Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Kaire Pikamäe, Einar Vene, Tiina Pappel 09.12.2025, Tartu 3-23-164 X.X. kaebus Viru Vangla 17.01.2023. a käskkirja nr 62/23-1 tühistamiseks Tartu Halduskohtu 31.03.2025. a otsus X.X. apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja X.X. Vastustaja Viru Vangla
RESOLUTSIOON
1.Tagastada X.X.-ile 06.11.2025. a seisukoha lisa.
3.Jätta X.X. apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 31.03.2025. a otsus muutmata.
4.Jätta X.X. menetluskulud apellatsiooniastmes Eesti Vabariigi kanda.
5.Asendada avaldatavas kohtuotsuses X.X. nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 08.01.2026 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
1.Viru Vangla määras 17.01.2023. a käskkirjaga nr 6-2/23-1 X.X. tööle haldusosakonda majandustööde abitööliseks, koristaja ametikohale, tähtajatult alates 18.01.2023, tunnitasuga 0,63 eurot. Käskkirja kohaselt kooskõlastas meditsiiniosakonna arst 30.09.2022 kinnipeetava tööle määramise. Arsti hinnangu järgi on kinnipeetav töövõimeline ja ta on võimeline vanglas töötama kergematel majandustöödel.
2.Viru Vangla jättis 28.03.2023. a vaideotsusega nr 6-2/40-3 X.X. vaide 17.01.2023. a käskkirja peale rahuldamata.
3.X.X. esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus tühistada Viru Vangla 17.01.2023. a käskkiri nr 6-2/23-1. Kaebaja palus asja arutada istungil ning kuulata üle vanglaarst H. Silvet. Kaebuse põhjendused: Kaebaja terviseseisund ja tuvastatud diagnoosid takistavad tal majandustööde tegemist. Kaebajal on tuvastatud hüpertooniatõbi, õlaliigese artroos, krooniline valusündroom seljas. Koristamisel tehtavad liigutused põhjustaksid kaebajale ülemäärast valu. Kõrge vererõhuga kaasneb halb enesetunne, peavalu, peapööritus. 01.02.2023 ei saanud kaebaja meditsiinilist abi seoses kõrge vererõhuga ja kukkudes vigastas end. Tallinna Vangla arst leidis 01.11.2021, et kaebaja ei ole töövõimeline, kuid Viru Vanglas on arst teisel seisukohal. Viru Vangla arst võib olla kinnipeetavate töövõimelisuse otsustamisel vangla mõju all.
4.Viru Vangla palus 19.06.2023. a vastuses jätta kaebus rahuldamata.
5.Tartu Halduskohus jättis 07.01.2025. a määrusega kaebaja taotluse tunnistaja ülekuulamiseks rahuldamata.
6.X.X. palus 22.01.2025. a avalduses nõuda vanglalt välja dokumendid, millest nähtuks, millistest allikatest ja mille alusel saab vangla jurist andmeid kaebaja tervisliku seisundi kohta.
7.X.X. palus 11.02.2025. a avalduses võtta haldusasja juurde SA Ida-Viru Keskhaigla 29.08.2024. a ambulatoorne epikriis haldusasjast nr 3-24-2735.
8.Tartu Halduskohus jättis 19.02.2025. a määrusega kaebaja taotlused tõendite kogumiseks rahuldamata.
9.Tartu Halduskohus jättis 31.03.2025. a otsusega kaebuse rahuldamata ning menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Otsuse põhjendused: 1) Arst tegi enne 17.01.2023. a käskkirja andmist kindlaks, et kaebaja on töövõimeline ning et ta on võimeline vanglas töötama kergematel majandustöödel. Kaebaja väljatoodud asjaoludega on tööle määramise käskkirjas arvestatud. Asja materjalid (tervisekaardi väljavõtted) ei kinnita, et kaebaja tervislik seisund olnuks käskkirja andmisel selline, mis välistaks kergete majandustööde tegemise võime täielikult. Kaebaja viidatud terviseprobleeme, s.h hüpertooniatõvest, artroosist ja lülisamba probleemidest tingitud vaegusi on võimalik ravimitega leevendada ja piisavalt kontrolli all hoida. Kaebaja üritab terviseprobleeme liigselt võimendades ebakohaselt näidata oma töövõimelisust sedavõrd madalana, et saavutada üldine töövabastus olukorras, kus osakonnas üldise liikumise ja tegutsemisega kaebajal suuri probleeme ei paista olevat. 2) Asja materjalidest, s.h tervisekaardi väljavõtetest ei nähtu, et hüpertooniatõvest tingitud komplikatsioonid ja erinevate liigestega seotud valusündroomid oleksid kaebajal sedavõrd intensiivsed, et välistaksid tema tööle määramise kergematele majandustöödele. Asja materjalide pinnalt ei saa kaebaja terviseseisundis tuvastada sedavõrd tõsiseid häiringuid, mis oma intensiivsuselt seaksid tööle määramisega kaasnevate tagajärgede tulemusena kaebaja tervise ülemääraselt ohtu või põhjustaks talle raskeid kannatusi. Tervisekaardi väljavõtted kinnitavad, et kaebaja tervislikku seisundit kontrollitakse pidevalt ning talle on tagatud vajalik ravi ja ravimid. Kui kaebaja tervislik seisund on pärast tööle määramise käskkirja andmist oluliselt muutunud ja see takistab konkreetse tööle asumise korralduse täitmist, on kaebajal võimalik sellele tugineda ning vanglal lasub kohustus seda asjaolu hinnata, kasutades tervishoiutöötaja abi.
2
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
10.X.X. esitas 05.04.2025 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 31.03.2025. a otsus ja teha uus otsus, millega tema kaebus ja taotlused rahuldada ning alternatiivselt saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Vangla ei arvestanud 17.01.2023. a käskkirja andmisel piisavalt kaebaja terviseseisundit ja sellest tulenevate raskustega majandustööde tegemisel. 22.09.2022 seisuga olid kaebajal terviseprobleemid olemas, mis välistab töötamise. Enne kooskõlastuse andmist ei kuulanud arst kaebajat ära, millega rikkus uurimispõhimõtet. Kaebaja viitas Tartu Ringkonnakohtu 02.03.2012. a otsusele nr 3-10-2294 ja 02.07.2013. a otsusele nr 3-11-2363. Koristamine on füüsiline töö, millega kaasneb selja koormamine. Vangla jättis tähelepanuta kaebaja füsioloogilised ohutegurid. Kohus mõistis kaebaja terviseseisundit valesti ja tegi sellest ekslikud järeldused. Kuna kaebajal on tuvastatud arstide poolt erinevad kroonilised haigused, pearinglus, kõrge vererõhk, õlaliigese ja selja valud, siis ei saanud ta reaalselt tööle asuda. 2) 11.02.2025. a taotluses mainitud SA Ida-Viru Keskhaigla 29.08.2024. a epikriis tõendab, et vanglaarst määras kaebajale töövabastuse seoses sama diagnoosiga, mis kaebajal oli 30.09.2022, 30.01.2023 ja 12.06.2023. Seega vanglaarsti arvamused teevad tööle määramise käskkirja õigusvastaseks. Kohus jättis esitatud tõendi põhjendamatult tähelepanuta. 3) Kohus jättis 22.01.2025. a avalduse rahuldamata, mis rikub kaebaja põhiõigusi ja vabadusi ning piirab õigust kaitsele. 4) Kohus jättis kaebaja taotluse tunnistaja ülekuulamiseks rahuldamata. Kohtu tegevus on õigusvastane ja piirab õigust kaitsele. Vajalik oli kohtuistung. 5) 28.08.2024 andis SA Ida-Viru Keskhaigla arst kaebajale töövabastuse, kuid vanglaametnik andis talle käsu tööle minna (haldusasi nr 3-25-244). Kaebajal on preventiivne huvi vältida edaspidi vangla õigusvastast tegevust. Kohus vääralt hindas Justiitsministeeriumi ja Tallinna Vangla esitatud tõendeid, mis tõi kaasa kohtu poolt ebaõige materiaalõiguse normi kohaldamise. Rikutud on kaebaja õigust õiglasele ja ausale ning erapooletule menetlusele.
11.Viru Vangla palub 14.05.2025. a vastuses jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused: Kaebaja tervises ei esinenud seisundit, mis takistanuks tal kergemat majandustööd teha 17.01.2023. a käskkirja andmise ajal. Kaebajal esinevate erinevate terviseprobleemidega arvestati käskkirja andmisel.
12.X.X. palub 06.11.2025. a seisukohas kaasata tõlk ja osutada tõlketeenust käesoleva dokumendi tõlkimiseks eesti keelde; nõuda vangla meditsiiniosakonnalt välja vasaku õlaliigese MRT analüüs; kaasata sõltumatu ekspert; tunnistada 19.02.2025. a määrus ebaseaduslikuks ning võtta asja juurde 18.09.2025. a ambulatoorne epikriis. Seisukoha põhjendused: Kaebajal on vererõhk tavaliselt üle 160/100, ka üle 190/100, mis on ohtlik elule ja tervisele. Kaebaja parem käsi nõuab liigese vahetamist ja on praktiliselt töövõimetu. 16.09.2025 tehtud parema õla korduv MRT näitab liigese seisundi halvenemist. Käesolevaks hetkeks on kaebajal tuvastatud ka vasaku õlaliigese artroos. Sõltumatu ekspert võib olla Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi (EKEI) ekspert kaebaja liigeste ja selgroo kahjustuse, samuti võimaliku valu intensiivsuse taseme tuvastamiseks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
13.Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. 3
14.Käesolevas haldusasjas on vaidlus kaebaja töövõimelisuse üle majandustööle määramise käskkirja andmisel 17.01.2023. Halduskohus leidis, et vaidlustatud käskkiri on õiguspärane. Tartu Halduskohus sedastas 31.03.2025. a otsuses, et arst tegi enne 17.01.2023. a käskkirja andmist kindlaks, et kaebaja on töövõimeline ning et ta on võimeline vanglas kergematel majandustöödel töötama. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 201 lg 4). Kohtuotsuse põhjendustest nähtuvalt hindas halduskohus asjas esitatud tõendeid igakülgselt, objektiivselt ning nende kogumis ja vastastikuses seoses. Ühtki asjakohast kaebaja väidet ega esitatud tõendit ei ole tähelepanuta jäetud. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Halduskohus ei ole eksinud otsuse tegemisel materiaalõiguse normide kohaldamisel, ei ole hinnanud tõendeid ebaõigesti ega ole rikkunud kohtumenetluse norme, mis tooks kaasa kohtuotsuse tühistamise. Apellatsioonkaebuses esitab kaebaja ositi samad väited, millele halduskohus on vaidlustatud otsuses juba põhjalikult vastanud. Vastuseks apellatsioonkaebuses väidetule märgib ringkonnakohus järgmist.
15.Vangistusseaduse (VangS) § 37 lg 1 sätestab kinnipeetavale imperatiivse töökohustuse. Juhud, mil kinnipeetav võib töötamise kohustusest vabaneda, on ammendavalt loetletud VangS § 37 lg-s 2, mille kohaselt ei pea töötama kinnipeetav, kes on üle 63 aasta vana (p 1); omandab üldharidust, kutseharidust või osaleb töötalasel koolitusel (p 2); ei ole võimeline töötama tervislikel põhjustel (p 3); kasvatab kuni 3-aastast last (p 4). VangS § 37 lg 3 (kuni 31.03.2024 kehtinud redaktsioonis) kohaselt teeb arst kindlaks kinnipeetava võimelisuse teha tööd. Kohtupraktikas on sedastatud, et VangS § 37 lg 2 p-s 3 nimetatud töökohustuse puudumise väljaselgitamiseks on ainupädevus arstil (RKHKo 22.01.2015, 3-3-1-53-14, p 15) ning kinnipeetav tuleb enne tööle määramise käskkirja andmist ära kuulata (RKHKo 03.03.2023, 3-20-2194, p 13). 17.01.2023. a käskkirjast (p 2, dtl 13-14) nähtuvalt andis vangla kaebajale enne käskkirja andmist võimaluse oma seisukoha esitamiseks. Kaebaja ka esitas vanglale endapoolse seisukoha (dtl 71-72). Ringkonnakohus selgitab, et arstil tuleb anda kooskõlastus kinnipeetava töövõimelisuse kohta, kuid arstil ei ole seejuures kohustust kinnipeetavat ära kuulata. Eeltoodut arvestades on sisutu kaebaja etteheide, et enne kooskõlastuse andmist ei kuulanud arst teda ära. Vangla ei ole käesoleval juhul kinnipeetava ärakuulamisõigust rikkunud, kuna andis talle võimaluse seisukoha esitamiseks.
16.HKMS § 158 lg 2 lausest 2 tuleneb kohtu kohustus hinnata haldusakti või toimingu õiguspärasust haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga. Eelviidatud sättest tuleneb, et haldusakti õiguspärasust hinnatakse kooskõlas akti andmise ajal kehtinud õiguse ja tollal valitsenud faktilise olukorraga. Seega sai halduskohus kontrollida, kas haldusakti andmise ajal olemasolevate tõendite pinnalt tuvastas vastustaja asjaolud õigesti. Halduskohtu otsuse põhjendustest (p-d 11-13) nähtuvalt kujundas kohus seisukoha kaebaja tervisliku seisundi kohta selgelt käskkirja andmise aja seisuga. Halduskohus sedastas otsuses kohtuasja materjalide pinnalt õigesti, et kaebajal esines erinevaid terviseprobleeme, kuid need ei olnud olemuselt sedavõrd rasked, et takistanuks tal kergete majandustööde tegemist. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi taolist tõendit, mis lükkaks ümber arsti poolt antud kooskõlastuse õigsuse. Kohus saaks arsti kooskõlastuse kahtluse alla seada arsti ilmselge eksimuse korral. Käesolevas haldusasjas esitatud tõendid ei kinnita, et kaebajal esinesid sellised vaevused, mis ilmselgelt takistasid vaidlustatud käskkirjaga määratud töö tegemist. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole halduskohus arsti kooskõlastuse hindamisel oma järeldustes eksinud. Vastustaja toimis vaidlustatud käskkirja andes õiguspäraselt. Vastustaja arvestas piisavalt kaebaja tervisliku seisundiga. Seetõttu ei ole käskkiri õigusvastane ning halduskohus jättis põhjendatult kaebuse rahuldamata. 4
17.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaebaja viited Tartu Ringkonnakohtu 02.03.2012. a otsusele nr 3-10-2294 ja 02.07.2013. a otsusele nr 3-11-2363 asjakohased. Eelnimetatud kohtuasjades toimus vaidlus vangla käskkirjade üle distsiplinaarkaristuste määramise kohta. Käesolevas haldusasjas on aga vaidlus tööle määramise käskkirja üle.
18.Vaidlustatud käskkirjaga ei antud kaebajale konkreetset korraldust tööle asuda. Kuna käesolevas haldusasjas ei ole vaidlust vangla poolt kaebajale tööle asumiseks antud korralduse õiguspärasuse üle, millele kaebaja viitab apellatsioonkaebuse p-s 5.5, siis jätab ringkonnakohus kaebaja vastavad väited tähelepanuta. Ringkonnakohus peab vajalikuks selgitada kaebajale, et seda, kas kaebajal on õigus tervise tõttu tööülesande täitmisest konkreetsel päeval keelduda, kontrollib vangla meditsiinitöötaja vajadusel täiendavalt samal päeval.
19.Kaebaja väitel on halduskohtu poolt tunnistaja (arsti) ülekuulamise taotluse rahuldamata jätmine õigusvastane ja piirab tema õigust kaitsele. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga. Halduskohtumenetluses sätestab uurimispõhimõtte HKMS § 2 lg 4 lause 1, mille kohaselt tagab kohus omal algatusel asja lahendamiseks oluliste asjaolude väljaselgitamise, kogudes vajaduse korral tõendeid ise või tehes nende esitamise kohustuseks menetlusosalistele. Seega uurimispõhimõte ei ole absoluutne, vaid kohtul tuleb koguda tõendeid üksnes olukorras, kus kohtu hinnangul esineb selleks vajadus. Kohus peab tõendite kogumise abil kõrvaldama lüngad menetlusosaliste poolt kohtule antud teabes selliselt, et asja otsustamisel tähtsust omavate asjaolude osas ei oleks enam kahtlusi. See ei tähenda, et kohus oleks kohustatud tegelema menetlusosaliste asjasse puutumatute argumentidega ning uurima igat võimalikku probleemi, mis teoreetiliselt võiks asja lahendamist mõjutada. Asjaolude väljaselgitamine peab jääma vaidluse eseme piiridesse. Uurimispõhimõte vaidluse eseme piire ei avarda (HKMS, kommenteeritud väljaanne, K. Merusk, I. Pilving, Juura 2013, lk 29). Tartu Halduskohus jättis 07.01.2025. a määruse (dtl 257259) resolutsiooni p 1 kohaselt rahuldamata kaebaja taotluse tunnistaja ülekuulamiseks. Halduskohus asus seisukohale (määruse põhjenduste p 11), et haldusasja õigeks lahendamiseks ei ole tunnistaja ülekuulamine vajalik. Haldusasja toimikus on hulgaliselt tõendeid kaebaja terviseseisundi kohta, kaebaja on põhjalikult erinevates kohtule esitatud avaldustes oma terviseseisundit kirjeldanud ning ka vastustaja on kaebaja terviseseisundi osas omapoolsed seisukohad esitanud. Halduskohtule ei ilmnenud, et tunnistaja ülekuulamine omaks asja lahendamisel olulist lisaväärtust. Ringkonnakohtule ei nähtu haldusasja materjalide pinnalt, et halduskohus oleks jätnud vajalikud asjaolud välja selgitamata või tõendid kogumata. Seega jättis halduskohus tunnistaja ülekuulamise taotluse põhjendatult rahuldamata.
20.Kaebaja väitel oli vajalik pidada asjas kohtuistung. HKMS § 131 lg 1 p 2 näeb ette, et kohus võib asja läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui kohtu hinnangul on asja lahendamiseks olulised asjaolud võimalik välja selgitada kohtuistungit korraldamata ning menetlusosalistel puudub ilmselgelt põhjus kohtuistungi korraldamist nõuda, arvestades kaalul olevaid õigushüvesid ja vaidluse iseloomu, sealhulgas kui menetlusosaliste vahel on vaidluse all üksnes õigusküsimused. Tartu Halduskohus selgitas 07.01.2025. a määruses (põhjenduste p 12), et asja saab kohtule esitatud tõendeid arvestades läbi vaadata kirjalikus menetluses (kohus ei pidanud tunnistaja ülekuulamist vajalikuks; vaidlus ei eelda tõendite uurimist kohtuistungil; kirjalik menetlus tagab asja lahendamise mõistliku aja jooksul ja väiksemate kuludega). Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga. Kaebaja ei ole ka apellatsiooniastmes ära näidanud, kuidas aidanuks kohtuistungi korraldamine asja lahendamisele kaasa. Pooled on 5
saanud oma seisukohti selgitada halduskohtule esitatud menetlusdokumentides. Halduskohus märkis määruses, et menetlusosalistel on õigus esitada täiendavaid menetlusdokumente ja vastuväiteid teise menetlusosalise täiendavatele menetlusdokumentidele. Kaebaja sai eelnimetatud halduskohtu määruse kätte 07.01.2025 ning ta esitas seejärel 22.01. ja 11.02.2025 täiendavad avaldused (dtl 260-261 ja 262). Ringkonnakohus selgitab, et kohtuistungi korraldamine on vajalik eelkõige olukorras, kus vaidlusega seonduvad asjaolud on ebaselged ning vajavad kohtu poolt täpsustamist menetlusosaliste kaasabil. Käesolevas haldusasjas selliseid asjaolusid ei ilmne. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole käesolevas haldusasjas vaidlustatud käskkirja üle peetavas vaidluses kaalul olevad õigushüved ja vaidluse iseloom sellised, mis tooksid kaasa vajaduse korraldada asja arutamiseks kohtuistung.
21.Kaebaja heidab ette, et halduskohus jättis tema 22.01.2025. a taotluse – nõuda vanglalt välja dokumendid, millest nähtuks, millistest allikatest ja mille alusel saab vangla jurist andmeid kaebaja tervisliku seisundi kohta - rahuldamata, rikkudes tema põhiõigusi ja vabadusi ning piirates õigust kaitsele. Tartu Halduskohus jättis 19.02.2025. a määrusega (dtl 264-265) kaebaja taotluse rahuldamata. Halduskohus ei pidanud vajalikuks koguda haldusasja juurde täiendavaid tõendeid kaebaja terviseandmete töötlemise kohta, kuna kaebaja terviseandmete töötlemine oli põhjendatud kaebaja poolt haldusasjas esitatud taotluste ja kaebuse lahendamise jaoks ning vastustaja esitas õiguspäraselt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27.04.2016. a määruse (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) art 9 lg 2 p f alusel terviseandmeid sisaldavad tõendid kohtule (määruse põhjenduste p 6). Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata. Ringkonnakohus selgitab täiendavalt, et HKMS § 62 lg 3 sätestab alused, millal kohus võib lubamatu tõendi tagastada ja selle vastuvõtmisest keelduda. Käesoleval juhul selliseid aluseid ei esine. Kaebaja ei ole apellatsioonkaebuses põhistanud, et vastustaja poolt kohtule esitatud tõendid saadi põhiõiguse rikkumisega, mis annaks aluse tõendi tagastamiseks (HKMS § 62 lg 3 p 1). Lisaks arvestades, et kaebus on esitatud Viru Vangla vastu ning nii vangla meditsiiniosakond kui ka jurist täitsid oma ülesandeid Viru Vangla koosseisus, ei saa järeldada, et tegemist on kaebaja õiguste rikkumisega saadud andmetega. Seega on kaebaja etteheide põhjendamatu.
22.Kaebaja ei nõustu ka sellega, et halduskohus ei võtnud haldusasja nr 3-24-2735 juurest käesoleva haldusasja materjalide juurde kaebaja 11.02.2025. a taotluses (dtl 262) mainitud SA Ida-Viru Keskhaigla 29.08.2024. a epikriisi. Ringkonnakohtu hinnangul jättis halduskohus kaebaja 11.02.2025. a taotluse tõendite kogumiseks põhjendatult rahuldamata, kuna HKMS § 62 lg 2 näeb ette, et kohus võtab vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumist ning arvestab ainult tõendeid, millel on asjas tähtsust. Tartu Halduskohus märkis 19.02.2025. a määruses, et kaebuse õigeks lahendamiseks ei ole vajalik koguda haldusasja materjalide juurde SA Ida-Viru Keskhaigla 29.08.2024. a epikriisi, mis tõendab, et vangla arst on määranud kaebajale 2024. a töövabastuse, sest haldusasjas on vaidluse all 17.01.2023. a käskkirja õiguspärasus. Halduskohus selgitas, et kohus peab hindama eelnimetatud haldusakti õiguspärasust selle andmise aja ehk 17.01.2023. a seisuga (HKMS § 158 lg 2). Vaidlusaluse käskkirja õiguspärasust ei mõjuta kaebaja tervisele pärast haldusakti väljastamist antud hinnang, s.h käskkirja väljastamisest ligikaudu 1,5 aastat hiljem antud töövabastus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga.
23.Ringkonnakohus jätab tähelepanuta kaebaja väited seonduvalt haldusasjaga nr 3-25-244, preventiivse huviga vältimaks vangla õigusvastast tegevust ning Justiitsministeeriumi ja Tallinna Vangla esitatud tõenditega, kuna need ei seondu käesoleva vaidluse esemega.
6
24.Kaebaja väitel on rikutud tema õigust õiglasele ja ausale ning erapooletule menetlusele. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga. Ringkonnakohus selgitab, et põhiseaduse (PS) § 15 sätestab õiguse tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele, mille tagamise eelduseks on, et kaebuse vaatab läbi kohus, mis vastab PS § 146 nõuetele, s.t mille pädevuses on õigusemõistmine ning mis on sõltumatu ja erapooletu. Kaebajale on kohtusse pöördumise õigus olnud tagatud ning kaebaja ei ole seadnud kahtluse alla, et tema kaebuse vaatas läbi selleks pädevust omav sõltumatu kohus. Üksnes asjaolust, et halduskohus ei teinud otsust kaebaja kasuks, ei saa järeldada kohtumenetluse ebaausust ega erapoolikust. Ringkonnakohtule ei nähtu asjaolusid, mis viitaksid halduskohtu ebaaususele või erapoolikusele ning selliseid asjaolusid ei ole välja toonud ka kaebaja.
25.Kaebaja palub nõuda vangla meditsiiniosakonnalt välja vasaku õlaliigese MRT analüüs. Kuna kaebaja taotlusest ei selgu, kuidas seondub taotlus käesolevas haldusasjas vaidlustatud käskkirjaga, siis jätab ringkonnakohus kaebaja taotluse rahuldamata (HKMS § 62 lg 2). Kaebaja palub ka võtta asja juurde tõendina SA Ida-Viru Keskhaigla 18.09.2025. a ambulatoorne epikriis. Ka nimetatud tõend ei ole asjassepuutuv, mistõttu ringkonnakohus tagastab selle kaebajale (HKMS § 62 lg 2).
26.Kaebaja märgib, et tema arvates tuleb kaasata sõltumatu EKEI ekspert tema liigeste ja selgroo kahjustuse, samuti valu intensiivsuse taseme tuvastamiseks. Ringkonnakohus kahtleb eksperdi võimes anda tagantjärgi vaieldamatut hinnangut vaidlustatud käskkirja andmise ajal esinenud kaebaja töövõime kohta. HKMS § 4 lg 4 kohaselt tuvastab kohus haldusasja raames iseseisvalt ja lõplikult kõik selle lahendamisel tähtsust omavad asjaolud, kui seadus ei sätesta teisiti. Ka on kohtupraktikas selgitatud, et halduskohus on pädev tuvastama kõiki asjaolusid, millest sõltub haldusakti õiguspärasus (RKHKo 13.11.2014, 3-3-1-44-14, p 19). Ringkonnakohtu hinnangul puudub käesolevas haldusasjas ilmselgelt vajadus ja põhjendatus ekspertiisi määramiseks. Seetõttu jääb kaebaja taotlus ekspertiisi määramiseks rahuldamata.
27.Kaebaja taotluse osas kaasata tõlk ja osutada tõlketeenust 06.11.2025. a venekeelse seisukoha (dtl 301-302) tõlkimiseks eesti keelde, märgib ringkonnakohus, et kohus tõlkis kaebaja venekeelse seisukoha eesti keelde (dtl 308-309), mistõttu jätab ringkonnakohus kaebaja taotluse rahuldamata.
28.Eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 31.03.2025. a otsuse muutmata.
29.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 118 lg 3 kohaselt kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Ringkonnakohus rahuldas 24.04.2025. a määrusega kaebaja menetlusabi taotluse apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks. Kuna ringkonnakohus jätab kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud (riigilõiv 20 eurot) apellatsiooniastmes HKMS § 118 lg 3 alusel Eesti Vabariigi kanda.
30.Ringkonnakohus peab kaebaja isikuandmete kaitseks vajalikuks asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt) 7
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.