3-21-107 Xi kaebus Viru Vangla 2. novembri 2020. a käskkirja nr 63/790-1 ja 15. detsembri 2020. a vaideotsuse nr 6-12/355-2 tühistamiseks
Haldusasi
Menetlusosalised ja nende Kaebaja –X esindajad Vastustaja – Viru Vangla, volitatud esindajad Eve Kangro ja Indrek Arming Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
Jätta Xi kaebus rahuldamata. Jätta menetluskulud poolte enda kanda. Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga. Tunnistada menetlus kinniseks kaebaja terviseandmeid sisaldavate tõendite (tl 24-47p) ning töövõime hindamise eksperthinnangu (tl 16p ja 67-74) osas.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 18. detsembril 2023. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Vangla määras 2. novembri 2020. a käskkirjaga nr 6-3/790-1Xile (edaspidi ka kaebaja) vangistusseaduse (VangS) § 67 lg 1 ja § 37 lg 1 rikkumise eest distsiplinaarkaristuseks kartserisse paigutamise 15 ööpäevaks. Käskkirjas on esitatud järgmised põhjendused:
1) kaebaja ei allunud 1. oktoobril 2020 kella 9:57 paiku valvuri korraldusele asuda tööle. Valvuri koostatud ettekande kohaselt keeldus kinnipeetav töötamast tervislikel põhjustel. Terviseseisundit kontrollinud meditsiiniõde kinnitas, et kinnipeetava terviseseisund võimaldab tal tööle minna, kuid seepeale teatas kinnipeetav, et siis ta lihtsalt ei lähe tööle; 2) kinnipeetav oli Viru Vangla 31. detsembri 2019. a käskkirjaga nr 6-2/822-1 määratud tööle finants-ja majandusosakonna majandustööde abitööliseks, tähtajatult alates 31. detsembrist 2019. Vastavalt arsti ettekirjutusele võis ta töötada 1 tund päevas, täites kõiki tööjuhendis tulenevaid tööülesandeid. Tööle asumise korralduse andmise hetkel oli käskkiri kehtiv ning seega lasus kinnipeetaval kohustus täita vanglaametniku antud korraldust. Kinnipeetav oli teadlik, et peab ametniku korraldusele alluma. Kinnipeetava puhul ei esinenud VangS § 37 lg-s 2 sätestatud töötamist välistavaid aluseid; 3) enne tööle määramise käskkirja andmist on kaebaja tervislikku seisundit kontrollinud arst, arvestades kõiki asjaolusid, ning tunnistanud kinnipeetava töövõimeliseks. Arstile olid teada isiku terviseprobleemid ning arst oli töövõimelisuse hindamisel piiranguid kohaldades nendega arvestanud. Ka meditsiiniõde arvestas 1. oktoobril 2020 kinnipeetava töövõimelisust hinnates tema terviseseisundi ning talle kohaldatavate piirangutega. Koristamist vanglas ei saa pidada raskeks füüsiliseks tööks, mis koormaks kinnipeetavat vaimselt või füüsiliselt, põhjustades terviseprobleemide süvenemist või teket. Tegemist oli igapäevaelu tavapärase toiminguga, mitte spetsiifilise ning eritingimusi nõudva tööga; 4) meditsiiniõe 1. oktoobri 2020. a terviseseisundi kontrolli tõendist ei nähtu, et kinnipeetavale oleks antud korraldus või soovitus minna kohe pärast vastuvõttu kambrisse puhkama või lamamisrežiimile. Vanglal puudub alus kahelda eriharidusega meditsiiniõe hinnangus. Isikul puudub reaalne soov töötada; 5) Töötukassa otsus kinnipeetava puuduva töövõime kohta ei puuduta töötamist vanglas ega ole siduv kinnipeetava töövõimelisuse hindamisel; 6)kuna kinnipeetava puhul ei ilmnenud töötamist välistavaid asjaolusid, pani ta toime rikkumise mitte alludes korraldusele asuda tööle. Vanglateenistuse eesmärk on suunata kinnipeetav õiguskuulekale käitumisele ja üheks viisiks edaspidist elu õiguskuulekalt elada on tööoskuste ja harjumuste tekitamine ning säilitamine. Keeldumine töökohustusest väljendab otsest vastupanu vanglasüsteemile ning õiguskorrale. Tegemist on olulise kohustuse eiramisega, mis näitab, et kinnipeetav ei soovi asuda õiguskuulekale teele, mistõttu on korraldusele mitteallumise puhul tegemist raske rikkumisega; 7) kinnipeetaval on kuus kehtivat distsiplinaarkaristust, neist kolm allumatuse ja töökohustuse eiramise eest. Viimase samalaadse teo eest määrati talle 10 ööpäeva kartserit 26. mail 2020. Varasem karistamine ei ole avaldanud piisavalt mõju.
2.Viru Vangla jättis 15. detsembri 2020. a vaideotsusega nr 6-12/355-2 rahuldamata Xi vaide 2. novembri 2020. a käskkirja nr 6-12/355-1 kehtetuks tunnistamiseks. 3.X esitas 14. jaanuaril 2021 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla 2. novembri 2020. a käskkirja nr 6-3/790-1 ja 15. detsembri 2020. a vaideotsuse nr 6-12/355-2 tühistamiseks.
4.Kaebus jagati lähtudes kohtu tööjaotusplaanist ja juhusliku jagamise põhimõttest menetlemiseks kohtunik Maria Lõbusale. Kohus võttis kaebuse 3. augusti 2021. a määrusega menetlusse. Tartu Halduskohtu esimehe 18. septembri 2023. a käskkirjaga nr 11-1/23/26 jagati 2(9)
3-21-107
kohtunik M. Lõbusa menetluses olev kohtuasi nr 3-21-107 ümber kohtuniku koormuse vähendamiseks kohtu jõudluse parandamise ja lühemate menetlusaegade tagamise eesmärgil Tartu Halduskohtu kohtunik Sirje Kaljumäele. Vastuseks 18. septembri 2023. a kohtumäärusele teatas vastustaja 29. septembril 2023, et ei ole vastu kohtukoosseisu muutmisele ega taotle menetlustoimingute kordamist uue kohtukooseisu poolt. Kaebaja ei ole 18. septembri 2023. a määrusega antud tähtaegadel kohtule oma seisukohti esitanud.
5.Kohus määras 16.oktoobri 2023. a määrusega asja läbivaatamise kirjalikus menetluses ning teatas sama määrusega ka kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja. Vastustaja esitas 30. oktoobril 2023 täiendavad seisukohad ning kohtu küsitud tõendid ja selgitused. Kaebaja ei ole haldusasja kirjalikus menetluses täiendavaid seisukohti esitanud.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
6.Kaebaja on taotlenud vaidlustatud käskkirja ja vaideotsuse tühistamist, väites järgmist.
6.1.Käskkiri on kaalutlusvigane, nõuetekohaselt motiveerimata ning karistus on ebaproportsionaalne. Vastustaja on rikkunud uurimisprintsiipi ega ole arvestanud oluliste asjaoludega, menetleja on erapoolik ja meditsiiniõde mõjutati otsustamisel. Ka vaidlustatud vaideotsus ei ole põhjendatud ega õiguspärane.
6.2.Kaebaja jääb oma varasemate seisukohtade juurde ja palub nendega arvestada.
7.Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata ning vastavalt HKMS § 165 lõikele 2 järgida vangla põhjendusi. Vastuseks kaebusele märgib vastustaja täiendavalt järgmist.
7.1.VangS § 37 lg-st 1 tuleneb kinnipeetava üldine kohustus töötada, mida toetab PS § 29 lg 2. Kinnipeetava töötamiskohustus võib olla välistatud ainult juhul, kui esinevad VangS § 37 lg 2 pdes 1– 4 viidatud asjaolud või on täidetud VangS § 38 lg 22 eeldused. Kinnipeetava võimelisuse tööd teha teeb kindlaks arst (VangS § 37 lg 3). Kohtupraktika kohaselt on kehtiva tööle määramise käskkirja korral konkreetse töökorralduse andmise juhul kinnipeetava töövõimelisust pädev hindama ka meditsiiniõde. Vangla on haldusmenetluses hinnanud kaebaja töövõimet ning pidanud võimalikuks kaebaja majandustööl osalemist. Vastustajal puudub igasugune põhjus kahelda vangla tervishoiutöötajate pädevuses, kes on hinnanud kinnipeetava töövõimeliseks. Vangla tervishoiutöötajale on teada vangla majandustöö laad ning tingimused, mistõttu saab ta sellega kooskõlastuse andmisel arvestada.
7.2.Kaebaja tervisekaarti analüüsides saab samuti asuda seisukohale, et kaebajal puudub tõsiseltvõetav põhjus koristustöödest keeldumiseks.
7.3.Olukorras, kus tervishoiutöötaja ei anna kinnipeetavale tööst vabastust, tuleb tal vanglaametniku vastav korraldus täita. Kinnipeetava töökohustust ei välista kaebaja viidatud töövõime hindamise otsus. Eesti Töötukassa poolt teostataval töövõime hindamisel on teine eesmärk kui vanglas viibiva isiku töökohustuse (VangS § 37 lg 1) kindlakstegemine. Eesti Töötukassa hindamise eesmärk on tagada vabaduses viibivale abi vajavale isikule rehabilitatsioonivõimalused.
7.4.Kaebaja karistamisel on järgitud VangS § 64 lg-test 1, 2, 3 ja 4 tulenevaid nõudeid. Menetluste käik on protokollitud justiitsministri määruse „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSE) § 97 lg-s 2 kehtestatud nõuete kohaselt, kaebajat on teavitatud menetluse algatamisest, talle on 3(9)
3-21-107
võimaldatud seletusi anda ja vastuväiteid esitada ning karistus on määratud seaduses ette nähtud tähtajal (2. november 2020 oli esimene tööpäev tähtaja lõpus) ja VSE § 17 sätestatud pädevuse piirides. Seejuures on käsitletud nii süüteo asjaolusid kui kaebaja seletusest ja tervislikust seisukorrast tulenevat ning piisavalt ja arusaadavalt põhjendatud ka seda, miks on just 15 ööpäeva pikkune kartserisse paigutamine võrreldes teiste karistusliikidega kõige õigem. Määratud karistus on rikkumise iseloomu arvestades proportsionaalne.
7.5.Kaebaja tööle määramise käskkiri on kehtiv ja seaduslik. Kohtuasjas nr 3-20-506 on jäetud rahuldamata kaebaja kaebus Viru Vangla 31. detsembri 2019. a käskkirja nr 6-2/822-1 tühistamiseks. Viidatud haldusasjas märkis halduskohus ka, et töötukassa hindab isiku töövõimet töövõimetoetuse seaduse (TVTS) § 1 lg-s 1 toodud eesmärgi jaoks, st pikaajalise tervisekahjustuse tõttu vähenenud töövõimega isikute töötamise ja töölesaamise toetamiseks ning neile seaduses sätestatud tingimustel ja ulatuses sissetuleku tagamiseks, kuid Töötukassa ei anna hinnangut sellele, kas kinnipeetav on võimeline vanglas töötama.
7.6.Kaebajale vaidlustatud käskkirjaga määratud kartserikaristus on täide viidud ajavahemikul
5.– 20. november 2020 ning distsiplinaarkaristus on VangS § 65 lg 5 kohaselt kustunud ega avalda kaebajale enam mõju.
KOHTU SEISUKOHT
8.Kaebaja on vaidlustanud tühistamisnõudega käskkirja, millega talle määrati distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamine viieteistkümneks ööpäevaks (tl 12-14p). Vastustaja on 30. oktoobri 2023. a avalduses kohtule märkinud, et kaebajale 2. novembri 2020. a käskkirjaga nr 6-3/790-1 määratud kartserikaristus on täide viidud ajavahemikul 5.11.202020.11.2020 ning distsiplinaarkaristus on VangS § 65 lg 5 kohaselt kustunud ega avalda kaebajale enam mõju. Kohtupraktika on siiski tunnustanud haldusaktil mõju ja praktilise tähenduse säilimist ka pärast kehtivusaja möödumist ning sellisel juhul saab kohus haldusakti tühistada. Tühistamine kõrvaldab haldusakti kehtivuse ka tagasiulatuvalt nõnda, et selle varasemale kehtivusele ei ole võimalik hiljem enam tugineda. Haldusakti kehtivusaja lõppemine ei välista seega tingimata tühistamiskaebuse esitamist ja läbivaatamist. Kohtumenetluse ajal kehtivuse kaotanud haldusakti tühistamise nõude sisuline lahendamine on välistatud vaid siis, kui kohus veendub, et kehtetu haldusakti "ületühistamine" ei ole kaebaja õiguste kaitseks vajalik (Riigikohtu 13. novembri 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-44-14, p 10). Viidatud lahendis leidis Riigikohus, et distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja mõju ja praktiline tähendus ei pruugi vaatamata kehtivuse lõppemisele olla täielikult ammendunud ning täielikult ei saa välistada, et õiguslik hinnang kaebaja käitumisele käskkirja kehtivusajal ei või muutuda aktuaalseks nt kaebaja ennetähtaegse vabastamise kaalumisel või mõne teda iseloomustava dokumendi koostamisel. Kohus peab põhjendatuks esitatud kaebus sisuliselt läbi vaadata.
9.VangS § 67 p 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. VangS § 63 lg 1 kohaselt võib kinnipeetavale kohaldada vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest distsiplinaarkaristusi. Vaidlustatud käskkirja järgi on kaebajale ette heidetud VangS § 67 p 1 ja § 37 lg 1 süülist rikkumist, kuna kinnipeetav keeldus valvuri korraldusest asuda majandustöödele.
4(9)
3-21-107
10.Distsiplinaarmenetlust alustama ajendas 1. oktoobril 2021 koostatud ettekanne (tl 21), milles valvur märkis järgmist: „Kinnipeetav käis kabinetis 437 meditsiinitöötaja vastuvõtul. Peale kabinetist väljumist andsin kinnipeetavale korralduse asuda tööle majandustöölisena. Kinnipeetav keeldus ja väitis, et pole tervislikel põhjustel võimeline töötama. Meditsiinitöötaja [---] kinnitas, et kinnipeetava tervislik seisund võimaldab tal tööle minna. Kinnipeetav vastas selle peale, et tema siis lihtsalt ei lähe. Teavitasin kinnipeetavat ettekande koostamisest ning pakkusin anda omapoolseid ütlusi“.
11.VangS § 37 lg 1 näeb ette kinnipeetava kohustuse töötada, kui vangistusseadus ei sätesta teisiti. VangS § 38 lg 1 kohaselt kindlustab vanglateenistus võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades tema füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Samas on sätestatud, et kui kinnipeetavat ei ole võimalik tööga kindlustada, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel. Kohtupraktikas on kinnitust leidnud arusaam., et kinnipeetava poolt vanglaametniku korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui korraldus vastab tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge, või tööle asumise korralduse puhul, kui esineb mõni VangS § 37 lg-s 2 sätestatud alustest (nt Riigikohtu halduskolleegiumi 10. oktoobri 2017. a otsus asjas nr 3-15-3133, p 13).
12.Viru Vangla tugines kaebajale töötamise korraldust andes 31. detsembri 2019. a käskkirjale nr 6-2/822-1 (tl 54-55), millega kaebaja määrati tööle finants- ja majandusosakonda majandustööde abitööliseks, koristaja ametikohale V7/V8 eluosakonna üldkasutatavate ruumide koristajana, tähtajatult alates 31. detsembrist 2019 tunnitasuga 0,63 eurot vastavalt töötatud tundidele, täites kõiki koristaja tööjuhendist tulenevaid tööülesandeid.
13.Tööle määramise on kooskõlastanud 23. novembril 2019 meditsiiniosakonna arst (psühhiaater) ning vastavalt meditsiiniosakonna ettekirjutusele võis kinnipeetav töötada ühe tunni vältel päevas lihtsamatel töödel, nagu koristamine (haigusjuht nr A18522 20; tl 32). Seega oli täidetud VangS § 37 lg-st 3 tulenev nõue, et kinnipeetava võimelisuse tööd teha teeb kindlaks arst. Seadusandja eesmärgiks selle õigusnormi kehtestamisel võib pidada eelkõige seda, et enne kinnipeetava tööle määramise käskkirja andmist tuvastaks tema põhimõttelise töövõimelisuse meditsiiniteadmistega isik. Töötamine ei ole üldjuhul ohtlik tegevus, mis eeldaks igakordset arstlikku kontrolli vahetult enne tööle määramist (Riigikohtu otsus asjas nr 3-20-2194, p 19). Tegemist on üldise ennetava töövõime tuvastamisega, et vangla teaks, kas ja millistele töödele on võimalik kinnipeetavat määrata (vt ka justiitsministri 30. novembri 2000. a määrusega nr 72 kehtestatud vangla sisekorraeeskirja § 9 lg 3 p 1, justiitsministri 7. veebruari 2007. a määruse nr 9 „Kinnipeetava tööle võtmise, töölt kõrvaldamise ja töölt vabastamise kord“ § 2). Kaebaja tööle määramise käskkiri oli praegusel juhul kaebajale 1. oktoobril 2020 töötamiseks korralduse andmise ajal kehtiv haldusakt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 61 lgte 1 ja 2 tähenduses. Kohtumenetluses haldusasjas nr 3-20-506 on selgunud, et tegemist oli õiguspärase haldusaktiga, mille tühistamiseks alused puudusid. Seega puudub käesolevas kohtuvaidluses alus kahtluse alla seada tööle määramise käskkirja kooskõlastamisel tehtud arstliku otsustuse põhjendatust.
14.Ülal viidatud sätetest tulenevalt peab vangla kindlustama kinnipeetava võimaluse korral tööga või rakendama ta sellise võimaluse puudumisel vangla majandustöödele. Kinnipeetaval pole subjektiivset õigust keelduda vangla poolt pakutud tööst ega valida endale meelepärast tööd. PS §-st 29 tuleneb küll, et isikul on õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta, kuid samas on ka märgitud, et seadus võib sätestada selle õiguse kasutamise tingimused ja 5(9)
3-21-107
korra. Nimetatud põhiseaduse sättest tuleneb ka tahtevastase tööle sundimise keeld, kuid see ei laiene muuhulgas tööle, mida seaduse alusel ja korras peab tegema süüdimõistetu. Seega on tegemist lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigusega, mida võib piirata seaduslikel alustel. Kinnipeetaval on õigus keelduda tööst ning vangla ei saa kinnipeetavat tööst keeldumise korral distsiplinaarkorras karistada juhul, kui esineb mõni VangS § 37 lg-s 2 sätestatud alustest (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-53-14, p 15). VangS § 37 lg 2 p-st 3 tulenevalt ei ole kohustatud töötama kinnipeetav, kes ei ole tervislikel põhjustel võimeline töötama.
15.Kaebaja väitel takistas 1.oktoobril 2020 töötamist tema terviseseisund. Vaidlust ei ole selles, et vangla meditsiiniõde kontrollis enne kaebajale töötamiseks korralduse andmist tema terviseseisundit (tervisekaardi kanne 01.10.2020, haigusjuht A16996 20, tl 40p-41; tl 20). Meditsiiniõde on dokumenteerinud, et kaebaja kurtis jalutuskäigult tulles kõhuvalu, kuigi tema ravipinalis on erinevad valuravimid kõhu ja maoprobleemidele olemas. Tervisekaardis on märge „Lisaks tehtud koheselt Sol.NoSpa40mg/2ml i/m“. Samast ilmneb, et meditsiiniõe hinnangul oli kinnipeetava nahaseisund, liikumine, kõne normaalne. Mõõtmisel ilmnes veererõhu näit 118/72 mmHGg ning märgitud on andmed „Fr 54x min. SpO2 96%.“. Meditsiiniõde ei leidnud kaebaja terviseseisundi hindamisel midagi täiendavat sekkumist vajavat ning on tervisekaardile märkinud: „Tööle määramisel meditsiinilist abi ei soovi“. Kohtumenetluses pole tõendamist leidnud kaebaja distsiplinaarmenetluses esitatud väited nagu oleks meditsiiniõde soovitanud tal pärast süsti tegemist minna kambrisse ja heita voodisse.
16.Kaebaja peab karistamist õigusvastaseks ka põhjusel, et vastustaja ei ole talle töötamise korraldust andes arvestanud asjaoluga, et Eesti Töötukassa on tuvastanud tal töövõime täieliku puudumise. Vaidlust ei ole, et dokumendipõhise töövõime hindamise 1. oktoobri 2020. a eksperthinnangu (tl 67-74) järgi on kaebaja töövõimetu. Hinnangu kohaselt on isikul raskesti prognoositav seisund kehtivusega 1 aasta ning ta vajab uut psühhiaatri konsultatsiooni. Samast eksperthinnangust ilmneb aga, et kaebajal oli mõõdukas tegutsemispiirang liikumise valdkonnas ning raske tegutsemispiirang õppimise ja tegevuste sooritamise, muutustega kohanemise ja ohu tajumise ning suhtlemise valdkonnas, mille põhjuseks on psüühika- ja käitumishäired. Samas leiti, et taotleja kirjeldatud piirangud käelise tegevuse valdkonnas ei leidnud kinnitust. Kohus nõustub vastustajaga, et Eesti Töötukassa eksperthinnangutel ning vanglas kinnipeetava isiku töövõimelisuse hindamisel VangS § 37 lg 3 alusel on erinevad eesmärgid. Eesti Töötukassa hindab isiku töövõimet ning osalise või puuduva töövõime korral makstakse vähenenud töövõimega isikutele töövõimetoetust. Töövõime hindamisel võetakse arvesse terviseseisundit ning sellest tulenevaid tegutsemise ja osaluse piiranguid. Selleks hinnatakse inimese kehalist ja vaimset võimekust erinevates valdkondades. Inimesele, kelle töövõime on osaline või puuduv, makstakse töövõimetoetust. Samuti võimaldab riik vähenenud töövõimega inimestele erinevaid teenuseid töö leidmiseks või töökohal hakkamasaamiseks (TVTS § 1 lg 1, § 11). Vanglas kinni peetaval isikul puudub vajadus selliste toetuste ja teenuste järele. Samas tuleneb eelnevast, et osalise või täieliku töövõimetuse kindlakstegemine ei tähenda võimetust teha mistahes jõukohast tööd isiku võimetele vastavas mahus ning kinnipeetava tööle määramisele eelnev arstlik otsustus annab hinnangu, kas ja millises ulatuses võib kinnipeetavat tööle, sh majandustöödele rakendada. Seega ei olnud Eesti Töötukassa eksperthinnangu järeldus vastustajale siduv VangS § 37 kohaldamisel.
6(9)
3-21-107
17.VangS § 67 p 1 eesmärgiks on vältida kinnipeetava allumatust ja tagada vanglateenistuse ametniku korralduse täitmine, ilma et samal ajal toimuks vanglateenistuse ametniku ja kinnipeetava vahel vaidlus selle üle, kas korraldust tuleb täita või mitte. Kohus leiab, et kinnipeetavale etteheidetava distsiplinaarsüüteo –VangS § 37 lg 1 süüline rikkumine – toimepanemine on tõendatud. Töötamisest keeldumist ei eita ka kaebaja ise, kuigi on pidanud tööle asumise korraldust õigusvastaseks tema terviseseisundi ebaõige hindamise tõttu. Kinnipeetava poolt korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud, kui vanglaametniku korraldus vastab HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge. Tühine haldusakt on HMS § 63 lg 1 järgi kehtetu algusest peale ning seda ei ole kellelgi kohustust täita. Üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest. Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas (Riigikohtu 29. septembri 2015 otsus asjas nr 3-3-2-2-15, p 18). Kohtu hinnangul selliseid haldusakti tühisuse aluseid praegusel juhul ei esine. Tööst keeldumisega olukorras, kus keeldumiseks puudus õiguspärane alus, on kaebaja jätnud täitmata vanglaametniku seadusliku korralduse ning rikkunud sellega VangS § 67 p-s 1 sätestatud kohustust. Riigikohus on asunud seisukohale (vt ka viidatud otsus asjas nr 3-3-2-215, p 26), et vanglas distsipliini ja julgeoleku tagamine on kaalukas väärtus, mistõttu vanglas tööle asumise korralduste süstemaatilist täitmata jätmist tuleb pidada raskeks rikkumiseks. Kohtupraktikas on ka leitud, et kinnipeetavate töötamist on seadusandja VangS § 37 lg-st 1 nähtuvalt pidanud oluliseks taasühiskonnastamise viisiks, mistõttu seab töökohustuse täitmisest keeldumine ohtu vangistuse eesmärkide saavutamise (viidatud otsus asjas nr 3-15-3133, p 17).
18.Praegusel juhul väärib tähelepanu, et kaebaja ei taotlenud enne tööle kohustamist toimunud tervisekontrolli käigus enda töötamisest vabastamist ning valvuri ettekandest (tl 21) nähtuvalt reageeris ta kuuldes meditsiiniõe otsustusest tema töövõimelisuse kohta, öeldes, et „ta siis lihtsalt ei lähe tööle“. Kaebaja väljendas sellega ilmset soovimatust töökohustust täita ning vastumeelsus majandustööde vastu on ilmnenud ka tema varasemast käitumisest – kaebajat on kolmel korral karistatud distsiplinaarkorras töötamisest keeldumise eest (vt allpool otsuse põhjenduste p 20). Samas pole vaidlust selles, et kaebajat võidi 31. detsembri 2019. a käskkirja nr 6-2/822-1 resolutsiooni p 2 (tl 54-55) kohaselt tööle rakendada niigi vaid väga väheses ulatuses – ühe tunni päevas, ning sedagi kergematel majandustöödel (koristamine). Viru Vangla direktori 15. jaanuari 2013. a käskkirjaga nr 1-1/15 kinnitatud koristaja tööjuhendis kinnipeetavale (tl 86-86p) on täpsustatud tööd, mida majandustöödele määratud kinnipeetaval teha tuleb. Kohus on veendunud, et tegemist on kergete töödega, mida inimesed tavaelus teevad oma majapidamises enamasti isegi hoolimata terviseprobleemidest.
19.Tulenevalt eeltoodust ei olnud kaebajal kohtu hinnangul alust tööst keelduda ja jätta vanglaametniku korraldus täitmata.
20.Kaebaja väitel on talle määratud karistus ebaproportsionaalne. Kohus sellega ei nõustu. Vanglal on oluline kaalumisruum olukorras, kus distsiplinaarsüüteo toimepanemine on tõendatud, otsustada karistamise vajalikkuse üle ning seejärel valida õiguspärase kaalumise tulemusena kohane karistusliik ja -määr (vt nt Riigikohtu 19. mai 2017. a otsus asjas nr 3-3-110-17, p 16). Distsiplinaarkaristuse määramise otsus kaalutlusotsusena peab olema antud kooskõlas HMS § 4 lg-ga 2 ning selle juures ei tohi esineda kaalumisvigu. Õiguspärane 7(9)
3-21-107
kaalutlusotsus peab põhinema asjakohastel kaalutlustel ning samas ei tohi selle aluseks olla asjakohatud kaalutlused. VangS § 63 lg 3 kohaselt võetakse distsiplinaarkaristuse valikul muuhulgas arvesse vangistuse täideviimise eesmärki (Riigikohtu 6. juuni 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-91-11, p 14). VangS § 6 lg 1 kohaselt on vangistuse täideviimise eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Distsiplinaarkaristuse määramise vajadust on vastustaja põhjendanud kokkuvõtvalt järgmiselt. Vanglaametniku korraldusele allumatusega seab kinnipeetav ohtu vangla julgeoleku, kus allumatus võib kujuneda vastuhakuks ja annab negatiivset eeskuju teistele kinnipeetavatele ja raskendab distsipliini tagamist. Seega suhtub vanglateenistus niisugustesse rikkumistesse täie tõsidusega. Kinnipeetava puhul ei ilmnenud töötamist välistavaid asjaolusid. Vanglateenistuse eesmärk on suunata kinnipeetav õiguskuulekale käitumisele ja oma edaspidist elu õiguskuulekalt elama, tööoskuste ja -harjumuste tekitamine ning säilitamine. Kinnipeetava keeldumine töökohustusest väljendab otsest vastupanu vanglasüsteemile ja õiguskorrale. Tegemist on kohustuste olulise eiramisega ning raske rikkumisega. Vastustaja on vaidlustatud käskkirjas karistuse valikut põhjendades lisaks eeltoodule märkinud, et kaebajal oli kuus kehtivat distsiplinaarkaristust, millest kolm määratud korraldustele allumatuse ja töötamisest keeldumise eest. Selgub, et neist viimasel juhul karistati kaebajat 10 ööpäeva pikkuse kartserikaristusega. Vastustaja on vaidlustatud käskkirja põhjendustes rõhutanud, et ka nimetatud karistus ei ole avaldanud kaebajale piisavat mõju. Seega ei pidanud vastustaja eesmärgipäraseks määrata karistuseks noomitust, elektriseadme ega lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamist, samuti polnud eesmärgipärane karistus töölt eemaldamine. Vastustaja asus eeltoodule tuginedes arvamusele, et proportsionaalne ning eesmärgipärane on kinnipeetavale distsiplinaarkaristuseks määrata kartserisse paigutamine 15 ööpäevaks, arvestades, et seaduses sätestatud maksimaalne kartserikaristuse määr on 45 ööpäeva. Vastustaja hinnangul on see piisav karistus, et kinnipeetav mõistaks enda rikkumise tõsidust ning saaks teha järeldusi, mis mõjutaksid edaspidi õiguskuulekalt käituma.
21.Kohus ei nõustu kaebaja etteheidetega kaalutlusvigade ja põhjendamispuuduste osas. Eelnevast ilmneb, et vastustaja on piisava põhjalikkusega kaalunud esmalt distsiplinaarkaristuse vajalikkust ja seejärel karistuse valikut ning jõudnud järeldusele kohaldatava karistuse põhjendatuses ning proportsionaalsuses. Kohtu hinnangul on tegemist õiguspärase, HMS § 4 lg-s 2 sätestatuga kooskõlas oleva kaalutlusotsusega. Kuigi 15 ööpäeva pikkune kartserikaristus kuulub oma olemuselt rangemate karistuste hulka, on vastustaja asjakohaselt selgitanud, miks leebem karistus, arvestades kaebaja varasemat käitumist ja karistatust ning töötamiskohustusse suhtumist, tema puhul eesmärgipärane ei oleks. Vastustaja on põhjalikult põhjendanud nii karistamise vajalikkust kui ka karistuse valikut.
22.Kohtu hinnangul ei esine vaidlustatud käskkirja andmisel menetlus- ega vorminõuete rikkumisi, mis võiksid tingida vaidlustatud käskkirja õigusvastasuse. Vastustaja on läbi viinud korrakohase distsiplinaarmenetluse vastavalt haldusmenetluse ja vangistusõiguse normidele (VangS § 64; vangla sisekorraeeskirja §-d 97 ja 98). Kaebajale on antud ka piisav võimalus omapoolseteks selgitusteks ettekande koostamisel (tl 21) ja vastuseks distsiplinaarmenetluse alustamise teatele (tl 22) ning distsiplinaarmenetluse protokollile, mis sisaldas ka karistamisettepanekut (tl 19). Haldusasja toimikust nähtuvalt on kaebaja oma õigusi ka kasutanud (12. oktoobri ja 2. novembri 2020. a vastuväited; tõlked tl 50). Karistus on määratud VangS § 64 lg-s 41 sätestatud tähtaja jooksul.
8(9)
3-21-107
23.Eeltoodu põhjal leiab kohus, et vaidlustatud käskkiri on õiguspärane ja puudub alus selle tühistamiseks. Kaebaja ei ole väitnud, et vaidlustatud vaideotsus iseseisvalt kuidagi tema õigusi rikuks. Kuna kohtu hinnangul on vaidlustatud käskkiri õiguspärane, puuduvad ka alused selle käskkirja vaidlustamiseks esitatud vaiet lahendava vaideotsuse tühistamiseks. Eelnevat arvestades jääb kaebus tervikuna rahuldamata.
MENETLUSKULUD JA MUUD MENETLUSLIKUD OTSUSTUSED
24.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on tasunud kaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot. Kuna kohus jätab kaebuse rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmise taotlust ega kuludokumente esitanud. Seega jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1 ls 4).
25.Kohus peab vajalikuks kuulutada haldusasja menetluse kinniseks kaebaja terviseandmeid sisaldavate tõendite (tl 24-47p) ning töövõime hindamise eksperthinnangu (tl 16p ja 67-74) osas. HKMS § 77 lg-st 1 koosmõjus tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 38 lg 1 p-ga 3 kuulutab kohus menetluse või osa menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselt vajalik menetlusosalise, tunnistaja või muu isiku eraelu kaitseks ning kui huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem. Asja osaliselt kinniseks kuulutamine on praegusel juhul vajalik kaebaja eraelu kaitseks ning puudub ülekaalukas huvi asja avaliku arutelu vastu. HKMS § 89 lg-st 2 tulenevalt ei või menetlusväline isik tutvuda haldusasja toimikuga kinniseks kuulutatud osas.
26.Kohus asendab asjas tehtava kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt) Sirje Kaljumäe kohtunik
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.