Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-20-2194 3. märts 2023 Eesistuja Nele Parrest, liikmed Julia Laffranque ja Viive Ligi X kaebus Tartu Vangla käskkirja ja vaideotsuse tühistamiseks Kaebaja X Vastustaja Tartu Vangla, esindaja Kristo Kulo Tartu Ringkonnakohtu 5. mai 2022. a otsus Tartu Vangla kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kassatsioonkaebus.
2.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 5. mai 2022. a ja Tartu Halduskohtu 26. märtsi 2021. a otsus. Saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks.
3.Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla määras 14. oktoobri 2020. a käskkirjaga nr 6-3/294 vangla teatud kinnipeetavad, sh X (kaebaja), ajavahemikuks 16. oktoobrist kuni 31. detsembrini 2020 osalise koormusega vangla majandustööle abitöölise ametikohale. Käskkirja kohaselt tuvastas arst enne majandustööle määramist, et kinnipeetavate tervislik seisund võimaldab neil osaleda osakoormusega kergel majandustööl.
2.Kaebaja esitas 14. oktoobri 2020. a käskkirja peale vaide, mille vangla jättis 6. novembri 2020. a vaideotsusega nr 1-11/549-2 rahuldamata.
3.Kaebaja esitas halduskohtule kaebuse Tartu Vangla 14. oktoobri 2020. a käskkirja osaliseks tühistamiseks ja 6. novembri 2020. a vaideotsuse tühistamiseks. Kaebaja seisukohad olid järgmised.
3.1.Vangla rikkus 14. oktoobril 2020 kaebajat tööle määrates kaebaja individuaalset täitmiskava (ITK). Kaebajale koostatud ITK-s pole töötamist 2020. a sügisel ette nähtud, vaid selle kohaselt oli töötamine ette nähtud 2021. a teises kvartalis.
3.2.Enne tööle määramise käskkirja andmist ei ole vangla arst kaebaja tervislikku seisundit kontrollinud ning teda üle vaadanud. Arst on teinud töövõimelisuse kohta märke 16. märtsil 2020, kuid pärast seda, 2020. aasta suvel on kaebaja terviseseisundis toimunud muutused, mida ei ole vangla arvestanud. 2020. aasta suvel oli kaebaja arsti otsuse alusel ajutiselt tööst vabastatud. Seda kinnitavad ka tervisekaardi väljavõtted.
3-20-2194
3.3.Nõustudes vangla seisukohaga, et tööle määramise käskkirja andmisel võib tugineda varasemale arsti kooskõlastusele, võib vangla arst anda kinnipeetava töövõimelisusele hinnangu mitmeks aastaks ette.
3.4.Vaidlustatud käskkirja ei muuda õiguspäraseks vangla seisukoht, et konkreetsete tööle määramise korralduste andmise päevadel saab kaebaja vajadusel tööle asumisest keelduda, kui tema tervislik seisund ei võimalda töötada.
4.Tartu Halduskohus rahuldas 26. märtsi 2021. a otsusega kaebuse ning tühistas vastustaja vaideotsuse ja 14. oktoobri 2020. käskkirja osas, millega vastustaja määras kaebaja vangla majandustööle. Halduskohtu põhjendused olid järgmised.
4.1.Vangla võis kaebaja tööle määrata ka väljaspool ITK-s kindlaksmääratud ajavahemikku. ITK on kinnipeetava karistuse ja karistusjärgse kinnipidamise täideviimise programm, milles esitatakse kinnipeetava kriminogeensete riskide vähendamise abinõud ning nende rakendamise ajagraafik (justiitsministri 14. mai 2008. a määruse nr 21 „Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhend“ (määrus nr 21) § 1 lg 1). ITK on soovitusliku iseloomuga ja tal ei ole üldjuhul haldusaktile omaseid tunnuseid. Ka kohtupraktikas on selgitatud, et ITK on programmiline dokument, milles vangla esitab kinnipeetava karistuse täideviimise plaani, kuid selle rakendamine sõltub vangla edaspidistest toimingutest ja haldusaktidest (vt Riigikohtu halduskolleegiumi määrus nr 3-18-111/29, p 13). ITK-s kajastatud andmetest, sh tööle määramise planeeritud ajagraafikust, ei tulene seega vanglale kohustust rakendada kinnipeetavat tööle üksnes ITK-s märgitud ajal. Kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust eeldada, et teda muudel aegadel tööle ei määrata. ITK-s märgitud andmed tööle määramise aja kohta on üksnes haldusesisene prognoos, mitte siduv otsustus.
4.2.Kinnipeetava töövõimelisuse kindlakstegemisel annab arst kooskõlastuse, millele tööle määramise käskkirjas tuginetakse. Arsti kooskõlastuse puhul on tegemist haldusesisese menetlustoiminguga vangistuse täideviimisel (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-44-14, p 19). Seega on arsti kooskõlastus kohustuslik eeltingimus isiku tööle määramise menetluses. Vangla arst on vangla teenistuja ning kui ta annab haldusmenetluses ebaõige kooskõlastuse, siis muudab see õigusvastaseks ka kooskõlastusele tugineva käskkirja (vt otsus asjas nr 3-3-1-44-14, p 19). Vangistusseaduse (VangS) § 37 lg 3 sõnastus ning asjaolu, et kinnipeetava tervislikus seisundis võivad toimuda kooskõlastuse andmise järel muutused, viitavad sellele, et arst peab kinnipeetava töövõimelisuse tuvastama vahetult enne tema tööle määramist, et arvestada kõigi isiku tervislikku seisundit mõjutada võivate asjaoludega.
4.3.Antud juhul seda nõuetekohaselt tehtud ei ole, sest vangla tugineb oluliselt varasemale arsti kooskõlastusele. Kaebaja määrati arsti kooskõlastusele tuginedes vaidlusaluse käskkirjaga tööle ligikaudu seitse kuud pärast kooskõlastuse andmist. Kohtule esitatud materjalid ei kinnita, et vangla arst oleks üldse vahetult enne 14. oktoobri 2020. a käskkirja andmist kaebaja terviseseisundiga töövõime tuvastamise eesmärgil tutvunud. Kaebaja on välja toonud – ning seda kinnitab ka kohtule esitatud kaebaja tervisekaart –, et kaebaja tervislikus seisundis toimusid vahepeal muutused, mida ei saanud arst kuidagi 16. märtsi 2020. a kooskõlastuses arvestada. Kaebaja on pärast 16. märtsi 2020 mitmel korral erinevate terviseprobleemide tõttu arsti vastuvõtul käinud ning ta on 2020. aasta suvel oma tervisemurede tõttu ka ajutiselt töö tegemisest vabastatud olnud. Sellises olukorras ei ole võimalik kaebaja töövõimelisuse hindamisel tugineda arsti varasemale seisukohale, kuna on ilmne, et isiku tervislik seisund on aja jooksul muutunud. Kuna vangla arst ei kontrollinud enne vaidlustatud käskkirja andmist kaebaja töövõimet ning vangla on tuginenud seitsme kuu tagusele arsti kooskõlastusele, on vangla oluliselt rikkunud tööle määramise korda. Kuna erialaspetsialist ei ole 2(7)
3-20-2194 kaebaja töövõimet asjakohasel ajal nõuetekohaselt hinnanud, on vaidlustatud käskkiri õigusvastane. Menetlusnormide olulise rikkumise tõttu tuleb käskkiri tühistada.
4.4.Kui nõustuda vangla seisukohaga, et kinnipeetava töövõimelisuse hindamiseks on piisav tutvuda varasema kooskõlastuse ning vangiregistris kajastatud andmetega ja enne vastava käskkirja andmist ei olegi vaja eraldi töövõimelisuse hindamist teha, muutuks VangS § 37 lg-s 3 sätestatud kohustus paljuski sisutühjaks. Sellisel juhul piisaks kinnipeetava tööle määramiseks üksnes ühest varasemast kooskõlastusest (olenemata selle andmise ajast). Selline menetlus ei ühtiks VangS § 37 lg 3 eesmärgiga. Samuti on sellisel juhul raskesti mõistetav, kas ja mis ulatuses on enne isiku tööle määramist üldse spetsiifiliselt kinnipeetava töövõimelisust hinnatud.
5.Vastustaja esitas apellatsioonkaebuse, mille Tartu Ringkonnakohus jättis 5. mai 2022. a otsusega rahuldamata. Ringkonnakohus jättis halduskohtu otsuse muutmata ja põhjendas oma otsust järgmiselt.
5.1.Vaidluse lahendamisel on oluline eristada töövõimelisuse hindamist ning selle viisi või meetodit.
5.2.Halduskohus on õigesti leidnud, et kaebaja töövõimelisuse hindamine pole tõendatud. Käskkirjas ei selgitata, millal või mis viisil töövõimelisus kindlaks tehti. Selles on vaid märgitud, et „enne majandustööle määramist tuvastas arst, et eelnimetatud kinnipeetavate tervislik seisund võimaldab osaleda osakoormusega kergel majandustööl“. Vangla on vastuseks kohtunõudele selgitanud, et „töövõimelisust on perearst hinnanud 16. märtsil 2020, tehes ka vastava märke infosüsteemi kinnipeetavate /.../ andmekogusse. Antud märge on üksusel aluseks kinnipeetavate tööle rakendamise planeerimisel“. Täiendavalt selgitas vangla, et kaebaja määrati 14. oktoobri 2020. a käskkirjaga tööle arsti 16. märtsi 2020. a otsusele tuginedes ning et vahetult enne eelnimetatud käskkirja andmist arst uuesti kaebaja töövõimelisust ei hinnanud. Vangla selgitas, et kui kinnipeetav on varem hinnatud töövõimeliseks, siis vanglas kehtestatud töökorralduse järgi puudub reaalne vajadus uueks hindamiseks. Erandi võib teha, kui kinnipeetav on haigestunud või kui kinnipeetaval on silmaga nähtavaid vigastusi. Veel on vangla meditsiiniosakonna juhataja selgesõnaliselt kohtumenetluses kinnitanud, et Tartu Vangla meditsiiniosakond ei ole pärast 16. märtsi 2020 hinnanud kaebaja võimelisust tööd teha. Need selgitused viitavad üheselt sellele, et kaebaja tööle määramisel 14. oktoobril 2020 ei kontrollitud täiendavalt kaebaja töövõimelisust. Tugineti üksnes 16. märtsil 2020 antud varasemale kooskõlastusele. Selline käitumine ei ole õiguspärane, sest kaebaja määrati uuesti tööle ligi seitse kuud hiljem. Selle aja sees võib kinnipeetava tervislik seisund muutuda.
5.3.Tegemist ei ole ka olukorraga, kus enne tööle määramist jäi küll ära kinnipeetava terviseseisundi vahetu kontrollimine (st kinnipeetava ja meditsiinitöötaja kokkusaamine), kuid isiku terviseseisundit hinnati jooksvalt kogutud andmete põhjal enne tööle määramist.
5.4.Õige on halduskohtu seisukoht, et isiku töövõimelisus tuleb kindlaks teha enne tööle määramist. Vastasel juhul muutuks VangS § 37 lg-s 3 sätestatud töövõimelisuse kindlakstegemise kohustus sisutuks.
5.5.Kaebaja lühiajaline tööst vabastus 2020. a juunis ei tähenda, et tema töövõime oleks püsivalt langenud. Tema tervisekaardi andmetest ei nähtu asjaolusid, mis vältimatult välistaksid tema töövõimelisuse 2020. a oktoobris. Siiski puudub selles küsimuses erialateadmistega isiku otsustus. Sellises olukorras ei ole tegemist üksnes haldusakti menetlusliku puudusega, vaid kaebaja tööle 3(7)
3-20-2194 määramine võis ka sisuliselt ekslik olla. Pole esitatud tõendeid, mis võimaldaksid asuda tagantjärele seisukohale, et kaebaja oleks tulnud igal juhul tööle määrata, kuna ta oli töövõimeline. Seepärast ei ole alust vaidlustatud haldusakti kehtima jätmiseks põhjusel, et selline haldusakt oleks tulnud igal juhul välja anda. Halduskohus on põhjendatult kaebuse rahuldanud ja tööle määramise käskkirja tühistanud.
5.6.See, et tööle määratud kinnipeetaval on iga üksiku tööle asumise korralduse puhul võimalik viidata oma terviseseisundile sel hetkel ning tööst keelduda, ei ole asjaolu, mis õigustaks isiku tööle määramist ilma VangS § 37 lg-s 3 sätestatud arsti kontrollita. Sellisel juhul on isiku tööle määramine tervikuna õigusvastane ning võimalus iga kord tööle asumisest keelduda ei muuda seda olematuks.
5.7.Kuna kaebaja määrati tööle ajavahemikuks 16. oktoobrist 2020 kuni 31. detsembrini 2020, ei ole välistatud, et halduskohtu otsuse tegemise ajaks oli vaidlusaluse käskkirja igasugune mõju kaebaja jaoks lõppenud ning selle tühistamine polnud tema õiguste kaitseks vajalik. Halduskohus on asja juba sisuliselt lahendanud ning asja materjalide põhjal oli võimalik halduskohtu põhjendusi kontrollida. Neid asjaolusid arvestades poleks menetlusökonoomia põhimõttega kooskõlas see, kui ringkonnakohus hakkaks asjas välja selgitama menetlusosaliste seisukohti selle kohta, kas haldusakti mõju on lõppenud ja kas kaebajal on põhjendatud huvi tuvastamiskaebusele üleminekuks.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Tartu Vangla esitas kassatsioonkaebuse, milles palub Riigikohtul ringkonnakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega jätta kaebaja kaebus rahuldamata. Kassatsioonkaebuse põhjendused on järgmised.
6.1.Kohtute seisukoht, et kinnipeetava töövõimelisuse kindlakstegemine on haldusesisene menetlustoiming ning et töövõimelisust tuleb hinnata vahetult enne kinnipeetava tööle määramist, ei ole õige. Vangistusseadus ega ka muu õigusakt ei määratle, kuidas ja millal täpselt enne kinnipeetava tööle määramist tuleb ta töövõimelisus kindlaks teha. Oluline on see, et kinnipeetava võime tööd teha oleks kindlaks tehtud enne tema tööle määramist.
6.2.Kinnipeetavate tervis on pideva arstliku järelevalve all (VangS § 52 lg 2). Kinnipeetava tervises toimuvad muutused, mis vähendavad kinnipeetava võimet tööd teha, kajastatakse operatiivselt vangiregistris (Vabariigi Valitsuse 1. märtsi 2018. a määruse nr 19 „Kinnipeetavate, vahistatute, arestialuste ja kriminaalhooldusaluste andmekogu põhimäärus“ § 16 lg 1, määruse lisa nr 1 p-d 2.4, 6.2 ja 7.2). Seega ei ole vajalik, et enne tööle määramise käskkirja andmist hinnataks kinnipeetava töövõimelisust formaalselt uuesti. Kui kinnipeetava tervises ei ole toimunud muutusi, mis vähendaksid tema võimet töötada, ei ole vajalik ka muuta või üle vaadata tema töövõimelisusele antud varasemat hinnangut.
6.3.Kui arst on varem hinnanud kinnipeetava töövõimeliseks, kuid aja möödudes on toimunud kinnipeetava tervislikus seisundis sellised muutused, mis muudavad isiku kas ajutiselt või püsivalt töövõimetuks, ja arst annab isikule tööst vabastuse, siis tehakse vangiregistrisse kanne arsti sellise otsuse ja välja antud tõendi kohta. Tegemist on üksnes andmete kandmisega vangiregistrisse. See tähendab seda, et ajutise töövabastuse korral (nt haigestumine, trauma või muu ajutine terviserike, mis ei võimalda töötada) tehakse vangiregistrisse kanne ajutise töövabastuse kohta, märkides ära, mis ajavahemikul selline vabastus kehtib. Kui isik ei ole oma tervisest tulenevatel asjaoludel üldse võimeline töötama, tehakse samuti kanne kinnipeetava töökohustusest vabastamise kohta. Lisaks vangiregistrisse tehtavale kandele edastatakse selline teave e-kirja teel peavalvekeskusele, üksusele, kus kinnipeetav paikneb, ja tööhõivega tegelevale spetsialistile. 4(7)
3-20-2194
6.4.Vanglal peab olema asjakohane teave kinnipeetava töövõime kohta. Näiteks on teave kinnipeetava töövõimelisuse kohta vajalik tema ITK koostamisel, milles tuleb muu hulgas ette näha kinnipeetava töövõimelisus ja kutseoskused (VangS § 16 lg 1 p 3). ITK-s peab olema märgitud ja kajastatud kinnipeetava vanglas töötamise kohustus tulenevalt vangistusseadusest, võimelisus teha tööd, kutseoskused, kinnipeetava terviseseisundist tulenevad piirangud, mida peab arvestama kinnipeetava tööle rakendamisel, ning väljaspool vanglat töötamise võimalikkus (määruse nr 21 § 1 lg 21 p 4). ITK täitmisperiood on üks aasta, mida arvestatakse täitmiskava kinnitamisest (määruse nr 21 § 4 lg 3). Täitmisperioodi möödumisel vaadatakse üle täitmisperioodiks planeeritud sekkumiste rakendamine ja tehakse täitmiskava täitmist mõjutavate uute asjaolude ilmnemisel korduv riskihindamine määruse §-s 3 sätestatud korras (määruse nr 21 § 8 lg 2).
6.5.Kaebaja tervist ei olnud põhjendatud ega vajalik enne käskkirja andmist täiendavalt kontrollida. Praegusel juhul ei ole arst tuvastanud kaebajal üldist töövõimetust. Pärast 16. märtsil 2020 antud hinnangut on kaebaja viibinud tervishoiutöötajate vastuvõtul (sh kaebustega seoses valuga kätes). Tervishoiutöötajad on pidanud põhjendatuks vaid kinnipeetava ajutist töökohustusest vabastamist. Seega ei ole arstil põhjust muuta 16. märtsil 2020 antud hinnangut. Pelgalt asjaolu, et kaebaja on vahepealsel perioodil käinud arsti juures ja saanud ka töölt lühiajalisi vabastusi (8. juunist kuni
30.juunini 2020 ja 19. oktoobrist kuni 20. oktoobrini 2020), ei tähenda veel, et isiku töövõime oleks püsivalt langenud. Ka vabaduses viibivad isikud haigestuvad lühiajaliselt, kuid haiguse möödudes on nad taas võimelised oma tööd tegema. Kaebaja tervisekaardist nähtub, et ta on olnud pideva arstliku järelevalve all ning arstid on olnud teadlikud tema tervises toimunud muutustest. Kaebaja tervisekaardist ei nähtu selliseid tervisliku seisundi muutusi, mis annaksid aluse asuda seisukohale, et kaebajat ei oleks tohtinud vaidlusaluse käskkirja alusel vangla majandusabitööle määrata. Sellist tervislikku seisundit ei ole tuvastanud ka arst, kes on pidanud vajalikuks anda üksnes lühiajaline töölt vabastus.
6.6.Arstlik hinnang enne tööle määramise käskkirja andmist ei määra siduvalt ära kinnipeetava kohustust iga kord töötamise korraldust saades sellest käskkirjast lähtudes ka tööle asuda. Kaebaja määrati majandustööle osalise koormusega ning vastavalt vanglateenistuse äranägemisele ja vajadusele käskkirjas märgitud ajavahemikul. Käskkirjast nähtub, et kinnipeetav rakendatakse võimaluse korral osalise töökoormusega kerge iseloomuga majandustööle vangla eluosakonnas ühiskasutuses olevates ruumides või jalutusruumides. Kaebajat planeeriti kasutada kõige kergema iseloomuga majandustöödel, mis on suunatud olmevajaduste rahuldamisele. Töö olemus oli teada ka tervishoiutöötajatele.
6.7.Vangla praktika kohaselt antakse töötamiseks ühekordsed korraldused ja kinnipeetaval on võimalus terviseseisundile tuginedes korralduse täitmisest keelduda. Seda, kas kinnipeetaval on õigus tervisliku seisundi tõttu tööülesande täitmisest konkreetsel juhul keelduda, kontrollib vangla tervishoiutöötaja vajaduse korral täiendavalt samal päeval (vt kolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-53-14, p 16). Tervisekaardist nähtuvalt on nii toimunud ka kaebaja puhul.
7.Kaebaja palub jätta vastuses kassatsioonkaebusele see rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada. Kolleegium tühistab Tartu Ringkonnakohtu 5. mai 2022. a ja Tartu Halduskohtu 26. märtsi 2021. a otsused materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu ja saadab asja uueks läbivaatamiseks halduskohtule (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 230 lg 5 p 3). 5(7)
3-20-2194
9.Kohtud on valesti tõlgendanud VangS § 37 lg-t 3. VangS § 37 lg 3 kohaselt teeb kinnipeetava võimelisuse tööd teha kindlaks arst. Halduskohus leidis, et arst peab kinnipeetava töövõimelisuse tuvastama vahetult enne tema tööle määramist. Ringkonnakohus ei ole halduskohtu tõlgendust kahtluse alla seadnud (vt eelkõige käesoleva otsuse p-d 5.2–5.4). Kolleegium sellise tõlgendusega ei nõustu ja seda alljärgnevatel põhjendustel.
10.Vangistusseaduses ega muudes õigusaktides ei ole määratletud seda, millal enne kinnipeetava tööle määramise käskkirja andmist tuleb ta töövõimelisus kindlaks teha. Ajalist määratlust ei ole võimalik tuletada ka VangS § 37 lg 3 sõnastusest. Kolleegium ei nõustu kohtute seisukohaga, et VangS § 37 lg-s 3 sätestatud kohustus muutuks sisutühjaks, kui tõlgendada sätet nii, et arst ei ole kohustatud kinnipeetava töövõimet hindama vahetult enne tööle määramist. Seadusandja eesmärgiks õigusnormi kehtestamisel võib pidada eelkõige seda, et enne kinnipeetava tööle määramise käskkirja andmist tuvastaks tema põhimõttelise töövõimelisuse meditsiiniteadmistega isik. Töötamine ei ole üldjuhul ohtlik tegevus, mis eeldaks igakordset arstlikku kontrolli vahetult enne tööle määramist (vrd nt kolleegiumi otsus nr 3-19-2164/40, p 18.1). Tegemist on üldise ennetava töövõime tuvastamisega, et vangla teaks, kas ja millistele töödele on võimalik kinnipeetavat määrata (vt ka justiitsministri
30.novembri 2000. a määrusega nr 72 kehtestatud vangla sisekorraeeskirja § 9 lg 3 p 1, justiitsministri 7. veebruari 2007. a määruse nr 9 „Kinnipeetava tööle võtmise, töölt kõrvaldamise ja töölt vabastamise kord“ § 2). Küll on kolleegium leidnud, et kinnipeetava tööle määramisel võib tema töövõimelisuse kindlaks teha ainult arst, mitte näiteks vastava erialase kvalifikatsiooniga õde (vt otsus asjas nr 3-3-1-53-14, p 15). Tervishoiuteenust osutav õde saab anda kinnipeetava terviseseisundile hinnangu olukorras, kus arst on juba tuvastanud kinnipeetava töövõimelisuse tema tööle määramise käskkirja andmisel, kuid ootamatu terviserikke tõttu keeldub kinnipeetav tööle asumisest (viidatud otsuse p 16).
11.Kolleegium leiab, et kinnipeetava tööle määramise käskkirja õiguspärasuse hindamisel ei ole määravat tähtsust sellel, kui pikk ajavahemik jääb VangS § 37 lg 3 alusel antava arsti hinnangu ja tööle määramise käskkirja vahele. Tegemist on käskkirja aluseks oleva tõendiga, mis on teiste tõenditega ümber lükatav (kolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-44-14, p 19). Ka vahetult enne tööle määramise käskkirja andmist antud arsti hinnangut, et kinnipeetav on töövõimeline, on võimalik teiste tõenditega ümber lükata (vrd viidatud otsuse p-d 20–21).
12.Praegusel juhul tulnuks kohtumenetluses kontrollida, kas kaebaja väide, et tema tervislik seisund 14. oktoobri 2020. a käskkirja andmise ajal ei võimaldanud tal osaleda osakoormusega kergel majandustööl, vastab tõele. Kohtud seda VangS § 37 lg 3 ebaõige kohaldamise tõttu ei teinud. Kolleegium selgitab sellega seoses järgmist.
13.Vastustaja tugines kaebaja tööle määramisel arsti 16. märtsi 2020. a hinnangule tema töövõimelisuse kohta. Seega jäi tööle määramise käskkirja ja töövõime hindamise vahele ligikaudu seitse kuud. Ka seitsme kuu tagune arsti hinnang võib tõendada kinnipeetava töövõimelisust, kui enne tööle määramise käskkirja andmist ei ole kinnipeetav välja toonud ja vanglale ei ole muul viisil teada saanud asjaolusid, mis viitaksid, et ta ei ole tervislikel põhjustel võimeline töötama (VangS § 37 lg 2 p 3). Selliste asjaolude väljaselgitamiseks tuleb muu hulgas kinnipeetav enne tööle määramise käskkirja andmist ära kuulata (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 1, vt ka otsus asjas nr 3-3-1-44-14, p 17). See, et kinnipeetavate tervis on pideva arstliku järelevalve all (VangS § 52 lg 2) ja kinnipeetava tervises toimuvad muutused kajastatakse operatiivselt vangiregistris, ei taga täielikult seda, et vanglal oleks tööle määramise käskkirja andmise hetkel kõik kinnipeetava töövõimelisuse kindlakstegemiseks vajalikud asjaolud teada. Seda aitab tagada kinnipeetava ärakuulamine enne tööle määramise käskkirja andmist, mille tulemusena võib muu hulgas selguda, et arst peab kinnipeetava 6(7)
3-20-2194 töövõimelisust uuesti hindama. Vaidlustatud käskkirjast ega vaideotsusest ei nähtu, et vangla oleks kaebajale andnud enne käskkirja andmist võimaluse oma seisukoha esitamiseks. Ka kohtud ei ole seda kindlaks teinud, kas kaebaja kuulati ära või mitte.
14.Kaebaja võimalik ära kuulamata jätmine ei tähenda, et tema tööle määramise käskkiri tuleb ilmtingimata kehtetuks tunnistada, vaid ärakuulamisõiguse rikkumise korral tuleb selgitada, kas see võis mõjutada lõpptulemust (HMS § 58, nt kolleegiumi otsus nr 3-18-763/15, p 13). Praegusel juhul ei ole kolleegiumil võimalik kohtute tuvastatud asjaolude pinnalt üheselt veenduda, kas kaebaja tervislik seisund võimaldas tal 14. oktoobri 2020. a tööle määramise käskkirja andmise seisuga temale määratud tööd teha. Kuigi ringkonnakohus on tuvastanud, et kaebaja tervisekaardi andmetest ei nähtu asjaolusid, mis vältimatult välistaksid tema töövõimelisuse 2020. a oktoobris (vt käesoleva otsuse p 5.5), ei ole võimalik aru saada, kas see järeldus tugineb arsti hinnangul. Üldjuhul kohus ise kinnipeetava tervisekaardi andmete alusel kinnipeetava töövõime kohta järeldusi teha ei saa.
15.Halduskohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel kindlaks teha, kas kaebaja väide, et ta tervislik seisund 14. oktoobri 2020. a käskkirja andmise ajal ei võimaldanud tal osaleda osakoormusega kergel majandustööl, vastab tõele. Kui vangla ei kuulanud kaebajat enne tööle määramise käskkirja andmist ära, peab vangla tõendama, et kaebaja väide ei vasta tõele (vt 3-3-1-44-14, p 21, ka kolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-24-13, p 17). Tagantjärgi on võimalik kaebaja töövõimelisust käskkirja andmise hetkel kindlaks teha muu hulgas tema tervisekaardi andmete alusel, kasutades terviseandmete hindamisel arsti abi, kuni seadus nii nõuab, ja võttes arvesse ka muid olulisi asjaolusid.
Kuna Riigikohus ei tee asjas lõplikku otsust, ei jaga ta menetluskulusid (HKMS § 109 lg 4).
Kolleegium asendab avaldatavas otsuses kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.