Keskkonnaõigus › Looduskaitse

3-21-2338 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

X esitas 12.09.2021 Keskkonnaametile taotluse saamata jäänud tulu hüvitamiseks.

3-21-2338 tegevus seoses metsaelupaikadega keelatud, on kaebajale teadmata, sest Keskkonnaamet ei ole kaebajat metsaelupaikadest teavitanud. Eraldise nr 33 osas selgus kaebajale metsaelupaikade olemasolu alles sanitaarraiet keelava otsuse saamisel. 2021. a sügisel on Kõnnumaa piiranguvööndis Sepahindreku naaberkinnistul ja läheduses paiknevatel kinnistutel toimunud suuremahulised metsaraied. Kaebaja peab kompensatsioonita taluma looduskaitselisi piiranguid, kuid teised Kõnnumaa piiranguvööndi metsaomanikud saavad teenida metsamajanduslikku tulu. Keskkonnaametil ei ole keelatud kompenseerida eraomanikule looduskaitselistel kaalutlustel kehtestatud piirangute tõttu saamata jäänud tulu. Saamata jäänud tulu kompenseerimisest keeldumine on kaalutlusotsus, mida peab veenvalt põhjendama. Kaebajale jääb omand vormiliselt alles, aga kui piiranguvööndis asuval metsamaal ei saa teha isegi sanitaarraiet, on tegemist kõrge intensiivsusega piiranguga, mis tuleks põhiseaduse (PS) § 32 kohaselt hüvitada. Õiguskantsler on 07.09.2016 Riigikogule esitatud ettepanekus rõhutanud, et seadusandja on olnud põhiseadusvastaselt tegevusetu, kuna on jätnud sätestamata õiglase regulatsiooni avalikes huvides looduskaitselistel kaalutlustel kehtestatud piirangute hüvitamiseks. Seadusandja ei ole seda tänaseni teinud. Kohtul on hüvitamisnõude põhjendatuse hindamisel võimalik vajadusel hinnata ka 10.09.2021 otsuse õiguspärasust. 10.09.2021 sanitaarraiet keelavas otsuses esitatud põhjendused raie keelamiseks on oletuslikud. Ettevaatusprintsiibi rakendamise eelduseks võiks olla kaks tingimust: 1) ootamatult tekkinud olukord ja 2) otsustajal ei ole olnud piisavalt aega põhjendatud otsuse tegemiseks vajaliku informatsiooni kogumiseks. Praegusel juhul ei ole need tingimused täidetud, sest sanitaarraie keelamise põhjenduseks esitatud metsaelupaigad ei teki üleöö. Vastustaja ei ole selgitanud, millal ja kelle poolt antud hinnangule toetub väide sanitaarraie keelamist põhjustavate metsaelupaikade olemasolust Sepahindreku kinnistul. Kõnnumaa maastikukaitseala kaitse-eeskirja uuendamine toimus 25.09.2015‒25.04.2019. Kaebaja osales selles menetluses, kuid Keskkonnaamet ei teavitanud kaebajat Sepahindreku kinnistul asuvatest metsaelupaikadest. Avalikes huvides looduskaitselistel kaalutlustel kehtestatud piirangud võivad olla põhjendatud, kuid nendega kaasnev majanduslik kahju tuleb eraisikust metsaomanikule hüvitada. Kui riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 ei võimalda avalikes huvides looduskaitselistel kaalutlustel kehtestatud piirangute õiglast hüvitamist, tuleb see tunnistada põhiseadusevastaseks.

Keskkonnaamet palus jätta kaebuse rahuldamata.

Keskkonnaamet selgitas kaebajale 10.09.2021 otsuses põhjalikult, miks ta ei saa lubada sanitaarraiet Sepahindreku kinnistu eraldisel nr 33. Kaebaja ei ole Keskkonnaameti 10.09.2021 otsust vaidlustanud ning on kaebuses rõhutanud, et ei vaidlusta Keskkonnaameti õigust metsateatise nr 50000538484 registreerimisest keeldumise otsuse tegemisel. Omandiõiguse kitsendused eraldisel nr 33 tulenevad LKS-st ja Vabariigi Valitsuse 25.04.2019 määrusest nr 41 „Kõnnumaa maastikukaitseala kaitse-eeskiri“ (määrus nr 41). Seega on kaebaja omandiõigust kitsendatud seaduse alusel. Metsateatises nr 50000538484 märgitud eraldis nr 33 suurusega 2,7 ha on osa suuremast katastriüksusest, kus metsa osaline majandamine ei ole hetke teadmiste kohaselt välistatud. Sepahindreku kinnistu katastriüksusel 29202:003:0361 ei ole metsamajandamine piiratud määral, millega oleks täidetud Vabariigi Valitsuse 08.07.2004 määruse nr 242 „Kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja riigi poolt omandamise ja ettepanekute menetlemise kord ning kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist 3(9)

3-21-2338 oluliselt piiravaks, ning kinnisasja väärtuse määramise kord ja alused“ (määrus nr 242) § 31 kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks. Kehtiv õigus ei näe ette looduskaitselistest piirangutest tulenevate omandikitsenduste talumiskohustuse tõttu hüvitise maksmist metsaeraldiste kaupa. Kui kaitstava ala kaitsekord piirab kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt, omandab riik kokkuleppel kinnisasja omanikuga kinnisasja selle väärtusele vastava tasu eest. Asjaolu, et kaebaja hinnangul ei ole Keskkonnaameti põhjendused veenvad, ei anna alust teha järeldust, et 11.10.2021 kiri on põhjendamispuudusega. Keskkonnaamet hindab kaitseala valitsejana kaitseala piiranguvööndis esitatud metsateatistes kavandatavate raiete kooskõla kaitstava ala kaitse-eesmärkidega igakordselt. Juhul kui konkreetsel metsateatises märgitud eraldisel lähevad kavandatavad raied vastuollu kaitstava ala kaitse-eesmärkidega või võivad neid ohustada, tuleb Keskkonnaametil keelduda raiete metsaregistris registreerimisest. Raied Kõnnumaa maastikukaitseala piiranguvööndis asuvatel metsaeraldistel, mis kaitseala valitseja hinnangul ei ohusta kaitseala kaitse-eesmärke, ei riku kaebaja võrdsuspõhiõigust ega ole vastuolus ka proportsionaalsuse põhimõttega. Metsamajanduskava ei ole metsateatise kinnitamise aluseks. Kava on soovituslik dokument, milles olevad soovitused on abiks metsaomanikule tegevuste planeerimisel ega loo õigustatud ootust, et kavas toodud mahus on raied igal juhul lubatud. Seda, milliseid raieid metsaomanik soovib teostada, väljendab ta Keskkonnaametile esitatud metsateatises ning kavandatud raie lubamise otsustab Keskkonnaamet kehtiva õiguse alusel. RVastS § 7 lg 1 kohaselt kuulub riigi poolt tekitatud kahju hüvitamisele vaid juhul, kui kannatanule tekitatud kahju ei olnud võimalik vältida ega muu hulgas kõrvaldada haldusakti kehtetuks tunnistamise nõudega. Ainult juhul, kui isikule on kahju tekkinud tulenevalt haldusorgani õigusvastasest tegevusest ja seda ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada haldusakti vaidlustamisega, on tal õigus nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist. Kaebaja ei ole Keskkonnaameti 10.09.2021 otsust vaidlustanud vaide- ega kohtumenetluses, otsus on kehtiv ja õiguspärane, järelikult puudub käesoleval juhul õigusvastane tegevus, mis saaks olla kahju hüvitamise nõude aluseks. Lisaks on kaebajal eraldisel nr 33 õigus taotleda Natura 2000 erametsamaa toetust.

4(9)

3-21-2338 RVastS § 16 lg 1 kohaselt võib isik nõuda õiguspärase, kuid tema põhiõigusi või -vabadusi erakordselt piirava haldusakti või halduse toiminguga tekitatud varalise kahju hüvitamist õiglases ulatuses. Kaebaja hinnangul tekitas talle kahju Keskkonnaameti 10.09.2021 otsus looduskaitselistel eesmärkidel keelduda sanitaarraie metsateatise nr 50000538484 registreerimisest Sepahindreku kinnistu eraldisel nr 33 . Selle tulemusel ei olnud kaebajal võimalik sanitaarraiet teostada ega raiutud puitu müüa, mistõttu jäi kaebajal saamata tulu. Kohus saab aru, et kaebaja hinnangul ei ole piirangud tekitanud olukorda, mis piiraks kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist määral, mida saaks käsitada kinnisasja faktilise sundvõõrandamisena PS § 32 lg 1 tähenduses, vaid tegemist on omandikitsendusega PS § 32 lg 2 teise lause mõttes. Kaebaja eesmärgiks ei ole see, et riik võõrandaks kaebajalt Sepahindreku kinnistu. Riigikohus on selgitanud, et PS ei nõua igasuguse üldistes huvides isikule seatud omandikitsenduse hüvitamist. Samuti ei tulene põhiseadusest nõuet, et hüvitise maksmise kohustuse korral oleks hüvitis täielik ja kohene. Seejuures on isiku kohustus tema omandile seatud kitsendusi hüvitiseta taluda seda suurem, mida tugevam üldine huvi omandikitsendust õigustab (Riigikohtu 15.06.2021 otsus nr 5-21-3, p 40). 10.09.2021 metsateatise registreerimisest keeldumise otsusest nähtub, et Keskkonnaamet pidas sanitaarraiet eraldisel nr 33 võimalikuks 0,57 ha-l. Seega keeldus Keskkonnaamet sanitaarraie lubamisest eraldise nr 33 2,7 ha-st 2,13 ha-l. Sanitaarraie keelamine on iseenesest intensiivne piirang metsamajandamisele. Samas tuleb arvesse võtta, et kogu Sepahindreku kinnistu, sh eraldis nr 33, asub Kõnnumaa maastikukaitsealal ning seal on ka varem kehtinud piirangud (nt on määruse nr 41 kohaselt Kõnnumaa piiranguvööndis piiratud uuendusraiete tegemine). Sepahindreku kinnistu ühe eraldise sanitaarraie piirang ei ole kaebaja omandiõigust erakordselt piirav RVastS § 16 lg 1 mõttes, et selle alusel oleks võimalik kaebajale kahjuhüvitis välja mõista. Sepahindreku kinnistu on kokku 23,95 ha suurune ja sanitaarraie keeld sellest vaid 2,13 ha-l ei ole erakordselt piirav. Keskkonnaamet on öelnud, et metsamajandamine ei ole kinnistul hetke teadmiste kohaselt välistatud. Seda väidet toetab asjaolu, et ka eraldisel nr 33 ei olnud sanitaarraie tervikuna keelatud. Samamoodi ei pruugi ka teistel Kõnnumaa maastikukaitseala piiranguvööndis asuvatel kinnistutel olla metsamajandamine tervikuna välistatud. Lisaks on Keskkonnaamet viidanud kaebaja võimalusele seoses raiekeeluga taotleda Natura 2000 erametsamaa toetust, sest Keskkonnaameti keeldumine on seotud Natura 2000 ala kaitsega. Natura 2000 erametsamaade omanikel on võimalik saada maaeluministri 22.04.2015 määruse nr 39 “Natura 2000 erametsamaa toetus“ (määrus nr 39) alusel rahalist kompensatsiooni, hüvitamaks võimalikku tulu, mis neil looduskaitseliste piirangute tõttu jääks muidu saamata. Sellega on ette nähtud meede, mis vähendab Natura 2000 alast tulenevate piirangute ebasoodat mõju. Kaebaja ei ole nimetatud toetust taotlenud. Kuigi Natura 2000 erametsamaa toetuse suurus (piiranguvööndis kuni 60 eurot hektari kohta) ei ole samas suurusjärgus kaebaja taotletava hüvitisega, on tegemist toetusega, mida on võimalik taotleda iga-aastaselt, mistõttu on selle mõju kumuleeruv. Looduskaitselise piirangu hüvitis ei peagi olema täielik ega kohene. Kui tulevikus ilmneb, et Sepahindreku kinnistule kohaldatavad piirangud ei vasta Kõnnumaa maastikukaitseala piiranguvööndi piirangutele, vaid on õigusliku aluseta intensiivsemad, mistõttu ei hüvita Natura 2000 erametsamaa piiranguvööndi toetus piirangute talumist piisavalt, on kaebajal võimalik sellel alusel taotleda kahju hüvitamist. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

5(9)

3-21-2338 Sanitaarraie keelamine on väga intensiivne omandiõiguse piirang (olemuslikult sundvõõrandamine), mis tuleks vastustajal hüvitada. Kaebajal keelatakse metsamajanduslik tegevus, mille tulemusena ei saa ta kinnistu eraldiselt nr 33 teenida metsamajanduslikku tulu. Kaebuses on esitatud asjaolude kogum, millest tuleneb õiguspärane ootus saada kinnistult metsamajanduslikku tulu. Riigikohus rõhutas halduskohtu viidatud lahendi nr 5-21-3 p-s 40, et isikule tuleb tema omandile seatud kitsendustega tekitatud kahju hüvitada eelkõige juhul, kui hüvitise maksmata jätmine läheks vastuollu PS §-st 12 tuleneva võrdsuspõhiõiguse ja PS §-st 11 tuleneva proportsionaalsuse põhimõttega. Kaebaja juhtis kohtumenetluses tähelepanu võimalikule vastuolule võrdsuspõhiõigusega, kuid kohus jättis selle väite otsuses käsitlemata. Kaebaja jääb seisukoha juurde, et vastustaja on 10.09.2021 sanitaarraie keelamise otsusega ja 11.10.2021 saamata jäänud tulu kompenseerimisest keeldumisega rikkunud PS §-dest 11 ja 12 tulenevaid põhimõtteid. Oluline ei ole, kas intensiivse omandiõiguse kitsendamisega tekitatakse omanikule kahju kaitsealal või väljaspool seda, sest Kõnnumaa maastikukaitseala piiranguvööndis asuval Sepahindreku kinnistul on kehtiva õiguse kohaselt (LKS, Kõnnumaa maastikukaitseala kaitseeeskiri) sanitaarraie lubatud. Hüvitamiskaebus on esitatud seoses Sepahindreku kinnistu eraldiselt nr 33 saamata jäänud tuluga ning ei ole oluline, kui suur on Sepahindreku kinnistu tervikuna või kui palju muud vara kaebajale kuulub. Kohtu käsitlus, mille kohaselt ei ole võimalik kahjuhüvitist määrata eraldise põhiselt, sest see ei võimalda hinnata riigi tegevuse piirava mõju erakordsust RVastS § 16 lg 1 mõttes isiku omandiõigusele tervikuna, ei ole kooskõlas võrdse kohtlemise printsiibiga. Sepahindreku kinnistu eraldisega nr 33 seotud hüvitamisnõue ja Kõnnumaa maastikukaitseala piiranguvööndis makstav Natura metsatoetus ei ole kuidagi seotud, sest Kõnnumaa maastikukaitseala piiranguvööndis ei ole kehtiva õiguse kohaselt sanitaarraie keelatud. Natura metsatoetus ei ole mõeldud metsamajandusliku tegevuse täieliku keelamisega kaasneva kahju hüvitamiseks, selleks on Natura sihtkaitsevööndi metsatoetus. Sepahindreku kinnistu asub Kõnnumaa maastikukaitseala piiranguvööndis, kus sihtkaitsevööndi metsatoetuse taotlemine ei ole võimalik. Kaebaja on eraldiselt nr 33 saamata jäänud tulu 2459 eurot kohtumenetluses tõendanud (vt OÜ Metsabüroo hinnang). Kaebaja rõhutas kohtumenetluses, et hüvitamisnõude aluseks on PS §

3-21-2338 praegusel juhul sanitaarraie keeldu käsitada kinnisasja sundvõõrandamisena PS § 32 lg 1 tähenduses. Sundvõõrandamise võrdluse välistab lisaks asjaolu, et kaebaja omandas ise looduskaitseliste piirangutega kinnisasja ning oli omandamise hetkel teadlik, et selle vaba kasutamine on piiratud. Seejuures ei saa ainuüksi üks metsaeraldis olla sundvõõrandamise objekt. Kaitseala valitsejal on kaalutlusõigus sanitaarraie lubamiseks maastikukaitseala piiranguvööndis. Kaitseala valitseja keelas kavandatava tegevuse, kuna see ohustanuks piiranguvööndi kaitse-eesmärke. Keeldumist on 10.09.2021 otsuses põhjendatud. Kaebajal on õigus 10.09.2021 otsusest johtuvalt taotleda määruse nr 39 alusel erametsamaal ühe kalendriaasta jooksul looduskaitseliste piirangute järgimise eest toetust ca 130 eurot aastas. Toetust on võimalik taotleda iga-aastaselt, mistõttu on selle kumuleeruv.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-21-2338 LKS §-s 20 sätestatud võimalus võõrandada kinnistud tasu eest riigile (p 26). Praegusel juhul ei ole kaebaja vastu vaielnud vastustaja väitele, et ta omandas kinnistu, teades selle looduskaitselistest piirangutest. See asjaolu viitab, et metsateatise registreerimisest keeldumisega ei riivatud kaebaja omandiõigust erakordselt, sest riigi ülekaaluka avaliku huvi tõttu toimunud tegevuse tulemusel ei tekkinud kahjulikud tagajärjed juhuslikult kannatanud isikul (vrd Riigikohtu 28.03.2016 otsus nr 3-3-1-70-15, p 28). Kaebaja võttis looduskaitseliste piirangutega kinnistu soetamisel riski, et tal ei pruugi olla võimalik seal metsa majandada. Seejuures ei ole halduskohus eksinud, kui on kaebaja omandiõiguse piirangu erakordsuse hindamisel RVastS § 16 lg 1 tähenduses hinnanud omandiõiguse riivet kogu kinnisasja suhtes, mitte üksiku eraldise kontekstis. Tegemist pole kohtu maailmavaatelise hinnanguga, vaid seda, kui intensiivselt (erakordselt) mingi piirang kaebaja omandiõigust mõjutab, saab hinnata kogu kinnistu kasutamisvõimaluste kontekstis, sest muidu ei ole piirangule tervikuna antav hinnang adekvaatne.

3-21-2338 olnud seisukoht, et kahju on põhjustatud õiguspärase haldusaktiga. Teiseks on vastustaja selgitanud, et määruse nr 41 § 17 kohaselt ei ole maastikukaitseala piiranguvööndis (kus asub ka kaebaja kinnistu) hooldusraied sh sanitaarraie keelatud, ka LKS § 31 lg 2 kohaselt ei ole piiranguvööndis hooldusraied keelatud. Seega on kaitseala valitseja kaalutlusõiguse alusel keeldunud sanitaarraie lubamisest maastikukaitseala piiranguvööndis. Kaitseala valitseja peab tegevuse lubamisel lähtuma piiranguvööndi kaitse-eesmärkidest iga metsateatise puhul eraldi. Nii ei ole võimalik teha järeldust, et kui ühel piiranguvööndis asuval eraldisel on raie olnud lubatud, tuleks raie lubada ka kõigil teistel piiranguvööndis asuvatel metsaeraldistel. Asjakohane ei ole ka kaebaja tuginemine õiguskantsleri 07.09.2016 Riigikogule tehtud ettepanekule (dtl 60 jj). Selles dokumendis ei teinud õiguskantsler Riigikogule ettepanekut näha ette kahjude hüvitamise süsteem kõigi looduskaitseliste piirangute talumise eest, vaid paluti leida lahendus probleemile, kus looduskaitseliste piirangutega maa võõrandamise menetlus riigile LKS § 20 alusel kestab pikki aastaid.

(allkirjastatud digitaalselt)

9(9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.