringi–Restu tee on Otepää looduspargi piiriks, sealjuures jääb Restu järv looduspargi maaalale. Otepää looduspargi, Otepää hoiuala ja Otepää loodusala kaitsekorralduskavas 2017– 2026 (KKK) on küll märgitud, et üheks võimaluseks on järv alla lasta, kuid see eeldab mõjude hindamist. Otepää looduspark on Natura 2000 alade võrgustiku nimekirjas nii loodus- kui ka linnualana. Järve kallastel on väärtusliku elukeskkonnana lamminiidud ning paisutuse likvideerimisel need häviksid. Restu paisjärv on Natura 2000 võrgustiku ala. Restu silla vahetus läheduses on ajalooline vesiveski ning lähedal asub ka Restu mõisa kompleksi hooneid, mis moodustavad koos maakividest rajatud Restu sillaga pärandkultuuri edasi kandva tervikväärtuse. Pärandkultuuri objektide hulka kuuluvad Restu vesiveski päraldistena Restu paisjärv, liigveelase, veskitesse sissevoolukanalid ja pais.
3.Transpordiamet palus jätta kaebus rahuldamata. Projekteerimistingimused on väljastatud õiguspäraselt. Arvestades Keskkonnaameti ja Otepää Vallavalitsuse seisukohtadega, otsustas vastustaja teostada projekteerimise käigus keskkonnamõjude hindamise ja uurida piirkonna veerežiimi. Lisaks on projekteerimistingimusi võimalik muuta, kui projekteerimise käigus tekib huvitatud osapool, kes soovib finantseerida kalapääsu ja paisu projekteerimist ning ehitamist. Muinsuskaitseamet kinnitas 16.01.2020 kirjas, et Restu silla vesiveski ei ole riikliku kaitse all ning silla vahetus läheduses puuduvad kultuurimälestised ja nende kaitsevööndid. Keskkonnaamet keeldus 22.06.2020 otsusega nr 1-3/20/645 veeloa andmisest Restu silla asukohas. Vastavalt veeseaduse (VeeS) § 175 lg-le 4 peab kaebaja paisu likvideerima. Kuna paisutamiseks puudub õiguslik alus, ei kehti selle osas seadusest tulenev talumiskohustus. Vastustaja on esitanud kaebajale nõude rajatise riigi maalt eemaldamiseks. Vastustaja ei pea kandma eraisikule kuuluva paisu projekteerimise ja ümberehitamise kulusid. Paisu liigveelase ja silla kandekonstruktsioon on ühtne. REIB OÜ poolt teostatud geodeetiliste tööde mõõdistustest nähtub, et liigveelase ja silla konstruktsioonid on ühendatud. Sama kinnitab 20.07.2020 Restu silla audit, mille järgi on teega seotud Maanteeametile mitte kuuluvad konstruktsioonid (tee all paiknevad veelaskmed, silla all paiknev betoonist eriprofiilülevool koos sellele järgneva põrkepõrandaga), mis mõjutavad riigitee kasutamist; ühe rajatise lagunemine/eemaldamine põhjustab ka teise lagunemise või kasutuskõlbmatuks muutmise. Vastustajal ei ole võimalik uut silda rajada vana silla likvideerimiseta, seega on vaja likvideerida ka sillaga ühtses konstruktsioonis olev liigveelase. Kaebajale veeloa väljastamise võimatust ei põhjustanud vastustaja, vaid loamenetluse venimine ja kaebaja enda tegevusetus. Kaebaja ei rajanud nõutud kalade läbipääsu, s.t ei suutnud koostada nõuetekohaselt kalade läbipääsu eelprojekti. Keskkonnaameti 22.06.2020 otsuses on keeldumise põhjused selgelt välja toodud.
4.Keskkonnaamet rõhutas, et alles keskkonnamõju hindamise käigus selgub, kas Restu paisjärv likvideeritakse või mitte. KKK kohaselt on olulisem pigem loodusliku jõe taastamine.
3(8)
3-20-1993
5.Tallinna Halduskohus jättis 13.10.2021 otsusega kaebuse rahuldamata. Vaidlust pole selles, et Restu sillaga on füüsiliselt ühendatud paisurajatis (liigveelase ehk paisutusregulaator), mis kuulub tehnorajatisena (vallasasjana) kaebajale ja asub riigile kuuluval maal. Kaebajal puudub veeluba Restu paisuga Väikese Emajõe paisutamiseks, sest Keskkonnaamet keeldus selle andmisest 22.06.2020 korraldusega. Kaebaja on keeldumise vaidlustanud (haldusasi nr 3-20-1384). Kaebajal oli seadusest tulenev kohustus rajada hiljemalt 2013. a-ks kalapääs või saada veeluba, milles on vastavat kohustust leevendatud (VeeS § 174 lg-d 3 ja 4, looduskaitseseaduse (LKS) § 51 lg 2 ning keskkonnaministri 15.06.2004 määrus nr 73), kuid seda kohustust pole kaebaja täitnud. Vastustajale ei tulene projekteerimistingimustest õigust liigveelaset likvideerida (lammutada). Selles on sätestatud üksnes silla lammutamine, kuigi silla lammutamine mõjutab ka paisurajatise toimimist. Samas on projekteerimistingimuste kõrvaltingimuses kaebajale ette nähtud võimalus projekteerimises osaleda ning töötada välja mõlemaid pooli rahuldav lahendus. Vastustajal puudub kohustus vastavas osas projekti ise finantseerida. Kaebajal on paisurajatise omanikuna kohustus hoida pais korras. Kui vastustaja oleks soovinud paisurajatised ise likvideerida, oleks tulnud projekteerimistingimustes sätestada alus nende sundvõõrandamiseks (kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse (KAHOS) § 5 lg 1 p 2). Asjas on tõendatud, et silla ja liigveelaskme näol on tegemist funktsionaalselt seotud rajatisega, mille ühe hävimisel (likvideerimisel) saab olulisi kahjustusi ka teine. Kohtuistungil andis tunnistajanaütlusi hüdrotehnikainsener Rein Kitsing, kelle selgituste järgi peavad silla ja paisu konstruktsioonid puutuma omavahel kokku, et tagada hüdrotehnilise rajatise paisutuse veetase, et ei tekiks lekkeid. Hetkel on seal lekked ning see võib põhjustada nii mulde kui ka tee varisemise. Kui silla sambad ära lammutada, siis paisurajatised küll säilivad, aga paisutus ei säili. Ka tunnistaja teedeinsener A.F kinnitas kohtuistungil, et sild ja pais moodustavad ühtse rajatise, sest kui võtta ära sild, siis sillasammaste puudumise tõttu läheb paisutus alla; kui võtta ära pais, ei jää sild tõenäoliselt hetkel püsima, sest veesurve võib kahjustada sillasambaid. Sild ja sillasambad on ehitatud varem. Paisurajatis, sh betoon, mis on valatud sillasammaste vahele, võib olla kujunenud sillasammastele horisontaalseks toeks. Kui eemaldada kõik paisu konstruktsioonid, võib sild jääda püsima, aga ei pruugi olla ohutu. Asjaolu, et sild ja paisurajatised on omavahel funktsionaalselt seotud, nähtub ka kohtule esitatud fotodelt ja joonistelt ning Restu silla auditis olevatelt fotodelt. Seotus nähtub samuti auditi sõnalisest osast. Seega ei ole liigveelaskme näol tegemist täiesti eraldiseisva rajatisega, mille säilimine ja funktsioneerimine ei sõltu mingilgi määral silla olemasolust. Silla projekteerimisel on igal juhul vajalik arvestada olemasolevate paisurajatistega. Vastustaja ei pidanud projekteerimistingimustes ette nägema silla rajamist liigveelaskme kohale selliselt, et tagatud oleks nii teealased eesmärgid kui ka kaebaja soov liigveelase säilitada. Vastustaja ei pea rekonstrueerima kaebajale kuuluvat paisurajatist. Vastustaja on erinevaid huve asjakohaselt kaalunud. Huvide kaalumine nähtub projekteerimistingimuste arvamuste ja kooskõlastuste tabelist. Nii on projekteerimistingimustes ette nähtud keskkonnamõju hindamise läbiviimine ning projekteerimistingimuste muutmine, kui tekib huvitatud osapool, kes soovib finantseerida kalapääsu ja paisu projekteerimist ja ehitamist. Vastustaja ei ole rikkunud ehitusseadustiku (EhS) § 26 lg 3 p-e 1 ja 2. Kuna läbi viiakse keskkonnamõjude hindamine, ei ole projekteerimistingimustega olemasoleva keskkonna muutmist lõplikult otsustatud. Sild ei vasta enam tänapäevastele tee-ehituse nõuetele ning
4(8)
3-20-1993 vastustaja soovib silda asendada nõuetekohasega. Seda ei saa pidada olemasoleva väljakujunenud keskkonna ja hoonestuslaadi muutmiseks. Kaebaja on õigesti viidanud KKK-le, mille kohaselt eeldab paisjärve allalaskmine mõjude hindamist. Vastustaja on otsustanud projekteerimistingimuste p-s 7 vastava hindamise läbi viia. Menetluses osalevad nii Keskkonnaamet kui ka kaebaja. Keskkonnamõjude hindamine peab andma teavet kavandatava tegevuse ja selle reaalsete alternatiivide kohta. Alternatiividena tuleb kaaluda vähemalt nelja võimalust: 1) 0-alternatiiv, kus olukord jääb samaks; 2) vastustaja poolt pakutud esialgne lahendus, kus eemaldatakse kõik paisurajatised ja rajatakse uus sild; 3) uue silla rajamine ja paisurajatiste säilitamine olemasoleval kujul; 4) uue silla rajamine koos või lahus paisurajatiste rekonstrueerimisest ja kalapääsu rajamisest. Õige pole Keskkonnaameti seisukoht, et juba käesoleval hetkel saab asuda seiskohale, et olulisem ja eelistatavam on loodusliku jõe taastamine. Sellekohast hindamist ei ole veel läbi viidud. Käesoleval ajal on Restu järv määratletud järvelise elupaigatüübina (3130) ning sellest lähtuti ka projekteerimistingimuste andmisel. Seda ei muuda Keskkonnaameti tahe liigitada see tulevikus ümber elupaigatüübiks jõed ja ojad (3260). Asjakohane pole kaebaja etteheide, et Keskkonnaamet oleks pidanud projekteerimistingimuste menetluses andma kooskõlastuse, mitte arvamuse. Eeltoodu ei muuda projekteerimistingimusi õigusvastaseks. Kaebaja leiab õigesti, et planeeritava silla konstruktsioonid ja proportsioonid peavad harmoneeruma piirnevate pärandkultuuri objektidega ja Sangaste valla üldplaneeringus määratud miljööväärtusliku alaga. Projekteerimistingimustest ei nähtu, et eeltoodud põhimõtteid poleks järgitud. Vaidluse all ei ole paisurajatise rajamise ja erastamise (tagastamise) õiguspärasus. VeeS § 175 lg 4 kohaselt tuleb veeloa andmata jätmisel paisutus likvideerida, kuid paisutuse likvideerimise viis ja nõuded määratakse selleks eraldi antavas veeloas või Keskkonnaameti otsusega. Lammutustegevuse jaoks on vajalik ka ehitusluba. Ühtegi sellist otsustust pole tehtud ega menetlust läbi viidud. Projekteerimistingimused ei näe paisutuse likvideerimist ette. Seega pole kaebaja subjektiivseid õigusi rikutud. Ka ehitusloas (sh lammutusloas) ei saa ette näha kaebajale kuuluvate rajatiste lammutamist. Silla lammutamisel, kuid paisurajatiste alles jäämisel, ei pruugi paisutus säilida. Kaebajal endal tuleb teostada vajalikud tegevused paisu täielikuks toimimiseks, vajadusel see rekonstrueerida ja taotleda paisutamiseks vajalikud load. Seda on mõistlik teha ühes menetluses silla projekteerimisega. Kaebaja ei saa keelata silla sammaste lammutamist olukorras, kus need ei kuulu kaebajale ning see on vajalik avalikes huvides uue ja tänapäevastele nõuetele vastava silla ehitamiseks. Õige pole kaebaja väide, et paisurajatise likvideerimise kohustus tuleneb projekteerimistingimustest ning tegemist on ebaproportsionaalse kohustusega. Projekteerimistingimuste kõrvaltingimus võimaldab paisurajatise säilitamist. Asjaolu, et vastustaja ei andnud veeloa menetluses kooskõlastust, ei lükka seda ümber. Tegemist on kahe erineva menetlusega. Kaebaja väidab põhjendamatult, et keskkonnamõjude hindamise oleks pidanud läbi viima enne projekteerimistingimuste andmist. See on otstarbekuse küsimus, millesse kohus ei sekku. Projekteerimistingimusi on võimalik keskkonnamõju hindamise tulemusel muuta. Projekteerimistingimused pole lõplikuks tegevusloaks ehitamise mõttes, selleks on ehitusluba. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
5(8)
3-20-1993
6.XX palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 13.10.2021 otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja jääb halduskohus esitatud seisukohtade juurde ning esitab halduskohtu otsusele järgmised vastuväited. Halduskohus hindas üksnes riigiteel asuva silla sammaste eemaldamise mõju kaebajale kuuluvale liigveelaskmele kui rajatisele, kuid ei pööranud tähelepanu asjaolule, et projekteerimistingimustes ette nähtud viisil silla rekonstrueerimine toob kaasa kaebaja kinnistul asuva Restu järve allalaskmise, mis on kaebaja omandi ülemäärane ning meelevaldne mõjutamine. Haldusaktis ei kaalutud piisavalt lahendust, millega säiliks kaebaja omand olemasoleval ja toimival kujul. Projekteerimistingimuste p-s 3.1 nähakse ette Restu silla (paisu) asemele uue rajatise põhiprojekti koostamine ning p-s 4 on väljendatud, et projekteerimistingimustele vastavalt silla lammutamise korral ei säili pais olemasoleval kujul. Silla sammaste lammutamine mõjutab muldpaisu ja liigveelaskme toimimist. See puudutab otseselt kaebaja huvi, sest sellega planeeritakse muudatusi, mis mõjutavad oluliselt tema omandit. Kõrvaltingimus ei kõrvalda seda asjaolu. Restu sild ja liigveelase on kaks eraldiseisvat rajatist. Tunnistaja R. K ütluste järgi on võimalik paisu funktsionaalsus säilitada, kui silla sambad säilitada ja remontida. Seega peab vastustaja astuma vajalikke samme üksnes silla rekonstrueerimiseks, mitte asuma kahjustama kaebaja omandit ja hävitama töökorras liigveelaset ja paisu muldkeha. Kohtuistungil tõdeti, et selline lahendus oleks tehniliselt teostatav, olles vaid mõnevõrra kallim. Loodusväärtuste kahjustamine ei saa olla lubatav. Ebamäärast olukorda oleks saanud vältida, kui vastustaja oleks enne projekteerimistingimuste väljastamist koostanud silla eskiisprojekti, millest oleksid nähtunud piirnevate kinnisasjade omanikele kaasnevad tagajärjed ja õigused. Samuti tuleb arvestada mõju Natura 2000 võrgustikule ning pärandkultuurile. Kuigi vastustajal puudub kohustus paisurajatisi rekonstrueerida või kalapääsu rajada, ei ole põhjendatud vastustaja teadlik tegevus, mis on suunatud kaebaja omandiõiguse riivele ja järve allalaskmisele. Kaebaja kinnistu puhul on tegemist õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise tulemusena tema omandisse tulnud kinnisasjadega, mille tagastamise hetkel ei saanud kaebajale olla teada ja ettenähtavad tulevikus kaasnevad piirangud ja kohustused (veeloa nõue, Natura 2000 ala nimekirja määramine jne). Kaasnenud avalik-õiguslike kohustuste tasakaalustamiseks ei ole riik rakendanud piisaval määral meetmeid. Riik sunnib kaebajat tegema riigi määratud menetlusaja jooksul ja tempos kulutusi, mille hüvitamiseks ei ole toetusmeetmeid ette nähtud. See ei ole kooskõlas omandiõiguse kaitse printsiibiga. Kaebaja osales Keskkonnaameti veeloa menetluses sisuliselt, kuid tulemuseta. Puudusid riigiasutuste vajalikud kooskõlastused kalapääsu rajamiseks toetuse saamiseks ning ka veeloa saamiseks puudus maaomaniku (valitseja Transpordiamet) nõusolek. Kaebaja on teinud pingutusi, et saavutada paisutuse säilitamine, kalapääsu rajamine ja veeloa väljastamine. Kaebajal ei ole võimalik kanda avalikes huvides rahalisi kohustusi, mis ulatuvad sadadesse tuhandetesse eurodesse.
7.Transpordiamet palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes varasemate seisukohtade juurde ja nõustudes halduskohtu otsuse järeldustega. Apellatsioonkaebus tuleb HKMS § 190 kohaselt jätta läbi vaatamata, sest on perspektiivitu. Esitatud kaebusega ei ole kaebajal võimalik oma eesmärki saavutada. Vaidlustatud haldusakt ei riku tema õigusi. Kaebaja rikub vastustaja omandiõigust, sest peaks paisurajatise VeeS § 175 lg 4 alusel lammutama. Paisutamine on ebaseaduslik ega võimalda riigil oma kinnisasja vallata ja kasutada. Restu silla
6(8)
3-20-1993 rekonstrueerimine on olulise avaliku huviga, arvestades silla halba olukorda ja selle avalikku kasutamist. Projekteerimine ja keskkonnamõju hindamine tehakse üheskoos. Keskkonnamõju hindamisel seatakse lähteülesanne ja hindamise tulemustest lähtuvalt viiakse läbi lõplik projekteerimine. Vastustaja arvestab keskkonnamõju hindamisel halduskohtu poolt pakutud alternatiividega, selgitab välja mõju keskkonnale ja elanikkonnale, inimeste varale ja heaolule ning kultuuripärandile. Asjaolu, kas paisjärv likvideeritakse, selgub seega peale keskkonnamõju hindamise läbiviimist. Järelikult ei riku projekteerimistingimused kaebaja õigusi. Halduskohus märkis õigesti, et projekteerimistingimustest ei tulene vastustajale õigust liigveelaset likvideerida. Ette on nähtud üksnes silla lammutamine. Silla lammutamine mõjutab paisurajatise toimimist, kuid kaebajale on projekteerimistingimustega tagatud võimalus kalapääsu ja paisu projekteerimiseks, kui ta soovib paisutamisega jätkata. Vastustaja ei saa projekteerimistingimuste alusel kaebaja rajatist lammutada, vaid kaebajal tuleb see ise likvideerida vastavalt vastustaja esitatud maa vabastamise nõudele.
8.Keskkonnaamet selgitab, et keskkonnamõjude hindamine peab andma teavet kavandatava tegevuse ja selle reaalsete alternatiivsete võimalustega kaasneva olulise keskkonnamõju kohta ning kavandatavaks tegevuseks sobivaima lahendusvariandi valikuks, millega on võimalik vältida või vähendada ebasoodsat mõju keskkonnale ning edendada säästvat arengut. Seega selguvad kavandatava tegevuse võimalikud mõjud kaebaja varale, kultuuripärandile ja kaitstavatele loodusobjektidele keskkonnamõju hindamise menetluses. Selle menetluse tulemusena võib olla vajalik projekteerimistingimusi täiendada ja muuta. Kaebajale ei ole projekteerimistingimustega pandud paisurajatiste likvideerimise kohustust. Kas paisutuse likvideerimine on vajalik ja võimalik, selgub keskkonnamõju hindamise menetluses.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Vastustaja taotlus HKMS §-i 190 alusel apellatsioonkaebuse läbi vaatama jätmiseks ei ole põhjendatud. Nimetatud sätte alusel jäetakse apellatsioonkaebus läbi vaatamata, kui HKMS § 187 lg-s 3 sätestatud asjaolud ilmnevad pärast apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist. Vastustaja tugineb oma taotluses HKMS § 187 lg 3 p-le 5, mille järgi apellatsioonkaebus tagastatakse, kui apellatsioonkaebuses esitatud väidete õigsust eeldades ei saaks apellatsioonkaebust ilmselgelt rahuldada. Ringkonnakohus leiab, et praeguses asjas ei ole tegemist kaebuse ilmse perspektiivitusega, mis välistab apellatsioonkaebuse sisulise läbivaatamise. Projekteerimistingimustega ei kaasne küll veel vahetuid tagajärgi kaebaja õigustele, kuid projekteerimistingimustega taotletav eesmärk (vana silla lammutamine) on suunatud muu hulgas Restu järve allalaskmisele ning on seeläbi puutumuses kaebaja omandiõigusega.
10.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
11.Kaebaja seisukohtadest nähtub, et vastuväited silla rekonstrueerimisele on eelkõige tingitud asjaolust, et sillasammaste lammutamise korral kaotab kaebaja omandis olev liigveelase oma funktsionaalsuse ning seeläbi kaob paisutus ja toimub järve allalaskmine. Kaebaja soovib aga paisutuse jätkumist ja järve säilimist. Kaebaja jätab samas tähelepanuta, et tal puudub paisutamiseks õiguslik alus. Seda ei muuda asjaolu, et kaebaja on vaidlustanud
7(8)
3-20-1993 Keskkonnaameti 22.06.2020 korralduse, millega keelduti veeloa andmisest. Samuti ei ole asjakohased kaebaja väited, et ta omandas maa omandireformi tulemusena ega saanud ette näha, et paisutuse säilitamisega kaasnevad kohustused, mille täitmiseks tal puuduvad rahalised võimalused. Kui kaebaja soovib paisjärve säilimist, tuleb asjakohaseid õigusnorme täita.
12.Halduskohus leidis õigesti, et projekteerimistingimustega ei ole ette nähtud kaebajale kuuluvate paisurajatiste lammutamist. Asjaolu, et need rajatised on vana silla olemasoluta eraldiseisvalt paisutamiseks kõlbmatud, ei ole projekteerimistingimuste õiguspärasuse hindamisel oluline, sest nagu eelnevalt märgitud, puudub kaebajal paisutamiseks veeluba. Seega ei pea silla rekonstrueerimine igal juhul toimuma viisil, mis säilitab paisutuse.
13.Projekteerimistingimustega on otsustatud läbi viia keskkonnamõju hindamine, kus hinnatakse kõiki projektiga kaasnevaid asjakohaseid mõjusid, sh paisutuse kadumisega kaasnevaid mõjusid. Seega on praeguses kohtuasjas ennatlik analüüsida kaebaja väiteid seoses mõjudega Natura 2000 võrgustiku alale ja pärandkultuurile. Vastustaja ja kaasatud haldusorgan on õigesti esile toonud, et keskkonnamõju hindamise tulemuste põhjal tuleb projekteerimistingimusi vajadusel muuta. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja õigusi ei riku asjaolu, et keskkonnamõju hindamine toimub pärast projekteerimistingimuste andmist. Kaebaja viidatud silla eskiisprojekt ei oleks keskkonnamõju hindamist asendanud. 14. Ringkonnakohus märgib veel, et isegi juhul, kui projekteerimistingimused jäävad praegusel kujul kehtima, ei too see vahetult kaasa paisutuse lõpetamist ja järve allalaskmist. Halduskohus on otsuse põhjendava osa p-s 19 õigesti selgitanud, et paisu likvideerimine toimub VeeS § 175 alusel.
15.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud kaebaja kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. (allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.