Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja Kristjan Siigur
Otsuse tegemise aeg ja koht
19.03.2026, Tallinn
Haldusasja number
3-24-1610 Q.O kaebus Vabariigi Valitsuselt kahju hüvitamiseks
Haldusasi Menetlusosalised
Kaebaja – Q.O Vastustaja – Vabariigi Valitsus (Kliimaministeeriumi kaudu), esindaja Džein Aunre
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 19.03.2025 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Q.O apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Võtta asja materjalide juurde Q.O 28.02.2026 menetlusdokumendi lisa digitaalse toimiku lehekülgedel 774˗775.
Jätta Q.O 06.05.2025 ja 28.02.2026 vastuväited kohtu tegevusele rahuldamata.
3.Jätta Q.O apellatsioonkaebuses esitatud taotlused ekspertiisi korraldamiseks ja kaebuse muutmiseks ning 18.06.2025 taotlused õiguskantsleri menetlusse kaasamiseks ja vastustaja trahvimiseks rahuldamata.
4.Jätta Q.O apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 19.03.2025 otsus haldusasjas nr 3-24-1610 muutmata.
Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.
Kohtuotsuse jõustumisel avaldada kohtuotsus tervikuna, asendades kaebaja nime tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 20.04.2026 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse
3-24-1610 esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Vabariigi Valitsuse 08.12.1993 määrusega nr 387 „Soomaa, Vilsandi ja Karula rahvuspargi moodustamine” reorganiseeriti Vilsandi Riiklik Looduskaitseala ja selle kaitsetsoon ning Harilaiu botaaniliszooloogiline kaitseala nende senistes piirides Vilsandi rahvuspargiks (p 2). Vabariigi Valitsuse 22.05.1996 määrusega nr 144 „Vilsandi rahvuspargi kaitse-eeskirja ning välispiiri kirjelduse kinnitamine“ (määrus nr 144) kinnitati Vilsandi rahvuspargi kaitse-eeskiri.
2.Q.O (kaebaja) sai 04.11.2010 Saare maakonnas Saaremaa vallas Vilsandi külas asuvate Laasivälja (kinnistu nr 2917334, katastritunnus 30101:003:0107), Saaremetsa (kinnistu nr 60734, katastritunnus 30101:003:0563), Kabri (kinnistu nr 60834, katastritunnus 30101:003:0540) ja Saarepõllu (kinnistu nr 3516934, katastritunnus 30101:003:0562) kinnistute kaasomanikuks 1⁄2 mõttelises osas. Kõigi kinnistute sihtotstarve on 100% maatulundusmaa.
3.Vabariigi Valitsus kinnitas 17.03.2023 määrusega nr 29 (määrus nr 29) uue Vilsandi rahvuspargi kaitse-eeskirja. Vabariigi Valitsuse 05.08.2004 korraldusega nr 615 kinnitatud „Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri” lisa 1 p 1 alap-st 57 tulenevalt hõlmab kaitseala Tagamõisa linnuala, alap-st 63 Vilsandi linnuala ja alap-st 8 Karala-Pilguse linnuala ning p 2 alap-st 416 Tagamõisa loodusala, alap-st 500 Vilsandi loodusala ja alap-st 80 Karala-Pilguse loodusala, kus tegevuse kavandamisel tuleb hinnata selle mõju kaitse-eesmärkidele, arvestades Natura 2000 võrgustiku alade kohta kehtivaid erisusi. Kaebajale kuuluvad kinnistud asuvad Vilsandi loodusalal.
4.Kaebaja esitas 29.05.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus mõista Vabariigi Valitsuselt välja vähemalt 19 200 euro suurune või kohtu äranägemisel määratav õiglane hüvitis kahju eest, mis tekkis: 1) määruse nr 144 alusel Vilsandi rahvuspargi sihtkaitsevööndis asunud Kabri, Laasivälja ja Saaremetsa kinnistutele ning Vilsandi piiranguvööndis asunud Saaremetsa ja Saarepõllu kinnistutele kohalduvate kitsenduste tõttu; 2) määruse nr 29 alusel Vilsandi rahvuspargi sihtkaitsevööndis asuvate Kabri ja Laasivälja kinnistutele ning Vilsandi piiranguvööndis asuvatele Saaremetsa ja Saarepõllu kinnistutele kohalduvate piirangute tõttu perioodil 05.11.2010˗29.05.2024. Tulenevalt määrustest nr 144 ja 29 kohalduvad kaebaja kinnistutele kitsendused ja piirangud, mis riivavad kaebaja põhiseaduse (PS) §-dest 14, 19, 31 ja 32 tulenevaid subjektiivseid õigusi. Seeläbi on õiguspäraste haldusaktidega põhjustatud kaebajale vähemalt 19 200 euro suurune kahju. 2(13)
3-24-1610 Piirangud on põhjendamatud ja ebaotstarbekad ega tugine LKS § 8 lg 3 kohasele ekspertiisile. Piirangud on seatud keskkonnaalaseid uuringuid läbi viimata Vilsandi rahvuspargi piiranguvööndis ja sihtkaitsevööndis asuvatele kinnistutele. Välja ei ole selgitatud mõju ulatust ega proportsionaalsust, samuti ei ole läbi viidud Natura hindamist. Saarepõllu kinnistule kitsenduste seadmisega on kaebajat koheldud ebavõrdselt võrreldes teiste Vilsandi piirangu- ja sihtkaitsevööndis asuvate kinnistute omanikega (nt kinnistu nr 3283834). Laasivälja ja Saaremetsa kinnistutele rakenduvad kitsendused ja piirangud on ostuhuvi puudumise tõttu välistanud kaebajale kuuluvate mõtteliste osade müügi enampakkumisel. Seetõttu müüdi nõuete katteks 10.05.2024 toimunud kordusenampakkumisel 19 200-eurose alghinnaga kaebaja lapsepõlvekoduks olnud hoonestatud Kusti kinnistu (kinnistu nr 3516834). Natura 2000 piirangud on seatud lisaks metsamaa kinnistutele ka haritavale põllumaale (Saarepõllu kinnistu), mille osas ei ole viimase 30 aasta jooksul toimunud mingit kompenseerimist. Lisaks on kaebajale kuuluvatel kinnistutel looduskaitselised piirangud, mis välistavad nt Saarepõllu kinnistu loodusliku rohumaa kõlvikule merevee magestamisesüsteemi rajamise kuivaperioodil põllumaa kastmiseks. Kehtiva üldplaneeringu kohaselt on tegemist väärtusliku põllumaaga. Juhul kui LKS § 20 lg 12 ei võimalda vastustajal kaebajale kuuluva kinnistu mõttelise osa omandamist, on säte vastuolus PS-ga ning Laasivälja kinnistut koormav Eesti Vabariigi ostueesõigus sisutu. Lisaks on kaebaja esitanud LKS § 20 kohase taotluse. Keskkonnaamet on andnud nõusoleku Laasivälja kinnistu jagamiseks. Kaebaja on tsiviilasja nr 2-24-8640 raames esitanud Laasivälja kinnistu kaasomanike vastu hagiavalduse, nõudes kinnistu kaasomandi lõpetamist. Tulenevalt Riigikohtu 29.01.2014 otsusest asjas nr 3-4-1-52-13 ei ole maamaks samastatav hüvitise ega kompensatsiooniga. Kaebajal ei ole võimalik osta uut kodu ega finantseerida erinevaid kohustusi. Soome maksab Natura 2000 toetust u 3 korda suuremas ulatuses kui Eesti, mistõttu on riigi poolt pakutav toetus häbiväärselt madal. Tegemist ei ole õiglase ja kohese hüvitisega ning see ei ole kooskõlas PS §-ga 32. Õiguskantsler on korduvalt juhtinud vastustaja tähelepanu asjaolule, et LKS ei näe ette de facto õiglast ja kohest hüvitist, kuivõrd LKS § 20 menetlus on liiga pika ooteajaga ega näe ette muid asjakohaseid tagatisi maaomanikele mõistliku aja jooksul hüvitise võimaldamiseks. Kaebajale jääb selgusetuks, kuidas tagab hüpoteetiline võimalus kinnisasjade võõrandamiseks riigile, arvestades et tegemist on aastatepikkuse menetlusega, kaebajale hüvitise maksmise, mis korvab omandiõiguse, ettevõtlusvabaduse ja vaba eneseteostuse piirangud. Ka ei toimu Natura 2000 metsaaladele seatud piirangute kompenseerimine Eesti Maaülikooli poolt väljatöötatud metoodika alusel.
5.Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Kaebaja nõue ja põhjendused on omavahel vastuolus. Ühelt poolt väidab kaebaja, et Vilsandi rahvuspargi kaitse-eeskiri on õigusvastane, teisalt aga nõuab õiguspärase haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamist riigivastutuse seaduse (RVastS) § 16 alusel. Kahju hüvitamine on RVastS § 16 lg 2 p 4 kohaselt välistatud, kuna riik on võimaldanud kaebajale õigusaktidega looduskaitseliste piirangute talumiskohustuse eest hüvitist. Kaitse-eeskirjast tulenevad piirangud on kehtestatud avalikes huvides ning sellega kaasnev omandiõiguse, ettevõtlusvabaduse ning vaba eneseteostuse õiguse piiramine on demokraatialikus ühiskonnas vajalik ega moonuta nende õiguste ja vabaduste olemust. 3(13)
3-24-1610 Isegi kui jaatada kaebaja kinnisasjadele seatud looduskaitseliste piirangute intensiivsust, ei tähenda see automaatselt kaebajale kahju tekkimist. Isiku kohustus taluda tema omandile seatud kitsendusi hüvitiseta on seda suurem, mida tugevam üldine huvi omandikitsendust õigustab. Looduskaitseliste piirangute kehtestamist õigustab tugev üldine huvi ja isiku kohustus looduskaitselisi piiranguid taluda on üldjuhul kõrge (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 15.06.2021 otsus nr 5-21-3, p-d 40 ja 41). Kaebaja ei pidanud piiranguid taluma hüvitiseta, mis oleks muutnud kaebaja omandipõhiõiguse riive RVastS § 16 lg 1 kontekstis erakordseks ja talumiskohustuse ebaõiglaseks (vt maamaksuseaduse (MaaMS) § 4 lg 1 1, MaaMS § 4 lg 2, LKS § 20 lg 1). Vastustajale teadaolevalt on Kabri, Laasivälja, Saaremetsa ja Saarepõllu kinnisasjadel taotletud Natura 2000 erametsamaa toetust ja seda ka saadud. Kaasomandi korral eeldab toetuse taotlemine kaasomanike nõusolekut. Kaebaja on omandanud kinnisasja pärimise teel, seega kohaldub talle LKS § 20 lg 11 p 2 erand. Vastustajale teadaolevalt ei ole kaebaja riigile LKS § 20 alusel taotlust esitanud. Kaebaja väited omandipõhiõiguste rikkumisega seoses saaksid olla asjakohased nt juhul, kui ta esitaks LKS § 20 alusel riigile taotluse kinnisasja omandamiseks ja see jäetakse rahuldamata. Tegemist ei ole olukorraga, kus hüvitis puuduks, vaid kaebaja soovib saada täiendavat hüvitist lisaks sellele, mis on juba looduskaitseliste piirangute eest õigusaktidega ette nähtud. Praegusel juhul ei ole põhjust pidada looduskaitselisi piiranguid erakordseks. Nt piiranguvööndi korral, kuhu jäävad tervikuna Saaremetsa ja Saarepõllu kinnisasjad ning osaliselt Laasivälja ja Kabri kinnisasjad, ei keelata üldjuhul tegevusi täielikult. Piiranguvööndis ja sihtkaitsevööndis saab taotleda erametsaala ja poolloodusliku koosluse hooldamise või taastamise toetust. Kuigi sihtkaitsevööndi piirangud on rangemad, ei ole kasutamine välistatud täielikult. Toetuste suurendamisel on lähtutud Keskkonnainvesteeringute Keskuse ja Eesti Erametsaliidu juhitud erametsameetmete uuendamise töörühma tellitud Maaülikooli tööst “Natura 2000 metsaaladele seatud piirangute tõttu maaomanikul saamatajääva sissetuleku arvutamise metoodika“, mis võimaldab edaspidi kaitstavate alade hüvitismäärasid senisest täpsemalt arvestada. Maaülikooli uue metoodika ja selle järgi tehtud arvutuste põhjal on järeldatud, et piiranguvööndites kujunes praeguseid piiranguid arvestades viimase viie aasta keskmiste hindadega hüvitise keskmiseks määraks 30 eurot hektari kohta. 2023. a hindade järgi kujunes keskmiseks ühikuhinnaks 40 eurot hektari kohta. Kui võtta arvesse ka plaanitavad muudatused LKS-s, millega keelatakse kaitstavatel aladel lageraie, kujuneb hüvitiseks 61 eurot hektari kohta. Eeltoodud metoodika põhjal tehtud järelduste tulemusel on suurendatud just sihtkaitsevööndi erametsaala toetust, mis on 2025. a-l 160 eurot hektari kohta. Pärast 2016. a õiguskantsleri arvamuse esitamist on täiendatud LKS § 20 lg-t 2 omandamise finantseerimiseks riigitulundusasutuse eelarvega, mistõttu on ootejärjekord oluliselt lühenenud. Omandamise eelarvet on aastate jooksul suurendatud. Samuti on kehtestatud uusi toetusi erametsaala piirangute toetuseks ja toetuse määra suurendatud ning muudetud omandamise hinnapakkumise arvutamise metoodikat ja kinnisasja, sh metsaga kinnisasja väärtuse määramisel lähtutakse Vabariigi Valitsuse 09.03.2023 määrusest nr 22 „Kinnisasja erakorralise hindamise kord“. Riik omandab kinnisasja juhul, kui kinnisasja sihtotstarbeline kasutamine on oluliselt piiratud. Kuna kinnisasja tavapärane kasutamine on endiselt võimalik ja riik on ette näinud ka toetused ja maamaksuvabastuse, ei soovi kõik omanikud, kelle kinnisasja sihtotstarbeline kasutamine on piiratud looduskaitse eesmärgil, maad riigile võõrandada. Riik ise üldjuhul kinnisasja müümiseks ettepanekut omanikele ei tee.
4(13)
3-24-1610
6.Tallinna Halduskohus jättis 19.03.2025 määrusega kaebaja taotluse ekspertiisi määramiseks rahuldamata, kaebuse rahuldamata ja menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Ekspertiisi taotlus kaebaja kinnistute turuväärtuse väljaselgitamiseks kaebajale kuuluvas osas jääb rahuldamata (HKMS § 162 lg 1), kuna nende turuväärtus on võimalik leida avalikest allikatest ning samuti on kaebaja juba ise määranud vaadeldava kinnistu väärtuse (dtl 242). Asjaoludest nähtuvalt ei ole riik kaebajale kahju tekitanud. Ka sel põhjusel ei ole vaja määrata kinnistu turuväärtust. RVastS § 16 lg 1 alusel kahju hüvitamise eeldus on haldusorgani õiguspärane tegevus, mis piirab erakordselt kannatanu põhiõigusi, varalise kahju tekkimine ning põhjuslik seos haldusorgani tegevuse ja kahju tekkimise vahel (Riigikohtu 05.03.2021 otsus nr 3-16-245, p 19). Kohtupraktikas on leitud, et PS ei nõua igasuguse üldistes huvides isikule seatud omandikitsenduse hüvitamist. Õiglase hüvitise maksmise vajadus omandipõhiõiguse riive proportsionaalsuse tagamiseks tekib olukordades, kus ühe üksikisiku varaline kaotus on võrreldes teiste isikutega ebaproportsionaalselt suur. Seejuures on isiku kohustus tema omandile seatud kitsendusi hüvitiseta taluda seda suurem, mida tugevam üldine huvi omandikitsendust õigustab. Sedalaadi hüvitamiskohustus saab siiski tekkida vaid siis, kui isik leiab end oma tahtest ja tegevusest sõltumata olukorrast, kus ta peab avalikes huvides taluma intensiivsemaid subjektiivsete õiguste piiranguid võrreldes teistega (Riigikohtu 15.06.2021 otsus nr 5-21-3, p 40). Sellega seoses on Riigikohus selgitanud, et looduse kaitsmine on riigi PS-st tulenev ülesanne ning ühtlasi igaühe kohustus. PS § 5 sätestab, et Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult. PS § 53 järgi on igaüks kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda ning hüvitama kahju, mis ta on keskkonnale tekitanud. Looduskaitseliste piirangute kehtestamist õigustab tugev üldine huvi ja isiku kohustus looduskaitselisi piiranguid taluda on üldjuhul kõrge. Looduskeskkond on pidevas muutumises ja seetõttu võivad muutuda ka looduse kaitsmiseks vajalikud meetmed või nende rakendamise ulatus. Selliste meetmete rakendamise vajadust tulevikus ei ole võimalik täielikult ette näha ning kogu vastutust nendega kaasnevate omandikitsenduste eest ei saa asetada riigile. PS § 32 lg 2 kolmas lause näeb omanikule ette talumiskohustuse, keelates kasutada omandit üldiste huvide vastaselt (Riigikohtu 15.06.2021 otsus nr 5-21-3, p 41). Seega on piirangud kehtestatud avaliku huvi kaitseks loodusressursside säilimise tagamiseks. Asjakohased ei ole kaebaja väited, et Vilsandi rahvuspargi kaitse-eeskirja kehtestamisel on lähtutud vanadest ja valedest andmetest ning looduskaitselised piirangud on seatud vastavaid ekspertiise läbi viimata. Kaebaja kinnitas kaebuses, et taotleb õiguspäraste haldusaktidega tekitatud kahju hüvitamist. Samas on kaebaja vaidlustanud Vilsandi rahvuspargi kaitseeeskirja eraldi kohtumenetluses (haldusasi nr 3-23-683). Seega ei hinda kohus praeguse vaidluse raames Vilsandi rahvuspargi kaitse-eeskirja kehtestamise õiguspärasust. Looduskaitseliste piirangute talumist hüvitatakse kinnisasja riigile võõrandamise või toetuste kaudu (vrd RVastS § 16 lg 2 p 4). Riigikohus on 12.11.2018 otsuse nr 3-16-812 p-s 13 selgitanud, et riigil on PS § 32 lg 1 teise lause alusel kohustus tagada omanikule kohene ja õiglane hüvitis de facto sundvõõrandamise olukorras, sh juhul, kui kinnisasjale kehtestatud looduskaitselised piirangud jätavad omaniku peaaegu täielikult ilma oma omandiõiguse teostamise võimalusest. Sellist põhiseaduslikku kohustust ei teki, kui piirangud on kehtestatud juba enne kinnisasja omandamist. LKS §-s 20 sätestatud looduskaitsealuse kinnisasja riigi poolt omandamise menetlus ei ole ette nähtud sundvõõrandamise olukorra tarbeks, vaid omandikitsenduste leevendamiseks. Kaebaja omandas Kabri, Laasivälja, Saaremetsa ja 5(13)
3-24-1610 Saarepõllu kinnisasjad pärast looduskaitseliste piirangute kehtestamist. Vaidlust ei ole, et Kabri, Laasivälja, Saaremetsa ja Saarepõllu kinnisasjadel on taotletud Natura 2000 erametsamaa toetust ja seda ka saadud. Lisaks kohaldub vaadeldavate kinnistute suhtes MaaMS § 4 lg 11, mille kohaselt puudub kaebajal kohustus maksta maamaksu. Asjakohased ei ole kaebaja etteheited seoses kaebajale juba makstavate hüvitiste suurusega. Asjaolu, et Soome riik maksab Natura 2000 toetust umbes 3 korda suuremas ulatuses kui Eesti Vabariik, ei oma tähtsust. Iga riik lähtub eelarvest, millises ulatuses neil on võimalik vastavaid kompensatsioone maksta. Seda, et looduskaitseliste piirangute tõttu ei soovi keegi kinnistuid osta, ei saa ette heita riigile, kuna kaebajal on võimalus LKS § 20 lg 1 alusel taotleda, et riik tema kinnistud omandaks. Kuivõrd praeguse vaidluse ese ei ole LKS § 20 alusel esitatud taotluse menetlusega seotud asjaolud, ei hinda kohus, kas LKS § 20 lg 12 on vastuolus PS-ga. Asjakohane ei ole kaebaja tuginemine õiguskantsleri 07.09.2016 Riigikogule tehtud ettepanekule. Selles dokumendis ei teinud õiguskantsler Riigikogule ettepanekut näha ette kahjude hüvitamise süsteem kõigi looduskaitseliste piirangute talumise eest, vaid paluti leida lahendus probleemile, kus looduskaitseliste piirangutega maa võõrandamise menetlus riigile LKS § 20 alusel kestab pikki aastaid. Vastustaja kinnitusel on vastavaid ettepanekuid arvestatud (vt nt LKS § 20 lg 2). Kaebaja tuginemine võrdsuspõhiõigusele ei ole asjakohane, kuivõrd kaebaja hüvitamiskaebuse aluseks on olnud seisukoht, et kahju on põhjustatud õiguspärase haldusaktiga. Lisaks ei saa samastada kaebaja olukorda kinnistu registriosa nr 3283834 olukorraga pelgalt põhjusel, et tegemist on Vilsandil piiranguvööndis asuvate maatulundusmaa sihtotstarbega maadega. Ehitusõiguse andmisel tuleb loa andjal igakord kaaluda vastava loa andmise võimalikkust. Ei ole võimalik teha järeldust, et kui ühele piiranguvööndis asuvale kinnistule on antud ehitusõigus, siis tuleks ehitamise õigus anda kõigile. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
7.Kaebaja palub 25.03.2025 apellatsioonkaebuses (hiljem korduvalt täiendatud) tühistada Tallinna Halduskohtu 19.03.2025 otsus ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada ning jätta menetluskulud vastustaja kanda. Kuna kaebaja on saanud Laasivälja, Saaremetsa ja Kabri kinnistute omanikuks pärimise teel ning maa tagastati Kihelkonna Vallavalitsuse 06.11.1995 korraldusega nr 402 kaebaja emale, on kaebajal kohustus taluda looduskaitselisi piiranguid üksnes juhul, kui selle eest makstakse õiglast ja proportsionaalset hüvitist. Riik ei ole kaebaja õiguseellasele maksnud looduskaitseliste piirangute talumise eest hüvitist, kuna maa tagastamise hetkel puudus riigil selline kohustus. Vastustaja ja halduskohus leiavad, et Natura 2000 erametsa elurikkuse soodustamise toetus on piisav hüvitis looduskaitseliste piirangute talumise eest. Selle toetuse saamise võimalus on hüpoteetiline. Kaebaja 22.04.2024 esitatud taotlus on jäetud rahuldamata. Halduskohus on jätnud analüüsimata kaebaja väited, et maamaksuvabastus ei ole RVastS § 16 lg 2 p 4 kohane hüvitis looduskaitseliste piirangute eest. Juhul kui ringkonnakohus leiab vastupidist, siis ei ole hüvitis proportsionaalne, kuna Maksu- ja Tolliameti (MTA) 04.02.2025 maamaksuteate kohaselt on vastav summa 26,39 eurot. Sellise summa eest ei ole võimalik uut eluaset soetada ega üürida.
6(13)
3-24-1610 Halduskohus keeldus kergekäeliselt kaebuse läbivaatamisest suulises menetluses ning ei ole täitnud kohustust iseseisvalt tuvastada faktilised asjaolud nagu nt metsaportaali kaudu tuvastada, millised piirangud kehtivad Laasivälja, Saaremetsa ja Kabri kinnistutel. Samuti ei ole kohus tuvastanud Saarepõllu maakasutusele rakenduvaid piiranguid. Kohus ei ole nõudnud menetlusosalistelt andmeid selle kohta, milliste kinnistute osas milliste piirangute talumise eest ja millises ulatuses on kaebajale makstud Natura 2000 erametsa toetust. Ka ei ole kohus küsinud MTA-lt või Saaremaa Vallavalitsuselt andmeid kaebaja maamaksuvabastuse kohta ega teinud vastavat ettepanekut kaebajale. Seega on asja lahendamiseks vajalikud faktilised asjaolud välja selgitamata. Kaebajale kuuluvate kinnistute suhtes hakkasid piiranguvööndist tulenevad looduskaitselised piirangud kehtima maa tagastamisel Kihelkonna Vallavalitsuse 06.11.1995 korraldusega, mitte määrusega nr 387, nagu leidis ekslikult halduskohus. Sihtkaitsevööndist tulenevad looduskaitselised piirangud hakkasid kehtima määrusega nr 144 kinnitatud Vilsandi rahvuspargi kaitse-eeskirjaga. Kaebaja kinnistute osas ei ole makstud Natura 2000 erametsa toetust. Kaebaja ei vaidle vastu toetuse taotlemisele, kuid toetuse maksmine ei ole kohane hüvitis looduskaitseliste piirangute talumise eest. See on Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika abinõu, mis peab soodustama põllumajandustegevust. Juhul kui ringkonnakohus leib, et tegemist on kohase hüvitisega, siis ei ole see õiglane ega piisav, kuna on ebamõistlikult madal. Juhul kui MaaMS § 4 lg 1 p 1 1 ja lg 2 kohane maamaksuvabastus ning Natura 2000 erametsa toetuse taotlemise võimalus on RVastS § 16 lg 2 p 4 kohaseks hüvitiseks looduskaitseliste piirangute talumise eest, palub kaebaja jätta RVastS § 16 lg 2 p 4 kohaldamata ja tunnistada PS-ga vastuolus olevaks. Säte piirab kaebajale õiglase, kohese ja proportsionaalse hüvitise väljamaksmist. Halduskohtu seisukoht, et Soomes looduskaitseliste piirangute talumise eest makstavate hüvitiste suurus ei mõjuta hüvitise maksmise kohustust ja selle suurust Eestis, on meelevaldne. Kohus on jätnud tähelepanuta, et nimetatud hüvitis ei tule mitte maksumaksjalt, vaid Euroopa Liidu fondidest. Kohus on jätnud tähelepanuta kaebaja väite, et kaebajale ei ole Natura 2000 metsaaladele seatud piirangute kompenseerimist toimunud Eesti Maaülikooli poolt väljatöötatud metoodika alusel, mis võimaldab ajalehe Postimees 12.10.2024 artikli „Maaülikool arvutas meelt avaldavatele metsaomanikele hiiglaslikud hüvitised“ kohaselt hüvitist 950 eurot hektari kohta. Samuti ei ole kohus hinnanud kaebaja väidet, et looduskaitselised piirangud on välistanud kaebaja kinnistute müügi seoses ostuhuvi puudumisega. Kohus on kergekäeliselt loobunud ekspertiisi tellimisest, mis annaks informatsiooni õiglase hüvitise suuruse kohta. Kaebaja taotleb vastustaja kohustamist otsustada Laasivälja, Saaremetsa ja Kabri kinnistutele riigile omandamise küsimus, tehes maaomanikele ettepaneku kinnistute müügiks riigile. Halduskohus on taotluse tähelepanuta jätnud. Juhul kui LKS ja selle volitusnormi kohaselt on riigil sellise ettepaneku tegemine välistatud, on LKS koos volitusnormiga vastavas osas õigusvastane ja vastuolus PS-ga. Kaebaja palub asja juurde võtta Riigi Metsamajandamise Keskuse (RMK) 23.12.2025 vastuse nr 3-1.1/2025/8403, milles on esitatud andmed LKS § 20 lg 1 alusel 2018˗2025. a-tel riigi poolt omandatud hoonestamata maatulundusmaa kinnistute omandamise kohta. See tõendab, et maamaksuvabastus ei ole piisav hüvitis looduskaitseliste piirangute talumise eest.
8.Vabariigi Valitsus palub 28.04.2025 vastuses (täiendatud apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes varasema seisukoha juurde.
15.12.2025)
jätta
7(13)
3-24-1610 Looduskaitselised piirangud kehtisid juba enne Kihelkonna Vallavalitsuse 06.11.1995 korralduse nr 402 andmist ning 11.01.2006 Laasivälja kinnisasja ostmist 11.01.2006. Kaebajale kohaldusid kinnisasjade kasutamise piirangud alates 04.11.2010, kui ta kanti kaasomanikuna kinnistusraamatusse. Riik ei ole kaebajale kahju tekitanud. Puudub põhjuslik seos kaebaja nimetatud kahju ja looduskaitseliste piirangute kehtestamise vahel. Enampakkumisel kinnisasjade müüki ei ole põhjustanud looduskaitseliste piirangute kehtestamine, vaid kaebaja enda tegevus. Ostuhuvi puudumine võis olla tingitud ka kinnisasja kaasomandist. Seejuures omandas pärandaja (kaebaja vanem) kinnisasjad juba looduskaitseliste piirangutega. Teave sisaldus Kihelkonna Vallavalitsuse 06.11.1995 korralduses nr 402 ja Laasivälja kinnisasja maa müügilepingus. Kinnisasjadel kehtis piiranguvööndi kaitsekord 1996. a-st, mis ei ole üldjuhul kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt kitsendav. Pärijale lähevad õigused ja kohustused üle selliselt, nagu need olid pärandajal, seega pärija õigused ei ole laiemad võrreldes pärandaja omadega. Praegu ei ole tegemist olukorraga, kus toetus või hüvitis puuduks. Seega on asjakohane arvesse võtta, mis leevendusmeetmeid ja hüvitisi on riik ette näinud. Seda olenemata sellest, kas kaebaja peab neid piisavaks või mitte. Riik maksab toetust metsamaal raiepiirangute järgimise ja poollooduslikul kooslusel elupaiga taastamise ning hooldamise eest. Kui kinnisasja sihtotstarbeline kasutamine on oluliselt piiratud, on kinnisasja omanikul õigus taotleda maa võõrandamist riigile. Nii Natura 2000 erametsa toetuse kaasfinantseering, mille Eesti osakaal on 20% kui ka täiendav riiklik rahastus tulevad Eesti riigi eelarvest. Seega on ebaõige kaebaja seisukoht, et toetust rahastatakse ainul Euroopa Liidu fondidest. Looduskaitseliste piirangute järgimist erametsamaal on toetatud Euroopa Liidu vahenditest Eesti maaelu arengukavast a-st 2008. Kaebaja kahtlus oma Natura 2000 erametsa toetuse taotluse rahuldamata jätmise õiguspärasuse suhtes väljub praeguses asjas esitatud kaebuse piiridest. Kaebaja on taotluse rahuldamata jätmise vaidlustanud haldusasjas nr 3-25-717. RMK 23.12.2025 kiri ei ole asjakohane. Praeguses asjas ei ole vaidlus kaebajale kuuluvate kinnisasjade riigile võõrandamiseks tehtud avaldusega seonduv. Kaebaja on nõudnud kahju hüvitamist. Riigi poolt omandatud kinnisasjade hind ei tõenda kaebajale kahju põhjustamist. Looduskaitseliselt väärtuslikud alad pakuvad olulisi loodushüvesid (ökosüsteemi teenuseid), riik on avalikes huvides seatud piirangute ja kasutuse eest ette näinud leevendavad meetmed (maamaksuvabastus, toetused) ja hüvitamise LKS § 20 alusel. Võrdlus Rootsis looduskaitseliste piirangute talumise eest makstava kompensatsiooniga ei ole asjakohane. Tegemist on ühekordse kompensatsiooniga, Eestis makstav toetus on aga iga-aastane.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Kaebaja esitas 28.02.2026 menetlusdokumendi lisana (dtl 774˗775) asja materjalide juurde võtmiseks Riigi Metsamajandamise Keskuse 23.12.2025 vastuse nr 3-1.1/2025/8403, milles on esitatud andmed LKS § 20 lg 1 alusel 2018˗2025. a-tel riigi poolt omandatud hoonestamata maatulundusmaa kinnistute omandamise kohta. Kaebaja eesmärk on selle dokumendiga tõendada, millises suurusjärgus peaks olema hüvitis looduskaitseliste piirangute talumise eest. Ringkonnakohus võtab tõendi asja õigemaks lahendamiseks toimikusse (HKMS § 198 lg 3).
10.06.05.2025 esitas kaebaja ringkonnakohtule vastuväite kohtu tegevusele (dtl 674), kuna kohus ei kontrollinud vastavalt kaebaja taotlusele vastustaja esindaja volitusi. Ringkonnakohus jätab vastuväite rahuldamata. HKMS ei näe ette, et kohus peab menetlusosalise esindaja volituste kontrollimise fikseerima mingi menetlustoiminguga. Ringkonnakohus on vastustaja esindaja volitusi kontrollinud ja neid aktsepteerinud. 8(13)
3-24-1610 Ringkonnakohus on kaebajale 17.12.2025 määruse p-s 3 selgitanud, et D. Aunre esindusõigus käesolevas asjas on tõendatud Kliimaministeeriumi 04.07.2023 käskkirjaga nr 1-2/23/287 „Üldvolituse andmine riigi esindamiseks kohtus“ (dtl 679) ning Kliimaministeeriumi 01.10.2024 käskkirjaga nr 1-2/24/370 (dtl 133).
11.28.02.2026 esitas kaebaja ringkonnakohtule vastuväite kohtu tegevusele (dtl 771), kuna kohus ei olnud selleks ajaks lahendanud tema apellatsioonkaebuses esitatud taotlust ekspertiisi korraldamiseks. Ringkonnakohus jätab vastuväite rahuldamata. Asja menetlust juhib kohus, otsustades mh ka seda, millises menetlusetapis lahendada asjas menetlusosaliste poolt esitatud taotlusi. Taotlusi võib lahendada nii enne otsuse tegemist (HKMS § 188 lg 1 p 4) kui ka kohtuotsuses (HKMS § 185 lg 1 ja § 162 lg 1). Taotlusi, mille lahendamine sõltub asja sisulisest läbivaatamisest (praegusel juhul tõusetub kahju suuruse küsimus alles siis, kui muud kahju hüvitamise eelduseks olevad asjaolud on tuvastatud), on mõistlik lahendada kohtuotsuses. Seda ringkonnakohus teebki.
12.18.06.2025 on kaebaja esitanud taotlused (dtl 681) kaasata menetlusse õiguskantsler ja trahvida vastustajat kohtule teadvalt valeväidete esitamise eest või kõrvaldada asjatundmatu esindaja menetlusest. Ka need taotlused jäävad rahuldamata. Looduskaitseliste piirangutega maa riigile võõrandamise temaatika ei ole praeguse vaidluse ese (vt ka allpool p 13), mistõttu pole õiguskantsleri 07.09.2016 kirjas (dtl 682 jj) esitatud seisukohad praeguse vaidluse lahendusel olulised. Vastustaja esindaja on menetluses tähtaegselt täitnud kõik kohtu nõudmised ega ole end näidanud asjatundmatuna, mistõttu puudub alus vastustajat trahvida.
13.Kaebuse ese on Vabariigi Valitsuselt üldkorraldustega (määrus nr 144 ja määrus nr 29) tekitatud kahju hüvitamise nõue. See nõue on halduskohtu 03.09.2024 määrusega (dtl 127) menetlusse võtud ja selle nõude osas on ka halduskohus otsuse teinud. 27.01.2025 menetlusdokumendis (dtl 239) on kaebaja esitanud halduskohtule taotluse kohustada vastustajat Vabariigi Valitsuse 08.07.2004 määruse nr 242 alusel otsustama Laasivälja, Saaremetsa ja Kabri kinnistute riigile omandamise küsimus ja teha kinnistute omanikele ettepanek kinnistute müügiks Eesti Vabariigile (vastav nõue on alternatiivsena esitatud ka apellatsioonkaebuses). Halduskohtu 19.03.2025 otsuse p-st 41 nähtub, et halduskohus on jätnud LKS § 20 alusel esitatava maa omandamisega seonduvad asjaolud tähelepanuta, kuna see ei ole kaebuse ese. Järelikult ei ole halduskohus aktsepteerinud kaebaja 27.01.2025 esitatud taotlust kaebuse muutmiseks. Ehkki kaebuse muutmise taotluse rahuldamata jätmise oleks halduskohus pidanud väljendama ka kohtuotsuse resolutsioonis, on halduskohtu vastavasisuline otsustus ringkonnakohtu hinnangul siiski õige. Asja materjalidest nähtuvalt esitas kaebaja Laasivälja, Saaremetsa ja Kabri kinnistute riigile omandamise küsimust puudutava taotluse alles 02.05.2025 (dtl 672), s.o pärast halduskohtu otsuse tegemist. Seega ei olnud kaebaja 27.01.2025 esitatud kohustamise nõue HKMS 49 lg 1 alusel lubatav, sest kohustamise nõue eeldab haldusorgani varasemat vastavasisulist keeldumist, kuid kaebaja polnud kohustamisnõude ajaks haldusorganile taotlust veel esitanudki. Ka apellatsioonimenetluses pole ringkonnakohtule esitatud teavet, et kaebaja 02.05.2025 taotlus oleks lahenduse saanud. Kuna halduskohus jättis õigesti rahuldamata kaebaja kaebuse muutmise taotluse ja kaebuse muutmine pole eelnevalt toodud põhjendustel lubatav ka apellatsioonimenetluses (lisaks ei pea ringkonnakohus seda ka otstarbekaks), jätab ringkonnakohus kõik kaebaja väited, mis seonduvad esitatud kohustamisnõudega, tähelepanuta.
14.Kaebaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
15.Kaebaja ei ole oma seisukohtades järjepidev küsimuses, kas määrused nr 144 ja 29 on kaebaja kinnistute osas looduskaitseliste piirangute seadmisel õiguspärased või õigusvastased. 9(13)
3-24-1610 Olenevalt aga sellest, kas kahju on tekitatud õigusvastase või õiguspärase haldusaktiga, kohalduvad kahjunõudele RVastS erinevad regulatsioonid. Määrused nr 144 ja 29 on haldusmenetluse seaduse § 51 lg 2 mõistes üldkorraldused. Kui kaebaja arvas, et tegemist on tema õigusi rikkuvate õigusvastaste haldusaktidega, oleks tulnud selliste aktide toimet tõrjuda primaarnõudega ehk esitada halduskohtule haldusaktide tühistamise kaebus. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalikõiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4, ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kuna kaebajal oli võimalik kahju vältida tühistamiskaebuse esitamisega, kuid seda (vähemalt osaliselt) ei tehtud, tuleks hüvitamiskaebus selles osas juhul, kui tegemist oli kaebaja arvates õigusvastase haldusaktiga, jätta juba ainuüksi sel põhjusel rahuldamata. Riigikohus on asunud seisukohale, et esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine ei ole kahjunõude esitajale etteheidetav juhul, kui nende kasutamine poleks kahju tekkimist ära hoidnud, kahju kõrvaldanud või selle ulatust vähendanud (nt Riigikohtu 15.06.2016 otsus nr 3-3-1-16-16, p 14; 04.06.2018 otsus nr 3-15-2943, p 14). Praegusel juhul ei ole alust arvata, et tühistamiskaebuse rahuldamisel ei oleks kahju olnud välditav. Osas, milles kaebaja tühistamiskaebuse esitas (vt haldusasi 3-23-683), on tema nõue jäetud jõustunud kohtuotsusega rahuldamata. Seega puudub selles osas õigusvastase haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldus ehk akti õigusvastasus. Järelikult tuleks RVastS § 7 lg 1 alusel esitatud kahjunõue jätta rahuldamata.
16.Õiguspärase aktiga tekitatud kahju hüvitamist reguleerib RVastS § 16. Riigikohus on RVastS § 16 kohaldamist selgitanud 05.03.2021 otsuses nr 3-16-245 järgmiselt: RVastS § 16 sätestab, et isik võib nõuda õiguspärase, kuid tema põhiõigusi või -vabadusi erakordselt piirava haldusakti või halduse toiminguga tekitatud varalise kahju hüvitamist õiglases ulatuses. Sellele sättele tuginemise eeldused on seega järgmised: haldusorgani õiguspärane tegevus, mis piirab erakordselt kannatanu põhiõigusi, varalise kahju tekkimine ning põhjuslik seos haldusorgani tegevuse ja kahju tekkimise vahel (p 19). Seejuures ei välista RVastS § 16 lg 2 p 4 muus seaduses sätestatud hüvitist ületavas osas kahju hüvitamist (Riigikohtu 31.03.2011 otsus nr 3-3-1-69-09, p 78).
17.Kaebaja ei ole selgitanud, milles seisneb tema põhiõiguste või -vabaduste piiramise erakordsus. Ringkonnakohus järeldab kaebaja seisukohtadest, et talle tekkinud kahju puhul võib tegemist võib olla nii otsese varalise kahjuga (vara väärtuse vähenemine) kui ka saamata jäänud tuluga ˗ kaebaja ei saa tema omandis olevaid kinnistuid soovitud viisil arendada (dtl 107 jj detailplaneeringu algatamise soov ettevõtlusega tegelemiseks) ega metsa majandada ning seeläbi endale tulu teenida. Kuna asjaomased kaitse-eeskirjad piiravad teatud määral nii ettevõtlust kui metsa majandamist, ei saa kaebajal kahju tekkimist välistada.
18.Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu asja materjalidest, et kaebaja omandiõiguse, ettevõtlusvabaduse ja vaba eneseteostuse õiguse riive oleks erakordne, mis tooks kaasa kahju hüvitamise vajaduse.
19.Riigikohus on eelviidatud lahendis nr 3-16-245 selgitanud, et riski, et ettevõtja äriplaan ei õnnestu ning kinnistutelt loodetud ettevõtlustulu jääb osaliselt või tervikuna saamata looduskaitseliste piirangute tõttu, ei ole põhjust pidada alati erakordseks. See risk ei pea ettevõtluses jääma tingimata riigi kanda. Omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt. Ka ettevõtlusvabadust võib üldistes huvides piirata, ilma et sellega kaasneks kõigil juhtudel äralangevate tulude hüvitamine (p 24). Looduskaitselistest piirangutest tuleneva põhiõiguste riive kompensatsiooniks on ette nähtud LKS §-s 20 sätestatud võimalus võõrandada kinnistud tasu eest riigile (p 26). Eeltoodud seisukohti kinnitab ka Riigikohtu 15.06.2021 otsuses nr 521-3 seoses kinnisasja kasutamise loodukaitseliste piirangutega: PS ei nõua igasuguse üldistes 10(13)
3-24-1610 huvides isikule seatud omandikitsenduse hüvitamist. Samuti ei tulene põhiseadusest nõuet, et hüvitise maksmise kohustuse korral oleks hüvitis täielik ja kohene (p 40). Looduse kaitsmine on riigi põhiseadusest tulenev ülesanne ning ühtlasi igaühe kohustus. PS § 5 sätestab, et Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult. PS § 53 järgi on igaüks kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda ning hüvitama kahju, mis ta on keskkonnale tekitanud. Looduskaitseliste piirangute kehtestamist õigustab tugev üldine huvi ja isiku kohustus looduskaitselisi piiranguid taluda on üldjuhul kõrge. Looduskeskkond on pidevas muutumises ja seetõttu võivad muutuda ka looduse kaitsmiseks vajalikud meetmed või nende rakendamise ulatus. Selliste meetmete rakendamise vajadust tulevikus ei ole võimalik täielikult ette näha ning kogu vastutust nendega kaasnevate omandikitsenduste eest ei saa asetada riigile. PS § 32 lg 2 kolmas lause näeb omanikule ette talumiskohustuse, keelates kasutada omandit üldiste huvide vastaselt (p 41).
20.Looduskaitseliste piirangute talumist hüvitatakse kinnisasja riigile võõrandamise või ka toetuste kaudu. Riigikohus on 12.11.2018 otsuse nr 3-16-812 p-s 13 selgitanud LKS ja kinnisasja sundvõõrandamist reguleeriva seaduse (praeguse vaidluse kontekstis KAHOS) kohaldamise vahekorda: riigil on PS § 32 lg 1 teise lause alusel kohustus tagada omanikule kohene ja õiglane hüvitis de facto sundvõõrandamise olukorras, sh ka juhul, kui kinnisasjale kehtestatud looduskaitselised piirangud jätavad omaniku peaaegu täielikult ilma oma omandiõiguse teostamise võimalusest. Sellist põhiseaduslikku kohustust ei teki, kui piirangud on kehtestatud juba enne kinnisasja omandamist. Kinnistusraamatust (dtl 3 jj) nähtuvalt omandas kaebaja vaidlusalused kinnistud pärimise teel 04.11.2010, s.o pärast looduskaitseliste piirangute kehtestamist. Kuigi halduskohus on otsuse p-s 38 ekslikult märkinud, et kaebaja omandas kinnistud enne looduskaitseliste piirangute kehtestamist, ei too see kaasa halduskohtu otsuse tühistamist, sest see ei muuda halduskohtu õiguspärast lõppjäreldust.
21.Looduskaitseliste piirangutega tekitatud õiguste riive intensiivsuse hindamisel tuleb arvestada, kui suurel määral välistavad kaitsekorrast tulenevad piirangud kaebajal kinnisasja valdamise, kasutamise ja käsutamise. Kuigi metsakinnistu puhul on metsa raiumise ja metsamaterjali kasutamise võimalus kinnisasja kõige olulisem majanduslik kasutusviis, ei seisne sellise kinnisasja majandamine siiski üksnes raiumises (vt MS § 16). Samuti ei saa kinnisasja kasutusvõimaluste hindamisel lähtuda ainult selle omaniku äriplaanist. Selgitada tuleb, kas kinnistut on põhimõtteliselt võimalik erahuvides kasutada. Kinnisasja kasutamise viisina tuleb kõne alla nt toetuste taotlemine. Samuti ei välista piirangud kinnisasja käsutamist, sh selle müümist vabal turul, ehkki võivad kahtlemata mõjutada selle hinda (vt Riigikohtu 15.06.2021 otsus nr 5-21-3, p-d 36 ja 37).
22.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaebaja kinnistute kasutamine piiratud määral, mis annaks aluse pidada kaebaja omandiõiguse ja ettevõtlusvabaduse või vaba eneseteostuse õiguse riivet erakordselt piiravaks RVastS § 16 lg 1 tähenduses. Vastustaja on 28.04.2025 vastuses apellatsioonkaebusele selgitanud, et määruse nr 144 järgi jäid kaebaja kinnistud Vilsandi piiranguvööndisse, välja arvatud 2001. a-l moodustatud Laasivälja kinnistu, mille 5,6 ha suurusest pinnast kuulus 0,09 ha Metsa püsivaatlusala loodusreservaati. 01.04.2023 jõustunud Vilsandi rahvuspargi kaitse-eeskirja (määrus nr 29) tsoneeringu järgi jäid tervenisti jätkuvalt Vilsandi piiranguvööndisse Saarepõllu ja Saaremetsa kinnistud. Rangemaks läks kaitsekord Kabri kinnistul, kus 6,1 ha suurusest kinnistust arvati 5,5 ha Vilsandi sihtkaitsevööndisse. Rangemaks läks kaitsekord ka Laasivälja kinnistul, kus 5,6 ha suurusest kinnistust arvati 3,8 ha Vilsandi sihtkaitsevööndisse. Eelnevalt Laasivälja kinnistu kohta välja toodud 0,09 ha osas läks kaitsekord leebemaks (loodusreservaadist sihtkaitsevööndiks), kuid metsa majandamise ja ehitamise osas sisuliselt midagi ei muutunud. Saaremetsa, Kabri, Saarepõllu ja Laasivälja kinnisasjad on 100% maatulundusmaa sihtotstarbega. Määrustest nr 144 ja 29 nähtuvalt ei ole Vilsandi piiranguvööndis üldjuhul oluliselt piiratud kinnisasja 11(13)
3-24-1610 sihtotstarbeline (s.o maatulundusmaa) kasutamine Vabariigi Valitsuse 08.07.2004 määruse nr 242 tähenduses. Määruse nr 144 alusel oli piiranguvööndis üldiselt lubatud majandustegevus (p 37) ja rahvuspargi valitseja nõusolekul lubatud nt teede, õhuliinide ja muude kommunikatsioonide rajamine; uute ehitiste püstitamine; jahipidamine; kalapüük (p-d 38 ja 39). Määruse nr 29 kohaselt on piiranguvööndis lubatud nt jahipidamine (§ 5 lg 6) ja majandustegevus; kuni 50 osalejaga rahvaürituse korraldamine kohas, mis ei ole selleks kaitseala valitseja nõusolekul ettevalmistatud ega tähistatud; kalapüük. Kaitseala valitseja nõusolekul on piiranguvööndis lubatud ehitise püstitamine; rohkem kui 50 osalejaga rahvaürituse korraldamine kohas, mis ei ole selleks kaitseala valitseja nõusolekul ettevalmistatud ega tähistatud; aegjärkne- ja häilraie kuni 2 ha suuruse langina.
23.Maatulundusmaa sihtotstarbe puhul on asjassepuutuv määruse nr 242 § 3 1 lg 3 p 1, mille kohaselt on piirang oluline, kui kinnisasi on valdavas ulatuses maatulundusmaa sihtotstarbega metsamaa, millel kasvava metsa vanuseline struktuur on valdavalt kategoorias „valmiv” või „küps” ja kaitsekord keelab täielikult uuendusraie. Vilsandi rahvuspargi kaitse-eeskirjas on Vilsandi piiranguvööndis metsaraiele seatud piirangud, sh uuendusraiele, kuid uuendusraie ei ole täielikult keelatud (määruse nr 29 § 18 lg 3 p 4 ja lg-d 4 ning 5). Eelnevast saab järeldada, et Vilsandi piiranguvööndisse jäävatel kinnisasjadel Saaremetsa ja Saarepõllu ei ole piirangud sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravad, samuti Laasivälja ja Kabri kinnisasjade piiranguvööndisse jääval osal. Vastustaja on märkinud, et Kabri kinnisasjal on 01.04.2023 jõustunud kaitse-eeskirjaga muutunud kaitsekord 90,2% ulatuses rangemaks ja Laasivälja kinnisasjal 66,4% ulatuses. Nimetatud osas on piirangud olulised ja annavad aluse esitada taotluse kinnisasjade riigile omandamiseks. Asja materjalidest nähtuvalt ongi kaebaja sellise taotluse 02.05.2025 esitanud. Kaebajal on säilinud ka nimetatud kinnistute faktiline käsutamisõigus.
24.Pikaajaline kohtupraktika toetab seisukohta, et looduskaitselisi piiranguid aitavad hüvitada toetused ja MaaMS § 4 lg 11 kohane maamaksuvabastus (nt Tallinna Ringkonnakohtu 22.12.2017 otsus nr 3-15-2538, 03.04.2023 otsus nr 3-21-2338). Vastustaja ja halduskohus on õigesti viidanud kaebaja võimalusele taotleda Natura 2000 erametsamaa toetust, mida kaebaja on ka taotlenud (dtl 141). Toetust saab taotleda iga-aastaselt ja nii on selle mõju kumuleeruv. Vastustaja on viidanud võimalusele taotleda ka poolloodusliku koosluse taastamise või hoolduse toetust (viited õiguslikele alustele vastustaja 07.10.2024 ja 28.04.2025 menetlusdokumentides). Asjakohatu on kaebaja võrdlus teiste riikidega, kus looduskaitseliste piirangute eest makstav toetus on suurem kui Eestis. Toetuse suuruse ja selle maksmise tingimused määravad eelkõige riigi eelarvelised võimalused (vrd nt Riigikohtu 12.11.2018 otsus nr 3-16-812, p 19). Vastustaja on vastuses apellatsioonkaebusele selgitanud, et nii Natura 2000 erametsa toetuse kaasfinantseering, mille Eesti osakaal on 20%, kui ka täiendav riiklik rahastus tulenevad Eesti riigi eelarvest ja on alates 2025. a-st suurusjärgus 7 200 000 eurot aastas. Selliselt ei saa riigi panust looduskaitseliste piirangute leevendamisel pidada sümboolseks ega näilikuks.
25.Asjaolu, et kaebaja ei suuda teiste kaasomanikega kaasomandi valdamises, kasutamises ja käsutamises üksmeelele jõuda, ei ole kahju hüvitamise alus ega muuda kaebaja õiguste riivet erakordseks. Kinnistute müügi ebaõnnestumise põhjuseks võib looduskaitseliste piirangutega samaväärsena (kui mitte enamgi, eriti kinnistuste osas, mis tervikuna asuvad Vilsandi piiranguvööndis) hinnata kinnistute olemist kaasomandis.
26.Alusetu on etteheide halduskohtule asja lahendamiseks vajalike asjaolude välja selgitamata jätmisest. Kaebaja kinnistutele kohalduvad piirangud nähtuvad määrustest nr 144 ja 29 ning maakatastri kitsenduste kaardilt, s.o avalikest allikatest. Maamaksuvabastus on reguleeritud MaaMS § 4 lg-ga 11 ning teabe toetuste taotlemise kohta on vastustaja esitanud (dtl 141). 12(13)
3-24-1610 Asjakohatu on kaebaja väide, et talle ei ole toetust makstud Eesti Maaülikooli poolt välja töötatud „Natura 2000 metsaaladele seatud piirangute tõttu maaomanikul saamatajääva sissetuleku arvutamise metoodika“ (dtl 156 jj) kohaselt. Õigusaktidest ei tulene kohustust maksta toetusi selle metoodika järgi ja järelikult puudub kaebajal ka subjektiivne õigus seda nõuda.
27.Kuna kohus ei tuvasta kaebaja õiguste erakordset riivet RVastS § 16 lg 1 tähenduses, on õiguspärase aktiga tekitatud kahju hüvitamise eeldus täitmata. Seepärast ei ole põhjust korraldada ka asjas ekspertiisi kaebaja kinnistute turuväärtuse kindlaksmääramiseks. Samuti pole põhjust kahelda RVastS § 16 lg 2 p 4 põhiseaduspärasuses.
28.Eelnevast tulenevalt jääb Q.O muutmata (HKMS § 200 p 1).
apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus
29.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 ja § 109 lg-le 1 jäävad menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.