Kaebaja OÜ Muldkeha (registrikood 10285564), volitatud esindajad v.adv-d Allar Jõks ja Kadri Härginen Vastustaja Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, volitatud esindaja Ave Henberg
Menetlustoiming
Kaebuse osaliselt läbi vaatamata jätmine ning menetluse lõpetamine
Tagastada kaebajale kaebuselt tasutud riigilõiv 1050 eurot peale käesoleva määruse resolutsiooni punktide 1-4 jõustumist.
6.Muus osas jätta menetluskulud menetlusosaliste enda kanda.
SELGITUSED
Määruse resolutsiooni punktide 1-4 ja 6 peale on õigus esitada määruskaebus Tallinna
3-22-1596 Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul käesoleva määruse kättesaamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 204 lg 1). Sekretäril saata määrus menetlusosalistele (esindajate kaudu).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Eesti Erastamisagentuur, Eesti Raudtee ja OÜ Uuemõisa Taavi (13.12.2000-05.12.2018 OÜ Taavi, alates 05.12.2018 OÜ Muldkeha; edaspidi OÜ Muldkeha) sõlmisid 12.12.1997 Riisipere-Haapsalu raudteelõigu varade erastamise ostu-müügilepingu. Varade hulka kuulus kogu raudteetrass ja seonduv taristu, sh muldkeha ja pealisehitus Riisipere-Haapsalu peateelõigul (vt kaebuse lisa 1). Erastamislepinguga omandatud varad anti üle 17.04.1998 asutatud OÜ-le Haapsalu Raudtee, kelle taotluse alusel andis Raudteeinspektsioon 27.05.2004 käskkirjaga nr 18t kirjaliku nõusoleku mh Riisipere-Haapsalu raudtee peatee lammutamiseks . Raudtee lammutati 2005. a lõpuks.
2.OÜ Haapsalu Raudtee andis 26.04.2005 lepinguga Riisipere-Haapsalu ja HaapsaluRohuküla raudtee muldkeha koos olemasoleva pealisehitisega AS-le Põhja-Läänemaa Turismi- ja Spordiobjektide Halduskeskus (edaspidi Läänemaa sihtasutus) loodava jalgrattatee avalikuks kasutamiseks kehtivusega kuni 01.05.2015. OÜ Haapsalu Raudtee müüs 28.02.2006 notariaalse müügilepinguga Nissi, Risti, Taebla ja Ridala valla ning Haapsalu piires asuva raudtee peatee muldkeha, jaama- ja haruteed OÜ-le Muldkeha.
3.OÜ Muldkeha esitas Risti Vallavalitsusele 28.02.2006 avalduse raudtee teenindusmaa sihtotstarbega maa ostueesõigusega erastamiseks. Risti Vallavalitsus otsus 31.01.2007 korraldusega nr 23 maad mitte erastada, sest raudtee muldkeha ei vasta kuni 30.06.2015 kehtinud ehitusseadustiku (EhS v.r) § 2 lg-s 1 ja maareformi seaduse (MaaRS) § 6 lg-tes 3 ja 31 sätestatud ehitisele esitatud nõuetele. OÜ Muldkeha vaidlustas nimetatud korralduse haldusasjas nr 3-07-439. Tallinna Halduskohus jättis 25.05.2007 otsusega OÜ Muldkeha kaebuse ja Tallinna Ringkonnakohus 18.02.2008 otsusega OÜ Muldkeha apellatsioonkaebuse rahuldamata ning Riigikohus jättis 16.04.2008 määrusega nr 3-7-1-3-129 OÜ Muldkeha kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata. Kohtud leidsid, et muldkeha, millelt on eemaldatud rööpad, pöörmed ja liiprid, ei ole enam raudtee ega rajatis ning sihipärasest kasutusest välja langenud rajatise juurde pole võimalik erastada teenindusmaad. Tee ei ole käsitatav asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 13 lg 2 mõttes vallasasjana, sest tee on maaga lahutamatult seotud (vt Riigikohtu 10.10.2005 otsus nr 3-3-1-42-05, p 14), mistõttu ei ole tee rajatis MaaRS-i tähenduses.
4.OÜ Muldkeha esitas Nissi Vallavalitsusele 27.02.2006 avalduse Keila-Haapsalu raudtee peatee muldkeha, Ellamaa jaamatee muldkeha ja Turba jaamatee muldkeha teenindusmaa ostueesõigusega erastamiseks. Nissi Vallavalitsus keeldus 04.02.2009 korraldusega nr 41 teenindusmaa ostueesõigusega erastamisest. OÜ Muldkeha seda korraldust ei vaidlustanud. 5. Nissi vald andis Läänemaa sihtasutusele 09.03.2006 ehitusloa raudtee ümberehituseks jalgrattateeks (ehitisregistri kood 220298405). Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus (EAS) rahuldas 25.04.2006 otsusega Läänemaa sihtasutuse taotluse toetuse saamiseks projektile „Raudteetammi kohandamine jalgrattateeks“. Nissi vald andis jalgrattateele 14.01.2009 kasutusloa. OÜ Muldkeha ja Läänemaa sihtasutus sõlmisid 07.10.2016 lepingu, millega OÜ Muldkeha andis Haapsalu-Riisipere raudtee muldkehale rajatud kergliiklustee „Läänemaa Tervisetee“ tasuta avalikku kasutusse kehtivusega kuni 09.10.2021. OÜ Muldkeha ütles 17.01.2019 teatega lepingu Riisipere-Turba lõigu osas üles.
2(15)
3-22-1596
6.Harju maavanem jättis 03.08.2017 korraldustega nr 857-k kuni 865-k Nissi vallas asuvad maaüksused Turba-Ellamaa raudtee L1, Riisipere-Turba raudtee L1, Turba-Ellamaa raudtee L3, Riisipere-Turba raudtee L6, Riisipere-Turba raudtee L5, Turba-Ellamaa raudtee L2, RiisipereTurba raudtee L2, Riisipere-Turba raudtee L3 ja Riisipere-Turba raudtee L4 MaaRS § 29 ja § 31 lg 1 p 8 alusel riigi maareservina riigi omandisse. Riisipere-Turba lõik on kantud kinnistusraamatusse 15.11.2017 (registriosa nr 10018250; katastriüksused 51701:001:0032 kuni 51701:001:0036 ja 51701:001:0039) ja Turba-Ellamaa lõik 09.11.2017 (registriosa nr 9926150; katastriüksused 51701:001:0037; 51701:001:0038 ja 51701:001:0040). Kinnistute omanik on Eesti Vabariik ning riigivara valitseja Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
(MKM).
7.OÜ Muldkeha esitas ehitusseadustiku (EhS) § 3 lg-te 1 ja 2, AÕSRS § 13 lg 5 ja § 15 lg 1 ning riigivaraseaduse (RVS) § 19 lg 1 alusel MKM-le 14.12.2017 taotluse seada tema kasuks hoonestusõigus kinnistutel nr 10018250 ja nr 9926150 paikneva muldkeha alusele maale ning selle teenindamiseks vajalikule maale.
8.MKM jättis 19.03.2018 otsusega nr 1.1-1/18-045 OÜ Muldkeha taotluse rahuldamata, sest nendel kinnistutel ei asu olemasolevaid ehitisi.
9.Tallinna Halduskohus rahuldas 22.02.2019 otsusega nr 3-18-779 (jõustus edasi kaebamata 26.03.2019) OÜ Muldkeha kaebuse osaliselt ning kohustas MKM-i lahendama OÜ Muldkeha 14.12.2017 taotlus osas, mis puudutab väidet, et kinnistutel asub OÜ-le Muldkeha kuuluv kergliiklustee. Muus osas jäi kaebus rahuldamata. Kohus leidis sarnaselt asjas nr 3-07439 tehtud lahenditega, et muldkeha eraldiseisvalt ei ole ehitis MaaRS-i tähenduses ja kaebajal puudub õigus nõuda AÕSRS § 13 lg 5 ja § 15 lg 1 alusel hoonestusõiguse seadmist muldkeha alusele maale. MKM aga ei ole põhjendanud, kas kinnistutel asub tee kui rajatis ning kui asub, siis kelle omandis see on ja millest see koosneb (st kas muldkeha on tee kui rajatise osa). Kinnistutel tee kui rajatise puudumine ei ole ilmselge, sest Läänemaa Tervisetee on kantud ehitisregistrisse ning selle rajamiseks ja kasutamiseks on sõlmitud mitmeid lepinguid (sh on saadud EAS-lt toetust).
10.MKM jättis 27.04.2019 otsusega nr 1.10-13/17-0251/3278 rahuldamata OÜ Muldkeha 14.12.2017 taotluse tema kasuks hoonestusõiguse seadmiseks kinnistutel nr 10018250 ja nr 9926150 asuvale kergteele ja seda teenindavale maale. Kergtee ei ole õiguslikul alusel püstitatud ehitis kui vallasasi MaaRS § 6 lg 3 ning AÕSRS § 13 lg-te 1 ja 5 ja § 14 tähenduses, mis annaks aluse nõuda erikorras hoonestusõiguse seadmist. Halduskohus ei tuvastanud asjas nr 3-18-779, et vaidlusalustel kinnistutel asub tee kui vallasasi või on see kinnisasja oluline osa. Vaidlust ei ole selles, et kinnistutel asub Läänemaa Tervisetee. Riisipere-Haapsalu raudtee oli selle erastamise ajal (1997. a) terviklik raudteerajatis, mida sai sihtotstarbeliselt kasutada. Raudtee pealisehitise likvideerimise tagajärjel jäi kinnistutele 2005. a-ks järele üksnes muldkeha, mis ei olnud enam MaaRS § 6 lg 3 tähenduses ehitis kui vallasasi ja selle alust maad ei saanud erastada. Vaidlusaluste objektide (ehitisregistri koodid 220298405, 220264910 ja 220298411) osas ei ole tehtud ühtegi kannet pärast 01.07.2015, mistõttu on neil üksnes informatiivne ja statistiline tähendus (vt ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse (EhSRS) § 26 lg 7). Ehitisregistri kanded ei tõenda ehitis olemasolu. Halduskohus tuvastas haldusasjas nr 3-18-779, et muldkehad ei ole ehitised kui vallasasjad MaaRS-i tähenduses. Muldkehal ilma pealisehitiseta puudub iseseiseva funktsioon. Riigile kuuluval maal asuvale muldkehale rajas Läänemaa sihtasutus (EAS-i toetuse abil) aastatel 2006-2007 kergtee ilma maakasutusõigust omamata. AÕSRS § 13 lg 5 ja § 15 lg 1 annavad õiguse taotleda hoonestusõiguse seadmist üksnes õiguslikul alusel rajatud ehitise kui vallasasja omanikule, mitte maatüki olulise osa suhtes. Isegi kui riik oleks andnud Läänemaa sihtasutusele nõusoleku, 3(15)
3-22-1596 siis ei ole OÜ-l Muldkeha selle suhtes mingeid õigusi, sest tema ei ole teed ehitanud ning temale ei ole väljastatud ka sellega seotud ehitus- ja kasutuslube. Muldkeha kasutamise võimaldamine (isegi kui see oleks toimunud) ei muutnud ka Läänemaa sihtasutust jalgrattatee omanikuks, vaid see on riigi maa oluline osa. Hoonestusõigust pole alust seada ka üldreeglite järgi (RVS § 8 lg 4).
11.OÜ Muldkeha esitas Tallinna Halduskohtule 29.05.2019 kaebuse MKM-i 27.04.2019 otsuse tühistamiseks ja vastustaja kohustamiseks ning juriidilise fakti tuvastamiseks (haldusasi nr 3-19-1018). Tallinna Halduskohtu 09.03.2020 otsusega jäeti OÜ Muldkeha kaebus tuvastamisnõudes läbi vaatamata ning tühistamise ja kohustamise nõuete osas rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu 12.01.2021 otsusega jäeti OÜ Muldkeha apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 09.03.2020 otsus muutmata. Tallinna Ringkonnakohtu 21.01.2021 määrusega nr 3-19-1018 võeti vastu OÜ Muldkeha avaldus kaebusest loobumiseks ja lõpetati menetlus haldusasjas nr 3-19-1018 ning tühistati Tallinna Halduskohtu 09.03.2020 otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu 12.01.2021 otsus nr 3-19-1018.
12.OÜ Muldkeha esitas AS Eesti Raudtee vastu hagiavalduse alusetult saadud 1 221 000 euro koos viivisega väljanõudmiseks (tsiviilasi nr 2-20-1067) (vt kaebuse lisa 36). Harju Maakohus rahuldas 22.06.2021 otsusega hagi osaliselt, mõistis AS-lt Eesti Raudtee OÜ Muldkeha kasuks välja põhinõude 739 283.52 eurot ja viivise alates 21.01.2020 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Tallinna Ringkonnakohtu 10.03.2022 otsusega nr 220-1067 tühistati Harju Maakohtu 22.06.2021 otsus; tehti uus otsus, millega jäeti hagi täies ulatuses rahuldamata ja maakohtumenetlusega seotud kulud OÜ Muldkeha kanda. Ringkonnakohus leidis, et muldkeha sai käsitada 2006. a kehtinud EhS-i redaktsioonis rajatisena; muldkeha rajatisena tuvastamine selles vaidluses ei ole vastuolus AS Eesti Raudtee poolt esiletoodud halduskohtumenetlustes tuvastatuga, kus leiti, et OÜ-l Muldkeha ei olnud õigust erastada ostueesõigusega muldkeha alust maatükki ega saada enda kasuks hoonestusõigust kinnistatud riigimaale, kuna muldkeha ei ole raudtee kui tervikliku ehitise oluline osa, et peale pealisehituse lammutamist puudus muldkehal terviklikule rajatisele omane iseseisev funktsioon; haldus(kohtu)vaidlustes lahendati avalik-õiguslikku vaidlust OÜ Muldkeha ja riigi vahel MaaRS-i kohaldamise üle; praeguses asjas lahendatakse eraõiguslike juriidiliste isikute vahelist eraõiguslikku vaidlust, kus on vajalik tuvastada mh OÜ Muldkeha omandiõigus muldkehale, mis ei ole välistatud ka juhul, kui muldkeha ei kasutatud enam raudtee alusehitisena, kuid rajatis kui selline oli siiski säilinud (füüsiliselt looduses olemas); AÕSRS § 13 lg-st 6 tulenevalt võis rajatis kuni sellealuse maa kinnistusraamatusse kandmiseni osaleda tsiviilkäibes vallasasjana kuni 01.03.2006; muldkeha on maaga püsivalt ühendatud TsÜS § 53 lg 1 ja § 54 lg 1 mõttes, seetõttu alates maatüki kinnistamisest 14.11.2017 muutus see õiguslikult kinnisasja oluliseks osaks ega saanud enam TsÜS § 53 lg 2 kohaselt OÜ-le Muldkeha kuuluda, mistõttu ei ole tõendatud OÜ Muldkeha kummagi nõude üks eeldustest – muldkeha tema omandisse kuulmine uue raudtee ehitamise ajal 2019.
13.OÜ Muldkeha esitas 26.04.2022 MKM-ile taotluse rahalise kahju hüvitamiseks, sest kaebaja hinnangul oli MKM tekitanud talle õigusvastaselt kahju hoonestusõiguse seadmata jätmisega kinnisasjadele registriosaga nr-tega 10018250 ja 9926150 osas või alternatiivselt õiguspärase tegevusega või õigustloova akti andmata jätmisega (vt kaebuse lisad 37-39).
14.MKM jättis 01.07.2022 otsusega nr 1.15-5/2022/3058-4 OÜ Muldkeha 26.04.2022 esitatud kahju hüvitamise taotluse rahuldamata (vt kaebuse lisa 40). Otsuse põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised. OÜ Muldkeha kahjunõue on esitatud enam kui aastase hilinemisega (riigivastutuse seadus (RVastS) § 17 lg 3). Maaüksused, millel asuva muldkeha osas OÜ Muldekeha 14.12.2017 4(15)
3-22-1596 hoonestusõigust taotles, jäeti riigi omandisse Harju maavanema 03.08.2017 korraldustega. Korralduste järgi jäeti maatükid riigi omandisse MaaRS § 31 lg 1 p 8 alusel kui riigi maareserv. Nagu MKM on ka varasemates menetlustes OÜ-le Muldkeha selgitanud, siis riigi maareservina kinnistati üksnes need maatükid, millel ei asu teisele isikule kuuluvaid ehitisi kui vallasasju AÕSRS ja MaaRS (edaspidi AÕSRS ja MaaRS koos ka: maareformi seadused) tähenduses. OÜ Muldkeha ei ole MKM teada vaidlustanud Harju maavanema 03.08.2017 korraldusi ning on tunnistanud kõigiti nende õiguspära.
OÜ Muldkeha taotles 14.12.2017 MKMilt AÕSRS § 13 lg 5 ja 15 lg 1 alusel hoonestusõigust Harju maavanema 03.08.2017 korralduste alusel riigile kinnistatud maal asuva muldkeha osas. MKM keeldus hoonestusõigust seadmast 19.03.2018 otsusega. Kuigi OÜ Muldkeha taotles hoonestusõigust kinnisasjadel asuva muldkeha osas, tuvastas MKM juba 19.03.2018 otsusega, et kinnistutel registrinumbriga 10018250 ja 9926150 puuduvad üleüldse ehitised, mille osas oleks võimalik AÕSRS § 13 lg 5 ja § 15 lg 1 alusel hoonestusõigust seada, mistõttu jättis hoonestusõiguse taotluse rahuldamata. Kuna OÜ Muldkeha leiab, et talle on kahju tekitatud hoonestusõiguste seadmata jätmisega, siis on selge, et OÜ-le Muldkeha sai väidetav kahju tekitav tegu teatavaks hiljemalt 19.03.2018, kui MKM keeldus hoonestusõigust seadmast, sest kinnisasjadel puuduvad ehitised, mille osas AÕSRS § 13 lg 5 ja 15 lg 1 alusel saaks hoonestusõigust seada. Kohtud ei ole kunagi MKM 19.03.2018 otsust tühistanud ja on tunnustanud selle õiguspära (vt Tallinna Halduskohtu 22.02.2019 otsus asjas 3-18-779 (jõustunud)). Seega on täiesti asjakohatu OÜ Muldkeha 26.04.2022 taotluse lk 6 öeldud seisukoht, et MKM 19.03.2018 otsuse põhjendused said õigusjõu alles 27.04.2019 haldusakti andmisega. Viidatud haldusaktis esitas MKM 19.03.2018 haldusaktile lisaks täiendavad selgitused, miks lisaks muldkehale ei seatud hoonestusõigust ka kergtee osas. MKM-i hoonestusõiguse seadmisest keeldumine sai OÜ-le Muldkeha aga teatavaks hiljemalt 19.03.2018. OÜ Muldkeha palus MKM 19.03.2018 otsuse tühistada ja kohustada MKM-i asja uuesti otsustama, kuid tühistamiskaebuse esitamine kohtusse ja selle lahendamine kohtu poolt ei peata kahjunõude aegumistähtaega. Seega oleks OÜ Muldkeha pidanud esitama kahjunõude hiljemalt märtsis 2021. Arvestades, et OÜ Muldkeha on vähemalt 2017. aastast nõustanud kaks advokaadibüroo Sorainen advokaati, kelle kutseülesandeks on haldus- ja kohtumenetlustähtaegades järje pidamine ning kliendi nõustamine, ei ole põhjusta ka tähtaja ennistamiseks. Aga ka juhul, kui taotlus oleks esitatud tähtaegselt, puuduks alus selle rahuldamiseks.
15.OÜ Muldkeha esitas 26.07.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse MKM-i vastu varalise kahju hüvitamise nõudes summas 2 617 123,02 eurot.
16.Tallinna Halduskohtu 05.09.2022 määrusega võeti OÜ Muldkeha kaebus menetlusse.
17.MKM esitas 17.10.2022 taotluse menetluse lõpetamiseks, kuivõrd kaebus on esitatud tähtaja rikkumisega ning tähtaja ennistamiseks alus puudub. Kaebaja väidab, et kahju tekkis tal seetõttu, et ta ei saanud muldkeha/kergtee juurde maakasutusõigust ning 26.07.2022 kaebuses täiendas kaebaja veel nõuet ja selgitas, et kahju tekkis sellest, et ta ei saanud muldkeha/kergteed ära vedada kui ehitusmaterjali AÕSRS § 14 lg 3 alusel. Kaebaja ostis müügilepinguga, mis MKM hinnangul oli tühine, veebruaris 2006 OÜ-lt Haapsalu Raudtee mh Riisipere-Ellamaa endise raudteelõigu muldkeha. Kaebaja on olnud kogu aja teadlik, et Läänemaa sihtasutus rajas märtsis 2006. a saadud ehitusloa alusel muldkehale uue 5(15)
3-22-1596 rajatise, kergtee. Kergtee ehitusloa andis Läänemaa sihtasutusele 09.03.2006 Nissi vald. Kuna Riigikohtu praktika on olnud aastast 2004 ühene, et maareformis saab isik erastada maad või taotleda hoonestusõigust üksnes sellise ehitise juurde, mis on sihipäraselt kasutuses eesmärgil, mis tal oli maareformi alguses, siis sai kaebaja teada, et ta ei saa maakasutusõigust omandatud objekti juurde sisuliselt juba veebruaris 2006, sest ta omandas üksnes muldkeha, mitte toimiva raudtee. Kindlasti sai kaebaja maakasutusõiguse mittesaamisega seotud väidetavast kahjust teada 04.02.2009, kui Nissi Vallavalitsus keeldus korraldusega kaebaja 28.02.2006 erastamise avaldust Riisipere-Ellamaa lõigus rahuldamast ning kaebaja ei kaevanud seda edasi.
Kuigi Nissi valla 04.02.2009 otsusega sai kaebajale sisuliselt selgeks ka see, et ta ei saa Riisipere-Ellamaa endisel raudteelõigul asuva objekti osas ka hoonestusõigust, sest ehitise mõiste maareformi privileegide, st erastamise ja hoonestusõiguse saamise kontekstis on sama, siis kinnitas MKM oma 19.03.2018 otsusega selle kaebajale veelkord üle. Seega sai kaebaja väidetavast kahjust kõige hiljem teada 19.03.2028, kui MKM selgitas kaebajale veel kord, et vaidlusalustel kinnisasjadel ei asu kaebajale kuuluvaid ehitisi kui vallasasju, mille juurde saaks hoonestusõiguse seada. Seega pidi kaebaja kahjunõude esitama kõige hiljem märts 2021, kuid ta esitas selle alles 27.04.2022, s.o üle aasta hiljem. Aegunud on ka kaebaja kahjunõue osas, et ta ei saanud muldkeha/kergteed ehitusmaterjalina ära vedada, kuigi AÕSRS § 14 lg 3 kaebaja hinnangul tal selle õiguse andsid. Sellesisulise kahjunõude esitas kaebaja esmakordselt alles 26.07.2022. AÕSRS § 14 lg 3 sätestab, et õigusliku aluseta püstitatud ehitise omanikul on 1. aasta jooksul pärast maa riigi omandisse jätmist õigus ehitis teisaldada või lammutada. AÕSRS § 14 lg 3 ei kohaldu kaebaja suhtes. Kõnesolevatel kinnisasjadel ei asu 2017. a seisuga ühtegi AÕSRS § 14 lg 3 tähenduses ehitist ning seal ei asu ühtegi kaebajale kuuluvat ehitist. Isegi kui AÕSRS § 14 lg 3 kohalduks kaebajale, on nõue aegunud. Riisipere-Ellamaa endise raudteetrassi alune maa jäeti riigi omandisse Harju maavanema 03.08.2017 korraldustega ning 09.11.2017 ja 15.11.2017 kanti vaidlusalused kinnisasjad kinnistusraamatusse. Kaebaja oli 14.12.2017 hoonestusõiguse seadmise taotluse esitamisel teadlik, et maa jäi riigi omandisse. MKM selgitas 19.03.2018 otsuses, et kinnisasjadel ei asu ühtegi OÜ Muldkeha kuuluvat asja, mistõttu sai OÜ-le Muldkeha hiljemalt siis selgeks, et ta ei saa muldkeha/kergteed ära vedada.
18.Kaebaja palub jätta menetluse lõpetamise taotlus rahuldamata järgmistel põhjustel. MKM-i taotluse sisu on kaebaja jaoks ebaselge, sest ühes ja samas punktis on esitatud kolm erinevat kaebetähtaja kulgemise algust (2006 tehingu tegemisel, 04.02.2009 Nissi valla otsuse toimel või 19.03.2018 MKM-i poolikult lahendatud hoonestusõiguse seadmise taotluse mõjul). Samas ei ole need kahju tekkimise kuupäevad esitatud alternatiivselt, vaid vastuoluliselt. Vastustaja ei ole aru saanud, milles seisneb kaebajale tekitatud kahju (omandi täielik ja hüvituseta kaotus). Kohus on juba oma 05.09.2022 määruses viidanud, et küsimus, kas kaebus on esitatud 3-aastase tähtaja jooksul, kuulub lahendamisele asja sisulise läbivaatamise käigus. Kaebuse tähtaegsuse hindamisel on oluline tähelepanu pöörata, et esitatud alternatiivsete nõuete käsitluste (RVastS § 7 lg-d 1 ja 2, § 14 ja § 16) aegumistähtaeg võib aga ei pruugi olla sama. Seega, kui ka kohus peaks mõne nõude õigusliku käsitluse puhul leidma, et kaebetähtaega on ületatud ning puudub alus kaebetähtaja ennistamiseks, ei tähenda see automaatselt kõikide kaebaja nõuete käsitluste puhul tähtaja ületamist. Kaebus on tähtaegne, tuginedes MKM-i 27.04.2019 otsusele. Nimetatud kuupäeval pidi kaebaja mõistma, et on oma omandiõiguse lõplikult kaotanud. Viidatud otsusega lahendati kaebaja hoonestusõiguse taotlus, mistõttu võis kaebaja kuni 27.04.2019 mõistlikult arvata ja loota, et 6(15)
3-22-1596 talle kuuluvale muldkeha alusele riigimaale seatakse tema kasuks hoonestusõigus. Hoonestusõiguse seadmise toimel oleks kaebaja saanud omandit soovi korral säilitada või selle alternatiivselt ära vedada ja ära müüa. Sellise õiguse andis kaebajale otsesõnu ka AÕSRS § 14 lg 3. Haldusasjas nr 3-18-779 kohustas kohus MKM-i kaebaja hoonestusõigust uuesti lahendama osas, milles MKM selle 19.03.2018 otsuses lahendamata jättis. Nii ei saa ka kaebaja hüvitamisnõude aegumise tähtaeg kulgema hakata nn esimesest hoonestusõiguse seadmise keeldumise otsusest, s.o 19.03.2018.
Kaebus on tähtaegne ka tuginedes Tallinna Ringkonnakohtu 10.03.2022 kohtuotsusele. Kaebaja omandiõigus muldkehale ei lakka olemast enne hoonestusõiguse taotluse lahendamist, kuid tegelikult isegi pärast seda, kui kaebaja kasuks hoonestusõigust ei seata. Kui kohus leiab, et kaebus esitati 27.04.2019 otsuse järgselt 3-aastast tähtaega ületades, tugineb kaebaja Tallinna Ringkonnakohtu 10.03.2022 otsusele, milles leiti, et kaebajale kuulunud muldkeha on saanud oluliseks osaks riigimaast ning seega on kaebaja omandiõiguse muldkehale kaotanud. Sellisel juhul sai kaebaja tervikuna alles 10.03.2022 teada, et kehtivat seadust (AÕSRS § 15 lg 1 ls 2) ei saa mõista nii, nagu seaduse tekst otsesõnu sedastab, vaid seda erandit polnudki võimalik rakendada. Sellist juhist pole kaebajale ükski haldusorgan kogu menetluse kulgemise ajal kordagi andnud, nagu pole ükski haldusorgan ka kunagi siduvalt tuvastanud, et kaebaja omand on ajas teadmata hetkel saanud riigimaa oluliseks osaks. Seda enam, et kaebajat ei kaasatud maa riigi omandisse jätmise menetlusse. MKM ei käsitle menetluse lõpetamise taotluses seda kaebuse tähtaegsuse alternatiivi, kuigi kaebaja tugines kaebetähtaja kulgemisel peamiste argumentidena just 27.04.2019 ja 10.03.2022 kuupäevadele. Seetõttu tulnuks MKM-l vähemalt mõistlikult põhistada, miks pole võimalik neist kuupäevadest kaebetähtaja kulgemisel lähtuda. Alternatiivselt saab MKM-i vaikimisest nende kuupäevade osas järeldada vaid seda, et MKM nõustub kaebaja käsitlusega mõlema kuupäeva ja kaebetähtaja osas, mistõttu pole poolte vahel tegelikult vaidlusta kaebuse tähtaegsuse üle. MKM-i argumendid kaebetähtaja varasema kulgema asumise osas on ebaõiged.
KOHTU PÕHJENDUSED
19.Kaebaja taotleb kohtult vastustaja kohustamist hüvitama kaebajale tekitatud kahju summas 2 617 123,02 eurot, mis koosneb: 1) omandiõiguse kaotusega kaasnenud otsesest varalisest kahjust summas 2 452 000 eurot; 2) õigusabikuludest ja sellega seotud kahjust summas 113 855 eurot ning 3) sissenõutavaks muutunud viivisest põhinõudelt alates 26.04.2022 kuni kaebuse esitamiseni 26.07.2022. 1 Kaebaja leiab, et kahju tekkinud MKM-i 27.04.2019 otsusega nr 1.1013/17-0251/3278, millega keelduti kaebaja kasuks hoonestusõiguse seadmisest. Kaebuse osaliselt läbi vaatamata jätmine
20.Kohtumenetluse kulude hüvitamise nõude lahendamine hüvitamiskaebuse alusel ei tule kõne alla teistsuguse menetluskorra tõttu (HKMS § 4 lg 1)2. Kaebuse kohaselt moodustavad kohtumenetluse kulud 68 495 eurot (tsiviilasi nr 2-20-1067) + 3560,5 eurot (kassatsioonkaebuse koostamine ja esitamine tsiviilasjas nr 2-20-1067) + 16 372,5 eurot (haldusasi nr 3-19-1018) + 8009,5 eurot (haldusasi nr 3-18-779)3. Seega kokku moodustavad kohtumenetluse kulud 96 437,5 eurot.
Vt kaebuse p 119. K. Merusk, I. Pilving. Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. Juura, 2013. Kommentaar paragrahvile 5, p C.IV.2, lk 58. 3 Vt kaebuse punktid 87-88.
7(15)
3-22-1596
21.Tulenevalt HKMS § 151 lg 1 punktist 1 jätab kohus määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad HKMS § 121 lg-s 1 sätestatud asjaolud. Vastavalt HKMS § 121 lg 1 punktile 1 tagastab kohus kaebuse määrusega selle esitajale, kui vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses.
22.Arvestades, et kohtumenetluses kantud menetluskulude väljamõistmise taotlemiseks on ette nähtud erikord (HKMS §-d 108-109), siis ei saa hüvitamiskaebusega taotleda halduskohtult õigusabikulude hüvitamist. Eeltoodust lähtuvalt kuulub kaebus läbi vaatamata jätmisele hüvitamisnõudes summas 96 437,50 eurot. Menetluse lõpetamine
23.Vastustaja taotleb menetluse lõpetamist kaebetähtaja rikkumise tõttu ning leiab seejuures, et tähtaja ennistamiseks puudub alus.
24.Riigikohtu halduskolleegium on selgitanud oma 25.06.2009 määruse nr 3-3-1-39-09 punktis 9, et kahju hüvitamise kaebuse tähtaegsuse hindamisel on oluline esmalt selgitada milles seisneb kahju, mille hüvitamist kaebajad taotlevad; seejärel on võimalik selgitada, millise haldusakti või -toiminguga kahju tekitati, millal hakkas kulgema kaebuse esitamise tähtaeg ning otsustada, kas kaebus on tähtaegne või mitte.
25.Käesoleval juhul on kaebaja esitanud 26.04.2022 MKM-le kahju hüvitamise taotluse RVastS § 17 lg 3 alusel, mille MKM jättis 01.07.2022 otsusega rahuldamata, sest ületatud oli kahju nõude esitamise tähtaega.
26.Tallinna Halduskohus on oma 05.09.2022 menetlusse võtmise määruses leidnud, et hüvitamiskaebus on esitatud HKMS § 47 lg-s 2 sätestatud tähtaja jooksul. Kohus ei asunud analüüsima, kas kohtueelne menetlus on sisuliselt läbitud, vaid lähtus faktilistest asjaoludest, et MKM on kaebaja kahju hüvitamise taotluse osas teinud otsuse 01.07.2022 ning kaebus halduskohtule on esitatud HKMS § 47 lg-s 2 sätestatud tähtaja jooksul. Küll aga praegusel juhul on vastustaja tõstatanud küsimuse, kas kaebus on esitatud tähtaegselt. Seega tuleb kohtul esmalt kontrollida, kas kohaldamisele kuulub HKMS § 47 lg 2 või HKMS § 46 lg 4. Esimene norm on kohaldatav olukorras, kus kaebaja on sisuliselt läbinud vabatahtliku kohtueelse menetluse. Juhul, kui kohtueelne menetlus on sisuliselt läbimata, siis kuulub kohaldamisele HKMS § 46 lg 4. Seega hindas kohus kaebuse menetlusse võtmisel üksnes kaebuse tähtaegsust lähtuvalt sellest, kas kaebaja on esitanud kaebuse peale kohtueelses menetluses tehtud otsusest teadasaamist 30 päeva jooksul (HKMS § 47 lg 2). Küll aga ei hinnanud kohus, kas kohtueelne menetlus oli sisuliselt läbitud. Alljärgnevalt asub kohus analüüsima, kas kohaldamisele kuulub HKMS § 47 lg 2 või § 46 lg 4.
27.Kohtueelne menetlus on läbimata juhul, kui vastustaja on jätnud õiguspäraselt kahju hüvitamise taotluse rahuldamata kaebetähtaja rikkumise tõttu. Nähtuvalt MKM-i 01.07.2022 otsusest on vastustaja asunud seisukohale, et kaebaja kahju hüvitamise nõue on esitatud hilinenult ning tähtaja ennistamiseks puuduvad põhjused. Lisaks märkis vastutaja, et ka juhul, kui kahjuhüvitamise taotlus oleks esitatud õigeaegselt, tuleks see jätta rahuldamata3. Esmalt analüüsib kohus seoses muldkeha omandiõiguse kaotusega esitatud kahju hüvitamise nõude tähtaegsust (I) ning seejärel seoses kergliiklustee omandiõiguse kaotusega esitatud kahju hüvitamise nõude tähtaegsust (II). I Muldkeha
Vt kaebuse lisa 40.
8(15)
3-22-1596
28.Vaidlus puudub selles, et kaebaja esitas 26.04.2022 MKM-le taotluse kahju hüvitamiseks seoses kaebajale kõnesolevatel kinnistutel kuuluva muldkeha omandiõigusest ilma jäämisega. MKM tegi otsuse 01.07.2022 ning kaebaja esitas kaebuse kohtule 26.07.2022, seega 30 päeva jooksul arvates MKM-i 01.07.2022 otsusest teada saamisest.
29.Küll aga leiab kohus, et kaebaja ei ole kohtueelset menetlust läbinud, kuivõrd MKM on õigesti leidnud, et kahju hüvitamise taotlus oli esitatud tähtaja rikkumisega ning selle sisuliseks läbivaatamiseks puudus alus.
30.RVastS § 17 lg 3 kohaselt tuleb taotlus või kaebus esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Seega tuleb kolme aasta jooksul arvates kahjust ja selle põhjustanud isikust teada saamisest esitada kas kahju hüvitamise taotlus või kaebus.
31.Kaebaja leiab, et kahju on tekitatud MKM-i 27.04.2019 otsusega nr 1.10-13/170251/3278.4 Vaidlusaluse otsusega jäeti rahuldamata kaebaja taotlus seada kaebaja kasuks hoonestusõigus kinnistutel registrinumbriga 10018250 ja 9926150 asuva kergtee ja seda teenindava maa suhtes.
32.Kohus kaebaja sellise väitega ei nõustu, kuivõrd MKM-i 27.04.2019 otsuse tagajärjel ei kaotanud kaebaja omandiõigust vaidlusalusele muldkehale. Esmalt ei ole vaidlust, et MKM-i 27.04.2019 otsusega nr 1.10-13/17-0251/3278 ei otsustatud hoonestusõiguse seadmist mulkeha alusele maale, vaid lahendati kaebaja taotlus seada kaebaja kasuks hoonestusõigus kõnesolevatel kinnistutel asuva kergtee alusele ja seda teenindavale maale5. Kaebaja taotlus hoonestusõiguse seadmiseks kaebaja kasuks kõnesolevatel kinnistutel asuva muldkeha alusele ja seda teenindavale maale lahendati MKM-i 19.03.2018 otsusega nr 1.1-1/18-045. Aga ka viimati nimetatud otsusega ei kaasnenud kaebajale muldkeha omandiõiguse kaotus, mistõttu ka see ei saanud olla haldusaktiks, millega kaebajale kahju tekitati. Seda alljärgnevatel põhjustel.
33.Kohtu hinnangul on kaebaja omandiõiguse viidatud kinnistutel asuvale muldkehale kaotanud novembris 2017. a, mil muldkeha alune maa jäeti riigi omandisse ja kanti kinnistusraamatusse 6. Ka Tallinna Ringkonnakohus on oma 10.03.2022 otsuse nr 2-201067 punktis 77 leidnud järgmist: „Kuna eelnevalt leidis ringkonnakohus, et muldkeha on maaga püsivalt ühendatud TsÜS § 53 lõike 1 ja § 54 lõike 1 mõttes, siis alates maatüki kinnistamisest 14.11.2017 muutus see õiguslikult (seaduse alusel; AÕSRS § 13 lg 1) kinnisasja oluliseks osaks ega saanud enam TsÜS § 53 lõike 2 kohaselt kuuluda hagejale, mistõttu ei ole tõendatud hageja kummagi nõude üks eeldustest – muldkeha tema omandisse kuulumine uue raudtee ehitamise ajal 2019. a.“
34.Asjaolu, et ka kaebaja pidi seda mõistma, nähtub kaebuse punktist 19: „Pärast seda, kui MKM teatas, et Riisipere-Haapsalu raudtee esimest osa Riisiperest Turbani hakkab taastama Eesti Raudtee, alustas kaebaja läbirääkimisi Eesti Raudteega, eesmärgiga võõrandada muldkeha koos raudtee infrastruktuuri muude osadega Eesti Raudteele. 19.09.2017 tegi kaebaja Eesti Raudteele kogu Riisipere-Haapsalu raudtee muldkeha müügipakkumise (lisa 20 – OÜ Taavi müügipakkumine Eesti Raudteele). 26.10.2017 kirjaga keeldus Eesti Raudtee müügipakkumisest (lisa 21 – Eesti Raudtee vastus OÜ Taavi pakkumisele).“ Eeltoodust lähtuvalt pidi kaebaja mõistma, et muldkeha riigi omandisse
Vt kaebuse lisa 26. Vt kaebuse lisa 26.
Vt kaebuse lisad 16-19.
9(15)
3-22-1596 jätmisega 2017. a kaasnes kaebajale omandiõiguse kaotus. Seega hakkas 3-aastane kahju hüvitamise taotluse/kaebuse esitamise tähtaeg kulgema hiljemalt 14.12.2017, mil kaebaja esitas hoonestusõiguse seadmise taotluse 7 . Järelikult möödus kahju hüvitamise taotluse/kaebuse esitamise tähtaeg 14.12.2020. Kaebaja esitas MKM-le kahju hüvitamise taotluse 26.04.2022, seega tähtaja rikkumisega, mistõttu leidis vastustaja õiguspäraselt, et kahju hüvitamise taotlus tuleb jätta rahuldamata. 35. Aga ka juhul, kui eeldada kaebaja väite õigsust, et kahju on tekitatud hoonestusõiguse seadmisest keeldumise otsusega, ka siis on kahju hüvitamise nõue esitatud vastustajale tähtaja rikkumisega. Kaebaja taotluse seada hoonestusõigus kaebaja kasuks kõnesolevatel kinnistutel asuva muldkeha alusele ja seda teenindavale maale lahendas MKM 19.03.2018 otsusega nr 1.11/18-045.9 Seega oleks tulnud kahju hüvitamise taotlus esitada vastustajale hiljemalt 19.03.2021. Kahju hüvitamise taotlus on aga esitatud 26.04.2022, seega enam kui aasta hiljem RVastS § 17 lg-s 3 sätetatud 3-aastasest tähtajast. Järelikult on vastustaja õigesti leidnud oma 01.07.2022 otsuses, et kahju hüvitamise taotlus on esitatud tähtaja rikkumisega, mistõttu ei ole kaebaja kohtueelset menetlust läbinud seoses muldkeha omandiõiguse kaotamisega väidetavalt tekitatud kahju hüvitamise nõudes. See tähendab, et kaebetähtaja kontrollimisel kuulub kohaldamisele HKMS § 46 lg 4.
36.HKMS § 46 lg 4 kohaselt võib hüvitamiskaebuse või heastamiskaebuse esitada kolme aasta jooksul arvates päevast, kui kaebaja sai teada või pidi teada saama kahjust ja selle põhjustanud isikust või haldusakti või toimingu tagajärgedest, mille kõrvaldamist ta nõuab. Sõltumata sellest ei saa hüvitamiskaebust ega heastamiskaebust esitada pärast kümne aasta möödumist kahju või tagajärjed tekitanud haldusakti või õigustloova akti andmisest, toimingu tegemisest või õigusemõistmisel tehtud lahendi teatavakstegemisest.
37.Eelnevalt on kohus leidnud, et kaebaja pidi mõistma, et muldkeha riigi omandisse jätmisega 2017. a kaasnes kaebajale omandiõiguse kaotus. Seega hakkas 3-aastane kahju hüvitamise kaebuse esitamise tähtaeg kulgema hiljemalt 14.12.2017, mil kaebaja esitas hoonestusõiguse seadmise taotluse 8 . Hüvitamiskaebuse tähtaeg möödus seega 14.12.2020. Käesoleval juhul on kaebus esitatud 26.07.2022, seega tähtaja rikkumisega. I Kergliiklustee 38. Kaebaja taotleb kahju hüvitamist ka seoses kõnesolevatel kinnistutel asuva kergtee omandiõiguse kaotusega. Samas on nimetatud kergtee rajatud muldkehale, mistõttu on ka kergtee alune maa sama, mis muldkeha alune maa, st rajatud kinnistutele nr 10018250 ja 9926150. Seega tuleb ka kergtee (ka juhul, kui eeldada kaebaja omandiõigust sellele) puhul asuda seisukohale, et kaebaja kaotas omandiõiguse sellele samal ajal, mil selle alune maa jäeti riigi omandisse ning kanti kinnistusraamatusse – november 2017.
39.Täiendavalt märgib kohus, et Tallinna Ringkonnakohus on oma 18.02.2008 otsuse nr 307-439 punktis 12 selgitanud järgmist: „Poolte kinnitusel on kõnealusele raudtee muldkehale rajatud kruusakattega jalgrattatee. Riigikohtu halduskolleegium on 10.10.2005 otsuses nr 3-3142-05 (p 14) asunud seisukohale, et tee ei ole kuidagi käsitatav vallasasjana [AÕSRS] § 13 lg 2 mõttes, sest tee on maaga sedavõrd lahutamatult seotud. Riigikohus on eelnimetatud lahendis tõlgendanud MaaRS § 6 lg 31 esimest lauset ja jõudnud järeldusele, et tee ei ole rajatis maareformi seaduse.“ Seega on juba enne hoonestusõiguse seadmise taotluse lahendamist analüüsitud jõustunud kohtuotsuses, kas kõnesolev kergliiklustee on rajatis maareformi seaduse mõttes, mis annaks õiguse selle alust maad maareformi käigus erastada.
Vt kaebuse lisa 23. Vt kaebuse lisa 24.
Vt kaebuse lisa 23.
10(15)
3-22-1596
40.AÕSRS § 15 lg 1 kohaselt on ehitise omanikul, kellele kuuluv ehitis on püstitatud õiguslikul alusel ja kes ei soovi või kellel ei ole õigust maad omandada, õigus nõuda hoonestusõiguse seadmist ehitisealusele ja ehitise teenindamiseks vajalikule maale ühe aasta jooksul, arvates nimetatud maa kandmisest kinnistusraamatusse. Kui ehitise omanik ei nõua nimetatud tähtaja jooksul hoonestusõiguse seadmist, muutub ehitis maatüki oluliseks osaks, välja arvatud riigimaal või munitsipaalomandis oleval maal asuv ehitis. Kui maa omanik keeldub hoonestusõiguse seadmisest, kuid eelnevalt oli sõlmitud notariaalselt tõestatud kokkulepe hoonestusõiguse seadmiseks, on ehitise omanikul õigus esitada ühe aasta jooksul, arvates ehitisealuse maa kandmisest kinnistusraamatusse, hoonestusõiguse tunnustamist ja vastavat kinnistusraamatu kannet taotlev hagi. Kuni kohtuotsuse jõustumiseni on nimetatud ehitis vallasasi.
41.Tallinna Halduskohus on oma 22.02.2019 otsuse nr 3-18-779 punktis 14 selgitanud järgmist: „/.../ AÕSRS sätted seonduvad hoonestusõiguse seadmisega maareformi objektiks oleval maal asuva ehitise kui vallasasja osas. Väljaspool maareformi puudub õiguslik konstruktsioon, mille sisuks ja eesmärgiks oleks kinnistusraamatusse kandmata maale õiguslikul alusel ehitise püstitamine, mis osaleks õiguskäibes maatükist eraldi. Teiste sõnadega ei saa AÕSRS § 13 lg 5 ja § 15 lg 1 omada tähendust väljaspool maareformi.“
42.Seejuures nähtub MKM-i 27.04.2019 otsuse punktidest 3.20 ja 3.24, et hoonestusõiguse seadmisest kergliiklusteele on keeldutud, kuivõrd vaidlusalune jalgrattatee ei ole ehitis kui vallasasi, mille alusele maale saaks üldse hoonestusõigust seada 9 . Seda, et tegemist ei ole vallasasjaga maareformi tähenduses, oli juba tõdetud Tallinna Ringkonnakohtu 18.02.2008 otsuse nr 3-07-439 punktis 12. Seega ei kaasnenud kaebajale pöördumatut kahju hoonestusõiguse seadmata jätmise otsusega, vaid maa riigi omandisse jätmisega ja kinnistusraamatusse kandmisega.
43.Seoses AÕSRS § 15 lg-ga 1 on Riigikohus selgitanud, et maa riigi omandisse jätmisel tuleb kaaluda erastamisavalduse esitanud isiku huvi avaliku huviga, mis tingib maa riigi omandisse jätmise vajaduse; kui avalik huvi kaalub üles isiku huvi, saab maa riigi omandisse jätta; sellisel juhul on ehitise omanikul MaaRS § 351 ja AÕSRS § 15 lg 1 alusel õigus nõuda hoonestusõiguse seadmist ehitisealusele ja ehitise teenindamiseks vajalikule maale 10 . Seega reguleerivad AÕSRS § 13 lg 5 ja § 15 lg 1 asjaõigusseaduse rakendamist üksnes maareformi tingimustes ning tegemist on alternatiiviga juhuks, kui MaaRS tähenduses ehitise omanik ei soovi või tal ei ole õigust ehitise juurde maad erastada. Selle alternatiivi suhtes kehtivad samad üldised nõuded, mis kohalduvad ehitise juurde maa erastamisele.
44.Ülaltoodust lähtuvalt on kaebus esitatud tähtaja rikkumisega. Arvestades, et ka õiguspäraselt tekitatud kahju hüvitamise nõudes (RVastS § 16) ning õigustloova akti andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõudes (RVastS § 14) on kaebetähtaeg sätestatud samamoodi, kui õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõudes (RVastS § 17 lg 3), siis on ka alternatiivsed kahju hüvitamise nõuded esitatud tähtaja rikkumisega. Kaebetähtaja ennistamise taotluse lahendamine
45.Kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja, siis ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel (HKMS § 71 lg 1). Mõjuvaks põhjuseks saab olla üksnes objektiivne
Vt kaebuse lisa 26. Vt Riigikohtu halduskolleegiumi 17.09.2008 otsus nr 3-3-1-39-08, p
11.13 Vt kaebuse lisad 13 ja 14. 14 Vt lisa 22.
11(15)
3-22-1596 asjaolu, mis ei olnud kaebaja mõjusfääris. Nii näiteks võib mõjuvaks põhjuseks olla menetlusosalise ootamatu haigus või liikluskatkestus. Vaidlus puudub, et selliseid objektiivseid asjaolusid tähtaja rikkumise mõjuva põhjusena kaebaja välja toonud ei ole.
46.Kaebaja leiab, et kaebetähtaja ennistamiseks annab alust asjaolu, et riik on oma tegevusega kaebajat eksitanud. Kaebaja hinnangul seisneb riigi eksitav tegevus järgmises: 1) vastustaja, halduskohus ning Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium on olnud erineval seisukohal, kas muldkeha on ehitis; 2) vastustaja suunas kaebajat avalikult13 aga ka e-kirja teel peetud otsesuhtluses14 pidama nüüdse hoonestusõiguse omanikuga hüvitise teemal läbirääkimisi; 3) kaebajat ei kaasatud maa riigi omandisse jätmise menetlusse ning 4) AÕSRS § 15 lg 1 sõnastusest tuleneb otseselt, et reformimata riigimaa kinnistamisel riigi omandisse, ei muutu kolmanda isiku vallasasi kunagi riigimaa oluliseks osaks. Samad argumendid on kaebuse kohaselt asjakohased ka kaebetähtaja ennistamisel õigustloova akti andmata jätmise aga ka õiguspäraselt tekitatud kahju hüvitamise kontekstis.
47.Küsimus sellest, kuidas on kohtumenetluses sisustatud MaaRS § 6 lg-t 31, AÕSRS § 13 lgt 5 ja § 15 lg-t 1, sh muldkeha kui rajatist, mis võib osaleda tsiviilkäibes ning muldkeha kui rajatis maareformi tähenduses, ei saanud takistada kaebuse esitamist tähtaegselt. Eelnev võis omada tähtsust küsimuses, millal pidi kaebaja mõistma, et talle on kahju tekkinud. Selles osas on kohus eespool leidnud, et selliseks hetkeks oli 14.12.2017, mil kaebaja esitas MKM-le hoonestusõiguse seadmise taotluse. Seejuures nähtub kaebusest, et kaebaja pidi olema juba enne hoonestusõiguse seadmise taotluse esitamist teadlik maa riigi omandisse jätmisest, kuivõrd esitas 19.09.2017 AS-le Eesti Raudtee pakkumise omandiõiguse hüvitamiseks11. Aga ka juhul, kui eeldada kaebaja väite õigsust, et kohtumenetlustes on jõutud erinevatele seisukohtadele küsimuses, kas muldkeha oli rajatis, siis ei saa kahju hüvitamise tähtaega siduda sellega, millal ilmneb teises kohtumenetluses kahju tekitamise õigusvastasus16. Siinjuures väärib märkimist, et kaebaja ei ole halduskohtus vaidlustanud maa riigi omandisse jätmise haldusakte. Täiendavalt lisab kohus niipalju, et ka juhul, kui kaebaja jäeti maa riigi omandisse jätmise menetlusse kaasamata, säilis tal võimalus esitada haldusakti peale halduskohtule kaebus 30 päeva jooksul arvates sellest teadasaamisest (vt HKMS § 46 lg 7). Ühtlasi nähtub kaebusele lisatud materjalidest, et kaebus MKM-i 19.03.2018 otsusele nr 1.1-1/18-045 jäeti muldkeha puudutavas osas rahuldamata, kuid kohustati vastustajat lahendama kaebaja hoonestusõiguse seadmise taotlus kergtee osas12. Kaebaja on küll esitanud kaebuse MKM-i 27.04.2019 otsusele nr 1.10-13/17-0251/3278, kuid apellatsioonimenetluses loobunud kaebusest 13 . Seejuures ei ole halduskohtumenetluses tuvastatud ei kaebuses väidetavalt haldusakti, millega kahju tekitati (MKM-i 27.04.2019 otsus) õigusvastasust ega ka maa riigi omandisse jätmise otsuse õigusvastasust.
48.Lisaks juhib kohus tähelepanu sellele, et Tallinna Ringkonnakohus on oma 10.03.2022 otsuse nr 2-20-1067 punktis 69 selgitanud järgmist: „Kolleegium on seisukohal, et muldkeha rajatisena tuvastamine praeguses vaidluses ei ole vastuolus kostja poolt esiletoodud halduskohtumenetlustes tuvastatuga, kus leiti, et hagejal ei olnud õigust erastada ostueesõigusega muldkeha alust maatükki ega saada enda kasuks hoonestusõigust kinnistatud riigimaale, kuna muldkeha ei ole raudtee kui tervikliku ehitise oluline osa, et peale pealisehituse lammutamist puudus muldkehal terviklikule rajatisele omane iseseisev funktsioon. Haldus(kohtu)vaidlustes lahendati avalik-õiguslikku vaidlust hageja ja riigi Vt kaebuse p 19. 16 Vt K. Merusk, I. Pilving. Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. Juura, 2013. Kommentaar paragrahvile 46, p B.V., lk 199.
Vt kaebuse lisa 25.
Vt kaebuse lisa 30.
12(15)
3-22-1596 vahel MaaRS-i kohaldamise üle. Praeguses asjas lahendatakse eraõiguslike juriidiliste isikute vahelist eraõiguslikku vaidlust, kus on vajalik tuvastada mh hageja omandiõigus muldkehale, mis ei ole välistatud ka juhul, kui muldkeha ei kasutatud enam raudtee alusehitusena, kuid rajatis kui selline oli siiski säilinud (füüsiliselt looduses olemas).“14 Eelneva kokkuvõtteks leiab kohus, et ka asjaolu, et kohtumenetluses on kaebaja väitel asutud erinevatele seisukohtadele küsimuses, kas muldkeha on rajatis, ei ole mõjuv põhjus tähtaja ennistamiseks.
49.Kuigi kohtupraktikas on leitud, et ka haldusorgani eksitavad lubadused, mis pikendasid vaidluse kohtuvälist lahendamist, võivad kujutada endast mõjuvat põhjust kaebetähtaja ennistamiseks, siis käesoleval juhul sellise olukorraga tegemist ei ole. Kaebaja on lisanud kaebusele ajalehes Lääne Elu 01.06.2017 avaldatud artikli ning Postimehes 19.05.2017 avaldatud artikli15. Samas ei saa meedias avaldatut pidada õiguslikult siduvaks lubaduseks, erinevalt näiteks olukorrast, kus kaebaja kahjuks tunnistatakse haldusakt kehtetuks ning kaebajale on tekkinud usalduse kaitse (vrdl haldusmenetluse seadus § 67; Riigikohtu lahend nr 3-3-1-9-14). Kaebaja ei ole väitnud, et õiguslikult siduvalt oli otsustatud talle kõnesolevatel kinnistutel paikneva muldkeha koos raudtee sildade ja truupidega hüvitamine/riigi poolt omandamine. Sellist õiguslikult siduvat lubadust ei nähtu ka kohtule esitatud e-kirjavahetusest kaebaja ja MKM-i töötaja vahel16. Viidatud e-kirjavahetuses on MKM soovitanud oma viimases 30.10.2017 e-kirjas, et „kui läbirääkimised EVR-ga jõuavad täiesti ummikseisu (erinevad õiguslikud vaated omandile, selle õiglase väärtuse vms oluliste küsimuste osas), siis vast alles oleks põhjust paluda audientsi uuesti ministriga, et vaadata koos kas vastavas lahkhelis on vastastikku kompromissideks võimalusi vms. Kui teie hinnangul teile õiglast kokkulepet lõpuks ei sünni, siis pole midagi teha, vajadusel jääbki teil üle oma õigusi nõutada „oma riigilt“ kohtu teel...“. Seega on MKM suunanud kaebajat vajadusel oma õigusi kohtus kaitsma. Ühtlasi kannavad e-kirjavahetus ning viidatud artiklid varasemat kuupäeva, kui ajahetk, mil kaebaja kaotas omandiõiguse kõnesolevale muldkehale (14.12.2017). Seega ei hakanud kahju hüvitamise taotluse/kaebuse esitamise tähtaeg kulgema enne viidatud artikleid ega e-kirjavahetust. Mitte igasugune soov lahendada vaidlust kohtuväliselt ei ole mõjuvaks põhjuseks kaebetähtaja ennistamisel. Nii on see ka praegusel juhul. Ühtlasi puudub kahtlus, et kaebajal ei esinenud subjektiivseid asjaolusid, mis võiksid olla menetlustähtaja ennistamise aluseks, kuivõrd kaebajat on nõustanud õigusalaste teadmistega advokaadid17.
50.Ühtlasi ei esine muid erandlikke asjaolusid, mis õigustaksid tähtaja ennistamist.
51.Riigikohus on selgitanud 11.10.2022 määruses nr 3-19-1340/25, et õiguste kaitse (põhiseaduse § 14) ja hea halduse põhimõtetele tuginedes on riigiorganitel kohustus tagada asjaajamise ja registriandmete õigsus; kaebaja suhtes oleks ebaõige jätta kaebetähtaeg ennistamata, arvestades, et kahjunõue puudutab just nende samaed avaliku võimu kandjate tegevust (tegevusetust), kes ise samamoodi ekslikest registrikannetest lähtusid (p 20).
52.Kohtu hinnangul ei esine käesoleval juhul haldusasjaga nr 3-19-1340/25 sarnaseid asjaolusid. Juba Risti Vallavalitsuse 31.01.2007 korralduses nr 23 leiti, et muldkeha ei vasta kuni 30.06.2015 kehtinud ehitusseaduse (EhS v.r) § 2 lg-s 1 ja maareformi seaduse (MaaRS) § 6 lg-tes 3 ja 31 sätestatud ehitisele esitatud nõuetele, samuti ei ole tee käsitatav AÕSRS § 13 lg
3-22-1596 2 mõttes vallasasjana, sest tee on maaga lahutamatult seotud ning see seisukoht leidis kinnitust ka kohtumenetluses. Ka Tallinna Ringkonnakohus on oma 18.02.2008 otsuses nr 3-07-439 leidnud, et kaebajale kuuluv muldkeha kaotas terviklikkuse lammutamistegevuse tulemusena ja langes seetõttu kasutusest välja MaaRS § 6 lg 31 tähenduses (p 11); kõnealusele raudtee muldkehale rajatud kruusakattega jalgrattatee ei ole kuidagi käsitatav vallasasjana AÕSRS § 13 lg 2 mõttes (p 12). Lisaks on MKM oma 19.03.2018 otsuses nr 1.1-1/18-045 leidnud, et kuna kinnistutel nr 10018250 ja nr 9926150 ei asu olemasolevaid ehitisi, ei ole MKM-l võimalik hoonestusõigust millegi osas seada; seda, kas muldkeha on ehitis, tuleb hinnata maareformi seaduste kontekstis; nimelt käsitletakse ehitist vallasasjana ja maast eraldi õiguskäibes olevana üksnes maareformi kontekstist; AÕSRS § 13 lg 5 ja § 15 omavad tähendust vaid maareformi kontekstis, sest reguleerivad ehitise kui vallasasja omaniku õigust nõuda hoonestusõiguse seadmist pärast seda, kui maareformi menetluse lõppemise tulemusel on maa kantud kinnistusraamatusse; maareformi kontekstis on ehitise mõiste avatud MaaRS § 6 lg-s 3. 18 Samuti on Maa-amet 26.03.2018 kirjas nr 6-1/18/3492-2 advokaadibüroole Sorainen selgitanud, et AÕSRS § 15 lg 1 esimese lause tekst on mõistetav selliselt, et hoonestusõigust on õigus nõuda ehitise omanikul, kes ei soovi maareformi käigus maad omandada või kes on selle õiguse minetanud; on küsitav, kas AÕSRS § 15 saab tõlgendada selliselt, et kui maal asub ehitis, mis ei ole MaaRS-i kohaselt maa omandamise nt erastamisõiguse tekkimise aluseks, tekib isikul siiski hiljem õigus nõuda maa kasutamist riigivaraseaduse alusel19. Seega ei ole tegemist olukorraga, kus haldusorganid oleksid peale 14.12.2017 (mis oli kahju tekkimise hetk), andnud kaebajale lubadusi hoonestusõiguse seadmiseks või muldkeha omandamiseks riigi poolt.
53.HKMS § 152 lg 1 punkti 2 kohaselt lõpetab kohus määrusega menetluse kaebetähtaja ületamise korral vastavalt HKMS § 124 lg-le 2. Kohus lõpetab määrusega asja menetluse, kui kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele (HKMS § 124 lg 2). Ülaltoodust lähtuvalt puuduvad mõjuvad põhjused kaebetähtaja ennistamiseks, mistõttu tuleb haldusasja menetlus lõpetada osas, milles taotletakse kahju hüvitamist summas 2 520 685,52 eurot25. Menetluskulud
54.Kaebuselt on tasutud riigilõiv 1050 eurot (riigilõivuseadus § 60 lg 2). Vastavalt HKMS § 104 lg 5 punktile 3 tagastatakse tasutud riigilõiv, kui kohus jätab kaebuse läbi vaatamata, välja arvatud juhul, kui see toimub HKMS § 151 lg 1 punkti 2 või 3 või lg 2 alusel. Käesoleval juhul jätab kohus kaebuse läbi vaatamata osas, milles taotletakse kahju hüvitamist summas 96 437,50 eurot HKMS § 151 lg 1 p 1 alusel. Vastavalt HKMS § 104 lg 5 punktile 4 tagastatakse tasutud riigilõiv, kui kohus lõpetab menetluse HKMS § 152 lg 1 p 2 või 4 alusel. Käesoleval juhul lõpetab kohus menetluse HKMS § 152 lg 1 punkti 2 alusel. Seetõttu kuulub kaebuselt tasutud riigilõiv selle esitajale tagastamisele. Kohus tagastab riigilõivu 1050 eurot kaebajale peale käesoleva määruse resolutsiooni punktide 1-4 jõustumist.
55.Kaebaja kannab menetluskulud kaebuse tagastamise, kaebuse läbi vaatamata jätmise ja menetluse lõpetamise korral, kui HKMS §-s 108 ei sätestata teisiti. Käesoleval juhul jätab kohus kaebuse osaliselt läbi vaatamata ja ülejäänud osas lõpetab menetluse. Seetõttu jäävad muud menetluskulud kaebaja kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude taotlust esitanud ning ilmselt ei ole vastustajal ka menetluskulusid tekkinud, kuivõrd vastustajat esindab tema koosseisuline töötaja. Seega jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud vastustaja enda kanda (HKMS § 109 lg 1).
Vt kaebuse lisa 24. Vt vastustaja 17.10.2022 menetlusdokumendi lisa 9.
14(15)
3-22-1596
(allkirjastatud digitaalselt)
2 617 123,02 – 96 437,5
15(15)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.