X kaebus Tartu Vangla vastu 09.10.2021.a käskkirjaga nr 2-21/1-2/228 kohaldatud täiendavate julgeolekuabinõudega põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja X Vastustaja Tartu Vangla, esindaja Edvard Remsel
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus osaliselt. Mõista Tartu Vanglalt X kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 336,10 eurot.
2.Jätta menetluskulud välja mõistmata.
Edasikaebamise kord ja muud selgitused
3.Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates, viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 24.04.2023. Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
4.Andmesubjektil (välja arvatud avaliku võimu kandja) on õigus esitada taotlus otsuse avaldamise viisi kohta (vt otsuse punkti 26).
5.Otsus toimetatakse kätte pooltele. Kaebajale edastatakse ka otsuse tõlge vene keelde.
Asjaolud ja poolte seisukohad
1.Tartu Vangla kohaldas 09.10.2021.a käskkirjaga nr 2-21/1-2/228 (tl 13) kaebaja X suhtes alates 08.10.2021 täiendavaid julgeolekuabinõusid - eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, kehakultuuriga tegelemise keelamist ning vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist. Vangla tugines sellele, et kaebaja ähvardas kaaskinnipeetavat elu ja tervise kahjustamisega. Kaebaja ütles, et ta ei lähe Radnikoviga ühte kambrisse, seal tuleb kohe konflikt ning paigutage ta ära lukustatud režiimile. Abinõusid kohaldati kuni 28.10.2021 (tl 30). Kaebaja sai käskkirja kätte samuti 28.10.2021 (tl 13 pöördel).
2.Kaebaja esitas käskkirjale vaide (reg 02.11.2021 nr 1-11/353-1). Tartu Vangla rahuldas vaide 06.12.2021.a vaideotsusega nr 1-11/353-2 (tl 7) ning tunnistas käskkirja nr 2-21/1-2/228 tagasiulatuvalt kehtetuks. Vangla põhjendas, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirjas on vääralt tõlgendatud faktilisi asjaolusid. Kaebaja ütles, et kui ta paigutatakse ühte kambrisse kinnipeetav Radnikoviga, siis tekib konflikt, kuid ei täpsustanud, mis liiki konflikt võib tekkida ja kes võib olla selle initsiaator. Kaebaja ei ole ähvardanud kahjustada kaaskinnipeetava elu ja tervist.
3.Kaebaja esitas 03.01.2022 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse (reg nr 1-13/1-1, tl 14). Kaebaja taotles kahju hüvitamist järgmistel alustel: ebaseaduslik kinnipidamine, ei olnud võimalust sportida, liikumispiirang, piiratud suhtlemine ja kokkusaamised, piiratud võimalus käia rehabilitatsiooni kursustel ja eesti keele kursustel. Seoses eeltooduga taotles kaebaja kahju hüvitamist 2000 eurot. Kaebaja tõi nõude alusena välja ka selle, et ebaseaduslik kinnipidamine tekitas psühholoogilisi probleeme, ta pidi käima psühhiaatri juures, et talle kirjutataks antidepressandid. Selle eest taotles kaebaja hüvitist 2000 eurot. Kokku taotles kaebaja hüvitist 4000 eurot.
4.Tartu Vangla rahuldas 02.03.2022.a otsusega nr 1-13/1-2 (tl 16) kaebaja kahju hüvitamise taotluse osaliselt. Vangla mõistis kahju hüvitamise taotlust nii, et kaebaja soovis hüvitist esiteks liikumisvabaduse piiramise eest ja teiseks tervise kahjustamise eest. Vangla nõustus, et 0828.10.2021 kohaldati kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid alusetult. Kaebajat teavitati 08.10.2021 kokkupuutest COVID-19 positiivse isikuga. Kaebaja sai teise vaktsiinidoosi alles 04.10.2022. Isegi kui kaebaja suhtes ei oleks täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatud, oleks tal 08-18.10.2021 tulnud paikneda isolatsioonis. Seega ei saanud talle sellel perioodil täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise tõttu kahju tekkida. Ajavahemikul 18-28.10.2021 puudus kaebajal täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise tõttu vanglasisene liikumisvabadus ja kaebaja jäi ilma kolmest eesti keele tunnist. Spordisaali külastamine oli kaebajale ette nähtud 11.10.2021 ja jäi toimumata isolatsiooni tõttu, kokkusaamisi kaebajal täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal ette nähtud ei olnud. Kaks toimumata jäänud programmi Eluviisitreening kohtumist viidi kaebajaga läbi tagantjärele. Eesti keele õpetaja oli osal vaidluse all olevast ajast haige. Kaebaja käis tõesti psühhiaatri juures, kurtis ärrituvust ja tujutust ning talle määrati ravi. Ei saa välistada, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine võis kaebaja meeleolule mõjuda. Väljakujunenud kohtupraktikas on alusetult kartseris viibitud hüvitise päevamääraks 6,39 eurot. Kuigi täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel on põhiõiguste riive vähem intensiivne kui kartserisse paigutamisel, ei välista vangla julgeolekuabinõude kohaldamise negatiivset mõju kaebaja meeleolule. Vangla määras kaebajale perioodil 18-28.10.2021 (10 päeva) eest hüvitise 6,39 eurot päevas, s.o kogusummas 63,90 eurot. Ülejäänud 3936,10 euro osas jättis vangla taotluse rahuldamata.
5.Kaebaja esitas 03.03.2022 Tartu Halduskohtule kaebuse ning hiljem täiendavaid avaldusi. Kaebaja nõudis kahju hüvitamist 2000 eurot ebaseadusliku kinnipidamise ja suhtlemisest ja liikumisest ilmajätmise eest ning 2000 eurot moraalse ja psühholoogilise kahju tekitamise eest seoses vangla otsusega nr 2-21/1-2/228. Kaebaja taotles kahju hüvitamist ka seoses vanglale vastamiseks ette nähtud tähtaja ületamisega, kuid kohus tagastas kaebuse selles nõudes ning kohtumäärus on jõustunud. Kaebaja põhjendas, et vangla rahuldas kahju hüvitamise taotluse 63,90 euro ulatuses 10-
päevase ebaseadusliku kinnipidamise eest. Põhjendatud ei ole jätta 10 päeva osas taotlus rahuldamata, põhjendas seda COVID-19 kontrollimisega, kuna kaebaja oli täiesti terve. Kui valvur püüdis paigutada kaebajat ja Radnikovi ühte kambrisse, siis ignoreeris valvur julgeolekut ja kinnipeetavate tervist ning provotseeris võimalikku konflikti. See situatsioon rikkus tugevalt kaebaja hingerahu. Kaebaja ei ole nõus hüvitise suurusega. Vangla eksituse tõttu isoleeriti kaebaja üksikkambrisse, kus ta oli liikumisvõimalusteta 20 päeva. See viis psühholoogilise häireni. Kaebaja viibis 10.11.2021 psühhiaatri vastuvõtul ning peab nüüd kolm korda päevas võtma rahustit gabapentiin. Ravi vajab ta pärast üksikkambris viibimist. Psühholoogilise häire ja depressiooni tekitamise eest taotletud kahju hüvitamise nõuet ignoreeris vangla täielikult. Määratud hüvitiselt tehti mahaarvamised 70 %, kuigi seaduse järgi makstakse hüvitis välja täies ulatuses.
6.Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja jäi 02.03.2022.a otsuses nr 1-13/12 esitatud seisukohtade juurde. Vastustaja kordas, et rääkida saab vaid kahjust mis tekkis kaebajale alusetult täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisest 18-28.10.2021. Selle perioodi osas rahuldas vastustaja taotluse ja tasus kaebajale hüvitist summas, mis on kooskõlas väljakujunenud kohtupraktikaga. Suurema hüvitise väljamõistmiseks alust ei ole. Vastustaja selgitas, et enne 08.10.2021 ei ole kaebaja Tartu Vanglas psühholoogi vastuvõtul viibinud. Kaebaja soovis psühholoogi vastuvõttu enne täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist ja seda võimaldati novembrikuu lõpus. Kaebajal on varem Tallinna Vanglas diagnoositud psüühikahäired F19.2 ja F19.21, vastustaja teada siis ravi ei määratud. Tervisekahju tekkimine täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise tõttu on tõendamata. Sellest, et kaebaja käis 10.11.2021 psühhiaatri vastuvõtul, kaebas ärrituvust ja tujutust ning talle kirjutati välja gabapentiin, ei saa järeldada, et kaebaja tervis kahjustus täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise tagajärjel. Arstile kaebaja sellist seost ei väitnud. Vastustaja hinnangul ei saa meeleolu langust ja ärrituvust pidada tervise kahjustumiseks, mis õigustaks rahalise hüvitise maksmist. Siiski on vastustaja arvestanud hüvitise suuruse määramisel võimalikke negatiivseid mõjusid kaebaja tervisele. Kaebajale makstud hüvitisest osa peeti kinni õigusnormide alusel. Need reguleerivad kinnipeetava isikarvele laekuvate summade jaotust, tegemata sellest mingeid erandeid. Hüvitise jagunemist vangistusseaduses ettenähtud korras ei saa pidada õigusvastaseks. Niisugune jagamine ei tähenda, et isik ei oleks hüvitist kätte saanud, vaid üksnes seda, et ta ei saanud seda täielikult vabalt kasutada. Kohtu seisukoht
7.Kohus võttis kaebuse menetlusse 09.10.2021.a käskkirjaga nr 2-21/1-2/228 kohaldatud täiendavate julgeolekuabinõudega põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes. Kohus tõlgendas kaebust nii, et kaebaja taotleb - mittevaralise kahju 1936,10 euro hüvitamist vabaduse võtmise ja/või väärikuse alandamise eest. Kohus selgitas, et uuesti ei ole vaja nõuda hüvitist, mille vangla kaebajale juba määras; - mittevaralise kahju 2000 euro hüvitamist seoses sellega, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine kahjustas kaebaja vaimset tervist. Kaebaja väidet, et talle määratud hüvitisest tehti alusetult mahaarvamisi, ei tõlgendanud kohus iseseisva nõudena. Kohus tõlgendas seda kaebaja seisukohana, et hüvitis tuleks talle määrata nii, et ta saab soovitud summa vabaks kasutamiseks kätte.
Kaebaja ei ole kohtu tõlgendusele vastuväidet esitanud.
8.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse § 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Eeltoodud normist tulenevad kahju hüvitamise üldised eeldused: 1) haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2) kaebaja subjektiivse õiguse rikkumine; 3) kahju tekkimine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel; 5) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus. Mittevaralise kahju korral lisandub avaliku võimu kandja süü (RVastS § 9 lg 1). Kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad olema täidetud kõik need tingimused.
9.RVastS § 9 lg 1 sätestab, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Küsimus sellest, millise eelnimetatud õiguse riive tõttu on kahju tekkinud, on reeglina õiguslik ning kohus ei ole selles osas seotud poolte seisukohaga. Erandiks on kahju tekkimine tervise kahjustamise tõttu, kuna sel juhul tuleb kaebajal (alates vanglale kahju hüvitamise nõude esitamisest) faktilise asjaoluna välja tuua ja vajadusel ka tõendada tervisekahjustuse tekkimine. Väljakujunenud kohtupraktika põhjal ei ole mittevaralise kahju tekkimist võimalik kindlaks teha. Mittevaraline kahju hõlmab isiku füüsilist ja hingelist valu ja kannatusi ning neid ei saa objektiivselt mõõta või väljendada. Seetõttu saab kohus lähtuda üksnes väidetavalt kahju põhjustanud juhtumi asjaoludest ning hinnata, kas on tõenäoline, et selline juhtum põhjustas kaebaja väidetud valu ja kannatusi. Kohtupraktika põhjal tuleb mittevaraline kahju hüvitada rahas, kui rikkumise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (vt näiteks Riigikohtu lahend 3-3-1-10-14, p 12.2).
10.Praeguses asjas ei vaidle pooled selle üle, et esineb haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes. Vastustaja, tegutsedes vangistuse täideviijana, kohaldas 08-28.10.2021 kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid ilma õigusliku aluseta - käskkiri abinõude kohaldamise kohta küll anti, kuid hiljem tunnistas vastustaja selle tagasiulatuvalt kehtetuks. See ühtlasi tähendab, et toimunud on kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumine. Muuhulgas ei saanud kaebaja kasutada vangistusseaduse (VangS) § 8 lg 1 ette nähtud õigust liikuda kinnise vangla territooriumil vangla sisekorraeeskirjas ja kodukorras sätestatud kohtades ja ajal ning kaebajal ei olnud võimalust suhelda teiste kinnipeetavatega. Vastustaja ei väida, et kaebaja jättis kasutamata esmased õiguskaitsevahendid. Kohtu hinnangul ei olnud kaebajal selleks ka võimalust. Asjas on tõendatud, et käskkiri täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kohta tehti kaebajale teatavaks samal päeval, kui abinõude kohaldamine lõpetati (tl 13 pöördel). 22.10.2021.a seisuga olid kaebaja ja vähemalt üks vanglaametnik arusaamisel, et kaebajat isoleeritakse koroonaviiruse leviku tõkestamise eesmärgil - vangla tervishoiutöötajatele saabus üksusest küsimus, et kaebaja viibib isolatsioonis üle aja, ning tervishoiutöötaja arvas, et tegemist on infosuluga (tl 33). Sellises olukorras ei olnud kaebajal võimalik oma õiguste kaitsmiseks tegutseda, näiteks esitada vastustajale vaie ja kohtule esialgse õiguskaitse taotlus.
11.Vastustaja tunnustas kohtueelses menetluses kaebaja õigust saada hüvitist perioodi 1828.10.2021 eest alusel, et vastustaja piiras kaebaja vabadust ja kahjustas tema tervist, ning määras talle hüvitise 63,90 eurot (6,39 eurot päevas). S.h leidis vastustaja, et ei saa välistada vabaduse võtmise mõju kaebaja vaimsele tervisele. Selle perioodi osas on vaidluse esemeks, kas hüvitis on kohase suurusega. Perioodi 08-17.10.2021 osas vaidlevad pooled selle üle, kas kaebajal on tekkinud kahju (s.t kas esinevad asjaolud, mille põhjal saab mittevaralise kahju tekkimist usutavaks pidada) ja kas kahju on põhjuslikus seoses vastustaja õigusvastase tegevusega.
12.Vastustaja väitel ei ole 08-18.10.2021 kaebaja vabaduse piiramise tõttu tekkinud kahju põhjuslikus seoses vastustaja tegevusega, kuna kaebaja vabadus oli samal ajal piiratud ka koroonaviiruse leviku tõkestamiseks kohaldatud abinõude tõttu. Vastustaja viitab Vabariigi Valitsuse 28.05.2021.a korraldusele nr 212 „Karantiini kehtestamine COVID-19 haiguse diagnoosiga või positiivse testi tulemusega isikutele ja nende isikutega lähikontaktis olnud isikutele“ (edaspidi karantiinikorraldus). Selle 08-28.10.2021 kehtinud redaktsioonis sisaldusid muuhulgas järgmised sätted: - punkt 3: isikul, kes elab haigega koos, viibib temaga püsivalt samas viibimiskohas või on muul viisil olnud haigega lähikontaktis, on keelatud oma elukohast või püsivast viibimiskohast lahkuda 10-kalendripäevase perioodi jooksul. Isikul, kes elab haigega koos või viibib temaga püsivalt samas viibimiskohas, hakatakse 10-kalendripäevast perioodi arvestama haige sümptomite tekkest või haige sümptomite puudumisel haige SARS-CoV-2 positiivse testi tegemise päevast arvates. Isikul, kes on olnud muul viisil haigega lähikontaktis, hakatakse 10-kalendripäevast perioodi arvestama haigega viimasest lähikontaktis olemisest arvates; - punktis 4 on toodud juhud, mil karantiini ei kohaldata lähikontaktsele, kellel puuduvad COVID-19 haiguse sümptomid. Nende hulgas on näiteks olukord, kus lähikontaktne hangib elukoha või viibimiskoha läheduses igapäevaseks toimetulekuks hädavajalikku põhjusel, et muul viisil ei ole see võimalik; - punkti 5 alapunktist 2 ja punktist 6 tuleneb, et korralduse punktis 3 ja 4 toodut ei kohaldata lähikontaktse suhtes, kes on läbinud COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise kuuri, saavutanud viimase vaktsiinidoosi järel maksimaalse kaitse ning viimasest vaktsiinidoosist ei ole möödunud rohkem kui üks aasta. Maksimaalse kaitse saavutamise ajaks loetakse Pfizer/BioNTechi vaktsiini Comirnaty puhul 7 kalendripäeva pärast teist vaktsiinidoosi; - punkt 11: korralduses kehtestatud nõuete üle teeb järelevalvet Terviseamet, kaasates vajaduse korral ametiabi korras või muul seaduses sätestatud viisil Politsei- ja Piirivalveameti.
13.Kohus täpsustab esmalt vaidluse all oleva perioodi pikkust ja jagunemist. Mõlemad pooled toovad vaidluse all oleva perioodina välja 08-28.10.2021 ja peavad perioodi kogupikkuseks 20 päeva. Kuupäev 18.10.2021 esineb perioodi poolitamisel mõlemas perioodis. Tõendid näitavad, et vastustaja teavitas kaebajat, et ta on lähikontaktne, ja soovis kaebaja seetõttu teise kambrisse paigutada 08.10.2021 õhtuse loenduse ajal (tl 56). Tõendeid ei ole esitatud selle kohta, millisel karantiinikorralduse punktis 3 toodud alusel ja millisest ajast oleks tulnud 10-kalendripäevast perioodi arvestada. Kohtu hinnangul ei ole sellel asjaolul ka määravat tähtsust, kuna vastustaja on aktsepteerinud hüvitise maksmise kohustust 10 päeva eest ja vaidleb sellele vastu ülejäänud perioodi osas. Kohus mõistab poolte avaldusi nii, et pooled arvestavad kaebaja vabaduse piiramise ajavahemikku ööpäevades, esimene ööpäev kestis 8. kuupäeva õhtust kuni 9. kuupäeva õhtuni
ja viimane 27. kuupäeva õhtust kuni piirangute lõpetamiseni 28. kuupäeval. Nii tuleb perioodi kogupikkuseks 20 ööpäeva. Kui arvestada kalendripäevades nii, et esimene päev on 8. ja viimane 28. kuupäev, siis oleks kalendripäevi kokku 21. Periood, mille osas vastustaja hüvitise maksmise kohustust eitab, algas sel juhul 8. kuupäeva õhtul ja lõppes 18. kuupäeva õhtul. Periood, mille osas vastustaja hüvitise maksmise kohustust aktsepteerib, algas eelmise perioodi lõppemisel 18. kuupäeva õhtul ja lõppes koos piirangute lõppemisega 28. kuupäeval.
14.Kohus ei nõustu sellega, et vastustaja tegevus perioodil 08-18.10.2021 ei põhjustanud kaebajale kahju vabaduse piiramise kaudu. On äärmiselt vaieldav, kas karantiinikorraldus on kohaldatav kinnipeetava suhtes tähenduses, et kinnipeetava elukoht või püsiv viibimiskoht on tema kamber. Isegi kui möönda, et karantiinikorraldusest tulenes kaebajale kohustus karantiini ajal oma kambrist mitte lahkuda (välja arvatud karantiinikorralduses toodud juhtudel), ei tulene sellest vanglale õigust lukustada kaebaja kambri uks ja takistada tal kambrist väljuda. Samuti puudus vanglal õiguslik alus teostada järelevalvet selle üle, kas kaebaja karantiinikorraldust täidab. Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse (NETS) 01.06.2021-31.12.2022 kehtinud redaktsiooni § 17 lg 3 p 1 ja 2 andsid justiitsministeeriumile õiguse ja kohustuse korraldada võimalikult nakkusohutud tööolud vanglaametnikele ja teistele kinnipeetavatega vahetult kokku puutuvatele isikutele ning võimalikult nakkusohutud kinnipidamistingimused kinnipeetavatele. Sellel alusel piirangute kehtestamise korral oleks põhimõtteliselt olnud võimalik ka järelevalve õiguse andmine vanglale. Vastustaja ei ole viidanud eeltoodud abinõude kehtestamisele vaidluse all oleval perioodil. Kokkuvõttes tähendab eeltoodu, et kaebaja vabaduse piiramist perioodil 08-18.10.2021 ei saa kahju hüvitamise nõude lahendamisel kõrvale jätta. Sellel, et kaebajal puudus võimalus viibida väljaspool oma kambrit ja teostada sellest tulenevaid õigusi ja võimalusi (näiteks suhelda teiste kinnipeetavatega), on põhjuslik seos esmajärjekorras sellega, et vastustaja kohaldas kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid. Asjaolu, et kaebaja oli lähikontaktne, tal võis olla karantiinis viibimise kohustus ning kui ta oleks seda korrektselt järginud, siis ei oleks ta karantiini perioodil oma kambrist väljunud, ei muuda seda, et vastustaja lukustas kaebaja kambri ukse ja takistas tal kambrist väljuda. On suur vahe, kas kaebaja ise täidab koroonaviiruse leviku tõkestamiseks kehtestatud piirangud või vangla keelab ja reaalselt ka takistab tal kambrist väljuda. Seda, kuivõrd oleks kaebajal korrektse käitumise korral reaalselt olnud võimalusi kambrist lahkumiseks, saab arvesse võtta hüvitise suuruse määramisel.
15.Kaebaja viitas tervise kahjustamisena sellele, et pärast täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist pöördus ta tervisekaebustega psühhiaatri poole ning talle määrati ravi. Vastustaja esitatud andmetel algas kaebaja vangistus 25.10.2020 ning praegune viibimine Tartu Vanglas 17.05.2021 (tl 28). Tallinna Vanglas kaebajale määratud diagnoosid kuuluvad alampeatüki „Psühhoaktiivsete ainete tarvitamisest tingitud psüühika- ja käitumishäired“ jaotisse F19 „Mitmete või muude psühhoaktiivsete ainete tarvitamisest tingitud psüühika- ja käitumishäired“ (rhk.sm.ee). 30.10.2020 määrati kaebaja diagnoosiks F19.2 ehk sõltuvus ning 16.12.2020 selle täpsustusena F19.21 ehk käesolevalt kaine, kontrollitud keskkonnas (tl 36, 40, 41). Põhiliselt kurtis kaebaja Tallinna Vanglas unehäirete üle ning sellega seoses määrati talle ka ravi (samas).
Arst on kaebaja terviseandmetesse märkinud, et kaebaja saabus Tartu Vanglasse narkorehabilitatsioonile. 10.11.2021 kurtis kaebaja psühhiaatrile, et praegu kõik ärritab, süvenev tujutus. Psühhiaater määras kaebajale raviks gabapentiini 300 mg x 3 (tl 33). Psühhiaater hiljem selgitas, et ärrituvuse ja tujutuse põhjuseid kaebaja arstile ei avaldanud ning rahustaval eesmärgil määras arst meeleolu tasakaalustajat gabapentiin (tl 46). Ravimi annust suurendati 13.12.2021 kuni 600 mg x 3 (tl 33). 14.03.2022.a seisuga kaebaja väitel endiselt kõik ärritab, kaebaja hoidub omaette. Arst määras ravimiks bupropioon 300 mg x 1 (tl 33 ja pöördel). 28.03.2022.a seisuga oli kaebaja kaebusteta ning raviks määrati gabapentiin 600 mg x 2 pluss flupentiksool 1mg x 1 (tl 33 pöördel). Diagnoosiks on psühhiaater märkinud F19.21.
16.Otsuse punktis 15 toodu tõendab, et pärast vaidluse all olevat perioodi muutus kaebaja vaimne tervis halvemaks. Kaebaja ei tarvitanud Tallinna Vanglas psüühikahäirete tõttu ravimeid. 10.11.2021 määras psühhiaater kaebajale ravimid meeleolu tasakaalustamise eesmärgil. Perioodil kuni 28.03.2022 suurendas arst ravimite kogust ja asendas ravimeid. Alates 28.03.2022 kaebaja seisund stabiliseerus ning ravimi kogust sai hakata vähendama. Kohtu hinnangul saab kaebaja tervise halvenemist seostada täiendavate julgeolekuabinõude õigusvastase kohaldamisega. On õige, et kaebajal oli juba varem diagnoositud sõltuvus psühhoaktiivsetest ainetest. Kui see oleks olnud kaebajal avaldunud tervisehäirete ainus või peamine põhjus, siis oleks see tõenäoliselt avaldunud varem kui ligikaudu üks aasta pärast vangistuse algust. Kohtu ette ei ole toodud muid kaebaja elusündmusi, mis oleksid võinud põhjustada kaebaja tervise halvenemise novembris 2021. Ka vastustaja möönis, et vähemalt osaliselt võib kaebaja tervise halvenemise põhjuseks olla täiendavate julgeolekuabinõude õigusvastane kohaldamine.
17.Kaebaja tugines ka sellele, et ta on pöördunud psühholoogi poole. See asjaolu kohtuasjas tähtsust ei oma. Esiteks on tõendatud, et soovi kohtuda psühholoogiga avaldas kaebaja juba enne täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist (tl 42). Teiseks ei ole psühholoog tervishoiutöötaja ning soov või vajadus konsulteerida psühholoogiga ei kujuta endast tervisehäiret.
18.Vastustaja ei väida süü puudumist. Kohtu hinnangul oli vastustaja tegevus süüline ning vastustaja on olnud raskelt hooletu. Vanglaametniku 08.10.2021.a ettekandes (tl 56) on öeldud järgmist. Õhtuse loenduse ajal teavitas valvur kaebajat, et ta on lähikontaktne ning ta paigutatakse ümber kambrisse 113, kuhu ta jääb isolatsiooni. Kaebaja selgitas, et tal on kinnipeetav Radnikoviga konflikti oht, mis on tekkinud juba enne vangistust. Nad ei saa olla ühes kambris. Kuna valvuril mingit seda kinnitavat teavet ei olnud, siis ütles ta, et paigutus toimub siiski. Kaebaja selgitas veelkord ja küsis, miks teda manipuleeritakse, kuna paigutamise korral tekib kohe konflikt. Valvur selgitas, et paigutus on ajutine koroonapositiivse kontakti tõttu ning kui kaebaja ja Radnikov siiski ühes kambris hakkama ei saa, siis paigutatakse kaebaja lukustatud režiimiga kambrisse. Kaebaja ütles, et ta ei lähe Radnikoviga ühte kambrisse ja paigutage ta ära lukustatud režiimile. Kohtu hinnangul ei saa kaebaja käitumisest 08.10.2021 mingil moel tekkida arvamust, et kaebaja võib kujutada endast ohtu teise isiku elule või tervisele. Vastupidi, kui valvur andis kaebajale võimaluse valida erinevate käitumisviiside vahel, siis valis kaebaja võimaluse, mis kahjustas teda, kuid välistas konflikti tekkimise teise kinnipeetavaga. Kaebaja käitumise tõlgendamine nii, et kaebaja võib kujutada endast ohtu teistele isikutele, oli pealiskaudne ja meelevaldne ning kujutab endast käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmist (võlaõigusseaduse § 104 lg 4).
19.Kokkuvõttes on mittevaralise kahju hüvitamise eeldused täidetud kogu perioodi, s.o 0828.10.2021 osas ning vastustaja tekitas kaebajale kahju vabaduse võtmise ja tervise kahjustamisega.
20.RVastS § 9 lg 2 ja § 13 lg 1 kohaselt: - hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust; - arvestatakse hüvitise suuruse määramisel kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust, eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ja muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane.
21.Kohus ei nõustu sellega, et vangistuses viibiva isiku vabaduse täiendava piiramise hüvitamisel saab lähtuda kohtupraktikas välja kujunenud hüvitise määrast 6,39 eurot päevas. See pärineb aastal 2010 tehtud Riigikohtu lahendist 3-3-1-93-09 ning on pärast seda lihtsalt üle kandunud ühest lahendist teise (M. Toomiste. „Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded haldusasjades 2018.–2019. aastal“. Tartu 2020. Lk 19-23. Kättesaadav riigikohus.ee - > Kohtupraktika analüüsid ja ülevaated). Pigem on kohane võtta lähtepunktiks süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse (SKHS) § 11 lg 4, mis reguleerib vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamist isikule, kes hiljem õigeks mõisteti. Selle sätte kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju päevamäära alusel ning päevamäära suurus on kahju hüvitamise nõude esitamise kuule eelnenud viimane Statistikaameti avaldatud kvartali keskmine brutokuupalk, mis on jagatud 30-ga. Kui õigeks mõistetud isik, kellelt süüteomenetluses võeti vabadus, oleks esitanud kahju hüvitamise nõude kaebajaga samal ajal ehk 03.01.2022, siis oleks hüvitise päevamäär olnud 50,50 eurot (Statistikaameti avaldatud 2021.a IV kvartali keskmine brutokuupalk oli 1515 eurot).
22.Kaebajat ei saa siiski täielikult samastada SKHS § 5 lg 1 ja 2 ning § 11 lg 4 nimetatud isikutega. Kaebajalt oli vabadus suures osas juba võetud, kuna kaebaja on kinnipeetav. Lisaks leidis kohus eespool, et kui kaebajale oleks antud võimalus täita karantiinimäärust ja ta oleks seda teinud, siis ei oleks ta osal vaidluse all olevast perioodist väljunud oma kambrist koroonaviiruse leviku tõkestamiseks kehtestatud abinõude tõttu. Kohus selgitab kaebajale, et karantiinis viibimise puhul ei ole tähtis, kas isikul on haigusnähud. Karantiini kohaldatakse sellepärast, et nakatunuga kokku puutunud inimese puhul ei ole esialgu võimalik aru saada, kas ta ei nakatunud või ta nakatus, kuid haigusnähud ei ole veel ilmnenud. Karantiini eesmärgiks on, et inimene haiguse peiteajal nakkust edasi ei levitaks. Teiselt poolt tuleb arvesse võtta, et vastustaja oli täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel raskelt hooletu. Lisaks jättis vastustaja kaebaja pikaks ajaks teadmatusse sellest, miks on tema liikumis- ja suhtlemisvabadust piiratud. Kaebajal kahju tekkimises mingit osa ei olnud. Kõike eeltoodut arvestades on õiglane hüvitis kaebaja vabaduse täiendava piiramisega tekitatud kahju eest ligikaudu 1/5 SKHS § 11 lg 4 nimetatud hüvitisest ehk 10 eurot ühe ööpäeva eest, kokku 200 eurot. Kaebaja tervise kahjustamisega tekitatud kahju eest määrab kohus hüvitise 200 eurot. Maha tuleb arvata hüvitis, mille vastustaja kaebajale juba määras. Kokkuvõttes mõistab kohus vastustajalt kaebaja kasuks välja 400- 63,90 = 336,10 eurot.
23.Hüvitise suuruse määramisel ei saa arvesse võtta seda, et kaebaja saab vabalt kasutada ainult osa talle määratud hüvitisest. VangS § 44 lg 2 sätestab, et kinnipeetava isikuarvel
olevatest summadest jäetakse 50 % rahaliste nõuete täitmiseks, 20 % hoiustatakse vabanemistoetusena ja ülejäänud summad jäetakse kinnipeetavale vanglasiseseks kasutamiseks. See tähendab, et ka mahaarvamised kujutavad endast kaebaja varalist kasu nõuete täitmiseks eraldatud summa võrra vähenevad kaebaja kohustused kolmandate isikute ees ning vabanemistoetusena kogutud raha saab kaebaja hiljem kätte. Menetluskulud. Selgitused
24.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 109 lg 2 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ja mõistab menetluskulud välja. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Pooled ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud. Kohtule menetluskulusid teada ei ole (vt ka määruse punkti 25). Menetluskulude väljamõistmine ei ole võimalik. Sel juhul puudub vajadus ka menetluskulude jaotuse määramiseks. Kui pooltel menetluskulusid oli, siis jäävad need poolte endi kanda.
25.Kaebuse esitamine oli osaliselt riigilõivuvaba (tervise kahjustamisega põhjustatud kahju 2000 eurot hüvitamise osas). Kohus vabastas kaebaja 02.09.2022.a määrusega lõplikult riigilõivu tasumise kohustusest. Vastustajalt riigilõivu väljamõistmine ei ole HKMS § 104 lg 10 alusel võimalik. Tegemist ei ole olukorraga, kus menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud (HKMS § 118 lg 3). Puudub reaalne nõue või kulu, mille jagamise üle otsustada. Riigilõivu küsimust ei ole vaja otsuses käsitleda.
26.HKMS § 175 lg 1 näeb ette jõustunud kohtuotsuse avaldamise arvutivõrgus, otsus avaldatakse elektroonilises Riigi Teatajas. Kaebajal on õigus esitada taotlus otsuse osaliseks avaldamiseks, eelkõige tema nime avaldamata jätmiseks (HKMS § 175 lg 3-5). Kui kaebaja seda soovib, siis sellekohane taotlus tuleb esitada kohtule enne otsuse jõustumist. Kõige kindlam on esitada taotlus apellatsioonkaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks Kohtunik Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tartu Ringkonnakohtu 07.02.2024 otsusega. Tartu Ringkonnakohtu 07.02.2024 otsus Resolutsioon
1.Tagastada Tartu Vanglale 24.04.2023. a apellatsioonkaebuse lisad.
2.Rahuldada Tartu Vangla apellatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tartu Halduskohtu 24.03.2023. a otsuse resolutsiooni p 1 ning teha uus otsus, millega mõista Tartu Vanglalt Xi kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 116 (sada kuusteist) eurot ja 10 (kümme) senti.
3.Jätta Xi vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.
4.Asendada kaebaja nimi otsuse avalikustamisel tähemärgiga.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.